← Eesti

3-10-1294/74

Obsah (13)§ 53§ 54§ 34§ 35§ 27§ 159§ 14§ 7§ 24§ 31§ 46§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2011, Tallinn Haldu

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

3-10-1294 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Rahapaigutamise OÜ kajastas maksuhaldurile 18.12.2009 esitatud
  2. a novembrikuu käibedeklaratsioonil 0%-lise määraga maksustatavat käivet summas 1 411 323 krooni, 20%lise määraga maksustatavat käivet summas 91 321 krooni, millelt arvestatud käibemaksu 18 264 krooni ning enammakstud käibemaksu summas 195 690 krooni ja sellest tulenevalt esitas tagastustaotluse summas 195 690 krooni.
  3. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) jättis 16.04.2010 otsusega nr 12.2-3/213-9 Rahapaigutamise OÜ 18.12.2009 taotluse rahuldamata. PMTK leidis, et kontrollitaval perioodil (november 2009) kuulus deklareerimisele 20%-lise määraga maksustatav käive summas 1 411 323 krooni ja sellelt arvestatud käibemaks summas 282 265 krooni. Kuna Rahapaigutamise OÜ ei ole tõendanud sõiduautode varuosade ja sõiduautode (Audi A8, 2005, VIN-kood WAUZZZ4E86N001185; Mercedes-Benz S320, 2006, VIN-kood WDD2211221A073512) müüki Läti äriühingule SIA Aljans A, tuleb seda käsitada Eesti sisese müügina ning käive maksustada 20%-lise määraga.
  4. Rahapaigutamise OÜ esitas 20.05.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 16.04.2010 otsuse tühistamiseks ja PMTK-le ettekirjutuse tegemiseks täita kaebaja 18.12.2009 tagastustaotlus täies ulatuses. Kaebaja müüs Läti äriühingule SIA Aljans A 27.10.2009 sõiduautode BMW X5 ja Audi Q7 varuosi (kergmetallveljed koos rehvidega), mille kohta esitas müüja ostjale arve nr 29232 summas 28 200 eurot (441 234 krooni). Arve tasumist tõendab kassa sissetuleku order nr
  5. Kaebaja müüs 24.11.2010 Läti äriühingule SIA Aljans A sõiduautod Mercedes-Benz S320

