KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number 3-07-26

) redaktsiooni kohaselt peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ja kompenseerimise menetlust ei alustata. B. M. H., L. D. C. H., E. A.-M. D. H. ja S. U. H. B. H. esitasid Viimsi Vallavalitsusele 16.08.2006 avalduse Meritalu A-73 maaüksuse maa tagastamiseks kaasomandisse, lisades Rootsis välja antud ja eesti keelde tõlgitud pärandvara nimekirja. Viimsi Vallavalitsuse 24.11.2006 korraldusega nr 703 otsustati tagastada katastriüksuse plaani alusel Naissaare külas asuv maaüksus, nimetus Meritalu, pindala 16 760 m2, sihtotstarve maatulundusmaa

§ 5lg 2 p 2 alusel võrdsetes mõttelistes osades B.

M. H.i, L. D. C. H., E. A.-M. D. H. ja S. U. H. B. H. kaasomandisse. Harju maavanem tagastas 11.09.2007 kirjaga nr 1.3-2/5034 Viimsi Vallavalitsusele Meritalu maaüksuse tagastamise ja katastriüksuse moodustamise toimikud neid menetlemata.

1. Viimsi Vallavalitsuse 26.10.2007 korraldusega nr 706 (tl 24) tunnistati vallavalitsuse 24.11.2006 korraldus nr 703 kehtetuks ja lõpetati õigusvastaselt võõrandatud Meritalu A-73 maa tagastamise menetlemine. Korralduses leiti, et 20.01.1997 surnud U. H. F. H. pärijad ei ole esitanud nõudeõiguse pärimise tunnistust seaduses ettenähtud tähtajaks 27.08.
2. Korralduse aluseks märgiti omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 161 lg 1,

§ 192

lg 3, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg-d 1-3, Maa-ameti 20.06.2007 kiri nr 4.1-4/2690, Harju Maavalitsuse 11.09.2007 kiri nr 1.3-2/5034 ja õigusvastaselt võõrandatud Meritalu A73 vara tagastamise toimiku nr 29661

§ 192

lg-s 1 on mõeldud, et nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti pärimisõiguse sätteid, ei tähenda see veel iseenesest, et kõiki pärimisega seotud toiminguid peab tegema üksnes Eestis. Tähtis on tuvastada pärija soov pärand vastu võtta. PärS § 2 järgi on pärandiks kogu pärandvara, v.a pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Kogu aeg on kehtinud põhimõte, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, v.a need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna (PärS § 130 lg 1). Vara ei saa pärida osaliselt, pärimine saab toimuda kogu vara ulatuses. Järelikult saab välisriigi pärimistunnistuse alusel teha kindlaks, et kogu pärandaja vara, sh maa tagastamise nõudeõigus, on päritud pärija poolt. Tõlgendus, mille kohaselt tuleb nõudeõiguse pärimiseks teha üksnes Eestis kindlaks määratud formaaljuriidilisi toiminguid, riivaks ebaproportsionaalselt välisriigis pärandi vastu võtnud nõudeõiguse pärijate õigusi võrreldes Eestis pärandi vastu võtnud isikutega. Vastustaja rikkus haldusakti isiku kahjuks tunnistamise põhimõtteid. Korraldusest ei nähtu, mis kaalutlustel tagastamiskorraldus kehtetuks tunnistati. Korralduse andmisel ei arvestatud, et kaebajad on pärast Viimsi Vallavalitsuselt teate saamist lasknud teostada tagastava maa piiride mõõdistamise ja katastriüksuse moodustamise ning tasunud selle eest 5900 krooni, samuti teinud täiendavaid kulutusi maa tagastamise menetluses osalemiseks. 4. Viimsi Vallavalitsus leidis, et vaidlustatud korraldus on seaduslik. Vallavalitsus esitas Meritalu maaüksuse maa tagastamise toimiku ja katastritoimiku koos riigi maakatastrile esitatava katastriüksuse registreerimise avaldusega Harju maavanemale, kes kontrollis materjale ja tagastas toimikud vallavalitsusele ettekirjutusega lõpetada tagastamise menetlus, kuna kaebajad olid kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist. 5. Harju maavanem leidis, et kaebused tuleb jätta rahuldamata. Rootsis väljastatud pärandvara nimekiri ei ole

§ 192lg 3 nõuetele vastav pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta.

