) § 50 lg-ga 3 on vastuolus maksikirjas olnud asjade, mille väärtus ületas 100 krooni, hävitamine. Kaebaja põhjendatud huviks õigusvastasuse tuvastamisel on soov nõuda vanglalt hiljem asjade hüvitamist. 8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja märgib, et kaebajal oli võimalik taotleda vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamist vanglalt, kuid ta ei ole seda teinud. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud vangla sisekorraeeskirja 1¹ kohaselt on vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 15 lg-s 4 sätestatud otsuse tegemine vangla direktori pädevuses. VangS § 15 lg 4 kohaselt võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid või esemeid, mis ei ole keelatud ainete loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. Seega oli käskkirja andmiseks nii pädevus- kui volitusnorm. Kaevatav haldusakt on VangS § 15 lg 4 alusel antud vangla direktori üldkorraldus. Kaevatav käskkiri ei ole vastuolus Riigikohtu 25.06.2009 otsusega asjas nr 3-4-1-3-09, kuna vaidlustatud käskkiri ei sätesta kirisaadetise mõistet. VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut; sobivad eriti vara kahjustamiseks; võivad ohustada vangla julgeolekut. Kaevatav käskkiri ei ole vastuolus VangS § 15 lg-s 2 ja 4 sätestatuga. Kaevatava käskkirjaga seatakse teatud esemete ja ainete osas täiendavad piirangud. Seega on tegemist sõnaselgelt vanglas keelatud esemete ja ainetega, mida on vanglateenistusel õigus kirjast ära võtta. Käskkirjas nimetatud esemed ja ained võimaldavad neid kasutada näiteks narkootikumide sissetoomiseks. Nendes keelatud ainete tuvastamine on keeruline ja ajamahukas ning vanglal 2 ei ole võimalik tagada kiiresti riknevate toiduainete säilimist ja hügieeninõudeid nende läbiotsimise teostamiseks.
Selle ajaga võivad toiduained rikneda. Ilma postisaadetisi põhjalikult läbiotsimata ei ole võimalik tuvastada keelatud aineid ja esemeid. Läbiotsimine nõuaks täiendavaid ressursse (aeg, tööjõud). Postisaadetised on üks levinumaid viise keelatud ainete vanglasse toimetamiseks. Vaidlustatud käskkirjast tulenevad piirangud ei ole nii intensiivsed, et neid võiks pidada ebaproportsionaalseks. Piirangud teenivad vangla üldise julgeoleku, vanglateenistuse ametnike ja kinnipeetavate tervise tagamise eesmärki. Hügieenitarvete nimetamine loetelus on samuti põhjendatud, kuna neisse on võimalik peita keelatud aineid. Samas on hügieenitarbed tagatud vangla poolt kinnipeetavatele, kelle isikuarvel puudub raha nende vangla kauplusest ostmiseks.
lg 3 kohaselt kirjast ära võetud esemete suhtes kohaldatakse
, § 72 ja § 73 sätteid.
lg 1 kohaselt, kui äravõetud esemete väärtus on üle saja krooni, saadab vanglateenistus vahistatule pakis keelatud esemeid saatnud isikule asjakohase selgituse selle kohta, milliseid esemeid on pakis lubatud saata ning informatsiooni saadetud asjade kättesaamise võimaluste kohta. Kui sama isik saadab paki teel teist korda keelatud esemeid, siis äravõetud esemeid ei tagastata, vaid võõrandatakse, hävitatakse või kantakse riigieelarve tuludesse olenemata äravõetud esemete maksumusest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui äravõetud esemete väärtus on sada krooni või alla selle, siis ese võõrandatakse, hävitatakse või kantakse riigieelarve tuludesse. Tallinna Vangla direktori 28.10.2009 käskkirjaga nr 82 „Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ muutmine p-i 1.4 kohaselt lisati vaidlustatud käskkirja p 1.6, mille kohaselt käskkirjas nimetatud esemed ja ained võetakse ära ning äravõtmise kohta koostatakse akt kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavatele allkirja