← Eesti

3-09-3131/45

Obsah (5)§ 59§ 84§ 85§ 118§ 87

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask, Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-31

) § 84 p 1 ja § 118 ning töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 8 ja §

  1. 3-09-3131 Käskkirja kohaselt jättis H. V. täitmata ametijuhendist tulenevad teenistusülesanded ehk pataljoniülema teenistusalase käsu. Pataljoniülema poolt 25.09.2009 kinnitatud pataljoni intraneti rakendamise kavaga nähti ette siselehekülje valmimine hiljemalt 30.10.
  2. Määratud tähtajaks oli töö lõpetamata ja 02.11.2009 anti H. V.ile tööde valmimise uueks tähtajaks 13.11.
  3. Pataljoni intraneti lõppülevaate koosolekul 13.11.2009 andis H. V. ülevaate tööde teostamise ja lõpetamise kohta. Lisaks rahuldavalt teostatud töödele esitas Sideja IT sektsiooni ülem leitnant I. R. nimekirja ka puudulikult teostatud töödest. Staabi- ja Sidepataljoni Kaitseväe Side- ja Juhtimissüsteemide Väljaõppe ja Arendus- keskuse infosüsteemide sektsiooni IT spetsialist vanemametnik A. K. andis erapooletu spetsialistina 23.11.2009 teostatud intraneti tööde kohta üldhinnangu, milles tunnistas lehe praktiliselt kasutuskõlbmatuks, kuna sellelt ei saanud mingisugust kasulikku informatsiooni, lehel puudus ühtne stiil, eri menüüd olid „eri nägu“, enamus mooduleid andis imelikke veateateid ja suurem osa moodulitest ei olnud üldse kasutatavad, mille esinemine ei ole lubatud kasutataval intraneti lehel. Seega ei peetud pataljoni intraneti rakendamise kavast kinni, hoolimata tähtaja pikendamisest, ja oluline osa töödest oli teostatud puudulikult. H. V. kirjeldas 16.11.2009 seletuskirjas kahe viimase nädala tegemisi detailselt, kuid ei selgitanud ega põhjendanud tööde teostamise tähtaegadest mittekinnipidamist ja kõrgema ülema teenistusalase korralduse täitmata jätmist.

§ 59lg 1 sätestab teenistuskohustuste täitmise ja õigusaktide järgimise kohustuse.

Staabija Sidepataljoni ülema 06.06.2009 käskkirjaga nr 197P kinnitatud sisekorraeeskirja p 7.1 järgi on teenistuja kohustatud ülema käsku/korraldust ja oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, vastuvaidlematult ja omakasupüüdmatult, lähtudes teenistuslikust huvist. Punkt 7.2 täpsustab, et teenistuskohustused on kindlaks määratud seaduste, määruste, muude õigusaktide, teenistusalaste korralduste ja teenistujate ametijuhenditega. H. V. tutvus sisekorraeeskirjaga 09.09.

  1. Side ja IT sektsiooni (S-6) IT spetsialisti ametijuhendi p 4 järgi vastutab IT spetsialist ametijuhendis ning teistes tema ametikoha tööd reguleerivates seadustes, määrustes, juhendites kindlaksmääratud teenistuskohustuste õigeaegse ja kvaliteetse täitmise ning nõutava tulemuse saavutamise eest. H. V. omab kõrgemat kvalifikatsiooni, kui näeb ette IT spetsialisti ametijuhendi p 6, ja pikaajalist erialast töökogemust ning põhjendatud ei ole teenistuskohustuste täitmata jätmine seetõttu, et tööde valmimise eest ametijuhendi järgselt vastutav isik tegeles teiste seletuskirjas loetletud töödega, mille teostamiseks tuli tal iseseisvalt hankida teavet. Riigiametnikul ongi kohustuslik ja vajalik kasutada oma igapäevaülesannete nõuetekohaseks ja õigeaegseks teostamiseks juba omandatud erialast oskusteavet ning end erialaselt edasi arendada, et olla suuteline täitma oma teenistuskohustusi, seejuures ka ülema teenistusalaseid korraldusi. I. R. iseloomustab H. V.i kui teenistusse sensoorselt suhtuvat, tööalastes küsimustes piiratud otsustus- ja analüüsivõimega ametnikku, kelle läbisaamine ülemustega on määrustikepärane ja töökaaslastega pigem eemalehoidev. Tööaegadest kinnipidamine eeskujulik, alkoholi ja narkootikumidega pole probleeme esinenud. H. V. 12.05.2009 läbiviidud arenguvestluse üldine sobivushinnang ametikohale oli negatiivne, ta ei vasta ametikohale praktiliste töö- ja suhtlemisoskuste poolest. Teenistuslikus suutlikkuses ei ole muutusi täheldanud. H. V. on
  2. a ergutatud meenega, 06.11.2009 käskkirjaga nr 299P on määratud talle distsiplinaarkaristusena noomitus tööde teostamise tähtaegadest mittekinnipidamise ja puudulikult teostatud tööde eest. Vastutust kergendavad asjaolud puuduvad, raskendavaks asjaoluks on süütegude korduv toimepanemine.

