KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-2

) § 6 lg 2 alusel on ministeeriumil õigus väljaandja või sissetooja põhjendatud taotlusel konkreetse trükise sundeksemplaride arvu vähendada tulenevalt trükise hinnast, tiraažist või sissetoodud kogusest. Tegemist on erandiga. Kaebaja taotluse hindamisel võeti arvesse

eesmärki. Samuti arvestati sarnaste väljaannete keskmise trükikuluga, mis on kaebaja nimetatud omahinnast mitu korda väiksem. Reeglina lepib kirjastus trükikojaga juba trükitöö teostamise lepingut sõlmides kokku sundeksemplaride trükkimises. Sundeksemplaride arvu vähendamine ei ole põhjendatud, arvestades TEA entsüklopeedia trükihinda ja tiraaži ning sundeksemplaride arvu vähendamise praktikat. Senise praktika kohaselt on taotlused rahuldatud üksnes juhul, kui tegemist on väljaandega, mille koostamis- ja tootmiskulud on väga kõrged ning väike tiraaž mõjutab oluliselt väljaandja ärilisi ja majanduslikke huve. Kaheksa sundeksemplari loovutamine ei mõjuta kaebaja äri- ega majandushuve sellisel määral, et erandit kohaldada. Kultuuriministeeriumi

1. septembri
2. a vaideotsusega nr 7.10/1444-2 jäeti kaebaja vaie rahuldamata. Diskretsiooniotsuse puhul tuleb arvestada trükise hinda ja kogust. Trükise hinna ja koguse kaudu on võimalik hinnata, milline on sundeksemplaride loovutamise kulu kirjastajale. Sundeksemplaride vähendamisel tuleb seega arvestada, kas konkreetse kuue eksemplari loovutamine mõjutab kirjastaja majandustegevust. Trükitehnika puhul on tavaline, et trükikoda teeb suurema arvu trükiseid, kui tellitud. Tavaline on olukord, kus tellijale antakse üle tellitud kogus, samas jäävad trükikojale vahetuseksemplarid, millest eraldatakse sundeksemplarid. Ministeerium ei nõustu väitega, et sundeksemplari kulude hulka tuleb lugeda kõik tootmis- ja koostamiskulud. Sundeksemplari kuluks saab lugeda teose trükikulu ja seda ka olukorras, kus trükikoda valmistab täpselt tellitud koguse ja seda ilma vahetuseksemplarideta. Sundeksemplari kuluks ei saa lugeda trükise jaemüügihinna ja kaheksa korrutist. Arvestades TEA entsüklopeedia trükise kvaliteeti ja tiraaži, võib sellise trükise trükiteenuse kulu olla ligikaudu 100 krooni ühe raamatu kohta. Tinglikult võib seega lugeda TEA Kirjastuse kuluks 600 krooni, arvestades et sundeksemplaride vähendatud arv ei tohi olla väiksem kui kaks. Ministeeriumi hinnangul ei mõjuta sundeksemplaride loovutamise kohustus kirjastajate majandushuve ning seda sõltumata majanduse hetkeseisust. Kui arvestada ka allahindlusele minevaid koguseid ja raamatute laojääke, ei saa kaheksa sundeksemplari loovutamine olla kirjastaja jaoks majanduslikult ülemäära koormav tegevus. Sundeksemplaride arvu vähendamist on taotletud ja taotlused rahuldatud üksnes juhul, kui tegemist on trükisega, mille koostamis- ja tootmiskulud on väga kõrged ning tiraaž väike. Sellisel juhul võib öelda, et kuue eksemplari loovutamine mõjutab oluliselt väljaandja majanduslikke huvisid. Näiteks olukorras, kus väljaandjaks on füüsiline isik, kelle põhitegevus ei ole kirjastamine ja kes finantseerib trükise väljaandmist oma isiklikest rahalistest vahenditest. Taolisel juhul on isiku majanduslik sissetulek otseselt seotud iga müüdud trükise eksemplariga. Sundeksemplare kogutakse ja säilitatakse eesti keele ja kultuuri säilitamiseks läbi aegade. Küsimust on hinnanud ka õiguskantsler ja leidnud, et

vastab põhiseadusele (PS). 2

§ 3p 1 ja § 6 lg 1 p 1 PS-ga vastuolus olevaks.

Kaebuse põhjendused: 1)

§ 2

lg-s 1 sätestatud eesmärgi täitmine on Eesti Rahvusraamatukogu seadusega pandud üksnes Eesti Rahvusraamatukogule ning seega oleks

eesmärgi täitmine tagatud ka ühe sundeksemplari loovutamisega; 2) Riigikontrolli

1. aprilli
2. a auditis leiti samuti, et sundeksemplaride nii suur arv on põhjendamatu ja rahvusliku täieliku kogu loomiseks ja säilitamiseks mittevajalik. Vastustaja ei ole teinud statistikat ega analüüse, mis annaksid mingigi ülevaate

eesmärgi täitmisest. Vastustaja seisukoht, et eesmärgi täidab vaid kaheksa sundeksemplari loovutamine, ei ole objektiivselt põhjendatud; 3) otsuses arvestati vaid trükikulu. Trükise hinna puhul tuleb arvesse võtta kõik selle teose valmimiseks kantud kulutused, sh autori- või litsentsilepingu hind, samuti tõlke-, toimetaja-, korrektori- ja trükiteenuse osutamise lepingutele tehtavad kulud; 4) jääb arusaamatuks, kuidas saab vastustaja tugineda sundeksemplaride arvu vähendamise praktikale, kui vastustaja poole on pöördutud vähendamise taotlusega vaid kolmel korral; 5) meelevaldne on seisukoht, et reeglina lepib kirjastus trükikojaga juba trükitöö teostamise lepingut sõlmides kokku sundeksemplaride trükkimises. Tegelikult saadab trükikoda kaheksa sundeksemplari raamatukogudele täpselt kokkulepitud tiraažist ning tellitud kogusest rohkem trükikojad trükiseid teha ei saa, kuna see võib rikkuda autori-, litsentsi- jt lepinguid; 6) kaebaja ettevõtte jätkusuutlikkust mõjutab hetkel iga sent, mistõttu jääb arusaamatuks, millele tuginedes saab vastustaja väita, et 3856 krooni (kaheksa sundeksemplari omahind, millele lisanduks teoste müügi korral kasum) ei mõjuta kirjastuse majandushuve. Kaebaja ei saa entsüklopeedia väljaandmiseks riigilt tuge, mistõttu on riigi poolt kaheksa sundeksemplari loovutamise nõue ja sundeksemplaride vähendamise taotluse rahuldamata jätmine keerulises majandusolukorras ülekohtune; 7) otsus erandi tegemata jätmise kohta on motiveerimata ja meelevaldne; 8)