vastu. Vanglasse saadetud toiduained, ravimid ja vedelikud hävitatakse ning muud käesolevas käskkirjas nimetatud esemed paigutatakse kinni peetavate isikute asjade lattu kinni peetava isiku isiklike asjade juurde. Kaebuse esitajale on kaevatavat käskkirja tutvustatud ning ta pidi olema teadlik, milliste esemete saatmine kirjas on keelatud. Kaebajal oli võimalik oma lähedasi sellest teavitada. Kaebajalt ära võetud esemetest paigutati üle 100 krooni maksnud raadio vangla lattu ja hävitati asjad, mille väärtus oli alla 100 krooni. Seega ei ole vangla rikkunud
KOHTU PÕHJENDUSED 9. Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60, muudetud 28.10.2009 käskkirjaga nr 82, (kehtetu alates Tallinna Vangla direktori 03.09.2010 käskkirja nr 30 jõustumisest 15.09.2010) õigusvastasuse tuvastamist taotleb kaebaja osaliselt (kohtuistungi protokoll tlk 105), so temalt ära võetud asju puudutavas osas. Kaebaja on põhjendatud huvina märkinud soovi nõuda peale kohtuotsusega õigusvastasuse tuvastamist äravõetud asjade hüvitamist, milline põhjendatud huvi on aktsepteeritav. Kuna õigusvastasuse tuvastamise taotluse lahendamisel ei otsusta kohus kahjunõude suuruse ega põhjendatuse üle, ei oma tähtsust, kas kaebaja on kasutanud õiguskaitsevahendeid ja taotlenud vaidlustatud üldkorralduse kehtetuks tunnistamist. Seega ei ole vastustaja väide vaidlustatud üldkorralduse kehtetuks tunnistamise taotluse esitamata jätmise kohta asjakohane. 3 Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Menetlusosalistel puudub vaidlus selles, et Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkiri nr 60 on antud seadusest tuleneva volitusnormi alusel pädeva haldusorgani poolt ning vastab vorminõuetele. Vaidlus on käskkirja (HMS § 51 lg 2 kohane üldkorraldus) sisulise õiguspärasuse ja proportsionaalsuse üle. Asjade äravõtmise toimingut peab kaebaja õigusvastaseks seoses selle aluseks oleva üldkorralduse õigusvastasusega. Asjade hävitamist kui toimingut peab kaebaja õigusvastaseks
ebaõige tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 kohaselt on Tallinna Vanglas viibivatel kinni peetavatel isikutel keelatud alljärgnevate esemete ja ainete omamine vanglas: punkt 1.1 - toidu- ja maitseained, taimsed tooted, vedelad ja pulbrilised ained ning tubakatooted, mis ei ole vanglateenistuse poolt väljastatud või vanglas olevast kauplusest ostetud, kusjuures vedelad ained hõlmavad geele, pastasid, kosmeetilisi vedelikke, vedelaid ja kuivi segusid ning survestatud mahutite sisu. Kaebajalt ära võetud ained (hambapasta, kommid, kohv, tee, küpsised, präänikud) kuuluvad eelviidatud käskkirja p-s 1.1 toodud loetelusse. Viidatud käskkiri oli asjade äravõtmise toimingu õiguslikuks aluseks. Kohus leiab, et üldkorraldus on vaidlustatud osas sisuliselt õiguspärane. VangS § 15 lg 4 kohaselt võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid või esemeid, mis ei ole keelatud ainete loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Kuna käskkirjas märgitud ja käesolevas asjas vaidluse all olevaid toiduaineid ja hambapastat on võimalik osta vangla kauplusest ja omada neid vanglas, siis tuleb käskkirjast aru saada selliselt, et sellega ei keelatud märgitud ainete omamist kui sellist, vaid nende omandamine muul viisil kui vanglateenistuse kontrolli all. Tegemist on kaevatavast käskkirjast tuleneva kaebaja õiguste piiranguga. Isiku õiguste piiramine ei tähenda veel nende õiguste rikkumist. Käskkirja kohaselt on keelu (õiguste piiramise) eesmärk tagada vangla julgeolek ja kaitsta vangla territooriumil viibivate isikute (kinnipeetavad, vanglateenistuse ametnikud) tervist. Kohus leiab, et õiguste piirang vastab eesmärgile, kuna käskkirjas märgitud ja kaebajale saadetud kirjast äravõetud ainetega koos on võimalik vanglasse varjatult toimetada
