← Eesti

3-10-1771/59

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 30.03.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1771 Haldusasi E.A.i kaebus Tallinna Vangla poolt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja: E.A. (isikukood: xxxxxxxxxx) Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Tairi Tonkson Asja läbivaatamise viis Avalik kohtuistung Tallinnas,

  1. märtsil 2011.a. RESOLUTSIOON
  2. Jätta kaebus rahuldamata.
  3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda.
  4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. E.A. viibis eelvangistuses Tallinna Vanglas alates 17.07.
  6. 7.04.2009 langetas Harju Maakohus otsuse asjas nr. 1-08-17101 tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, mis jõustus pärast selle osalist muutmist apellatsioonimenetluses 4.11.
  8. Tallinna Vangla arvestusosakonna ametnik teg 26.06.2009 kaebaja staatuse vahetumise kohta kande Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2009 määruse alusel vastuolus KRMS § 411 lg 2 sätestatuga. Kandega muudeti kaebaja staatus kinnipeetavaks.
  9. 06.08.2009 viidi kaebaja Murru Vanglasse karistust kandma ning tema suhtes rakendati vangistusseaduses kinnipeetavate suhtes kohaldamisele kuuluvat režiimi. Murru Vanglas viibis kaebaja õigusvastaselt kinnipeetava staatuses ajaperioodil 6.08.2009-31.08.2009 ja 309.2009-17.09.
  11. 2.09.2009 toimus Tallinna Ringkonnakohtus kohtuistung, millele Murru Vangla etapeeris kaebaja kinnipeetavana. 1
  12. 8.09.2009 langetatud kohtuotsusega muutis Tallinna Ringkonnakohus osaliselt Harju Maakohtu otsust. 9.09.2009 edastas Tallinna Vangla Murru Vanglale Tallinna Ringkonnakohtu otsuse, kuna kaebaja viibis Murru Vanglas.
  13. 16.09.2009 muutis Murru Vangla arvestusosakonna peaspetsialist kaebaja staatuse kohtualuseks ja 17.09.2009 saadeti kaebaja Murru Vanglast Tallinna Vanglasse ja 16.11.2009 tegi Tallinna Vangla arvestusosakonna peaspetsialist kaebaja staatuse kohta kinnipeeturegistris kande süüdimõistetu.
  14. 15.04.2010 esitas kaebaja Tallinna Vanglale taotluse 350 krooni tagasikandmiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Murru Vanglas viibimise iga päeva eest 1000 krooni ulatuses ehk kokku 42000 krooni ulatuses.
  15. 22.06.2010 vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr. 1-13/62603-7 rahuldas vastustaja kaebaja taotluse 350 krooni tagastamise osas ja jättis rahuldamata taotluse mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas.
  16. 08.07.2010 saabus Tallinna Halduskohtule E.A.i kaebus Tallinna Vangla vastu 350 krooni tagasikandmiseks ja kahju hüvitamiseks summas 42 000 krooni (tl 1-3). Kaebaja leiab, et vahistatuna vanglas viibides puudus vanglal alus tema isikuarvelt 350 krooni maha võtmiseks. Kaebaja esitab taotluse kahju hüvitamiseks, mis tekkis Murru Vanglasse viimisega ja seal viibimisega, mistõttu nõuab ta iga Murru Vanglas viibitud päeva eest hüvitust 1000 kr, kokku 42 000 krooni. Kaebusele oli lisatud riigilõivust vabastamise taotlus (tl 4).
  17. 14.07.2010 jõudis kohtusse Tallinna Vangla vastus (tl 21) 13.07.2010 kohtunõudele (tl 17), milles vastustaja teatas, et on 22.06.2010 vastusega rahuldanud osaliselt talle esitatud kahjunõude. Kahju hüvitamise nõue rahuldati osas, milles vastustaja kohustus tagastama kaebaja vabakasutuskontole 350 krooni suuruse summa. Tallinna Vangla direktori 5.07.2010 korralduse nr 27 (tl.23) alusel tõsteti kaebaja vabanemisfondist isiku vabakasutuskontole 350 krooni. Nähtuvalt K-raha väljavõttest on vangla poolne toiming (raha tagastamine) sooritatud 09.07.
  19. 15.07.2010, 26.08.2010, 20.09.2010 ja 7.10.2010 määrustega jättis kohus kaebuse käiguta ja andis kaebajale täiendavad tähtajad kaebuse puuduste kõrvaldamiseks. 7.10.2010 määrusega vabastas kohus kaebaja osaliselt riigilõivu tasumisest ja määras tasutavaks riigilõivu summaks esimese astme kohtus 100 krooni, mille kaebaja tasus ettenähtud tähtajaks. .
  20. 27.10.2010 määrusega võttis kohus kaebuse Tallinna Vangla poolt kahju hüvitamiseks summas 22323,20 krooni menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat esitama oma seisukoha.