§ 84p 1 alusel on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. 2

(9)3-09-3131
  1. H. V. esitas halduskohtule kaebuse Staabi- ja Sidepataljoni ülema 30.11.2009 käskkirja nr 314P tühistamiseks, tema teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamiseks ning vastustaja kohustamiseks talle välja maksma hüvitisena kuue kuu ametipalk. Põhjendused: Käskkirjast ei selgu, millised tööd olid puudulikult teostatud ja mida kaebaja süüliselt tegemata jättis, millises rikkumises kaebajat süüdistatakse ega ka süüks pandava teo toimepanemise aeg. Distsiplinaarkaristuse määramine eeldab, et isiku tegu või tegevusetus on õigusvastane ja isiku teos või tegevusetuses esineb süü. Käskkirjast ei selgu, millist õigusnormi on kaebaja rikkunud ja kas või millises vormis süü esineb. Viidatud on ka sisekorraeeskirjadele, kuid ei ole märgitud, millise punkti on kaebaja süüliselt täitmata jätnud. Käskkirjas on kirjeldatud kaebaja isikuomadusi, kuid ei ole välja toodud, millist tähendust need omavad ja kas isikuomaduste ja süüks pandavate tegude vahel on seos. Kuigi kaebaja lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli
  2. a arvutite ja arvutivõrkude erialal, puudus tal veebilehe tervikliku süsteemi ehitamise kogemus. Tööle asumisel teatas ta, et tal on veebilehe koostamise põgusad kogemused, kuid ta pole kunagi ehitanud terviklikku süsteemi. Kaebaja oli nõus ennast sellel alal täiendama ja talle lubati erialast täiendkoolitust, mida ta aga ei saanud. Ka 12.05.2009 läbiviidud arenguvestluses jõuti järeldusele, et kaebaja praktilised tööoskused vajavad arendamist. Praktiliste tööoskuste puudumist ei saa lugeda süüliseks teoks. Tööülesannete täitmiseks antud aeg ja tööde maht eeldas väga head IT-alast praktilist oskust, mis kaebajal puudus. Teadmiste ja oskuste puudumist ei saa käsitleda süülise käitumisena. Kaebaja on teinud kõik endast oleneva, et kavas märgitud esitluse ajaks ettenähtud ülesanded tähtaegselt ja kvaliteetselt täita. Kuigi vastustaja oli teadlik kaebaja oskuste vajakajäämisest antud tööülesannete täitmiseks, välistas ta kaebaja täiendkoolituse. Kaebaja oli sunnitud hankima vajalikku informatsiooni ja täiendavaid teadmisi iseseisvalt. Neid asjaolusid arvestades oli vastustaja poolt tööde tegemiseks ettenähtud tähtaeg liiga lühike. Käskkirjas toodud põhjustel distsiplinaarkaristuse määramine ja ametist vabastamine tugineb otsitud ja teadlikult esile kutsutud asjaoludele. Sellele viitab ka 06.11.2009 käskkirjaga nr 299P määratud distsiplinaarkaristus. Käskkirjades on distsiplinaarkaristuse määramise asjaoluna toodud üks ja sama süüks pandav tegu. Kuna vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et tegemist on muude süüks pandavate tegudega ja teiste tähtaegadega, millest kinni ei ole peetud, on karistus määratud ühe ja sama rikkumise eest. Sellega on rikutud karistuse määramise põhimõtet – ühe ja sama rikkumise eest korduvalt karistust ei määrata. Selgusetu on, milles seisneb käskkirjas toodud karistuse määramise raskendava asjaoluna toodud süütegude korduv toimepanemine. 12.10.2010 kohtuistungil märkis kaebaja, et talle tuli karistamine üllatusena, ta sai sellest teada käskkirja tutvustamisel 30.11.
