← Eesti

3-08-1667/48

Obsah (5)§ 53§ 54§ 46§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2010, Tallinn Ha

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

3-08-1667 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Rae Vallavolikogu algatas 09.04.2002 otsusega nr 325 Järveküla küla Teoni II pereelamute grupi detailplaneeringu Õnne Lombile kuuluval Järveküla küla Teoni V ja Teoni VI kinnistutel tingimusega korraldada detailplaneeringu koostamine Õ. Lombi poolt ja tema vahendite arvel. Rae Vallavalitsus andis 06.05.2002 lepinguga detailplaneeringu koostamise korraldamise ja finantseerimise õiguse üle Õ. Lombile, kes kohustus lepingu p 2.1 kohaselt finantseerima ja korraldama detailplaneeringu koostamist omal kulul ning p 2.2 kohaselt sõlmima enne detailplaneeringu vallavolikogule kehtestamiseks esitamist Rae Vallavalitsusega lepingu detailplaneeringuga määratletud vajalike trasside, teede ja haljasalade kuulumise, rajamise ning ekspluatatsioonitingimuste kohta. Rae Vallavalitsus kinnitas 04.06.2002 korraldusega nr 567 detailplaneeringu lähtetingimused. Rae Vallavalitsus tunnistas 24.05.2005 korraldusega nr 633 kehtetuks 04.06.2002 korralduse nr 567 ja kinnitas uued detailplaneeringu aluseks olevad lähtetingimused.
  2. Maa-amet tagastas 29.05.2006 detailplaneeringu toimiku OÜ-le M. K. Konsultatsioonid puuduste kõrvaldamiseks, asudes seisukohale, et planeeringulahendust, mille kohaselt moodustatakse elamumaa krundid positsioonidel (pos) 17–20, ei ole võimalik kehtestada neid läbiva 110 kV elektriõhuliini kaitsevööndi (ehituskeeluvöönd) tõttu ning kuna elektrimaakaabli rajamiseks puudub vastav projekt. Otstarbekas on moodustada elektriõhuliini kaitsevööndisse haljasala krunt ning pärast maakaabli rajamist saab koostada uue detailplaneeringu, et määrata kruntidele ehitusõigus ja elamumaa sihtotstarve. Rae valla planeerimis- ja maakorralduskomisjon tegi 08.08.2006 detailplaneeringu läbivaatamise käigus märkuse liita krundid pos 17–19 üheks sotsiaalmaa krundiks. Sama märkust kordas komisjon 23.11.2006, täpsustades, et krundid pos 17–19 tuleb liita üheks ehitusõiguseta sotsiaalmaa krundiks lastemänguväljaku ette nägemisega ning krunt pos 20 tuleb muuta sotsiaalmaa krundiks.
  3. Õ. Lomp esitas 15.03.2007 Rae Vallavalitsusele lõpliku detailplaneeringu eskiisi koos taotlusega detailplaneeringu avalikustamise otsuse vastuvõtmiseks. Lõplikus eskiisis oli kruntide pos 17 ja 18 (endised pos 17–19) sihtotstarbeks märgitud maatulundusmaa. Õ. Lomp esitas 09.05.2007 halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse kohustamiseks otsustada Järveküla Teoni V ja Teoni IV kinnistute detailplaneeringu vastuvõtmine. Tallinna Halduskohus kinnitas 13.11.2007 määrusega haldusasjas nr 3-07-954 Rae Vallavalitsuse ja Õ. Lombi vahel kompromissi, millega Rae Vallavalitsus kohustus lahendama haldusaktiga Rae valla Järveküla küla Teoni V ja Teoni VI kinnistute detailplaneeringute vastuvõtmise küsimuse hiljemalt 23.12.
  5. Rae Vallavalitsus jättis 21.12.2007 korraldusega nr 1977 Järveküla küla Teoni V ja Teoni VI kinnistute detailplaneeringu vastu võtmata. Vallavalitsus leidis, et detailplaneering ei vasta tellija s.o Rae valla poolt kehtestatud nõudele kavandada detailplaneeringu pos 17 ja 18 asuvad krundid sotsiaalmaaks. Õ. Lomp on keeldunud finantseerimast detailplaneeringu eskiisprojekti muutmist ning Rae valla eelarves ei ole ette nähtud vahendeid eraõiguslike isikute kinnistute detailplaneeringute koostamise finantseerimiseks. Detailplaneeringu eskiisprojekti pos 17 ja 18 märgitud alasid läbivate 110 kV elektriõhuliinide tõttu on neil mistahes ehitustegevus välistatud ja kruntidele sotsiaalmaa sihtotstarbe määramine ei saa kitsendada Õ. Lombi eraomandit. Elektrimaakaabli rajamiseks vastava projekti puudumisel ning selle rajamise võimatusel lähiaastatel, ei ole Maa-ameti seisukoha järgi võimalik kehtestada planeeringulahendust, mille kohaselt moodustatakse elamumaa krundid pos 17–
  6. 2

(19)3-08-1667 Seega ei ole Teoni V ja Teoni VI kinnistute detailplaneeringu eskiisprojekt praegusel kujul realiseeritav. Õ. Lomp esitas 18.01.2008 halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse 21.12.2007 korralduse nr 1977 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.04.2008 otsusega haldusasjas nr 308-119 kaebuse ning tühistas vaidlustatud korralduse ja tegi Rae Vallavalitsusele ettekirjutuse otsustada detailplaneeringu vastuvõtmine kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kohtuotsus jõustus 13.05.
  2. Rae Vallavalitsus pöördus 29.05.2008 kirjaga OÜ Jaotusvõrk poole, et selgitada, kas elektriõhuliinide asendamine maakaabelliinidega on tehniliselt võimalik, milline on projekti maksumus ning kes peaks kandma kulud. 20.06.2008 kirjaga pöördus Rae Vallavalitsus Õ. Lombi poole, et selgitada, kas ta soovib elektriõhuliinide kaitsevööndisse jäävaid maatükke kasutada elamumaa või maatulundusmaana ning millist maatulunduslikku tegevust Õ. Lomp kavandab.
  3. Rae Vallavalitsus jättis 17.07.2008 korraldusega nr 902 detailplaneeringu teistkordselt vastu võtmata. Korralduse kohaselt esitati eskiisprojekt vastuvõtmiseks ilma kooskõlastuste ja heakskiiduta. Kuigi detailplaneeringuga nähakse ette jagada senine põllu- ja metsamajanduslik maa kruntideks ja muuta tiheasutusalaks, mis on vastuolus kehtiva üldplaneeringuga, võib menetluses oleva uue üldplaneeringu sisu arvestades piirkonna tiheasustusalaks muutmist pidada põhimõtteliselt põhjendatuks. Maakasutuspiiranguid arvestades on mõistlik rajada elektriõhuliinide alla haljaskoridor sotsiaalmaa sihtotstarbega, nagu seda on üldjuhul tehtud ka teiste detailplaneeringute puhul. Elektriõhuliinide asendamine maakaabelliinidega ei ole majanduslikult otstarbekas. Puhke- ja haljasalasid sisaldava elamisväärse elupiirkonna loomise vajadus kaalub üles Õ. Lombi võimaliku erahuvi, läheduses ei asu ka munitsipaalmaad, mida saaks muuta rohealaks. Vaidlusalustele kruntidele maatulundusmaa sihtotstarbe jätmine keset elurajooni oleks vastuolus planeerimise põhimõtetega ja ka ainuüksi pos 17 asuva maatüki jätmine maatulundusmaaks katkestaks haljaskoridori ning takistaks piirkonna elanike liikumist mööda haljaskoridori riigimetsa, kusjuures alternatiivne tee mööda maantee serva oleks ebamugavam ja ohtlikum. Haljas- ja puhkealade rajamine teenib kõigi piirkonna elanike, sh Õ. Lombi huve. Detailplaneeringu vastuvõtmiseks oleks vaja eskiisprojekt viia kooskõlla menetluses olevas üldplaneeringus sätestatud põhimõtetega ning näha eskiisprojekti pos 17–18 asuvate maatükkide sihtotstarbena ette sotsiaalmaa.