  21. 3.12.2010 saabus Tallinna Halduskohtule vastustaja seisukoht koos vaidlust puudutavate alusmaterjalidega. Vastustaja leiab, et tema tegevus oli tõesti õigusvastane, kuid on seisukohal, et kaebaja rahalise hüvituse nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebajale ei ole sellest kahju tekkinud ning kaebaja ei ole tõendanud temale reaalselt tekkinud kahju. Vastustaja märgib, et kohtumenetluses tuleb lähtuda kaebaja poolt vanglale eelmenetluses esitatud põhjendustest ja seisukohtadest kuna kaebaja poolt kohtumenetluses kohtule välja toodud põhjendusi ei ole eelmenetluses käsitletud. Vastustaja teavitas kohut soovist arutada antud asja kohtuistungil.
  22. Kohtuistung käesolevas kohtuasjas toimus Tallinna Halduskohtu Tallinna kohtumajas 2.03.
  23. 2 KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  24. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist Tallinna Vangla poolt, kelle õigusvastase tegevuse tõttu määrati tema staatuseks kinnipeetav ja ta etapeeriti Murru Vanglasse, kus ta kandis 6.08.2009 kuni 17.09.2009 karistust õigusvastaselt kinnipeetava staatuses. Tallinna Vangla ei reageerinud õiguspäraselt kaebuse esitaja korduvatele pöördumistele ja selgitustaotlustele, et ta ei ole süüdimõistetu, samuti ei viidud läbi uurimist kaebaja probleemi lahendamiseks, vaid talle lihtsalt kinnitati, et kõik on õiguspärane ja kaebaja on süüdimõistetu. Sellise tegevusega põhjustas vastustaja kaebaja väitel talle mittevaralise kahju, mille suuruseks kaebaja hindab 22323,20 krooni. Seejuures märgib kaebaja, et oma arvele saaks ta sellest ainult 6600 krooni, kuna 70% läheb sellest summast maha. Hüvitist soovib kaebaja saada ainult nende päevade

(42)eest, mil ta oli Tallinn Vangla poolt õigusvastaselt etapeeritud Murru Vanglasse so 06.08.2009 kuni 17.09.
  2. Kaebaja leiab, et vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu kannatas ta nii moraalselt kui füüsiliselt, kuna viibis õigusvastaselt Murru Vanglas ja segane olukord tekitas temas stressi. Lisaks usub kaebaja, et rikuti tema inimõigusi.
  3. Kaebaja leiab, et Murru Vanglas oldud ajavahemikul oleks ta pidanud olema vahistatu staatuses, millest tulenevalt kaebaja oleks saanud saada pakki ja raha sellises ulatuses, mis tema arvele kantakse. Kaebaja leiab, et ebaõigest staatusemuudatusest tulenevalt kandis vangla alusetult kandnud temale saadetavad rahalised vahendid vabanemisfondi ja seetõttu ei olnud tal võimalik osta hügieenitarbeid ning hoolitseda oma hügieeni eest. Ka ei saanud ta vajalikke esemeid vangla kulul. Vanglalt ei oleks ta saanud hügieenipakki seetõttu, et selle taotlemiseks ei oleks tal tohtinud viimase kahe kuu jooksul olla raha isikukontol. Samuti leidis kaebaja, et isegi hügieenipakist, mis talle anti Tallinna Vanglas, ei oleks piisanud kolmeks kuuks nagu see ette nähtud on, kuna tema hoolitseb oma hügieeni eest korralikult.
  4. Kolmandaks leiab kaebaja, et vale staatuse tõttu ei saanud ta end stressi tõttu korralikult ette valmistada ringkonnakohtu istungiks.
  5. Neljandaks leiab kaebaja, et stressi ja suurt hingelist piina tekitas talle ka see, et olles vanglas õigusvastaselt süüdimõistetu staatuses pidi ta kandma vangla riietust ja teda viidi üksnes süüdimõistetutele ette nähtud vanglariietuses kohtuistungile, kus alles oli küsimuse all, kas kaebaja on süüdi või mitte.
  6. Kohtumenetluse käigus loobus kaebaja oma nõudest 350 krooni hüvitamise osas, kuna selle summa osas oli vangla rahuldanud kaebaja kahju hüvitamise taotluse eelmenetluses. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  7. Vastustaja vaidleb kaebusele kahju hüvitamise osas vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Vastustaja nõustub kaebajaga selles osas, et temale süüdimõistetu staatuse omistamine ja Murru Vanglasse karistust kandma viimine vanglaametniku eksimuse tõttu tehtud kande alusel oli õigusvastane.
  8. Vaatamata oma tegevuse õigusvastasuse tunnistamisele leiab vastustaja, et käesoleval juhul ei ole täidetud vähemalt üks kahju hüvitamiseks ettenähtud eeldus – kaebaja ei ole suutnud tõendada, et talle oleks üldse hüvitamisele kuuluv kahju tekkinud. Vastustaja leiab, et 15.04.2010 kahju hüvitamise nõudes vanglale on kaebaja taotlenud hüvituse väljamaksmist 3 Murru Vanglasse paigutamise ja seal viibitud aja (42 päeva) eest. Samas ei ole kaebaja oma taotluses selgitanud, milles kahju väljendus. Ka on ta esitanud mitmeid põhjendusi kahju tekkimise kohta ainult kohtule. Vastustaja märgib on seisukohal, et Riigikohus on otsuses 32-1-34-05 selgitanud, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, milles selline kahju seisneb, s.t. missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Vastustaja on seisukohal, et tulenevalt Riigikohtu 11.11.2008 kohtumääruses asjas nr. 3-3-1-68-08 väljendatud seisukohast, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahjunõuet menetleda ainult selles ulatuses, mille osas on esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega tuleb kohtumenetluses lähtuda ainult kaebaja poolt vanglale esitatud põhjendustest ja seisukohtadest. Vastustaja pidas siiski vajalikuks oma vastuses kohtule ümber lükata kaebaja hilisemalt esitatud põhjendused.
