Obsah (5)

§ 90§ 93§ 96§ 41§ 12

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1384 Haldusasi T.T.e kaebus Tallinna V

(edaspidi (VangS) § 41 lg 2 kohaselt tohib, kui seadus konkreetset piirangut ei sätesta kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud julgeoleku kaalutlusel. Väide, et elektriseadmete ja olmeelektroonika kasutamine kambrikaaslasi häirib, on oletuslik. Häirimise korral on kambrikaaslastel õigus teha avaldus.

1. Kodukorra punkti 14.2.4, mille kohaselt hoiab kinni peetav isik isiklikus kasutamiseks olevaid isiklikke asju oma isiklike asjade hoiukohas, ei ole võimalik täita. Osad esemed nt teler ei mahu hoiukohta. Samuti ei ole isiklike asjade hoiukohas vooluühendust, mis muudab elektriseadmete kasutamise võimatuks. Vastustaja väide, et teler on tavaliselt aluse või laua peal on arusaamatu, kuna alus ja laud ei ole isiklike asjade hoiukoht. 2
2. Kodukorra punkti 14.3.5 alusel ei tohi jalutuskäigule kaasa võtta joogivett, mis on põhjendamatu. Jalutusboksid on vaid 14-15 m2 ja 3 m kõrged, pealt võrguga kaetud, kus tuul ei puhu ja suvel päikesepaistelisel ilmal on väga palav. Samuti, kuna kambris on vabapinda ainult 6,5 m2 ning kokku 6 inimest, siis kehakultuuriga saab tegeleda jalutusboksis viibimise ajal, mis suurendab vedelikuvajadust. Joogivee puudumine ei võimalda end kehaliselt koormata, mis süvendab liikumisvaegusest tekkinud tervisehädasid, mis kaebajal on. Vastustaja ei ole põhjendanud, kuidas joogivee kaasavõtmine läbipaistavas pudelis ohustab vangla julgeolekut või raskendab kinni peetavate isikute järelvalvet.
3. Kodukorra punktist 14.4.1.3 tulenev keeld, et eelvangistuhoonesse paigutatud isikul puudub igasugune sidepidamine teistesse kambritesse paigutatud kinnipeetavate isikutega, on ebaseaduslik piirang.

§ 90lg 5 piirab vaid vahistatute omavahelist suhtlemist.

Kaebaja leiab, et piirang, et tal on keeltaud ka kirjavahetus süüdimõistetutega, kes on paigutatud territooriumil asuvasse kambrisse on seadusevastane. VangS § 90 lg 5 kohaselt eelvangistuse kandmisega kaasneb vaid vahistatute omavaheline sidepidamise keeld. Kirjavahetus või muu suhtlemine süüdimõistetute ja vahistatu vahel, v.a. menetleja nõudel, ei ole keelatud.

1. Kodukorra punkt 14.4.4 tulenev nõue, et öörahu ajal peab olema oma magamiskohal on põhjendamatu. Kaebaja leiab, et PS § 19 alusel tohib ta teha sisuliselt mida iganes, kui see ei ole seadusega vastuolus ja ei häiri teisi inimesi. Kaebaja leiab, et kambrit on võimalik jälgida ühtemoodi nii päeval kui öösel, samuti on kamber ka öösel valgustatud. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et viibides öörahu ajal mujal kui oma magamiskohal ja tehes võimlemisharjutusi, häirib ta teisi kambrikaasalasi. Samas kui see neid häirib, on neil võimalus seda avaldada. Sundides kaebajat viibima tundidepikkuselt voodis, on tegu tema piinamisega. Kaebaja märgib veel, et kirjatöö toimub kambris laua taga. Laud on 130x51 cm suur ning reaalselt saab seal kirjutada korraga 2 inimest. Kuna kambris on 6 isikut ja kõik tegelevad oma kohtuasjadega, siis on olukordi kus vahel tuleb kasutada kirjutamiseks öist aega. Selliste tegevuste keelamine, mis müra ei tee on põhjendamatu.
2. Vastustaja Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
3. Tulenevalt Tallinna Vangla direktori 7.08.2005 käskkirjast nr 29 „Vangistusosakonna eelvangistuses viibivate, ajutiselt kambritesse ja kartserisse paigutatud kinni peetavatele isikutele telefonikõnede võimaldamine“ saab kaebaja helistada vastavalt graafikule neljapäeviti. 1.05.2008, mil kaebaja ei saanud helistada, on riigipüha ja sellest tulenevalt paljudele vanglaametnikele vaba päev, sh ka neile, kes tegelevad helistamise korraldamisega. Kaebaja taotles helistamise võimalust graafikuväliselt reedel 2.05.
4. Tallinna Vangla direktori 7.08.2005 käskkirja nr 29 p 1.2.1 alusel võimaldatakse telefonikõnesid reedeti kinnipeetavatele isikutele, kes pole nädala jooksul helistada saanud ning p 1.2.1 alusel eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetavale. Kuna vangla II eelvangistushoones on ainult üks telefon, siis ei olnud võimalik rahuldada kõigi 1.mail helistada mittesaanud kinnipeetavate isikute taotlusi helistada reedel. Vanglaametnik L.Plošstšik käis 2.05.2008 kambri juures, milles asus kaebaja, kuid sellel ajal oli ta jalutusboksis jalutamas ning hiljem ei olnud ajaliselt võimalik naasta tagasi nimetatud kambri juurde. See, et kaebaja ei saanud 2.05.2008 3 helistada, ei tähenda veel tema õiguste rikkumist, kuna vastustaja ei olnud süüdi tekkinud olukorras, vaid püüdis olukorda lahendada nii hästi kui võimalik.
5. Alates 1.02.2007 on vahistatul tulenevalt

