TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-731 Otsuse kuupäev 01.10.2010 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Raul Rebanetsi kaebus Lõuna Prefektuuri vastu mitt

) ja VangS-is kinnipeetu toitlustamist reguleerivad sätted väärteoasjas 2 kinni peetud isikule. Ka ükski muu õigusakt ei sätesta kohustust toitlustada väärteomenetluse käigus kinnipeetud isikut. Samal päeval, so

1. märtsil
2. a, toimetati kaebuse esitaja vastavalt VTMS-i § 44 lõike 2 punktile 3 Tartu Maakohtu Võru kohtumajja tema väärteoasja arutamisele. Vastavalt samal päeval tehtud kohtuotsusele tunnistati Raul Rebanets süüdi KarS-i §-s 262 sätestatud väärteo toimepanemises ning talle mõisteti karistuseks 10 päeva aresti, mis kuulus kohesele ärakandmisele. Vastavalt lisatud protokollile peeti Raul Rebanets
3. märtsil
4. a kell 15.25 kohtuotsuse nr 4-09-4683 alusel kinni ja paigutati Võru arestimajja karistust kandma. Alates sellest hetkest oli tema puhul tegemist isikuga, kellele laienesid VangS-i ja

, sh toitlustamist puudutavad sätted.

§ 31

punkti 2 kohaselt on kinnipeetul õigus saada korrapäraselt ja toiduhügieenile vastavat toitu vastavalt sotsiaalministri

1. detsembri
2. a määrusega nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes" kehtestatud normidele. Nimetatud määruse § 3 lõike 6 kohaselt antakse kinnipeetavale toidunormile vastavat toitu kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel.

§ 28

lõikele 1 kinnitab prefekt arestimaja päevakava, milles sätestatakse kinnipeetu toitlustamise, öörahu jm ajad ning kestus. Vastavalt politseiprefekti