§ 3

p 1 ja § 6 lg 1 p 1 on vastuolus PS §-ga 32, mille kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest, PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ning PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. 4. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. 5. Tallinna Halduskohtu 16. aprilli 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebaja taotlus

§ 3

p 1 ja § 6 lg 1 p 1 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata.

§ 3

p 1 annab sundeksemplari legaaldefinitsiooni – sundeksemplar on raamatukogudele tasuta loovutatav trükise, auvise ja elektroonilise teaviku eksemplar ning võrguväljaande koopia

§-s 2 toodud eesmärkide ja ülesannete täitmiseks.

§ 6

lg 1 p 1 kohaselt loovutatakse

3. ptk-s tähendatud raamatukogudele kaheksa eksemplari Eestis valmistatud 3

t ilma nende säteteta ei oleks kaebajal kohustust sundeksemplare loovutada.

§ 6

lg 2 annab vastustajale õiguse väljaandja või sissetooja põhjendatud taotlusel konkreetse trükise sundeksemplaride arvu vähendada tulenevalt trükise hinnast, tiraažist või sissetoodud kogusest. Sundeksemplaride vähendatud arv ei tohi olla väiksem kui kaks.

§ 4

lg 3 sätestab, et sundeksemplare ei ole vaja loovutada teostest, mis ei sisalda rahvuskultuuri seisukohalt olulist informatsiooni ning nende loetelu on vastavalt

§ 4lg-le 4 toodud kultuuriministri 19.

märtsi 1997. a määruses nr 10.

§ 4

lg 1 kohaselt tuleb loovutada sundeksemplare trükistest ja auvistest, mida on Eestis valmistatud või Eestisse sisse toodud üle 50 eksemplari. Seega ei nõua

sundeksemplaride regulatsioon väga väikese tiraažiga trükistest või auvistest sundeksemplaride loovutamist.

§ 2

, § 4 lg 4 ja kultuuriministri määrust nr 10 koos tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et kõiki trükiseid, mis sisaldavad mistahes loomingulist või statistilist informatsiooni, tuleb lugeda rahvuskultuuri seisukohalt olulist informatsiooni sisaldavateks, mille puhul on üle 50-se tiraaži korral kohustus loovutada sundeksemplare.

§ 3p 1 kohaselt loovutatakse sundeksemplare riigile tasuta.

On ilmne, et kaebaja peab põhiseadusevastaseks nimelt tasuta loovutamist, ja leiab, et

paneb kirjastustele põhjendamatu omandikitsenduse. Kohus sellega ei nõustu. Sundeksemplari loovutamise kohustus on küll omandikitsenduseks, kuid omandikitsendus kui põhiõiguse riive ei ole omandipõhiõiguse rikkumine juhul, kui seda on tehtud kooskõlas põhiseadusega ja kitsendus ei ole ebaproportsionaalne. Sellisel juhul on riive lubatav. Kuna PS § 32 teise lõike teie lause annab omandikitsendusteks võimaluse, seadmata sellele muid kriteeriume peale selle, et need peavad olema sätestatud seadusega, ei ole

§ 6lg 1 p 1 regulatsioon PS § 32 teise lõike teise lausega vastuolus.

Lisaks PS § 32 teise lõike teises lauses sätestatule tuleb arvestada PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Riive peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sundeksemplari kogumise eesmärk (

§ 2

) on trükiste, auviste, elektrooniliste teavikute ja võrguväljaannete kui rahvuskultuuri olulise osa täieliku kogu loomine nende bibliograafiliseks registreerimiseks, statistilise arvestuse pidamiseks ning kättesaadavaks tegemiseks teadustöös ja kunstiloomes. Sundeksemplaride kogumisega tagatakse trükiste, auviste, elektrooniliste teavikute ja võrguväljaannete riiklik hoiustamine ja kaitse. Sundeksemplaride saaja peab tagama sundeksemplaride säilimise, sihipärase kasutamise ja kättesaadavuse teadustöö ning kunstiloome eesmärgil. Seega on sobivuse kriteerium täidetud. Meetme vajalikkuse nõue tähendab, et taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise ja samas isikut vähem riivava vahendiga (näiteks trükistest paberkandjal või elektrooniliste koopiate tegemine vms). Sundeksemplaride loovutamisel on Eestis pikk ajalooline traditsioon. Kui trükiste tiraažid on pigem suurenenud, on sundeksemplaride arv olnud varem praegu kehtivast suurem (vastustaja selgituse kohaselt ka kuni 22 eksemplari). Sundeksemplaride jaotus

järgi toimub järgmiselt: kolm eksemplari täieliku kogu loomiseks (eksemplarid ei kuulu kättesaadavaks tegemisele) Eesti Rahvusraamatukogule, Tartu Ülikooli Raamatukogule, Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogule; viis eksemplari täieliku kogu loomiseks ja kättesaadavaks tegemiseks Eesti Rahvusraamatukogule, Tartu Ülikooli Raamatukogule, Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogule, Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogule ja Tallinna Ülikooli Akadeemilisele Raamatukogule. Nimetatud raamatukogudes on seega kolme liiki trükise eksemplare: 1) igavesti säilitatavad eksemplarid; 2) eksemplarid, mis on mõeldud ainult teadustöö eesmärgil kasutamiseks; 3) komplekteerimiseksemplarid. Esimesed kaks komplekteeritakse sundeksemplari süsteemi kaudu ning kolmas on raamatukogude ostud.