§ 93

lg-st 3 lubatud vangla vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangla julgeolekut. Kaebaja ei ole ajakirja Kipperi vangla vahendusel tellinud, vaid ajakiri on ära võetud kirja seest. VSkE § 50 lg 3 tulenevalt võetakse kinnipeetavale saabunud kirjast ära esemed, mis ei ole VSkE § 461 kohaselt käsitatavad kirjana. Kuna Kipper ei ole käsitletav kirjana, siis võeti see kirjast ära. Kuigi ajakiri on kaebajale tellitud enne, kui hakkas kehtima nõue tellida ajakirju vangla vahendusel, siis vahi all viibimine ei tähenda seda, et tal ei oleks võimalik ajakirja tellimust tühistada. Kui ajakiri on tellitud kolmanda isiku poolt, on vahistatul võimalik kolmandat isikut teavitada, et ajakirja tellimise kord on muutunud ning paluda tellimine lõpetada. Justiitsministeerium asus vaideotsuses seisukohale, et kaebajale adresseeritud saadetist võib käsitleda ka pakina, kuna vahistatul on õigus pakki saada. VSkeE § 57 lg 4 kohaselt on vahistatul õigus pakiga saada üks kord kahe kuu jooksul kümme kilo asju. Kaebaja on saanud viimati paki 26.05.2008, seega paki saamisest on möödunud vähem kui kaks kuud. Vastustaja leiab, et ajakiri võeti ära kirja seest ning isegi kui vangla käsitleks seda pakina, ei ole võimalik seda kaebajale anda, kuna kaks kuud ei ole veel möödunud eelmisest paki saamisest.

