← Eesti

3-09-884/60

Obsah (5)§ 116§ 115§ 33§ 128§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 2. detsember 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-

) § 115 lg 1 ja § 117 lg 1 intressi määras 0,06% päevas, alates maksuvõla tekkimisele järgnevast päevast kuni maksude tasumise päevani, viimane kaasaarva- 3-09-884 tud. Otsuses märgiti, et tasumisele kuuluvat intressisummat on maksukohustuslasel võimalik kontrollida maksukohustuslaste registrist e-maksuameti kaudu või pöörduda maksuhalduri poole. Intressi tasumata jätmise korral on maksuhalduril õigus esitada intressinõue (tl 28). 26.06.2007 tasus Akciju Sabiedriba BMGS Eesti filiaal tasumiseks määratud käibemaksu ja intressid summas 940 000 krooni.

  1. Akciju Sabiedriba BMGS Eesti filiaal esitas 16.07.2007 halduskohtule kaebuse PMTK 18.06.2007 maksuotsuse nr 12-5/378 tühistamiseks (haldusasi nr 3-07-1450) ja 07.09.2007 taotluse maksuotsuse kehtivuse peatamiseks tagasiulatuvalt. Kaebaja põhjendas taotlust sellega, et maksuotsuse kehtivuse korral ei saa maksuhaldur väljastada tõendit maksuvõla puudumise kohta, mida kaebaja vajas riigihankemenetluses osalemiseks.
  2. Tallinna Halduskohtu 07.09.2007 määrusega peatati PMTK 18.06.2007 maksuotsuse nr 125/378 kehtivus. 10.09.2007 määrusega muutis halduskohus eelnimetatud määruse resolutsiooni ning peatas maksuotsuse kehtivuse tagasiulatuvalt maksuotsuse tegemise ajast arvates.
  3. Tallinna Halduskohtu 22.01.2008 otsusega jäeti Akciju Sabiedriba BMGS Eesti filiaali kaebus PMTK 18.06.2007 maksuotsuse nr 12-5/378 tühistamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2008 otsusega tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega tühistati PMTK 18.06.2007 maksuotsus nr 12-5/
  4. Kohtuotsus jõustus 19.02.
  6. 27.02.2009 esitas Akciju Sabiedriba BMGS Eesti filiaal maksuhaldurile taotluse tagastada talle maksuotsuse alusel tasutud maksusumma, intressid ning intressidelt arvestatud ja tasutud tulumaks. Lisaks paluti arvestada ja tasuda nimetatud summadelt intressi.
  7. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 24.03.2009 otsusega nr 8-3/5784 rahuldati taotlus osaliselt ja arvestati tasutud maksusummalt intresse summas 25 083 krooni. Tuginedes Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-21-03, 3-3-1-13-04 ja 3-3-1-21-08 leiti, et maksuotsuse kehtivuse peatamine kõrvaldab haldusakti siduvuse haldusõigussuhte subjektide suhtes ja maksuotsuse kehtivuse peatamisega langes isikul ära maksu tasumise kohustus. Reaalselt tasus maksumaksja maksusumma küll 26.06.2007, kuid alates 07.09.2007 oli tegemist enammaksega ning maksumaksja sai seda ilma piiranguteta käsutada ja kasutada. Seetõttu arvestati tasutud maksusummalt intresse kuni maksuotsuse nr 12-5/378 kehtivuse peatamise kohta tehtud esialgse õiguskaitse määruse tegemise kuupäevani (07.09.2007). Taotlus tasutud intressidelt intressi arvestamiseks jäeti rahuldamata, sest maksuhaldur ei ole maksumaksjale intressinõuet esitanud ega intressinõude alusel intressi sisse nõudnud. Taotlus intressidelt tasutud tulumaksult intresside arvestamiseks jäeti rahuldamata, kuna maksuhaldur ei ole haldusaktiga kohustanud maksumaksjat intressidelt tulumaksu tasuma, millest tulenevalt maksukorralduse seaduse (

) § 116 lg 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. 7. Akciju Sabiedriba BMGS Eesti filiaal esitas 23.04.2009 halduskohtule kaebuse MTA 24.03.2009 otsuse nr 8-3/5784 osaliseks tühistamiseks ning MTA kohustamiseks arvestama ja tasuma PMTK 18.06.2007 maksuotsuse nr 12-5/378 alusel tasutud maksusummalt, intressidelt ning intressidelt tasutud ja arvestatud tulumaksusummalt intressi. Kaebuse põhjendused: Vastustaja leiab vääralt, et maksuotsuse kehtivuse peatamine halduskohtu 07.09.2007 määrusega tähendab seda, et esialgse õiguskaitse abinõu rakendamisega kõrvaldati

§ 116lg 1 koosseisuline element ehk maksuotsus, millega kohustati kaebajat tasuma suurem maksu2

(12)3-09-884 summa, kui tal tulnuks tasuda. Maksuotsuse kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse abinõuna on ajutise iseloomuga kohtuotsuse täitmist tagav meede, millel ei ole maksukohustust tekitavat iseloomu. Esialgse õiguskaitse määrus ei muuda olematuks ka kord tehtud maksuotsust. Seda teeb vaid lõplikult jõustunud kohtuotsus, millega tühistatakse vaidlustatud maksuotsus. Antud juhul jõustus selline kohtuotsus 19.02.2009 Riigikohtu määrusega nr 7-1-3-6-09. Esialgse õiguskaitse korras maksuotsuse kehtivuse peatamisel ei taotleta muid eesmärke peale kohtuotsuse täitmise tagamise ja menetlusosalise huvide kaitse. Esialgse õiguskaitse abinõu mõjuga ei ole hõlmatud maksukohustuslasele tasumisele kuuluva intressi arvestamine, kuna intressi arvestamine või arvestamata jätmine ei mõjuta kohtuotsuse täitmise perspektiivi. Ka maksuintressi puhul ei ole võimalik esialgse õiguskaitse korras peatada intressinõude kehtivust selliselt, et maksuhalduri jaoks positiivse kohtuotsusega ei ole enam võimalik välja mõista maksuintressi perioodi eest, mille jooksul oli intressinõude kehtivus peatatud esialgse õiguskaitse korras, kuna kohtuotsusega kõrvaldatakse eeldus, et intressinõue on ebaseaduslik, tagasiulatuvalt. Käesolevas vaidluses kõrvaldas 19.02.2009 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2008 otsus tagasiulatuvalt eelduse, et maksuotsus oli seaduslik. Lähtudes vastustaja loogikast, et 07.09.2007 määrus kõrvaldas maksuotsuse õigusliku toime, tuleks asuda seisukohale, et sellele järgnev kohtumenetlus ei omanud enam maksuotsuse kehtivusele mingit mõju. Kui eeldada, et ringkonnakohtu otsus oleks kaebaja jaoks negatiivne, siis lähtudes vastustaja loogikast tähendaks see, et kohtuotsusel ei ole mingit õiguslikku tähendust või et kohtuotsusega teeks kohus iseseisva maksuotsuse, mis hakkaks kehtima kohtuotsuse tegemise ajast. Viimane ei ole aga kohtu pädevuses. Seega lähtus maksuhaldur ebaõigest arusaamast esialgse õiguskaitse abinõu õiguslikust tähendusest, leides, et puhtalt menetlusliku abinõuna võib see tekitada muudatusi materiaalõiguslike instituutide õiguslikus toimes. Maksuintress on seaduse alusel tekkiv ja maksuõigussuhtest tulenev materiaalõiguslik kohustus, mida ei ole võimalik kehtestada, muuta või tühistada esialgse õiguskaitse määrusega. Vastustaja kohaldas ebaõigesti

