Obsah (11)

§ 367§ 163§ 396§ 199§ 231§ 657§ 651§ 652§ 333§ 436§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-36960 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08.04.2011, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm Tsiviil

§ 367

kohaselt sissenõutavaks mitte muutunud viivise väljamõistmist kuni nõude rahuldamiseni lepingu p-s 5.

1. ette nähtud määras. Kostja vastuväited
2. Kostja vaidles hagile vastu.
3. Kostja on maksnud auto eest kokku 42 000 krooni. Kuna autot ei saanud kasutada, siis ta loobus autost. Kostja on autot remontinud. Talvel seisis auto talverehvide puudumise tõttu. 2008.a maikuus ei läbinud auto tehnilist ülevaatust ja kõigi vajalike tööde maksumus oleks olnud ligikaudu 50 000 krooni, mida kostjal ei olnud. Kostja soovis auto 2000.a juunis tagastada. Algul lubati talle probleemide korral auto tagasi võtta ja ettemaks tagastada, kuid hiljem nõuti ainult raha maksmist. Hageja on venitanud auto tagasivõtmisega ning kostja ei ole nõus hagetavat summat tasuma. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
4. Pärnu Maakohus rahuldas 08.06.2010 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 24 678 krooni lepingust tuleneva võla ja alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täieliku tasumiseni välja mõistetud summalt viivise 7% aastas. Menetluskulud jäid 85% ulatuses kostja kanda ja 15% ulatuses hageja kanda.
5. VÕS § 361 kohaselt on liisingu võtja kohustatud maksma liisingu andjale liisingu eseme kasutamise eest tasu. Poolte vahel 18.04.2007 sõlmitud lepingu p. 1.
6. kohaselt oli kostja kohustatud tasuma hagejale igakuiselt makseid vastavalt graafikule. Samal päeval sõlmitud kindlustusleppe p. 2.5 kohaselt oli kostja kohustatud tasuma hageja vahendusel kindlustusandjale iga kuu
7. kuupäevaks ka kindlustusmakseid. Poolte vahel ei ole 2 vaidlust selles, et kostja ei ole perioodi 16.05.-15.10.2008 eest kummagi lepingu järgseid makseid tasunud. Hageja esitatud arvete kohaselt on tasumata maksete summa 9784,09 krooni. Lepingu üldtingimuste p. 7.1.2 kohaselt oli hagejal niisugusel juhul õigus leping üles öelda. Hageja on saatnud kostjale 04.09.2008 lepingu üldtingimuste p. 7.2 kohase teate lepingu ülesütlemise kohta ja teinud ettepaneku võlg 14 päeva jooksul pärast teate kättesaamist tasuda. Kostja on teate kätte saanud 10.09.2008 ja seega tuleb leping lugeda 25.09.2008 ülesöelduks.
8. VÕS § 367 lg 1 ja lepingu üldtingimuste p-de 7.3, 7.4 ja 7.4.1 kohaselt tuleb kostjalt välja mõista auto ostmiseks tehtud kulud ulatuses, mida ei kata auto müügist saadud summa. Hageja esitatud õiendi ja üldtingimuste p. 7.4.
9. kohaselt on auto müügist laekunud summast krooni loetud tasutuks lepingu ülesütlemise ajaks tasumata liisingumaksed, intressid ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud. Tasumata liisingmaksete katmiseks ei olnud auto müügist saadud summa küllaldane ja hageja nõudeks jäi 28 988,10 krooni.
10. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab kostja hüvitama hagejale liisingueseme ülesütlemisest tekkinud lisakulud, milledeks saab antud juhul lugeda auto äraviimiseks tehtud kulu 4310 krooni vastavalt OÜ Reeborn arvele ja auto müügieelseks puhastuseks ja ülevaatuseks tehtud kulud 2325 krooni. Kohus ei pidanud õigeks jätta auto äraviimisega seotud kulu 4310 krooni kostja kanda, sest kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks keeldunud autot hagejale tagastamast. Lepingu üldtingimuste p. 7.5 kohaselt oli kostja kohustatud andma auto hageja esindajale üle hageja antud tähtajaks. 04.09.2008 teates on hageja kostjale selgitanud auto tagastamise kohustust lepingu ülesütlemise korral, kuid ei ole määranud selleks korda ega tähtaega. Kohtule ei ole esitatud ka muid tõendeid selle kohta, et hageja oleks andnud kostjale teada tähtaja ja korra auto tagastamiseks vastavalt üldtingimuste p-le 7.
11. Üldtingimuste p. 7.5.1 kohaselt on ostja kohustatud liisingu eseme valduse ülevõtmisega tekkinud kulud hüvitama liisingu andjale üksnes juhul, kui kostja ei ole täitnud liisingu eseme üleandmise kohustust nõuetekohaselt. Neil põhjustel tuleb hageja nõue lugeda põhjendatuks 4310 krooni võrra väiksemas summas ja kostjalt välja mõista 24 678,10 krooni.
12. Asja lahendamisel ei oma tähtsust kostja seletused auto tehnilise seisukorra ja auto kasutamise võimaluse puudumise kohta, sest VÕS § 362 lg 3 ja lepingu p. 7.3 kohaselt ei vastuta hageja auto puuduste või müügilepingu tingimustele mittevastavuse eest. 10.