  4. Õnne Lomp esitas 21.08.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse 17.07.2008 korralduse nr 902 tühistamiseks ja vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks otsustada uuesti detailplaneeringu vastuvõtmine. Samuti palus kaebaja kohtul tuvastada detailplaneeringu menetlemisega viivitamise õigusvastasus. Korraldusest võib aru saada, et Teoni V ja VI kinnistute detailplaneering on arvestatud suurema elamuala koosseisu (Järveküla küla), mille puhul on seni puhke- ja haljasalasid planeeritud väga vähe. Vallavalitsuse nõue, et detailplaneeringu eskiisprojekti pos 17–18 märgitud kruntide sihtotstarve tuleb muuta sotsiaalmaaks, on õigusvastane, sest tegemist on ebaproportsionaalse abinõuga üldplaneeringu eesmärkide saavutamiseks. Sotsiaalmaaks muutuks nõude täitmise korral 6741 m2 ehk ligikaudu 20% vaidlusaluse detailplaneeringu alast. Pole teada, et Rae vald oleks üheltki teiselt kinnistuomanikult nõudnud nii suures ulatuses perspektiivse elamumaa muutmist ühiskasutatavaks park-mänguväljakuks vms. Planeeringuala lähistel on olemas kõik võimalused kaebaja kinnistute lähistel haljasaladel jalutada, sportida jne. Kinnistute kõrval üle tee on mets, lähistel mitmehektariline heinamaa. 3
(19)3-08-1667 Kaebaja kinnistutele avaliku haljasala planeerimata jätmine ei katkesta üldplaneeringuga soovitavat haljasala koridori, sest haljasala loodaks elamuala sisse. Kuna kaebaja kinnistu kõrval on suur haljasala metsa näol, puudub vajadus planeerida täiendavat haljasala kaebaja kinnistu sisse. Rae valla põhjendustest sotsiaalmaa sihtotstarbe nõude esitamiseks jääb mulje, et kaebajat karistatakse vastustaja varasema halva planeerimistava eest. Haljasala on võimalik moodustada mitme kinnistu kaasabil, mitte ainuüksi kaebajat ülemäära koormates. Kuna valla kinnitusel on kaebaja kinnistu pos 18 näidatud krundiga külgneval Põllu kinnistul elektriõhuliinide aluse maa sihtotstarbeks maatulundusmaa, kuigi ala on planeeritud haljasalaks, siis on kaebajalt sotsiaalmaa sihtotstarbe ettenägemise nõudmine põhjendamatu. Elektriliinide tõttu kehtiv ehituskeeluala ei nõua tingimata sotsiaalmaa sihtotstarbe määramist. Piirkonna teiste elanike suurem mugavus ühelt rohealalt teisele liikumiseks ei kaalu üles kaebaja eraomandi sedavõrd ulatuslikku piiramist. Detailplaneering on kooskõlas nii kehtiva kui ka menetluses oleva üldplaneeringuga. Arvestada tuleb, et planeeringu lähtetingimused kehtestati juba
  1. aastal ning sotsiaalmaa sihtotstarbe nõue esitati esmakordselt alles
  2. Planeeringueskiisi sellise muutmise nõue on õigusvastane. Vaidlustatud korraldus rikub kaebaja õigusi, sest korraldusega sisuliselt lõpetatakse Teoni V ja VI kinnistute detailplaneeringu menetlus. Korralduses ei sisaldu veenvaid ja olemasolevat olukorda arvestavaid kaalutlusi, millest lähtuvalt peab vallavalitsus vajalikuks määrata sotsiaalmaa sihtotstarve 6741 m2 suurusele alale ning miks sellise muudatusega nõustumata jätmine tõi vältimatult kaasa detailplaneeringu vastuvõtmata jätmise. Elektriõhuliinide asendamisel maakaabliga on kaebajal võimalik krundid perspektiivis kasutusele võtta elamuehituseks. Isegi kui praegu puudub projekt õhuliinide asendamiseks, ei välista see senise maatulundusmaa sihtotstarbega kruntidel mingi muu tegevusega tegelemist, nt peenramaade rajamine. Elektriohutusseadusest ega muudest aktidest mingit absoluutset maaharimise piirangut ei tulene. Sotsiaalmaa sihtotstarbe määramine maatulundusmaa sihtotstarbe asemel piiraks kaebaja omandiõigust oluliselt. Seevastu ei selgu korraldusest põhjused, miks on kaebaja eraomandi avalikes huvides piiramine just sellises ulatuses vajalik, samuti ei nähtu kaebaja huvidega arvestamist. Isegi kui lastemänguväljaku rajamine on vajalik, ei ole põhjendatud eraldada selleks 20% kaebaja kinnistust ja selleks piisaks kaebaja pakutud 1500 m2 suurusest krundist. Valla üldplaneeringus väljendatud põhimõte, et elamumaadel 20 ja enama krundi planeerimisel tuleb ette näha vähemalt 5000 m2 üldkasutatavat ala , ei ole antud juhul kohaldatav, sest planeeringualale on kavandatud ainult 16 elamumaa krunti, ülejäänutel on vaid teenindav funktsioon. Rae Vallavalitsus on ebamõistlikult ja õigusvastaselt viivitanud Teoni V ja Teoni VI kinnistute detailplaneeringu menetluse läbiviimisega. Detailplaneering algatati juba Rae Vallavolikogu 09.04.2002 otsusega nr 325 ja selle lõpuleviimise venimine on olnud põhjustatud vallavalitsuse tegevusest, kelle pidevalt suurenevate nõudmiste tõttu on kaebajal tulnud detailplaneeringu eskiise korduvalt muuta ja nende muudatuste tegemist finantseerida. Rae valla planeerimis- ja maakorralduskomisjon esitas 08.08.2006 (1 aasta ja 2 kuud pärast teistkordsete lähtetingimuste kehtestamist) esmakordselt nõude liita detailplaneeringul pos 17–18 (15.03.2007 esitatud detailplaneeringu versioonis) märgitud krundid üheks sotsiaalmaa krundiks. Järjest uute ja detailplaneeringu lähtetingimustega vastuolus olevate muudatuste eskiisi sisseviimise nõudmine on vastuolus usalduse kaitse põhimõttega. Kaebajal on subjektiivne õigus teda puudutava haldusmenetluse läbiviimisele mõistliku aja jooksul. Kaebaja on juba üle kuue aasta oodanud võimalust asuda endale maja ehitama.
  3. Rae Vallavalitsus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Detailplaneering on algatatud kinnistu omaniku initsiatiivil ning Õ. Lomp soovib sellega maksimaalselt realiseerida erahuvi ehituskruntide moodustamiseks ja kinnistu 4
(19)3-08-1667 turuväärtuse suurendamiseks. Omavalitsus peab planeeringumenetluses tagama avalike huvide kaitse ning peab arvestama perspektiivse arenduspiirkonna väljaehitamisega kaasneva sotsiaalse infrastruktuuri loomise vajadusega, et tekiks kaasaegne ja elanike huve kaitsev elukeskkond. Kinnistuomanik ei saa eeldada, et tal on võimalik planeeringuga saada maksimaalne ehitusõigus ja jagada kogu kinnistu kruntideks, arvestamata piirkonna elanike puhke- ja ühiskondliku tegevuse vajadustega. Kõrvalasuv metsamaa ei ole argumendiks planeeringuala 100% elamumaaks kavandamiseks, sest kuni metsamaa pole määratud avalikult kasutatavaks maaks, ei saaks seda võtta arvesse sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna arendamise vajadusi hinnates. Planeeringu menetlemisel tuleb hinnata piirkonna vajadusi laiemalt ja arvestada ka selle edasise arendamise eesmärkidega. Kehtiv
  1. aasta üldplaneering on selgelt aegunud ja uut veel ei ole, mistõttu enamik uusi detailplaneeringuid muudavad üldplaneeringut. Seetõttu on vald esitanud alati ka nõude, et lisaks tuleb arvestada menetluses oleva uue üldplaneeringu lahendustega, muidu poleks seda enam pärast kehtestamist võimalik ellu viia. Kuigi uue üldplaneeringu lahendus näeb Teoni V ja VI ala puhul ette elamumaa sihtotstarbe, ei tähenda see, et kogu piirkonna võib maksimaalselt elamuehitusalana täis planeerida. Üldplaneering määratleb eelkõige tsoonid, aga see ei määratle täpselt teede- ja tänavavõrku, samuti elamualade vahele jäävate parkide ja haljasalade piire, tuleb need määrata nt konkreetse ala kohta koostatavas detailplaneeringuga. Üldplaneeringu seletuskirja järgi tuleb elamumaa juhtfunktsiooniga aladel näha ette ka piirkonda teenindavad objektid ja suuremad pargid/haljasalad. Planeerimismenetluse käigus selgunud asjaolude põhjal oli otstarbekas ning piirkonna arendamise vajadustest lähtuvalt põhjendatud osaliselt muuta planeeringu lähtetingimusi ning nõuda elektriliinide kaitsevööndis asuvale maale haljasala planeerimist. Planeeringu koostamine, planeerimismenetluse kulude kandmine ega planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. Sotsiaalmaa määramisega piiratakse võimalikult vähesel määral kinnistu omaniku õigusi, sest ülejäänud alale on võimalik näha ette elamumaa sihtotstarve. Vastustaja leiab, et kui 4 ha suurusele planeeritavale alale kavandatakse 20 krunti, ei piira ehituskeeluvööndisse ca 6500 m2 suuruse sotsiaalmaa planeerimine (alles jääb 16 ehituskrunti) kinnistu omaniku õigusi ülemäära. Planeeritavast kinnistust ca 15–25% peaks avalike huvidega arvestava planeeringulahenduse saamiseks jääma tänavate ja tehnovõrkude ning piirkonna elanike poolt üldkasutatavaks maaks. Omaniku õiguste võimalikult väiksemaks piiramiseks on see planeeritud ehituskeelu alale. Parkide ja haljasalade kavandamisel ei saa lähtuda esmajoones sellest, kus on veel seni põllumajanduslikul eesmärgil kasutatavat maad või riigimetsa, vaid tuleb tagada haljasalade loogiline paiknemine, hea juurdepääs ning läbitavus. Vallavalitsus ei ole planeeringu menetluse läbiviimisega õigusvastaselt viivitanud. Kaebaja ise esitas nõuetele mittevastava eskiisi ega kõrvaldanud selles esinevaid puudusi mõistliku aja jooksul. 2005–2006 vaadati eskiis planeerimis- ja maakorralduskomisjonis läbi viiel korral, mis näitab, et seda on järjepidevalt menetletud. Kui vallavalitsuse nõutud muudatused oleks planeeringusse sisse viidud, ei oleks olnud takistusi planeeringu edasiseks menetlemiseks ja see oleks tõenäoliselt võetud vastu juba
  2. aastal.
