3-10-489/13

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tartu Halduskohus Raili Randlane 4. mai 2010, Jõhvi 3-10-489 R. K kaebus Viru Vangla 24.08.2009 käskkirja nr 1.1-1/193 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistamiseks Kirjalik menetlus Resolutsioon 1.Jätta R. K kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta 250 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 04.04.2008 andis Viru Vangla direktor kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu kehtestamiseks käskkirja nr 55 (tl. 32). 24.08.2009 käskkirjaga nr. 1.1-1/193 (tl. 33) täiendati seda punktiga 1.37 ning keelati ära ka toidu- ja maitseained, taimsed tooted, vedelad ja pulbrilised ained ning tubakatooted, mis ei ole vanglateenistuse poolt väljastatud või vangla vahendusel poeteenust pakkuvast kauplusest soetatud. 20.01.2010 vaideotsusega nr 11-7/171 (tl. 13-14) jäeti R. K poolt esitatud vaie (tl. 15-19) rahuldamata. 26.02.2010 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebus (tl. 1-8), milles R. K palus tunnistada Viru Vangla direktori 24.08.2009 käskkiri nr 1.1-1/193 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Kaebaja leidis, et vanglal pole volitust keelata loetelus nimetatud aineid ja esemeid kirjades saadetuna, sest need ei vasta vangistusseaduse § 15 lg 2 tingimustele, on iseenesest lubatud ega ohusta vangla julgeolekut ning käesoleval juhul on tegelikult taotletav eesmärk saavutatav vanglale seadusega antud kirjade kontrollimise õiguse ja vastavate vahendite abil. Seejuures ta märkis, et temale aastate jooksul saabunud kirjad on alati läbi kontrollitud ja probleeme pole olnud. Riigikohtu lahenditele nr 3-4-1-3-09 ja 3-4-1-5-05 viidates väitis kaebaja, et vangla direktor võib aineid ja esemeid üksnes täielikult ära keelata ja kinnipeetava kirjavahetust vangistusseaduse § 28 lg 3 või § 29 lg 1 alusel piirata, kuid tal pole volitust kehtestada käskkirjaga lisapiiranguid kirjas 1 1 sisalduvate võimalike esemete ringile ega seada täiendavaid aluseid kinnipeetavale kirjaga saadetud esemete äravõtmiseks. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 30-31) peeti kaebust põhjendamatuks ning teatati, et Viru Vangla direktori 05.03.2010 käskkirjaga nr 1.1-1/51 on varasemad käskkirjad alates 22.03.2010 edasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. Vaidlustatud käskkirja osas leiti, et see vastab haldusmenetluse seaduse § 56 nõuetele, on õiguspärane ja sisaldab põhjalikke selgitusi. Vastuseks kaebaja väidetele märgiti, et postipakid on praktikas üks levinumaid keelatud esemete ja ainete vanglasse toimetamise viisidest, röntgenläbivaatuse ja narkokoertega võib neist avastada vaid mingi osa ja seega ohustavad käskkirjas nimetatud esemed muul viisil kui vanglateenistuse poolt väljastatu või vangla kaupluses ostetuna vangla julgeolekut ja vastavad vangistusseaduse § 15 lg 2 nõuetele. Seejuures esitati näiteid raskustest mõnede konkreetsete ainete või esemete kontrollimisel ning leiti, et tegemist on mõõduka abinõuga, kuna käskkirjas nimetatud esemete ja ainete lubamine tooks kaasa väga kõrge julgeolekuriski. Veel märgiti, et kaebuses viidatud kohtulahendist nr 3-4-1-3-09 ei tulene keeldu vanglas keelatud esemete loetelu kehtestamiseks ja selles on analüüsitud vaid kirjavahetuse piiramist seoses kirja mõiste kehtestamisega justiitsministri poolt. 30.03.2010 esitas R. K kaebuse täienduse (tl. 43-45), milles palus vaidlustatud käskkiri põhiseadusega vastuolus olevaks ja õigusvastaseks tunnistada ning selle asemel vastu võetud Viru Vangla direktori 05.03.2010 käskkiri nr. 1.1-1/51 punkt 1.28 väljaarvatud tubakatoodete osas põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistada. Oma huvi tuvastamisnõude suhtes põhjendas ta sooviga esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue ning väitis, et jääb kõigi juba esitatud põhjenduste juurde. Viru vangla täiendavas vastuses (tl. 48) jäädi samuti juba esitatud põhjenduste juurde ning paluti kaebus rahuldamata jätta. KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetava isiklike asjadega seonduv on reguleeritud vangistusseaduse § 15, mille teises lõikes on sätestatud, et kinnipeetavale on keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Sama paragrahvi kolmanda ja neljanda lõike kohaselt antakse justiitsministrile õigus kehtestada kinnises vanglas keelatud asjade loetelu ja asjade kogukaal ning vanglale õigus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis vastavad keelatud ainete ja esemete kohta sätestatud tingimusele. Viru Vangla vaidlustatud käskkirjades (tl. 33-37) põhjendatakse varasemalt juba