§ 367

kohaselt tuleb hagejalt välja mõista viivis, milline ei olnud hagi esitamse ajaks muutunud sissenõutavaks. Viivise määraks on lepingu p. 5.1. kohaselt 7 % aastas. 11.

§ 163

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jagada vastavalt hagi rahuldatud osale, mis moodustab hagiavalduses esitatud nõudest 85 %.

1. Kohus on teinud 01.07.2010 vea parandamise määruse, milles palub lugeda maakohtu otsuse lõpuosa esimene lõige õigeks järgmisena: mõista kostjalt hageja kasuks 25 335,55 krooni lepingust tulenev võlg ja alates kohtuotsuse jõustumise päevast kuni täieliku tasumiseni välja mõistetud summalt viivis 7% aastas. Hageja palus kostjalt välja mõista tasumata liisingmaksed 28 988,10 krooni. Kohus ei pidanud õigeks jätta kostja kanda auto äraviimisega seotud kulu, mille hageja oli lugenud auto müügist saadud rahaga kaetuks. Hagi kohaselt oli auto tagastamise ja realiseerimisega seotud kulu ilma käibemaksuta kokku 5622,24 krooni. Summa põhineb OÜ Reeborn ja Saksa Auto AS-i poolt esitatud arvetel. OÜ Reeborn arve kohaselt oli tasu auto äraviimise eest ilma käibemaksuta 3652,53 krooni. Otsuses on kohus aga ekslikult vähendanud väljamõistetavat summat 4310 krooni võrra, mis on teenustasu koos käibemaksuga. Sellest tulenevalt on kostjalt välja mõistetud summa osutunud 657,45 krooni võrra väikemaks. Tegelikult tuleb kostjalt välja mõista 25 335,55 krooni. 3 Apellatsioonkaebuse põhjendused
2. Hageja palus tühistada Pärnu Maakohtu 08.06.2010 otsus osas, millega kohus jättis hagi 3 652,53 krooni ehk 233,44 euro väljamõistmiseks rahuldamata ja jättis 15% menetluskuludest hageja kanda ning teha selles osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 3 652,53 krooni ehk 233,44 eurot ning viivis 7% aastas protsendina põhinõudelt 28 988,10 krooni ehk 1 852,68 eurot alates otsuse tegemise kuupäevast kuni põhinõude täitmiseni ja jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
3. Kohus ei lugenud põhjendatuks hageja nõuet kostjalt liisingueseme äraviimisega (transport Kohilast Saksa Auto AS-i platsile Tallinnas) seotud kulu summas 3652,53 krooni (käibemaksuta) väljamõistmiseks. Maakohus leidis, et hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kostja oleks keeldunud liisingueset hagejale tagastamast. Samuti asus kohus seisukohale, et kuna hageja ei määranud kostjale saadetud ülesütlemisteatises liisingu eseme tagastamise tähtaega ja korda, ei saa hageja tuginedes lepingu üldtingimuste p-dele 7.5 ja 7.5.1 kostjalt auto äraviimisega seotud kulutuste hüvitamist nõuda. Hageja ei nõustu nimetatud kohtu seisukohaga.
4. Hagejale ei antud maakohtu menetluses võimalust esitada oma arvamus kostja hagiavaldusele esitatud vastusele. Maakohus hagejale kostja vastust ei edastanud ning asjaolu, et kostja oli hagiavaldusele vastanud, selgus alles 01.06.2010 toimunud kohtuistungil. Kohus teatas kohtuistungil, et ei käsitle kostja esitatud käsikirjalist dokumenti kostja vastusena, millest võis mõista, et kohus otsuses kostja esitatud vastuses sisalduvaid vastuväiteid ei arvesta. Maakohtu otsuses on kohus kostja vastust tsiteerinud, mistõttu on kohtuotsusest nähtuvalt kohus siiski arvestanud kostja vastuses esitatud vastuväidetega, muu hulgas asjaoludega, mis seonduvad liisingueseme tagastamisega hagejale ja hageja liisingueseme tagastamiseks tehtud kulutustega.