1. Vastustaja leiab, et Kodukorra p 2.10 ja 2.19 on õiguspärased. VSkE § 10 lg 2 kohaselt on kinnipeetavatele ette nähtud 8 tundi uneaega. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et olmeelektroonika kasutamine öörahu ajal ei sega kaaskinnipeetavaid ning kuna vanglas elab kambrites koos mitu kinnipeetavat, siis peab arvestama kõigi huvidega. Olmeelektroonika kasutamise keelamine öösel ei saa rikkuda isiku subjektiivseid õigusi, kuna seadmeid saab kasutada muul ettenähtud ajal. Piirang on proportsionaalne, vajalik ja mõõdukas ettenähtud eesmärgi saavutamiseks. Asjaolu, et kaebaja ei saa öörahu ajal olmeelektroonikat kasutada on paratamatu ebamugavus, mis on tingitud tema viibimisest vanglas.
2. Vastustaja leiab, et Kodukorra p 14.2.4 on õiguspärane. Teler on kambris tavaliselt paigutatud alusele või lauale, et seda oleks võimalik vaadata. Kui ei soovita telekat vaadata, siis on võimalik see paigutada kinni peetavate isikute isiklike asjade lattu. Sama kehtib ka teiste asjade kohta, mida ei kasutada. Arusaamatuks jääb kaebaja kaebus vooluühenduse puudumise kohta hoiukohas, millest tingituna ei ole võimalik elektriseadmeid kasutada. Igas kambris on olemas ühiseks kasutamiseks elektripistikud. Vanglal ei ole tehniliselt võimalik paigutada igale kinnipeetavale isikule individuaalset vooluühendust. Arusaamatuks jääb, kuidas ei ole võimalik täita Kodukorra punkti 14.3.2, mille alusel vangla üldise julgeoleku tagamiseks saatmisel peavad kinni peetava isiku käed olema ristatult selja taga, välja arvatud, kui kinni peetav isik kannab isiklikke esemeid või asju ja töövahendeid, mille suuruse, kaalu või vormi pärast ei saa hoida käsi ristamisi selja taga, Vangla territooriumil ei tohi liikuda palja üla- või alakehaga. Kaebaja tõlgendab nimetatud punkti ekslikult selliselt, et kuna tema vahistatuna kannab isiklikke riideid, siis tal ei ole võimalik nimetatud punkti täita. Punktis nimetatud isiklikud esemed tähendavad neid esemeid, mida kinni peetavad isikud kannavad käes, mitte seljas olevaid riietusesemeid.
3. Vastustaja leiab, et Kodukorra p 14.3.5 on õiguspärane. Nimetatud punkti eesmärgiks on lihtsustada kinni peetavate järelvalvet jalutusboksis viibimise ajal ning tagada vangla julgeolek. Üks tund ei ole nii pikk, et saaks isikule piinu tekitada. Erinevate 4 esemete kaasa võtmine raskendaks oluliselt efektiivset järelvalvet jalutusboksis viibivate isikute üle. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt 1 tund ilma joogiveeta olemine piinasid tekitaks.
4. Vastustaja leiab, et Kodukorra p 14.4.1.3 on õiguspärane. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatuid ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma tarvitusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Seega piirang kaasneb vältimatult eelvangistuse kandmisega. Samuti hoitakse vanglas VangS § 12 lg-st 3 tulenevalt vahistatuid ja kinnipeetavaid eraldi ning sellest tulenevalt ei ole võimalik nende omavaheline suhtlemine.
5. Vastustaja leiab, et Kodukorra p 14.4.4 on õiguspärane. Kambrikaaslaste huvides ei ole võimalik lubada öist liikumist kambris. Öörahu on ette nähtud magamiseks ning seega on põhjendatud igasuguse häirida võiva tegevuse keelamine ning kõigile kinni peetavatele isikutele kindla ajavahemiku jooksul rahuliku uneaja tagamine. Kui on vaja ennast sirutada, siis on võimalik seda teha ka voodis oma magamiskohas. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus võtab järgnevalt seisukohad kõigi kaebaja poolt esitatud taotluste osas. I. Ärajäänud telefonikõne asendamise taotlus
6. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole vaidlust ja kogutud materjalidega on tõendatud, et vahistatule T T. ei võimaldatud Tallinna Vangla direktori 7.08.2005 käskkirja nr 29 „Vangistusosakonna eelvangistuses viibivate, ajutiselt kambritesse ja kartserisse paigutatud kinni peetavatele isikutele telefonikõnede võimaldamine“ alusel kinnitatud graafikus neljapäeval, 1.05.2008, ettenähtud telefonikõnet. Telefonikõne mittevõimaldamise põhjuseks oli vastavalt vastustaja selgitustele asjaolu, et tulenevalt riigipühast 01.05.2008 oli paljudel vanglaametnikel puhkepäev, mis ei võimaldanud korraldada graafikujärgset helistamist. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja taotles võimalust saada graafikuväliselt helistamise võimalust 02.05.2008 tuginedes Tallinna Vangla direktori 7.08.2005 käskkirja nr 29 p 1.2.
7. Pooled ei vaidlusta ka asjaolu, et vanglaametnik käis 2.05.2008 kambri juures, milles peetakse kinni kaebajat, et võimaldada talle ärajäänud telefonikõne, kuid sellel ajal oli ta jalutusboksis jalutamas ning hiljem ei olnud vanglaametnikul ajaliselt võimalik naasta tagasi nimetatud kambri juurde. Vastustaja ei vaidlustanud menetluse käigus siinkohal kaebaja väidet, et temal ei ole võimalik valida jalutamisaegu ja et enne jalutamisele minekut teda helistamisvõimalusest ei teavitatud. Samuti ei ole vaidlust asjaolu üle, et hiljem kaebajale ärajäänud graafikujärgse kõne asemel uut helistamisvõimalust ei ole pakutud. Kaebaja leiab eelpooltoodust tuginevalt, et tema helistamisvõimalust on ebaseaduslikult piiratud ja see vähendab muuhulgas talle olulisi kontakte lähedastega (tl. 100) ning ta soovib ärajäänud kõne kompenseerimist uue kõnega. Kohus leiab, et kaebajal on õigus õigusaktides sätestatud korras telefonikõnede pidamiseks.