  9. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja teise kinnipidamisasutusse paigutamise ning staatuse muutmise tulemusel süüdimõistetuks vahistatu asemel, ei saa automaatselt eeldada, et kaebajale on sellise tegevusega tekkinud kahju. Kaebajal lasub kohustus tõendada, et just ümberpaigutamise tulemusel on temale kahju tekkinud. Vastustaja leiab, et sisuliselt viidi kaebaja, kui tema vahistatu staatus muudeti õigusvastaselt süüdimõistetuks, üle kergemale kinnipidamisrežiimile. Kuna kinni peetaval isikul puudub subjektiivne õigus taotleda enda ümberpaigutamist, ei saa kaebaja tugineda asjaolule, et ta oli sunnitud viibima teises kinnipidamisasutuses ning et selline olukord võis temale tekitada kahju. Käesoleva kaebuse puhul omab vastustaja meelest tähtsust vaid küsimus, kas staatuse ekslikust muutmisest järgnesid kaebajale negatiivsed tagajärjed, millede puhul saaks rääkida kahjust ning kas nende hüvitamine on võimalik vaid rahaliselt. Vastustaja leiab, et selliseid negatiivseid tagajärgi kaebajale kinnipidamisrežiimi muutusest tekkinud ei ole ja kaebaja ei ole nende esinemist tõendanud.
  10. Vastustaja leiab, et kaebaja selgitused on vastuolulised. Seda seetõttu, et ühes kaebuse täpsustuses ütleb kaebaja, et tema kaitsja oli ringkonnakohtu istungil üllatunud, et isiku näol oli tegemist juba süüdimõistetuga ja samas on kaebaja järgnevas kaebuse täpsustuses märkinud, et võttis kaitsjaga ühendust kohe, kui sai teada oma staatuse muudatusest.
  11. Vastustaja leiab, et kaebaja väide, et tal oli võimatu valmistuda ette kriminaalasjas toimunud kohtuistungiks, on vastustaja meelest täiesti asjakohatu ja otsitud. Kaebajal oli kriminaalasjas määratud kaitsja, mida ta ise kinnitab. Kaebaja õigused olid kaitstud läbi määratud kaitsja ning kaebaja konkreetne staatus kinnipidamisasutuses ei saa olla ega ole kriminaalmenetluse läbiviimisel süüdistatava õiguste kaitset takistav asjaolu.
  12. Oma selgitustes hügieenitarvete omandamise ja kasutamise kohta erinevate kinnipidamisrežiimide all märgib vastustaja, et kaebaja väide, et tal ei olnud võimalik hoolitseda oma hügieeni eest ja et vangla ei võimaldanud talle hügieenitarbeid, on alusetu. Alusetust näitab asjaolu, et kaebaja ise möönab, et sai Tallinna Vanglalt hügieenitarvete paki, kuid leiab, et selles olnud esemetega ei olnud tal võimalik hakkama saada 3 kuulise perioodi vältel. Vastustaja selgitab, et sisuliselt on vale kaebaja väide, et talle taheti Tallinna Vanglasse tuua hügieenitarbeid, kuid kuna kaebaja näol oli tegemist süüdimõistetuga, siis vangla seda ei võimaldanud. Vastustaja selgitab, et Vangistusseaduse § 98 lg 1 kohaselt on vahistatul lubatud saada pakke, kuid nendega ei ole lubatud edastada hügieenitarbeid ja seda vastavalt vangla sisekorraeeskirja §-le
  13. Sellest nähtub, et ka juhul, kui kaebaja oleks jätkuvalt olnud õiguspäraselt vahistatu staatuses, ei oleks tal olnud võimalik saada pakiga hügieenitarbeid.