1. aprilli
2. a käskkirjaga nr 61 kinnitatud ..Lõuna Politseiprefektuuri arestimajade päevakava" (kehtib muutmatuna siiani) punktile 1 on õhtusöök kell 17.30 - 18.
3. Kaebuse esitaja ja vastustaja vahel puudub vaidlus selle üle, mis kell kaebuse esitaja Võru arestimajja aresti kandma saabus. Nii kaebusest kui ka vastustaja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt oli selleks kellaajaks 15.
4. Seega jõudis kaebuse esitaja arestimajja tunduvalt enne õhtusöögi aega. Arvestades seda asjaolu, samuti seda, et kaebuse esitaja ei ole viidanud ühelegi tema õhtusöögist ilmajätmist kinnitavale tõendile, peab vastustaja kaebuse esitaja sellekohaseid väiteid alusetuteks. Kaebuse kohaselt ei saanud kaebuse esitaja
5. juunil
6. a enne Tartu Vanglasse viimist Võru arestimajas hommikusööki. Viidatud õigusaktidest tulenevalt peab kinnipeetavaid toitlustama korrapäraselt vähemalt kolm korda päevas prefekti poolt kinnitatavatel kindlatel kellaaegadel. Vastavalt arestimajade päevakava punktile 1 on hommikusöök kell 08.30 - 09.
7. Tartu Vangla etapeeris kaebuse esitaja Võru arestimajast Tartu Vanglasse
8. juunil 2009 kell 8.19, so enne hommikusöögi aega, mistõttu ei olnudki arestimajal võimalik talle hommikusööki pakkuda. Ülalviidatud sätetest tulenevalt ei ole õiguslikku alust väitel, et arestimaja oleks pidanud tagama kaebuse esitajale hommikusöögi varasemalt või andma talle kuivtoidu paki. Vastustajale teadaolevalt ei ole etapeeritavate toitlustamist õigusaktides reguleeritud. Seda ei ole ka Lõuna Prefektuuri poolt korraldatud eraldi nendeks juhtudeks, mil kinnipeetu viiakse arestimajast ära enne kindlaksmääratud hommikusöögi aega. Vastustajal puuduvad andmed selle kohta, kas Tartu Vangla on vastava korra kehtestanud. Lisaks vastustaja tegevuses õigusvastasuse puudumisele puuduvad ka teised kahju hüvitamise eeldused. 3 Kaebuse esitaja väitel tekitati talle nii
9. märtsil kui ka
10. juunil
11. a Võru arestimajas toidust ilma jätmisega tervisekahjustus, mistõttu nõuab ta talle tekitatud mittevaralise kahju 6000 krooni hüvitamist. Kaebusest aga ei nähtu, et väidetava mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused oleksid täidetud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS-i § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega ei ole mittevaralise kahju tekitamise tuvastamise korral selle rahas hüvitamise nõude rahuldamine alati vältimatu. Kaebuse esitaja väitel on temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine põhjendatud tema tervise kahjustamisega, toidust ilma jäämise tõttu tekkisid tal väidetavalt seedehäired, kõhuvalu, peavalu, samuti stress. Kaebuse esitaja väited tema tervise kahjustamise kohta ei ole aga tõendatud. Juhul kui kaebuse esitajal väidetud tervisehäired tõepoolest tekkisid, siis ei saa vastustaja hinnangul olla tegemist selliste häiretega, mida oma raskuselt saaks pidada rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavateks. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on nii vastustaja tegevuses õigusvastasuse puudumise kui ka kaebuse esitaja tervise kahjustumise tõendamatuse tõttu põhjendamatu. Kohtu põhjendused ja otsus Kaebuse kohaselt on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju sellega, et Lõuna Prefektuurile alluvates asutustes jäeti teda
12. märtsil 2009.a. kuni
13. märtsi hommikuni toiduta, samuti jäeti ta hommikusöögita
14. juunil 2009.a. Võru arestimajas. Sellega alandati tema inimväärikust ja kahjustati tema tervist. Kaebuse esitaja kainenemisele toimetamise kohta koostatud protokolli kohaselt paigutati ta kainenemisele
15. märtsil
16. a kell 18.17 ja vabastati
17. märtsil
18. a kell 10.
19. (tl 2223). Õige on vastustaja väide, et kõnealusel ajal kehtinud politseiseaduse § 15, mis reguleeris kainenemisele toimetatud isikute kinnipidamistingimusi, ei sätesta kainenemisele paigutatud isikute toitlustamise kohustust. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et kainenemisele paigutatud isikule toidu mittepakkumist ei saa pidada inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et Raul Rebanetsile
20. märtsil alates kella kümnest hommikul kuni tema paigutamiseni Võru arestimajja karistust kandma süüa ei antud. Vaidlusaluseks küsimuseks on see, kas talle
21. märtsi õhtul arestimajas, kus ta viibis juba arestialusena, süüa anti või mitte. Vastavalt kinnipidamise protokollile peeti Raul Rebanets
22. märtsil
23. a. kell 10.00 kinni kahtlustatuna karistusseadustiku (KarS) §-s 262 sätestatud väärteo (avaliku korra rikkumine) toimepanemises põhjusel, et ta võib jätkuvalt toime panna väärtegusid (tl 24). 4
24. märtsi 2009.a. kohtuotsusega tunnistati Raul Rebanets süüdi KarS-i §-s 262 sätestatud väärteo toimepanemises ning talle mõisteti karistuseks 10 päeva aresti, mis kuulus kohesele ärakandmisele. Raul Rebanets toimetati Võru arestimajja karistust kandma 26.03.2009 kell 15.25 (tl 25-26). Vastustaja on seisukohal, et siseministri
25. jaanuari
26. a määruses nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri" ja vangistusseaduses kinnipeetu toitlustamist reguleerivad sätted väärteoasjas kinni peetud isikule ei kohaldu. Raul Rebanets paigutati Võru arestimajja karistust kandma.
27. märtsil
28. a. kell 15.25 ja sellest hetkest alates oli tema puhul tegemist isikuga, kellele laienesid VangS-i ja

, sh toitlustamist puudutavad sätted. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Nagu eelnevalt märgitud, peeti Raul Rebanets väärteoasjas kahtlustatavana kinni 26.03.2010 kell. 10.