§ 96

lg 1 näeb ette tehniliste võimaluste olemasolul vahistatu õiguse telefoni kasutamiseks. Juhul, kui organisatsioonilised põhjused ei võimalda vastustajal tagada õigusaktidega ettenähtud nõuete tähtaegset täitmist telefonikõnede võimaldamisel 5 vahistatutele, tuleb vastustajal kaebaja avalduse olemasolul korraldada esimesel võimalusel asenduskõne. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et ta ei ole süüdi tekkinud olukorras, sest püüdis seda lahendada. Kohus leiab, et olukorras, kus vahistatu vanglasisese liikumise korraldamine on täielikult vastustaja kontrolli all, ei saa hea halduse põhimõttega kooskõlaks pidada vanglaametniku minekut telefonikõne võimaldamiseks vahistatu kambrisse viimase jalutuskäigu ajal. Nähtuvalt asjaolust, et vanglaameetnik sai minna asenduskõnet pakkuma, leiab kohus, et vastustaja tehniline varustatus on küllaldane, et võimaldada asenduskõnet. Samas jääb kohtule arusaamatuks, miks tekkinud olukorra (vahistatu oli jalutuskäigul) ilmnemisel ei pakkunud vastustaja vahistatule välja uut võimalust telefonikõne pidamiseks. Kohtu hinnangul näitab ainuüksi vanglaametniku vastav visiit seda, et vastustaja oli tekkinud probleemist ja vahistatu õiguste õigusvastasest kitsendamisest teadlik. Kohus leiab ka, et vastustaja poolt kohtuistungil viidatud administratiivne suutlikkus (tl. 100) ei saa vastavalt seadusele olla põhjuseks vahistatute õigusaktidega ettenähtud õiguste realiseerimisel. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et käesoleval juhul on vastustaja rikkunud kaebaja õigust telefonikõne pidamiseks ja teeb vastustajale ettekirjutuse kaebajale ärajäänud telefonikõne asemel uue telefonikõne võimaldamiseks ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. II. Ajakirja Kippari tellimine vanglasse 6. Nähtuvalt kohtumenetluse käigus esitatud ja kogutud tõenditest loeb kohus tõendatuks järgmised asjaolud. Ajakirja Kippari tellis kaebajale vanglasse tema elukaaslane R. L. 2006. aasta alguses. Sel ajal oli selline ajakirjanduse tellimine seadusega lubatud. 01. 02.2007 jõustus

§ 93lg 3 muudatus, mis kohustab ajakirju tellima vangla vahendusel.

Nimetatud seadusesäte on sõnastatud järgmiselt „Vahistatule peavad olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Vahistatul on lubatud vangla vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangla julgeolekut. Vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekul on kambris lubatud isiklik raadio või televiisor. Vangla direktor võib lubada vahistatu kambri valgustamist väljaspool ettenähtud aega.“. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei ole ajakirja Kippari tellimust pärast eelpoolmainitud seadusesätte jõustumist ümber vormistanud. Samuti ei ole vaidlust asjaolu üle, et kuni 2008 aasta maikuuni võimaldas vastustaja kaebajale ajakirja kättetoimetamist posti teel sisuliselt enne 01.02.2007 kehtinud korras. Alates 2008 aasta maikuust ei ole vastustaja andnud kaebajale vanglasse kaebaja nimele saabunud ajakirja Kippari 2008 mai, juuni ja juulikuu numbreid ning on need paigutanud vangla lattu. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et vastustaja on korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu asjaolule, et ajakirjanduse tellimise kord on muutunud ja tal tuleb oma ajakiri Kippari tellimus ümber vormistada. Kaebaja on seda ise tunnistanud (tl.100). Lähtudes tunnistaja R. L. kohtuistungil antud ütlustest loeb kohus tõendatuks ka asjaolu, et ajakirja tellimuse eest maksab R. L. korra aastas arve alusel (tl. 100 pöördel - 101), mitte otsekorralduslepinguga, mis annab talle erilise soodustuse, nagu väitis kaebaja. Kohus leiab, et paljasõnalised ja taotluse lahendamise seisukohast sisulist tähtsust mitteomavad on kaebaja väited, et tellimuse ümbervormistamine võib talle kaasa tuua soodustuse kaotamise. Selliste väidete tõendamiseks ega soodustuste olemasolust ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit ja seadus ei seosta ajakirjade tellimise kohustust vangla vahendusel mingil kombel tellimuse hinnaga ning ei näe ette erandeid võimalike soodustuste pinnalt. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et vastustaja tegevus ajakirja Kippari tellimuse ümbervormistamise nõudes ning 2008 aasta mai, juuni ja juuli väljaannete kaebajale 6 edastamata jätmisel tellitud ajakirjandusena on õiguspärane. Kaebajale on hea halduse põhimõttest tulenevalt võimaldatud piisavalt pikk aeg selle tellimuse seadusega kooskõlla viimiseks. Asjaolu, et vahistatu sai aru uuest tellimuse korrast ja et seda on tal võimalik täita, nähtub selgesti tema 05.09.2008 seisukohast vastustaja 15.08.2008 kirjalikule seletusele (tl. 44 pöördel), milles ta kirjutab, et on vangla vahendusel tellinud ajakirjad „Vene“ ja Wooden Boat“. Millises vormis pakendatuna seaduse kohaselt tellitud ajakirjad vanglasse saabuvad, ei oma tellimuse seaduslikkuse ja ajakirjade kättesaamise suhtes tähtsust. Need edastatakse kaebajale kehtestatud korra kohaselt. Kohus peab õiguslikult asjatundmatuteks ja asjakohatuteks kaebaja väiteid, et alates 01.02.2007 jõustunud ajakirjade tellimise korda muutnud