§-st 8 on näha, et seadusandja ei ole 4

sätestatud mahus puudub tegelik vajadus. Siinjuures on oluline, et mida intensiivsem on riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Kuna sundeksemplaride loovutamise kohustus ei ole intensiivne põhiõiguse riive, ei pea seda õigustavad põhjused olema samavõrd kaalukad, kui mõne muu riive (nt kinnisasja sundvõõrandamine) puhul. Kahtlemata riivaks kirjastust vähem sundeksemplaride loovutamine kasvõi sümboolse kokkulepitud hinna eest, kuid arvestades riive vähest intensiivsust, leiab kohus, et tasuta loovutamine on käesoleval juhul vajalik. Sundeksemplaride arv

-s on sätestatud võimalikult väiksena. Olukord, kus kirjastus oleks kohustatud tasuta loovutama nt ühe eksemplari kõigile Eesti raamatukogudele, oleks vajalikkuse põhimõttega kooskõla küsitav. Eestis on tugev avalike raamatukogude traditsioon, milles ülikoolide juures tegutsevatel teadusraamatukogudel on suur roll. Eesti kultuurikäsitluses peetakse raamatut kui sellist väärtuseks iseenesest, mida näitab ka kultuuriministri

1. märtsi
2. a määrus nr 10, milles ei esitata kriteeriume trükistes sisalduva informatsiooni kvaliteedile või iseloomule, vaid loetakse kõik mingitki sisulist informatsiooni sisaldavad trükised rahvuskultuuri seisukohalt olulisteks. Kontrollida tuleb ka mõõdukuse ehk kitsamas tähenduses proportsionaalsuse kriteeriumi täidetust. Isegi kui meede on sobiv ja vajalik, ei tohi seda kohaldada, kui isikule põhjustatav kahju või muu koormav tagajärg on tunduvalt suurem, kui meetmega saavutatavad positiivsed tulemused. Kaaluda tuleb hüve, mida riivega saavutatakse (antud juhul teavikute kogu loomine nende bibliograafiliseks registreerimiseks, statistilise arvestuse pidamiseks ning kättesaadavaks tegemiseks teadustöös ja kunstiloomes) ning kirjastusele sellega tekitatavat varalist koormust. Kuna

§ 4

lg 2 p 1 kohaselt ei tule loovutada sundeksemplare alla 50 eksemplariga tiraaži puhul ja § 6 lg 2 kohaselt on võimalik ka üle 50 eksemplariga tiraaži puhul, lähtudes trükise hinnast ja levitatavast kogusest sundeksemplaride arvu vähendada, on kaheksa eksemplari loovutamise kohustus mõõdukas ega ole kirjastusi ebamõistlikult koormav.

annab õiguse teha kaheksast eksemplarist erandeid kirjastaja kasuks. Kokkuvõtteks kohus leiab, et sundeksemplaride loovutamise regulatsioon

-s on PS-ga kooskõlas. See vastab omandikitsenduste üldistele põhimõtetele ja ka PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. 2) analüüsimist vajab, kas vastustaja on jätnud TEA entsüklopeedia 3. köite sundeksemplaride arvu õiguspäraselt vähendamata. Sundeksemplaride arvu vähendamise taotlust

§ 6

lg 2 alusel läbi vaadates teostab vastustaja kaalutlusõigust, mille puhul tuleb juhinduda haldusmenetlust reguleerivatest üldistest normidest ja põhimõtetest. Otsus peab olema nõuetekohaselt põhjendatud (HMS § 56) ning kaalutlusõiguse teostamisel tuleb toimida kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 1). Vastustaja kirjas kajastatud otsus ja vaideotsus on piisavalt kaalutud, kaalutlused tuginevad õigusnormidele, on veenvad, loogilised ja seetõttu ka õiguspärased. 11. augusti 2009. a kirjas on sundeksemplaride arvu vähendamata jätmise põhjusena toodud asjaolu, et seni on vähendatud sundeksemplaride arvu vaid väga väikese tiraaži ja samas kõrgete tootmiskuludega trükiste puhul ning olukorras, kus sundeksemplaride arv on mõjutanud 5

§ 6lg 2 järgi ei tohi sundeksemplaride vähendatud arv olla väiksem kui kaks.

Seega ei saa vastustaja vähendada sundeksemplaride arvu rohkem kui kuue võrra. Vaideotsuses on põhjendusi täpsustatud, leides kokkuvõttes samuti, et sundeksemplaride arvu ei tule vähendada. Kohtuistungil kinnitasid pooled, et TEA entsüklopeedia 3. osa tiraažiks on 8500 eksemplari. Kuus eksemplari sellest tiraažist moodustab 0,07%. On ilmselge, et toodangust 0,07% loovutamine ei saa mõjutada kirjastaja majandushuve. Väited, nagu mõjutaks majandushuve iga sent, on emotsionaalsed ega ole ratsionaalselt põhjendatud. Eesti kirjastusturul on 8500 eksemplariga tiraaž enneolematult suur ja seejuures ei sea

sundeksemplaride arvu sõltuvusse tiraaži suurusest. Ka 200-300 eksemplari suuruse tiraažiga debüütluulekogu avaldamisel peab kirjastaja loovutama 8 sundeksemplari ning sellisel juhul moodustaks kuus eksemplari tiraažist 2-3%. Tulenevalt TEA entsüklopeedia 3. köite suurest tiraažist, on kirjastusele sundeksemplaride loovutamine keskmiste trükistega võrreldes oluliselt väiksem majanduslik koormus ning seda eksemplari keskmise trükisega võrreldes suuremast omahinnast hoolimata. Seejuures ei pidanud vastustaja riive vähest intensiivsust arvestades tegema omalt poolt otsuses ja vaideotsuses majanduslikke kalkulatsioone, kui palju täpselt vaidlusaluse kuue eksemplari loovutamine kaebaja huve riivab. Tiraaži ja sundeksemplaride suhte põhjal piisab käesoleval juhul konstateeringust, et kulu ei ole tiraažiga võrreldes ebaproportsionaalne, vaid pigem tühine ega ole seetõttu kirjastaja omandipõhiõiguse rikkumine. Sellise konstateeringu kinnituseks mahuka majandusanalüüsi tegemine oleks antud juhul avaliku ressursi raiskamine,

