) kuni 31.12.2008 kehtinud redaktsioonis ei sätestatud aegumise katkemise alusena esialgse õiguskaitse kohaldamist, ei ole intressinõue aegunud. MM Grupp OÜ esitas MTA 23.03.2009 otsuse nr 13-1/594 peale vaide, mille MTA 28.05.2009 vaideotsusega rahuldamata jättis. MM Grupp OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 23.03.2009 otsuse nr 13-1/594 tühistamiseks. Intressinõude sundtäitmine aegus
lg 2 ja § 115 lg 3 alusel 31.12.2007 ning maksuhaldur on vääralt kohaldanud
lg 4 p 1, mille kohaselt aegumine katkeb maksude tasumise tähtaja pikendamise korral. Kuni 31.12.2008 kehtinud
-s puudus § 132 lg 4 p-ga 5 analoogiline säte ning ühtegi teist sel ajal kehtinud aegumise katkemise alust ei esinenud. Maksuhaldur on põhjendamatult samastanud maksu intressiga ning maksu tasumise tähtaja pikendamise haldusakti täitmise peatamisega. Maksu tasumise tähtaja pikendamine on eraldi instituut, mida saab rakendada vastava õigusliku aluse olemasolul. Esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamine ei ole maksu tasumise tähtaja pikendamine, sest erineb õiguslik alus ning sisuliselt on tegemist erinevate õiguslike tagajärgedega. Erinevaks tagajärjeks on see, et maksu tasumise tähtaja pikendamise korral ei pea maksumaksja arvestama ja maksma intressi, kuna maksu tasumise tähtpäev pole saabunud, samas haldusakti täitmise peatamise korral on intressi arvestamise kohustus, kui haldusakt kuulub täitmisele pärast esialgse õiguskaitse lõppemist. Asjakohatud on viited Riigikohtu praktikale. Lahendid nr 3-3-1-57-01 ja 3-3-1-28-08 käsitlevad haldusakti täitmise peatamist, mis ei ole samastatav maksude tasumise tähtaja pikendamisega. Seda, et kuni 31.12.2008 kehtinud
ei sisaldanud regulatsiooni, mille alusel sundtäitmise aegumine oleks katkenud esialgse õiguskaitse rakendamise ajaks, kinnitab ka maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, kus märgitakse, et
lg 4 aegumise katkemise seni kehtinud regulatsioon jätab aegumise katkestamata halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise korral. Aegumise võis kaasa tuua maksuhalduri enda tegevusetus, kuna intressinõue tekkis sellest, et kaebaja esitas 13.04.2006 ise 2004.-2005. a deklaratsioonide parandusdeklaratsioonid, maksuhaldur aga viivitas intressinõude esitamisega 5 kuud, vaidlustamata ka Tartu Halduskohtu 16.10.2006 määrust, millega intressinõude täitmine esialgse õiguskaitse korras peatati. Maksuotsuses ja vaideotsuses
lg 4 p-le 1 antud tõlgenduse näol on tegemist analoogia kohaldamisega maksukohustuslase kahjuks, mis on põhiseaduse kohaselt lubamatu. MTA palus jätta kaebuse rahuldamata. Intressi maksmise kohustus on lahutamatult seotud kohustusega tasuda maksusumma (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-21-08). Kuivõrd
lg 3 kohaselt kohaldatakse intressinõudele maksuotsuse (§ 95) kohta käivaid sätteid, saab
lg 2 ja
lg 1 p 2 kohaselt peatus intressinõude määramise aegumistähtaeg intressinõude vaidlustamise ajaks, mis tähendab seda, et kui kohus oleks otsustanud intressinõude tühistada ja maksuhaldurile uuesti otsustamiseks saata, siis oleks maksuhaldur saanud intressisumma aegumise peatumise tõttu uuesti määrata. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-21-08 toodud seisukohtadest tulenevalt ei olnud kaebajal kuni 12.05.2008 intressi tasumise kohustust, st et kaebaja tõlgendust aktsepteerides aegus intressinõue enne intressi tasumise tähtpäeva. Intressinõude sundtäitmise tähtaeg ei saa lõppeda intressisumma määramise aegumistähtajast varem (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-30-07). Esialgse õiguskaitse korras intressinõude täitmise peatamise otstarbega ei oleks kooskõlas kaebaja tõlgendusega kaasnev olukord, kus isikud, kes ei taotle intressinõude täitmise peatamist ja täidavad vabatahtlikult intressinõude kohtumenetluse ajal, on kehvemas olukorras võrreldes isikutega, kes ei täida intressinõuet täitmise peatamise vahendi rakendamise mõjust tulenevalt ja pääsevad seetõttu intressinõude sundtäitmise aegumise tõttu intressisumma tasumisest. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-38-08 on antud juhul mõistlik kohaldada analoogiat. Intressinõude täitmise peatamist tuleb käsitleda olemuslikult maksuvõla tasumise tähtaja pikendamisena. Eelnevaga mitte nõustudes oleks tegu õiguslüngaga ning poleks takistust analoogia korras
lg 4 p 1 kohaldamiseks, kuna õigussuhte õiguslikult olulised omadused langevad kokku reguleeritud õigussuhte õiguslikult oluliste omadustega. Analoogiat on maksuõiguses, sh sundtäitmise aegumise valdkonnas, rakendanud ka Riigikohus lahendites nr 3-3-1-30-07, 3-2-1-72-03 ja 3-2-1-6-03. Kui juba nii maksuvõla tasumise tähtaja pikendamine kui ka ajatamine katkestavad aegumistähtaja kulgemise, siis katkestab ka intressinõude täitmise peatamine aegumise kulgemise. Üksnes maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas märgitust ei saa teha lõplikke järeldusi normilause tähenduse kohta. Tallinna Halduskohus rahuldas 13.10.2009 otsusega kaebuse, tühistas MTA 23.03.2009 otsuse nr 13-1/594 ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 24 936 krooni. Käesoleval juhul ei ole
lg 4 p 1 kohaldamine õigustatud.
lg-st 3 tuleneb, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud seaduses sätestatud tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi, esitab maksuhaldur intressinõude, millele kohaldatakse maksuotsuse kohta käivaid sätteid. Eelnev ei anna aga alust samastada intressinõuet maksuotsusega ega teha järeldust, et seaduse kohaselt maksuotsuse tegemisega kaasnevad tagajärjed kaasneksid tingimata ka intressinõude esitamisega. Eeltoodud sättes esitatud viide
§-le 95 puudutab üksnes intressinõude vormistamise ja kättetoimetamisega seotud asjaolusid.
lg 2 kohaselt on
lg-s 3 nimetatud intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg üks aasta, arvates selle esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.
lg 3 ning
lg 1 p 5 ja lg 3 p 4 kohaselt on
§-s 132 sätestatud aegumistähtpäeva saabumise tagajärjeks intressi tasumise kohustuse 3
Kuni 31.12.2008 oli seal sätestatud neli aegumise katkemise alust. Alates 01.01.2009 on lisatud viies alus, milleks on halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamine. Käesoleval juhul on maksuhaldur kaebajale intressinõude esitanud 14.09.2006 ning Tartu Halduskohtu 16.10.2006 määrusega peatati intressinõude täitmine, kusjuures esialgse õiguskaitse mõju lõppes 12.05.2008, mil jõustus halduskohtu otsus kaebaja poolt intressinõude tühistamiseks esitatud kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et käesoleval juhul ei saa vaidlusaluse intressinõude aegumise katkemise alusena tulla kõne alla
Ühtegi teist
lg-s 4 sätestatud aegumise katkemise alust käesoleval juhul ei esinenud ning seetõttu aegus 14.09.2006 esitatud intressinõude sundtäitmine 31.12.2007.