muudatused ei saa kehtida varem tellitud ajakirjanduse kohta. Järgmisena käsitleb kohus vanglasse saabunud ajakirja numbrite kaebajale edastamata jätmisega seotud küsimusi. Kohus leiab, et õige on vastustaja seisukoht, et ajakirja „Kippari“ saadetud numbreid ei sa käsitleda kirjana tulenevalt Vangla sisekorraeeskirja § 461 sätestatust. Kohus leiab, et vastustaja on ajakirjade pakina edasitoimetamata jätmisel käitunud õiguspäraselt, sest vahistatul on vastavalt vangla sisekorraeeskirjade § 57 lg 4 õigus saada asju (kaasa arvatud ajakirju) üks kord kahe kuu jooksul. Viimase paki sai kaebaja 26.05.2008 ja seega ei olnud seadusest lähtuvalt võimalik ka ajakirja edasitoimetamine kaebajale pakina. Kohus kahtleb ka selles, et kaebaja oleks soovinud ise, et vastustaja oleks käsitlenud ühte ajakirjanumbrit pakina ja selle taolisel õiguslikul alusel talle edastanud, sest sel juhul oleks kaebaja kaotanud õiguse saada pakki kahe kuu jooksul. Kohus märgib siinkohal, et nimetatud ajakirja numbrid on vastustaja oma selgituste kohaselt (tl. 28-30) hoiustanud vahistatu asjade juures. Lähtudes asjaolust, et nende tellijaks ja tellimuse eest tasujaks oli R. L., ei näe kohus takistust viimase poolt vastava soovi avaldamisel nende ajakirjade andmisel R. L., kel on võimalus need numbrid lisada järgmisse vahistatule edastatavasse pakki. Eelpooltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kaebaja taotlused vangla kohustamiseks talle ajakirja “Kippari“ 2008 aasta mai, juuni ja juuli numbrite kätteandmiseks ei kuulu rahuldamisele. III. Tallinna Vangla kodukorra punktide 2.10 ja 2.19 tühistamise või muutmise nõue 7. Nähtuvalt kohtumenetluse käigus kogutud tõenditest leiab kaebaja, et voolu äravõtmine ja olmeelektroonika kasutamise mittelubamine on piirang, mis ei ole põhjendatud ja paratamatu omandiõiguse piirang ja tal peaks olema õigus öörahu ajal kasutada teisi isikuid häirimata elektriseadmeid. Kaebaja leiab, et

§ 41

lg 2 kohaselt tohib, kui seadus konkreetset piirangut ei sätesta, kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud julgeoleku kaalutlusel. Kaebaja on ka seisukohal, et vastustaja väide, et olmeelektroonika kasutamine öörahu ajal häirib kambrikaaslasi on oletuslik ja vastava olukorra tekkimisel on viimastel õigus teha vastustajale avaldus. Vastustaja on oma vastuses kaebusele selgitanud, et Kodukorra p 2.10 ja 2.19 on õiguspärased. VSkE § 10 lg 2 kohaselt on kinnipeetavatele ette nähtud 8 tundi uneaega. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et olmeelektroonika kasutamine öörahu ajal ei sega kaaskinnipeetavaid ning kuna vanglas elab kambrites koos mitu kinnipeetavat, siis peab arvestama kõigi huvidega. Olmeelektroonika kasutamise keelamine öösel ei saa rikkuda isiku subjektiivseid õigusi, kuna seadmeid saab kasutada muul ettenähtud ajal. Piirang on proportsionaalne, vajalik ja mõõdukas ettenähtud eesmärgi saavutamiseks. Samuti leiab vastustaja, et nimetatud piirangud ei piira Põhiseaduse § 19 toodu vastaselt kaebaja õigusi. Nimelt sisaldub põhiseaduse § 19 lg 2 7 lihtne seadusereservatsioon, mis lubab Põhiseaduse § 19 toodud põhiõigusi seaduse alusel piirata igal põhjusel, mis pole põhiseadusega keelatud. Vastavalt VangS § 41 lg 1 koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut vanglas viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kuna vanglas elab kambrites koos mitu kinnipeetavat, siis peab arvestama kõigi huvidega, mis tähendab, et kinnipeetavatel ei ole võimalik öörahu ajal kasutada elektriseadmeid, kuna see häiriks kaaskinnipeetavaid. Asjaolu, et kaebaja ei saa öörahu ajal olmeelektroonikat kasutada on vastustaja arvates paratamatu ebamugavus, mis on tingitud tema viibimisest vanglas. Kohus leiab, et vastustaja väited ja argumendid Kodukorra p 2.10 ja 2.19 õiguspärasuse suhtes on veenvad. Sarnaselt vastustajaga leiab kohus, et lähtudes vajadusest tagada vanglas öörahu ja 8-tunnine uneaeg ning asjaolust, et olmeelektroonikaseadmete kasutamine sel ajal, arvestades ruumide suurust ja neis kinnipeetavate isikute arvu, rikuks paratamatult teiste inimeste unerahu, on paratamatu ebamugavus, mis tuleneb režiimi tagamisest vajadusest ja seostub paratamatult vahistatuna vanglas viibimisega. Kohus märgib lisaks, et mitte ükski seadus ei kohusta vanglat otseselt varustama vangide kambreid elektrivooluga olmeelektroonikaseadmete kasutamise eesmärgil. Ka kaebaja möönis kohtuistungil, et elektrivool ei ole tema omand ja tal ei ole õigust igal pool ja igal ajal elektrivoolu tarbida.(tl. 101). Eelpooltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja taotlused Kodukorra punktide 2.10 ja 2.19 tühistamiseks või muutmiseks tuleb jätta rahuldamata. IV. Kodukorra punkti 14.2.4 tühistamise või muutmise nõue