  3. Seletuskirja küsiti selle kohta, miks töö valmis ei ole. Kaebajale ei öeldud, et teda plaanitakse karistada teenistusest vabastamisega.
  4. Staabi- ja Sidepataljon palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited: Kaebaja viidi side- ja IT sektsiooni IT spetsialisti ametikohale alates 01.01.
  5. IT spetsialisti ametijuhendi p 2 kohaselt on ametikoha eesmärk pataljoni veebikeskkondade haldamine ja arendamine. Kaebaja ei ole kordagi väljendanud kahtlusi, et ametikoha eesmärk oleks talle ülejõu käiv või et tema teadmised ja oskused ei võimalda sellist tööd teha. Juhtkonnal ei olnud põhjust kahelda kaebaja sobivuses ja võimekuses antud ametikohale. Kaebaja vahetu ülema leitnant I. R. seletuse kohaselt vastutas kaebaja eelkõige pataljoni intraneti valmimise eest. Kuigi arendamine kui protsess on loominguline ja spetsialist vajab mõistlikku aega probleemidesse süvenemiseks, on ka sellise töö puhul mingid ajalised taluvuspiirid, mil 3
(9)3-09-3131 ametnikult oodatakse reaalset tulemust. Spetsialistide hinnangul ei kujuta väeosa intraneti loomine elementaarse infotehnoloogilise erialase ettevalmistusega spetsialistile või isegi selle ala entusiastile positiivse töösse suhtumise korral ületamatut raskust. Intraneti väljaarendamise venimise tõttu nõuti kaebajalt aru ja ta teatas 27.03.2009 seletuses, et intraneti viibimine on põhjustatud sellest, et vajalik oskusteave tuli hankida iseseisvalt. Seletusest sai järeldada, et kaebajal oli 27.03.2009 vajalik oskusteave hangitud ja väeosa juhtkond võis mõistlikult eeldada töö peatset valmimist. Selleks, et tagada väeosa intraneti valmimine, koostati ja kinnitati 25.09.2009 väeosa ülema poolt selle rakendamise kava, milles püstitati kaebajale ülesanded nädalate kaupa ja määrati intraneti valmimise tähtajaks 30.10.
  1. Kava koostamisel arvestati kaebaja võimetega, mistõttu kava täitmatajäämine oli kaebaja tahtest tulenevate, s.o süüliste teenistusalaste minetuste tagajärg. Kaebaja ei ole kordagi avaldanud, et ta ei ole võimeline püstitatud ülesannet täitma. Isegi kavajärgse teenistusülesande täitmatajätmise eest distsiplinaarkaristuse määramisel ei tunnistanud kaebaja, et tema teadmised ja kogemused ei võimalda antud ülesannet täita. Tähtaja saabudes andis I. R. kaebajale tööde valmimiseks uue tähtaja 13.11.2009, mida kaebaja ei vaidlustanud, kuid ka selleks tähtajaks tööd valmis ei teinud. Kuna kaebajale antud teenistusülesanne jäi tähtajaks ka teistkordselt nõuetekohaselt täitmata, oli vastustaja sunnitud määrama kaebajale teenistuskohustuste korduva süülise täitmata jätmise ja mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise. Tööülesande täitmise kriteeriumiks sai lõpptulemus konkreetseks tähtajaks, kuid kuna tulemus jäi kaebajal tähtajaks saavutamata, oli distsiplinaarsüüteo koosseis täidetud. Ülem ei näinud ülesande täitmata jätmises mingeid süüd välistavaid asjaolusid. Neid ei esitanud ka kaebaja. Töötajale pädevuse piires antud teenistusülesande täitmine on tema elementaarne kohustus. Teenistusülesande mõjuvate põhjusteta täitmise korral saab töötaja süüd eeldada. Esimesel korral karistati kaebajat intraneti tähtaegse mittevalmimise eest tähtajaks 30.10.2009 ja teisel korral sama tegevusetuse eest tähtajaks 13.11.