§ 116lg-t 1.

Maksusumma oli kaebaja poolt tasutud kehtiva maksuotsuse alusel ja täitmiseks, nagu näeb ette

§ 116lg 1.

Seega on väär vastustaja seisukoht, et maksusumma oli tasutud kaebaja poolt vabatahtlikult ilma selleks kohustava maksuhalduri haldusaktita. Vastustaja kohustas maksuotsusega kaebajat iseseisvalt arvestama ja tasuma intresse määratud maksusummalt ning kaebaja täitis ka selle maksuotsusest tuleneva nõude. Tulumaksuseaduse (TuMS) kohaselt loetakse maksuintress ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks, mis kuulub tulumaksuga maksustamisele. Maksuotsuse tühistamisega langes ära kaebaja kohustus maksuotsusega määratud summalt intresside tasumiseks, mistõttu on intressidelt tasutud tulumaksu puhul tegemist enammaksega

§ 116lg 1 tähenduses.

Vastustaja kohustus arvestada intressid enammakse summalt laienes ka kaebaja poolt tasutud tulumaksusummale. Seega on 26.06.2007 maksuhaldurile maksuotsuse alusel ja sellega seonduvalt tasutud summad enammakse, millelt on maksuhaldur vastavalt

§-le 116 kohustatud arvestama ja tasuma kaebajale intressi. Vastustaja on tagastanud kaebajale enammakse summa, kuid ei ole täitnud

§-st 116 tulenevat kohustust täielikult. Taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esitati ligi 3 kuu möödumisel maksuotsuse tegemisest ja olukorras, kus maksuotsus oli täidetud. Ka vastustaja ei esitanud sisulisi vastuväiteid maksuotsuse kehtivuse peatamiseks tagasiulatuvalt, kuna see oli läbi arutatud. Sisuliselt oli kaebaja pandud olukorda, kus maksuotsuse kehtivuse peatamine oli ainuke sobiv meede väljastamaks tõendit maksuvõla puudumise kohta, et kaebaja saaks osaleda riigihankemenetluses. Vastupidiselt vastustaja väidetule oli esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise eeltingimuseks see, et kaebaja ei saanud esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal kasutada ega käsutada maksuhaldurile maksuotsuse alusel tasutud summasid. 07.09.2007 määruse p-s 10 märgiti järgmist: 3

(12)3-09-884 “Esialgse õiguskaitse kohaldamisel juhindub kohus taotluses märgitud eesmärgist. Juhul kui kaebaja peaks asuma esialgsele õiguskaitsele tuginedes sooritama mingisuguseid muid toiminguid, mida ta halduskohtule esitatud taotluses ära toonud ei ole või käituma sõnamurdlikult tasutud maksusumma tagasinõudmise osas, samuti juhul kui ilmnevad muud olulised asjaolud, on kohtul võimalik HKMS § 12² lg 3 alusel menetlusosalise taotluse alusel või oma algatusel esialgse õiguskaitse määruse igas menetlusstaadiumis tühistada või seda muuta.” Seega oli tasutud summade tagasinõudmata jätmine eelduseks, et kohus ei tühista esialgse õiguskaitse määrust. Vastustaja ei ole taotluse lahendamisel seda arvestanud. Haldusasja nr 3-07-1450 menetluses käitus kaebaja heauskselt, tasudes täielikult maksuotsusega ettenähtud ja sellega seotud summad. Ka esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel arutas kaebaja vastustajaga läbi selle eesmärgid ja saavutas vastustajaga kompromissi. Seega oli vastustaja teadlik nimetatud menetlustoimingu tegelikest eesmärkidest ja sellest, et tasutud summade tagasinõudmine on praktiliselt võimatu. Seetõttu ei ole vastustaja keeldumine 27.02.2009 taotluse täielikust rahuldamisest kooskõlas hea haldustava põhimõtetega. 8. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited: Kuna maksuotsuse kehtivus oli peatatud, ei omanud see enam õiguslikku jõudu, mille tekitamisele ta oli suunatud, ja maksuotsuse kehtivuse peatamisega langes kaebajal ära maksu tasumise kohustus. Seetõttu ei pidanud MTA kaebaja kasuks tasutud intressidelt intressi arvestama ja intressidelt tasutud tulumaksult intressi arvestama. Kui kohus esialgse õiguskaitse korras haldusakti kehtivuse peatab, ei ole haldusakti olemas ja selle täitmist pole täiendavalt vaja peatada. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-13-04 leiti, et kehtivuse peatamise õiguslik tähendus on oma olemuselt sarnane õigusakti kehtetuks tunnistamise tähendusega, kuigi selle vahega, et peatamine on ajutine, kehtetuks tunnistamine aga lõplik. Haldusakti kehtivuse peatamine tähendab, et ajutiselt langeb ära õiguslik tagajärg, mille tekitamisele see on suunatud. Haldusakti kehtivuse peatamise ajal kaotab haldusakti õiguslik regulatsioon oma jõu. Seega langes ära kaebajale maksuotsusega kehtestatud kohustus tasuda käibemaksu. Kaebaja ei pidanud maksuotsusega kaasnevaid tagajärgi enam taluma ja kaebaja poolt tasutud summa puhul ei olnud enam tegemist maksuotsuse alusel tasutud summaga, vaid enammaksega, mida kaebaja sai kasutada jooksvate maksukohustuste täitmiseks. Maksuteate täitmine seisneb üldjuhul maksu tasumises haldusakti adressaadi poolt (lahend nr 33-1-21-08). Kui maksuteate täitmine on peatatud, siis tähendab see, et isik ei pea ajal, mil peatamine kestab, maksuteadet täitma. Seega ei ole isikul ajal, mil maksuteate täitmine on peatatud, kohustust maksu maksta. Sisuliselt lükkab maksuteate täitmise peatamine maksu tasumise tähtpäeva edasi. Kuna isikul ei ole maksuteate täitmise peatamise ajal kohustust maksu maksta, ei saa teda käsitada sel ajal ka maksuvõlglasena, olenemata sellest, kas vastava maksu tasumiseks algselt ettenähtud tähtpäev on saabunud või mitte. Seega leidis MTA õigesti, et maksuotsuse kehtivuse peatamisega langes kaebajal ära maksu tasumise kohustus ja kaebaja makset tuli alates 07.09.2007 käsitleda enammaksena, mida kaebaja sai piiranguteta kasutada ja käsutada. Kuna maksuotsuse kehtivuse peatamisega langes kaebajal ära maksu tasumise kohustus ja õiguslikult ei eksisteerinud enam haldusakti, millega maksuhaldur kehtestas kaebajale maksu tasumise kohustuse, siis ei ole alates 07.09.2007 täidetud ka