(2006)ja Audi A8
(2005), mille kohta sõlmiti müügileping nr 24/11/
  1. Autode müügihinnad olid vastavalt 24 000 eurot (375 518 krooni) ja 38 000 eurot (594 571 krooni). Müügi kohta on 24.11.2009 väljastatud arved nr 29234 ja nr 29235, mis on tasutud sularahas (kokku 62 000 eurot) ja mida tõendab kassa sissetuleku order nr
  2. Tehingu pooled on teineteise isikud ja kauba tuvastanud, kaebaja kohtus Tallinnas ostja esindaja O. L.. Sõidukite vedu Läti Vabariiki on tõendatud OÜ-ga Delkontel sõlmitud veolepingu ja rahvusvahelise autotranspordi saatedokumendiga (CMR), samuti vedaja ja alltöövõtja arvetega. Vedu teostanud autojuht A. K. sai nii kaebaja juhatuse liikme Mihkel Kõrgmaa kui ka ostja kontaktid, samuti Riias sõiduautod vastu võtnud isiku telefoninumbri. Autojuht andis sõiduautod ostja esindajale üle Riia Autoregistrikeskuse parklas. Maksuhaldur on jätnud põhjendamatult arvestamata vaidlusalustele sõiduautodele Läti Vabariigis SIA Aljans A nimele 25.11.2009 väljastatud transiitnumbrite passide koopiad nr TRA 081879 ja nr TRA 081882, mis tõendavad sõiduautode registreerimist Lätis. Transiitnumbrite passe väljastanud Läti pädev ametiasutus on 26.04.2010 kinnitanud, et Läti transiitnumbrit ei väljastata ilma sõiduki tegeliku kohalolekuta, mistõttu on tõendatud autode väljavedu Läti Vabariiki. Lisaks on esitatud kütusekviitungid, mis tõendavad sõidukite vedu Lätisse. Vastustaja on oma arvestustes võtnud ebaõigesti aluseks tegelikust (ca 17-18 liitrit / 100 km) oluliselt suurema kütusekulu. Keelatud ei ole võtta kütust kasvõi kuu aega enne lähetust. Meelevaldne on PMTK seisukoht, et kuna M. Kõrgmaa esitas maksuhaldurile transiitnumbrite passide koopiad, siis tähendab nende dokumentide omamine seda, et Rahapaigutamise OÜ teadis sõiduautode edasimüügist Sheridan Capital OÜ-le Eestis. Kaebaja tehingupartner oli SIA Aljans A ning võimalik edasimüük ei oma kaebaja taotluse lahendamisel tähtsust. Kuna Sheridan Capital OÜ omandas sõidukid SIA-lt Aljans A, pidi sellele eelnema sõidukite müük kaebajalt SIA-le Aljans A. Kaebaja on nimetatud müügitehingu toimumist tõendanud ega ole sõiduautosid Eestis müünud. Samuti on tõendatud varuosade müük SIA-le Aljans A. Kaebaja 2
(13)3-10-1294 ei pea teadma, mida ostja soetatud kaubaga edasi teeb. Kaebaja on tehingute tegemisel käitunud vastavaliigilises äritegevuses tavapäraselt nõutava hoolsuse ja korrektsusega, sõlmitud on lepingud, koostatud maksedokumendid ning korraldatud vedu ja kauba üleandmine (sh veodokumendid). Kuna kaebaja kohtus ostja esindajaga oma kontoris, puudus vajadus veoandmeid täiendavalt kirjalikult täpsustada. Mõningad erinevused suurte automüüjate (nt Amserv Grupi AS) ja vastava alaga igapäevaselt mitte tegelevate väikeettevõtjate tegevuses on mõistetavad. Sularahaga arveldamine on sõidukite puhul levinud ja tavapärane, maksuhaldur ei ole vastupidist tõendanud. Saadud raha kasutas Rahapaigutamise OÜ võla tasumiseks M. Kõrgmaa ees. Maksuhaldur ei ole põhjendamatult osa esitatud tõendeid arvestanud, viidates nende väidetavale anonüümsusele. Ühestki normist ei tulene maksuhaldurile alust aktsepteerida tõendina üksnes saatja aadressiga ümbrikus esitatud dokumente. Kahtluse korral oleks PMTK saanud arvestamata jäetud dokumendid (kaebaja arved ja kassaorderid, vedaja arve ja CMRsaateleht) nõuda välja ka nende väljastajatelt. Maksuhalduri poolt erinevatelt osapooltelt välja nõutud dokumendid olid identsed ja nende arvestamata jätmine seetõttu arusaamatu. Asjaolu, et SIA Aljans A ei ole kättesaadav või saadab dokumendid posti teel ilma saatja aadressi märkimata, ei anna alust jätta nimetatud dokumendid arvestamata. Kaebajale on SIA Aljans A esindaja O. L. olnud pidevalt kättesaadav. Maksuhaldur on põhjendamatult kahtlustanud, kas tegemist on õige isikuga. Läti maksuhaldur on 29.03.2010 kinnitanud Eesti maksuhaldurile, et SIA Aljans A on deklareerinud kaks tehingut Eesti äriühinguga Rahapaigutamise OÜ perioodil 01.10.2009–31.10.
  1. Seega tuleb ka Eesti maksuhalduril nimetatud tehingud arvesse võtta. Kaebajal on käibemaksuseaduse (KMS) § 29 ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 33 lg 1 kohaselt õigus enammakstud käibemaks tagasi nõuda ning tema taotlus tuleb tervikuna rahuldada.
  2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Rahapaigutamise OÜ müüs raamatupidamise andmete kohaselt
  3. a novembris (02.11.2009 arve nr 29232) SIA-le Aljans A sõiduautode BMW X5 ja Audi Q7 varuosasid (kergmetallveljed koos rehvidega) kogumaksumuses 441 234 krooni (28 200 eurot), sh käibemaks 70 000 krooni. Samal kuul (24.11.2009 müügileping nr 24/11/09) müüs Rahapaigutamise OÜ raamatupidamise andmetel SIA-le Aljans A sõiduautod Audi A8 ja Mercedes-Benz S320 lepingujärgse maksumusega vastavalt 24 000 eurot (375 518 krooni) ja 38 000 eurot (594 571 krooni). Kõnealuseid tehinguid on Rahapaigutamise OÜ kajastanud 0%-lise määraga maksustatava käibena. Kauba käivet ja teise EL-i liikmesriiki toimetamist tõendavate dokumentidena on kaebaja maksumenetluses esitanud varuosade müügi arve, sõiduautode müügilepingu, arved ja kassa sissetuleku orderid, samuti sõidukite Läti Vabariiki vedamise kohta OÜ Delkontel arve nr 2911029 ja selle tasumist tõendava dokumendi. Kaebaja seadusliku esindaja M. Kõrgmaa 22.01.2010 selgituste kohaselt anti kergmetallveljed koos rehvidega SIA Aljans A esindajale O. L.le üle Eestis kaebaja asukohas (Rännaku pst 12) ajal, mil toimus ka sularahas tasumine nii varuosade kui ka sõidukite eest. M. Kõrgmaa 04.12.2009 seletuse kohaselt organiseeris sõidukite Lätti transportimise Rahapaigutamise OÜ ja vedajaks oli Delkontel OÜ alltöövõtja Prismatrans OÜ. Väidetava vedaja OÜ Prismatrans seaduslik esindaja ja vedu teostanud autojuht A. K. kinnitas sõidukite 25.11.2009 Riiga transportimist, kuid ei osanud öelda, kuhu ta kauba Riias viima pidi, kus sõidukite üleandmine toimus ning tuvastamata jäid ka isikud, kellele ta sõidukid väidetavalt üle andis. A. K. seletuse kohaselt palusid isikud, kellega ta Riias kohtus, sõidukid samal päeval Tallinnasse tagasi viia ning ta andis need 27.11.2009 CMR eksemplari alusel üle tuvastamata isikule. A. K. üldsõnalised selgitused sõidukite veo toimumise asjaolude kirjeldamisel ja asjaolu, et 3
(13)3-10-1294 sõidukite üleandmine toimus tuvastamata jäänud isikutele, seavad kahtluse alla nende selgituste usaldusväärsuse. Veo kohta 25.11.2009 kuupäevaga vormistatud rahvusvahelise autoveo saatelehtedele (CMR) on märgitud üksnes saatja ja saaja nimed ja juriidilised aadressid ning loetamatud allkirjad. Kauba sihtaadressid on nii Eesti kui Läti puhul märgitud pealinna täpsusega. Kuna OÜ Prismatrans on sõidukite väidetava veo toimumisele eelneval ja järgneval perioodil soetanud kütust kokku oluliselt väiksemas koguses kui on vajalik sõiduks Tallinnast Riiga ja tagasi, siis ei ole OÜ Prismatrans kinnitused sõidukite transportimise kohta usaldusväärsed. Lisaks on A. K. ja M. Kõrgmaa varasemast tuttavad ning seotud OÜ Delkontel alltöövõtjatena. Seega ei saa kaebaja väidet sõidukite Eestist teise liikmesriiki vedamise kohta pidada tõendatuks (s.o müüja pole tõendanud KMS § 7 lg 1 p-s 2 nimetatud asjaolude esinemist). Kuigi sõidukitele on 25.11.2009 väljastatud läti keeles vormistatud transiitnumbrikaardid, ei ole tegemist tõenditega, mis võiksid tõendada sõidukite kohalolu Läti Vabariigis, sest transiitnumbri väljastamisel puudub vajadus sõiduki ülevaatuse teostamiseks. Sõidukite suhtes on teostatud registreerimiseelne ülevaatus