lg 4 p-s 1 kasutatud mõistet „maksud“ ei saa tõlgendada laiendavalt ning see mõiste ei hõlma intresse. Maksu mõiste on avatud
§-des 2 ja 3 ning tähtajaks tasumata maksusummalt tasumisele kuuluvat intressi ega mistahes muid maksukohustuslase rahalisi kohustusi ei saa nende sätete kohaselt maksuks pidada. Seetõttu on
lg 4 p 1 intressinõude sundtäitmise aegumistähtaja kulgemise seisukohast asjassepuutumatu. Halduskohtu poolt intressinõude täitmise peatamine ei ole sisuliselt samastatav maksude tasumise tähtaja pikendamisega. Maksusumma tasumise tähtaja pikendamine eeldab olemuslikult seda, et maksu tasumise tähtpäev ei ole veel saabunud ning maksukohustuslasel ei ole tekkinud maksuvõlga. Tähtaega ei ole võimalik pikendada pärast tähtaja möödumist. Esialgse õiguskaitse korras maksuotsuse täitmise peatamisega peatub maksu tasumise kohustus esialgse õiguskaitse kehtivuse ajaks ning sel ajal ei ole maksukohustuslasel kohustust maksu tasuda ega ka intresse arvestada ning maksuotsusega määratud maksusummat ei ole alust käsitada maksukohustuslase maksuvõlana. Seda ei saa aga samastada maksude tasumise tähtaja pikendamisega. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel lükkub intresside arvestamise ja tasumise kohustus edasi üksnes tingimuslikult ehk üksnes juhul, kui kohtule esitatud kaebus rahuldatakse. Kaebuse rahuldamata jätmisel tekib isikul kohustus tasuda maksusumma ja maksta intresse tagasiulatuvalt, st alates sellest ajast, mis oli maksuteates ette nähtud. Maksude tasumise tähtaja pikendamisel
lg 4 p 1 mõttes ning halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamisel on erinevad tagajärjed ning sel põhjusel ei saa neid samastada ega lugeda halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamist
lg 4 p-s 1 sätestatud maksusumma (rääkimata intressinõudest) sissenõudmise aegumistähtaja katkemise aluseks ja seda ka mitte enne 01.01.2009.
Haldusvõim ei saa pelgalt mõistlikkuse või väidetava eesmärgipärasuse argumendile tuginedes asuda ise seadusandja asemele ning sisuliselt täiendada tõlgenduste kaudu seadust normidega, mida seadusandja kehtestanud ei ole. Selline toimimine oleks otseses vastuolus põhiseaduse §-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega. Vastustaja leidis ekslikult, et enne 01.01.2009 oli intressinõude sundtäitmise aegumistähtaja katkemise regulatsioonis lünk, mis on võimalik ja vajalik analoogia kohaldamise teel täita. Tegemist ei olnud lüngaga. Sätestades seaduses ammendavalt sundtäitmise aegumise katkemise alused, on seadusandja kehtestanud kindla ja selge sisuga regulatsiooni. Kuigi intressinõude sundtäitmise aegumise katkemise osas on antud juhul tegemist ilmselgelt ebamõistliku ja läbimõtlemata regulatsiooniga, tuleb selline seadusandlik praak likvideerida seadusandjal enesel, normi kohaldav haldusvõim ei saa seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt asuda kohaldama seaduses sätestatud normi asemel mingisugust imaginaarset regulatsiooni, mida seadusandja kehtestanud ei ole, ent mille seadusandja oleks võinud kehtestada, kui ta selle peale õigel ajal tulnud oleks. Vastustaja viidatud Riigikohtu lahendid ei kinnita käesoleval juhul analoogia kasutamise lubatavust. Haldusasja 3-3-1-72-03 sisuks oli vaidlus avaliku teenistuse seaduse (ATS) normide kohaldatavusest poliitilisel ametikohal töötava kohaliku omavalitsuse ametniku (linnapea) suhtes. Selle asja asjaolud erinevad oluliselt käesoleva asja omast. Erinevalt viidatud haldusasjast ei nähtu käesolevas asjas ei
-st ega muudest õigusaktidest, et seadusandja oleks tegelikult soovinud intressinõude aegumistähtaja katkemist reguleerida teisiti, kui see
