Obsah (5)

§ 6§ 5§ 3§ 8§ 21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-9691 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05.04.2011, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Iko Nõmm ja Üll

§ 6

lg 1 kohaselt on ühisveevärgi ja kanalisatsiooni omanikul või valdajal õigus võtta ühisveevärgi või kanalisatsiooniga liitujalt põhjendatud liitumistasu kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud korras ja tingimustel. Kiili vallavolikogu 22.06.2004 määrusega nr 22 kinnitati ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu arvutuse alused ja määrusega nr 21 ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise tasu võtmise kord, mis jõustusid alates 01.07.2004. Tasu võtmise korra p-st 6 tuleneb, et ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumine toimub eeskirja kohaselt ning p 3 kohaselt maksab liitumistasu kinnistu omanik või valdaja. Hagejal puuduvad tõendid, et kostjatel oleks mõne teise isikuga sõlmitud liitumislepingud, millest tulenevalt oleks kostjatel tekkinud liitumistasu maksmise kohustus. Nimetatud lepinguid kostjad hagejale esitanud ei ole. Kui kostjad on tasunud OÜ-le Linkrust mingeid tasusid nn liitumistasuna, on kostjatel õigus nimetatu tagasi nõuda. OÜ Linkrust ei ole liitumislepinguid sõlmima õigustatud isikuks

mõttes. Kostjatega on õigustatud liitumislepinguid sõlmima vaid objekti omanik, kelleks on käesoleval juhul hageja. Alusetu on kostjate järeldus, et liitumine on reaalselt toimunud ning seega olid liitumiskokkulepped olemas. Asjaolu, et kostjad omavoliliselt liitusid, ei anna alust eeldada, et liitumiseks oli olemas kokkulepe. Hageja kooskõlastused plaanimaterjalidel ei tõenda, et kostjad oleksid sõlminud liitumislepingud või et kostjad oleksid liitumistasu saama õigustatud subjektile maksnud liitumistasu. Kooskõlastus ei ole liitumiskokkulepe. Kostjate väited, et nad omandasid kinnistud töötavate vee ja kanalisatsioonisüsteemidega, ei oma tähtsust. Kui kostjad väidavad, et on sõlminud suulised liitumislepingud, tuleb neil märkida täpne sõlmimise aeg ja esitada tõendid liitumistasu maksmise kohta. Väited, et liitumine oli tasuta, on põhjendamatud. Kostjad 1, 2, 3 ja 5 on esitanud aegumisvastuväite, kuid ei ole seda konkretiseerinud. Hageja leidis, et kostjate väide hagi aegumise kohta on põhjendamatu ning tuleb jätta tähelepanuta. TsÜS § 167 sätestab aegumise peatumise läbirääkimiste korral. Kui kostjad leiavad, et hagi on aegunud, tuleb neil arvestada aegumise kulgemise ajast maha aeg, mil hageja pidas kostjatega läbirääkimisi. Kostjate väited, et neil on sõlmitud teenuse osutamise lepingud, ei puutu käesoleva tsiviilasja vaidlusesse. Teenuse osutamise lepingute sõlmimine ei viita asjaolule, et liitumine kostjate kruntide suhtes on tehtud. 3 Kostjate 4, 6 ja 7 väide, et Kiili Vallavalitsuse ja Kiili KVH OÜ vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tühise tehinguga, on alusetu ja põhjendamata. Kostjad ei ole lepingupooleks, kes saaksid tugineda lepingu tühisuse sätetele. Kostjate vastuväited Kostjad 1, 2, 3 ja 5 hagi ei tunnista ja vaidlevad sellele vastu. Hagi ei ole põhjendatud ja nõuete esitamiseks puudub hagejal seaduslik alus. Kostjad 1, 2, 3, ja 5 ostsid kinnistud koos liitumistega OÜ-lt Linkrust, kes oli arendustegevuse käigus sõlminud liitumislepingud hageja õiguseellasega. Kostjad on faktiliselt veevärgiga ühendatud ning selle teostamine omaniku teadmata ei ole võimalik. Kiili Vallavalitsuse ja Kiili KVH OÜ vahel 29.12.2006 sõlmitud ühisveevärgi ja kanalisatsioonitrasside ning nende teenindamiseks vajalike ehitiste võõrandamise leping on tühine vormivea tõttu. AÕSRakS § 13 lg 6 3. lause kohaselt oleks pidanud 29.12.2006 ÜVK võõrandamise leping olema notariaalselt tõestatud, kuna selles müüdi kohaliku omavalitsuse poolt eraõiguslikule osaühingule raha eest, seetõttu on õige viide TsÜS §-le 87 ja 84 lg-le 1. 29.12.2006 lepingust ei ilmne, et Kiili vallavalitsus ÜVK rajajana oleks volitanud Kiili KVH OÜ-d nõudma sisse varem liitunud kinnistute omanikelt väidetavalt saamata liitumistasusid. Lepingu p 4.1 kohaselt on lepingu pooled kokku leppinud peale 29.12.2006 teostatud liitumiste tasustamises hageja poolt, kuid mitte varem liitunutelt liitumistasu nõudmises. Kiili vallavolikogu 16.10.2007 otsuse nr 64 alusel m.h Kangru küla vee-ettevõtjaks määramise kaudu, on hageja puhul tegemist