enne nende arvele võtmist Eesti Autoregistrikeskuses, mis toimus enne sõidukite väidetavat müüki. Transiitnumbrimärgi saamiseks puudub sõiduki teistkordse registreerimiseelse ülevaatuse teostamise nõue ja järelikult ei ole vajalik sõiduki füüsiline kohalolek. Kauba ühendusesisest käivet tõendatakse kauba võõrandamist ja kauba teise liikmesriiki toimetamist tõendavate dokumentidega, sh andmetega kauba tarnimise lõpp-punkti ja ostjale üleandmise kohta. Kauba müüjal tuleb säilitada kauba saatelehed ja kauba teise liikmesriiki toimetamist tõendavad dokumendid, mis peavad seejuures kajastama andmeid, mille alusel on võimalik kontrollida sündmuste aset leidmist tegelikkuses. Käesoleval juhul pole see nõue täidetud. Muu hulgas puuduvad andmed sedalaadi kauba veol tavapärase kindlustuse olemasolu kohta. Kuigi kaebaja on väitnud, et ta ei olnud sõidukite kohesest Eestisse tagasi transportimisest teadlik, ei ole see usutav, sest M. Kõrgmaa on esitanud maksuhaldurile 25.11.2009 väljastatud transiitnumbrikaardid, mis on esitatud Maanteeametile sõidukite registreerimiseks SIA Aljans A ja Sheridan Capital OÜ tehingute ajal 26.11.2009 ja 27.11.
  1. See viitab asjaolule, et kaebaja on seotud isikutega, kellele sõidukid enne Eesti äriühingule (OÜ-le Oleland) võõrandamist üle anti. Sõidukite väidetav müük Läti äriühingule SIA Aljans A ühes sõiduki väidetava toimetamisega Läti Vabariiki ja sõidukite müük Eesti äriühingule Oleland OÜ toimusid kolmepäevase vahega (24.–27.11.2009). Selle aja jooksul on sõidukeid antud üle Rahapaigutamise OÜ-lt SIA-le Aljans A, seejärel Sheridan Group OÜ-le ning 27.11.2001 OÜ-le Oleland. Sõidukite üleandmisel äriühingult äriühingule ei ole toimunud ostu-müügi tehingule iseloomulikku tasumist kauba eest ning tegelik tasumine on kinnitust leidnud üksnes OÜ Oleland poolt sõidukite soetamisel Sheridan Group OÜ-lt. Sõidukite OÜ-le Oleland üleandmisele eelnenud üleandmistehingute majanduslik eesmärk on enam kui küsitav ja seotud ebatavaliste riskidega seoses sõidukite üleandmisega tuvastamata isikutele. On põhjust arvata, et sõidukitel oli ostja OÜ Oleland näol juba varasemast olemas. SIA Aljans A ei ole maksuhalduri korraldusele vastanud ega ole nõutud dokumente esitanud ka Läti Maksuametile, kellelt neid on palutud ametiabi korras. SIA Aljans A on 18.02.2010 kustutatud Läti käibemaksukohustuslaste registrist. Senini on tuvastamata ka SIA Aljans A väidetava esindaja O. L. seos nimetatud äriühinguga. Seega on tõendamata varuosade ja sõiduautode tegelik soetamine SIA Aljans A poolt. Läti Maksuameti vastuse kohaselt ei ole SIA Aljans A tehinguid Rahapaigutamise OÜ-ga
  2. a novembris deklareerinud, mistõttu võib järeldada, et sõidukite väidetavat võõrandamist tegelikkuses ei toimunud ja kaebajal oli teave sõidukite tegeliku ostja (OÜ Oleland) kohta juba enne nende väidetavat müüki SIA-le Aljans A. Kuna kaebaja poolt
  3. a novembris deklareeritud ühendusesisese käibe toimumine ei ole kinnitust leidnud (varuosad anti üle Eestis, nende väljaveo kohta tõendid 4
(13)3-10-1294 puuduvad ning ka sõidukite võõrandamine ja teise liikmesriiki toimetamine pole usutavalt tõendatud), siis on kaebaja tagastusnõue jäetud õigesti rahuldamata. Maksumenetluses ei saa tõendi ega kolmandalt isikult saadud teabe staatust omistada anonüümsele postisaadetisele. Seda peamiselt põhjusel, et anonüümkirja puhul ei ole selle saatja tuvastatav. Põhjendamatud on kaebaja spekulatsioonid saadetise seostest Läti äriühinguga.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 11.11.2010 otsusega Rahapaigutamise OÜ kaebuse rahuldamata. Maksuhaldur on vaidlustatud otsuses jõudnud kokkuvõttes õigele järeldusele, et Rahapaigutamise OÜ ei ole tõendanud autode varuosade ja sõiduautode ühendusesisest müüki. Kuna sõiduautode müük Eestis kuulub deklareerimisele 20% määraga maksustatava käibena, oli maksuhalduril õigus jätta kaebaja 18.12.2009 tagastustaotlus rahuldamata. Vaidlus on selles, kas varuosade ja sõiduautode müügi näol
  2. a novembris oli tegemist kauba Eesti sisese või ühendusesisese käibega. KMS § 7 lg 1 p 1 järgi peab ühendusesisese käibe tekkeks esinema vähemalt kaks kohustuslikku tingimust: 1) kauba võõrandamine teise liikmesriigi maksukohustuslasele või piiratud maksukohustuslasele; 2) kauba toimetamine Eestist teise liikmesriiki. Vaidlustatud otsuse põhjendustest järeldub, et maksuhalduri arvates ei esinenud vaidlusaluste tehingute puhul kumbagi nimetatud kahest kohustuslikust tingimusest. Rahapaigutamise OÜ ja SIA Aljans A 27.10.2009 ostu-müügilepingu kohaselt müüs kaebaja Läti äriühingule sõiduautode varuosad (kergmetallveljed koos rehvidega). Lepingu p 4.1 kohaselt pidi kauba üleandmine-vastuvõtmine toimuma ühe tööpäeva jooksul ning see viiakse läbi vastavalt aktile, mille allkirjastamisega loetakse kaup üle antuks. Nimetatud akte ei ole maksu- ega kohtumenetluses esitatud. Varuosade müügi kohta vormistatud 02.11.2009 arve on kassa sissetuleku orderi järgi tasutud sularahas. Kuna M. Kõrgmaa seletuse kohaselt anti leping ja müügiarve O. L.le üle Tallinnas, kus arve samas ka sularahas tasuti, siis tuleb eeldada, et ka kaup anti üle Eestis. Kuivõrd puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kauba toimetamist Eestist Lätti, on maksuhaldur õigesti leidnud, et tõendamata on autode varuosade vedu Läti Vabariiki äriühingule SIA Aljans A, mistõttu on täitmata ühendusesisese käibe tekkimise üks kohustuslik tingimus ja varuosade müük kuulus deklareerimisele 20% käibemaksu määraga. Vaidlusaluste sõiduautode 25.11.2009 toimetamist Eestist Lätti tõendab M. Kõrgmaa 22.01.2010 üksikasjalik seletus autode pealelaadimise kohta Tallinnas Pärnu maanteel asuva vana Tarmeko tsehhi platsil. Seletuse kohaselt tellis Rahapaigutamise OÜ transpordi Delkontel OÜ-lt, kuid sõiduautod transportis alltöövõtu korras Prismatrans OÜ. Autode pealelaadimise juures viibisid M. Kõrgmaa ja autojuht A. K., kelle poolt maksuhaldurile 03.02.2010 antud selgitused pealelaadimise asjaolude osas kattuvad M. Kõrgmaa seletustega. Usutavaks tuleb pidada ka A. K. poolt maksuhaldurile antud selgitusi sõiduautode veost Riia autoregistrikeskuse juurde, nende ülevaatusest autoregistrikeskuses ning autode transportimisest tagasi Eestisse. Asjaolu, et sõiduautod viibisid 25.11.2009 Läti Vabariigis ning neile väljastati seal transiitkaardid, tõendab ka Läti Liiklusohutuse Direktoraadi (CSDD) 01.10.2010 e-kiri Maanteeametile, millega vastati Maanteeameti 11.08.2010 päringule. Kohtule esitatud sõiduautode transiitnumbrikaartidel märgitud numbrid kattuvad CSDD kirjas märgitud numbritega. CSDD 26.04.2010 e-kirjast kaebaja esindajale ilmneb lisaks, et transiitnumbrite väljastamisel Lätis peab sõiduauto ise füüsiliselt kohal olema. Seega on sõiduautodega seonduvalt täidetud vähemalt üks ühendusesisese käibe tekkimise kohustuslik tingimus ehk kauba toimetamine teise liikmesriiki. 5
(13)3-10-1294 Maksuhaldur on aga kahtluse alla seadnud ka sõiduautode võõrandamise SIA-le Aljans A, tuginedes eelkõige järgmistele asjaoludele: 1) sõiduautode eest tasumine toimus sularahas, mis ei ole tavapärane; 2) kuna M. Kõrgmaa esitas maksuhaldurile sõiduautodele väljastatud transiitnumbrikaardid, siis tundis ta Sheridan Capital OÜ-d; 3) Sheridan Capital OÜ-le edastatud korraldused on äriühingu poolt täitmata; 4) Sheridan Capital OÜ arvelduskontolt nähtub sõiduautode Oleland OÜ-le müügist raha laekumine (07.12.2009 ja 08.12.2009), kuid ei nähtu müügitehingule eelnema pidanud ostutehingute toimumist; 5) Sheridan Capital OÜ on