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.04.2009 otsusega Õ. Lombi kaebuse, tühistas Rae Vallavalitsuse 17.07.2008 korralduse nr 902, kohustas Rae Vallavalitsust otsustama Teoni V ja VI kinnistute detailplaneeringu vastuvõtmine hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates ning tunnistas Järveküla küla Teoni V ja VI kinnistute detailplaneeringu menetluse läbiviimisega viivitamise õigusvastaseks. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 44 772,50 krooni. 5
(19)3-08-1667 Pooled ei vaidle selle üle, et sotsiaalmaa ettenägemise nõue kitsendab kaebaja omandiõigust (vt ka Tallinna Halduskohtu 11.04.2008 otsus haldusasjas nr 3-08-119). Samuti pole vaidlust, et detailplaneeringu eskiisi pos 18 märgitud krunt asub täies ulatuses ja pos 17 märgitud krunt asub peaaegu täies ulatuses 110 kV elektriliini kaitsevööndis ning planeeritava maa-ala maakasutuse sihtotstarbeks on maatulundusmaa. Detailplaneeringut tuleb käsitada avaliku kokkuleppena selle algatamisest huvitatud isiku, teiste isikute, kohaliku omavalitsuse ja riigi huvide osas. Kohaliku omavalitsuse üksuse õigusest ja kohustusest planeerida oma haldusterritooriumil maa kasutamist, ei tulene aga õigust nõuda eraisikult sisuliselt oma maa loovutamist ilma õiglase hüvitiseta. Seadusest ei tulene kaebajale kohustust nõustuda talle kuuluva kinnistu sihtotstarbe muutmisega sotsiaalmaaks ehk avalikult kasutatavaks maaks. Vaieldamatult on haldusorganil planeerimismenetluses ulatuslik diskretsiooniõigus, mis toob aga kaasa kohustuse antavat haldusakti eriti põhjalikult motiveerida. PlanS § 3 lg 3 p 1 kohaselt võib kinnisomandile seada seadusest tulenevaid maakasutus- ja ehitustingimusi ning kitsendusi kehtestatud detailplaneeringu alusel. Viidatud sätte kohaldamine eeldab üldjuhul aga kokkulepet (kitsendusi taluma pidava isiku nõusolekut). Kohus leiab, et kitsenduste seadmiseks on olemas õiguslik alus ning seadusest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus seada avalike huvidega arvestamist eelduseks planeeringu kehtestamisel. Käesolevas vaidluses on põhiküsimuseks, kas vastustaja poolt esitatud sotsiaalmaa nõue on proportsionaalne. Vastustaja vastuväide, et kaebaja käesoleval ajal vaidlusalusel maatükil maaharimisega ei tegele, on asjakohatu, arvestades, et kinnistul puudub veevarustus. Asjas materjalide kohaselt on vaidlusalune maa avalikes huvides vajalik eelkõige rohealade vahel katkematu ja üldsusele vabalt kasutatava haljaskoridori rajamiseks ning lastemänguväljakut kõrgepingeliinide alla tõenäoliselt ei rajata. Juhul, kui omavalitsus soovib rajada avalikult kasutatava haljasala, on põhjendatud määrata sellele sotsiaalmaa sihtotstarve. Varasem erinev halduspraktika ei anna kaebajale alust nõuda, et maale määrataks tegelikule kasutusele mittevastav sihtotstarve. Samas ei välista see poolte kokkuleppel maatulundusmaa sihtotstarbe säilitamist, kui maakasutuse tingimusena nähakse ette, et kaebaja kohustub tagama läbipääsu üle oma maa, et igaühele oleks tagatud liikumine mööda haljaskoridori. Kaebaja on kohtumenetluses nõustunud, et senise maa sihtotstarbe säilitamisel on võimalik avaliku kasutamise küsimus lahendada maakasutuse tingimuste seadmisega ning ta ei tee takistusi liikumisele üle kruntide pos 17–18. Haldusorgan oleks seda võimalust pidanud kaaluma ja selle lahenduse sobimatust haldusaktis põhjendama. Põhjendus, et taimekasvatus ei sobi perspektiivsele elamualale, ei ole veenev. Haljaskoridori konkreetse asukoha määramine on otstarbekuse küsimus ning kohus ei saa selles osas vastustajale ettekirjutusi teha. Tehtud asukohavalikut ei ole alust pidada meelevaldseks ning seda on mõistlikult põhjendatud. Kaebaja seisukoht, et läheduses paiknevad metsaga kaetud alad või tulevikus planeeritavad eramaad võiksid haljasala loomiseks olla sobivamad, ei ole põhjendatud. Asjakohatu on ka väide, et haljasalana võiks kasutada maatulundusmaana (põllu- ja karjamaana) juba kasutuses olevaid eraomanike maid, kuna see eeldab maaomanike nõusolekut. Kavandatavat haljaskoridori ei saa pidada katkestatuks ainuüksi seda läbivate teede tõtu. Vastustaja on saavutanud maakasutuse osas kokkulepped mitmete teiste maaomanikega, kelle krundid jäävad kõrgepingeliinide alla, mistõttu oleks protsessi alustamine otsast peale ebamõistlik ja ilmselt ka rahaliselt kulukas. Asjaolu, et roheala skeem esitati kaebaja detailplaneeringu menetluses alles 17.11.2008 ei muuda tehtud asukohavalikut olematuks, kuigi haljasala ettenägemise vajaduse oleks saanud ja pidanud sätestama juba detailplaneeringu algatamisel või hiljemalt uute lähtetingimuste kinnitamisel
(2005). Lähteülesande muutmine ja detailplaneeringu käigus täiendavate nõuete 6
(19)3-08-1667 ettenägemine ei ole keelatud, sest kokkulepete tegemine erinevate huvide arvessevõtmiseks ei oleks teisiti võimalik, kuigi vähemalt mõistlikult ettenähtavad ja oluliste kulutustega seotud nõuded tuleks esitada võimalikult varases menetlusetapis. Haldusakti ja kohtumenetluses väljatoodu põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et vastustaja on kõiki sobivaid lahendusi kaalunud, arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja kaalunud põhjendatud huve. Jääb selgusetuks, miks ei saanud sotsiaalmaa funktsiooni määrata väiksemas ulatuses, kuigi see oleks ilmselt olnud võimalik. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebaja erahuvi on ebaselge ja abstraktne, millest võib omakorda järeldada, et kaebaja erahuvi ei ole piisavalt arvesse võetud. Vastustaja tugineb jätkuvalt peamiselt asjaolule, et lähitulevikus on elamuehitus kruntidel välistatud, kuna elektriõhuliinide asendamine maakaabelliinidega ei ole reaalne. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et eramukruntidega alale ei ole avalike puhke- ja haljasalade ning mänguväljakute rajamine vajalik. Samas, aktsepteerides uuest üldplaneeringust tulenevat planeerimispõhimõtet (Rae, Järveküla ja Peetri intensiivselt arenevatel elamumaadel tuleb 20 ja enama krundi planeerimisel ette näha vähemalt 5000 m2 suurune üldkasutatav ala, kuhu saab rajada nii puhkealasid kui spordi- ja mänguväljakuid) ja eesmärki tagada kvaliteetne elukeskkond, jääb siiski arusaamatuks, miks kaebaja planeeringuala suhtes, kus elamukrunte on kokku vaid 16 (ülejäänud teenindav maa, s.o teemaa ja alajaama maa), nähakse haljasala tarbeks ette 6741 m² suurune üldmaa. Uute planeerimispõhimõtete kohaldamisel sellisel määral, tuleb arvestada konkreetse planeeringu ja menetluse erisusi. Kaebajat ja tema 2002. aastal algatatud detailplaneeringut ei saa üheselt võrrelda planeeringutega, mille puhul on juba lähtetingimustes nähtud ette haljasala maa ligi 5000 m² ulatuses. Haldusaktist ei nähtu veenvaid ja piisavaid põhjendusi kaebaja kinnisomandi sellisel määral kitsendamiseks, mistõttu ei ole haldusakt proportsionaalne. Hea halduse põhimõttest tulenevalt peab kaebajal olema võimalik eeldada, et kõik kinnisasja kasutamise piirangud nähakse ette detailplaneeringu lähtetingimustes ning vallavalitsus detailplaneeringu lähtetingimusi ilma põhjendatud ning piisavalt motiveeritud vajaduseta ei muuda (vt ka 11.04.2008 otsus haldusasjas nr 3-08-119). Ainuüksi viide lähtetingimustes uue üldplaneeringuga arvestamise vajadusele, ei pidanud andma alust järelduseks, et arvestada tuleb sellises ulatuses kinnisomandi kitsendusega. Vastustaja on kohustatud 2 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates uuesti otsustama detailplaneeringu vastuvõtmine. Kaebajal on põhjendatud huvi detailplaneeringu menetluse läbiviimisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise suhtes, sest ebamõistlik menetlusaeg võis talle tuua kaasa täiendavaid kulusid ning talle on seeläbi tekkinud kahju. Detailplaneeringu vastuvõtmiseks seadus otseselt tähtaega ette ei näe. Kui tähtaega ei ole määratud, siis peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Kaudselt on detailplaneeringu menetluse tähtaeg määratud detailplaneeringu lähtetingimuste kehtivusajaga (antud juhul 2 aastat). Kaebaja detailplaneeringu menetlus kestis algatamisest kuni esimese vastuvõtmisest keeldumiseni ligikaudu 5 aastat ja 9 kuud. Kuni kaevatava haldusakti andmiseni on menetluse kestuseks ligikaudu 6 aastat ja 7 kuud. Seega tuleb tõdeda, et kaebaja detailplaneeringu menetlus on kestnud tavapärasest (Rae vallas 1–3 aastat) märkimisväärselt kauem. Sealjuures lõppes menetlus detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisega ning järgnevate etappideni (avalikustamine, kehtestamine) ei jõutudki. Ajavahemikul detailplaneeringu algatamisest 09.04.2002 kuni esimeste lähtetingimuste kehtestamiseni 04.06.2002 haldusorgani viivitust ei esinenud. Põhjendamatuks tuleb pidada esmaste lähtetingimuste muutmisega viivitamist ligikaudu 3 aastat ning viivitust, mis tekkis tulenevalt vastustaja ebaõigetest soovitustest (kogu maa-alale elamumaa sihtotstarbe 7