Samuti võib kergesti riknevate toiduainete käitlemine olla hügieeninõudeid rikkuv, kuna kirja avamata ei ole võimalik teada selle sisu ning toiduained võivad
§-s 50 saadetise kättetoimetamiseks ettenähtud 7 päeva jooksul rikneda. Käskkirja õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust, kas antud juhul kaebajale saadetud kirjas olevad ained sisaldasid vanglas täielikult keelatud aineid (nt narkootikume) või esemeid (nt mobiiltelefon) või kas kaebajale on varasemalt kirjaga saadetud keelatud aineid või esemeid. Piirangu sätestamine erinevalt iga kinnipeetava suhtes ei tagaks soovitud eesmärgi saavutamist. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjast (p 1.1) tulenev piirang on proportsionaalne. Kuigi käskkirjaga keelatud ainete ja esemete kontrollimine ning neist vangla julgeolekule ohtlike ainete ja esemete avastamine ja eraldamine võiks tõenäoliselt olla tehniliselt teostatav ning 4 toiduainete hügieeninõuete kohane säilitamine võiks olla põhimõtteliselt võimalik, ei too see kaasa proportsionaalsuse nõude rikkumist. Proportsionaalsuse nõude täitmiseks peab rakendatav abinõu olema eesmärgi saavutamiseks kohane, vajalik ja mõõdukas. Abinõu on eesmärgipärane kui see aitab eesmärki saavutada. Abinõu on vajalik kui puudub mõni teine isikut vähemkoormavam meede, mis oleks vähemalt sama efektiivne. Mõõdukuse hindamisel tuleb antud juhul võtta arvesse eesmärgi olulisust, riigi kulutusi ning isikute õiguste riive intensiivsust. Kohus jagab Tallinna Ringkonnakohtu otsuses toodud seisukohta kaevatava üldkorralduse proportsionaalsuse osas. Tallinna Ringkonnakohus on 17.06.2010 haldusasjas nr 3-09-2930 sama üldkorralduse peale esitatud kaebuse kohta tehtud otsuses leidnud: „Vangla direktori kehtestatud piirangute eesmärk on käskkirja põhjenduste kohaselt tagada vangla julgeolek ja üldine ohutus vangla territooriumil. Ringkonnakohtu arvates on taotletav eesmärk igal juhul legitiimne ning õiguskorra ja inimeste tervise kaitset ei saa kuidagi pidada vähetähtsaks ega ebavajalikuks. Kohtu hinnangul on käskkirjas nimetatud ainete ja esemete vanglasse saabumise viisist lähtuv oht vangla julgeolekule iseenesest reaalne ja tajutav. Usutav on vastustaja selgitus, et praktikas on postisaadetised levinuimaks viisiks keelatud ainete ja esemete kinni peetavatele isikutele toimetamiseks. Tähtsust ei oma, et vaidlustatud käskkirjaga keelatud esemed ja ained ei ole vanglas põhimõtteliselt keelatud, vaid samade liigitunnustega esemed ja ained on müügil ka vangla kaupluses, sest ohuks vangla julgeolekule on mitte esmajoones need esemed ja ained ise, vaid nende sisse või juurde peidetavad vanglas keelatud esemed ja ained
Kergesti riknevad tooted ohustavad vangla territooriumil viibivate isikute tervist siiski ka iseenesest, kuivõrd nende läbivaatus võib suure kirjade hulga korral viibida vähemalt kuni
/…/ Käskkirjas on selle andmise vajadust põhjendatud ratsionaalsete argumentidega ja puudub alus pidada põhjendusi asjakohatuteks või otsituteks. Käesoleval juhul ei ole kahtlust, et Tallinna Vangla direktori käskkirja p-ga 1.1 kehtestatud abinõu (kinni peetavatele isikutele kehtestatud keeld omandada toidu- ja maitseaineid, taimseid tooteid, vedelaid ja pulbrilisi aineid ning tubakatooteid muul viisil kui vangla vahendusel) aitab taotletava eesmärgi saavutamisele kaasa (on sobiv), sest piirang vaieldamatult takistab keelatud esemete ja ainete posti teel vanglasse saabumist. Piirangute kehtestamise eesmärki ei ole samuti vähemalt