  1. a novembri käibedeklaratsioonil deklareerinud teise liikmesriigi maksukohustuslaselt soetatud kaupa, kuid ükski Läti äriühing ei ole esitanud nimetatud perioodi kohta kauba ühendusesisese käibe aruannet, millest nähtuks kauba müük Sheridan Capital OÜ-le; 6) Oleland OÜ esindaja O. A. selgitused maksuhaldurile seoses autode soetamisega on vastuolulised ning seavad kahtluse alla ka Sheridan Capital OÜ toimingud sõiduautode müügil; 7) sõiduautod läksid Oleland OÜ valdusesse veel enne, kui ta oli nende eest reaalselt tasunud. Halduskohus nõustus, et sõiduautode eest sularahas tasumine ei ole tavapärane makseviis ning arvestades nii sularaha hulka kui ka asjaolu, et kummaski liikmesriigis eurod ei kehtinud, oli sularahas maksmine pangaülekandega makse teostamisega võrreldes tunduvalt ebaturvalisem ja tülikam. Rahapaigutamise OÜ-l oli võimalik oma võlga M. Kõrgmaale tasuda nii pangaülekande teel kui ka pangakontolt sularaha välja võttes. Ülekandega müüja pangaarvele tasumise võimalus nähtus ka müügilepingu p-st
  2. SIA ALjans A ei ole olnud Eesti maksuhaldurile kättesaadav ja Läti maksuhalduri andmetel ei ole ta
  3. a novembrikuu käibedeklaratsiooni esitanud. Seetõttu on põhjendatud kahtlus, et nimetatud äriühingute vahel sõiduautode müügitehingut tegelikkuses ei toimunud. Tõendamata on ka sõiduautode edasimüük SIA-lt Aljans A Sheridan Capital OÜ-le. Asjaoludest tulenevalt ei oleks nimetatud müügitehing koos autode üleandmisega saanud toimuda varem ega ka hiljem kui 26.11.
  4. Samas ei nähtu Sheridan Capital OÜ pangakonto väljavõttest autode eest tasumist sellel ega ka järgnevatel kuupäevadel, samuti mitte sularaha väljavõtmist perioodil 26.11.2009– 07.12.
  5. Viimane sularaha väljavõtt enne sõiduautode ostmist Oleland OÜ poolt on toimunud 20.11.2009 summas 669 123 krooni. Märkimist väärib, et just samal kuupäeval ostis Rahapaigutamise OÜ AS-lt SEB Liising liisingu esemeks olnud Audi A8 kogumaksumusega 506 143 krooni (koos käibemaksuga). Kohus luges A. K. ja O. A. seletustega tuvastatuks, et M. Kõrgmaa pidi olema teadlik sellest, et sõiduautodel on Eestis ostja ja tema korraldas ka sõiduautode Lätist viivitamatu tagasi toimetamise. Sheridan Capital OÜ pidi autode müügikuulutused panema autoportaali üles vähemalt paar päeva enne 27.11.2009 toimunud müügitehingut (s.o hiljemalt 25.11.2009), mis tähendab, et ta pidi juba olema sõidukite omanik või pidi tal juba enne 25.11.2009 olema saavutatud sõidukite omanikuga kokkulepe nende omandamiseks. Isegi kui eeldada, et sõidukite müügitehing Rahapaigutamise OÜ ja SIA Aljans A vahel 24.11.2009 toimus, kuid sõidukid müüdi juba samal päeval (s.o veel enne nende Lätti vedamist), siis ei saanud päev hiljem tekkida sõidukite Riiga vedamisest Rahapaigutamise OÜ-le ühendusesisest käivet. Samas viitavad tõendid kogumis sellele, et poolte vahel tegelikku müügitehingut ei toimunudki ning sõiduautode transport telliti vaid ühendusesisese käibe tõendamise eesmärgil. Kuna sõiduautode veo osas lepiti kokku 25.11.2009 ning samal päeval andis M. Kõrgmaa A. K. üle autode võtmed ja dokumendid, tuleb järeldada, et sõiduautode transport Riiga telliti ajal, mil M. Kõrgmaa pidi olema teadlik sellest, et sõiduautod omandab Eestis registreeritud ning tegevuskohta omav äriühing Sheridan Capital OÜ. Seega Rahapaigutamise OÜ ja SIA Aljans A vahel faktiliselt tehingut ei toimunud, tehingu toimumise kohta vormistatud tõendid on fiktiivsed ning sõiduautode vedu Riiga toimus vaid selleks, et luua tõendit ühendusesisese käibe toimumisest. 6
(13)3-10-1294 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Rahapaigutamise OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada, samuti mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Halduskohus järeldas küll õigesti, et sõiduautodega seonduvalt on täidetud ühendusesisese käibe tekkimise üks kohustuslik tingimus ehk kauba toimetamine Eestist Lätti, kuid kokkuvõttes on kohtuotsus siiski ebaõige. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme, samuti hinnanud ebaõigesti tõendeid, mis on toonud kaasa põhjendamatu kohtulahendi. Apellant soovib asjas esitada kaks uut tõendit, mille maksuhaldur on vahepeal teinud, määrates apellandi poolt tasumisele kuuluva käibemaksu summas 282 265 krooni (PMTK 22.09.2010 maksuotsus nr 12.2-3/213-11) ja tunnistades selle järgnevas vaidemenetluses kehtetuks (Maksu- ja Tolliameti 26.11.2010 vaideotsus nr 6-1/595-3). Kuivõrd maksuotsus käsitleb maksustamisperioode
  2. a oktoober ja november, siis on see asjakohane ka käesoleva vaidluse lahendamisel, sest sellega määrati tasumiseks osaliselt sama summa, mille osas jäeti antud asjas vaidlustatud otsusega tagastustaotlus rahuldamata. Asjakohane on ka vaideotsus, millega tunnistati eelnimetatud maksuotsus kehtetuks. Tõendeid ei esitatud varem, sest maksuotsus sisuliselt üksnes kordas vaidlustatud otsust ja vaideotsust ei olnud halduskohtu otsuse tegemise ajaks veel tehtud. Kuivõrd vaideotsusega on tuvastatud, et maksuhaldur rikkus maksuotsuse tegemisel seadust (sh uurimispõhimõtet), siis on oluline see võtta käesoleva asja juurde, sest vaidlustatud otsus sisaldab täpselt samu põhjendusi ja järeldusi. Vastustaja on vaideotsusega (p-d 3-6) ise tunnistanud, et asjas esitatud väited ja tehtud järeldused on põhjendamata ning rikutud on MKS § 95 lg-s 2 sätestatut ja uurimispõhimõtet (mh põhjendamatult seatud kahtluse alla A. K. seletused ja Läti Liiklusohutuse Direktoraadi selgitused, samuti on piisavate põhjendusteta jäetud arvestamata saatja aadressita, kuid Läti postitemplitega ümbrikus maksuhaldurile saabunud asjakohaste dokumentidega, lisaks ei ole piisavalt põhjendatud kahtlusi tehingute tegeliku mittetoimumise kohta). Olukorras, kus maksuhaldur võtab ise oma seisukohad tagasi ja tunnistab maksuotsuse kehtetuks, muutub kehtetuks ka alamotsus (vaidlustatud otsus) ja kohtuotsus tuleb vastavalt muuta ehk kaebus rahuldada. Halduskohus leidis, et varuosade müük ja üleandmine toimus Eestis, kuid tõendamata on nende vedu Lätti. Kohus ei ole aga arvesse võtnud, et apellant müüs varuosad siiski Läti äriühingule, mitte Eestisse. Läti äriühing ei tegutse Eestis. Maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet (MKS § 11), jättes selgitamata, kuhu kaup siis veeti. Puuduvad ka tõendid selle kohta, et varuosasid Lätti ei viidud, seda asjaolu ei ole üldse uuritud, vaid maksuhalduri ja kohtu järeldused on üksnes paljasõnalised. Sularahas maksmine ei ole seadusega keelatud (nt võlaõigusseaduse § 91 lg 1) ega saa tõendada võõrandamistehingu mittetoimumist. Kohus ei arvestanud kaebaja 24.11.2009 kassa sissetuleku orderit, kuid ka ei selgitanud, mis oleks siis vaieldamatuks raamatupidamislikuks tõendiks sularahas tasumise korral ja mida oleksid pooled pidanud teisiti tegema. Halduskohus märkis vääralt, et puudub vaidlus selle üle, et SIA Aljans A ei ole olnud maksuhaldurile kättesaadav. Maksuhaldur on nimetatud äriühingu juhatuse liikme O. L. telefoni teel vestelnud ning SIA Aljans A on saatnud maksuhaldurile posti teel dokumente, mille vastustaja jättis põhjendamatult arvesse võtmata. Vaideotsuses on leitud, et maksuhalduri sellekohased kahtlused olid põhjendamata. Kohus oleks pidanud tuvastama, kas 7