lg 4 p-s 1 pidanud maksuna silmas ka intresse ja soovinud samastada kohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamise maksu tasumise tähtaja pikendamisega või soovinud kindlasti ja teadlikult vältida olukorda, kus kohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamisel intressinõue ei aegugi. Oluline on, et normi luues ei määra seadusandja mitte kindlaks üksnes eesmärki, vaid ka tee selle eesmärgi saavutamiseks. Maksuõiguses on analoogia kohaldamine, kui see toob kaasa maksukohustuse suurenemise, üldjuhul lubamatu ning selle lubamiseks peaksid esinema väga kaalukad põhjused. Käesoleval juhul selliseid põhjusi ei esine. Vastustaja tõlgendus lähtub pragmaatilistest vajadustest vältida seda, et isik saaks seadusandja eksimuse tõttu maksuintressi tasumise kohustust vältida. Selline käsitlus ei ole seaduslikkuse põhimõtte kohaselt lubatav. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES MTA palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldamata jätta. Menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda. Vastustaja jäi juba halduskohus esitatud seisukohtade juurde. Maksuteate täitmise peatamine lükkab maksu tasumise tähtpäeva edasi. Maksuteate täitmise peatamise ajal ei ole isikul kohustust maksu maksta. Selline järeldus kehtib ka intresside suhtes, mis tähendab, et kaebajal ei olnud kuni 12.05.2008 intresside maksmise kohustust. Õiguslikud tagajärjed nii maksuvõla tasumise tähtpäeva pikendamise kui ka intressinõude täitmise peatamise 5
Halduskohus oleks pidanud tõlgendama kõiki norme koosmõjus. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-30-07 kohaldanud analoogia korras intressinõude määramise tähtaega sundtäitmise tähtajale. Vastustaja käsitlus ei põhine emotsionaalsetel pragmaatilistel väidetel, vaid toob reaalselt kaasa mõistliku tulemuse, mis ei ole vastuolus ühegi õigusnormiga, väldib meelevaldset ebavõrdset kohtlemist ning on kooskõlas nii õigussüsteemi efektiivsuse nõude kui ka ühiskonna õiglustundega. Nii on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-45-03 leidnud, et regulatsiooni valikul tuleb kaaluda nii kõikide asjast huvitatud isikute huve kui ka tagajärgede otstarbekust, mis järgneksid ühe või teise regulatsiooni kohaldamisele. Lahendis nr 3-1-3-10-02 on Riigikohus leidnud, et ühiskonna õiglustunne on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguste piiramist. Seega kui mingi tagajärg on hinnatav parimaks, siis on ta kõige rohkem taotlemist vääriv tagajärg. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-101-07 leidnud, et seaduste tõlgendamisel ei saa lähtuda pelgalt seaduseelnõude seletuskirjadest ning ei ole võimalik lähtuda ette kindlaksmääratult üksnes teatud ühest tõlgendamismeetodist. Ka maksuteadete vaidlustamise asjades (nt lahend nr 3-3-1-33-03) ei lähtunud Riigikohus seaduseelnõu seletuskirjast. Seaduseelnõud on tihti lünklikud ega süüvi seaduse üksikutesse tõlgendamisprobleemidesse. See tuleneb töö ökonoomilistest põhjustest. Tõlgendamisel ei ole määravaks seadusandlikus menetluses osalenud organite või nende üksikute liikmete subjektiivne ettekujutus sätte tähendusest. Kohus peab seadusandja arusaama tõlgendamisest kõrvale jätma, kuna on selles osas suurem ekspert. Seadusandja ei või tõlgendada varasemat seadusandjat. Seadusandja ei tõlgenda, vaid annab seadusi. Mõnikord võib hilisema seadusandja tõlgendus baseeruda ebaõigel arusaamal varasemast seadusest. MM Grupp OÜ palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja menetluskulud palutakse välja mõista vastustajalt. Ka kaebaja jäi halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. Kuigi seaduseelnõud on lünklikud ja seaduste tõlgendamisel ei saa lähtuda pelgalt seaduseelnõude seletuskirjadest, kirjeldab antud juhul maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri vaidlusalust probleemi väga täpselt. Kuna eelnõu koostajate hulgas olid Rahandusministeeriumi ja vastustaja ametnikud, siis pole põhjust kahtluse alla seada nende teadmisi maksuõigusest ning praktikas tõusetunud probleemidest. Esialgse õiguskaitse rakendamist pole võimalik samastada analoogia korras maksude tasumise tähtaja pikendamisega.