Kuna pärand avanes 20.01.1997, pidid kaebajad esitama pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta hiljemalt 27.08.2006.

§ 192lg 1 kohaselt kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti tsiviilseaduse sätteid. Pär

S § 117 lg 1 kohaselt tuleb pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus. Kui pärand avanes välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, esitatakse avaldus Eesti notarile. Sellisel juhul tuleb maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks pöörduda pärandvara asukohajärgse notari poole, kes väljastab pärimisõiguse tunnistuse maa nõudeõiguse pärimise kohta, mis esitatakse kohalikule omavalitsusele. 6. Maa-amet on samuti seisukohal, et kaebused tuleb jätta rahuldamata. Kui isikud ei ole tähtaegselt pöördunud maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole, kelle tööpiirkonnas pärandvara (maa) asub, on nad kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist. 3

§ 192

lg 3 alusel peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ja kompenseerimise menetlust ei alustata. Vastavalt 27.11.2005 jõustunud maareformi seaduse muutmise seaduse (

MS) §-le 26, kui pärand on avanenud enne sama seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab selle esitama üheksa kuu jooksul sama seaduse jõustumisest arvates. U. H. F. H. pärand avanes 20.01.1997, seega pidid kaebajad esitama pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta Viimsi Vallavalitsusele hiljemalt 27.08.2006. Nimetatud toimingu tegemise vajadust selgitas Viimsi Vallavalitsus kaebajatele 06.12.2005 saadetud teates nr 11-10/3216. Kaebajad esitasid erinevaid pärimisega seotud dokumente, kuid ühtegi neist ei saa käsitleda pärimisõiguse tunnistusena maa nõudeõiguse pärimise kohta

§ 192lg 3 mõttes.

Pärandvara nimekirja (tl 17) üksikasjalikust loetelust ei nähtu, et kaebajatel oleks nõudeõigus tagastatava Meritalu A-73 kinnistu nr 14977 maa kohta. Pärandvara nimekirja ei saa käsitelda

§ 192

lg 3 nõuetele vastava pärimisõiguse tunnistusena nõudeõiguse pärimise kohta.

§ 192lg 1 kohaselt kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti tsiviilseaduse sätteid. Pär

S § 117 lg 1 kohaselt tuleb pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab. Kui pärand avanes välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, esitatakse avaldus notarile, kelle tööpiirkonnas pärandavara asub (PärS § 1401 lg 3). Seadusandja on maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks näinud ette erikorra, mille kohaselt tuleb maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks pöörduda Eesti notari poole. Pärimist reguleeriva PärSi suhtes on

§ 192

ja

MS § 26 lg 2 erinormideks, mille seadusandja on kehtestanud maa tagastamise nõudeõiguse pärimise juhtudeks. Seetõttu oleksid kaebajad pidanud pöörduma tagastava maa nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole. Kuna kaebajad ei ole seaduses sätestatud tähtajaks esitanud tagastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ei Rootsis ega Eestis välja antud

§ 192

lg 3 kohast pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta, on nad

MS § 26 alusel kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist. Kuigi korralduses on ebaõigesti viidatud ORAS § 161 lg-le 1, on Viimsi Vallavalitsuse 24.11.2006 korralduse nr 703 kehtetuks tunnistamine ja maa tagastamismenetluse lõpetamine õige ning kaevatava korralduse tühistamiseks puudub alus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. S. U. H. B. H., B. M. H., E. A.-M. D. H. ja E.-L. B. C. H. apellatsioonkaebustes paluti tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uus otsusega kaebused ning mõista vastustajalt välja kaebajate menetluskulud. Põhjendused: 4

§-st 192 ja

MS § 26 lg-st 2 ei tulene, et nõudeõiguse pärimiseks pidanuks esitama avalduse Eesti notarile.