t objektiivne vajadus selleks puudus – vastus küsimusele on niigi ilmselge. Kaebaja kirjalikes materjalides väidetu kohaselt tuleb sundeksemplaride loovutamise tõttu kirjastusel kanda tulnud rahalise koormise määratlemisel lähtuda saamatajäänud tulust. Kohtuistungil lähtus kaebaja aga trükise ühe eksemplari omahinnast. Ka kohtu hinnangul ei oleks põhjendatud lähtuda trükise hinnast, millega seda tarbijale müüakse, vaid konkreetselt nende kuue sundeksemplari valmissaamiseks tehtud kulutustest. Kaebaja kinnitusel müüakse TEA entsüklopeediat komplektina (ettetellimisel) ja 3. köite tiraaž oli 8500 eksemplari, millest tellimus on käesolevaks hetkeks esitatud 8200-le eksemplarile. Seega, kui kirjastusel ei oleks kohustust loovutada kaheksa sundeksemplari, ei oleks 3. köite läbimüük olnud suurem,

t läbimüük oleneb ostjate nõudlusest, mitte olemasolevate köidete arvust, mis hetkel ületab nõudlust ca 300 eksemplari võrra. Trükise omahind on kaebaja kinnitusel 482 krooni, mis teeb vaidlusaluse kuue sundeksemplari hinnaks 2892 krooni. Selline summa on kaebajale ilmselgelt väike kulu. Lisaks leiab kohus, et sundeksemplari hinna arvutamisel ei tule lähtuda kõigist teose omahinna hulka arvatavatest kulutustest. Trükise tiraaž määratakse eeldatava läbimüügi järgi. Sellest lähtudes kujuneb ka autori- või litsentsilepingu hind, samuti tõlke-, toimetaja-, korrektorilepingu hind. Sundeksemplare ei ole vaja turustada ja seetõttu ei ole nendega seonduvaid müügi-, lao- ega halduskulusid. Kohus peab tõenäoliseks, et sundeksemplaride korral on reaalseks kuluks vaid trükihind. TEA entsüklopeedia 3. köite trükihind oli kaebaja esindaja kinnitusel ca 100 krooni. Vastustaja väited selle kohta, et sundeksemplaride hulk kaetakse tegelikult nn praagifondist, on usutavad, kuid kaebuse lahendamise seisukohast ei ole vaja neile väidetele sisulist hinnangut anda,

t kohus leidis eelnevalt, et kuue sundeksemplari loovutamine ei mõjuta käesoleval juhul kaebaja huve ning nende loovutamine ei ole ebaproportsionaalne rahaline koormus. Vastustaja osutas istungil õigesti sellele, et riik on teinud kirjastajatele ka soodustusi, kehtestades raamatutele madalama käibemaksu (20% asemel 9%), mis kahtlemata mõjutab raamatute läbimüüki ja suurendab kirjastuste kasumit. Seetõttu ei pea kirjastajad tundma end 6

-s sätestatud sundeksemplaride loovutamise kohustuse tõttu teiste ettevõtjatega võrreldes ebavõrdselt kohelduna. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. AS TEA Kirjastus apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada

§ 3p 1 ja § 6 lg 1 p 1 PS-ga vastuolus olevaks.

Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et selline omandiõiguse kaitseala riive on lubatud. PS § 32 esimese lõike teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest ning kolmandast lausest tulenevalt on igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Kui seadus kohustab isikut loovutama oma vara, mida ta ei ole riigilt tasuta saanud, on see käsitatav tahtevastase võõrandamisena. Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-2-96 leiti, et eraõiguslikele juriidilistele isikutele kuuluva vara loovutamine on sundvõõrandamine, mida vastavalt PS §-le 32 saab teha ainult õiglase ja kohese hüvitamise eest. Kaebaja viitab ka Riigikohtu lahenditele III-4/1-1/95; 3-2-1-59-04; 3-3-1-53-03 ja leiab, et ta on õigustatud saama tema poolt loovutatud sundeksemplaride eest õiglast hüvitist. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et põhjendatud ei ole lähtuda trükise hinnast, millega seda tarbijale müüakse, vaid konkreetselt nende kuue sundeksemplari valmissaamiseks tehtud kulutustest. Kaebaja märkis kaebuses selgesõnaliselt, et õiglase hüvitise määramisel tuleks lähtuda VÕS § 128 lg-st 2, mille kohaselt loetakse varaliseks kahjuks otsest varalist kahju ja saamata jäänud tulu. Kuna vastustaja vastu ei esitatud kahjunõuet, ei olnud täpse kahju väljatoomine selles kohtuvaidluses oluline ja seetõttu esitati kohtule sundeksemplaride loovutamisest tulenev kahju omahinna alusel. Müügihinna esitamine olnuks suuremahuline,

t juurdehindluse % teoste lõikes on erinev. Kohtu seisukohaga, et tarbijale müügi hinnast lähtumine pole põhjendatud, saab nõustuda vaid osas, et mõistlik hüvitis ei peaks sisaldama käibemaksu. Riigikohus on oma praktikas leidnud, et õiglane hüvitis omandi sundvõõrandamise korral on asja harilik väärtus ehk selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seetõttu pole alust diskussioonil, kas sundeksemplaride kulu tuleb arvestada turuväärtuse või omahinna alusel. Sundeksemplaride hinna arvestuse aluseks tuleb võtta turuhind. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et sundeksemplaride loovutamise kohustus ei ole intensiivne põhiõiguse riive ja seda õigustavad põhjused ei pea olema samavõrd kaalukad kui mõne muu riive (nt kinnisasja sundvõõrandamise) puhul. Iga omandi sundvõõrandamine (tasuta loovutamine) on omaniku jaoks intensiivne põhiõiguse riive. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-59-04 leidnud, et omandist ilmajätmine on intensiivne omandiõiguse piirang, mille puhul põhiseadus sätestab kvalifitseeritud seadusereservatsiooni. Omandit tohib sundvõõrandada üksnes üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Kaheksa sundeksemplari tasuta loovutamise tulemusena on kaebaja kandnud aastatel 2008-2009 otsest kahju ca pool miljonit krooni, millele lisandub saamata jäänud tulu. Kohus jättis arvestamata, et TEA entsüklopeedia koosneb 22 köitest ning kaebaja kulutused ei piirdu 3. köite sundeksemplaride loovutamise kuludega 2892 krooni. 7