§ 116

lg 1 kohaldamise eeldus, kuna kaebaja poolt tasutud maksusumma muutus enammakseks ja maksuhalduri haldusakti ei eksisteerinud alates 07.09.2007. Seega ei ole MTA valesti kohaldanud materiaalõigust. 4

(12)3-09-884 Maksuotsuses

§ 115

lg-le 1 ja § 117 lg-le 1 viitamine ei tähenda kaebajale intressinõude esitamist, vaid selgitamiskohustuse täitmist ja

§ 115lg-s 1 sätestatud kohustuse meelde tuletamist (lahend nr 3-3-1-60-08).

Selgitamiskohustuse täitmine ei ole võrdsustatav intressinõude esitamisega, kuna puudub intressinõudena vormistatud haldusakt, millega riik oleks kaebajat konkreetselt määratletud intressisummat tasuma kohustanud. Samuti jäeti õigesti rahuldamata taotlus intressidelt tasutud tulumaksult intresside arvestamiseks, kuna maksuhaldur ei ole haldusaktiga kohustanud kaebajat intressidelt tulumaksu maksma.

§ 116

lg-t 1 saab kohaldada üksnes juhul, kui maksuhaldur on haldusaktiga isikut kohustanud konkreetselt määratletud ja piiritletud summa tasumiseks ning isik on haldusaktiga kehtestatud konkreetse nõude täitnud või haldusorgan on haldusaktis tasumiseks kohustatud summa ise sisse nõudnud. Asjaolu, et kaebaja ei taotlenud käibemaksukontol asunud tasutud summa tagastamist (ega muu kaebaja põhjendus), ei välista maksuotsuse kehtivuse peatamise tagajärgede tegelikku mõju kaebaja maksukohustusele. Seega muutus maksuotsuse alusel tasutud summa pärast maksuotsuse kehtivuse peatamist mitte ainult abstraktselt, vaid ka tegelikult enammakseks.

  1. Tallinna Halduskohtu 28.01.2010 otsusega tühistati MTA 24.03.2009 otsus nr 8-3/5784 intresside arvestamata jätmise osas ning tehti ettekirjutus vastava intressi arvestamiseks ja tasumiseks; MTA-lt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulud 48 000 krooni. Põhjendused: Riigikohtu määrusest nr 3-3-1-13-04 ei saa üheselt järeldada, et maksuotsuse alusel tasumisele kuulunud ja juba tasutud summasid oleks olnud võimalik haldusakti kehtivuse peatamise järgselt automaatselt uuesti kasutada, minnes ka veel vastuollu esialgse õiguskaitse määruse p 10 tingimustega. Riigikohtu lahendis selgitati haldusakti kehtivuse peatamise õiguslikku tähendust pigem teoreetilises plaanis ja ka vaidluse olemus oli teistsugune. Selles asjas oli peatatud esialgse õiguskaitse korras üldkorralduse kehtivus, et säilitada puhkeala ja välistada vahepealne elamuehitus, mille tõttu lükkus edasi võimalike ehitusprojektide realiseerumine piiranguvööndis. Määruse p-s 18 rõhutati muuhulgas, et halduskohtul tuleb tagada esialgse õiguskaitse määruse üheseltmõistetavus, et nii protsessiosalistele kui ka muudele isikutele oleks selged haldusakti kehtivuse peatamise õiguslikud tagajärjed. Halduskohtu 07.09.2007 määruses ongi maksuotsuse kehtivuse peatamise tagajärgi selgitatud ja seostatud taotluse eesmärgiga ehk et peatamine oli vajalik hankemenetluses osalemist võimaldava tõendi saamiseks. Kaebaja väidab, et pole vastavaid summasid esialgse õiguskaitse määruse väljastamise järgselt kasutanud ning esitas selle kohta tõendeid seoses reservi moodustamisega
  2. aastal ja majandusaasta aruande, milles on
  3. a kohal välja toodud rida - muud ärikulud. Selles osas poolte seisukohad sisulist ei erine, sest ka maksuhalduri selgitustest nähtub, et mingeid taotlusi maksuotsuse alusel tasutud summade mujale suunamiseks või tagastamiseks ei ole kaebaja enne
  4. a veebruari esitanud. Vastustaja väite (26.06.2007 tasutud maksusummat võidi vahepeal tulevaste maksukohustuste tasumiseks kasutada) ja viite (kontokaardi väljavõttes kajastuvale 20.07.2007 määramisele summas 926 956 krooni) osas nõustus kohus kaebajaga, et nimetatud asjaolu ei ole antud vaidluse juures enam tähenduslik, kuna esialgse õiguskaitse määruse koostamise ajaks oli maksuotsuse alusel tasutud summa kontol olemas ja võlgnevust ei olnud. Vastasel korral ei oleks esialgset õiguskaitset kohaldatud. 07.09.2007 esialgse õiguskaitse määruses osutatakse mõlema poole kinnitusele, et maksuotsusega määratud maksusumma on tasutud. Kaebus esitatigi seetõttu, et vaidlustatud otsusega keelduti intresside tasumisest alates 07.09.2007, kusjuures nõustuti arvestama tasutud maksusummalt intresse eelneva perioodi osas. Seega ei saa olla tähendust tasutud summa väidetaval vahepealsel kasutamisel ajavahemikus 26.06.2007-07.09.
  5. Väite puhul, mille kohaselt võis maksumaksja enammakset ilma igasuguste piiranguteta alates 07.09.2007 käsutada ja kasutada, on tegemist olulise kaalutlusveaga ning otsus tuleb selles osas tühistada. 5

(12)3-09-884 Kohus ei nõustu vastustaja viitega taotluse rahuldamata jätmisel

§ 116lg-le 1.

Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-63-04 p-s 9 on viidatud sellel ajal kehtinud

§ 33

lg-le 1, mis sätestas, et maksumaksjal, kes on tasunud maksuseaduses ettenähtust suurema maksusumma, on õigus kolme aasta jooksul enammakse tekkimise päevast arvates taotleda maksuhaldurilt enammakstud summa tagastamist või tasaarvestamist, ja et sama paragrahvi teise lõike teise punkti kohaselt laieneb see õigus samadel tingimustel ka maksukohustuslasele, kes on maksuhaldurile tasunud seadusega ettenähtust rohkem intresse. Alates 01.01.2009 kehtiva

§ 33

lg 1 sätestab analoogiliselt, et maksumaksjal on õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel (§ 105 lg 1) tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud makse (§ 105 lg 2). Endiselt on säilinud võimalus saada tagasi ka seadusega ettenähtust rohkem tasutud intressid (

§ 33lg 2 p 2).

Riigikohus selgitas p-s 15 viitega

§ 116

lg-le 2, et olukorras, kus tagastusnõude sisuks võib olla ka enammakstud intress, on maksuhaldur kohustatud tasuma intressi enammakstud intressi tagastamisega viivitamise korral ja et maksuhaldur peab ise välja arvutama intressisumma ning üldjuhul tasuma intressid koos tagastusnõude täitmisega. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et intresse tulnuks tasuda ainult juhul, kui maksuhaldur oleks esitanud eelneva (kirjaliku) intressinõude. PMTK 18.06.2007 maksuotsuse resolutsiooni p-s 2 on viidetega

§ 115

lg-le 1 ja § 117 lg-le 1 kohustatud kaebajat arvestama ja tasuma määratud maksusummalt intressi 0,06% päevas, alates maksuvõla tekkimisele järgnevast päevast kuni maksude tasumise päevani, viimane kaasaarvatud. Maksuhaldur hoiatas ka võimaliku sundtäitmise algatamise suhtes. Seega tulenes intressi arvestamise ja tasumise kohustus seadusest ja maksuotsusest. Kaebajale ei saa teha etteheiteid, et ta intressi koheselt tasus ega jäänud ootama intressinõuet. Vaidlustatud otsus tuleb ka selles osas tühistada, sest vastasel korral võiks muutuda

intressi arvestamist ja tasumist puudutav regulatsioon sisutuks, ja kohustada vastustajat (alusetult) tasutud maksuotsuse põhisummalt tasutud intressilt intressi arvestama. Analoogiliselt eelnevaga tuleb vastustajal arvestada intresse ka intressidelt tasutud tulumaksult. Kuna tulumaks tasuti tühistatud maksuotsuse alusel tasutud intressidelt kui ettevõtlusega mitteseotud kulult (TuMS § 51 lg 1 ja 2) ja see oli tegelikult põhjendamatu enammakse, tuleb sellelt ka intresse tasuda. Antud juhul tasuti intressidelt kui ettevõtlusega mitteseotud väljamakselt tulumaksu seetõttu, et varasemalt oli kaebaja 18.06.2007 maksuotsuse alusel nõutava põhisumma ja intressid üle kandnud. Seega toimus ka nimetatud tulumaksu maksmine lähtuvalt tühistatud maksuotsusest. Kui lähtuda eeldusest, et põhisummalt tasutud intressidelt kui alusetult enammakselt tasub maksuhaldur intresse, siis ei oleks millegagi põhjendatud erinev käitumine nende intresside pinnalt tasutud ettevõtlusega mitteseonduva ja tagastatud tulumaksu osas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 10. MTA apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, jätta uue otsusega kaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kaebaja kanda. Põhjendused: Kohus leidis ekslikult, et maksuotsuse alusel tasumisele kuulunud ja tasutud summasid ei oleks olnud võimalik haldusakti kehtivuse peatamise järgselt automaatselt uuesti kasutada. Tuginedes Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-49-08, 3-3-1-51-01, 3-3-1-21-03, 3-3-1-13-04, 3-41-16-08, 3-3-1-21-08 ja õiguskirjanduses avaldatud seisukohtadele leiti, et haldusakti kehtivuse peatamise esialgne tagajärg on analoogiline haldusakti kehtetuks tunnistamisele – haldusaktiga antud õigust või kohustust ei ole võimalik realiseerida, siis tuleb ka haldusakti peatamisel arvestada haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsiooniga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1 kohaselt kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut kohaldatakse haldusakti kehtivuse peatamise suhtes. Haldusakti kehtivuse peatamise toime on sarnane selle edasilükkamisega, 6