(13)3-10-1294 vastustaja tegi omalt poolt kõik võimaliku, et SIA Aljans A kätte saada, alles siis saaks väita, et äriühing ei olnud kättesaadav. Ebaõige ja põhjendamata on kohtu väide, et M. Kõrgmaa pidi olema teadlik, et sõiduautodel on Eestis ostja. M. Kõrgmaa enda seletusega on tõendatud sootuks vastupidine ja seda ei ole ümber lükatud. Sellega, et A. K. tuli Riias vastu meesterahvas, kes tundis M. Kõrgmaad ja palus sõiduautod Tallinnasse tagasi viia, ei ole tõendatud, et vastavasisuline korraldus tuli M. Kõrgmaalt. M. Kõrgmaa ei saa vastutada SIA Aljans A ja tema poolt kauba vastu võtnud isikute edasiste toimingute eest. Apellant nõustub kohtuga, et kauba toimetamine Läti Vabariiki on tõendatud. Samas on Rahapaigutamise OÜ arvates täidetud mõlemad tingimused ühendusesisese käibe tekkeks ning väide sõidukite müügi mittetoimumise kohta on tõendamata. Apellant on kõik tehingud teinud korrektselt ja hoolsalt. Maksuhaldur ega kohus ei ole selgitanud, mida ta müüjana oleks pidanud tegema teisiti või mida ta tegi valesti. Kauba saabumisega Riiga lõppesid apellandi kui müüja kohustused ja tema jaoks oli tehing lõpule viidud. Jääb arusaamatuks, mida ta pidanuks veel tegema. Müüjale ei saa panna vastutust selle eest, mida ostja omandatud kaubaga edasi teeb. SIA Aljans A vastutab võimalike omapoolsete rikkumiste toimepanemise (nt deklaratsiooni esitamata jätmine) eest ise. Ostja edasine tegevus ei puutu müüjasse ning ta ei olnud neist edasistest toimingutest ja kauba saatusest teadlik. Kohus eeldas ebaõigesti, et SIA Aljans A müüs sõiduautod 24.11.2009 edasi Sheridan Capital OÜ-le. Asja materjalidest ei selgu, mille põhjal kohus sellise järelduse tegi. SIA-le Aljans A kui sõiduautode omanikule väljastati 25.11.2009 transiitnumbrite kaardid Lätis, millega on tõendatud kaebaja ja SIA Aljans A vahelise võõrandamistehingu toimumine ja Läti äriühing sai autode omanikuks. Ostu-müügileping SIA Aljans A ja Sheridan Capital OÜ vahel sõlmiti 26.11.2009, mistõttu ei võõrandanud SIA Aljans A autosid Eesti äriühingule Sheridan Capital OÜ 24.11.2009 ehk samal päeval kui kaebaja sõlmis müügilepingu SIA-ga Aljans A. Halduskohus on tehingute toimumise asjaolud tuvastanud ebaõigesti. Kohus ei ole arvestanud Sheridan Capital OÜ pangakontolt 07.10.2009 SIA-le Aljans A tehtud makset summas 389 000 krooni. See näitab, et äriühingute vahel on olnud ka varasemaid suhteid, mille pinnalt võidi sõiduautode ostu-müügitehingus teha nt tasaarvestusi. Pangakonto väljavõte ei ole ainsaks tõendiks autode eest tasumisel, vaid tasumine võib toimuda ka nt sularahas või pooltevaheliste kohustuste tasaarvestamise teel. Maksmiseks võis Sheridan Capital OÜ kasutada ka 20.11.2009 välja võetud sularaha, kuid maksuhaldur ega kohus ei ole äriühingu kassadokumente uurinud. Tõendatud on Oleland OÜ poolt 07.12.2009 ja 08.12.2009 Sheridan Capital OÜ-le vastavalt 740 000 krooni ja 285 000 krooni maksmine omandatud sõiduautode eest. Kui varasemaid võõrandamistehinguid ei oleks reaalselt toimunud, siis jääb arusaamatuks, mille eest Oleland OÜ Sheridan Capital OÜ-le raha maksis. Kohus ei ole põhjendanud, miks on märkimisväärne ja milliseid järeldusi ta teeb asjaolust, et Rahapaigutamise OÜ omandas sõiduauto Audi A8 AS-lt SEB Liising 20.11.2009 summas 506 143 krooni ja samal päeval võttis Sheridan Capital OÜ oma kontolt sularaha 669 123 krooni. Kokkuvõttes on kohus hinnanud tõendeid puudulikult või vääralt, tehes neist ebaõiged järeldused. Samuti on halduskohus kohaldanud vääralt materiaalõigust, leides, et kaebaja poolt tehingu tegemisel on rikutud seadust. 7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus leiab kirjalikus vastuses, et arvestades apellatsioonkaebuses ning Maksu- ja Tolliameti 26.11.2010 vaideotsuses nr 61/595-3 toodud asjaolusid, on apellatsioonkaebus PMTK vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes põhjendatud ning vastustaja võtab kaebuse õigeks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 642 lg 1 p 2). Maksuhaldur märgib, et täidab Rahapaigutamise OÜ 18.09.2009 tagastustaotlusega esitatud tagastusnõude MKS-s sätestatud korras. Menetluskulude jaotamisel palub vastustaja välja mõista üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. 8
(13)3-10-1294 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus märgib esmalt, et apellatsioonkaebusele lisatud uued tõendid on asjakohased ja õigeaegsed ning ringkonnakohus võtab need haldusasja materjalide juurde. Apellant on ringkonnakohtule täiendavalt esitanud PMTK 22.09.2010 maksuotsuse nr 12.23/213-11, mis puudutas Rahapaigutamise OÜ käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust maksustamisperioodil
  2. a oktoober ja november. Seega käsitles PMTK 22.09.2010 maksuotsus sama maksuliiki ning osaliselt ka sama maksustamisperioodi (november 2009), mille osas on PMTK jätnud käesolevas asjas vaidlustatud 16.04.2010 otsusega rahuldamata Rahapaigutamise OÜ 18.12.2009 esitatud taotluse enammakstud käibemaksu tagastamiseks. Maksuotsuses on muu hulgas hinnatud ka antud asjas tähtsust omavate tehingute toimumist ehk Rahapaigutamise OÜ poolt sõiduautode (Audi A8, VINkood WAUZZZ4E86N001185; Mercedes-Benz S320, VIN-kood WDD2211221A073512) ja varuosade (sõiduautode BMW X5 ja Audi Q7 kergmetallveljed koos rehvidega) müüki SIA-le Aljans A. Maksuhaldur asus seisukohale, et Rahapaigutamise OÜ ei ole piisavalt tõendanud sõiduautode ja varuosade ühendusesisest müüki (s.o tõendatud pole müügitehingute tegelikku toimumist Rahapaigutamise OÜ ja SIA Aljans A vahel ega ka autode tagasimüümine SIA Aljans A poolt Sheridan Capital OÜ-le), mistõttu käsitles maksuhaldur tehinguid müügina Eestisse, mis kuulus deklareerimisele 20% määraga maksustatava käibena. Kokkuvõttes määras PMTK 22.09.2010 maksuotsusega Rahapaigutamise OÜ tasumisele kuuluva käibemaksu suuruseks 472 368 krooni ja kohustas apellanti tasuma nimetatud summa 30 päeva jooksul. Rahapaigutamise OÜ esitas maksuotsuse peale 21.10.2010 vaide, mille Maksu- ja Tolliamet (MTA) 26.11.2010 vaideotsusega nr 6-1/595-3 rahuldas, tunnistades PMTK 22.09.2010 maksuotsuse kehtetuks ja tehes PMTK-le ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Vaideotsuse kohaselt ei ole maksuhaldur maksuotsuse tegemisel piisaval määral järginud uurimispõhimõtet (sh kogunud vajaduse korral ka ise täiendavaid tõendeid) ega hinnanud korrektselt tõendeid (nt pole põhjendatud, miks on ebausaldusväärseteks loetud vedu teostanud autojuhi seletused ja Läti Liiklusohutuse Direktoraadi selgitused transiidikaartide väljastamise protseduuri kohta) ning jätnud osa olemasolevatest ja asjakohastest tõenditest põhjendamatult üldse hindamata (s.o Lätist saabunud saatja aadressita ümbrikus sisalduvad dokumendid). Kokkuvõtlikult leidis MTA, et maksuotsusest ei nähtu asjaolusid, mis kinnitaksid tehingu mittetoimumist või annaksid põhjust tehingute toimumises kahelda. Apellant on uute tõendite lisamise taotlusega esitamisega seoses märkinud, et 22.09.2010 maksuotsust ei esitatud kohtule varem, sest see sisuliselt üksnes kordas vaidlustatud 16.04.2010 otsust ning 26.11.2010 vaideotsust ei olnud halduskohtu otsuse tegemise ajaks (11.11.2010) veel tehtud. Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi põhjendused uute tõendite apellatsioonimenetluses esitamiseks ratsionaalsed ja veenvad ning nende esitamine esimese astme kohtus ei olnud kas vajalik (maksuotsus) või üldse võimalik (vaideotsus). Samuti on tõendid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 1 tähenduses asjakohased, sest need kajastavad käesolevas asjas vaidluse all olevaid asjaolusid. Seega tuleb Rahapaigutamise OÜ poolt apellatsioonimenetluses esitatud uued tõendid vastu võtta ja nendega asja lahendamisel arvestada (