mõttes ÜVK valdajaga, kuid see asjaolu ei anna hagejale õigusi nõuda kostjatelt varasema perioodi liitumistasusid. Teenuste osutamise lepingute esilehel on hageja viidanud, et lepingutasu vee ja kanalisatsiooni puhul ei ole. Kuna Kiili vallavolikogu ja vallavalitsuse poolt ei ole kehtestatud ÜVK suhteid reguleerivates aktides lepingutasu, saab antud viite puhul olla tegemist ainult liitumistasuga, mille nõudmisest on hageja loobunud. Pakutud liitumislepingud on p-des 4.2 ja 5.1 vastuolus kehtiva

§ 6lg-ga 1.

P-s 4.2 täheldatakse, et on rajatud liitumispunktid (maakraan ja liitumiskaev). Samas nõuab hageja kostjatelt p-s 5.2 liitumistasusid (erinevates summades).

§ 6

lg 1 järgi on ÜVK omanikul või valdajal õigus võtta ainult põhjendatud liitumistasu. Kostjate 1, 2, 3 ja 5 poolt trasside ja ühenduste rajamise finantseerimisel ei ole hagejal õigust nõuda põhjendamatult korduvat liitumistasu. Kinnistutel on elamud koos trassidega rajatud OÜ Linkrust Ehitus poolt aastatel 2002 -

1. TsÜS § 146 järgi on hageja nõue liitumistasu nõudmiseks aegunud, kuna õigus nõuda liitumistasu tekkis Kiili KVH OÜ-l peale trassidele kooskõlastuse andmist ja trasside rajamist ning enne trasside survestamist. Hagejal oli võimalus kostjatega 1, 2, 3 ja 5 enne veega varustamise ja reovee ärajuhtimise teenuse osutamise lepingute sõlmimist nõuda vajadusel põhjendatud liitumistasu. Seega tuleb arvestada hageja nõuete aegumise algust vähemalt ülalviidatud teenuslepingute sõlmimisest. Kostjad ostsid kinnistud koos liitumistega. Vastasel korral polnuks võimalik teha kinnistute XXXXXXXXXX 8, 10 ja 12 liitumisi ühisvee ja -kanalisatsiooni võrku. Kostjad teavitasid hagejat 31.01.2008 ja 10.10.2008, et OÜ Linkrust Ehitus sõlmis liitumiskokkulepped Kiili KVH OÜ eellasega. Plaanimaterjali koopiatel on Kiili KVH OÜ kooskõlastused aastatest 2002 -
2. Kostjate 1, 2, 3 ja 5 kinnistute ÜVK-ga ühendamine ja liitumine kinnitatud detailplaneeringu alusel toimus varem, kui hageja sai 16.10.2007 vee-ettevõtja õigused. 4 Hageja on kostjatelt nõudnud umbmäärase põhjenduse alusel liitumistasusid alates 45 000 – 100 000 kroonini. Esitatud liitumistasu arvestus ei vasta

§ 6lg 3 2.

lausele. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kandnud kulusid juba toimivate trasside väljaehitamiseks, viidatud kulud kandis OÜ Linkrust Ehitus. Hagis esitatud arvestus on vale ka matemaatiliselt, hageja esitatud valemit ei näe ette ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu arvutuse korra p-d 2.2, 3.1 ega 3.