(12)3-09-884 kuid selle vahega, et peatamise korral on haldusakt enamasti juba jõustunud. Kehtivuse taastumine on peatamise korral tavaliselt lükatud edasi määramata ajaks kuni mingi sündmuseni. Kehtivuse peatumine kõrvaldab põhimõtteliselt ka siduvuse haldusõigussuhte subjektide suhtes. Seega kaotab haldusakti kehtivuse peatamise ajal haldusakti õiguslik regulatsioon oma jõu. Kaebajale maksuotsusega kehtestatud kohustus tasuda käibemaksu langes seega ära. 07.09.2007 ja 10.09.2007 määruste resolutsioonidega peatati üksnes maksuotsuse kehtivus. Täiendavaid tingimusi maksuotsuse kehtivuse peatamise mõju piiramise osas resolutsioonis ei olnud. TsMS § 457 lg 1 ja HKMS § 96 kohaselt on jõustunud kohtulahend kohustuslik menetlusosalistele osas, milles resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-17-09 leiti, et TsMS § 457 lg 1 järgi toob pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon, kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta. Kohtulahendi põhjenduste õigusliku tähendusega seoses on sarnaselt küsimus lahendatud ka haldusakti põhjenduste küsimuses. Riigikohtu lahendis nr 3-3-15-08 märgiti, et HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti muudel osadel, s.h haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seega pidi kohus maksuotsuse kehtivuse peatamise ulatuse ja kehtivuse peatamisega kaasnevate tagajärgede osas tuginema 07.09.2007 määruse resolutsioonis märgitule. Kohus leidis ekslikult, et otsuses on oluline kaalutlusviga, kuna ei saa olla tähendust tasutud summa väidetaval vahepealsel kasutamisel ajavahemikul 26.06.2007-07.09.2007. Kohus jättis tähelepanuta, et halduskohtu 10.09.2007 määrusega peatati maksuotsuse kehtivus tagasiulatuvalt maksuotsuse tegemise ajast arvates. Kuna halduskohus oli peatanud maksuotsuse kehtivuse tagasiulatuvalt maksuotsuse tegemise ajast arvates, pidi maksuhaldur maksuarvestuse viima kooskõlla esialgse õiguskaitse määruse resolutsiooniga. Seega maksuotsusega määratud maksusumma kustutati 10.09.2007 maksuarvestusest, maksuotsuse alusel tasutud summa kanti käibemaksukontole ja see läks muude käibemaksukohustuste katteks. Kuna kaebajal langes maksuotsuse kehtivuse peatamise tõttu ära maksu tasumise kohustus, oli tegemist enammaksega, mida oli kaebajal seadusest tulenevalt ilma igasuguste piiranguteta võimalik käsutada ja kasutada jooksvate käibemaksukohustuste täitmiseks, kuna ühe ja sama maksuliigi eri perioodide ettemaksud ja võlad tasaarvestatakse maksuhalduri praktikas automaatselt. Kohus mõistis tasutud intressilt intressi kaebaja kasuks välja ebaõigesti. Kuna maksuotsuse kehtivuse peatamisega langes alates 07.09.2007 kaebajal ära maksu tasumise kohustus ja õiguslikult ei eksisteerinud enam maksuhalduri haldusakti, millega ta kehtestas kaebajale maksu tasumise kohustuse, siis ei ole alates sellest tähtpäevast täidetud ka

§ 116

lg 1 kohaldamise eeldus, kuna kaebaja poolt tasutud maksusumma muutus enammakseks ja oli seega kaebaja mõjusfääris. Intressi tähtpäevaks tasumata maksusummalt peab maksukohustuslane ise arvestama (

§ 115lg 1; lahend nr 3-3-1-60-08).

Otsuse p-ga 2 jäeti taotlus tasutud intressilt intressi arvestamiseks õigesti rahuldamata, kuna maksuhaldur ei ole kaebajale intressinõuet esitanud ega intressinõude alusel intressi sisse nõudnud. Selgitamiskohustuse täitmine ei ole võrdsustatav intressinõude esitamisega, kuna puudub intressinõudena vormistatud haldusakt, millega riik oleks kaebajat konkreetselt määratletud intressisummat tasuma kohustanud. Kohus mõistis ebaõigesti intressidelt tasutud tulumaksult intressid kaebaja kasuks välja, kuna maksuhaldur ei ole haldusaktiga kohustanud kaebajat intressidelt tulumaksu maksma. 16.11.2010 selgitas MTA, et kontokaart kajastab pärast maksuotsuse peatamist 10.09.2007 tekkinud seisu. Maksuotsuse peatamise tagajärjel muutus maksuotsuse katteks tasutud summa enammakseks. Sisuliselt taastas MTA kaebaja maksuarvestuses maksuotsuse tegemisele eel7