  2. Käskkirjast nähtub piisava selgusega, et kaebaja jättis täitmata oma ametijuhendist tulenevad teenistusülesanded ehk pataljoniülema käsu. Käskkirjas on märgitud, et tähtaja pikendamisest hoolimata oli osa töid teostatud puudulikult, mis hiljem osutusid praktiliselt kasutuskõlbmatuks. Intraneti valmimine oli kuupäevaliselt kindlaks määratud, seega seisneb süütegu intraneti mittevalmimises määratud tähtpäevadeks. 14.04.2010 selgitas vastustaja, et kaebaja ei saanud teenistusse astudes mõistlikult eeldada, et tema teenistusülesandeks saab olema enda tööandja kulu arendamine, mille jooksul talle makstakse juba välja arenenud IT spetsialisti teenistustasu ilma, et temalt nõutaks teenistusülesannete täitmist. Oma töötajate täienduskoolituse korraldamine on üks Kaitseväe pädevusi, kuid mitte eraldi ülesanne ega kohustus. Koolituste korraldamisega tegeletakse individuaalselt ja vastavalt olemasolevatele reaalsetele võimalustele. Töötaja võimalik täienduskoolitus ei saa olla rutiinse teenistusülesande täitmise eeltingimuseks. Ametikohale astudes oli kaebajal selleks vajalik vastav võimekus juba olemas. Teenistuja kohustus teenistussuhtes ei seisne mitte püüdes oma teenistusülesandeid täita, vaid nende faktilises tähtajalises tulemuslikus täitmises. Vastustaja möönis, et kaebaja täiendkoolituse vajadus oli selge juba arenguvestluse tulemusel
  3. a, kuid mingil põhjusel seda siis ei plaanitud. See, et vastustaja võttis intraneti rakendamise kava koostamisel arvesse kaebaja potentsiaalset võimekust ja erinevate moodulite valmistamiseks kuluvat aega, ei tähenda, et vastustaja ei oleks pidanud jälgima tööde valmimise käiku ja tööde venimise korral selgitama välja põhjuseid. 4
(9)3-09-3131
  1. Tallinna Halduskohtu 01.11.2010 otsusega rahuldati kaebus, tühistati Staabi- ja Sidepataljoni ülema 30.11.2009 käskkiri nr 314P, tunnistati H. V. teenistusest vabastamine ebaseaduslikuks ning kohustati Staabi- ja Sidepataljoni maksma H. V. hüvitisena välja tema kuue kuu ametipalk. Põhjendused: Asjas ei ole tuvastatud, et kaebajale oleks enne karistuse määramist olnud tagatud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-s 1 sätestatud õigus olla ära kuulatud. Kaebaja väitel tuli talle karistamine 30.11.2009 üllatusena ja kaebajalt töö mittevalmimise põhjuste kohta seletuskirja küsides ei öeldud talle, et teda kavatsetakse karistada. Vastustaja esindaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt otsustati kaebaja karistamine 30.11.
  2. Kaebaja ärakuulamata jätmine kujutab endast olulist menetlusviga, arvestades, et tegemist on distsiplinaarmenetlusega. Ärakuulamata jätmise tõttu ei võimaldatud kaebajal esitada enda kaitseks omapoolseid seisukohti ja tõendeid, et ära hoida karistuse ebaõiget määramist (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-74-03 p 21). Kaebaja ärakuulamine oli eriti oluline, kuna vastustaja otsustas kaebajat karistada raskeima karistuse – teenistusest vabastamisega. Ainuüksi nimetatud asjaolu annab aluse karistusotsuse tühistamiseks. Kaebaja karistamine on ka materiaalselt õigusvastane, sest rikutud on