§ 34lg 3). 9. Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele Ts

MS § 642 lg 1 p-st 2 juhindudes avaldanud, et peab apellatsioonkaebust otsuse tühistamise nõudes õigeks ja täidab 9

(13)3-10-1294 Rahapaigutamise OÜ 18.12.2009 tagastustaotlusega esitatud tagastusnõude MKS-s sätestatud korras. PMTK palub ringkonnakohtul esitatud avaldus vastu võtta ja teha haldusasjas uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. 10. TsMS § 642 lg 1 p 2 näeb ette, et vastuses apellatsioonkaebusele peab vastustaja muu hulgas märkima, kas ta peab kaebust õigeks või vaidleb sellele vastu.

§ 35lg 2 kohaselt laieneb nimetatud säte ka halduskohtumenetlusele. Erinevalt Ts

MS-s sätestatud hagi õigeksvõtmisest (TsMS § 440) kehtiv

otseselt kaebuse õigeksvõtmise regulatsiooni ei sisalda. Seevastu TsMS § 4 lg 3 näeb ühe menetlusõiguste käsutamise võimalusena muu hulgas ette kostja õiguse tema vastu esitatud nõuet tunnustada ehk hagi õigeks võtta (sama tuleneb TsMS § 206 lg-st 1). TsMS § 440 lg 1 kohaselt juhul, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. TsMS § 440 lg 4 sätestab, et kohus ei ole hagi õigeksvõtuga seotud abieluasjas ja põlvnemisasjas, samuti kostjate paljususe korral, kui kõik kostjad pole hagi õigeks võtnud ning vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kostjate suhtes ühiselt. Kui kohus ei võta õigeksvõttu vastu, teeb ta selle kohta põhjendatud määruse ning sel juhul asja menetlus jätkub. Vastustaja õigus kaebus õigeks võtta on sätestatud ka 01.01.2012 jõustuvas halduskohtumenetluse seadustikus (uue

§ 27lg 3, § 159).