(19)3-08-1667 määramine), mis tõid kaasa mittevajalike toimingute tegemise ja sellega menetluse venimise. Vajadust planeerida uue üldplaneeringuga ettenähtud tiheasustusalale suuremaid haljasalasid, oleks vastustaja pidanud mõistma varem. Detailplaneeringumenetluses võib küll tekkida vajadus täiendavate tingimuste seadmiseks, kuid haldusorgan peab olema piisavalt hoolikas, et olulised kohustused ja tingimused, mis detailplaneeringu kehtestamisega kaasnevad, saaks taotlejale võimalikult varases menetlusetapis teatavaks tehtud ning neid hiljem ilma põhjendatud vajaduseta ei muudetaks, eriti kui need kitsendavad taotleja kinnisasja kasutamist. Vastustaja esitas nõude määrata pos 17 ja 18 asuvate kruntide sihtotstarbeks sotsiaalmaa ligi 4 aastat pärast detailplaneeringu algatamist ning 1 aasta ja 3 kuud pärast viimaste lähtetingimuste kehtestamist. Selline tegevus ei olnud õiguspärane (HMS § 5 lg 2). Kaebaja saavutas Teoni V ja VI kinnistute detailplaneeringu vastuvõtmise osas haldusakti (21.12.2007 korraldus nr 1977) andmise alles kohtusse pöördumise kaudu (13.11.2007 määrus haldusasjas nr 3-07-954 kompromissi kinnitamise ja menetluse lõpetamise kohta). Haldusorganil ei olnud objektiivset takistust otsuse tegemiseks ning sellega viivitamine oli õigusvastane. Kaebaja detailplaneeringu menetluses otsuseni jõudmine (vastuvõtmisest keeldumine) on kestnud ebamõistlikult kaua isegi arvestades „kinnisvarabuumi“ ajal haldusorgani töömahu suurenemist. Menetluse kiiremaks läbiviimiseks objektiivset takistust ei esinenud (peaaegu kogu menetluse kestel). Menetluse pikkust tervikuna ei saa pidada mõistlikuks ning viivitus on tekkinud peamiselt vastutaja hooletusest näha detailplaneeringu algatamisel ette olulised tingimused ning kaebajale antud eksitavatest selgitustest. Viivitus on õigusvastane, kuna see ei ole tingitud objektiivsetest asjaoludest ning rikub kaebaja õigust asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Rae Vallavalitsus palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta Õ. Lombi kaebus rahuldamata. Vaidluses on põhiküsimuseks kohaliku omavalitsuse pädevuse piirid planeerimismenetluses planeeringu lahenduste sobivuse ja otstarbekuse üle otsustamisel, st kas vallavalitsusel on õigus täisväärtusliku elukeskkonna loomiseks ja elanike igapäevaseks elutegevuseks vajalike avalikult kasutatavate hüvede kaitsmiseks erahuvides algatatud planeeringus näha ette sotsiaalmaa või muu avaliku maakasutuse määramist. PlanS loogika kohaselt vastutab planeeringu koostamise eest omavalitsus (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-37-04 ja nr 3-3-1-12-07). Teoni V ja VI kinnistute detailplaneeringu menetluses esitas vallavalitsus sotsiaalmaa ettenägemise nõude koheselt pärast seda, kui selgus, et riigi reservmaale haljasala ja mänguväljakut rajada ei saa ning
  2. aasta juulis oli vastu võetud üldplaneeringu lahendus, milles määratleti haljasalade planeerimise põhimõtted. Kinnistu senise kasutuse jätkamiseks (põllukultuuride kasvatamine, aiandus) ei ole detailplaneeringu koostamine vajalik. Elamukvartali ühisveevärgist ei ole maatulundusmaal kasvavate taimede kastmine lubatav ega majanduslikult otstarbekas, sest tegemist on joogiveega ning ohtra kasutamise korral langeb veevärgi nõuetekohast toimimist tagav veesurve. Põhimõtteliselt on aktsepteeritav osale kinnistule maatulundusmaa planeerimine, kuid see ei peaks toimuma rohealasid ühendava avalikes huvides rajatava rohekoridori arvelt. Sotsiaalmaa nõutava suuruse osas tuleks vaadata ka teisi planeeringualasid. Teoni V ja VI pindala on kokku 4,5 ha ja kavandatud 16 elamukrunti kokku 28 pere jaoks. Sotsiaalmaad on algses ettepanekus 6741 m2 (kompromissettepanekus 4944 m2) ehk ligikaudu 15% (ühe pere 8
(19)3-08-1667 kohta 176,57 m2 sotsiaalmaad). Teistes Rae vallas juba kehtestatud või menetluses olevates detailplaneeringutes on enamikul juhul sotsiaalmaa osakaal planeeritavast maast suurem kui 15%, mistõttu ei kitsenda valla nõue kaebaja kinnistule 15% ulatuses sotsiaalmaa sihtotstarbe määramine omaniku õigusi ülemäära ega ebaproportsionaalselt. Juhul, kui nõustuda halduskohtu tõlgendusega PlanS § 3 lg 3 p-le 1, mille järgi saab kitsenduste seadmine toimuda ainult kokkuleppel omanikuga, siis väheneb oluliselt omavalitsuse võimalus planeerimisdiskretsiooni teostamiseks ja kohaliku elu korraldamiseks. Arendaja erahuvi on planeerida elamutega tiheasustusala, millega kaasneb talle kohustus luua tulevastele elanikele elamisväärne elukeskkond, mis hõlmab nii tehnilise kui ka sotsiaalse infrastruktuuri. Kaebaja oli teadlik, et detailplaneering tuleb koostada kooskõlas menetletava üldplaneeringuga ja ta ei ole seda Rae Vallavalitsuse 24.05.2005 korralduses nr 633 sisaldunud nõuet vaidlustanud. Vallavalitsus ei piira mingil viisil senise maakasutuse jätkamist, kuid kinnistu omanik on taotlenud senise maakasutusõiguse muutmist ja elamumaa sihtotstarbega kruntide moodustamist. Kui kaebaja tugineb elamumaa sihtotstarbe määramise taotlemisel menetluses olevale üldplaneeringule, siis peab ta järgima ka teisi üldplaneeringus ja sellega seoses teostatud keskkonnamõjude strateegilise hindamise järeldustes sisalduvaid põhimõtteid. Üldplaneeringus sisalduv põhimõte, et 20 elamukrundi kohta tuleb arvestada vähemalt 5000 m2 üldkasutatavat ala, ei ole kohaldatav kinnistupõhiselt, vaid perspektiivse elamuala põhiselt ning arvestada tuleb kõikide tulevikus piirkonda ehitatavate elamutega, reserveerides avalike haljasalade või parkmetsa rajamiseks sobivad maatükid. Sotsiaalmaa sihtotstarbe määramine ei tähenda iseenesest ka eraomandis oleva maa avalikuks kasutamiseks määramist, vaid selleks tuleb saavutada omanikuga kokkulepe. Kokkuleppe mittesaavutamisel on omavalitsusel planeeringu alusel võimalik seada sundvaldus või viia läbi sundvõõrandamine. Parim viis rohekoridori säilimise ja avaliku kasutuse tagamiseks on liinide alla jäävale ehituskeelualale sotsiaalmaa sihtotstarbe määramine. Sotsiaalmaa mujale ettenägemise korral on kinnisomandi kitsendused veelgi intensiivsemad. Vaidlustatud korralduse andmisel on vallavalitsus olulisel määral juhindunud Tallinna Halduskohtu 11.04.2008 otsuses haldusasjas nr 3-08-119 esitatud argumentidest. Samas vaidluses jõustunud kohtuotsuses antud õiguslikke seisukohti saab ümber hinnata vaid kõrgemalseisev kohus, vastupidine oleks vastuolus õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega. Rohekoridoride analüüsist nähtub, et ka naaberkinnistutele tehtud planeeringutes on arvestatud rohekoridori säilitamise vajadusega ning rohekoridori jätkuvuse ja läbitavuse tagamiseks ei ole seda võimalik mujale rajada. Enne planeeringu vastuvõtmist peab vallavalitsus tagama, et need vastaksid seadustest tulenevatele nõuetele ja oleksid realiseeritavad. Planeeringu algatamisel ei ole võimalik näha ette kõiki piiranguid ja planeeringu realiseerimisega kaasnevaid kohustusi, sest planeeringu lahendus pannakse paika planeeringu koostamise käigus. Kaebajale on korduvalt selgitatud, et vald peab lähtuma kogu planeeritava piirkonna huvidest ning haljasalad ja pargid planeeritakse võimaluse korral rekreaktsiooniks sobivatele aladele, mitte väikeste kruntidena elamuala vahele. Antud juhul soovis vastustaja määrata sotsiaalmaa sihtotstarbega rohekoridori, mille pikkus on ca 2 km. Haljasala ei pea olema lineaarne, kuid siiski piisava laiusega, et tagada sellega piirnevate elamukruntide privaatsus. Kavandatava rohekoridori kontaktvööndisse (200–300 m) võib tõenäoliselt elama asuda 500–600 peret, tegelike kasutajate arv võib olla koguni ca 1200 peret. Kohus ei ole põhjendanud, millisel viisil tagada sellise valla ja kinnistuomaniku vahelise kokkuleppe täitmine, millega nähakse ette igaühe õigus liikuda mööda haljaskoridori ning kuidas on võimalik takistada omanikul krunti aiaga piiramast. Heinamaad ega metsa ei saa võrrelda korrastatud haljasalaga / lastemänguväljakutega. Vald on kaalunud alternatiivseid võimalusi rohekoridori moodustamiseks, kuid piirkonna teiste planeeringute puhul on rohekoridori rajamine nähtud ette elektriliinide alla. Halduskohus ei ole esitanud ühtegi argumenti, et haljaskoridori moodustamine võiks osutuda võimatuks ning seda oleks võimalik 9
(19)3-08-1667 planeerida antud piirkonnas mujale. Võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt ei ole haldusorganil võimalik teha vahet oma esivanematele kuulunud maid arendavatel isikutel ning kinnistu turuhinnaga omandanud isikutel. Tegemist on tavapärase kinnisvaraarendusega. Kinnistu omanikul ei olnud planeeringu algatamisel õigustatud ootust, et üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga määratakse kogu kinnistule elamumaa sihtotstarve, sest seda ei toetanud menetluses olev üldplaneering. Vallavalitsus ei ole planeeringu menetlemisega õigusvastaselt viivitanud. Kohus on jätnud tähelepanuta objektiivsed asjaolud, mis takistasid planeeringu menetlemist ega ole sisuliselt hinnanud planeeringu koostamisest huvitatud isiku koostöövalmidust ja asjaolu, et vallavalitsusele ei ole esitatud puudusteta detailplaneeringu dokumente. Kohus ei ole märkinud, millisel ajavahemikul on detailplaneeringuga viivitamine olnud õigusvastane. Teoni V ja VI detailplaneeringu koostamine algatati Rae Vallavolikogu 09.04.2002 otsusega nr 325, Rae Vallavalitsuse 04.06.2002 korraldusega nr 567 kinnitati planeeringu lähtetingimused. Planeeringu menetlemist ei olnud võimalik jätkata, sest Harju maavanem asus 26.11.2002 kirjas nr 2.1-13/5536 seisukohale, et detailplaneering on vastuolus kehtiva maakonnaplaneeringuga ja detailplaneeringuga ei ole võimalik maakonnaplaneeringut muuta. Rae Vallavalitsuse 24.05.2005 korraldusega nr 633 väljastati uued lähtetingimused, sest varasemate kehtivusaeg oli lõppenud ja menetlemisel oli valla uus üldplaneering. Ajavahemikul 24.05.2005–15.07.2007 tegeleti planeeringuga väga intensiivselt, planeering vaadati komisjonis läbi viiel korral ja eskiisi läbivaatamine toimus mõistliku aja jooksul. Vallavalitsus ei saanud planeeringus ise muudatusi teha, sest planeeringu koostamise finantseerimise õigus oli üle antud kinnistu omanikule. Viimane vallavalitsuse ettepanekutega mittearvestav planeeringulahendus esitati vastuvõtmiseks 15.03.2007, kuid tulenevalt 07.05.2007 esitatud kaebusest langetas vallavalitsus planeeringu vastuvõtmata jätmise otsuse 21.12.2007 korraldusega nr
  1. Pärast viimatinimetatud korralduse tühistamist halduskohtu 11.04.2008 otsusega vaatas vallavalitsus detailplaneeringu veelkord läbi ja jättis selle uuesti vastu võtmata 17.07.2008 korraldusega nr
  2. Seega on planeeringut menetletud järjepidevalt ning selle vastuvõtmine on viibinud objektiivsete asjaolude tõttu ja kinnistu omaniku soovimatusest teha planeeringu koostamisel koostööd. Kuni esmaste lähtetingimuste aegumiseni ei olnud vallavalitsusel võimalik Harju maavanema seisukoha tõttu planeeringut menetleda. Sisuline töö planeeringuga algas pärast uute lähtetingimuste kehtestamist, kuid planeeringu vastuvõtmine ei olnud võimalik, sest esitatud eskiisid olid puudustega. Seoses kaebuse esitamisega 07.05.2007 peatus planeeringu koostamise menetlus kuni 21.12.2007 otsuse tegemiseni. Esitatud nõuetele vastavat planeeringut ei ole senini esitatud.