§ 85lg-st 2 tulenevat sama distsiplinaarsüüteo eest kahekordse karistamise keeldu.

Kahekordse karistamise keeld kujutab endast olulist osa õiguskindluse põhimõttest. Vaidlustatud käskkirjaga on kaebajat karistatud muuhulgas pataljoniülema kinnitatud pataljoni intraneti rakendamise kavaga määratud tähtajast (30.10.2009) mittekinnipidamise eest. Samas nähtub vastustaja 06.11.2009 käskkirjast nr 299P, et kaebajat karistati noomitusega muuhulgas pataljoniülema kinnitatud pataljoni intraneti rakendamise kavaga määratud tähtajast (30.10.2009) mittekinnipidamise eest. Vastustaja kirjalikus seletuses esitatud väide, et kaebaja ametikoha eesmärk (intraneti valmimine) on kogu aeg olnud sama, ei ole kõnealuses küsimuses asjakohane, kuna kaebajat on kahekordselt karistatud ühe ja sama tähtaja rikkumise eest. Kuivõrd ka ainult ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse raskust, on selline kaalutlusotsus õigusvastane ning vaidlustatud käskkiri kuulub tühistamisele ka sellel põhjusel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. Staabi- ja Sidepataljoni apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, jätta uue otsusega kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Põhjendused: Pärast teistkordset distsiplinaarsüüteo toimepanemist, mis seisnes kaebaja teenistusülesandeks oleva väeosa intraneti teistkordses tähtajaks valmistamata jätmises 13.11.2010, võimaldati kaebajal selgitada teenistusülesande täitmatajätmise põhjuseid ja anda omapoolne seletus. Seda tunnistas kohtuistungil ka kaebaja. Vastustaja esitas kaebaja 16.11.2009 seletused kohtule (tl 82-86) ja taotles kaebaja tollase ülema leitnant I. R. ülekuulamist, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata. I. R. oleks saanud anda ütlusi selle kohta, mis asjaoludel ta kaebajalt seletuse võttis ja millega kaebaja teenistusülesande tähtaegset täitmatajätmist täiendavalt põhjendas, samuti anda selgitusi ärakuulamisõiguse võimaldamise asjaolude kohta. Kohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 15 lg-s 1 sätestatud menetlusosalise õigust esitada tõendeid ja HKMS § 16 lg-t 3, jättes arvestamata kaebaja kirjaliku seletuse, mis viis ebaõige kohtulahendini. Halduskohtu otsus ei vasta HKMS § 25 lg-s 2 sätestatud nõuetele. Kaebaja kinnitas kohtus, et oleks töö saanud valmis
  2. a jaanuari lõpuks. See kinnitab, et probleem töö valmimisega seisnes kaebaja tahtmatuses teha oma tööd nõuetekohaselt ja tähtaegselt, mitte väidetavas koolituse puudumises. Ka seda saanuks tunnistada I. R.. 5

(9)3-09-3131 Kohtu seisukoht, et teistkordselt teenistusülesandeid rikkunud ametnikku tuleb enne teenistusest vabastamist eraldi hoiatada tema võimalikust vabastamisest, ei põhine seadusel.

ei nõua, et ametiasutus peab ametnikku pärast teistkordse distsiplinaarsüüteo toimepanemist teavitama otsusest kohaldada tema suhtes teenistusest vabastamist või küsima selleks tema nõusolekut. Kuigi kaebaja üllatus võis olla tõene ja siiras, ei saa kohus sellel omistada juriidilist tähendust ega kasutada argumendina kaebuse rahuldamiseks. Lisaks ei muudaks ametniku hoiatamine võimalikust teenistusest vabastamisest pärast teistkordset distsiplinaarsüüteo toimepanemist midagi, välja arvatud see, et üllatusmoment oleks väiksem. Kohus leidis ekslikult, et kaebajat karistati ühe distsiplinaarsüüteo eest kaks korda. Kaebaja poolt oma teenistusülesannete täitmata jätmine 30.10.2009, oli eraldi distsiplinaarsüütegu, mille eest talle määrati esimene distsiplinaarkaristus – noomitus ja anti uus ülesande täitmise tähtaeg – 13.11.