Kaebuse õigeksvõttu puudutav regulatsioon uue

§-s 159 on sarnane kehtiva TsMS §-s 440 sätestatuga. Uue

§ 159

lg 1 kohaselt juhul, kui vastustaja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses kaebuse õigeks, rahuldab kohus kaebuse. Uue

§ 159

lg 4 näeb ette erandi, mille järgi kohus ei võta õigeksvõttu vastu, kui kolmas isik ei nõustu õigeksvõetud kaebuse rahuldamisega. Sellisel juhul teeb kohus põhjendatud määruse ja asja lahendamine jätkub üldises korras. Uue

eelnõu (XI Riigikogu 755 SE ja 902 SE) seletuskirjas on selle kohta märgitud järgmist: „Paragrahv 159 toob uue instituudina halduskohtumenetlusse kaebuse õigeksvõtu. Ehkki vastustajal on kaebusega nõustumise korral põhimõtteliselt võimalik kaebuse nõue rahuldada vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise või nõutud akti andmise teel, on selleks sageli õiguslikke või praktilisi takistusi (haldusorgani esindajal puudub enamasti pädevus haldusakti andmiseks või kehtetuks tunnistamiseks). Õigeksvõtul on oluline roll ka tuvastamisasjades (nt pensionistaaži tuvastamine), kus nõude kohtuväliseks lahendamiseks võimalus puudub. Õigeksvõtu korral kaebus rahuldatakse ning vastustaja vabaneb edasiste menetluskulude kandmise riskist. Kui kolmas isik vaidleb õigeksvõtule vastu, jätkub menetlus üldises korras, kuid edasised menetluskulud võivad jääda kolmanda isiku kanda (§ 108 lg 5).“ 11. Kuivõrd vastustajal (s.o haldusorganil, kelle tegevuse peale on kaevatud –

§ 14

lg 2 p 2) on reeglina õiguslikult iseenesest alati võimalik kaebus sisuliselt õigeks võtta ja ise kaebaja nõuded täita (s.o tunnistada kaevatav haldusakt kehtetuks, anda välja andmata jäetud haldusakt välja, täita peatatud haldusakt või sooritada toiming) ning kui kaebajal puudub haldusorgani varasema tegevuse õigusvastasuse kohtuotsusega kindlakstegemiseks

§ 7

lg 1 teise lause kohane põhjendatud huvi, kuuluks haldusasja menetlus

§ 24

lg 1 p 4 alusel kohustuslikus korras lõpetamisele, siis ei saa vastustaja poolt kaebuse õigeksvõtmist iseenesest pidada halduskohtumenetluse põhimõtetega vastuolus olevaks ning ringkonnakohtu arvates on

§-st 5 ning § 35 lg-test 1 ja 2 tulenevalt põhjendatud aktsepteerida vastustaja poolt kaebuse õigeksvõtmist ka kehtiva õiguse järgi. Sarnaselt TsMS § 440 lg-s 4 ja uue

§ 159

lg-s 4 sätestatud eranditele, peab halduskohus siiski enne õigeksvõtu vastuvõtmist alati veenduma, et sellega ei kahjustataks kolmandate isikute menetluslikke 10

(13)3-10-1294 õigusi. Käesoleval juhul õigeksvõtul põhinev otsus kaebuse rahuldamise kohta kolmandate isikute õigusi rikkuda ei saa, sest vaidlustatud haldusakt puudutab üksnes Rahapaigutamise OÜ õigusi.

§ 14lg 5 alusel kohaldatakse esindusele halduskohtumenetluses üldjuhul Ts

MS sätteid. TsMS § 222 lg 1 p 4 kohaselt annab kohtus esindamise õigus esindajale muu hulgas õiguse esindatava nimel hagi õigeks võtta. TsMS § 223 võimaldab menetlusosalisel küll esindaja esindusõiguse seadusjärgset ulatust piirata ja hagi õigeksvõtmise keelu osas kehtiks see ka kohtu ja teiste menetlusosaliste suhtes, kuid seda siiski üksnes tingimusel, et vastav piirang on kohtule ja menetlusosalistele teatavaks tehtud. Samasisulise regulatsiooni näeb ette ka uue

§ 31lg 2.

Vastustajat esindavale ametnikule antud ja kohtule teatavaks tehtud volitustest nähtub (Maksu- ja Tolliameti peadirektori 28.10.2009 käskkiri nr 418-P ning Maksu- ja Tolliameti juriidilise osakonna juhataja 28.12.2010 volikiri nr 1.1-4/31171), et esindaja esindusõiguse seadusjärgset ulatust ei ole piiratud ja tal on õigus volitaja nimel teha kõiki protsessitoiminguid. Seega on vastustaja esindajal õigus muu hulgas kaebus õigeks võtta. Eelnevast nähtuvalt tuleb käesoleval juhul vastustaja poolt kohtule esitatud avalduses sisalduv kaebuse õigeksvõtmine vastu võtta ning Rahapaigutamise OÜ apellatsioonkaebus ja kaebus rahuldada, halduskohtu otsus ja vaidlustatud haldusakt tühistada ning esitatud kohustamistaotlus rahuldada. 12. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada, et ekslik on apellandi käsitlus, et olukorras, kus maksuhaldur võtab ise oma seisukohad tagasi ja tunnistab maksuotsuse kehtetuks, muutub kehtetuks ka alamotsus (s.o käesolevas asjas vaidlustatud otsus). Seejuures olukorras, kus vaidlusalune haldusakt oleks kehtetu, ei saaks kohus enam lahendada kaebust sama haldusakti tühistamise peale ning menetlus tuleks

§ 24

lg 1 p 4 alusel lõpetada, kui kaebaja ei näita ära põhjendatud huvi nimetatud haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks. PMTK 22.09.2010 maksuotsuse kehtetuks tunnistamine MTA 26.11.2010 vaideotsusega ei mõjuta siiski iseenesest automaatselt PMTK 16.04.2010 otsuse kehtivust, vaatamata asjaolule, et vaidlusalused küsimused on suures osas kattuvad (s.o maksuotsus hõlmab sisuliselt ka tagastustaotluse kohta tehtud otsust). Formaalselt on tegemist siiski erinevate haldusmenetluste tulemusel antud haldusaktidega. Küll aga on selge, et maksuotsuse kehtetuks tunnistamine on uus asjaolu, mida saab ja tuleb tagastustaotlusega esitatud tagastusnõude täitmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta. Käesoleval juhul on PMTK kaebuse küll selgesõnaliselt õigeks võtnud, kuid ringkonnakohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et vaidlusalune PMTK 16.04.2010 otsus oleks vastustaja poolt käesolevaks ajaks kehtetuks tunnistatud või Rahapaigutamise OÜ 18.12.2009 tagastustaotlus rahuldatud. Sellest tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus käesoleva asja menetluse lõpetamiseks