1. Liitumistasu arvutamisel on hageja võtnud arvesse krundi pindala ja suletud brutopinna summa korrutise koefitsiendiga 33,
2. Kostjad on seisukohal, et tegemist on seaduslikku alust mitteomava arvutusega. Kuna trassid on liidetud aastatel 2002 - 2004, puudub alus tänaste hindade alusel nõuete esitamiseks ja hagejal ei saa selle osas esineda kulusid. Hageja ei ole tõendanud, milline osa XXXXXXXXXX 8, 10 ja 12 teenindavatest trassidest hagejale kuulub ning kus asub hageja nõutav liitumispunkt iga kostja suhtes eraldi võetuna. 17.12.2009 hageja vastuse lisas olevas tabelis on võrreldes hagiavalduses esitatud tabeliga lisandunud jaotus „Arendaja tasutud osa“, mis erinevate kostjate lõikes kattub suurusjärgult
3. aastal liitujatelt nõutud liitumistasuga. Kostjatele rakenduks äärmisel juhul Kiili VV 22.06.2004 määruse nr 22 p-de 2, 2.1 ja 2.2 järgi arvestatud liitumistasu. Kostjad 1, 2, 3 ja 5 nõustuvad, et nii oktoobris 2004 kui jaanuaris 2008 kasutatud arvestusmetoodika on asjakohane. Kostjate 1, 2, 3 ja 5 suhtes ei tuleks rakendada suuremat liitumistasu kui 27,445 krooni (koos käibemaksuga), mille arendaja on kostjate kinnistute liitumise eest hagejale tasunud. Hageja väited kanalisatsioonitrasside valmimise ajast on ekslikud. Kanalisatsioonitrassid on Kangro maaüksusel on valminud ajavahemikus 08.04.2002 – detsember
4. Ekslik on hageja väide kanalisatsioonitrasside valmimisest
5. aastal. Kostjad 4, 6 ja 7 hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Hageja ja Kiili valla vahel 29.12.2006 sõlmitud leping ühisveevärgi ja -kanalisatsioonitrasside ning nende teenindamiseks vajalike ehitiste võõrandamiseks on sõlmitud lihtkirjalikus vormis ning seetõttu vormivea tõttu TsÜS § 87 ning § 84 lg 1 järgi tühine. Hagiavaldusele lisatud lepingutes puudub lisa 1, mis on oluline puudus dokumentides. Kostjate 4, 6 ja 7 kinnistud on ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitunud vähemalt
6. aastal, neil on sõlmitud kliendilepingud ja nad arveldavad hagejaga vee ja kanalisatsiooni eest. Kostjatele teadaolevalt ei ole nad liitumistasu maksmiseks kohustatud. Kostjatega sõlmitud lepingud eeldavad liitumislepingu olemasolu. Kostjad ei ole omavoliliselt liitunud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Kostjad võivad kaaluda liitumislepingute tagantjärele kirjalikku vormistamist, kui hageja võtab omaks, et tegemist oli suuliste liitumislepingutega, mille sõlmis kostjatega Kiili vald. Vastavalt
7. aasta praktikale sõlmis liitumislepingud trasside omanik Kiili vald ning lepingut tuleb lugeda sõlmituks sel ajal sarnastele lepingutele kehtinud tingimustele. Hageja on 19.09.2008 kirjas kinnitanud, et tähtajatud teenuslepingud sõlmitakse, kui on täidetud eeskirja ja liitumislepingu tingimused. Sellest võib järeldada, et kostjatega sõlmitud tähtajatud teenuse osutamise lepingud sõlmiti pärast liitumist. Kostjatega sõlmitud lepingud võib lugeda liitumislepinguteks ka seetõttu, et nende sõlmimine toimus Kiili valla teadmisel. Lepingutes on märge, et lepingutasu ei ole. Liitumistasu ei ole kostjatelt kunagi küsitud. Kostjad ehitasid asumi veevärgi välja ise juba
8. aastal nii Kiili valla kui hageja teadmisel. Pea ja magistraaltrassid ehitas Kiili vald. 5 Hageja peab tagama kostjatele kui tarbijatele tarbijakaitseseaduse § 54 näidatud õigused. Hagile lisatud lepinguprojekti p 1.4 näeb ette kinnistute tehnilised näitajad veevarustuse ja reovee osas, eristades varemliitunuid ja liitumist taotlevaid kinnistuid. Sättest ei ole arusaadav, millisel määral see reguleerib kostjate õigusi. Samuti on selgusetud lepinguprojekti p-d 2.2.3, 2.2.1 ja 2.2.
9. Lepingu p 10.2 näeb ette teeninduslepingu sõlmimist kinnistu omanikuga, mis on pooltel sõlmitud. Lepingu p-s 10.4 ettenähtud tagajärg ei ole põhjendatud. Lepingu p 8.4 on kostjaid ahistav, sest võimaldab lepingu kohustuste täitmata jätmisel lõpetada. Põhjendatud ei ole digitaalformaadis lisajooniste esitamine. Kui hageja soovib trasside esitamist digitaliseeritud kujul, ei saa see olla kostjate kohustus. Hageja tunnistas, et kostjad on ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga faktiliselt liitunud. Isegi olukorras, kus liitumine oleks olnud tasuline, on hageja minetanud oma õiguse liitumistasu nõuda, sest hageja nõue on aegunud. Hageja nõue liitumistasu väljamõistmiseks sai kõige hilisemalt tekkida siis, kui hageja õiguseellane asus kostjatega vee ja kanalisatsiooni eest arveldama, s.o
10. aastal. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks nõudeõigused liitumistasu maksmiseks Kiili vallalt omandanud. Ka nõude üleminek ei peata aegumise kulgu. Hageja ei konkretiseerinud aegumise peatumise aluseks olevate läbirääkimiste perioodi. Liitumistasu suurus on põhjendamatult suur ja kontrollimatu. Hageja viitab liitumistasu arvestamise alusena Kiili vallavolikogu 22.06.2004 määrusele nr 22, kuid ei näita, kuidas liitumistasu kujunes. Kostjatele ei ole teada liitumispunkti ehitusmaksumus, pea- ja magistraaltorude ehitusmaksumus ning muude ehitiste maksumus. Valla õigusaktid ei sisalda hageja tabelis toodud arvnäitajat 33,1 ega tähist Ma. Kostjatele teadaolevalt kogus Kiili vald
11. aastal liitumistasu ligikaudu 27 000 krooni. Liitumistasu ei ole tasu iseenesest, vaid peab seonduma hageja poolt tehtud kulutustega. Sama põhimõte sisaldub nii Kiili vallavolikogu 22.06.2004 määruse nr 21 p-s 9 kui ka

§ 6lg-s 3.