1. Sellest hetkest oli Raul Rebanets vahistatu ehk eelvangistuses viibiv isik. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg-le 1 on vahistamine kahtlustatavale, süüdistatavale või süüdimõistetule kohaldatav tõkend, mis seisneb isikult kohtumääruse alusel vabaduse võtmises. Eelvangistus on kahtlustatavale, süüdistatavale või süüdimõistetule kohaldatav vahistamine ehk vabaduse võtmine, mida kohaldatakse tõkendina kriminaalmenetluses. Eelvangistust kantakse kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 44 lg 1 kohaselt võib isiku, kelle kohta on põhjendatult alust arvata, et ta on toime pannud väärteo, 48 tunniks kinni pidada (ehk vahistada) ka väärteomenetluses. Antud juhul ongi seda tehtud 26.03.2010 kell 10 hommikul. Vastavalt VTMS § 44 lg 2 p-le 1 isiku kinnipidamise korral toimetatakse ta politseiasutusse või käesoleva seadustiku § 45 kohaselt isiku kinnipidamiseks pädeva kohtuvälise menetleja ametiruumi või politsei arestimajja. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt algab kinnipidamine ajast, mil isik kinni peetakse. Kinnipidamise aeg arvatakse karistusaja hulka karistusseadustiku § 68 lõikes 2 sätestatud korras. Seisukohta, et vahistamist väärteomenetluses tuleb samuti käsitleda eelvangistusena toetab VangS § 89, mis sätestab eelvangistusse vastuvõtmise alused. Nimetatud paragrahvis sätestatu kohaselt võetakse isik vanglasse või arestimajja vastu isiku kinnipidamise või väärteoprotokolli koopia, kahtlustatavana kinnipidamise protokolli koopia, kohtumääruse koopia või kohtuotsuse koopia ning isikut tõendava dokumendi või selle puudumisel politsei koostatud isikusamasuse tuvastamise dokumendi alusel. Eelvangistuse üldtingimused sätestab VangS §
2. Nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt kohaldatakse eelvangistuse kandmisele käesoleva seaduse 1., 2., ja
3. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et eelvangistust kantakse kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 156 lg-le 1 on arestimaja kinnipidamiskoht politseiasutuse koosseisus, mis korraldab eelvangistuse ja aresti täideviimist. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas käesoleva seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. Asjaolu, et Raul Rebanetsi ei paigutatud vahistatuna kohe arestimajja, vaid toimetati politsei teise allasutusse ( kohtuvälise menetleja juurde), ei tähenda, et talle kui vahistatule ei oleks tulnud kindlustada toitlustamist. 5 Vastavalt VangS § 47 lg-le 1 korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. VangS § 90 lg 1 kohaselt laieneb nimetatud säte ka eelvangistuses viibivatele isikutele. Sotsiaalministri
4. detsembri
5. a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes" § 3 lõike 6 kohaselt antakse kinnipeetavale toidunormile vastavat toitu kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. Seega oli Lõuna Prefektuuri struktuuriüksusel, kus kaebajat parajasti vahistatuna kinni peeti, kohustus korraldada tema toitlustamine. Kohtu arvates oleks võimalik olnud seda korraldada Võru arestimajas.

§ 28

lõike 1 kohaselt kinnitab prefekt arestimaja päevakava, milles sätestatakse kinnipeetu toitlustamise, öörahu jm ajad ning kestus. Vastavalt politseiprefekti