(12)3-09-884 nenud olukorra. 07.09.2007 ja 10.09.2007 määruse resolutsioonid olid ühemõttelised, nende kohaselt peatati üksnes maksuotsuse kehtivus. 11. Kaebaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud ja jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja jääb oma seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu põhjendustega, märkides, et apellatsioonkaebuses esitatud argumendid on identsed halduskohtus esitatud väidetega, mida kohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuses. Vastustaja viited Riigikohtu lahenditele ei ole asja õige lahendamise seisukohast asjakohased, kuna valdavas enamuses neist ei käsitleta esialgse õiguskaitse kohaldamisega seotud küsimusi. Ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-13-04 leiti, et haldusakti kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras on oma olemuselt ajutine. Esialgse õiguskaitse abinõu toime on tinglik ehk tingitud menetluslikest eesmärkidest ega mõjuta haldusakti materiaalõiguslikku kehtivust. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-13-04 rõhutati just esialgse õiguskaitse abinõu ajutist toimet ja seda, et vajadus tinglikult ära kaotada haldusakti kehtivus kohtumenetluse ajaks on tingitud just õiguskaitse tagamise protsessuaalsest aspektist. Selles selgitati haldusakti kehtivuse peatamise õiguslikku tähendust pigem teoreetilise plaanis, eristades haldusakti materiaalõiguslikku kehtivust menetluslikust kehtivuse peatamisest esialgse õiguskaitse korras. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahendites ja erialakirjanduses väljendatud seisukohad on esitatud konteksti moonutades. Ka vastustaja poolt tsiteeritud I. Pilvingu doktoritöös on selgesõnaliselt väljendatud seisukoht, et haldusakt ei lakka olemast selle kehtivuse peatamisel esialgse õiguskaitse korras. Moonutatult on viidatud ka HMS § 64 lg-le 1, mis reguleerib haldusorgani poolt teostatava haldusakti kehtivuse peatamise menetluslikku korda ja selle normi tähenduses ei võrdsustata haldusakti kehtetuks tunnistamise materiaalõiguslikku tähendust selle kehtivuse peatamisega esialgse õiguskaitse korras. Vastustaja hüpotees, et haldusakti kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras on võrdsustatav selle kehtetuks tunnistamisega, on väär. Viide HMS §-le 64 on spekulatiivne ja asjakohatu. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärgiks oli eelkõige maksuotsuse kui tuvastava haldusakti toime ajutine ja tinglik ärakaotamine. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei saa olla lahus esialgse õiguskaitse taotluse eesmärgist. Maksuotsus oli ka maksuvõla sissenõudmise aluseks, kuna sisaldas sundtäitmise hoiatust nii maksusumma kui intresside osas. Samas olid nimetatud summad kaebaja poolt maksuhaldurile tasutud ja maksuotsus täidetud juba enne esialgse õiguskaitse kohaldamist. Seetõttu ei saanud esialgse õiguskaitse kohaldamine antud juhul kõrvaldada maksuotsuse muid edasikestvaid tagajärgi peale maksuõigussuhete tuvastamise. Seejuures pidasid mõlemad pooled silmas, et juba tasutud maksuvõla summa pidi jääma puutumatuks kohtumenetluse ajaks ja vastav tingimus seati just vastustaja poolt. Kohtuistungil jäi vastustaja seisukohale, et esialgse õiguskaitse määruse p-s 10 kajastatud tingimus ei ühti maksuhalduri seisukohaga. Kuigi kaebaja esitas kohtule H. Pikmetsa õiendi maksuhalduriga peetud läbirääkimiste kohta, jäi maksuhaldur oma tingimuse juurde, samas jäid õiendis esitatud seletused kohtuotsuses hindamata. Vaatamata sellele andis kohus õige hinnangu Tallinna Halduskohtu 07.09.2007 esialgse õiguskaitse määruse p-s 10 kajastatud tingimusele. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud ühtegi vastuväidet kohtu poolt analüüsitud tõendite põhjal tuvastatu kohta ja tuginetakse üksnes õigusteoreetilistele argumentidele. Ka halduskohtu 07.09.2007 esialgse õiguskaitse määruse p-s 10 sisalduva tingimuse kohta ei ole vastuväiteid esitatud. Märgitust (täiendavaid tingimusi esialgse õiguskaitse määruse resolutsioonis ei olnud märgitud) võib järeldada, et vastustaja ei vaidlusta enam esialgse õiguskaitse määruse p-s 10 sisalduva tingimuse seadmise fakti, tuginedes ainult formaalsele argumendile. 8
(12)3-09-884 Vastustaja viidatud Riigikohtu lahendites on käsitletud asja sisuliselt lahendavate otsuste resolutsiooni ja põhjenduste õiguslikku tähendust konkreetse asjaga seonduvalt, mistõttu need ei ole asjakohased. Ka HMKS § 12¹ lg 5 sätestab, et esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld, samuti esialgse õiguskaitse määruse alusel antud haldusakt kehtib kuni kohtuotsuse või kaebuse tagastamise või asja lõpetamise määruse jõustumiseni, kui kohus ei määra lühemat tähtaega. Vaidlust ei ole selles, et haldusasi nr 3-07-1450 on kaebaja jaoks edukalt lõppenud ja selle raames tehtud esialgse õiguskaitse määruste resolutsioonid ei too enam menetlusosalistele õigusi ega kohustusi. Seega on arusaamatud vastustaja väited esialgse õiguskaitse määruse resolutsiooni kohustuslikkuse kohta. Esialgse õiguskaitse määrus on käsitletav tõendina tervikuna kui dokument koos selle põhjendava osaga ja resolutsiooniga. Viidates HKMS § 17 lg-le 1 leiab kaebaja, et halduskohus hindas õigesti varasemas kohtuasjas jõustunud kohtulahendi motiivides kajastatud asjaolusid. Kohus tuvastas tõendite analüüsi ja menetlusosaliste väidete põhjal otsuses, et kaebaja ei ole maksuhaldurile tasutud summasid esialgse õiguskaitse määruse väljastamise järgselt kasutanud ja on moodustanud kõnesolevate summade osas reservi oma raamatupidamises. Kohus tuvastas ka, et pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist tagas kaebaja alati vajaliku summa ettemaksu olemasolu maksuhalduri kontol. Tuvastamist ei leidnud, et maksuhaldur on teostanud maksuotsuse tagasitäitmist kaebaja poolt tasutud summade osas. Vastustaja väide, et maksuotsusega määratud summa kustutati 10.09.2007 maksuarvestuses, maksuotsuse alusel tasutud summa kanti käibemaksukontole ja see läks muude käibemaksukohustuste katteks, on teadvalt eksitav. Apellatsioonkaebuses väidetu on vastuolus vastustaja poolt esitatud tõendiga (kontoväljavõte), 12.01.2010 kohtuistungil väidetuga ega vasta faktilistele asjaoludele. Vastustaja väidet tasutud summa väidetavast vahepealsest kasutamisest 26.06.2007-07.09.2007 ei pidanud