§-s 192 ei ole öeldud, et erinevalt PärS § 117 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt peaks esitama avalduse pärandi vastuvõtmiseks pärandi avanemise koha notarile, tuleks esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks mõnele seaduses täpsustamata Eesti notarile. Kuigi

MS § 26 lg 2 ei kuulu kohaldamisele, kuna see jõustus pärast pärandi vastuvõtmist 16.07.2000, näeb ka see ette, et avaldus pärandi vastuvõtmiseks tuli esitada pärandi avanemise koha ehk Rootsi Kuningriigi notarile. Kohus ei eristanud pärandi vastuvõtmiseks avalduse esitamist ja notari poolt pärimistunnistuse väljastamist ning kohaldas seetõttu vääralt maa tagastamisega seotud materiaalõiguse norme. Pärandi vastuvõtmise avaldusel on konstitutiivne (õigustloov) toime, pärimistunnistusel aga üksnes deklaratiivne toime, kuna notar väljastab selle üksnes pärija soovil (PärS § 1401 lg 1), ning selleks, et midagi pärida, ei ole kohustust pärimistunnistust notarilt nõuda. Seega on pärimise seisukohalt olulise tähendusega pärandi vastuvõtmiseks avalduse tegemine, kuna vastasel juhul pole võimalik pärida. Kuna PärS § 2 kohaselt on pärandiks kogu pärandvara, ei ole pärandiks olevat vara võimalik üksnes osaliselt pärida, vaid see saab toimuda kogu ulatuses. Pärimise juures on oluline tuvastada pärija soov pärand vastu võtta, kuna PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. Pärimistunnistuses viite puudumine konkreetsele pärandiosale ei tähenda veel seda, et vastavat osa ei oleks päritud. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata kaebajate seisukohaga, et kui 07.06.1996 jõustunud

§ 192

lg-s 1 on mõeldud, et nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti pärimisõiguse sätteid, siis ei tähenda see veel iseenesest seda, et kõiki pärimisega seotud toiminguid peab tegema üksnes Eestis.

§ 192

lg-te 1 ja 3 ning hiljem ORAS § 161 lg 1 kehtestamise eesmärgiks on pigem see, et Eestis kehtiva pärimisseaduse järgi saaks kindlalt tuvastada, et kui isik on võtnud pärandiks oleva vara kuskil mujal välisriigis juba vastu, siis saaks tuginedes Eesti pärimisõiguse sätetele lugeda, et pärija on pärinud automaatselt kogu vara. Seega saaks välisriigi õigusesse süvenemata teha järeldusi Eestis kehtivale pärimisseadusele tuginedes. Antud juhul saaks järeldada, kaebajad pärisid kogu vara, sh maa tagastamise nõudeõiguse. Kohtu

§ 192

lg 3 tõlgendus on meelevaldne.

§ 192

lg-s 3 on mõeldud seda, et edastatavad pärimisdokumendid peavad olema koostatud selliselt, et nende alusel saaks tuvastada, kes on pärijad ja kellele tuleks tagastatav maa üle kanda. Seega tuleks lugeda nõuetekohasteks nõudeõiguse pärimist tõendavateks dokumentideks kõik dokumendid, kus on kirjas pärijate ring ja nähtub, et pärandvara või selle osa on vastu võetud. Ei ole obligatoorne, et maa tagastamise nõudeõigus peaks olema nimetatud. Vastupidisel tõlgendusel muutuks 5

§ 192lg 3 eesmärgipäratuks ja seoks maa tagastamise formaalsusega, mis oleks vastuolus Pär

S pärandvara automaatse kogu ulatuses ülemineku jm PärS põhimõtetega. Viidatud tõlgenduse korral oleks

§ 192lg 3 vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 11.

Kohtu tõlgendus, et nõudeõiguse pärimiseks tuleb teha üksnes Eestis kindlaks määratud formaaljuriidilisi toiminguid, riivab ebaproportsionaalselt välisriigis pärandi vastu võtnud nõudeõiguse pärijate õigusi võrreldes Eestis pärandi vastu võtnud isikutega, kuna viimased saaksid välisriigis pärandi vastu võtnud nõudeõiguse pärijatega võrreldes nõudeõiguse nö automaatselt pärandvara osana kaasa. Enne 28.12.2007 jõustunud PärS § 117 lg 1 redaktsiooni ei olnud pärimisseaduses sätestatud, et välismaal pärandi avanemisel ning pärimisele Eesti seaduste kohaldumisel tuleks esitada avaldus üksnes Eesti notarile. Seega oli enne 28.12.2007 võimalik saada välisriigis pärandi vastu võtnud isikute õiguste ebaproportsionaalsest riivest üle nõudeõiguse pärimisele kohalduvate õigusaktide tõlgendamisega. Vastupidise tõlgenduse korral oleks