Kohus peab hageja ja Kiili valla vahel sõlmitud lepingule andma õigusliku hinnangu tulenevalt Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14 ka juhul, kui kostjad ei ole tehingu pooleks. Tühise tehingu alusel ei teki hagejale õigusi ega kohustusi, mistõttu tal puudub õigus hagi esitada. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis 10.02.2010 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostjad peavad hagejaga sõlmima ühisveevärgi ja kanalisatsiooni liitumislepingu ning kui suurt tasu peavad nad hagejale ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise eest maksma. Hageja ja Kiili valla vahel 29.12.2006 sõlmitud ühisveevärgi ja -kanalisatsioonitrasside ning nende teenindamiseks vajalike ehitiste võõrandamise lepingu järgi omandas hageja Kiili vallalt valla ühisveevärgi ja -kanalisatsioonitrassid koos teenindamiseks vajalike ehitistega (pumplad, puurkaevud jm), mille kaudu toimub kostjate kinnistute varustamine veega ning reovee kanalisatsioon. Tehingu tegemise ajal kehtinud asjaõigusseaduse § 158 sätestas, et teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis) ei ole kinnisasja oluline osa. Seega ei ole vee- ja kanalisatsioonitrassid käsitletavad kinnisasjadena. AÕSRakS § 6 13 lg 6 järgi peab ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Tehnovõrke ja -rajatisi sai võõrandada vallasasjadena ilma notariaalselt tõestatud tehingu vormita ning seetõttu on hageja ja Kiili valla vahel 29.12.2006 sõlmitud tehing kehtiv ja hageja on tehnovõrkude omanik ja seega

§ 5lg 2 ja § 6 lg 1 alusel õigustatud esitama hagi.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumist reguleerib

ning Kiili valla ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise ja kasutamise eeskiri, mis on kehtestatud Kiili vallavolikogu 09.05.2000 määrusega nr 5. Liitumine toimub

§ 5lg 1 järgi torustike ühendamise kaudu ning lepingu alusel.

Ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni toimub lepingu alusel ja lepingu sõlmimine vee-ettevõtjaga toimub § 8 lg 1 järgi siis, kui kinnistu veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga vastava torustikühenduse kaudu. Kohtule esitatud teenuslepingutest nähtub, et hageja ja kostja 1 sõlmisid 11.10.2005 veega varustamise ja reovee ärajuhtimise teenuse osutamise lepingu nr E0297; hageja ja kostja 2 sõlmisid 25.05.2004 teenuse osutamise lepingu nr E0095; hageja ja kostja 4 sõlmisid 16.09.2004 teenuse osutamise lepingu nr E0230, teenuse alustamise tähtajaks oli lepingus märgitud 29.02.2004; hageja ja kostja 5 sõlmisid 12.09.2004 teenuse osutamise lepingu nr E0262; hageja ja kostja 6 sõlmisid 16.09.2004 teenuse osutamise lepingu nrE0229, teenuse alguse tähtajaks on lepingu märgitud 29.02.2004; hageja ja kostja 7 sõlmisid 16.09.2004 teenuse osutamise lepingu nr E0228, teenuse osutamise alguse ajaks on märgitud 29.02.

1. Kõikides lepingutes on p-s 2 märgitud, et hageja tagab veevõrgu ühenduspunktis teatud joogivee kvaliteedi. Lepingutes on märgitud nii vee kui kanalisatsiooni hind kuupmeetri kohta. Kostja 3 kohta ei ole kohtule esitatud teenuse osutamise ega liitumislepingut, kuid hageja on omaks võtnud, et kostja 3 veemõõtja on plommitud 12.10.2005 ning esimene arve on esitatud 31.12.
2. Hageja märkis õigesti, et OÜ Linkrust ei olnud õigustatud sõlmima liitumislepinguid ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga liitumiseks. Liitumislepingute sõlmimiseks õigustatud isikuks oli enne hagejale vastava õiguse tekkimist trasside omanikuks olnud Kiili vald. Kohtule esitatud hageja poolt koostatud arvest kostjale 7 nähtus, et kostja on tasunud juba
3. aastal nii vee- kui kanalisatsiooniteenuse eest. Kostjale 4 koostatud arvest nähtub, et kostja on tasunud vee eest, kostja 4, kostja 6 ja kostja 7 on esitanud tõendid veearvesti plommimise kohta hageja poolt. Hageja märkis õigesti, et tema poolt plaanimaterjalile või projektdokumentatsioonile antud kooskõlastused ei ole käsitletavad liitumislepingutena. Liitumislepinguna saab käsitleda sisuliste tahteavalduste tegemist mõlema poole poolt. Samas ei saa pidada kostjate ühendamist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga omavoliliseks, eeskirja ega