sama efektiivselt võimalik mõistlikult saavutada isiku jaoks vähem koormaval viisil (näiteks saabuvate maksikirjade läbiotsimisega). Ühelt poolt jääb alati alles nii inimeste kui teenistuskoerte eksimise võimalus ning teisalt nõuab täieliku keeluga võrreldes ligilähedaselt sama tõhusa kontrolli teostamine vanglateenistuselt postisaadetiste sobivatel tingimustel ladustamiseks ja põhjalikuks läbiotsimiseks suurte ressursside eraldamist. Seejuures tuleb rõhutada, et teenistuskoerte võimeid saab adekvaatselt hinnata üksnes vanglateenistus, mitte apellant ning kohtul ei ole alust kahelda vangla väites teenistuskoerte eksimisvõimaluse osas. Samuti on käskkirjas loetletud ainete ja esemete ladustamine ja läbiotsimine nende oleku (nt pulbrilised või vedelad), koostise või muude omaduste (nt lõhn, säilitustingimused) tõttu eriliselt raskendatud (sh võimalik ümberpakendamine seotud vajadusega järgida rangeid hügieeninõudeid). Seetõttu ei oma määravat tähtsust ka asjaolu, et vanglateenistus peab niikuinii kõik vanglasse saabunud postisaadetised VangS § 29 lg 1 ja
S § 29 lg-s 4 sätestatud juhud), et vältida nende kaudu keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumist. Vangla on kohustatud tema käsutuses olevaid ressursse (nii tööjõud kui ka finantsvahendid) kasutama otstarbekalt ja säästlikult ning arvestada tuleb sellega, et vanglateenistus ei saa jätta täitmata ka muid temale seadusega pandud kohustusi (nt kinnipeetavate järelevalve jms). /…/ Käesoleval juhul on ilmne, et vaidlusaluse käskkirjaga keelatud ainete ja esemete lubamise korral nende suhtes põhjaliku lauskontrolli läbiviimisele tehtavad kulutused ületavad oluliselt praegu valitud abinõuga seotud kulutusi. Samuti tuleks vanglal kanda suuri kulutusi läbivaatamata postisaadetiste ladustamiseks neis 5 sisalduvate võimalike toodete säilivust tagavates tingimustes. Seega on konkreetsel juhul valitud abinõu ringkonnakohtu hinnangul vajalik. Vangla direktori rakendatud abinõu on ka mõõdukas, sest kinni peetavate isikute põhiõigustesse ei sekkuta suuremas ulatuses ega suurema intensiivsusega kui seda õigustab taotletava eesmärgi tähtsus. Kinnipeetavatele on vanglas tagatud toitlustamine (VangS § 47) ja hädapärased hügieenitarbed ning vajalikud ravimid, samuti võimalus teha vajaduse korral sisseoste vangla kaupluses (VangS § 48). Kuigi vangla kaupluse hinnad on kinnipidamiskoha erandlikest tingimustest tulenevalt mõnevõrra tavapärasest kõrgemad (VangS § 48 lg 1 kohaselt kuni 20% sisseostuhinnast kõrgemad), ei tähenda see sisseostude tegemise võimaluse puudumist, sest hinnad ei ole sedavõrd kõrged, et muudaksid sisseostude tegemise sisuliselt võimatuks.“ Tsiteeritud ringkonnakohtu otsus on jõustunud, kuna Riigikohus ei võtnud sellele esitatud kassatsioonikaebust menetlusse. Kaebaja ei ole oma kaebuses toonud välja selliseid erakordseid asjaolusid, mis tema puhul annaksid aluse pidada vaidlustatud üldkorraldust ebaproportsionaalseks. Vastates kaebaja väidetele, ei saa kohus nõustuda kaebaja seisukohaga, et üldkorralduse andja oleks pidanud sätestama normi, mis näeb ette erineva kohtlemise kinnipeetavatele vastavalt sellele, kas neile on eelnevalt saadetud keelatud aineid või esemeid või kes on kirja saatja, kuna kaebaja seisukoht ei ole mõistlikult põhjendatav. Üldkorralduse eesmärgiks on ära hoida kahjulik tagajärg (julgeoleku oht, kinnipeetavate ja vanglateenistujate tervise kahjustamine), mida on võimalik tagada kõigi kinnipeetavate suhtes kehtiva üldkorralduse kehtestamisega. Näiteks, kui kinnipeetavale saadetakse nn maksikirjaga kiiresti riknev toiduaine ning kirja kontrollimise ajaks on see halvaks