  14. Vastustaja arvates on kaebaja üksnes umbmääraselt märkinud, et tal ei võimaldatud hoolitseda oma hügieeni eest, selgitamata seejuures milliseid toiminguid ta konkreetselt teha ei saanud. Ka ei ole kaebaja seda kuidagi tõendanud. Vastupidiselt kaebajale leiab vangla, et tõendatud on, et kaebajale sellist kahju tekkida ei saanud. Vastustaja väidab, et see nähtub 4 vangiregistri infosüsteemi logi väljavõttest. Nendest nähtub, et kaebajale on 14.07.2009 Tallinna Vangla poolt väljastatud hügieenitarvete pakk. Seega on vangla reageerinud kaebaja olukorrale, seoses rahaliste vahendite puudumisega ning taganud vajalike esemete olemasolu. Vastustaja selgitab, et tulenevalt Tallinna Vangla kodukorra punktist 1.3.8 antakse kord kvartalis kontaktisiku vahendusel kinnipeetavale, kes kannab karistust vanglas, hügieenitarvete pakk. Hügieenitarvete paki sisust teavitab kinnipeetavat kontaktisik. Vastustaja peab mõistlikuks, et kinni peetavatele isikule, kellel puuduvad rahalised vahendid hügieeni eest hoolitsemiseks, tagatakse need vangla kulul kord kvartalis. Ebamõistlikuks ei saa pidada hügieenitarvete pakis väljastavate esemete kogust ja nende väljastamise korda: kord kvartalis tagatakse hambapasta (1 tk), hambahari (1 tk), seep (1 tk), žiletiterade pakk, tualettpaber (8 rulli). Vastustaja märgib, et suuremate vajaduste ilmnemisel on kinni peetaval isikul võimalik vanglale esitada põhjendatud taotlus.
  15. Vastustaja analüüsib oma vastuses kaebusele täiendavalt kaebaja käitumist, mis puudutab hügieeni eest hoolitsemist ja selleks vajalike sisseostude tegemist. Vastustaja märgib, et kaebajale on vangla poolt 14.07.2009 väljastatud hügieenitarvete pakk, millega oli kaebajale tagatud võimalus hoolitseda oma hügieeni eest kolmekuulise perioodi jooksul. Kaebaja sisseostude tellimislehtedelt nähtub, et viibides Tallinna Vanglas perioodil veebruar 2009 kuni juuni 2009 vahistatu staatuses, on kaebaja soetanud vangla kauplusest seepi, ühe pesušvammi ja näokreemi ning mõningatel kordadel pesupulbrit. Kaebaja selliste sisseostude pinnalt ei saa vastustaja arvates rääkida kaebaja kõrgendatud vajadustest oma hügieeni eest hoolitsemisel. Lisaks nähtub kaebaja sisseostude tellimislehtedelt ajast, mil ta viibis Murru Vanglas jõustunud kohtuotsuse alusel, et ta on soetanud perioodil juuni 2010 - oktoober 2010 kahel korral tualettpaberit, šampooni ning seepi. Eeltoodust nähtub, et kaebaja sisseostud hügieenitarvete liigi osas ning nende ostmise sagedus, ei ole olnud kuidagi mõjutatavad kaebaja staatusest st. asjaolust, kas isik oli vahistatu või süüdimõistetu. Tehtud sisseostude pinnalt nähtub, et kaebaja ei ole ka rahaliste vahendite olemasolul pidanud vajalikuks pikema perioodi jooksul soetada endale hambapastat ega hambaharja. Samas viitab kaebaja, et vangla poolt tagatud hügieenitarvete pakis olevate esemetega ei ole tal võimalik hakkama saada kolmekuulise perioodi jooksul. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt sooritatud sisseostud tõendavad tema väite alusetust. Lisaks märgib vastustaja, et peale jõustunud kohtuotsust oli kaebaja näol tegemist töötava kinnipeetavaga, kes omas regulaarset sissetulekut. Samas ei ole suuremate vabade rahaliste vahendite olemasolul kaebaja sisseostud, mis puudutavad hügieeni eest hoolitsemist, suurenenud.
  16. Käsitledes kaebaja viidet, et hügieenitarvete all peab viimane silmas ka aluspesu, leiab vastustaja, et saabudes Tallinna Vanglasse 03.09.2008 ja viibides vahistatu staatuses kuni 26.06.2009, oli kaebajal piisavalt aega varustada end vajalike riideesemetega. Vahistatu staatuses olles sai kaebaja elukaaslaselt 8 pakki, millest viimases (14.03.2009) on kaebajale edastatud ka üks paar aluspesu. Samuti ei pea vastustaja ebamõistlikult piiravaks kaebaja olukorda, kus seisuga 31.08.2010 oli kaebajal viis paari aluspesu, mistõttu ei saanud pakkidest ilmajäämine põhjustada kaebaja hügieenile tema poolt väidetavat kahju. Samas märkis vastustaja, et peale vastustajapoolset ekslikku staatuse muudatust, ei saanud kaebaja tõesti omandada riideesemeid postipaki teel, kuid vastustaja juhib tähelepanu, et kaebaja ei ole seda teinud ka ajavahemikul, kui kaebaja oli õiguspäraselt vahistatu staatuses ning võis saada pakke. Seega võib vastustaja meelest kaebaja sellisest käitumisest järeldada, et ta pidas piisavaks ja sobivaks olemasolevate riideesemete kogust.
  17. Vastustaja meelest, on alusetu kaebaja väide, et vangla õigusvastase tegevuse tõttu ei olnud temale võimalik raha kanda. Süüdimõistetu staatuses olevale isikule on võimalik sooritada rahalisi ülekandeid, mistõttu ei olnud kaebaja sellisest võimalusest ilma jäetud.