mõttes, sest teenuselepingust tulenevalt on kostjad hiljemalt teenuselepingu sõlmimisel hageja tahtel ühisveevärgiga liitunud. Asjaolu, kas kanalisatsioonitrassile on antud kasutusluba või mitte, ei mõjuta liitumislepingu sõlmimist ja liitumistasu maksmist hageja ja kostjate vahel. Kasutusloa väljaandmine on avalik-õiguslik toiming, mida teeb kohalik omavalitsus ning mille käigus kontrollitakse trassi vastavust projekteerimis- ja ehitusnõuetele, kuid kasutusloa puudumine ei ole takistuseks liitumislepingu sõlmimiseks. Hageja osutas kostjatele kanalisatsiooniteenust enne kasutusloa väljastamist. Kohus asus seisukohale, et lepingutes märgitud ühenduspunktina saab käsitleda liitumispunkti

§ 3

lg 2 mõttes.

ja Kiili valla eeskirja sõnastusest võib aru saada, et liitumisleping peaks olema sõlmitud kirjalikus vormis, samas ei keela õigusaktid liitumislepingu muud vormi ega sätesta tehingu tühisust vormipuuduse tõttu. 7 Kohus järeldas teenuse osutamise lepingutest, et kostja 1 oli liitunud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga hiljemalt 11.10.2005, kostja 2 on liitunud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga hiljemalt 25.05.2004, kostja 3 on liitunud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga hiljemalt 12.10.2005, kostja 5 on liitunud ühisveevärgi - ja kanalisatsiooniga hiljemalt 12.09.2004, kostja 4, 6 ja 7 liitusid ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga 29.02.2004. Liitumislepingud kostjatega sõlmis tookordne trassi omanik Kiili vald. Liitumine on ühekordne toiming, millest erisuse kehtestab vaid

§ 5

lg 6, mis sätestab, et kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni või selle osade vahetamisel või omaniku vahetumisel ei võeta kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanikult või valdajalt liitumistasu, kui liitumistingimuste muutmine ei põhjusta vee-ettevõtjale lisakulutusi. Kinnistute omanikud ei ole käesolevas vaidluses muutunud. Hageja nõue liitumislepingu sõlmimiseks kohustamiseks ei ole seetõttu põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.

§ 6

lg 1 sätestab, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanikul või valdajal on õigus võtta ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitujalt põhjendatud liitumistasu kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud korras ja tingimustel, arvestades seaduses sätestatut. Eeskirja p 1.3.8 sätestab liituja kohustuse tasuda liitumistasu ning Kiili valla 22.06.2004 määrus nr 22 sätestab tasu arvestamise alused. Tasu arvestus on eeskirja p 1.2 järgi kulupõhine, st liitumistasu ei ole lihtsalt suvaline summa, vaid selle suuruse kujunemisel tuleb arvestada liitumisega seotud reaalseid kulusid, mis koosnevad arenduskuludest ja liitumisega seotud otsestest kuludest. Liitumistasu suurus arvestatakse eeskirja p 2 järgi siis, kui alal on ühisveevärk- ja kanalisatsioon olemas ning p 3 järgi ühisveevärgita/kanalisatsioonita alal. Liitumistasu võib uuesti võtta, kui on täidetud

§ 5lg-s 6 märgitud tingimused.

Kohus leidis, et nimetatud tingimuste tõendamiskoormus lasub hagejal. Liitumistasu nõude õigus tekkis trasside omanikul kostjate suhtes alates kostjate faktilisest liitumisest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja sai trasside omanikuks alates 29.12.

1. Liitumistasu väljanõudeõigus ei ole seotud otseselt trassi omandiga ega lähe seetõttu koos trassi omandiõigusega või trassi päraldisena uuele omanikule üle. Liitumistasu väljanõudmise õigus tuleneb lepingust. Lepingust tuleneva nõude üleminek Kiili vallalt hagejale saaks toimuda ka tehingu (nõude loovutamine) või seaduse alusel. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et Kiili vald oleks hagejale loovutanud liitumistasu nõuded kostjate vastu. Kohus leidis, et hagejal ei ole õigust enne trasside omanikuks saamist sissenõutavaks muutunud liitumistasu väljanõudmiseks kostjatelt, kuna nõue ei ole talle üle antud. Kohus leidis, et nõue kostjate vastu liitumistasu väljanõudmiseks on aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel. Isegi kui asuda seisukohale, et hagejale läks liitumistasu väljanõudmise õigus üle, siis hageja väited selle kohta, et aegumise kulgemine oli peatunud poolte vahel toimunud läbirääkimiste ajal, ei ole tõendatud. Hageja kohustuseks oli tõendada läbirääkimiste pidamist. Hageja ja kostjad on pidanud kirjavahetust liitumislepingu sõlmimiseks ja liitumistasu maksmiseks, kuid poolte kirjavahetust ei saa pidada läbirääkimisteks. Kirjavahetusest selgus, et hageja on alates 28.01.2008 esitanud kostjatele korduvaid pakkumisi liitumislepingute sõlmimiseks ja kostjad on liitumislepingu sõlmimisest järjekindlalt keeldunud. Sellist tegevust ei saa pidada läbirääkimisteks. Nõue liitumistasu saamiseks aegus kostja 1 suhtes 11.10.2008, kostja 2 suhtes 25.05.2007, kostja 3 suhtes 31.12.2008; kostja 4 suhtes 28.02.2007, kostja 5 suhtes 12.09.2007; kostja 6 suhtes 28.02.2007 ning kostja 7 suhtes 28.02.
2. Apellatsioonkaebus Hageja Kiili KVH OÜ palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustajate kanda. 8 Apellant nõustub maakohtu poolt otsuse p-s 18 tuvastatuga, et apellandi ja Kiili valla vahel 29.12.2006 sõlmitud tehing on kehtiv, apellant on tehnovõrkude omanik ja seega