§-s 2 toodud ülesannete täitmine on Eesti Rahvusraamatukogu seaduse §-ga 4 pandud üksnes Eesti Rahvusraamatukogule. Seega piisaks

eesmärgi täitmiseks sundeksemplari loovutamisest Eesti Rahvusraamatukogule (

§ 8lg 1 p 1 kohaselt 2 eksemplari).

Sundeksemplare säilitatakse aga ka arhiivraamatukogudes (Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu ja Tartu Ülikooli Raamatukogu) ning Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogus. Arhiivraamatukogude eesmärgiks on eesti keeles ja Eestis ilmunud trükiste ning Eestit käsitlevate või Eesti kohta infot sisaldavate teavikute täieliku kogu komplekteerimine ning Eesti teaviku kui kultuuripärandi säilitamine, kuid Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu (loovutatakse üks sundeksemplar) on sundeksemplare saav raamatukogu, millele ei ole ühegi õigusaktiga pandud eraldi ülesannet kultuuripärandi säilitamiseks või trükiste täieliku kogu loomiseks ning sama kehtib nende raamatukogude kohta, kellele Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu teatud liiki sundeksemplare edastab. Neile pole kehtestatud ka selgeid nõudeid, sh säilitustingimusi. Järelikult on mittearhiivraamatukogude peamine ülesanne seoses sundeksemplaridega teha need teadustöös ja kunstiloomes kättesaadavaks. Tegelikult enamikku trükistest selleks ei kasutata,

t suur osa laekumistest on ilukirjandus. Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu peab Eesti Kunstiakadeemia Raamatukogule edastama eksliibrised ja reproduktsioonid, kuid mitte kunstitrükiseid, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ei saa muusikatrükiseid, vaid ainult noote ja etenduste kavasid. Kuna suurt hulka kogutavatest sundeksemplaridest oma põhitegevuseks (kunstiloomeks ja teadustööks) ei vajata, on nende alaline säilitamine ebamõistlik ressursikulu raamatukogudele ja nende tasuta loovutamine on koormav kirjastustele. Viidatud seisukoht sisaldub Riigikontrolli

1. aprilli
2. a auditi aruandes. Aruandes märgiti, et üle maailma on sundeksemplaride kogumise süsteem suhteliselt sarnane, kõige sagedamini tuleb loovutada 12 eksemplari. Riigikontroll pidas kaheksa eksemplari nõuet ebaotstarbekaks ning mittevajalikuks ja tegi vastustajale ettepaneku töötada välja seaduse muudatused, millega nähakse ette sundeksemplaride kogumine üksnes arhiivraamatukogudes. Kui juba Riigikontroll pidas nii suurt kogust ebaproportsionaalseks, siis ei saa kaheksa eksemplari tasuta loovutamist lugeda vajalikuks ja põhjendatuks. Kirjastuste Liit on korduvalt teinud vastustajale ettepaneku kasutada trükieelseid faile. See võimaldaks sundeksemplaride loovutamise kaotamist või vähendamist ja loovutajate põhiseaduslike õiguste rikkumise lõpetamist. Interneti teel kättesaadavatesse teavikutesse ja andmebaasidesse rohkemat panustamist soovitas ka Riigikontroll. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et sundeksemplaride kogumine toimub

eesmärki silmas pidades. Seisukoht tugineb üksnes vastustaja subjektiivsetele seisukohtadele. Kohus jättis tähelepanuta Riigikontrolli aruande seisukohad, et riigil tuleks veelkord analüüsida, milliste teavikute kogumine on rahvuskultuuri seisukohalt oluline, ja kogu süsteem üle vaadata (p 44); et riiklikust statistikast pole võimalik teada saada, kui palju sundeksemplare võiks laekumata jääda (p 48); et olemasolev sundeksemplaride kogumise korraldus ei suuda tagada kõigis ettenähtud raamatukogudes rahvuskultuuri mõttes oluliste teavikute täieliku kogu koostamist (p 52); et peaaegu kogu Eestis väljaantava trükitoodangu kogumise ja säilitamise nõue kaheksas eksemplaris on ebaotstarbekas (p 56). Kaebaja teabenõudele, kui palju osteti 2007. a ja 2009. a

§ 8

lg-s 1 märgitud raamatukogudesse komplekteerimiseksemplare ja mitmel korral kasutati sundeksemplare, vastas vastustaja, et selliseid andmeid ei ole, raamatukogudes ei peeta eraldi arvestust sundeksemplaride saamise ja lisaks ostetud teavikute kohta, arvestus on üks ka sundeksemplari ja juurde ostetud teavikute kasutamise osas. Kuna vastustajal puudub ülevaade sundeksemplaride laekumisest, 8

eesmärki silmas pidades. Kohtu väited, et Eestis on tugev avalike raamatukogude traditsioon, milles ülikoolide juures tegutsevatel raamatukogudel on suur roll, ja Eesti kultuurikäsitluses peetakse raamatut väärtuseks iseenesest, ei puutu asjasse ega saa olla kaebuse rahuldamata jätmise aluseks. Kohus pidanuks arvestama hoopis sellega, et sundeksemplaride hoidmis- ja säilitamistingimused ei vasta nõuetele. Vaidlustatud regulatsioonid ei aita kaasa

eesmärkide saavutamisele ja seega on meede ebasobiv. Isegi kui mõnes olukorras on tegemist

eesmärke saavutada aitava vahendiga, on meede ilmselt ebamõõdukas ja saavutatav vähem koormava abinõuga. Vastustaja on vastu sundeksemplaride vähendamisele just seetõttu, et need asendavad ka komplekteerimiseksemplare, mis võimaldab riigil raha kokku hoida. Kohus ei arvestanud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega.

