Tsiviilasi nr.2-09-22759 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju maakohus, Tartu maantee kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Kai Härmand Otsuse tegemise aeg ja koht 31.03.2010 Tallinn Tsiviilasja nu

§ 29lg 5 p 5 sätetest.

Hageja esitas kindlustuse vaidluskomisjonile kaebuse. Hageja leiab oma esialgses avalduses, et kostja on kasutanud hüvitise arvestamisel vale metoodikat, sest hageja sai kuni 31.07.2008 sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mil lõppes hageja tööleping. Hageja ei olnud end töötuna registreerinud, sest soovis jätkata sügisel töötamist, liiklusõnnetuse toimumise ajal oli hagejal käsundusleping äriühingu juhtimiseks, mille eest ta tasu ei saanud. Hageja leiab, et hüvitise suuruse arvestamisel tuleb lähtuda

§ 29

lg 5 p 1 ja 2, sest hagejal oli töisest tulust saadav sissetulek kindlustusjuhtumile eelnenud 12 kuu jooksul. Hüvitise määramisel tuleks aluseks võtta hageja vahetult õnnetusele eelnenud 6 kuu jooksul hagejale makstud sotsiaalmaksuga maksustatud deklareeritud summade alusel vastavalt

§ 29

lg 6 lähtudes SKOÜ poolt maksu ja tolliametile esitatud 2008 a deklaratsiooni andmetest. Hageja on nõus ka sellega, et kahju hüvitis arvestatakse tema 12 kuu netotulu alusel, arvestades netotulu perioodil september 2007 kuni juuli 2008 proportsionaalselt töötatud ajaga. MENETLUSE KÄIK Kindlustuse vaidluskomisjon tegi 12.05.2009 otsuse, millega rahuldas hageja kaebuse osaliselt. Kostja esitas kohtule avalduse, milles palus pooltevaheline vaidlus kohtus hagimenetluse uuesti läbi vaadata. Hageja esitas kohtule täiendava hagiavalduse, milles nõustus kindlustuse vaidluskomisjoni 12.05.2009 otsusega kaebuse osalise rahuldamise kohta. Hageja leidis, et hüvitise suuruse arvestamisel tuleb lähtuda

§ 29lg 5 p 1 sätetest.

Hageja ei olnud õnnetuse toimumise ajal ei töötu ega mittetöötav isik, tal oli olemas tulu. Tulu olemasolu on vaidluse keskne küsimus. Asjas ei oma tähtsust see, et hagejal ei olnud sissetulekut kogu õnnetusele eelnenud 12 kuu jooksul. KOSTJA VASTUVÄITED Kohus leiab, et hüvitise suuruse arvestamisel tuleb lähtuda

§ 29lg 5 p 5 sätestatust. Deliktiõigusest on teada, et kahjuhüvitamise eelduseks on kahju olemasolu, milles lähtub ka Li

KndlS § 29 lg

1. Hüvitist on saama õigustatud isik, kelle sotsiaalmaksuga maksustatud tulu vähenes seoses liiklusõnnetusega. Seetõttu ei ole isikahju hüvitise õigustatud subjektiks ei ole isikud, kelle sotsiaalmaksuga maksustatud tulu õnnetuse tagajärjel ei vähenenud. Tulu saavate is8kute ringi reguleerib paragrahvi lõige 1 ja tulu arvutamise metoodikat lõige
2. Siiski on lõikes 5 sätestatud võimalus, et tulu mittesaav isik on õigustatud siiski saama hüvitist, kuid seda palga alammäära alusel. Kostja möönab, et hagejat ei saa käsitleda töötuna, sest ta oli käsunduslepingu alusel tegutsev juhatuse liige ja ta ei olnud end töötuna registreerinud. Mittetöötava isikuna tuleb käsitleda isiku, kes ei ole end töötuna arvele võtnud, kuid kel puudub töösuhe, ta ei saa maksustatavat tulu. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja töösuhe lõppes poolteist kuud enne õnnetust, seega võib teda pidada mittetöötavaks isikuks. Juhatuse liikme ja OÜ R omanikuna tegutses hageja ilmselt äriühingu kasumi ja dividendide saamise eesmärgil, mida ei maksustata sotsiaalmaksuga ja mille saamatajäämist kostja hüvitama ei pea. Ka olukorras, kus hagejat tuleks pidada töötavaks isikuks, puudus tal sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ja sellisel juhul ei oleks ta üldse õigustatud saama hüvitist. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostja seisukohad, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle kohtuasjas faktiliste asjaolude üle. Pooled võtavad omaks, et toimus liiklusõnnetus, mis on kindlustusjuhtumiks ja selle käigus sai isikukahju hageja. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja oli liiklusõnnetuse ajal OÜ R juhatuse liige, tal oli sõlmitud sellekohane käsundusleping ja tasu lepingu järgi ta ei saanud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja tööleping SKOÜ-ga lõppes 31.07.2008, hageja ei olnud töötuna arvele võetud. Vaidluse lahendamiseks tuleb tõlgendada seadust. Pooltevahelist õigussuhet reguleerib liikluskindlustuse seadus.