  18. Vanglariietuse kohustusliku kandmise kohta leiab vastustaja, et kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas vangla poolt tagatud riietus, mille korrashoiu eest hoolitses vangla ise, on kaebajale tekitanud kahju ning milles selline kahju väljendub. Vanglariietuse kandmise 5 fakt ei saanud kaebajale tekitada ülemäära suuri läbielamisi, kuna nagu kaebaja ise viitab, arvas ta, et kannab juba oma karistust.
  19. Rahalise hüvituse nõude kohta leiab vastustaja, et kaebaja põhjendused, et perioodil 17.06.2009 -17.09.2009 oli ta stressis, on vastuolulised. Kaebajal ei olnud võimalik tunda stressi 17.06.2009, kuna vangla tegi süüdimõistetu kande alles 26.06.2009 ning kaebaja isikukontolt kanti vabanemisfondi raha 25.07.
  20. Vastustaja möönab, et saades kaitsjalt teada, et ta on jätkuvalt vahistatu ning et mahaarvamisi vabanemisfondi veel teha ei tohi, võis kaebaja tunda segadust. Sellele vaatamata ei nõustu vastustaja, et sellise tunde võimalik esinemine peaks olema kompenseeritav rahalise hüvitisena. Vastustaja on oma eksimust tunnistanud ning kaebajale vabanemisfondi kantud raha tagastanud. Samuti märkis vastustaja, et olles vahistatu staatuses, paiknes kaebaja Tallinna Vangla eelvangistushoones. 26.06.2009 muutis vastustaja kaebaja staatuse esmakordselt õigusvastaselt süüdimõistetuks, mille tulemusel jäi kaebaja siiski eelvangistushoonesse ning endisele režiimile ning seda hetkeni, kui kaebaja paigutati 06.08.2009 Murru Vanglasse. Kaebajale väljastati vanglariietus alles 06.08.2009 Murru Vanglas. Seega saab vastustaja seisukohalt vaidlusaluseks perioodiks olla vaid reaalselt Murru Vanglas viibitud ajaperiood, kuna ka perioodil 31.08.2009 03.09.2009 ei olnud kaebaja Tallinna Vanglas süüdimõistetu kinnipidamisrežiimil, vaid viibis vanglas etapeeritavana.
  21. Seoses vastustaja rahalise nõude suurusega ja selle põhjendamisega kaebaja poolt märgib vastustaja, et kaebaja muude rahaliste nõuete näol on tegemist kaebaja kohustustega, mille eest vangla vastutust ei kanna. Vastustaja meelest nähtub kaebaja nõude ulatuse tõlgendusest, et tegelikult hindab kaebaja temale tekkinud kahju suuruseks 6600 krooni. Samuti on vastustaja meelest asjassepuutumatu kaebaja viide Murru Vangla poolt tasutud kaebaja ülapidamiskulude arvestusele, kuna ka vahistatu staatuses olles oleks riik kandnud kaebaja eest kulutusi. Riigi poolt kaebaja ülapidamiseks tehtud kulutuste suurus ei saa vastustaja hinnangul kuidagi olla kaebaja nõude aluseks.
  22. Käsitledes oma õigusvastasest tegevusest tulenenud kinnipidamisrežiimi küsimusi rõhutab vastustaja, et vahistatu kinnipidamisrežiim süüdimõistetuna oli leebem, kui oleks olnud vahistatuna. Nimelt oleks kaebaja vahistatu staatuses pidanud viibima lukustatud kambris, välja arvatud jalutamiseks ettenähtud ajal. Seega, olles ekslikult süüdimõistetu staatuses, kasutas kaebaja ebaõigesti süüdimõistetule kuuluvat hüve - viibida väljaspool kambrit. Vastustaja on seisukohal, et kasutades süüdimõistetu hüvesid, kaaluvad need üle, paki saamise õigusest ilmajäämise. Vangla märgib siinkohal, et süüdimõistetul on ka võimalus soetada neid esemeid, mida on lubatud saata pakiga, vangla kauplusest. Vastustaja viitab VangS §-le 23, mille kohaselt soodustab vangla ka kinnipeetava vanglavälist suhtlemist, samas, kui vahistatute puhul on vanglaväline suhtlemine üsnagi piiratud.