§ 192

lg 1 vastuolus PS §-ga 11 osas, mis võimaldaksid pärandi vastuvõtmiseks vajalikke toiminguid läbi viia üksnes Eesti notari juures. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kaebajate väited, mille kohaselt pidi vastustaja tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamisel teostama kaalutlusõigust lähtudes HMS-s sätestatud põhimõtetest ning arvestades HMS § 64 lg-tega 2 ja

1. Vastustaja ei arvestanud ka HMS § 67 lg-tes 1 ja 2 sätestatud usalduse põhimõtetega. Kaevatavat korraldust ei ole motiveeritud eelnimetatud põhimõtteid järgides. Veel jättis kohus tähelepanuta, et kaebajad on pärast vastustajalt teate saamist lasknud teostada tagastatava maa piiride mõõdistamise ja katastriüksuse moodustamise ning tasunud selle eest 5000 krooni, samuti teinud täiendavaid kulutusi maa tagastamise menetluses osalemiseks, mistõttu ei tohiks HMS § 67 lg-st 2 tulenevalt tunnistada tagastamiskorraldust kaebajate kahjuks kehtetuks. Hinnang on andmata ka sellele, kas antud juhul kaalub avalik huvi tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamisel üles kaebajate huvid. Asjas on piisavalt tõendatud, et kogu pärandvara on pärandi vastuvõtmisest tulenevalt kaebajatele üle läinud ja maa tagastamisega seotud toimingud on tehtud tähtaegselt. Isegi kui peaks kuuluma kohaldamisele Eesti seadused, ei ole välistatud, et avaldust pärandi vastuvõtmiseks ei oleks võinud esitada Rootsi Kuningriigi notarile, vaid vastupidiselt oleks pidanudki nii toimima, sh võis pärimistoimingud viidatud notari juures lõpuni viia, mistõttu ei ole antud juhul mingit põhjust keelduda pärimistunnistuse aktsepteerimisest.
2. Viimsi Vallavalitsus palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, leides, et kaebajad on esitanud avalduse 16.08.2006 tähtaegselt, kuid esitatud dokumentide hulgas puudus pärimistunnistus nõudeõiguse pärimise kohta, mis Eesti õigusaktide ja kohtupraktika kohaselt peab olema seal sõnaselgelt ära märgitud. Pärimistunnistuse oleks pidanud väljastama Eesti notar.
3. Harju maavanem leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Väide, et enne 28.12.2007 ei olnud pärimisseaduses regulatsiooni, mille kohaselt tulnuks välismaal pärandi avanemisel ja pärimisele Eesti seaduste kohaldumisel esitada avaldus Eesti notarile, on ekslik. Pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 171 lg 4 nägi ette, et „kuni
4. aasta
5. detsembrini annab notar, kelle tööpiirkonda kuulub pärandi avanemise koht, välja pärimisõiguse tunnistuse. Kui pärandi avanemise koht on välismaal, pärandvara aga asub Eestis, annab pärimisõiguse tunnistuse välja notar, kelle tööpiirkonnas vara asub.“
6. Maa-amet leiab samuti, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. 6

§ 192

, 2MRSMS § 26 (rakendussätted) lg 2 ja 27.11.2005 jõustunud

MS § 26 on erinormideks PärS suhtes.

§ 192ja Pär

S vahel ei ole vastuolu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et endise Naissaare mõisa Meritalu A-73 kinnistu nr 14977 maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud U. H. F. H. suri 20.01.1997 Rootsi Kuningriigis ja tema pärand avanes Rootsi Kuningriigis 20.01.1997, mistõttu õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud õigusnorme.
2. Ringkonnakohus möönab, et halduskohus on kaevatavas otsuses tuginenud PärS § 117 lg 1 redaktsioonile, mis pärandi avanemise ajal veel ei kehtinud, kuid leiab, et see ei ole viinud asjas ebaõige otsuse tegemisele.
3. Vaidlustatud korralduse õiguslikuks aluseks olnud

192 lg 3 (alates 27.11.2005 kehtivas redaktsioonis) näeb ette: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.“ Kaebajad on esitanud Viimsi Vallavalitsusele

192 lg-s 3 ja

MS §-s 26 sätestatud tähtajaks (hiljemalt 27.08.2006) pärandvara nimekirja (tl 16-20) ja leiavad, et see on käsitatav pärimisõiguse tunnistusena maa nõudeõiguse pärimise kohta. Seega taandus käesolevas asjas vaidlus küsimusele, kas kaebajate poolt Viimsi Vallavalitsusele esitatud pärandvara nimekiri on

§ 192lg 3 kohane pärimisõiguse tunnistus maa nõudeõiguse pärimise kohta või mitte.