1. Tallinna Vangla kodukorra p 14.2.
2. on sõnastatud järgmiselt:„Kinni peetav isik hoiab isiklikuks kasutamiseks olevaid isiklikke asju oma isiklike asjade hoiukohas.“. Kaebaja leidis, et tulenevalt punkti sõnastusest ei ole tal võimalik seda punkti täita, sest siis ei saaks ta asju kasutada. Lisaks on vaja mõnikord asju kuivatada, mida hoiukohaks olevas kapis ei saa teha. Kaebaja väitis, et tema saab asjast aru nii, et kui tal kästakse riideid kapis hoida, siis ta ei saa neid selga panna ja peab paljalt ringi käima.(tl. 101 pöördel). Vastustaja leiab, et juhul kui kinni peetav isik on vanglas kambrisse paigutatud, hoiab ta isiklikke asju oma isiklike asjade hoiukohas. Selleks on igas kambris kinni peetavale isikule kapp. Samuti reguleerib isiklike asjade hoidmist laos või kambris Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“
3. peatükk. Vastustaja leiab, et suurtest esemetest on näiteks teler kambris tavaliselt paigutatud alusele või lauale, et seda oleks võimalik vaadata. Kui kinni peetaval isikul ei ole soovi telerit kambris vaadata, siis on tal võimalik see paigutada kinni peetavate isikute isiklike asjade lattu. Samuti on kõik muud isiklikud esemed, mida kinni peetav isik kambris ei kasuta, võimalik paigutada kinni peetavate isikute isiklike asjade lattu. Kohus leiab, et käesoleval juhul on kaebaja tõlgendanud vaidlustatud õigusakti sätet ilmselgelt ebaõigesti ja lahus õigusakti üldisest kontekstist ning tegelikust olukorrast vanglas. Seda tunnistab kasvõi asjaolu, et ta ei suutnud tuua ühtegi konkreetset näidet tema õiguste rikkumisest selle sätte alusel (tl. 101 pöördel). Halduskohus ei lahenda reeglina tõenäoliste tulevikus toimuvate õigusrikkumistega seotud kaebusi. Sellest tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse Kodukorra punkt 14.2.4 tühistamise või muutmise nõudes rahuldamata. 8 V. Kodukorra punkti 14.3.5 tühistamise või muutmise nõue
4. Tallinna Vangla kodukorra punkt 14.3.5 on sõnastatud järgmiselt: “Kinni peetav isik tohib jalutuskäigule minnes kaasa võtta ainult suitsetamistarbeid ja tubakatooteid.“. Kaebaja leiab, et jalutuskäigule tuleks tal lubada kaasa võtta vett, sest ta soovib jalutuskäikude ajal tegelda intensiivselt sportimisega. Joogivee puudumine ei võimalda tal palava ilma korral temale sobiva piisava intensiivsusega sporti teha, mis omakorda süvendab liikumisvaegusest tulenevaid tervisehädasid. Vastustaja leiab, et Kodukorra vastava punkti eesmärgiks on lihtsustada kinni peetavate järelvalvet jalutusboksis viibimise ajal ning tagada vangla julgeolek. Üks tund ei ole nii pikk, et saaks isikule piinu tekitada. Erinevate esemete kaasa võtmine raskendaks oluliselt efektiivset järelvalvet jalutusboksis viibivate isikute üle. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt 1 tund ilma joogiveeta olemist piinasid tekitaks. Vastustaja leiab, et meede on proportsionaalne ja vajalik. Kohus leiab, et käesolevas küsimuses ei ole vaidlust selle üle, et jalutuskäigud toimuvad väikestes umbes 15 m2 suurustes boksides ja kestvusega kuni 1 tund päevas. Kohus nõustub vastustajaga, et jalutuskäigu ajal on oluline tagada kinni peetavate julgeolek ning et erinevate esemete lubamine jalutusboksi raskendaks kinnipeetavate jälgimist. Kohus ei pea veenvaks kaebaja väiteid, et tal tuleb jalutuskäigule minekuks end paksult riidesse panna, sest riideid ei ole jalutusboksis kuhugi panna. Juhul, kui kaebaja tõesti soovib tegelda kehakultuuriga, siis on tal võimalik valida oma riietus vastavalt kavandatava tegevuse intensiivsusele. Samuti ei pea kohus õigeks kaebaja väiteid, et tal ei ole võimalik riideid kuskile panna. Kohus leiab, et üleliigsed riided saab nagide puudumisel asetada ka maapinnale, mida jalutuskäigu ajal ei kasutata, näiteks boksi nurka. Samuti nõusub kohus vastustaja seisukohaga, et 1 tund ei ole nii pikk aeg, mille jooksul vee tarbimata jätmine saab põhjustada kinni peetavatele piinu. Kinni peetavatel on võimalik vett juua nii vahetult enne jalutuskäigule minekut kui ka pärast sellelt naasmist ja seega oma janu kustutada. Kaebaja tunnistas kohtuistungil lisaks eelpooltoodule, et ta ei ole pöördunud vanglaarsti poole meditsiinilise vajaduse kindlakstegemiseks ja viimase poolt ettekirjutuse tegemiseks talle vee võimaldamiseks jalutuskäigu ajal. Eelpooltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustaja väidetega, et kodukorra punkt 14.3.5 on suunatud vangla julgeoleku tagamisele ning on proportsionaalne ja põhjendatud. Kohus leiab, et kaebaja taotlus nimetatud punkti tühistamiseks ja muutmiseks joogivee kaasavõtmise lubamise osas tuleb jätta rahuldamata. VI. Kodukorra punkti 14.4.1.
5. tühistamise või muutmise nõue
6. Tallinna Vangla kodukorra punkt 14.4.1.
7. asub kodukorra alajaotuses 14.4 „Julgeoleku tagamiseks vajalikud nõuded“ ja on sõnastatud järgmiselt: „(14.4.1 Kinni peetaval isikul on keelatud) 14.4.1.
8. olles paigutatud eelvangistushoonesse või kartserihoonesse luua kontakte, pidada sidet ning vahendada infot ükskõik mil viisil teistesse kambritesse paigutatud kinni peetavate isikutega kogu Vangla territooriumil;“. Kaebaja leiab, et nimetatud piirangul puudub tulenevalt asjaolust, et mõiste „kinni peetav isik“ hõlmab vahistatute kõrval ka süüdimõistetuid kinnipeetavaid, seaduslik alus, sest