§ 29

lg 1 sätestab, et õigus ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju hüvitisele on füüsilisel isikul, kelle sotsiaalmaksuga maksustatav tulu vähenes seoses tervisekahjustusega liikluskahju tagajärjel. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et kannatanu netotulu enne liikluskahju tekkimist leitakse:

§ 29

lg 5 p 1 järgi võttes arvesse kaheteistkümne vahetult liikluskahju tekkimisele eelnenud kuu jooksul saadud sissetuleku ja kalendripäevade arvu;

§ 29

lg 5 p 2 järgi kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik sai liikluskahju tekkimisele vahetult eelnenud ajal sissetulekut kaheteistkümnest kalendrikuust lühemal perioodil, võetakse arvesse tegelik sissetulek nimetatud perioodil ja sellele vastava perioodi pikkus kalendripäevades; ja

§ 29

lg 5 p 5 järgi mittetöötava või töötu isiku puhul, kes enne liikluskahju oli töövõimeline ja kes ei ole alla 16-aastane ega pensioniealine, on sissetuleku arvestamise aluseks liiklusõnnetuse ajal kehtinud kuupalga alammäär. Kohus leiab, et

§ 29

lg 1 on norm, mis sätestab hüvitist saama õigustatud isikute ringi ning sama paragrahvi lõige 5 p 1-5 sätestab hüvitise arvestamise metoodika. Vaidluse keskne küsimus on see, kas õnnetuse toimumise ajal oli hagejal sissetulek, mis vähenes, või mitte. Seadus seob ajutise töövõimetuse hüvitise saamise sissetuleku olemasoluga. Kahju hüvitamiseks on eeltingimuseks kahju tekkimine ning kahju, milleks ajutise töövõimetuse hüvitise puhul on saamata jäänud tulu, saab isikul tekkida vaid siis, kui tal on olemas tulu, mis vähenes. Kohtu arvates on seaduse eesmärk ja hüvitise maksmise mõte selle, et panna kannatanu sellisesse olukorda, mis oleks olnud juhul, kui õnnetust ei oleks toimunud ja kõrvaldada õnnetusega tekkinud negatiivsed tagajärjed mh sisstuleku vähenemine. Mittetöötavaks isikuks tuleb kohtu arvates lugeda seaduse mõttest tulenevalt isik, kel puudus sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Oluline ei ole mitte töölepingu või mõne muu sarnase lepingu olemasolu vaid riigimaksude tasumine isik tulu eest. Hagejal oli küll õnnetuse ajal kehtiv käsundusleping, millelt arvestatakse üldjuhul sotsiaalmaksu, kuid lepingu eest ta tasu ei saanud, seega puudus tal sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Seetõttu ei tekkinud hagejal ka olukorda, kus tema sissetulek oleks tegelikult vähenenud. Kohus peab vajalikuks märkida, et seaduses kasutatud terminit „vahetult enne“ saab tõlgendada läbi põhjusliku seose instituudi. Liiklusõnnetus peab olema vahetus põhjuslikus seoses tulu saamata jäämisega st liiklusõnnetuse tõttu ei saanud hageja juba olemasolevaid töökohustusi vm lepingulisi kohustusi, mille alusel maksti talle sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, täita.

§ 29

lg 5 p 5 sätestab olukorra, kus isikul puudub sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek õnnetuse ajal, kuid isik on siiski töövõimeline, seega võib liiklusõnnetuse toimumine takistada tal tulevikus sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamist. Seega on seadusandja ette näinud olukorra, milles on hageja. Kohus leiab, et kostja on õigesti arvestanud hüvitise suurust

§ 29lg 5 p 5 järgi ning hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb Ts

MS § 162 lg 1 lausel jätta hageja kanda. Kohtunik