§ 6

lg 1 p 1 kehtestab piirangud üksnes kirjastamisega tegelevatele isikutele tulenevalt nende tegevusvaldkonnast. Teiste valdkondade ettevõtjatel oma toodangu tasuta loovutamise kohustus puudub, kuigi nende tegevus võib olla mõneti sarnane (nt kantseleitarbed – vihikud, kaustikud jne). Piirangute kehtestamine pole kooskõlas PS §-ga 12; 2) ehkki kohus ei saa kontrollida asutuse hinnanguliste otsuste sisulist põhjendatust ja otstarbekust, pidi kohus võtma seisukoha menetluskorra ja kaalutlusreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuste täitmise osas. Vastustaja kirjalikes vastustes toodud kõiki seletusi ei ole vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses kajastatud. Otsuses viidati üldsõnaliselt vaid trükise hinnale ja kogusele ning muuseas lisati, et arvesse võetakse ka sarnaste väljaannete keskmist trükikulu, mis on taotluses nimetatud omahinnast mitu korda väiksem. Kuna vastustajal puudub teave sundeksemplaride tegelikust vajadusest ja kasutamise hulgast, ei saanud ta objektiivselt otsuse asjaolusid kaaluda ja hinnata. Põhjenduste esitamine kohtumenetluse käigus pole piisav ega saa asendada motiveerimiskohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, et põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Kohus ei selgitanud välja, mida käsitleb vastustaja kõrgete tootmiskulude all ja kuidas sai vastustaja tugineda eelnevale praktikale. Taotlus esitatigi just teose erakordselt kõrgetest tootmis- ja koostamiskuludest lähtudes (4 096 238 krooni). Millise metoodika järgi hindab vastustaja kulusid kõrgeteks või madalateks, jääb arusaamatuks. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et tiraaži ja sundeksemplaride suhte põhjal piisab käesoleval juhul konstateeringust, et kulu ei ole ebaproportsionaalne, vaid pigem tühine, ja mahuka majandusanalüüsi tegemine oleks ressursi raiskamine,

t vastus on niigi selge. Samas asus kohus ise vastustaja rolli, hakkas tegema majanduslikke arvestusi ja põhjendama taotluse rahuldamata jätmise asjaolusid, mis pole lubatav. TEA entsüklopeedia võrdlemine sarnaste väljaannetega on problemaatiline (hõlmab uusi lahendusi, võimaldab infot saada nii raamatust, Internetist kui ka DVD-lt, sarnast teost Eestis ei eksisteeri). Kui vastustaja oleks võrrelnud seda sarnaste teostega, tulnuks otsuses kajastada, millist teost võrdluseks kasutati, millised komponendid olid võrreldavad, millisest allikast saadi infot trükikulude kohta. Õiguskantslerile esitatud vastusest selgub, et alates 1998. aastast on sundeksemplaride arvu vähendamise taotlusi esitatud kolmel korral, mistõttu pole võimalik rääkida väljakujunenud praktikast. 7. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 9

sätete PS-le vastavuse küsimuses on õiged.

§ 3

p 1 ja § 6 lg 1 kooskõla PS-ga on hinnanud ka õiguskantsler, kes leidis, et normid on PSga kooskõlas. Õiguskantsler asus seisukohale, et PS § 113 järgi on riigil õigus kehtestada seadusega riiklikke makse, koormisi ja trahve, millisel juhul ei näe PS isikule kohese ja õiglase hüvitise maksmist ette. PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusakti nimetatakse (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-10-00, p 20). PS § 113 kujutab endast eriregulatsiooni võrreldes PS §-ga 32, kuna § 113 alusel võib riik kehtestada omandiõiguse piiranguid rahaliselt hinnatavate kohustuste näol, ilma et varalise õiguse omanik saaks selle eest alati kohese vastutasu või hüvituse.

hindamisel tuleb aluseks võtta PS § 113.

-s sätestatud kohustus on käsitletav koormisena ehk mitterahalise iseloomuga kohustusena, mille täitmise eest ei saa kohustuse täitja otsest vastusooritust või vaevatasu, kuid mis on kehtestatud riigi avalikõigusliku ülesande ehk rahvuskultuuri säilitamise eesmärgil. Sundeksemplaride kogumise näol on tegemist piiranguga, mis on kooskõlas PS §-ga 113 ja ka PS preambulaga. Kaebaja väited sundeksemplaride tasuta loovutamise tõttu tekkivast suurest kahjust on ebamõistlikud. Väidetavalt on kaebaja kahju suuruseks aastatel 2008-2009 ca pool miljonit krooni. Ei saa nõustuda väitega, et iga sundeksemplar toob kirjastajale kaasa kahju, mille suuruseks on trükise omahind korrutatud kaheksaga. Sundeksemplaride majanduslikku mõju tuleb hinnata mitte trükise omahinna (koostamine, toimetamine, turundus, trükkimine, ärikasum), vaid trükikulu järgi. Koostamis-, toimetamis- ja turunduskulud ei sõltu sundeksemplari loovutamise asjaolust. Ka ei sõltu trükikulu oluliselt sellest, kas trükitakse 992 või 1000 eksemplari. Trükitehnoloogia tõttu on tavaline, et 992 ja 1000 eksemplari hind on sama. Lisaks tulevad juurde ka nn praagifondi eksemplarid, millest loovutatakse ka sundeksemplare. Seega ei saa lugeda sundeksemplaride tõttu saadud kahjuks trükise omahinda. Sundeksemplaride loovutamise tõttu saamata jäänud tulu tekib siis, kui kirjastaja on müünud kõik eksemplarid ja seejärel on olemas reaalne nõudlus mõne eksemplari järgi. Siis saaks väita, et kirjastajal jäi saamata kaheksa eksemplari omahind,