  1. Viimatinimetatud tähtajaks teenistusülesande täitmata jätmine moodustab juba uue distsiplinaarsüüteo vaatamata sellele, et ülesande sisu oli mõlemal korral üks ja sama – valmistada ja üle anda toimiv intanetilahendus. Kohtu mõttekäigust lähtudes ei oleks kaebajat enam teenistusülesande süülise täitmata jätmise eest distsiplinaarkorras karistada saanud. Kohtuistungil tutvustas vastustaja Tartu Ringkonnakohtu 12.09.2007 otsust nr 3-07-443, kus analoogsetel asjaoludel jäeti kaebus rahuldamata. Kaebajal oleks tulnud teavitada ülemat oma oskamatusest koheselt, mitte alles kaebuses kohtule. Üksnes ametniku endale hoitud arvamus, et tal puuduvad töö täitmiseks vajalikud teadmised ja kogemused, ei saa olla aluseks ametnikupoolsele teenistuskohustuse tähtaegsele täitmata jätmisele eriti olukorras, kus ametnik on korduvalt kinnitanud, et ta need ülesanded etteantud tähtajaks täidab. Ei saa õigustada olukorra tekkimist, kus ametnik saab ise omavoliliselt otsustada, milliseid teenistusülesandeid ta soovib täita ja milliseid mitte.
  2. H. V. palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Vastuväited: Kaebaja sai teenistusest vabastamisest teada alles 30.11.2010 käskkirjadest. Sellele eelnevaid tegevusi, mis võinuksid viidata distsiplinaarsüüteo asja menetlemisele, ei olnud. Ärakuulamisõiguse võimaldamata jätmises ei saa vaidlust olla, kuna vastustaja tunnistab, et ei teatanud kaebajale eelnevalt tema teenistusest vabastamise kavatsusest. Pelgalt tööülesande tähtajaks täitmata jätmine ei tõenda isiku süülist käitumist. Kaebaja on andnud selgelt teada, et tal ei olnud tahtlust jätta tööülesanded täitmata, vaid nende täitmine oleks võtnud rohkem aega, kui seda ette nähti. Järelikult ei saa rääkida kaebaja süüst, mis on aluseks distsiplinaarkorras karistamiseks. Kaebaja vaidleb vastu vastustaja seisukohale, mille kohaselt tulnuks kaebus rahuldamata jätta üksnes motiivil, et kaebaja ei teavitanud ülemat oma oskamatusest koheselt, vaid tegi seda alles kaebuses kohtule. Intraneti ehitamine oli kaebaja jaoks keeruline ülesanne. Vastustaja teadis, et töö intraneti valmimisega kaebaja ebapiisavate oskuste tõttu ei kulge plaanipäraselt. Kaebajal ei ole kunagi olnud eesmärki jätta teenistuskohustused tähtajaks täitmata, õigustades seda töö täitmiseks vajalike teadmiste ja kogemuste puudumisega. Vaieldamatult ei saa ametiasutus õigustada olukorra tekkimist, kus ametnik ise otsustab, milliseid teenistusülesandeid ta soovib täita ja milliseid mitte. Sellist otsust ei ole kaebaja teinud, tal ei ole olnud sellist soovigi. Küll aga on kaebaja möönnud, et ülesande täitmine ei kulge tähtaegselt, kuna tal on vaja iseseisvalt hankida teadmisi. 6

(9)3-09-3131 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. H. V. taotles kaebuses Kaitseväe Staabi- ja Sidepataljoni ülema 30.11.2009 käskkirja nr 314P tühistamist, tema teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamist ning vastustaja kohustamist talle välja maksma hüvitisena kuue kuu ametipalk. Halduskohus rahuldas kaebuse, leides, et kaebaja ärakuulamata jätmine enne distsiplinaarkaristuse määramist on oluline menetlusviga ja kaebaja karistamine on ka materiaalselt õigusvastane sama distsiplinaarsüüteo eest kahekordse karistamise keelu rikkumise tõttu. I
  2. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt on kaevatava käskkirjaga karistatud kaebajat sama distsiplinaarsüüteo eest kahekordselt. 10.

