) § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja esitas liisingulepingu alusel põhivõlgnikule igakuised liisingumakse arved nr 1000943212, 1000979767, 1001012468, 1001048608, 1001085010, kokku summas 7 021 krooni (448,72 eurot). (tl 6-10). Kuivõrd põhivõlgnik oma kohustust ei täitnud ütles hageja lepingu üles 09.04.2009 (tl 11). Põhivõlgniku võlg hagejale kokku on 46 939,77 krooni (3 000 eurot). Põhjusel, et põhivõlgnik on pankrotis, esitas hageja nõude käendaja vastu. Kostja on rahalise kohustuse täitmisel langenud viivitusse, milleks on 0,15 % päevas. Seega kulub tasumisele viivis 35 263 krooni (2 253,72 eurot).
lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Riigikohtu 18.03.2010 lahendist 3-2-1-12-10 tuleneb, et põhivõlgniku pankroti väljakuulutamine ja pankrotimenetluses nõuete esitamine ei mõjuta käendaja käenduslepingust tulenevat kohustust täita võlgniku täitmata kohustust. Võlausaldaja saab esitada oma nõude käendaja vastu kohe pärast põhivõlgniku vastu esitatava nõude sissenõutavaks muutumist ja põhivõlgniku pankrotimenetluse toimumine ei avalda käendaja käenduslepingust tulenevale kohustusele mingit mõju. Hageja (liisinguandja), BMTOÜ (liisinguvõtja/põhivõlgnik) ja müüja KOÜ sõlmisid liisingulepingu kasutusrenditingimustel koos üldtingimustega, mille alusel hageja liisinguandja kohustus omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt kohvimasina ning andma selle liisinguvõtja kasutusse. Lisaks nimetatule nähtub, et kõnealuse kasutusrendilepinguga on sõlmitud käendusleping, mille kostja on allkirjastanud (tl 4). Käendust puudutavas osas on rendilepingu üldtingimuste punktis 15 sätestatud, et käendaja tagab rentniku kohustuse täitmise rendile andja ees kokku lepitud mahus. Vastavalt vaidlusalusele lepingule on lepitud kokku poolte vahel, et käendaja vastutab täies ulatuses lepingust tulenevate kohustuste eest. Seega tuleb lugeda, et poolte vahel on sõlmitud käendusleping, millega on käendaja andnud nõusoleku tagada rentniku kohustuse täitmise rendile andja ees. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta kasutusrendilepingut osas, mis puudutab käendust, allkirjastanud ei ole. Poolte 3 vahel on tuginedes eeltoodule sõlmitud kehtiv käendusleping ning antud juhul kostja muud vastuväited on seega ainetud. Samuti ei oma antud asjas tähtsust kostja vastuväide selle kohta, et kui BMTOÜ-le esitati vaidlusalusel perioodil arved, tema enam juhatuse liige ega ettevõtte töötaja ei olnud.
lg 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest.
lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik,
lg 1, mille kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, § 76 lg-le 2 tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kuivõrd antud juhul on sõlmitud liisinguleping kasutusrenditingimustel koos üldtingimustega, millele lisaks on sõlmitud käendusleping kostja ja hageja vahel, siis kohustub kostja vastavat lepingut sõlmitud tingimustel ka täitma. Asjas ei esine asjaolusid, mis välistaksid kostjal
lg-st 2 tuleneva lepingu täitmise kohustuse.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni.
lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt
, mille lõige 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada tasumisele kuuluvat leppetrahvi mõistliku suuruseni arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja on arvestanud kostjale viivist vastavuses poolte sõlmitud lepinguga (tl 2). Kostja ei ole arvutuskäigule vastuväiteid esitanud, samuti ei ole palunud, et kohus viivist vähendaks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt 3 000 eurot 0,15 % päevas alates 04.09.2010 kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks täies ulatuses välja mõista põhivõlg 46 939,77 krooni (3 000 eurot), viivis 35 263 krooni (2 253,72 eurot) ja viivis 0,15 % päevas alates 04.09.2010 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 162 lg -st 2 pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 4 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Hannes Olev Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.