läinud, siis tagajärg on ühesugune sõltumata sellest, kas antud kinnipeetavale oli ka eelnevalt saadetud keelatud asju või mitte. Seega ei hoiaks keelu kehtestamine vaid eelnevalt kirjaga keelatud asju saanud kinnipeetavate suhtes ära kahjuliku tagajärje tekkimist ning norm ei täidaks eesmärki. Kaebaja seisukoht, et lisaks määratud vanglakaristusele ei tohiks kinnipeetava suhtes kohaldada kinnipidamisasutuses mingeid piiranguid on absurdne. Isikult tuleb sellega arvestada, et kinnipidamiskohas viibimisega kaasnevad tema õiguste piirangud. Kaebaja viide Riigikohtu 25.06.2009 otsusele asjas nr 3-4-1-3-09 ei ole asjakohane, kuna vaidlustatud käskkiri ei sätesta kirisaadetise mõistet. Kuna kaebaja temale kirjaga saadetud ainete äravõtmise toimingu vaidlustamisel tugines toimingu õigusvastasust väites vaid vaidlustatud käskkirja õigusvastasusele ning kohus eelnevalt leidis, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane tuleb ka asjade äravõtmine kui toiming lugeda õiguspäraseks. Kirjalikus vastuses kaebusele viitas vastustaja kaebajale kirjaga saadetud asjade hävitamise alusena nii
lg-le 3 ja §-le 70, kui ka Tallinna Vangla direktori 28.10.2009 käskkirjale nr 82, millega Tallinna Vangla direktori 24.08.2009 käskkirja nr 60 lisati punkt 1.6. Viimatinimetatud käskkirja p 1.6 kohaselt esemed ja ained võetakse ära ning äravõtmise kohta koostatakse akt kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavatele allkirja vastu. Vanglasse saadetud toiduained, ravimid ja vedelikud hävitatakse ning muud käesolevas käskkirjas nimetatud esemed paigutatakse kinni peetavate isikute asjade lattu kinni peetava isiku isiklike asjade juurde. Kohtuistungil (tlk 102) selgitas vastustaja esindaja, et enne käskkirja nr 82 andmist puudus õiguslik alus käskkirja nr 60 alusel äravõetud asjade hävitamiseks, mistõttu asju kuni selle käskkirja andmiseni ei hävitatud. Kohus peab usutavaks, et vaidlustatud käskkirja alusel äravõetud asjade hävitamise õigusliku aluse osas võis olla enne 28.10.2009 segadus, mistõttu asju (va kiiresti riknevad toiduained) ei hävitatud, kuid kohus ei nõustu seisukohaga, et enne 28.10.2009 käskkirja nr 82 andmist asjade hävitamiseks õiguslik alus puudus. 6 Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas vaidlustatud toimingu (seoses kirjast äravõetud esemete hävitamisega) õiguslikeks alusteks on
lg 3, mis viitab
§-le 70, kuna käskkiri nr 82 jõustus alles 09.11.2009. Kaebajalt äravõetud ained hävitati aga 30.10.2009.
lg 3 kohaselt kirjast ära võetud esemete suhtes kohaldatakse § 70, § 72 ja § 73 sätteid.
lg 1 kohaselt, kui äravõetud esemete väärtus on üle saja krooni, saadab vanglateenistus vahistatule pakis keelatud esemeid saatnud isikule asjakohase selgituse selle kohta, milliseid esemeid on pakis lubatud saata ning informatsiooni saadetud asjade kättesaamise võimaluste kohta. Kui sama isik saadab paki teel teist korda keelatud esemeid, siis äravõetud esemeid ei tagastata, vaid võõrandatakse, hävitatakse või kantakse riigieelarve tuludesse olenemata äravõetud esemete maksumusest.
lg 2 kohaselt kui äravõetud esemete väärtus on sada krooni või alla selle, siis ese võõrandatakse, hävitatakse või kantakse riigieelarve tuludesse. Kuigi vastustaja esindaja ei osanud kohtuistungil selgitada toimingu sooritamisega seonduvat, nähtub asja materjalidest, et kaebajalt 08.10.2009 ära võetud ainete hävitamise sai tingida asjaolu, et äravõetud ained eraldivõetuna ei ületanud
Kaebaja vastavat asjaolu ei vaidlustanud. Kaebaja vaidlustas normi tõlgendamist selliselt, et asja maksumuse hindamisel lähtutakse kogu saadetise maksumusest, mitte iga asja maksumusest.