90 lg 5 annab võimaluse piirata ainult vahistatute omavahelist suhtlemist. 9 Vastustaja leiab, et Kodukorra p 14.4.1.3 on õiguspärane, sest lisaks

§ 90

lg 3 ja 5 kehtib ka vanglas

§ 12

toodud eraldihoidmise printsiip, mis näeb muuhulgas ette vahistatute ja kinnipeetavate eraldi hoidmise. Kohus leiab, et vastustaja seletus on asjakohane.

§ 12

toodud eraldihoidmise printsiibil puuduks mõistlik sisu, kui vahistatutel lubataks piiranguteta suhelda kinnipeetavatega. Arvestades nende kinni peetavate kategooriate kinnipidamise eesmärke ja režiimi, oleks kinnipeetavate ja vahistatute piiramatu suhtlemine selgeks ohuks õigusemõistmisele ja rikuks eraldihoidmise printsiibi eesmärki. Kohus leiab, et kodukorra punktis 14.4.1.3 toodud piirang on õiguspärane ja nähtuvalt tema asukohast kodukorras suunatud ühelt poolt vangla julgeoleku tagamisele ning teiselt poolt ka vahistatu kinnipidamise põhjuseks oleva kriminaalmenetluse tagamisele ehk õigusemõistmise huvides. Kohus leiab, et alusetud on kaebaja viited Põhiseaduse § 45 toodud õigusele vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi või muud informatsiooni, sest sama Põhiseaduse paragrahv annab võimaluse neid õigusi piirata muuhulgas õigusemõistmise huvides. Eelpooltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud kodukorra säte on vastavuses

§ 12

ja § 90 toodud sätete sisu ja eesmärgiga ja on vastavuses Põhiseaduse § 45 ning jätab kaebaja taotluse selle tühistamiseks või muutmiseks rahuldamata. VII. Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.4.4 tühistamise või muutmise nõue