§ 5lg 2 ja § 6 lg 1 alusel õigustatud esitama hagi.

Apellant leiab, et maakohus on eksinud normide tõlgendamisel.

§ 5

lg 1 kohaselt peab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või valdaja lubama ühendada kinnistu veevärgi ühistuveevärgiga ning kinnistu kanalisatsiooni ühiskanalisatsiooniga käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tingimuste kohaselt. Vastavalt

§ 8

lg-le 1 on vee-ettevõtja klient käesoleva seaduse tähenduses kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle kinnistu veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga vastava torustikühenduse kaudu ja kellega vee-ettevõtja on sõlminud lepingud teenuse saamiseks. Seega sätestab

§ 5

lg 1 ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja kohustuse võimaldada kinnistu omanikul ühisveevärgiga liituda s.t apellant ei või keelduda ühisveevärgiga liitumist, kui liituja on täitnud õigusaktides sätestatud tingimused. Vastavalt § 5 lg-le 2 toimub kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel tema ja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel.

§ 21loetleb tingimused, millele peab liitumisleping vastama.

Sama seaduse § 8 lg 1 defineerib vee-ettevõtja kliendi mõiste. Maakohus on otsuse p-s 19 leidnud, et eeskirja p 2.2 järgi toimub liitumine ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga kinnistu omaniku poolt esitatud taotluse põhjal koostatud liitumislepingu alusel. Liitumislepingu jaoks on eeskirja p 2.4 järgi vaja esitada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku poolt liitumistingimused 2 nädala jooksul taotluse saamisest, p 2.7 järgi tuleb koostada liitumisprojekt. Vastustajatest ei ole keegi esitanud nõuetekohast taotlust liitumislepingu sõlmimiseks. Apellandil on nõuetekohane taotluse vorm kogu aeg olemas olnud. Kohus on õigesti leidnud ja ka eeskirja p-st 2.4 võib teha üheselt järelduse, et liitumislepingute sõlmimine eeldab vastustajate (liitujate) aktiivset tegevust, s.o taotluse esitamist. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tulnuks vastustajatel menetluse kestel taotluse esitamist tõendada. Vastustajad ei ole tõendanud, et apellant oleks saanud vastustajate tahteavaldused. Apellant on juhtinud vastustajate tähelepanu liitumislepingu sõlmimise vajadusele, mis nähtub juba Kiili KVH OÜ 13.08.2003 poolt edastatud tehniliste tingimuste teavitamise dokumendist, samuti liitumislepingu sõlmimise meeldetuletustest. Dokumentide kohaselt tuleb pärast torustiku valmimist sõlmida liitumisleping võrgu haldajaga. Vastavalt TsMS § 442 lg 8 3. lausele peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Maakohus on jätnud Kiili KVH OÜ poolt esitatud tehniliste tingimuste teavitamise dokumendi ja meeldetuletused hindamata. Otsuses on kohus õigesti märkinud, et OÜ Linkrust Ehitus ei olnud õigustatud sõlmima liitumislepinguid ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumiseks ning õigustatud isikuks oli enne hagejale vastava õiguse tekkimist trasside omanikuks olnud Kiili vald. Juhul, kui kohus jõudis järeldusele, et OÜ Linkrust Ehitus ei olnud vaatamata vastustajate poolt väidetule liitumislepinguid sõlmima õigustatud isikuks, tulnuks tuvastada konkreetne vastustajate tahteavaldus, mida saanuks lugeda vastustajate apellandile esitatud sooviks liitumislepingute sõlmimiseks. Kohus on möönnud, et

-st ja eeskirja sõnastusest tulenevalt peaks leping olema sõlmitud kirjalikus vormis, kuid samas leidnud, et õigusaktid ei keela liitumislepingu muud vormi. Kohus ei ole otsuses märkinud, miks ta leiab, et vastustajatega sõlmitud lepingud olid erandiks ning nendega sõlmiti suuline ja tasuta leping. Kohtuotsusest ei selgu, miks luges kohus liitumislepingud sõlmituks just teenuselepingute sõlmimise kuupäevadega ja suuliselt. Otsusest 9 ei nähtu, millal tegi üks pooltest pakkumuse ja teine aktsepteeris seda. Samuti ei nähtu otsusest, millistel tingimustel pooled lepingu sõlmisid.