lg-s 2 on tõepoolest kasutatud sõna „ese“ nii mitmuses kui ainsuses, mis võib eksitada. Kohus on seisukohal, et
§-i 70 tervikuna käsitledes võib järeldada, et regulatsiooni eesmärgiks on kõigi asjade, mille väärtus ületab sada krooni saatmisel anda võimalus see saatjale tagastada (va kui tegemist on korduva keelu rikkumisega) ning asjade puhul, mille väärtus on alla saja krooni (iga üksiku eseme või aine puhul eraldivõetuna) mitte viia läbi haldusorgani aega ja raha nõudvat tagastamise võimalusest teavitamist, kuna seda, mida tohib vanglasse saata on võimalik eelnevalt kindlaks teha, hävitamisele kuuluva asja väärtus antud piirsumma puhul ei ole liiga suur ning kinnipeetaval on loetelus sisalduvaid asju võimalik soetada vangla poest. Seetõttu ei ole alust pidada
(üldakt) vastavat regulatsiooni ebaproportsionaalseks ja põhiseadusega vastuolus olevaks.
lg 2 alusel sooritatud toimingul oli seega õiguslik alus ning toiming sooritati normiga kooskõlas. Kaebaja väitis lisaks seda, et ta ei ole kindel, kas temalt äravõetud asjad üldse hävitati, kuna ta jäeti õigusvastaselt hävitamise juurde kutsumata. Kohus loeb kohtule esitatud asjade, keelatud ja leitud esemete hävitamise aktiga (tlk 100) piisavalt tõendatuks, et kaebajalt äravõetud ained hävitati 30.10.2009, vaatamata sellele, et märgitud akt on selles toodud loetelu osas ebatäpne. Akt on sellest nähtuvalt koostatud EVO II korruselt oktoobris 2009 äravõetud esemete ja ainete kohta (st akti ei koostatud iga kinnipeetava osas personaalselt ning kuu jooksul äravõetud asjad hävitati koos) ning selles toodud loetelus on märgitud must tee, šokolaadi kommid, hambapasta, küpsised. Loetelust puuduvad präänikud ja kohv. Kohus on seisukohal, et isegi juhul, kui hävitatud asjade loetelus mittesisaldunud aineid ei hävitatud nõuetekohaselt, vaid need näiteks tarvitati ära vanglateenistujate poolt, ei riku see käesolevas asjas kaitstavaid kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna kaebajal oli nende asjade omamine vanglas keelatud ning õigusnormid ei näinud ette nende paigutamist vangla lattu ja tagastamist peale vanglast vabanemist. Kohus leiab, et asjade hävitamise regulatsioonist (kohaldatakse
§-i 68) ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda asjade hävitamist mingil kindlal viisil. Eelnevale kohtu seisukohale vaatamata on vangla direktoril kohustus välja selgitada, kas kaebajale saadetud asjad hävitati nii nagu
ette näeb või mitte ning vajadusel võtta tarvitusele ettenähtud abinõud (nt karistada distsiplinaarkorras ametikohustuste mittenõuetekohase täitmise eest, juhul kui süüliselt eksiti toimingu dokumenteerimisel või esitada kuriteoteade). Kuna käesolevast kohtuotsusest saab käsitletud asjaolu vanglale 7 teatavaks, siis kohus eeldab, et vangla direktor kasutab oma seadusest tulenevaid volitusi asjaolu kontrollimiseks. Kaebaja väitis, et ta oleks pidanud viibima asjade hävitamise juures. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas hävitamise juures viibimise mittevõimaldamine rikub tema subjektiivseid õigusi. Ükski õigusnorm kaebajale sellist subjektiivset õigust ei anna. Kohus ei näe ka vähimatki põhjust tõstatada vastava õigusnormi puudumise tõttu põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise küsimust. Õigusaktid näevad ette asjade hävitamise dokumenteerimise kohustuse ning nagu kohus eelnevalt märkis, on vangla direktoril võimalik kontrollida temale alluvate vanglateenistujate poolt teenistuskohustuste täitmist ning kasutada vajadusel distsiplinaarvõimu. Kohus on seisukohal, et ka kaebajale saadetud kirjast äravõetud asjade hävitamine kui toiming oli õiguspärane. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kaebus tuleb tervikuna jätta HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. 10. Menetluskulude nõuet asjas ei esitatud. Kristina Maimann Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.