1. aprilli
2. a käskkirjaga nr 61 kinnitatud Lõuna Politseiprefektuuri arestimajade päevakava (kehtiv õigusakt) punktile 1 on arestimajas lõunasöök kell 12.30 -13.30 ja õhtusöök kell 17.30 - 18.
3. Kaebuse esitaja väitel ei antud talle süüa ka 26.03.2009 õhtul, kui ta viibis Võru arestimajas juba karistust kandva isikuna. Asjas tunnistajana üle kuulatud Külli Klade ütluste kohaselt tuuakse toit arestimajja Jaagomäe toidukeskusest. Toidu tellimine on hommikul kell 7.30, tellitakse vastavalt hetkel arestimajas viibivate vahialuste arvule. Kui vahialuseid tuleb juurde hommikul, siis saab toitu juurde tellida, kui vahialuseid tuleb juurde peale lõunat, siis toitu juurde tellida ei saa. Õhtuks on ette nähtud pakk teed, supilusikatäis suhkrut ja või. Hommikul tuuakse leib, sai ja piim vastavalt hommikusele tellimusele ning jagatakse iga vahialuse kohta 200 ml piima, pool pätsi leiba ja terve sai. See antakse hommikul kätte ja vahialune ise jagab selle päeva peale, ise korraldab, kas tal jätkub õhtuks leiba ja saia või mitte. Õhtune söök -tee, või ja suhkur tuuakse lõuna ajal. Tunnistaja ei mäleta sellist juhust, et keegi oleks õhtul päris ilma söögita jäetud, kui ta süüa küsib, natuke midagi ikka saab. Tunnistaja ei jaga toitu igal õhtul ja ta ei mäleta, kas sellel konkreetsel õhtul oli ta tööl või mitte. Raul Rebanetsi väitel Külli Kladet sellel õhtul tööl ei olnud, toitu jagas valvur ( tl 62-63). Lähtudes tunnistaja selgitusest toidu tellimise, arestimajja kohaletoomise ning selle kinnipeetavatele jagamise asjaolude kohta on alust pidada usaldusväärseks kaebuse esitaja väidet, et 26.03.2010 õhtul jäi ta arestimajas söömata. Kaebuse kohaselt ei saanud kaebuse esitaja
4. juunil
5. a enne Tartu Vanglasse viimist Võru arestimajas hommikusööki. Vastustaja ei vaidle sellele väitele vastu, kuid selgitab, et Tartu Vangla etapeeris kaebuse esitaja Võru arestimajast Tartu Vanglasse
6. juunil 2009 kell 8.19, so enne hommikusöögi aega, mistõttu ei olnudki arestimajal võimalik talle hommikusööki pakkuda. Etapeeritavate toitlustamine ei ole õigusaktides reguleeritud. Vastustaja kinnitusel ei ole seda ka Lõuna Prefektuuri poolt korraldatud eraldi nendeks juhtudeks, mil kinnipeetu viiakse arestimajast ära enne kindlaksmääratud hommikusöögi aega. Kohtu arvates ei tähenda see, et olukord on reguleerimata ning prefektuuri enese poolt korraldamata, et kinnipeetu võib jätta ettenähtud toiduta.

§ 31

punkti 2 kohaselt on kinnipeetul õigus saada korrapäraselt ja toiduhügieenile vastavat toitu vastavalt sotsiaalministri

1. detsembri
2. a määrusega nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes" kehtestatud normidele. Nimetatud määruse § 3 lõike 6 kohaselt antakse kinnipeetavale toidunormile vastavat toitu kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. 6 VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kohtu arvates alandab isiku, kellelt on võetud vabadus; kas tahtlik või ka hooletust suhtumisest tingitud toiduta jätmine tema inimväärikust. Kaebajat on
3. märtsil 2009 terveks päevaks ja
4. juuni 2009 hommikul toiduta jätmisega koheldud politseiasutuse poolt viisil, mis põhjustas talle rohkem kannatusi, kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebuse esitaja ei ole oma tervise kahjustamist tõendanud. Kuna kaebuse esitaja kannatused seoses toiduta jätmisega olid lühiajalised ega toonud kaasa tervisekahjustust või muid raskeid tagajärgi, leiab kohus, et põhjendatud on hüvitise väljamõistmine summas 1000 krooni. Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 4 mõistab kohus Lõuna Prefektuurilt kaebuse esitaja kasuks hüvitusena välja 1000 ( üks tuhat) krooni. Mai Saunanen kohtunik 7