  23. Vastustaja leiab, et kuigi kaebaja on esitanud rida põhjuseid, miks talle kahju tekkis, on ta jätnud seejuures selgitamata, milles see kahju väljendus. Vastustaja märgib, et kahju hüvitamise taotluse lahendamise juures peab meeles pidama üht olulist põhimõtet, mille kohaselt ei tohi rahuldamine viia kannatanu alusetu rikastumiseni, so. olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras, kui ilma kahju tekitamiseta. Kuivõrd antud juhul puudub tekkinud kahju, viiks sellise kahju hüvitamine kaebaja alusetu rikastumiseni. Vastustaja viitab ka Riigikohtu lahendile 3-3-1-47-08, kus märgiti, et RVastS § 7 lg 1 nimetatud §-dega 3,4 ja 6 tulevad kõne alla sellised taotlused ja kaebused, mis aitaksid õigussuhtes kahju tekkimist vältida. Vastustaja meelest, on antud juhul tegemist olukorraga, kus isik on esitanud kaebuse õigusvastaselt mahaarvatud 350 krooni tagastamiseks, kuid taotluse kahju hüvitamiseks iga Murru Vanglas viibitud päeva eest, esitas kaebaja 15.04.2010, mis tähendab, et taotlus kahju hüvitamiseks ei olnud esitatud selliselt, et tekkinud kahju oleks võinud ära hoida. 6 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  24. Käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolu üle, et Tallinna Vangla tegevus vahistatu E.A. staatuse määratlemisel süüdimõistetuks 26.06.2009, enne kaebaja suhtes langetatud kohtuotsuse jõustumist, ja tema ümberpaigutamisel 6.08.2009 kuni 17.09.2009 Murru vanglasse oli õigusvastane. Seda on vastustaja kaebaja kahju hüvitamise nõude taotluse lahendamisel nii haldus- kui ka kohtumenetluses tunnistanud. Samuti ei ole vaidlust asjaolu üle, et kaebaja viibis õigusvastaselt süüdimõistetu staatuses kinnipeetavana Murru Vanglas 6.08.2009 - 31.08 2009 ja 3.09.2009 – 17.09.2009 ning ajavahemikul 31.08.2009-3.09.2009 etapeeritavana Tallinna Vanglas.
  25. Avaliku võimu volituste rakendamisel tekitatud kahju hüvitamise alused ja kord on reguleeritud riigivastutuse seadusega (edaspidi RVS). Kaebaja menetletav nõue on mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Mittevaralise kahju hüvitamist käsitleb RVS § 9, mille lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ning raskust.
  26. Kaebaja leiab, et temale Murru Vanglas viibides tekkinud mittevaraline kahju seisnes eelkõige stressis, mis tulenes asjaolust, et talle ei olnud selge, kas ta ikka on süüdimõistetu. Ta oli segaduses ja ei saanud korralikult valmistuda menetluseks ringkonnakohtus. Samuti tundis kaebaja kohtumenetluses esitatud väidetel suurt hingelist piina, kui pidi minema süüdimõistetu vanglariietes ringkonnakohtusse (tl 159), kuigi vaidlus tema süü osas ei olnud veel lahendatud. Nähtuvalt eeltoodust on kohtul võimalik asuda seisukohale, et kaebaja on sisuliselt väljendanud soovi mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise (stress) ja väärikuse alandamise eest.
  27. Kohus leiab, et kaebaja väidetavate kannatuste kontekstis on oluline selgitada, millal tekkis tal tõsikindel arusaam, teda hoitakse valel kinnipidamisrežiimil. Kõiki esitatud väiteid analüüsides leiab kohus, et tõsikindlalt sai kaebaja teada, et teda on peetud vales kinnipidamisrežiimis alles Tallinna Ringkonnakohtu istungil 2.09.
  28. Nähtuvalt kaebaja 3.07.2009 avaldusest (tl 100) Tallinna Vangla direktorile tekkisid tal esimesed kahtlused tema kinnipidamisrežiimi õigusvastasuses seoses sellega, et tema elukaaslaselt ei võetud 30.06.2009 pakki vastu ja öeldi, et kaebaja on süüdimõistetu. 13.07.2009 pöördus kaebaja veelkord Tallinna vangla direktori poole avaldusega (tl 101 pöördel) ja palus tekkinud olukorda selgitada. Kaebaja selgitas, et talle on toodud kutse ringkonnakohtu istungile 2.09.2009 ja et ta on helistanud oma advokaadile, kes kinnitas, et ta ei ole veel süüdimõistetu. Nähtuvalt nendel dokumentidel olevatest märgetest, selgitati kaebajale 15.07.2009 ja 16.07.2009 tema olukorda ja ta ei soovinud pöördumistele kirjalikku vastust. Eeltoodust nähtuvalt asub kohus seisukohale, et kaebaja jäi tol hetkel ise saadud seletustega rahule ja ei pidanud oma režiimimuutust kuni Tallinna Vanglast Murru Vanglasse üleviimiseni endale kahjulikuks ja oli sellega rahul. Samuti ei nähtu toimikust, et kaebaja oleks Murru Vanglas viibides tõstatanud küsimust tema suhtes rakendatava režiimi õiguspärasusest või protesteerinud selle vastu. Küll aga nähtub kohtu arvates kaebaja esitatud kaebusest ja selle täiendustest ning kohtus antud seletustest, et ta sai tõsikindlalt teada, et tema suhtes kohaldatakse valet kinnipidamisrežiimi ringkonnakohtu istungil 2.09.
  30. Hinnates kaebajale põhjustatud mittevaralist kahju nõustub kohus kõigepealt vastustajaga, et kaebaja ei ole sisuliselt esitanud tõendeid, milles nimelt seisneb tema kahju, mille hüvitamist ta soovib. Kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et õigusvastaselt tema suhtes rakendatud vangistusrežiim oleks mõjutanud tema tervist. Kohus leiab, et kaebaja ei ole mingilgi kujul suutnud näidata, et ta väidetav stress tegelikult 7 eksisteeris või et see oli võrdne isegi terviserikkega. Stressi olemasolu ei ole kaebaja suutnud tõendada ei Murru vanglas viibitud ajaperioodi, mis jäi enne ringkonnakohtu istungit 2.09.2009, ega ka perioodi suhtes, mil ta viibis Murru Vanglas pärast ringkonnakohtu istungit kuni 17.09.2009, mil ta viidi üle Tallinna Vanglasse.