  3. Õnne Lomp vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus jõudis õigesti järeldusele, et vaidlustatud haldusakt ei ole proportsionaalne ning on kaalutlusvigadega ja ebapiisavalt motiveeritud. Vallavalitsus teavitas Õ. Lompi nõudest määrata temale kuuluvale maale 6741 m2 ulatuses sotsiaalmaa sihtotstarve koos sellele park-mänguväljaku ehitamise ja finantseerimise kohustusega esmakordselt alles 08.08.
  4. Sotsiaalmaa nõude esitamine koheselt pärast Maa-ameti seisukoha saamist ei muuda olematuks seda, et Õ. Lomp oli viimaste lähtetingimuste väljastamisest alates juba 1 aasta ja 2 kuu jooksul koostanud detailplaneeringu eskiisi ilma ühegi valla poolse täiendava tingimuseta planeeritava maa sihtotstarbe osas. Vallavalitsus oleks pidanud ka ilma Maa-ameti seisukohata hiljemalt teistkordsete lähtetingimuste andmise ajal vastavad nõuded kaebajale teatavaks tegema. Seega on vastustaja õigusvastaselt viivitanud menetluse läbiviimisega. Pidevalt uute ja üllatuslike tingimuste seadmisega ning nende finantseerimise nõudmisega muudetakse eraomanikule detailplaneeringu menetluse kulude planeerimine võimatuks. Detailplaneeringust ei võida üksnes eraomanik, vaid ka vald, sest planeeringu alusel rajatakse infrastruktuur. Õ. Lomp on 10
(19)3-08-1667 kokkuleppel vallavalitsusega juba olulises osas eraomandit kitsendanud (alajaama ja teekaitsevööndit puudutavas osas). Peamiselt oma tarbeks kultuurtaimede kasvatamine ei saa tulevikus koormata ühisveevärki oluliselt rohkem kui mõne teise elaniku poolt toataimede või puude-põõsaste eest hoolitsemine. Elektripaigaldise kaitsevööndis ei ole maaharimine tingimusteta keelatud, kuid pargi või laste mänguväljaku püstitamine elektriõhuliinide alla kujutab endast pinge all olevate liinide tõttu küll äärmiselt suurt ohtu. Isegi kui haljasala rajamine on vajalik, ei ole põhjendatud eraldada selleks peaaegu 20% kaebaja kinnistust. Valla üldplaneeringu põhimõte, mille järgi tuleb intensiivselt arenevatel elamumaadel 20 ja enama krundi planeerimisel ette näha vähemalt 5000 m2 üldkasutatavat ala, ei ole vaidlusaluse detailplaneeringu osas kohaldatav, sest antud juhul on planeeritud ainult 16 elamumaa krunti. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud uus selgitus, et lähtuda tuleb hoopis ehitatavatest elukohtadest (st kahepereelamuid arvestada kahekordselt) ning üldplaneeringus toodud põhimõte ei ole kohaldatav kinnistu põhiselt, tuleb jätta tähelepanuta. Planeeritav sotsiaalmaa ala ei ole kunagi olnud avalikult kasutatav ega ammugi mitte kasutatav rohekoridorina, mistõttu ei saa seda sellisena ka säilitada. Vaatamata asjaolule, et vaidlusalusele alale liinide alla ehitusõiguse planeerimine on käesoleval ajal välistatud, ei tähenda see, et avaliku kasutusega sotsiaalmaa ala määramine oleks samaväärne senise sihtotstarbe säilitamisega ja koormaks omanikku üksnes ebaoluliselt. Kuna vald pole kunagi teinud kaebajale ettepanekut määrata tema maatulundusmaa avalikuks kasutamiseks, ei ole vallavalitsusel ka põhjust väita, et sellise kokkuleppe saavutamine oleks võimatu või raskendatud. Vaidlusalune detailplaneeringu eskiis tagab igati menetluses oleva Rae valla üldplaneeringu põhimõtete järgimise ning tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu. Nn katkematu ja sirgjoonelise roheala rajamise vajadusele ei saanud vallavalitsus vaidlustatud korralduse andmisel tugineda, sest see esitati alles kohtumenetluse käigus ja skeem kannab 17.11.2008 kuupäeva. Rohekoridor on niikuinii juba katkestatud Põllu kinnistuga, kuhu haljasala planeeritud ei ole ning selle katkestavad ka Ülepõllu tee ja Põdra tee. Teiste piirkonna elanike mugavuse tagamine ühelt alalt teisele liikumiseks ei kaalu üles kaebaja eraomandi kasutuse niivõrd ulatuslikku piiramist. Vallavalitsuse eesmärk on üksnes naabruses asuvate elamupiirkondade elukvaliteedi tõstmine kaebaja kinnistute arvelt selleks, et kompenseerida varasemaid planeerimisvigu. Apellatsioonkaebuses viidatud näited teistes detailplaneeringutes sotsiaalmaa ettenägemise kohta ei ole kontrollitavad, pealegi on paljuski olnud tegemist olukordadega, kus sotsiaalmaa otstarbe määramine on põhjendatud looduskaitselistel põhjustel. On ka rida näiteid, kus sotsiaalmaad pole üldse määratud. Õ. Lomp on detailplaneeringu eskiisi koostamisel alati lähtunud vallavalitsuse korraldustest ja juhistest. Seevastu valla poolt 2002. aastal väljastatud lähtetingimused olid sisuliselt ebaõiged ja vastuolus maakonnaplaneeringu põhimõtetega. Nõustuda ei saa, et 24.05.2005 kuni 15.07.2007 tegeleti planeeringuga intensiivselt. Kuigi vallavalitsus ei saanud teha eskiisis ise muudatusi, oli tal kohustus anda Õ. Lombile viivitamata teada kõik olulised asjaolud. Selle asemel esitas vald üksnes ebaseadusliku nõude sotsiaalmaa määramiseks, ilma milleta oleks planeering ilmselt juba 2006. aastal vastu võetud. Vallavalitsus ei ole varem tuginenud väitele, et detailplaneeringu vastuvõtmist oleks takistanud eskiisil kooskõlastuste puudumine ja isegi kui need olnuks aegunud, saanuks neid uuendada detailplaneeringu avaliku arutelu käigus ning need polnuks takistanud planeeringu vastuvõtmist. Seega on halduskohus õigesti tuvastanud Rae Vallavalitsuse viivituse detailplaneeringu menetlemisel ning puudub alus selle otsuse muutmiseks. Uue tõendina lisatud Harju maavanema 26.11.2002 kiri tuleb jätta vastu võtmata. 11
(19)3-08-1667 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus lahendas apellandi taotluse Harju maavanema 26.11.2002 kirja nr 2.113/5536 asja materjalide juurde võtmiseks 30.11.2009 määrusega ning võttis nimetatud kirja haldusasja materjalide juurde, sest kuigi Rae Vallavalitsusel ei saanud ilmselt olla takistusi esitada kiri juba esimese astme kohtus, ei pruukinud ta mõista vajadust esitada
  2. aastal toimunud seisakut põhjendav dokument juba halduskohtus, kuna Õ. Lomp on kaebuses eriliselt rõhutanud just pärast 24.05.2005 teistkordsete lähtetingimuste kehtestamist toimunud viivitust ja uute nõuete esitamist.
  3. Käesoleval juhul menetlusosalised asjaolude üle ei vaidle. Rae Vallavalitsus esitas detailplaneeringus sotsiaalmaa ettenägemise nõude Õ. Lombile sõnaselgelt esmakordselt 08.08.2006, korrates seda 23.11.
  4. Teoni V ja Teoni VI detailplaneeringu viimasel eskiisil pos 17 ja 18 paiknevad vaidlusalused krundid asuvad peaaegu täielikult planeeritavat maa-ala läbiva kahe 110 kV elektriõhuliini kaitsevööndis (krunt pos 18 tervikuna ja krunt pos 17 peaaegu tervikuna). Kehtiv detailplaneering näeb planeeritaval maa-alal ette maatulundusmaa sihtotstarbe. Teoni V ja VI detailplaneering näeb ette 16 elamumaa krundi moodustamist.