§ 21loetleb konkreetsed tingimused, millele peab liitumisleping vastama.

Apellant on seisukohal, et põhjendamatu on kohtu järeldus, et liitumine on reaalselt toimunud ning seega olid liitumiskokkulepped olemas. Vastustajad ei ole kohtule esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit, s.t liitumislepingut või liitumistasu maksmist kinnitavat dokumenti, millest oleks võimalik välja lugeda poolte tahe ning tingimused, milles pooled kokku leppisid. Apellant leiab, et maakohus ei ole tuvastanud poolte vastastikust tahteavaldust. Maakohus oleks pidanud tuvastama pakkumuse, nõustumuse ning lepingu olulised tingimused milles kokku lepiti. Üheks oluliseks tingimuseks on

§ 5lg 21 ja § 6 kohaselt liitumistasu.

Seega tulnuks olulise lepingutingimusena vastustajatel tõendada ning kohtul mh tuvastada tasu maksmine. Kohus ei ole tuvastanud vastustajate poolt tasu maksmist. Sellest saab teha järelduse, et pooled ei olnud olulises tingimuses kokku leppinud ning lepingut ei saa lugeda suuliselt sõlmituks. Kohus ei ole poolte õigussuhte tuvastamisel arvestanud ka Kiili KVH OÜ praktikat ja tava. Vastustajad esitasid menetluse käigus kohtule M. Üürikesega sõlmitud kirjaliku liitumislepingu, tõendamaks liitumislepingu hinda. Nimetatud leping kinnitab asjaolu, et Kiili KVH praktika oli sõlmida kirjalikke ja liitumistasuga lepinguid ning vastupidise tõendamine oli vastustajate kohustus. Vastustajad 1, 2, 3 ja 5 on kinnitanud, et nad maksid liitumistasu OÜ-le Linkrust Ehitus, s.t nad on nõustunud, et leping pidi olema tasuline. Maakohus jõudis järeldusele, et liitumisleping tuleb lugeda sõlmituks tarbimislepingu sõlmimisega. Liitumislepingu eesmärgiks on

-st ja eeskirjast tulenevalt reguleerida kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumise tingimusi ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Teenuselepingu eesmärgiks on reguleerida vee-ettevõtja ja tarbija suhteid veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse puhul. Liitumistasuga tagatakse tulenevalt

§ 6

lg 2 p-dest 1 ja 2 ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arendamine vastavalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavale ning kinnistu veevärgi või kanalisatsiooni ühendamine ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga. Eeltoodud võrdlusest nähtub, et viidatud lepingute sõlmimise asjaolud, olemus ja eesmärk on erinevad. Liitumisleping ja teenuseleping reguleerivad erinevaid õigussuhteid ning teenuselepingu sõlmimisega ei saa lugeda sõlmituks liitumislepingut. Seega on kohus faktilisi asjaolusid hinnates jõudnud väärale lõppjäreldusele. Nõude rahuldamata jätmisega tunnustas kohus vastustajate õigust mitte maksta ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniga liitumise eest liitumistasu, mis seab ebavõrdsesse olukorda isikud, kes on vastavalt seaduses ja eeskirjas sätestatule esitanud nõuetekohased liitumistaotlused, sõlminud liitumislepingud ning maksnud liitumistasu. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. 10 TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud.

§ 5

lg 1 sätestab, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanikul või valdajal on kohustus võimaldada kinnistu omanikul ühisveevärgiga ja - kanalisatsiooniga liituda, kui liituja on täitnud õigusaktides sätestatud tingimused.

§ 6

lg 1 järgi on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanikul või valdajal õigus võtta ühisveevärgi või -kanalisatsiooniga liitujalt põhjendatud liitumistasu kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud korras ja tingimustel.

§ 8

lg 1 sätestab, et vee-ettevõtja klient käesoleva seaduse tähenduses on kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga ja lõige 2 järgi ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kaetud alal on kliendil õigus saada ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni heitvett. Kolleegium järeldab eeltoodud sätetest, et ühisveevärgist vee saamise ja ühiskanalisatsiooniteenuse kasutamise eelduseks on vee-ettevõtja rajatistega liitumine. Maakohus on tuvastanud, et kostjad on sõlminud lepingud ühisveevärgist vee saamiseks ja reovee ärajuhtimiseks

1. ja
2. aastal ja järeldanud sellest, et enne seda pidi olema toimunud liitumine. Ebaõige on apellandi käsitlus, mille kohaselt teenuse tegelik tarbimine ja selleks vee-ettevõtjaga lepingu sõlmimine ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel oluline. Kuna teenuse tarbimine eeldas ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga liitumist, siis on maakohus sellest asjaolust õigesti järeldanud, et kostjad on liitunud hageja ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniga. Liitumine toimus ajal, kui rajatised kuulusid Kiili vallale. Kaebaja ei ole väitnud, et kostjad on omavoliliselt asunud tema poolt osutatavaid teenuseid tarbima. Kolleegium märgib, et

§ 6lg 1 ei sätesta, et liitujalt tuleb igal juhul võtta liitumistasu.