§ 396

sätestab, et kohus nõuab hagejalt hagi vastuse kohta kirjalikku arvamust.

§ 199

lg 1 p-de 4 ja 6 kohaselt on menetlusosalise põhilisteks õigusteks anda kohtule seletusi, esitada põhjendusi asja arutamisel tõusetunud küsimuste kohta ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele. Eelnevast tulenevalt on kohus kohtuotsuse tegemisel rikkunud eespool nimetatud menetlusõiguse norme, mistõttu võeti hagejalt ära võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti ning esitada täiendavaid tõendeid kostja vastusele. Kuna hagejale ei esitatud seisukoha võtmiseks kostja vastust, ei saanud hageja pidada tulenevalt

§ 231

lg-st 2 vajalikuks tagastusteenusele tehtud kulutuste hüvitamist puudutavate täiendavate tõendite esitamist.

1. Hageja vaidles vastu ka liisingueseme tagastamiskulude kostjalt välja mõistmata jätmist. Lepingu üldtingimuste p 7.5 näeb ette, et lepingu ülesütlemisel kohustub kostja viivitamatult eseme valduse andma üle hageja volitatud esindajale vastavalt hageja kehtestatud tähtajal ja korras. Maakohus on leidnud, et hageja 04.09.2008 saadetud ülesütlemisteatises on hageja selgitanud auto tagastamise kohustust ülesütlemise korral, kuid ei ole määranud liisingueseme tagastamiseks tähtaega ja korda. Hageja on 04.09.2008 kostjale saadetud ülesütlemisteatises selgitanud, et vara tagastamise asjaolude täpsustamiseks tuleb kostjal võtta ühendust kirja allkirjastajaga. Kui kostja ei tasunud hagejale teatises nimetatud summat, pidi kostja arvestama sellega, et lepingu p-st 7.5 tulenevalt on tal liisingueseme tagastamise kohustus. Ülesütlemisteatiselt nähtub, et teatise lisana on hageja kostjale saatnud ka selgituse liisingueseme müügiprotseduuri kohta. Liisingueseme müügiprotseduuri p-des 1 ja 2 selgitab hageja, et liisinguvõtja kohustub liisingulepingu ülesütlemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale ning liisingueseme tagastamise asjaolude ja koha täpsustamiseks tuleb liisinguvõtjal võtta ühendust liisinguandja esindajaga. Lisaks on hageja selgitanud, et juhul, kui liisinguvõtja 4 liisingueset liisinguandjale ei tagasta, pöördub liisinguandja liisingueseme tagastamiseks vastava ettevõtte poole ning nimetatud teenuse osutamisega kaasnevad kulud kuuluvad liisinguvõtja poolt liisinguandjale hüvitamisele.
2. Eelnevast tulenevalt on hageja teinud kõik endast oleneva, et kostja võiks mõistlikult aru saada, milline on liisingueseme tagastamise kord (sh tähtaeg). Kostja pole tõendanud, et avaldas soovi liisingueset ise tagastada, kuid hageja keeldus auto vastuvõtmisest.
3. Hageja lisas apellatsioonkaebusele tõendina liisingueseme müügiprotseduuri. Samuti lisas hageja tõendina programmi väljavõtte, kust nähtub, et 04.09.2008 on pooled telefonitsi suhelnud ning kostja on hagejalt ise oodanud liisingueseme äraviimist. Seda põhjusel, et konkreetne sõiduauto ei olnud sõidukõlbulik ja kostjal ei olnud rahaliselt võimalik liisingueseme transporti ise korraldada. Sisuliselt on kostja seega keeldunud liisingueseme iseseisvast (oma kuludega) hagejale tagastamisest.
4. Hageja ei ole esitanud müügiprotseduuri ja programmi väljavõtet maakohtu menetluses, kuivõrd hageja ei olnud teadlik kostja vastuse esitamisest ega saanud eeltoodust tulenevalt esitada kostja vastuväidetele seisukohta ja oma väidete põhjendamiseks tõendeid. Vastus apellatsioonkaebusele
5. Kostjale on toimetatud hageja apellatsioonkaebus isiklikult kätte 18.08.2010, kuid kostja ei ole esitanud apellatsioonkaebusele vastust. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna kostja ei ole apellatsioonkaebust esitanud ning hageja on otsust vaidlustanud üksnes osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldamata jättis ja menetluskulude jaotuse osas, ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu lahendi paikapidavust hagi osalist rahuldamist puudutavas osas.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