kohus tähtsaks käesoleva asja lahendamise seisukohalt. Õige on halduskohtu seisukoht, et intressi arvestamise ja tasumise kohustus tulenes antud juhul seadusest ja maksuotsusest. Arvestades seadusest tuleneva kohustusega intressi arvestamiseks ja maksuotsuse resolutsiooni punktis 2 esitatud selge kohustusega, millega kaasnes ka sundtäitmise hoiatus, ei ole arusaadav vastustaja seisukoht, et kaebaja oleks pidanud ära ootama eraldi kirjaliku intressinõude esitamist vastustaja poolt ja alles siis tasuma intressisumma. Sisuliselt heidab vastustaja kaebajale ette seda, et kaebaja täitis seadusest ja maksuotsusest tulenevad kohustused seadusekuulekalt ega oodanud sundtäitmise algatamist vastustaja poolt. Kaebaja esitas 12.11.2010 menetluskulude taotluse ja nimekirja, mille kohaselt ta on tasunud õigusabi eest 20 508 krooni. Menetluskulude nimekirjale on lisatud advokaadibüroo Varul Vilgerts Smaliukas AS 06.05.2010 arve nr 101597 ja arve tasumist tõendav maksekorraldus. 29.11.2010 esitas kaebaja täiendava menetluskulude nimekirja, mille kohaselt ta on tasunud õigusabi eest täiendavalt 10 968 krooni, lisades advokaadibüroo Varul Vilgerts Smaliukas AS 25.11.2010 arve nr 101621 ja arve tasumist tõendava maksekorralduse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on lõppjärelduses õige. 13. Apellatsioonkaebuses toodud õigusteoreetilisele haldusakti kehtivuse käsitlusele ei ole põhjust vastu vaielda, kuid käeoleva vaidluse lahendamisel tuleb arvestada veel ka Tallinna Halduskohtu 07.09.2007 määrusega haldusasjas nr 3-07-1450 kohaldatud esialgse õiguskaitse eesmärki PMTK 18.06.2007 maksuotsuse nr 12-5/378 kehtivuse peatamisel ja määruse mõju kaebaja tegevusele, samuti asjaolu, et olukorras, kus haldusakt on enne selle kehtivuse peata9
(12)3-09-884 mist juba täidetud, ei saa haldusakti, mille kehtivus võib kohtumenetluse lõppedes taastuda, täielikult ignoreerida.
  1. Halduskohtu määruse põhjendustest nähtuv esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk ei ole võrdsustatav kohtulahendi või haldusakti põhjendustega, mis iseseisvalt poolte õigusi või kohustusi ei mõjuta või millel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seetõttu ei ole apellatsioonkaebuse viited TsMS § 457 lg-le 1, HKMS §-le 96 ja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-17-09 ning HMS § 60 lg-le 2 asjakohased. HKMS § 121 lg 2 alusel võib halduskohus kaebuse esitaja põhjendatud taotluse alusel või oma algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebuse esitaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks see võimatuks. Seega on esialgse õiguskaitse eesmärk tagada kohtuotsuse täitmine ja menetlusosaliste õiguste kaitse. HKMS § 121 lg 3 p 1 kohaselt võib halduskohus esialgse õiguskaitse määrusega peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise. Kuna kõnealusel juhul oli kaebaja juba enne halduskohtusse pöördumist vaidlustatava maksuotsuse täitnud ning vajas ettevõtluse jätkamiseks põhitegevusalal (sadamate ehitamine) ja riigihankemenetluses (sadamakaide ehitustööd) osalemiseks maksuhaldurilt tõendit maksuvõla puudumise kohta, siis ei oleks maksuotsuse täitmise peatamine kaebajale kohtumenetluse ajaks esialgse õiguskaitse vahendina vajalikku kaitset pakkunud ja vajalikku kaitset sai pakkuda vaid maksuotsuse kehtivuse peatamine. Määruse p-st 9 nähtub, et halduskohus pidas esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avaliku huvi (maksuotsusega nõutud maksusumma laekumine kaebuse rahuldamata jätmise korral) tagamiseks piisavaks kaebaja kinnitust, et ta ei kavatse asuda maksuotsuse kohast summat tagasi nõudma, vaid taotleb, et seda käsitatakse käesoleva vaidluse lõpuni enammaksena.
  2. Kuigi halduskohtu esialgse õiguskaitse määrus ei ole formaalselt tingimuslik HKMS § 122 lg 2 viienda lause tähenduses, sest määruse resolutsioonis ei ole täiendavaid tingimusi maksuotsuse kehtivuse mõju piiramise osas tehtud, ei saa ka ringkonnakohtu arvates jätta tähelepanuta halduskohtu määruse p-s 10 toodud selgitusi (esialgse õiguskaitse määruse muutmise või tühistamise kohta HKMS § 122 lg 3 alusel juhul, kaebaja peaks asuma esialgsele õiguskaitsele tuginedes sooritama mingisuguseid muid toiminguid, mida ta halduskohtule esitatud taotluses ära toonud ei ole või käituma sõnamurdlikult tasutud maksusumma tagasinõudmise osas) ning asuda seisukohale, et kaebajal oli maksuotsuse kehtivuse peatamise järgselt võimalik maksuotsuse täitmiseks tasutud summat kui enammakset ilma igasuguste piiranguteta käsutada ja kasutada.
  3. Vaidlustatud otsuses märgitakse järgmist: „21.06.
  4. a oli maksumaksjal käibemaksu osas negatiivne saldo summas 695 060 krooni. Maksumaksja tasus 26.06.
  5. a maksuhalduri pangakontole 940 000 krooni, seega tekkis 26.06.
  6. a maksumaksjal käibemaksu positiivne saldo summas 244 940 krooni.
  7. a juunikuu käibedeklaratsiooni alusel kuulus maksumaksjal tasumisele summa 926 956 krooni, 23.07.
  8. a tasus maksumaksja summa 1 036 933 krooni. Alates 23.07.
  9. a jääb maksumaksja käibemaksu saldo positiivseks.“ Sama nähtub ka kaebaja käibemaksukonto väljavõttest (tl 108-115). Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks pärast esialgse õiguskaitse määrusega maksuotsuse kehtivuse peatamist esitanud maksuhaldurile taotluse maksuotsuse täitmiseks tasutud summade mujale suunamiseks või tagasi saamiseks. Eeltoodust ja asjaolust, et kaebaja on ka pärast maksuhalduri poolt käibemaksukohustuste katteks teostatud tasaarvestusi teinud juurdemakseid ja taganud seeläbi maksuhalduri kontol rahasumma olemasolu, mis ületab tunduvalt maksuotsusega nõutud maksu- ja sellest tulenevaid intressisummasid, saab järeldada, et kaebaja ei ole saanud maksuotsuse kehtivuse peatamise järgselt maksuotsuse täitmiseks tasu10
(12)3-09-884 tud summat enammaksena ilma igasuguste piiranguteta käsutada ja kasutada, vaid on esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse kehtima jäämiseks tegutsenud vastavalt määruse p-s 10 toodud selgitusele. Ringkonnakohtu arvates ei ole usutav, et kaebaja oleks vabast tahtest ilma halduskohtu esialgse õiguskaitse määruses toodud selgitusteta määruse kehtima jäämise tingimuste suhtes hoidnud maksuhalduri kontol ettemaksuna ligi miljoni krooni suurust summat. 17. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas

§ 116lg-s 1 näidatud eeldused intressi väljamaksmiseks kaebajale on täidetud.

Kaebaja leiab, et sätet võib kohaldada ka juhul, kui maksukohustuslane on vabatahtlikult tasunud intressid, mis tulenesid maksuotsusega kindlaks tehtud maksuvõlast. Vastustaja on väljendanud seisukohta, et intressi tasumise kohustus tekib riigil üksnes juhul, kui rahasumma vahetuks ülekandmise aluseks oli maksuhalduri hiljem tühistatud maksuotsus või intressinõue. 18.

§ 116

lg 1 kehtib alates 01.01.2009 järgmises sõnastuses: „Kui maksukohustuslane on tasunud suurema maksusumma, temalt on sisse nõutud või tema tagastusnõudega on tasaarvestatud maksuotsuse või vastutusotsuse alusel suurem maksusumma, kui tal oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele, siis on maksuhaldur kohustatud arvestama enammakstud summalt tema kasuks intressi. Intressi arvestatakse alates tasaarvestamise või tasumise päevast kuni tasumise aluseks olnud haldusakti muutmise või kehtetuks tunnistamiseni. Kui maksukohustuslane on enne tasumise aluseks olnud haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist taotlenud enammakse tagastamist oma pangakontole, arvestatakse intressi kuni tagastamise päevani.“

§ 1161. lõike 1.

lause ei ole rakendatav ilma järgmise lauseta, mis näeb ette intressiarvestuseks olulised tingimused – intressi arvestamise alguse ja lõpu tähtpäeva. Kuna

  1. lõike
  2. lause seob intressiarvestuse konkreetselt tasumise aluseks olnud haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmisega, on ilmne, et näiteks maksukohustuslase eksimuse tõttu tasutud maksusummadelt riigil intressi maksmise kohustust ei teki. 19.

§ 116

lg-s 1 sätestatud intressi tasumise kohustus hõlmab ka tühistatud haldusakti alusel tasutud intresse. Ka näiteks

§ 116

lg 2 kohaselt makstakse õigeaegselt täitmata jäetud tagastusnõudelt intresse sõltumata sellest, kas tagastusnõude sisuks oli enammakstud põhimaks või enammakstud intress (vt

§ 33lg 2 p 2 ja Riigikohtu 08.12.2004 otsus nr 3-3-1-63-04).

Riigi intressi maksmise kohustuse sätestamise eesmärgiks on ühelt poolt kompenseerida maksukohustuslasele riigi õigusvastase tegevusega tekitatud kahju ning teiselt poolt mõjutada ametnikke mitte tegema läbimõtlemata otsuseid. Eesmärkide püstitamisel pole vahet, kas hiljem tühistatud haldusakti alusel maksti põhimaksu või intresse, nii nagu pole vahet ka põhimaksu ja intressi alusetu sissenõudmise ja tasumise tagajärgedel. Seega on ilmne, et seadusandja on „maksuseadusega nõutust suurema maksusumma“ all pidanud silmas nii põhimaksu kui intresside tasumist. 20. Eeltoodust tulenevalt saab välja tuua maksukohustuslasele

§ 116

lg 1 alusel intressi tasumise kohustuse tekkimise eeldused – maksumaksja on tasunud seadusega ettenähtust suurema maksusumma ja tasumise aluseks on haldusakt, mis on hiljem tühistatud, kehtetuks tunnistatud või muudetud. 21. Vaidlust ei ole, et kaebajalt nõuti maksuotsusega käibemaksu tasumist ning intressi arvutamise ja maksmise kohustusele tehti maksuotsuses üldine viide, näitamata ära viivitatud päevade arvu, intressisummat ja tasumise tähtaega. Sundtäitmisele oleks selline maksuotsus saanud kuuluda üksnes käibemaksu võla osas, intresside osas ei olnud

§ 128lg-s 2 sätestatud tingimused täidetud.

Vaidlus on küsimuses, kas

§ 1161. lõike 2. lauses viidatud ta11

(12)3-09-884 sumise aluseks oleva haldusaktina saab käsitada ka maksuotsust, mis nõudis maksukohustuslaselt juurdemääratud põhimaksu tasumist teatud kuupäevaks ja kohustas sellelt summalt intressid seaduses sätestatud määras ja seadusest tuleneva perioodi eest iseseisvalt arvestama ja tasuma. 22. Kaebaja tasus põhivõla 26.06.2007, mis tähendab, et tulenevalt

§ 118lg-st 1 oleks maksuhaldur pidanud intressinõude esitama hiljemalt 26.06.2008.

Kohtuvaidlus põhivõla määramise õiguspärasuse üle lõppes alles 19.02.

  1. Miski käesolevas asjas ei viita sellele, et maksuhaldur poleks kaebajale intressinõuet esitanud, kui kaebaja poleks intresse 26.06.2007 ära maksnud.
  2. Seega ei anna

§ 116

lg 1 selget vastust küsimusele, kas põhivõlast tuleneva kõrvalkohustuse täitmise korral tekib maksukohustuslasel intressi nõudeõigus, kui põhivõla määranud haldusakt tühistatakse. Samas on ilmne, et kaebajal tekkis maksuotsusest tulenevalt maksuvõlg ja maksu tasumise kohustus nii põhivõla kui sellest tuleneva intressi osas, õiguskuuleka äriühinguna maksuvõla kustutanud kaebajal tekkis alusetult ülekantud summade tõttu kahju ning riigil oli maksuotsuse tegemisel teada, et haldusakt määrab automaatselt lisaks põhivõlale kindlaks ka kõrvalkohustuse olemasolu, mille täpne ulatus sõltus sel hetkel kaebaja käitumisest. Sellistel tingimustel on ringkonnakohtu hinnangul õige tunnustada kaebaja nõudeõigust intressile sõltumata sellest, et maksuhaldur ei esitanud intressinõuet iseseisvalt ega maksuotsuses. Kuna ilma maksuotsuseta poleks kaebajal intressivõlga tekkinud, võib sellest järeldada, et intresside tasumise aluseks oli maksuotsus. Sellisel juhul aga näeb

§ 116lg 1 ette riigipoolse intressi tasumise kohustuse.

  1. Halduskohus leidis õigesti, et kuna tulumaks tasuti tühistatud maksuotsuse alusel tasutud intressidelt kui ettevõtlusega mitteseotud kulult ja see oli põhjendamatu enammakse, tuleb sellelt tasuda ka intresse.
  2. Neil põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited halduskohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks alust ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  3. Lõpuks lahendab ringkonnakohus menetluskulude taotlused. HKMS § 92 lg 1 alusel kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus ei tee kohtuotsust vastustaja kasuks ja seetõttu jäävad vastustaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. Kaebaja taotles apellatsioonimenetluses 31 476 krooni õigusabikulude väljamõistmist ja esitas menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohus hindab käesolevat asja keerukuselt keskmiseks ja mahukuselt alla keskmise olevaks ning arvestades ka asja lahendamist kirjalikus menetluses, peab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonimenetluse kulusid vajalikeks ja põhjendatuteks 20 000 krooni ulatuses ning mõistab need vastustajalt HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 5 alusel kaebaja kasuks välja. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.