t tal ei olnud võimalik pakkuda ostjale trükise eksemplare. Selline olukord on aga kirjastamise praktikas harvaesinev. Täiendava nõudluse juures tellitakse lisatiraaž. Tavaline on olukord, kus kirjastajal jäävad järgi kümned eksemplarid müümata raamatuid. Sel juhul ei saa väita, et kaheksa loovutatud raamatut tõid kaasa saamata jäänud tulu. Kohtumenetluses selgus, et kaebajal on laos 300 eksemplari TEA entsüklopeedia 3. köidet. Seega pole kaebajal tekkinud olukorda, kus tal jääb saamata tulu sundeksemplaride tõttu. Halduskohtu seisukoht

proportsionaalsuse ja omandikitsenduste üldiste põhimõtete kohta on põhjendatud; 2) kaebaja leiab, et vastustaja on lisanud haldusotsuste motiveeriva osa kohtumenetluse käigus. Vastustaja on otsuses ja vaideotsuses selgitanud, mida võetakse arvesse sundeksemplaride vähendamise taotluse hindamisel – otsused tehakse loovutamise majandusliku mõju järgi (tiraaž ja loovutatavate eksemplaride mõju ettevõtte majandustegevusele). Haldusotsustes on märgitud ka TEA entsüklopeedia

1. köite trükikulude arvestus, milleks on ca 100 krooni eksemplari kohta. Kohtumenetluses selgus, et need numbrid on tõesed. Kohtumenetluses ei taotlenud kaebaja üksnes TEA entsüklopeedia
2. köite sundeksemplaride vähendamist, vaid vaidlustas kogu sundeksemplaride süsteemi. Seetõttu on vastustaja pidanud kohtumenetluses oma selgitusi laiendama. Vastustaja on kaebajale korduvalt selgitanud, et TEA entsüklopeedia
3. osa tiraažist

§ 2

lg 1 sätestab, et sundeksemplari kogumise eesmärk on trükiste, auviste, elektrooniliste teavikute ja võrguväljaannete kui rahvusliku kultuuri olulise osa täieliku kogu loomine nende bibliograafiliseks registreerimiseks, statistilise arvestuse pidamiseks ning kättesaadavaks tegemiseks teadustöös ja kunstiloomes. Kogutud võrguväljaanded tehakse üldsusele kättesaadavaks Interneti kaudu, välja arvatud

§ 5

lg-s 3 toodud juhud.

§ 3

p 1 näeb ette, et seaduses kasutatakse mõistet „sundeksemplar“ järgmises tähenduses: raamatukogudele tasuta loovutatav trükise, auvise ja elektroonilise teaviku eksemplar ning võrguväljaande koopia sama seaduse §-s 2 toodud eesmärkide ja ülesannete täitmiseks.

§ 3

p 2 kohaselt on trükis trükitehniliste vahenditega valmistatud informatsioonikandja.

§ 5

lg 1 kohaselt on sundeksemplare kohustatud loovutama kõik juriidilised ja füüsilised isikud ning riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused, kes valmistavad Eestis trükiseid, auviseid või elektroonilisi teavikuid (p 1); kelle tellimisel on välisriikides valmistatud trükiseid, auviseid või elektroonilisi teavikuid (p 2); kes toovad sisse Eestis levitamiseks välisriikides valmistatud eestikeelseid või Eestit käsitlevaid trükiseid, auviseid või elektroonilisi teavikuid (p 3); kes teevad võrguväljaandeid üldsusele kättesaadavaks Internetis (p 4). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt loovutab Eestis valmistatud trükiste sundeksemplarid trükkija, kusjuures komplekti kuuluvad lisad, mida ei ole valmistanud trükkija, loovutab väljaandja.

§ 6lg 1 p 1 sätestab, et sama seaduse 3.

ptk-s tähendatud raamatukogudele loovutatakse kaheksa eksemplari Eestis valmistatud või välisriikides tellimisel valmistatud trükistest, välja arvatud rahvusvahelises pimedate kirjas trükised. 11

§ 3

p 1 ja § 6 lg 1 p 1 põhiseadusevastasust väites viidatakse nii kaebuses kui ka apellatsioonkaebuses PS § 32 esimesele lõikele, mille kohaselt igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud ning omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. PS § 32 kõrval aga sätestab PS § 113 riigi õiguse kehtestada seadusega muuhulgas koormisi (mitterahalise iseloomuga kohustusi), mille korral ei näe PS isikule kohese ja õiglase hüvitise maksmist ette. PS § 113 kujutab endast eriregulatsiooni võrreldes PS §-ga 32,

t võimaldab riigil kehtestada omandiõiguse piiranguid rahaliselt hinnatavate kohustuste näol, ilma et omanik saaks selle eest alati otsese vastutasu või hüvituse.

regulatsiooni põhiseadusele vastavuse hindamisel tuleb vaadelda PS § 32 koosmõjus PS §-ga 113 ning arvestada lisaks õiguse üldpõhimõtteid ja PS preambulas sätestatut, et riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

§ 2

lg 1 kohaselt on sundeksemplaride kogumise eesmärgiks rahvuskultuuri säilitamine ning selle eesmärgi saavutamiseks võimaldab PS kehtestada omandiõiguse piiranguid muuhulgas koormiste näol.