Liitumistasu võtmine on ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omaniku või valdaja õigus ja vastavate asjaolude esinemisel võib liitumine toimuda ka tasuta. Selliseks asjaoluks võib näiteks olla teenuse osutamiseks vajalike rajatiste ehitamine liituja poolt. Apellant on rõhutanud, et kostjad ei ole liitumiseks esitanud

§ 5lg-s 2 sätestatud taotlust liitumislepingu sõlmimiseks.

Kolleegiumi arvates ei anna asjaolu, et kohtule pole esitatud kostjate taotlusi ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga liitumiseks, teha maakohtust erinevat järeldust liitumislepingute sõlmimise kohta. Taotlus tuli esitada selleks, et liituda ja kuna liitumine on enne teenuse osutamisega alustamist toimunud, siis on põhjendatud kohtu järeldus, et poolte vahel oli kokkulepe liitumise osas sõlmitud. Apellant on maakohtule ette heitnud, et maakohus ei ole välja selgitanud, millised olid poolte tahteavaldused liitumislepingu sõlmimisel. Samas ei ole kaebaja ise täpsustanud, millistes olulistes liitumislepingu tingimustes ei ole pooled kokkulepet saavutanud. Liitumislepingu olulistes tingimustes kokkuleppe olemasolule viitab ka poolte omavaheline suhtlemine, kuna pooled on sõlminud teenuse osutamise lepingud, survestanud trassid, plomminud veemõõtjad ja kuni praeguseni on hageja poolt kostjale teenust osutatud. Kuna

§ 6

lg 1 järgi on liitumistasu võtmine hageja õigus ja tal on võimalus sõlmida liitumislepinguid ka ilma tasu nõudmata, siis on ebaõige apellandi käsitlus, mille kohaselt saab liitumislepingu sõlmimise lugeda tuvastatuks ainult siis, kui kostjad on tõendanud, et nad on tasunud liitumistasu. Kolleegium märgib, et pooled on menetluse käigus väitnud, et Kiili vallas on liitumisi ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga toimunud ka tasuta. M. Üürikesega sõlmitud liitumislepingust 11 tuleneb, et liitumistasu võib olla samas piirkonnas, kus asuvad kostjate kinnistud, oluliselt erinev sellest, mida nõuab kostjatelt hageja. Õige on kaebaja väide, et teenuse osutamise leping ja liitumisleping on erinevad lepingud. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses vastupidist tuvastanud. Maakohus on eeltoodud lepinguid käsitlenud seostatult selle tõttu, et liitumislepingu sõlmimine on eelduseks teenuse osutamise lepingu sõlmimisele ja teenuse osutamisele ja järeldanud, et hiljemalt enne teenuse osutamise lepingu sõlmimist pidi olema sõlmitud liitumisleping. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Apellandi poolt viidatud kostjatele esitatud tehnilistest tingimustest ja meeldetuletustest ei saa teha järeldusi, mis annaksid aluse hagi rahuldamiseks. Kiili valla vee-ettevõtja on

1. aastal väljastanud kostjatele veevarustuse ja kanalisatsiooni tehnilised tingimused, milles on märgitud, et pärast torustike valmimist tuleb sõlmida liitumisleping võrgu haldajaga. Maakohus on tuvastanud, et liitumislepingud olid sõlmitud võrgu haldajaga suulises vormis pärast torustike väljaehitamist, mis toimus pärast
2. aastat. Meeldetuletusi liitumislepingu sõlmimise kohta on asunud hageja kostjatele saatma alates
3. aastast ehk pärast seda, kui liitumine oli toimunud ja teenuste osutamise lepingud olid sõlmitud. Seega ei tõenda tehnilised tingimused ja meeldetuletused seda, et kostjad oleksid keeldunud liitumislepingut sõlmimast enne liitumist ja teenuse osutamise lepingute sõlmimist. Kaebuse väide, et hagi rahuldamata jätmine on ebaõiglane teiste isikute suhtes, kes on tasunud nõutud liitumistasu ja sõlminud kirjaliku liitumislepingu, on kolleegiumi hinnangul emotsionaalset laadi ja ei oma kaalu kohtuotsuse tegemisel. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb menetluskulud jätta apellandi kanda. Maakohtus kantud menetluskulud on maakohus õigesti jätnud hageja kanda. Margo Klaar Iko Nõmm Ülle Jänes 12