§ 84

p 1 järgi on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine.

§ 118

lg 1 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada sama seaduse §-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest. Vastavalt

§ 118

lg 2 esimesele lausele võib teenistuskohustuste rikkumise (§ 84 p 1) eest vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus.

§ 85lg 2 alusel võib iga süüteo eest määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse.

  1. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on tegelenud pataljoni intranetiga alates
  2. a sügisest ja alates 01.01.2009 on selle tegemine olnud tema peamiseks teenistuskohast tulenevaks ülesandeks. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebajale määratud intraneti valmimiseks korduvalt tähtaegu (12.03.2009, 23.03.2009, 09.04.2009, 30.10.2009, 13.11.2009) ja kaebajalt on korduvalt (27.03.2009, 02.11.2009, 16.11.2009) võetud seletuskirju intraneti valmimise viibimise põhjuste kohta. Kaebajale on 06.11.2009 käskkirjaga nr 299P (tl 10-11) määratud distsiplinaarkaristuseks noomitus

§ 84p-s 1 ette nähtud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest.

Käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsiplinaarsüütegu tööde puudulikus teostamises ja pataljoni intraneti määratud tähtajaks - 30.10.2009 - valmis tegemata jätmises. Kaebaja ei ole 06.11.2009 käskkirja nr 229P vaidlustanud, see on jõustunud ja sellega määratud distsiplinaarkaristus oli vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtiv. 12. Ka kaevatava 30.11.2009 käskkirjaga nr 314P (tl 6-8) on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus

§ 84p-s 1 ette nähtud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest.

Nimetatud käskkirja kohaselt seisneb kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu tööde puudulikus teostamises ning teenistuskohustuse ja oma vahetu ülema poolt antud teenistusalase käsu - teha pataljoni intranet valmis määratud tähtajaks 13.11.2009 - süülises täitmata jätmises. Käskkirja põhjenduses on muuhulgas märgitud, et pataljoniülema poolt 25.09.2009 kinnitatud intraneti rakendamise kavas ette nähtud intraneti valmimise tähtajaks 30.10.2009 oli töö lõpetamata ja kaebajale määrati 06.11.2009 käskkirjaga distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkirjas on distsiplinaarkaristust raskendava asjaoluna arvestatud distsiplinaarsüütegude korduvat toimepanemist (ülema teenistusalase käsu korduvat täitmata jätmist), mis on kehtivat distsiplinaarkaristust arvestades asjakohane ja tulenevalt

§ 118

lg 2 esimesest lausest ka distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastamise eelduseks. Samas ei saa eeltoodust järeldada kaebaja kahekordset karistamist ühe ja sama tähtaja rikkumise (üheks ja samaks tähtajaks intraneti valmis tegemata jätmise) eest. Käskkirjadest nr 299P ja 314P nähtuvalt on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ülema kahe erineva teenistusalase käsu - teha valmis pataljoni intranet - täitmata jätmise eest erinevateks tähtaegadeks, esimesel korral 30.10.2009 ja teisel korral 13.11.2009. 7

(9)3-09-3131
  1. Tulenevalt eeltoodust muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi osas, milles leiti, et kaebaja distsiplinaarkorras karistamine kaevatava käskkirjaga on toimunud ka materiaalselt õigusvastaselt, ja asendab kohtuotsuse põhjendused eeltoodud põhjendustega. II
  2. Halduskohus leidis, et kaebaja ärakuulamata jätmine enne distsiplinaarkaristuse määramist on oluline menetlusviga, mis võis mõjutada asja otsustamist, ja ainuüksi see asjaolu annab aluse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks.
  3. TDVS § 7 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. TDVS § 8 lg 1 alusel ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega.