  5. Ringkonnakohus käsitleb esmalt Rae Vallavalitsuse 17.07.2008 korralduse nr 902 tühistamise taotlusega seonduvat (I), seejärel võtab seisukoha Rae Vallavalitsuse viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas (II) ja viimasena lahendab menetlusosaliste taotlused (III). I
  6. PlanS § 1 lg 3 kohaselt on ruumiline planeerimine selle seaduse tähenduses demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. PlanS § 4 lg 2 näeb ette, et planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil on kohaliku omavalitsuse pädevuses ning kohalik omavalitsus tagab maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike planeeringute olemasolu ning huvitatud isikute huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise, samuti kehtestatud planeeringute järgimise. Üldplaneeringu eesmärk on PlanS § 8 lg 3 järgi muu hulgas valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine (p 1), säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tingimuste seadmine (p 2), maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste määramine (p 3), rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine (p 7) ning puhke- ja virgestusalade määramine (p 11). PlanS § 8 lg 7 kohaselt on kehtestatud üldplaneering aluseks detailplaneeringute koostamisele. PlanS § 18 lg 1 kohaselt teeb planeeringu vastuvõtmise otsuse kohalik omavalitsus. Kohalik omavalitsus peab planeerimisdiskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 17.10.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-07, p 10). Seejuures tuleb eriti hoolikalt põhjendada selliseid planeeringuotsuseid, millega kitsendatakse isikute maakasutuse ja ehitamise õigust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18.10.2004 otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-04, p 11). 12
(19)3-08-1667
  1. Käesoleval juhul on Rae Vallavalitsus keeldunud Õ. Lombi algatusel ja finantseerimisel koostatud detailplaneeringu vastuvõtmisest esmajoones põhjusel, et detailplaneeringus ei ole nähtud ette sotsiaalmaa sihtotstarbega haljasala avalikes huvides toimiva rohekoridori olemasolu võimaldamiseks. Õ. Lomp on soovinud vaidlusalusel alal säilitada maa senise kasutusotstarbe ehk maatulundusmaa sihtotstarbe. Asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas vastustaja esitatud nõue näha kruntide pos 17 ja 18 osas ette sotsiaalmaa sihtotstarve, on proportsionaalne, arvestab võrdse kohtlemise põhimõttega ning põhineb asjakohastel kaalutlustel. Halduskohus ongi vaidlustatud korraldust tühistades heitnud Rae Vallavalitsusele ette korralduse ebaproportsionaalsust ja kaalutlusvigu (asjakohatute kaalutluste arvestamist ja oluliste asjaolude arvestamata jätmist). Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab, et Rae Vallavalitsuse 17.07.2008 korraldus on proportsionaalne, piisavalt motiveeritud ning sellest ei nähtu kaalutlusreeglite rikkumist.
  2. Ringkonnakohus märgib esmalt, et nõustub halduskohtu seisukohtadega osas, milles halduskohus asus seisukohale, et PlanS § 3 lg 3 p 1 ja § 4 lg 2 p 2 annavad vallavalitsusele õigusliku aluse seada avalikes huvides planeeringus kitsendusi, samuti on häid planeerimispõhimõtteid arvestades avalike puhke- ja haljasalade (sh mänguväljakud) rajamine vajalik ka väikeelamukruntidega piirkonnas. Lisaks on halduskohus õigesti leidnud, et detailplaneeringu lähteülesande muutmine ja detailplaneeringus selle menetlemise käigus muudatuste tegemine ei ole keelatud, vaid teatud juhtudel isegi vältimatu (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-15-01). Siiski tuleks ettenähtavad olulised tingimused üldjuhul teatavaks teha võimalikult varajases staadiumis (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-66-08). Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaamu ka selles, et kinnistu tegelik kasutuseesmärk ja katastriüksuse sihtotstarve peaksid vähemalt reeglina kattuma ning haljasalale on põhjendatud määrata sihtotstarbeks sotsiaalmaa (alaliik üldkasutatav maa). Halduskohtuga tuleb lisaks nõustuda ka selles, et Teoni V ja VI kinnistutega külgneva Põllu kinnistu detailplaneeringu menetlemisel tehtud viga, mille tulemusena on nimetatud kinnistul kavandatava rohekoridori ala sihtotstarbeks ekslikult jäetud maatulundusmaa, ei anna kaebajale nõudeõigust, et vastustaja jätkaks ka tema suhtes ebasoovitavat halduspraktikat. Seda isegi vaatamata asjaolule, et maatulundusmaa sihtotstarbega haljasala olemasolu ei oleks olnud iseenesest õigusvastane. Halduskohus on leidnud sedagi, et haljaskoridori rajamise vajadust on mõistlikult põhjendatud, Rae Vallavalitsuse poolt tehtud haljaskoridori asukohavalikut ei saa pidada meelevaldseks, rohekoridori läbivad teed ei katkesta seda ning kuna koridori rajamiseks on juba tehtud hulk edusamme, oleks sellega mujal uuesti alustamine ebamõistlik ja kulukas. Asjaolu, et roheala skeem esitati kaebajale alles 17.11.2008, ei muuda nimetatud ala olematuks. Samuti ei ole reaalne kasutada haljasalana läheduses asuvaid maatulundusmaana (põllu- ja karjamaa) kasutuses olevaid maid. Nagu juba märgitud, nõustub ringkonnakohus halduskohtu ülalloetletud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata.
  3. Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kinnitatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused“ punkti 5 kohaselt on sotsiaalmaa (005; Ü) kultuuri-, haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalsfääri ehitiste alune ning nende teenindusmaa, samuti puhkuse ja vaba aja veetmiseks ettenähtud maa. Sama sätte kohaselt on maatulundusmaa (011; M) põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maa, mille hulka arvatakse ka katastriüksuse piires olev õuemaa ja muu maa vastavalt eksplikatsioonile. Eluasemekohti üldpindalaga kuni 2 ha ei arvata maatulundusmaa hulka. Nimetatud määruse punktis 6 määratleti ka sihtotstarvete alaliigid ning sotsiaalmaa üheks alaliigiks (0051; Üm) oli üldmaa ehk maa, millelt ei taotleta kasumit. Selle sihtotstarbega 13
(19)3-08-1667 peaksid määruse kohaselt nii tihe- kui hajaasustusega aladel olema muu hulgas staadionide maa, kallasradade alune maa ning parkide ja muruväljakute maa (katastriüksusena katastrisse kantavate haljasalade alune maa). Alates 01.11.2008 kehtib Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrus nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“, millest nähtub samuti, et katastriüksusele tuleks määrata sihtotstarve, mis vastab maakasutuse otstarbele (§ 2 lg 2) ning määrusest nähtub varasemast veelgi selgemalt, et käesoleval juhul oli vastustaja poolt haljasala maale sotsiaalmaa sihtotstarbe määramise nõue asjakohane ja mõistlik. Määruse § 6 p 9 kohaselt on maatulundusmaa (011; M) põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Määruse § 6 p 13 näeb omakorda ette, et sotsiaalmaa alaliik üldkasutatav maa (017; Üm) peaks olema määratud muu hulgas haljasala ja pargi maale, laste mänguväljaku maale ning spordiplatsi ja terviseraja maale. Seejuures ei saa määruse § 7 lg 1 kohaselt sotsiaalmaa alaliigi üldkasutatava maa sihtotstarvet katastriüksusele määrata samaaegselt teiste sihtotstarvetega ning määruse § 7 lg 3 keelab katastriüksusele samaaegselt maatulundusmaa sihtotstarbega nii elamumaa kui ka sotsiaalmaa alaliigi üldkasutatava maa sihtotstarbe määramise. Kuigi nimetatud määrus jõustus pärast vaidlustatud korralduse andmist, ei ole sellele viitamine siiski asjakohatu, sest määruse § 8 lg 2 näeb ette, et enne määruse jõustumist määratud muu hulgas üldmaa (0051; Üm) sihtotstarbed ning määrusega vastuolus olevad liitsihtotstarbed jäävad kehtima seni, kuni kohalik omavalitsus on nende sihtotstarvetega katastriüksustele määranud määruse §-s 6 sätestatud sihtotstarbe, arvestades käesoleva määruse §-s 7 sätestatud erisusi. Seejuures oli kohalik omavalitsus kohustatud määrusest tulenevad sihtotstarbed määrama nelja kuu jooksul, alates katastripidajalt uute reeglitega vastuolus olevate sihtotstarvetega katastriüksuste nimekirja saamisest.
  1. Ringkonnakohus märgib veel, et Riigikohtu halduskolleegium on 06.12.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-04 (p 13) ja teisteski lahendites selgitanud, et kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele. Ringkonnakohus täpsustab, et nimetatud ebaõige halduspraktika all ei saa vaadelda ainuüksi olukorda, kus teist isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.11.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-59-06, p 12), vaid ebaõige halduspraktika võib seisneda ka sisuliselt õiguspärases tegevuses, mille jätkamist ei saa nt ülekaalukat avalikku või kolmandate isikute huvi arvestades pidada põhjendatuks (ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-5304 kajastatud olukorra puhul ei olnud väidetava püsiva halduspraktika näol tegemist õigusvastase tegevusega). Samas tuleb käesoleval juhul arvestada, et vaidlust ei ole selles, et maatulundusmaa sihtotstarve on säilitatud üksnes Põllu kinnistu osas, muudel juhtudel on rohekoridori aluse maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa. Seega on tegemist erandiga ning ei saa üldse rääkida Rae Vallavalitsuse püsivast halduspraktikast ja sellest tulenevast võimalikust kaebaja õiguspärasest ootusest senise sihtotstarbe säilitamisele olukorras, kus kaebaja ülejäänud osas soovib kinnistule määrata elamumaa sihtotstarbe, st kinnistute senist kasutusotstarvet on kaebajal kavas väga oluliselt muuta. Küll saaks õiguspärane ootus olla asjakohane, kui kaebaja sooviks säilitada mõlemal või ühel kinnistul tervikuna senise kasutusviisi (maatulundusmaa) ja vallavalitsus peab vajalikuks määrata elektriõhuliinide aluse maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa.
  2. Mitmete halduskohtu otsuses väljendatud seisukohtadega ringkonnakohus aga nõustuda ei saa. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub vaidlustatud korraldusest erinevate lahenduste ja huvide kaalumine piisavalt selgelt. Halduskohus on küll nõustunud, et haljasala maa sobivaks 14
(19)3-08-1667 sihtotstarbeks on sotsiaalmaa, kuid leidnud, et vald oleks pidanud kaaluma senise sihtotstarbe säilitamise võimalikkust kokkuleppel Õ. Lombiga, kes on avaldanud valmisolekut mitte teha takistusi rohekoridori avalikule kasutusele. Ringkonnakohus leiab, et vastustajale ei saa ette heita, et ta ei pidanud maatulundusmaa sihtotstarbe säilitamist mõistlikuks ega otstarbekaks. Korraldusest nähtuvalt on vald seda kaalunud, kuid leidnud, et maatulundusmaa sihtotstarbele vastav kasutus ei sobiks perspektiivsele elamualale. Ringkonnakohus leiab erinevalt halduskohtust, et vastustaja kaalutlus on asjakohane ja veenev. Arvestada tuleb, et Õ. Lomp ei soovi mitte säilitada senist kinnistute kasutusotstarvet, vaid soovib seni maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel arendada elamuehitust. Sihipärane maatulunduslik tegevus ei ole võrreldav elamukrundile peenarde rajamisega. Detailplaneeringu eskiisilt (3-08-119, tl 50) nähtub, et elektriõhuliinid koos oma kaitsevööndiga ning nende alla kavandatav maatulundusmaa sisuliselt poolitab planeeritava elamuala. Samuti tuleb arvestada, et menetletava Rae valla üldplaneeringu kohaselt on ka Teoni V ja VI kinnistuid ümbritsev ala perspektiivseks elamuehituspiirkonnaks. Sellises olukorras ei ole elurajooni keskel 0,67 ha suuruse maatulundusmaa ettenägemine millegagi põhjendatud ning oleks vastuolus tasakaalustatud ruumilise planeerimise nõudega (PlanS § 1 lg-d 2 ja 3). Samuti on ringkonnakohtu arvates asjakohane kaalutlus, et Õ. Lomp käesoleval ajal maaharimisega ei tegele, sest kuigi kinnistul puudub veevarustus, ei takista nimetatud tingimus Eesti kliimas üldjuhul maaharimist.