Maksude tasumise tähtaja pikendamine on eraldi instituut, mida saab rakendada vastava õigusliku aluse olemasolul. Samuti on maksusumma tasumise tähtaja pikendamisel ja haldusakti täitmise peatamisel erinevad õiguslikud tagajärjed. Keeleliselt sarnaste mõistete ja üksiku tunnuse alusel sarnanevaid instituute analoogia korras kohaldamine muudaks seadustes sätestatu prognoosimatuks ning isikutel puuduks igasugune õiguskindlus. Antud asjas on selgelt olnud seaduses lünk, seadusandja on selle lünga täitnud ja täiendanud seadust, sätestades
Vastustaja tõlgenduse aktsepteerimise korral poleks seadusandja pidanud seadust täiendama, sest lünk oleks olnud ületatav tõlgendamise teel. Kuni 30.06.2002 kehtinud
ei reguleerinud üldse ei maksu määramise 6
-s erinevad ning neid ei saa samastada. Arvestades, et intressi sissenõudmine aegub aastaga ja see on kõige lühem aegumistähtaeg
-s, siis ei saa välistada, et intressi sissenõudmine võibki aeguda enne kui intressi määramise tähtaeg. Haldusasjas nr 3-3-130-07 maksumaksja kassatsioon rahuldati ning kohaldati normide konflikti puhul maksumaksjale soodsamat sätet (1-aastast aegumist 7-aastase aegumise asemel). Lahendis nr 3-3-1-75-06 on Riigikohus märkinud, et kuna aegumise katkemine on maksukohustuslase suhtes koormava iseloomuga, siis ei saa kehtiva seaduse § 132 lg 4 p-s 2 toodud aegumist selles asjas kohaldada, kuna ajatamisotsus tehti enne kehtiva
jõustumist 01.07.2002. Seega on keelatud kohaldada analoogiat isikut koormavate meetmete suhtes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks alust.
lg 2 kohaselt on § 115 lg-s 3 nimetatud intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg üks aasta, arvates selle esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Käesoleval juhul esitas maksuhaldur intressinõude 14.09.2006, seega aegus intressinõude sundtäitmine 31.12.2007.
lg 4 kohaselt katkeb aegumine maksude tasumise tähtaja pikendamise korral (p 1); maksuvõla tasumise ajatamise korral (p 2); pankrotiavalduse esitamise korral (p 3); maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (p 4). Alates 01.01.2009 jõustus
lg 4 p 5, mis sätestas aegumise katkemise täiendava alusena halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise juhtumi. Kuna
lg 4 p 5 intressinõude tegemise ajal ei kehtinud, siis ei kuulu see käesoleval juhul kohaldamisele. Kuid sellest sättest nähtuvalt on seadusandja selgelt eristanud maksude tasumise tähtaja pikendamist (
lg 4 p 1) haldusakti (maksu- või intressiotsuse) kehtivuse peatamisest halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse korras (
Tegemist ei ole samade meetmetega, kuigi neil võib olla mõningaid ühiseid jooni. Halduskohus selgitas ekslikult, et maksude tasumise tähtpäeva pikendamine eeldab olemuslikult seda, et maksu tasumise tähtpäev ei ole veel saabunud ning maksukohustuslasel ei ole tekkinud maksuvõlga.
Tulenevalt
lg 2 p-st 1 on maksuvõla sundtäitmine lubatud, kui kohustuse täitmise tähtpäev on saabunud ning nõue on sissenõutav.
lg 1 teise lause kohaselt algab aegumistähtaeg kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Seega ei hakka sundtäitmise tähtaeg kulgema enne kohustuse täitmise tähtpäeva saabumist, mistõttu ei saa see enne selle tähtpäeva saabumist ka katkeda. Kaebaja on viidanud õigesti, et maksude tasumise tähtaja pikendamine ja esialgse õiguskaitse korras haldusakti kehtivuse peatamine tuginevad erinevatele alustele ja kohaldatakse erinevates olukordades. Neil põhjustel on tegemist erinevate meetmetega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et
Maksu mõiste on toodud
§-des 2 ja 3. Intress on
toob konkreetse viite, kui maksude suhtes kehtestatud regulatsiooni kohaldatakse ka intressile (nt
Seega ei saa maksude suhtes kehtestatud regulatsiooni kohaldada valimatult intresside suhtes. Põhjendatud ei ole vastustaja väide, et halduskohtu tõlgenduse korral muutub