1. Halduskohus leidis sundeksemplaride loovutamise regulatsiooni proportsionaalsust hinnates, et tegemist on sobiva, vajaliku ja mõõduka riivega, ning järeldas, et regulatsioon vastab omandikitsenduste üldistele põhimõtetele ja ka PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Kritiseerides kohtu seisukohti regulatsiooni põhiseadusega kooskõla hindamisel, leiab kaebaja, et riive intensiivsuse hindamisel tulnuks lähtuda sundeksemplaride turuhinnast; arvestada kaebajale kahe aasta jooksul tekkinud ca poole miljoni krooni suurust otsest kahju, millele lisandub saamata jäänud tulu; arvestada sellega, et kaebaja kulutused ei piirdu TEA entsüklopeedia
2. köitega,

t köiteid on

1. Kaheksa trükise loovutamise kohustus pole kaebaja hinnangul kohane, tarvilik ega mõõdukas abinõu.
2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et abinõu on sobiv ja vajalik. Ilma kohustuseta loovutada igast trükisest sundeksemplare, ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki, milleks on trükiste kui rahvuskultuuri olulise osa täieliku kogu loomine ja säilitamine. Põhjendades oma seisukohti kitsenduse sobimatusest ja mittevajalikkusest, on kaebaja osutanud Riigikontrolli seisukohtadele ja vastustajal täpse ülevaate puudumisele sundeksemplaride laekumisest, kasutamisest ja ka tegelikust vajadustest ning sundeksemplaride hoidmis- ja säilitamistingimuste nõuetele mittevastavusele. Need väited ei anna alust asuda regulatsiooni põhiseadusele vastavuse osas halduskohtu omast teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus möönab, et sundeksemplaride loovutamise süsteemi toimimises võib olla vajakajäämisi, kuid see ei anna alust järelduseks, et abinõu pole sobiv ja vajalik. Kohtu ülesandeks ei ole abstraktne normikontroll, vaid konkreetne normikontroll, mille puhul kohus lähtub konkreetse juhtumi asjaoludest. Väited, et mitte-arhiivraamatukogudes (loovutatakse üks sundeksemplar) ei kasutada enamikku trükistest teadustöös ja kunstiloomes, kuna tegemist on ilukirjandusega; Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu ei edasta Eesti Kunstiakadeemia Raamatukogule kunstitrükiseid ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale ei edastata muusikatrükiseid; et peaaegu kogu Eestis väljaantava trükitoodangu kogumise ja säilitamise nõue kaheksas eksemplaris ei pruugi olla otstarbekas; et probleeme on statistika, kogumise korralduse ja sundeksemplaride säilitamisega, ei ole kaalukad argumendid sundeksemplaride regulatsiooni põhiseadusevastaseks tunnistamiseks juhtumi puhul, kus vaadeldava trükise rahvuskultuuri seisukohalt olulisuses ja nii teadus- kui ka kunstiloomes kasutatavuses ei ole kahtlust. Kaebaja poolt vähemkoormava abinõuna pakutud võimalus kasutada trükieelseid faile, ei taga eesmärki sama efektiivsusega. 12

§ 3

p 1 ja § 6 lg 1 p 1 proportsionaalsuse hindamisel on oluline ka see, et seadusandja on näinud ette võimaluse juhtumi asjaoludest lähtudes sundeksemplaride arvu vähendada ning juba seetõttu ei saa pidada kaheksa eksemplari loovutamise kohustust sätestavat normi ebaproportsionaalseks. Kui kohustus on loovutajale ebamõistlikult koormav, on tal võimalus taotleda sundeksemplaride vähendamist

§ 6lg 2 alusel.

Käesoleval juhul on vaidlustatud haldusaktiga õiguspäraselt jäetud taotlus rahuldamata. 15. Kaebaja väitel on halduskohus jätnud arvestamata võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise. Kaebaja märgib, et

§ 6

lg 1 p 1 kehtestab piirangud üksnes kirjastamisega tegelevatele isikutele tulenevalt nende tegevusvaldkonnast. Teiste valdkondade ettevõtjatel oma toodangu tasuta loovutamise kohustus puudub. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kohustus loovutada

3. ptk-s nimetatud raamatukogudele Eestis valmistatud või välisriikides tellimisel valmistatud, tiraažiga üle 50 eksemplari (

§ 4

lg 2 p 1) ja rahvuskultuuri seisukohalt olulist informatsiooni sisaldavatest trükistest (

§ 4

lg 3 p 1) kokku kaheksa eksemplari ei ole üksnes kirjastajate, vaid kõigi isikute ja ka riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuste kohustus (

§ 5lg 1).

Kaebaja peab võrreldavaks grupiks teiste valdkondade ettevõtjaid, kellel oma toodangu loovutamise kohustus puudub. Kohus ei ole jätnud kaebaja väidet tähelepanuta, vaid selgitanud, et kirjastajad ei peaks tundma end sundeksemplaride loovutamise kohustuse tõttu teiste ettevõtjatega võrreldes ebavõrdselt kohelduna,

t raamatutele on kehtestatud madalam käibemaksumäär, mis mõjutab läbimüüki ja suurendab kasumit. II

1. Erinevalt kaebaja väidetust leiab ringkonnakohus, et halduskohus on kaebaja taotluse rahuldamisest keeldumise õiguspärasuse kontrollimisel menetlusnõuete ja kaalutlusreeglite järgimist kontrollinud ning leidnud, et need nõuded on täidetud. Sama leiab ringkonnakohus. Vastustaja on otsuseid piisavalt põhjendanud ning teostanud diskretsiooni õiguspäraselt.
2. Kaebaja väitel ei selgitanud kohus välja, mida käsitleb vastustaja kõrgete tootmiskulude all ja kuidas sai vastustaja tugineda eelnevale praktikale. On õige, et kaebaja põhjendas taotlust erakordselt kõrgete tootmis- ja koostamiskuludega. Vastustaja ei ole oma otsuses vastupidist väitnud, vaid on märkinud, et kõrged tootmis- ja koostamiskulud koosmõjus väikese tiraažiga võivad mõjutada väljaandja ärilisi ja majanduslikke huve. Vaadeldava teose tiraaž ei ole väike. Kaebaja arvates ei oleks vastustaja pidanud otsuses viitama senisele praktikale,

t kolme taotluse lahendamist ei saa pidada väljakujunenud praktikast. Ringkonnakohus senisele 13