§ 46

lg 1 p 5 ja § 24 lg 1 p 4 järgi ning Rahapaigutamise OÜ tühistamis- ja kohustamistaotlused tuleb lahendada kohtuotsusega. 13. KMS § 34 lg 1 sätestab, et kui maksustamisperioodil arvestatud käibemaks on väiksem maksukohustuslase samal maksustamisperioodil mahaarvatavast sisendkäibemaksust, tagastatakse enammakstud käibemaks maksukohustuslasele MKS-s sätestatud korras. KMS § 34 lg 2 annab maksuhaldurile õiguse seoses tagastusnõude kontrollimisega pikendada motiveeritud otsuse alusel tagastusnõude täitmise tähtaega kuni 90 kalendripäeva juhul, kui on piisav alus kahtluseks, et tagastusnõude rahuldamisel makstud summa tagasinõudmine võib osutuda võimatuks, ja kui maksukohustuslasele on tehtud korraldus lisatõendite esitamiseks või tagastusnõude kontrollimiseks on tehtud järelepärimine kolmandale isikule 11

(13)3-10-1294 või välisriigi maksuhaldurile. KMS § 34 lg 2 kohaselt võib tagastusnõude täitmise tähtaega korraga pikendada kuni 30 kalendripäeva. MKS § 33 lg 1 näeb ette, et maksumaksjal on õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud makse. MKS § 33 lg 3 kohaselt täidetakse tagastusnõue vastavalt MKS §-dele 106 ja
  1. Tagastusnõudest tuleb maksuhaldurit teavitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis (MKS § 33 lg 5) ning samas vormis peab olema esitatud ka tagastusnõude täitmise taotlus (MKS § 106 lg 1). MKS § 106 lg 2 esimese lause kohaselt täidetakse tagastusnõue üldjuhul 30 päeva jooksul taotluse saamise päevast arvates. Sama sätte teine lause näeb ette, et kui maksuhaldur on varem MKS § 33 lg 11 alusel kontrollinud tagastusnõude õigsust (s.o lahus tagastusnõude täitmise taotlusest), täidetakse tagastusnõue viivitamata. MKS § 107 lg 3 võimaldab maksuhalduril tagastusnõude täitmise tähtaega pikendada, kui tagastusnõue ei ole piisavalt tõendatud ning kui nõuetekohaseid tõendeid tähtaegselt ei esitata, teeb maksuhaldur otsuse enammakse tagastamata jätmise kohta.
  2. Käesoleval juhul ei ole esitatud väiteid, et maksuhalduril poleks olnud võimalik Rahapaigutamise OÜ tagastusnõuet täita esitatud dokumentide formaalsete puuduste tõttu, vaid vaidlus on olnud üksnes tagastusnõude sisulise põhjendatuse üle. Rahapaigutamise OÜ esitas tagastustaotluse 18.12.2009 esitatud käibedeklaratsioonis (tl 125). PMTK pikendas selle täitmise tähtaega 12.01.2010, 12.02.2010 ja 15.03.2010 otsustega (tl 122-125) ning jättis 16.04.2010 otsusega (tl 8-17) taotluse rahuldamata. PMTK märkis vastuses apellatsioonkaebusele, et täidab Rahapaigutamise OÜ 18.12.2009 tagastustaotlusega esitatud tagastusnõude maksukorralduse seaduses sätestatud korras. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus maksuhaldur on tagastustaotluse täitmist juba varem korduvalt pikendanud ja tagastusnõude täitmise taotluse rahuldamata jätmise otsuse õiguspärasuse üle on pikka aega vaieldud kohtumenetluses, tuleb maksuhalduril tagastusnõude täitmisel analoogiat arvestades juhinduda MKS § 106 lg 2 teisest lausest ning tagastusnõue täita viivitamata pärast kaebuse õigeksvõtmisel põhineva kohtuotsuse jõustumist. Siinkohal täpsustab ringkonnakohus, et kuigi MTA 26.11.2010 vaideotsuse resolutsiooniga tehti PMTK-le üksnes ettekirjutus asja uueks otsustamiseks, tuleb käesolevas asjas kaebuse õigeksvõtmist siiski sisuliselt käsitada Rahapaigutamise OÜ 18.12.2009 taotluses märgitud tagastusnõude õigsuse tunnistamisena ning seetõttu tuleb maksuhaldurit kohustada esitatud tagastustaotlust täitma, mitte pelgalt kohustada teda otsustama taotluse rahuldamise küsimus uuesti.
  3. Eelneva põhjal ja

§ 46

lg 1 p 2 alusel tuleb Rahapaigutamise OÜ apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 11.11.2010 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab Rahapaigutamise OÜ kaebuse ja tühistab PMTK 16.04.2010 otsuse ning teeb PMTK-le ettekirjutuse täita Rahapaigutamise OÜ 18.12.2009 tagastustaotlus viivitamata pärast käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumist. 16.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (

§ 93lg 4).

Kuna ringkonnakohus rahuldab Rahapaigutamise OÜ apellatsioonkaebuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, peab menetluskulud kandma vastustaja. 12

(13)3-10-1294 Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (

§ 93lg 1).

Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (

§ 93lg 5).

Esimese astme kohtus taotles Rahapaigutamise OÜ menetluskulude väljamõistmist kokku 3850 krooni ehk 246,06 eurot (sh riigilõiv 250 krooni ning õigusabikulud 3600 krooni). Menetluskulude väljamõistmise taotlusele oli lisatud OÜ CentralConsult 31.05.2010 arve nr 24 ja 13.09.2010 arve nr 42 ning nende Rahapaigutamise OÜ poolt vastavalt 07.06.2010 ja 14.09.2010 tasumist tõendavad pangakonto väljavõtted (tl 33, tl 169-171). Esitatud dokumentide kohaselt oli esindaja töömahuks esimese astme kohtus (kirjalik menetlus) 3 tundi. Apellatsioonimenetluses on Rahapaigutamise OÜ palunud vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku 4450 krooni ehk 284,44 eurot (sh riigilõiv 250 krooni ehk 15,98 eurot ning õigusabikulud 4200 krooni ehk 268,43 eurot). Menetluskulude väljamõistmise taotlusele on lisatud OÜ CentralConsult 15.12.2010 arve nr 67 ning selle Rahapaigutamise OÜ poolt 17.12.2010 tasumist tõendav pangakonto väljavõte. Esitatud dokumentide kohaselt on esindaja töömahuks apellatsioonkaebuse koostamiseks olnud 3,5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude kandmine nii esimese kui ka teise astme kohtus nõuetekohaselt tõendatud ning menetluskulud olnud tervikuna vajalikud ja põhjendatud, millele ei ole vastu vaielnud ka maksuhaldur. Eelnevast lähtuvalt tuleb vastustajalt kaebaja kasuks mõista välja menetluskulud kokku 530,47 eurot (8300 krooni). Kohus täpsustab, et kuigi apellant on menetluskulude suuruseks kahe kohtuastme peale kokku arvestanud 530,50 eurot, siis lähtudes asjaolust, et kulud on kantud Eesti kroonides, tuleb summa eurodesse ümberarvutamise tehe teha viimasena, et vältida ümardamisega kaasnevate mõjude kumuleerumist. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.