  1. Halduskohus leidis ka, et vastustaja oleks pidanud haljasala ettenägemise vajadust mõistma juba detailplaneeringu algatamisel või hiljemalt uute lähtetingimuste andmisel
  2. aastal ning varasem tegevusetus ei õigusta kaebaja õiguste ebaproportsionaalset riivet. Uute planeerimispõhimõtete rakendamisel tuleb arvestada konkreetse planeeringu ja menetluse erisusi (sh algatamise aega ja kestust, lähteülesande sisu ja varem kokkulepitud kitsendusi) Ringkonnakohtu arvates on iseenesest õige, et detailplaneeringu olulised tingimused tuleks huvitatud isikule teatavaks teha võimalikult varases staadiumis, et ta saaks nendega ja neist tulenevate kuludega arvestada. Sellele on tähelepanu juhtinud ka Riigikohtu halduskolleegium, kes märkis 08.01.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-66-08 (p 14), et kohalik omavalitsus peaks juba planeeringutaotluse läbivaatamisel kaaluma, millised kulutused võivad kaasneda selle planeeringu täitmisega ning vajadusel läbi rääkima planeeringu tellijaga nende kulutuste katmise tingimused. Sellisel juhul on taotleja juba eelnevalt informeeritud kohustustest, mis tekivad detailplaneeringu kehtestamisel ning tal on võimalik planeeringutaotlusest loobuda või seda muuta. Samas rõhutas Riigikohus, et nimetatud kohustus eeldab, et vastavad kulutused oleksid ettenähtavad. Riigikohtu erikogu märkis 20.12.2001 otsuses asjas nr 3-3-1-15-01 (p 32), et planeeringu koostamine huvitatud isiku tellimuse alusel, planeerimismenetluse kulude kandmine ja planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. See oleks vastuolus planeerimisdiskretsiooni olemusega ja planeerimismenetlusse avalikkuse kaasamise põhimõttega. Viidatud Riigikohtu lahendeid koostoimes hinnates on ringkonnakohus seisukohal, et vaatamata asjaolule, kas kohalik omavalitsus detailplaneeringu algatamisel või antud juhul uute lähtetingimuste kehtestamisel oskas ja suutis ette näha vastavas ulatuses ja tingimustel haljasala planeerimise vajadust, ei saa see õigustada avalike ja kolmandate isikute huvidega vastuolus olevat kõrvalekaldumist säästva ja tasakaalustatud ruumilise planeerimise nõudest. Kui ettevalmistatud planeerimislahendus jääb kohaliku omavalitsuse süülise tegevusetuse tõttu vastu võtmata ja sellega seoses on planeeringu koostamist finantseerinud isikule tekkinud täiendavaid kulusid, mida kohaliku omavalitsuse hoolsa käitumise korral oleks 15
(19)3-08-1667 saanud vältida, siis on tal võimalik taotleda tekitatud kahju hüvitamist, mitte aga nõuda, et esitatud nõuetele mittevastav planeering vastu võetakse. Seetõttu nõustub ringkonnakohus küll halduskohtuga, et
  1. aastal uute lähtetingimuste andmisel neisse lisatud abstraktne viide arvestada ka menetluses oleva üldplaneeringuga, ei olnud piisav, et Õ. Lomp saanuks aru, et tal tuleb elamukruntide juurde elektriõhuliinide alla näha ette vähemalt 5000 m2 suurune sotsiaalmaa sihtotstarbega krunt puhke- ja virgestusalaks. Samas ei ole ringkonnakohtul põhjust pidada pärast Maa-ameti 29.05.2006 kirjas nr 6.2-3/4957 (3-08-119, tl 59-60 ja tl 64-65) väljendatud seisukohtadega (maakaabelliini kavandatava rajamisega seonduva n-ö äramuutva tingimusega planeeringu kehtestamine ei ole võimalik, planeeringulahendus peab olema ühtne) tutvumist ja Rae Vallavolikogu 11.07.2006 otsusega nr 130 uue üldplaneeringu vastuvõtmist Õ. Lombile 08.08.2006 täiendavalt haljasala moodustamiseks sotsiaalmaa sihtotstarbega kruntide ettenägemise nõude esitamist detailplaneeringu lähtetingimuste põhjendamatuks muutmiseks, vaid nimetatud nõude esitamine oli vältimatu selleks, et tagada kooskõla menetletava üldplaneeringuga. Vaidlus puudub selles, et Rae valla senikehtivat üldplaneeringut muudetakse Teoni V ja VI detailplaneeringuga olemuslikult. Vastustaja on õigesti märkinud, et selline muudatus saab olla põhjendatud üksnes juhul, kui see vastab menetluses olevale uuele üldplaneeringule. Katastriüksusele sotsiaalmaa sihtotstarbe määramine iseenesest ei võrdu ka kinnisasja avalikuks kasutuseks määramisega, vaid see küsimus tuleb otsustada eraldi.
  2. Samuti pole vallavalitsus halduskohtu hinnangul põhjendatud, miks ei olnud sotsiaalmaad (eelkõige krundi pos 17 osas) võimalik määrata väiksemas ulatuses, sest vastustaja on ju ka kohtumenetluses olnud valmis teatud kompromissideks. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud etteheide ei ole asjakohane. Tuleb arvestada, et 17.07.2008 korralduse vastuvõtmiseks kohustas Rae Vallavalitsust Tallinna Halduskohtu 11.04.2008 otsus haldusasjas nr 3-08-119, millega kohus tegi Rae Vallavalitsusele ettekirjutuse otsustada Teoni V ja VI kinnistute detailplaneeringu vastuvõtmine hiljemalt 2 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Otsus jõustus edasi kaebamata 11.05.2008 ja seega pidi vastustaja korralduse andma hiljemalt 11.07.2008 (otsuse vastuvõtmisega hilinemist on 17.07.2008 korralduses põhjendatud). Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud selle aja jooksul enam reaalselt võimalik mingeid detailplaneeringu eskiisi jooniseid muutvaid kompromisse leida (nt suurendada kruntide pos 14–16 suurust). Riigikohus on 16.12.2008 otsuses haldusasjas nr 33-1-56-08 (p 25) selgitanud, et kohalikul omavalitsusel on õigus keelduda planeeringu vastuvõtmisest ning mõistlik on eeldada, et planeeringu võib jätta vastu võtmata siis, kui see ei vasta seaduse nõuetele või planeeringu lähte-eesmärgile ja -tingimustele, ei ole saanud nõuetekohast kooskõlastust, on vastuolus kõrgemat järku planeeringuga, samuti muudel olulistel asjaoludel (nt objektiivne võimatus planeeringut ellu viia või selle suur tõenäosus). Planeeringu vastuvõtmata jätmine ei välista planeerimismenetluse jätkumist, kui tegemist on kõrvaldatava puudusega. Seega kuivõrd esitatud kujul planeering vallavalitsuse hinnangul nõuetele ei vastanud ning samas oli tal kohtuotsusest tulenev kohustus kahe kuu jooksul otsustada planeeringu vastuvõtmine, ei saanud vallavalitsus käesoleval juhul teha teistsugust otsust. Samas, kuivõrd tegemist on kõrvaldatava puudusega ning vastustaja ei ole kunagi olnud Teoni V ja VI kinnistutel elamuarenduse vastu, on detailplaneeringu menetlust iseenesest võimalik jätkata ka vaatamata vaidlustatud korraldusele.
  3. Halduskohus on vastustajale ette heitnud sedagi, et vallavalitsus on jätkuvalt tuginenud asjaolule, et elektriõhuliinide olemasolu ja maakaabli rajamise kalliduse tõttu pole kruntidel pos 17 ja 18 lähiajal ehitamine võimalik. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsusest asjas nr 3-08-119 tulenevalt oli vallavalitsusel kohustus nimetatud asjaolu kaaluda, mistõttu ei saa see olla asjakohatu. Samas tuleb arvestada, et PlanS § 9 lg 1 kohaselt koostatakse detailplaneering lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks, mistõttu 300 miljoni 16
(19)3-08-1667 krooni suurust investeeringut eeldav maakaabli rajamise võimalus ei ole sisuliselt asjakohane, sest ükski detailplaneeringust huvitatud ega muu isik pole avaldanud valmisolekut seda üldse kunagi finantseerida. Asjaolu, et elektriõhuliinide kaitsetsooni maa on ehituskeeluvöönd tulenevalt elektriohutusseaduse § 12 lg 3 p-st 1, ei ole vaidluse all. Sellest, et seadus põhimõtteliselt ei keela elektripaigaldise kaitsevööndis maaharimist, ei tulene veel õigust nõuda elektriõhuliinide alusele maale maatulundusmaa sihtotstarbe säilitamist, kui see oleks vastuolus ruumilise planeerimise nõuetega.