1. Erinevalt hagejast on kolleegium seisukohal, et maakohus on jõudnud poolte vahel 18.04.2007 sõlmitud liisingulepingu nr 0159925L (tl 9-17) asjassepuutuvaid sätteid analüüsides paikapidavatele järeldustele ning kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue kostja kasutuses olnud sõiduki valduse taastamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Paika peab maakohtu seisukoht, et poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt oli hagejal kohustus teatada kostjale sõiduki tagastamise tähtaeg ja kord (tl 17). Hageja poolt nimetatud kohustuse täitmata jätmine annab alust pidada hageja poolt tehtud kulutusi ennatlikeks ja annab aluse jätta need kostjalt välja mõistmata. Kolleegium leiab, et üldtingimuste p-s 7.5 sõnaselgelt sätestatud hageja kohustust teatada kostjale lepingu ülesütlemisel sõiduki tagastamise tähtaeg ja kord, ei saa lugeda täidetuks sellega, et hageja on andud lepingu ülesütlemise avalduses kostajale korralduse võtta sõiduki tagastamiseks ühendust avaldusele alla kirjutanud töötajaga (tl 37). Üldtingimuste p-s 7.5 ettenähtud sõiduki viivitamatu tagastamise kohustus sõltub tähtajast ja korrast, mille hageja pidi kostjale lepingu ülesütlemisel määrama. 5
2. Kuna maakohus on otsuses käsitlenud üldtingimuste p-i 7.5 sisu ja sellega seotud hageja väiteid, ei anna asjaolu, et hagejale ei olnud võimalik kostja vastuväidetele enne kohtuotsuse langetamist kirjalikult vastata, alust maakohtu otsust muuta. Kohtuistungi protokolli kohaselt on hagejale antud kohtuistungil aega kostja kirjalike seisukohtadega ja esitatud tõenditega tutvuda. Taotlust tähtaja andmiseks, et oma seisukohti täiendada või tõendid esitada, ei ole hageja pärast kostja poolt esitatud materjaliga tutvumist teinud (tl 114). Kohtuistungi protokollist ei nähtu ka, et hageja oleks esitanud maakohtus

§ 333

lg-s 2 ettenähtud vastuväidet kohtu tegevusele, mistõttu on ta sama paragrahvi lg 3 järgi minetanud õiguse maakohtu poolsele väidetavale menetlusnormi rikkumisele apellatsioonkaebuses tugineda.

§ 652

lg 6 sätestab, et pool ei või apellatsiooniastmes tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud esimese astme kohtus sellele õigel ajal vastuväidet. 24. Samadel põhjustel jätab kolleegium tähelepanuta hageja poolt apellatsioonkaebuses esile toodud uued väited sõiduki tagastamise asjaolude kohta, ning taotluse nende kinnitamiseks koos kaebusega esitatud uute tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata. Vastavalt

§ 652

lg-le 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui sellele asjaolule esimese astme kohtus tugineti, kuid see jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh seetõttu, et asjaolu tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kuna

§ 436

lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, ei ole kaebuses esmakordselt esitatud väidetega arvestamata jätmise maakohutule etteheitmine eelöeldu valguses põhjendatud. 25. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka esimese astme kohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

26. Apellatsioonkaebusele lisatud tõendid tuleb apellandile tagastada. Iko Nõmm Margo Klaar Gaida Kivinurm 6