§ 87

ja TDVS § 1 kohaselt on need sätted kohaldatavad ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel. Kuna

ametnike distsiplinaarvastutust ja TDVS distsiplinaarkaristuse määramist käsitlevad sätted ei reguleeri üheselt asutuse kohustust anda töötajale võimalust mõistliku aja jooksul enne distsiplinaarkaristuse kohaldamist asutuse poolt kogutud teabega tutvumiseks ja selle pinnalt vastuväidete esitamiseks, et seeläbi tagada võimalus kaitsta distsiplinaarmenetluses tulemuslikult oma õigusi, on asjakohane tugineda ka haldusmenetluse üldistele sätetele. HMS § 40 kohaselt on isikul õigus olla ära kuulatud ja HMS § 37 kohaselt olla teavitatud tema kohta menetluses kogutud informatsioonist.

  1. Riigikohus on märkinud lahendi nr 3-3-1-82-03 p-s 17, et ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Riigikohus on haldusasjades nr 3-3-1-70-03, 3-3-1-74-03, 3-3-1-10-05 rõhutanud, et isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ja tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Isikul peab olema distsiplinaarmenetluse käigus võimalus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut. Samuti on Riigikohus rõhutatud isiku ärakuulamise erilist tähendust juhtudel, kui valitakse rangeim karistus - teenistusest vabastamine.
  2. Kaebajalt on pärast 13.11.2009 intraneti valmis tegemise tähtaja möödumist küsitud kirjalikku seletust ja kaebaja on esitanud 16.11.2009 kaks seletuskirja (tl 82- 86). Kaebaja vahetu ülemuse I. R. poolt ringkonnakohtu istungil tunnistajana antud ütluste kohaselt küsis tema kaebajalt pärast 13.11.2009 seletuskirja selle kohta, miks töö on tegemata ja palus välja tuua põhjendused. I. R. ütluste kohaselt on tal olnud kaebajaga juttu sellest, et kaebaja võidakse teenistusest vabastada, kui ta tööga hakkama ei saa. Samas nähtub vastustaja esindajate ja kaebaja vastustest kohtuniku küsimustele halduskohtu istungil (tl 128) ühemõtteliselt, et vastustaja tegi otsustuse selle kohta, milline distsiplinaarkaristus kaebajale määratakse, 30.11.2009 ja kaebaja sai talle distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise määramisest teada käskkirja kättesaamisel samal päeval. Vastustaja oleks pidanud kaebajat teavitama tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest ja sellest, mida talle ette heidetakse ja miks. Asjaolu, et kaebajale ei ole enne distsiplinaarkaristuse määramist võimaldatud esitada omapoolseid 8

(9)3-09-3131 seisukohti süüteole antava õigusliku hinnangu kohta, kinnitavad veenvalt apellatsioonkaebuse põhjendused.
  1. Vaatamata kaebajalt 16.11.2009 seletuse võtmisele leiab ringkonnakohus, et vastustaja on käesolevas asjas rikkunud ärakuulamispõhimõtet ja teinud sellega olulise menetlusvea. Nii suure diskretsiooniruumiga valdkonnas nagu seda on distsiplinaarmenetlus, tuleb olulise menetlusvea tuvastamisel vaidlusalune haldusakt tühistada. Nimelt ei ole võimalik kontrollida, kas menetlusvea mittetegemisel oleks haldusorgan teinud samasuguse otsuse, so otsustanud kaebajat karistada distsiplinaarkorras rangeima karistusega - teenistusest vabastamisega.
  2. Lähtuvalt eeltoodust puudub vajadus analüüsida apellandi teisi väiteid ja kaebaja vastuväiteid. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus selles osas muutmata. III
  3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust apellandi kasuks, siis jääb apellandi poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tema enda kanda. Kaebuse esitaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ega menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.