  31. Kohus on seisukohal, et toimiku lehekülje 100 pöördel asuv kaebaja avaldus Tallinna Vangla direktorile 9.07.2009 näitab pigem seda, et kaebaja soovis lihtsalt karistust kanda talle tuttavas keskkonnas Tallinna Vanglas. Vangistusseadus ei anna vahistatule ega kinnipeetavale võimalust valida kinnipidamiskohta. Seetõttu ei saa vahistatu eeldada, et teda ei viida üle teise vanglasse tema tahte vastaselt. Juhul, kui see üleviimine põhjustabki stressi, siis selle põhjuseks ei ole mitte üleviimise õiguspärasus või õigusvastasus, vaid üleviimise fakt ise. Seda asjaolu kinnitab kohtu arvates muuhulgas kaebaja oma kaebuses ise, sest ta nõuab kahju hüvitamist ainult Rummu Vanglas oldud aja eest, kuigi ta oli kinnipeetu staatuses õigusvastaselt ka Tallinna Vanglas
  32. Järgnevalt käsitleb kohus kaebaja väidet, et talle on tekitatud mittevaraline kahju seoses väärikuse alandamisega. Riigikohus on käsitledes oma otsuses nr. 3-3-1-93-09 mittevaralise kahju hüvitamist RVS § 9 lg 1 alusel kinnipeetava õigusvastasel kartserisse paigutamisel leidnud järgmist: „…Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Kolleegium leiab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.“.
  33. Nähtuvalt otsuse eelmises punktis toodud Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu seisukohast, asub kohus käesolevas asjas seisukohale, et ainuüksi isiku õigusvastaselt kinnipeetava staatusele vastaval kinnipidamisrežiimil vanglas hoidmine vahistatu staatusele vastava kinnipidamisrežiimi asemel ei saa olla inimväärikust alandav ja põhjustada selliseid kannatusi, mis oleks aluseks kahju hüvitamisele. Selleks, et selgitada välja, kas vale režiimi kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, tuleb välja selgitada, kas sellega kaasnesid isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.
  34. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti viidanud asjaolule, et vahistatu ja kinnipeetava kinnipidamisrežiimis on mõningad erinevused, kuid oma olemuses ei ole need režiimid väga suure erinevusega. Käesoleval juhul võib järeldada, et erinevused sisuliselt tasakaalustavad üksteist, kui me räägime vangistusrežiimi rangusest. Kohus märgib siinkohal, et kaebaja on kahjunõude menetluse käigus toonud välja põhiliselt neli küsimust, milles ta tundis kinnipidamisrežiimist tulenevaid probleeme. Kõigepealt tõi ta välja asjaolu, et tema arvele kantavast rahast blokeeritakse kinnipeetava režiimis vangistusseaduse § 44 lg 2 alusel 70% arvele laekuvast summast rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemistoetusena. Teiseks tõi ta välja, et tulenevalt režiimimuutusest ei võimaldatud talle paki, milles olid talle vajalikud hügieenitarbed, saamist elukaaslaselt. Kolmandana tõi ta välja, et tal ei olnud kahe eelmise piirangu tõttu võimalik enda hügieeni eest korralikult hoolitseda, kuna ta ei saanud ei osta ega 8 pakiga saada hügieenitarbeid. Viimase piiranguna, mis talle kannatusi põhjustas, on kaebaja välja toonud kohustuse kanda vanglariideid, mis temale tekitas stressi.
  35. Kohus leiab, et vastustaja on kõik kaebaja eelpooltoodud väited sisuliselt ümber lükanud ja näidanud, et nende piirangute tagajärjel ei saanud kaebajale kaasneda olulisi täiendavaid kannatusi võrreldes vahistatu vangistusrežiimiga. Kohus leiab kõigepealt kaebaja väiteid analüüsides, et püsivat ja arvessevõetavat kahju ja kannatusi ei saanud tekitada kaebajale tema isikuarve suhtes rakendatav režiim. Ühelt poolt tagastas vastustaja kaebaja taotluse alusel tema arvelt õigusvastaselt ärakantud ja blokeeritud summa 350 krooni ning sellega langes vastav kahjunõue menetlusest välja. Teiselt poolt oli see kaebaja enda vabatahtlik otsus mitte lasta enda arvele kanda toetussummasid vanglavälistelt isikutelt põhjusel, et 70 % nendest summadest oleks blokeeritud kuni vangistusseaduse § 44 lg 2 ja lg 3 sätestatud tingimuste täitumiseni. Juhul, kui kaebaja oleks tundnud end sellisel puhul võlglasena, kuid oleks tõeliselt vajanud rahalisi vahendeid, oleks ta ikkagi lasknud endale need toetussummad kanda. Ja seda põhjusel, et ta oleks saanud vanglas töötades pärast vangistusseaduse § 44 lg 4 mainitud temavastaste nõuete tasumist ja seadusest tulenevate kohustuslike maksete maksimumsumma täitumist oma võla toetajatele tasuda. Kohus ei pea seetõttu heauskseks ja aktsepteeritavaks kaebaja väiteid, et tal ei olnud võimalik oma arvet kasutada ja sinna teistel isikutel raha kanda lasta. Nimetatud kaebaja otsus oli tema enda otsus ja selle tagajärjed olid tema enda põhjustatud.