keelatud esemete ja ainete loetelu täiendamist väidetega, et selliste esemete läbiotsimine on raskendatud või teatud juhtudel isegi teostamatu, et kirisaadetistes saadetavate toiduainete säilimist pole vanglal võimalik tagada, et nende põhjalikul läbiotsimisel on hügieeninõuete täitmine küsitav ning riknenud ainete vangla territooriumil hoidmine seab ohtu vanglatöötajate ja kinnipeetavate isikute tervise ja seeläbi ka vangla üldise julgeoleku. Käskkiri, millega vangla direktor kehtestab konkreetses vanglas keelatud ainete ja esemete loetelu ei ole tavapärane halduse üksikakt vaid üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele suunatud üldkorraldus. Tegemist on kaalutlusõiguse alusel langetatava otsustusega, mille kohtuliku kontrolli õigus on küll halduskohtul, kuid seda üksnes piiratud ulatuses. Halduskohus ei saa hinnata selle sisulist otstarbekust ja võib kontrollida vaid seda, et selle andmisel poleks rikutud otsustatu sisu oluliselt mõjutada võinud menetlusreegleid ja vorminõudeid, et otsustus rajaneks seaduslikule alusele ning oleks proportsionaalne, kooskõlas diskretsiooni piiride, eesmärgi ja õiguse üldiste põhimõtetega. Mõlemad Viru Vangla vaidlustatud käskkirjad vastavad haldusmenetluse seaduse § 55, § 56 ja § 57 kehtestatud vorminõuetele ning kohtule pole esitatud väiteid ja tõendeid otsustatu sisu mõjutada võinud menetlusnormide rikkumise kohta. Käskkirjades on olemas viited vangla direktori vastavat pädevust sätestavatele õigusnormidele ning neist on võimalik selgelt ja üheselt aru saada, miks pidas vangla direktor vajalikuks keelata need ained ja esemed just sellisel konkreetsel viisil. 2 2 Esitatud põhjendused on asjakohased, arvestatavad ning igati kooskõlas vangistusseaduse § 6 lg 1 kehtestatud vangistuse täideviimise eesmärgi ja õiguse üldiste põhimõtetega. Keeld laieneb võrdselt kõigile kinnipeetavatele ja on ilmselgelt vajalik nii vangla julgeoleku kui seal viibivate isikute ohutuse tagamiseks, sest sellega püütakse välistada nii keelatud asjade ja esemete sattumine vanglasse kui võimalus, et riknenud toiduained kahjustavad kellegi tervist. Kinni peetavate isikute õigus omada vanglas isiklikke asju on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 57 lg 3 alusel koguseliselt piiratud ning vangistusalastest õigusaktidest ei tulene neile üldse õigust soetada asju juurde pakkide saamise teel või muul sarnasel viisil. Seega ei saa sisuliselt vaid kirisaadetiste abil saabuda võivate esemete ja ainete suhtes kehtiv piirang moonutada neile isiklike asjade omamise kohta antud õiguste olemust ning seda tuleb käsitleda kui vanglas viibimisega paratamatult kaasnevat ebameeldivust. Rikutud ei ole ka proportsionaalsuse põhimõtet, sest käskkirjades loetletud esemete ja ainete omamise õigust ei ole ära võetud, piiratud on vaid nende saamise viisi ning vastavaid esemeid ja aineid saab jätkuvalt vangla vahendusel poeteenust pakkuvast kauplusest soetada. Seega ei ole keeld absoluutne ega piira kinni peetavate isikute õigusi ülemääraselt. Enamiku käskkirjade vastavates punktides nimetatud ainete või esemete puhul eeldab nende tõhus kontrollimine vähemalt pakendi avamist ja sisu väljavõtmist, -valamist või -puistamist. Kuna selle tulemusel kahjustatakse paratamatult kontrollitavat ainet või eset ja rikutakse see kas osaliselt või tervikuna, kaitseb keeld tegelikult kaudselt kinnipeetavate õigust soetada esemeid ja aineid, mida pole mistahes viisil ja ulatuses rikutud ega kahjustatud. Mis puutub kaebuses viidatud Riigikohtu lahenditesse, siis jääb nende seos käesoleva asjaga arusaamatuks. Lahendis nr 3-4-1-5-05 oli arutuse all mitte üldkorralduse vormis antud haldusakti vaid õigustloova akti õiguspärasus. Lahendis nr 3-4-1-3-9 aga käsitles põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium vaid justiitsministri õigust kehtestada kirja mõistet ja piirata selles sisalduvate esemete ringi ega otsustanud midagi vangistusseaduse § 15 lg 4 vanglale antud õiguse suhtes keelata täiendavalt aineid või esemeid. Halduskohtumenetluse seadustikust ei tulene võimalust esitada kaebust haldusakti põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks, seega tuleb R. K kaebuse vastavat taotlust käsitleda tühistamisnõudena. Eeltoodud järeldustel tuleb R. K kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kuna Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud sama seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3 Kohtuotsus jõustus 04.05.2011 a. Tartu Ringkonnakohtu 09.02.2011 a. kohtuotsusega nr 3-10489, millega jäeti Tartu Halduskohtu 04.05.2010 a. otsus muutmata. Raili Randlane Kohtunik 4 4