Viidatud säte reguleerib maksusumma, mitte intressi, määramise aegumise peatumist. Kuni 31.12.2008 kehtinud
lg 2, mis tegi ka intresside määramise tähtaja aegumise osas viite §-le 99, on nüüdseks kehtetu. Samuti nähtub asjaolu, et seadusandja ei pidanud aegumise katkemist seni kehtinud
lg 4 alusel võimalikuks juhul, kui halduskohus on maksu- või intressinõude kehtivuse esialgse õiguskaitse korras peatanud, maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu nr 377 SE III seletuskirjast lk 6-7 (kättesaadav http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=438348&u=20100331141618), kus on öeldud: „
lg 4 aegumise katkemise seni kehtinud regulatsioon jätab aegumise katkestamata halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise korral. Sellest tulenevalt võib pikemate kohtuprotsesside korral maksukohustuse sundtäitmine aeguda, kui kohus on näiteks kohaldanud esialgset õiguskaitset ja peatanud haldusakti täitmise (vt HKMS § 121 lg 3 p 1). Sellisel juhul ei rakendu ükski
Maksu- ja Tolliameti praktikas on esinenud juhtumeid, kus kohus on kohaldanud vaidluse ajaks õiguskaitse abinõusid, mille tulemusel maksuhalduril ei ole õigus teha aegumise katkemise toiminguid ning kuna vaidlus oli kohtus üle 7 aasta, aegusid kohustused. Et vältida tahtlikku venitamist läbi vaidluse ja kohtumenetluse venitamise, lisatakse aegumise katkemise asjaoluna õiguskaitse abinõude rakendamine.“ Kuigi väär ei ole apellandi väide, et üksnes eelnõu seletuskirja põhjal ei saa teha lõplikke järeldusi, on siiski oluline, et seletuskirjas väljendab seadusandja oma arusaama normi tähendusest ja eesmärgist. Kuigi ka seadusandja arusaam ei ole ainus ega määrav, saab seda siiski arvestada ühe õigusnormi tõlgendamise argumendina. Vastustaja ei ole esitanud ühtki konkreetset sätet, mis intressi aegumise katkestaks, vaid on soovinud olemasoleva lünga täita erinevaid
sätteid maksuhaldurile soodsalt tõlgendades ja analoogiat kohaldades. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega haldus- ja kohtuvõimu võimatusest asuda õiguse tõlgendamise ja analoogia kohaldamisega seadusandja asemele ning kehtestada norme, mida seadusandja pole kas tähelepanematusest, kogenematusest või teadlikult kehtestanud. Aegumise institutsioon peab tagama isikule kindlustunde, et kui maksuhaldur ei ole kehtestatud maksuotsust täitmisele pööranud, siis teatud aja möödudes ei saa ta seda enam teha. Isik ei pea elama määramata aja teadmatuses, mis tema vastu esitatud nõudest saab ja millal seda otsustatakse sisse nõudma hakata. Seepärast on aegumise peatumist ja katkemist puudutav regulatsioon isiku õigusi intensiivselt riivav, mis peab olema seaduses täpselt reguleeritud. Maksuõiguses ei ole isiku kahjuks analoogia kohaldamine lubatav. Seda, et isikut koormava iseloomuga meetmeid ei saa analoogia või tõlgendamise kaudu isiku kahjuks kohaldada, on leidnud ka Riigikohus oma lahendites nr 3-3-1-75-06 ja 3-3-1-30-07. Esimeses lahendis leidis Riigikohus, et koormava iseloomu tõttu ei saa
lg-s 4 toodud aegumise katkemist kohaldada olukorras, kus maksuvõla ajatamine toimus varemkehtinud
alusel, milles puudus aegumise katkemise instituut. Sama põhimõtet on Riigikohus korranud ka oma lahendis nr 3-3-1-30-07, kus Riigikohus on tõepoolest kohaldanud intressinõude määramise tähtaega analoogia korras ka sundtäitmise tähtajale, kuid seejuures on Riigikohus lähtunud isiku õigusi vähem koormavast lahendusvariandist (kohaldanud 7-aastase aegumistähtaja asemel 1aastast tähtaega), mitte tõlgendanud seadust isikule kahjulikumalt. Maksude ja intresside sissenõudmise kohustus on maksuhalduril, kes peab jälgima, et maksud oleksid tähtaegselt laekunud, peab tähtaegselt tasumata võlad sundkorras sisse nõudma ning silmas pidama, et see toimuks seaduses toodud aegumistähtaja piires. Antud juhul oleks maksuhaldur pidanud intressinõude lühikese aegumistähtaja tõttu Tartu Halduskohtu esialgse õiguskaitse 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.