1. Tallinna Vangla kodukorra punkt 14.4.4 asub kodukorra alajaotuses 14.4 „Julgeoleku tagamiseks vajalikud nõuded“ ja on sõnastatud järgmiselt:“Kambri visuaalseks kontrollimiseks peavad kinni peetavad isikud viibima öörahu ajal oma magamiskohal, välja arvatud WC kasutamise ajal.“. Kaebaja leiab, et nimetatud kodukorra säte on ebainimlik ja piinav, sest teda sunnitakse selle järgi viibima kaheksa tundi oma voodis, mis on talle tulenevalt seljavaludest piinav. Tema sooviks teha öösel võimalemisharjutusi ja kirjatööd segamata teiste kambrikaslaste und. Lisaks on ebainimlik see, et nimetatud sättega võetakse talt võimalus pesta käsi pärast WCs käimist ja juua. Kaebaja leiab, et kuna kamber on ka öösel valgustatud, siis ei ole selline nõue põhjendatud ka kambri jälgimise võimalikuks tegemise vajadusest. Lisaks leiab kaebaja, et nimetatud säte piirab põhjendamatult tema Põhiseaduse § 19 toodud õigust vabale eneseteostusele. Vastustaja leiab, et nimetatud säte on õiguspärane ja sellega ei ole kaebaja õigusi rikutud. Öörahu on ette nähtud kinni peetavate isikute magamiseks ja seega on põhjendatud igasuguse häirida võiva tegevuse keelamine kõigile ettenähtud unerahu tagamiseks. Kui kaebajal on vaja ennast sirutada, siis saab ta seda teha oma voodis. Samuti on tal võimalik käia vajadusel tualetis, mille loomulikuks osaks on käte pesemine pärast WC kasutamist. Kohus leiab, et täiesti kaebaja väited on põhjendamatud. Kõigepealt on alusetu kaebaja väide nagu keelaks vaidlustatud säte tal WCs käimise järel käsi pesta või juua. Selline väide on vastuolus nii sätte mõtte kui ka selle kohaldamise praktikaga. Kaebaja tunnistas kohtuistungil, et teda ei ole kordagi karistatud öise liikumise keelu rikumise eest (tl. 102). Teiseks leiab kohus, et täiesti alusetud on väited Põhiseaduse § 19 toodud vaba eneseteostuse õiguse rikkumisest. Juba ainuüksi vanglasse paigutamisega on see õigus piiratud. Kaebaja on paigutatud vanglasse seadusest tulenevatel alustel ja juba sellega on tema vaba 10 eneseteostamise õigust piiratud tulenevalt tema enda poolt kordasaadetust. Vanglas kinni peetav isik peab alluma nii seaduses kui selle alusel kehtestatud vangla sisekorra eeskirjades ja kodukorras sisalduvatele normidele ja nendes sätestatud korrale. See kord on kehtestatud mitte ainult tema, vaid kõigi vanglas kinni peetavate isikute ja vangla enda julgeoleku ja õigusmõistmisega seotud ühiskonna huvide tasakaalustamiseks isikule kuuluvate õigustega. Kohus leiab ka, et kaebaja väited tema piinamisest voodis lebamise kohustusega on paljasõnalised. Nähtuvalt kohtuistungil öeldust, ei ole kaebaja pöördunud selles küsimuses vangla arsti poole ja talle ei ole tehtud mingit meditsiinilist ettekirjutust öiseks võimlemiseks.(tl. 102). Juhul, kui vahistatul esineb meditsiiniliselt näidustatud vajadus uneajal öiseks võimlemiseks, tuleb see kõigepealt kindlaks teha ja seejärel leida vanglatingimustesse sobiv võimalus selle vajaduse rahuldamiseks. Eelpooltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud kodukorra säte on vastavuses Põhiseaduse paragrahvis 19 tooduga, samuti on see vajalik, proportsioonaalne ja põhjedatud. Kohus leiab, et kaebaja väited tema õiguste rikkumisest kodukorra punkt 14.4.3 alusel ei ole leidnud tõendamist. Kohus jätab kaebaja taotluse Talinna Vangla kodukorra punkti 14.4.3 tühistamiseks või muutmiseks rahuldamata.
2. Kaebaja on taotlenud kohtukulude väljamõistmist vastustajalt. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise nõuet esitanud ei ole. Vastavalt HKMS § 92 lg 2 jagatakse kohtukulud kaebuse osalise rahuldamise korral proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on kohtule esitanud tema poolt makstud riigilõivu 80 krooni maksmise tõendi (tl. 4). Kaebaja on esitanud kaebuses sisuliselt 8 nõuet, millest ühe kohus rahuldas. Seega kuulub kaebajale vastavalt seadusele väljamõistmisele 1/8 makstud summast ehk 10 krooni. Daimar Liiv Kohtunik 11