  36. Teiseks lükkab vastustaja ümber kaebaja väite, et talle oleks saanud pakiga saata hügieenitarbeid ja et tal ei olnud seetõttu võimalik oma hügieeni eest korralikult hoolitseda. Vastustaja selgitas, et hügieenitarbeid ei tohi edastada ei vahistatule ega kinnipeetavale. Samuti anti kaebajale kinnipeetavale kvartalis ettenähtud hügieenitarvete pakend. Nii vastustaja kui kohtu hinnangul on selle sisu piisav hügieeni eest normaalsel tasemel hoolitsemiseks. Vastutaja esitas oma väidete tõendamiseks koos vastusega kaebusele (tl 114137) kohtule analüüsi ja väljavõtted dokumentidest, mis näitasid, et kaebajal ei ole olnud mingeid erilisi hügieeninõudeid nähtuvalt erinevate kinnipidamisrežiimide ajal soetatud hügieenitarvetest. Sellest tulenevalt loeb kohus kaebaja väited, et kinnipeetava režiimi rakendamise tõttu ei olnud tal võimalik oma hügieeni eest hoolitseda samaväärselt, kui tema suhtes oleks rakendatud vahistatu režiimi, ümberlükatuks. Järelikult ei olnud võimalik ka stressi tulenemine sellest asjaolust.
  37. Viimasena analüüsib kohus kaebaja poolt esitatud väidet, et vanglariiete kandmine põhjustas talle stressi ja alandas tema väärikust. Kohus leiab kõigepealt, et kaebaja ei ole nähtuvalt kohtule esitatud tõenditest mitte ühtegi korda kogu vaidlusaluse perioodi jooksul vaidlustanud vanglariiete kandmise kohustust või taotlenud vastavalt vangistusseaduse § 46 lg 2 isikliku riietuse kandmise võimalust, millega kaasneb kohustus seda ise korras hoida. Teiseks on kohtu arvates sisuliselt võimalik rääkida väärikuse alandamisest seoses vanglariiete kandmise kohustusega alates hetkest, mil kaebaja tõsikindlalt sai teada, et teda peetakse kinni valel režiimil ehk alates 2.09.2009 kohtuistungist kuni 16.09.
  38. Ka selle perioodi suhtes ei nähtu esitatud tõenditest, et kaebaja oleks taotlenud endale isiklike riiete andmist vanglariiete asemel kohtuistungil või pärast seda. Kohus nõustub vastustajaga, et vanglariietuse eest hoolekandmist vangla poolt on võimalik käsitleda soodustava asjaoluna võrreldes isikliku riietuse eest hoolekandmise kohustusega vahistatu puhul.
  39. Hinnates võimalikku inimväärikuse alandamist seoses vanglariiete kandmisega, peab kohus vajalikuks veel esile tõsta asjaolu, et kaebaja loobus kohtumenetluse käigus ise oma apellatsioonkaebusest ja ringkonnakohtus oli arutusel ainult prokuröri apellatsioonkaebus, mille rahuldamise tagajärjel pikendati oluliselt kaebaja karistusaega. Nendest asjaoludest lähtuvalt ei saa kohus nõustuda kaebaja esitatud väitega, et ta ei olnud ennast sisemiselt 9 vahistamise aluseks olnud kuritegudes üldse süüdi tunnistanud ja vaidles nende sooritamisele vastu ning seetõttu alandas vanglariietuse kandmine tema eneseväärikust ja põhjustas talle hingepiinu. Kohus peab eeltoodu valguses otsituks ja tõenditega vastuolus olevaks kaebaja väiteid, et vanglariiete kandmine alandas tema eneseväärikust.
  40. Kohus nõustub vastustajaga ka selles suhtes, et kaebaja väited, et ta ei saanud õigusvastase vangistusrežiimi tõttu korralikult ette valmistuda ringkonnakohtu istungiks, on paljasõnalised. Kaebaja ei ole nende väidete tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Vangistusseaduse § 26 annab kinnipeetavale võimaluse piiramatult kohtuda oma advokaadist esindajaga ja saada temalt vajalikke materjale. Nimetatud säte on analoogne vahistatu kohta käiva sättega (vangistusseaduse § 95).
  41. Kõigest eeltoodust tulenevalt ja lähtudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata.
  42. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Kaebaja on tasunud kaebuselt riigilõivu 100 krooni. Vastustaja ei ole esitanud taotlust kohtukulude väljamõistmiseks. Menetluskulud jäävad seetõttu poolte endi kanda. Daimar Liiv Kohtunik 1

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.