  1. Kuigi halduskohus nõustus vastustajaga, et haljasala suurust ei saa kõigil kinnistutel määrata matemaatiliselt, vaid arvestada tuleb ka looduslikke ning planeeritavate kinnistute ja moodustatavate kruntide kujust ja asendist tulenevaid erisusi, pidas kohus ometi põhjendamatuks Teoni V ja VI kinnistutele kokku 16 elamukrundi moodustamise korral määrata haljasalaks 6741 m
  2. Ringkonnakohus leiab, et planeeringus haljasala ettenägemisel on Rae Vallavalitsus olnud seni seotud Õ. Lombi esitatud eskiislahendustega ning haljasala suurus on seetõttu sõltunud kruntide suurusest ja paiknemisest. Juhul, kui pos 17 ja 18 arvelt kõrvalasuvaid krunte mõnevõrra suurendada, siis väheneks sellega ka haljasalaks ettenähtava maa suurus. See eeldab aga detailplaneeringu lahenduse muutmist, milleta vallavalitsus ei saa planeeringut vastu võtta. Samas on ringkonnakohtu hinnangul vastustaja mõistlikult selgitanud, et rohekoridori aluseks on võetud elektriõhuliinide kaitsevöönd ning koridor ei saa üheski lõigus olla oluliselt kitsam, sest sellisel juhul ei täidaks see enam tõhusalt oma eesmärki. Õige on ka vallavalitsuse seisukoht, et 20 või enama elamukrundi kohta vähemalt 5000 m2 sotsiaalmaa ettenägemine ei saa sõltuda konkreetsel kinnistul asuvate kruntide arvust, vaid kogu piirkonna kavandatavast elamukruntide arvust. Loomulikult tuleb erinevate kinnistute erineval ajal planeerimisel püüda juba algselt kavandada rohealad tasakaalustatult. Käesoleval juhul selle põhimõtte vastu eksitud ei ole, sest vallavalitsus ei ole esitanud Õ. Lombile nõuet kavandada haljasala väljapoole elektripaigaldise kaitsevööndit. Kui nõustuda kaebaja tõlgendusega menetluses olevas üldplaneeringus sätestatud 20 või enama elamukrundi puhul vähemalt 5000 m2 sotsiaalmaa ettenägemise nõudele, siis ei oleks ka näiteks kümne kõrvutiasuva kinnistu kohta eraldi detailplaneeringute tegemisel, kusjuures igaüks neist näeb ette 16 elamukrundi moodustamist, kogu piirkonda (160 elamukrunti) haljasala ettenägemist üldse nõutud.
  3. Halduskohus on leidnud muu hulgas, et Rae Vallavalitsus oleks pidanud detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumise otsuse tegemisel arvestama asjaoluga, et kaebaja soovib rajada endale kodu omandireformi käigus tagastatud esivanemate maale. Ringkonnakohtu hinnangul saaks nimetatud asjaolu tähtsust omada üksnes detailplaneeringu menetlemisega viivitamist puudutavast aspektist, kuid vaidlustatud korralduse õiguspärasuse hindamise seisukohalt oleks tegemist asjassepuutumatu kaalutlusega. Planeerimisreeglid ei saa sõltuda sellest, millisel viisil planeeringu koostamisest huvitatud isik on vastava kinnistu omandanud. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et vastupidine võiks tekitada üksnes ebavõrdset kohtlemist. II
  4. Halduskohus rahuldas kaebaja taotluse ka detailplaneeringu menetluse läbiviimisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamise osas. Käesoleval juhul algatati detailplaneering 09.04.2002, esmased lähtetingimused kehtestati 04.06.2002, teistkordselt kehtestati lähtetingimused 24.05.2005, sotsiaalmaa sihtotstarbega haljasala ettenägemise nõue kruntidel pos 17 ja 18 esitati 08.08.2006, detailplaneeringu lõplik eskiis (krundid pos 17 ja 18 maatulundusmaa sihtotstarbega) esitati 15.03.2007, esmakordselt jäeti detailplaneering vastu võtmata 21.12.2007 ja teistkordselt 17.07.2008 (käesolevas asjas vaidlustatud korraldus). 17
(19)3-08-1667 Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et halduskohus oleks pidanud kohtuotsuses detailplaneeringu menetluse läbiviimisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamisel näitama kohtuotsuse resolutsioonis ära ka täpse perioodi, mille osas on õigusvastane viivitus tuvastatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ning resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Käesoleval juhul halduskohtu otsuse resolutsioon sellele nõudele ei vasta. Selget resolutsiooni ei asenda ka otsuse põhjendused, millest antud juhul saab küll järeldada, et halduskohus on tunnistanud õigusvastaseks Rae Vallavalitsuse viivituse perioodil 04.06.2002 (alates esmaste lähtetingimuste kehtestamisest) kuni vaidlustatud 17.07.2008 korralduse vastuvõtmiseni (planeeringu teistkordse vastu võtmata jätmiseni).
  1. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et halduskohtu poolt Rae Vallavalitsuse viivituse õigusvastaseks tunnistamine ei ole põhjendatud ka sisuliselt. Vaidlust ei ole selles, et detailplaneeringu vastuvõtmiseks seadus tähtaega ette ei näe ja kui tähtaega ei ole määratud, tuleb toiming teha mõistliku aja jooksul (vt HMS § 5 lg 4 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 13.06.1997 määrus haldusasjas nr 3-3-1-18-97). Käesoleval juhul on detailplaneeringu menetlus kestnud algatamisest kuni esimese vastuvõtmisest keeldumiseni ligikaudu 5 aastat ja 9 kuud (kaevatava korralduse andmiseni kokku ligikaudu 6 aastat ja 7 kuud), kuid ei saa väita, et vallavalitsus oleks sellel ajavahemikul olnud tegevusetu. Halduskohus on vallavalitsusele eriti ette heitnud esmaste lähtetingimuste muutmisega viivitamist ligi kolm aastat ning sellest veel ligikaudu 1 aasta ja 3 kuud hiljem kruntide pos 17 ja 18 sotsiaalmaa sihtotstarbe määramise nõude esitamist. Samuti saavutas kaebaja 21.12.2007 korralduse (planeeringu esmakordne vastu võtmata jätmine) andmise alles halduskohtusse pöördumise kaudu. Viivituse õigusvastasust ei saa hinnata pelgalt tavapärase detailplaneeringute menetluse kestuse (Rae vallas 1–3 aastat) alusel, vaid lähtuda tuleb konkreetse juhtumi asjaoludest.
  2. Rae Vallavalitsuse poolt apellatsioonimenetluses esitatud Harju maavanema 26.11.2002 kirjast nr 2.1-13/5536 nähtub, et kuna Õ. Lombi soovitud planeeringu eesmärk (elamukruntide moodustamine Teoni V ja VI kinnistutel) oli vastuolus maakonnaplaneeringuga, mida ei saa muuta detailplaneeringuga, ning detailplaneeringuga tehti ettepanek riigi omandis oleva maa liitmiseks ühe krundiga, kuid riigi omandis oleva maa omandikuuluvust saab muuta üksnes avaliku enampakkumise kaudu, siis ei saanud vallavalitsus esmaste lähtetingimustega planeeringut ka menetleda ja nende kehtivusaja lõppemise tõttu kehtestati huvitatud isiku taotlusel 24.05.2005 uued lähtetingimused. Ka Õ. Lomp on oma halduskohtule esitatud kaebuses rõhutanud esmajoones pärast 24.05.2005 toimunud viivituse õigusvastasust (eelkõige seonduvalt täiendavate nõuete esitamisega), mööndes sisuliselt, et esmaste lähtetingimuste alusel ei saanud detailplaneeringu menetlust objektiivselt lõpule viia. Õ. Lombile 08.08.2006 kruntidele pos 17 ja 18 sotsiaalmaa sihtotstarbe ettenägemise nõude esitamine oli ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud (vt käesoleva otsuse p 21) ning asjas kogutud materjalidest nähtub, et vallavalitsusele ei olnud konkreetse nõude vajalikkus ettenähtav enne Maa-ameti 29.05.2006 kirjaga tutvumist ja Rae valla uue üldplaneeringu vastuvõtmist 11.07.
  3. Maa-ameti kirjas esitatud seisukohtadest nähtub, et varasemalt oli vallavalitsus arvamusel, et Õ. Lombi huvide paremaks arvestamiseks on võimalik vaidlusaluste kruntide sihtotstarve määrata äramuutva tingimusega, et võimaldada neile ehitusõiguse seadmist tulevikus pärast elektriõhuliinide asendamist maakaabliga. Samuti ei 18
(19)3-08-1667 saanud vallal olla enne uue üldplaneeringu vastuvõtmist kindlust selles tehtud lahenduste suhtes, mistõttu kindlasisulise sotsiaalmaa ettenägemise nõude esitamine enne
  1. aasta suve keskpaika ei olnud võimalik. Ringkonnakohus leiab, et õigusvastaseks ei saa pidada asjaolu, et Rae Vallavalitsus ei hakanud pärast Õ. Lombi poolt 15.03.2007 planeeringu lõpliku eskiisi ja selle avalikustamise otsuse taotluse esitamist ja 07.05.2007 halduskohtusse planeeringu vastuvõtmise otsuse andmiseks kohustamise kaebuse (haldusasi nr 3-07-954) esitamist kohtumenetluse käigus otsust vastu võtma, sest kuna nimetatud haldusasi lõpetati 13.11.2007 kompromissiga, siis võis vallavalitsusel olla põhjust arvata, et pooled jõuavad kohtumenetluse käigus mingile sisulisele kokkuleppele. Kompromissi eeldatavat võimatust ei saa järeldada ainuüksi sellest, et kaebaja oli oma seisukoha kaebuses välja öelnud ja sisulise kompromissini kohtumenetluses ei jõutud. III
  2. Eelneva põhjal ja

§ 46lg 1 p 2 alusel tuleb Rae Vallavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 03.04.2009 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab Õ. Lombi kaebuse tervikuna rahuldamata. 30.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 4 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Halduskohus rahuldas Õ. Lombi kaebuse täielikult ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kogusummas 44 772,50 krooni (sh riigilõiv 80 krooni ja 44 692,50 krooni õigusabikulud – tl 177-185). Apellatsioonimenetluses on Rae Vallavalitsus tasunud riigilõivu 250 krooni, muude menetluskulude kohta apellant tõendeid esitanud ei ole. Õ. Lomp on apellatsioonimenetluses kandnud õigusabikulusid kokku 10 620 krooni (menetluskulude nimekiri ja nõuetekohased kuludokumendid on ringkonnakohtule esitatud). Kuna ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, mille tulemusel jääb Õ. Lombi kaebus täielikult rahuldamata, jäävad tema menetluskulud

§ 92lg 1 alusel tema enda kanda.

Kuna Rae Vallavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldatakse täielikult, tuleb Õ. Lombilt mõista Rae Vallavalitsuse kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Ringkonnakohtul ei ole põhjust arvata, et 250 krooni suuruse riigilõivu kaebajalt vastustaja kasuks väljamõistmine oleks Õ. Lombi suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (

§ 92lg 10).

Tegemist on vaieldamatult ka vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga (

§ 93lg 5). Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 19

(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.