Arvestades ka seda, ei ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda selles, et kaebajad võisid U. H. F. H. vara pärida, ei oma ringkonnakohtu hinnangul käesoleva asja lahendamisel tähtsust, kas kaebajad pidid esitama avalduse U. H. F. H. pärandi vastuvõtmiseks Rootsi Kuningriigi või Eesti Vabariigi notarile, kas pärimisega seotud toimingud oleks tulnud teha Rootsi Kuningriigis või Eesti Vabariigis, kas ja kus on maa tagastamise nõudeõiguse asukoht. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks nende küsimuste suhtes seisukohta võtta. 15. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate

§ 192

lg 3 tõlgendusega ja peab õigeks halduskohtu järeldust, mille kohaselt kaebajad ei ole seaduses sätestatud tähtajaks esitanud õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele

§ 192

lg 3 kohast pärimisõiguse tunnistust õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse pärimise kohta. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajate esitatud pärandvara nimekiri käsitatav

§ 192lg 3 nõuete kohase tõendina.

Põhimõtteliselt õige on kaebajate väide, mille kohaselt selleks, et midagi pärida, ei ole kohustust notarilt pärimistunnistust nõuda. Käesoleval juhul tulenes aga notarilt pärimisõiguse tunnistuse nõudmise ja õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitamise nõue otsesest seadusest. Kaebajad ei ole täitnud

§ 192

lg-st 3 ja

MS §-st 26 tulenevat nõuet, mille täitmise vajadust selgitas Viimsi Vallavalitsus kaebajatele 06.12.2005 kirjas nr 11-10/3216, esitada vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistus Eesti Vabariigis Harju maakonnas Viimsi vallas Naissaare külas asuva maa nõudeõiguse 7

§ 192lg 3 tõlgendus muudaks sätte eesmärgipäratuks ja seoks maa tagastamise formaalsusega, mis oleks vastuolus Pär

S pärandvara automaatse kogu ulatuses ülemineku jm PärS põhimõtetega. Pärimisõiguse tunnistuse esitamise nõue tagab selle, et pärandavara koosseis on notari poolt kindlaks tehtud ja kontrollitud. Kohustust isikul endal esitada kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus ei saa ringkonnakohtu arvates pidada ebaproportsionaalseks hea halduse põhiõiguse piiranguks. Samuti ei ole kaebajad toonud esile objektiivseid takistusi

§ 192lg 3 nõuetele vastava pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks.

17. Ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 192

lg 3 ja

MS § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte, on nõustunud ka Riigikohus 28.10.2009 otsuses nr 3-3-1-60-09 p-s

2. Tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise otsus (korralduse resolutsiooni p 1) on kaalutlusotsus. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Halduskohus saab kaalutluse õiguspärasust kontrollida lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud, et haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (nt lahendid nr 3-3-1-42-02, 3-3-1-62-02).
3. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega selles, et kaevatavast korraldusest ei nähtu, et vastustaja oleks tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise otsustamisel kaalunud selle tagajärgi kaebajatele ja muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid vastavalt HMS § 64 lg-le 3, samuti arvestanud HMS §-s 67 sätestatud usalduse arvestamise põhimõtetega. Kaevatavas korralduses puuduvad mistahes põhjendused tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise osas. Vastustaja on tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamisel rikkunud kaalutlusreegleid, jättes täitmata haldusakti motiveerimise kohustuse (HMS § 56 lg 3) ning sisuliselt teostamata kaalutluse ja arvestamata HMS
4. jaos sätestatud nõuetega. Halduskohus ei saa haldusorgani asemel asuda haldusakti põhjendama ja põhjenduste puudumise tõttu ei ole korraldus tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise osas kontrollitav. Kaalutluse teostamata jätmine on oluline menetlusnormide rikkumine, mis võis viia ebaõige tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisele. Juhul, kui tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamine osutub seadusevastaseks, siis ei saa olla õiguspärane ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse lõpetamise otsus.
5. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebused, tühistab halduskohtu otsuse ning rahuldab uue otsusega kaebused ja tühistab vaidlustatud korralduse.
6. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 93 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti 8