KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 31.05.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1677 Haldusasi S.-A.M. kaebus keskkonnamini

alusel. Kaebaja leiab, et Vabariigi Valitsuse 10.01.2008 määrusega nr 9 muudeti olulisel määral Omandamise korda ning nähti ette oluliselt piiravamad kriteeriumid LKS § 20 alusel kinnisasja omandamiseks riigi poolt. Vabariigi Valitsuse 10.01.2008 määrus nr 9 eritingimusi kehtestatud muudatuste rakendamiseks ette ei näinud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse 10.01.2008 määrusega nr 9 kehtestatud

muudatused on Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus osas, mille kohaselt kohalduvad täiendavad kriteeriumid riigi poolt kinnisasja omandamiseks ka kinnisasjade suhtes, mis on omandatud enne vastavate muudatuste jõustumist, s.o. enne 25.01.2008. Kuni 25.01.2008 kehtinud

§ 3

kohaselt võis riik kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamise eesmärgil, kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab ning mis paikneb kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või sisaldab kaitstavat looduse üksikobjekti, mille kaitsetsoon hõlmab valdava osa kinnisasjast. Täiendavaid kriteeriumeid varasem Omandamise kord kinnisasja omandamise põhjendatuse hindamiseks ette ei näinud. Käesoleval juhul asuvad kaebajale kuuluvad kinnisasjad täies ulatuses Selja jõe maastikukaitsealal, millest enamus ulatuses asuvad kinnisasjad Selja jõe piiranguvööndis ning veealuse maa osas Mooritsa piiranguvööndis. Vaidlustatud käskkirjas leitakse, et kinnistute piiranguvööndisse jääv osa vastab

§ 31

lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt ei ole kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud ja neile ei laiene § 31 lg 3 p-des 14 ja lg-s 5 toodud erandid.

§ 31

lg 3 p 2 kohaselt kaitseala piiranguvööndis ei piira kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul, kui hoonestamata kinnisasi on elamumaa, ärimaa või tootmismaa sihtotstarbega ja kaitsekord keelab uute ehitiste püstitamise.

§ 31

lg 6 p 3 kohaselt ala kaitsekord ei piira kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, kui maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjal on keelatud ehitamine. Seega tuleneb eeltoodust, et vaatamata asjaolule, et kaebajale kuuluvaid kinnisasju ei ole võimalik hoonestada, ei ole

viidatud sätte kohaselt kinnisasja kasutamine oluliselt piiratud. Kuni 01.11.2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kehtestatud katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste kohaselt arvati üle 2 ha suurused eluasemekohtadega maaüksused maatulundusmaa koosseisu. Seetõttu on hajaasustuses tavapäraselt üle 2 ha suuruste eluasemekohtadega maaüksuste sihtotstarbeks maatulundusmaa, mida kinnitab selgelt ka väljakujunenud praktika. Hajaasutusega piirkondades on väga laialt levinud suured maatulundusmaa sihtotstarbega maaüksused, millele on rajatud majapidamised koos elamu ning abihoonetega. Seega kuni 01.11.2008 kehtinud määruse kohaselt oli üle 2 ha suurusega maatulundusmaa sihtotstarbele elamu rajamine tavapäraselt hajaasustuses lubatud. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega nr 155 (edaspidi Määrus nr 155), mis kehtib alates 3 01.11.2008, tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrus nr 36 ning kehtestati uus kord katastriüksuse sihtotstarvete määramiseks. Määrus nr 155 § 7 lg 3 kohaselt ei määrata katastriüksusele samaaegselt maatulundusmaa sihtotstarbega elamumaa sihtotstarvet. Määrus nr 155 § 7 lg 4 kohaselt maatulundusmaa sihtotstarbe koosseisu arvatakse järgmised kõlvikud: haritav maa, metsamaa, looduslik rohumaa, õuemaa ja muu maa. Seega näeb ka määrus nr 155 ette võimaluse, et maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistule on rajatud elamu. Eeltoodust nähtub, et üle 2 ha suurusega maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistule elamu mitterajamise võimalus on samasugune omandiõiguse piirang kui on elamumaa sihtotstarbega kinnistule hoonestuse mitterajamise võimalus. PS § 12 näeb ette võrdse kohtlemise põhimõtte. Praegusel juhul on aga

eelviidatud sätetest põhjendamatult jäetud üle 2 ha suuruste maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjade, mida ei ole võimalik hoonestada, omanikud ilma võimalusest vastavate kinnisasjade võõrandamiseks riigile. Lähtudes eeltoodust kuulub üle 2 ha suuruse maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja tavapärase sihtotstarbelise kasutuse juurde ka võimalus ühe majapidamise rajamiseks koos vajaliku hoonestusega sarnaselt elamumaaga. Seega

vastavad sätted piiravad ebaproportsionaalselt üle 2 ha suurusega maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjade omanike õigusi võrreldes elamumaa sihtotstarbega kinnisasja omanike õigustega vaatamata asjaolule, et tavapäraselt on elamu rajamine lubatud nii elamumaal kui ka üle 2 ha suurusel maatulundusmaal. Lisaks tuleb rõhutada, et ka Maa-ameti 06.03.2008 kirjast tuleneb, et kaebajale kuuluvatel maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel on kinnistute sihipärane kasutus piiratud ning riigil on kohustus vastavad kinnistud kaebajalt omandada.

§ 31lg 3 p 2 ning § 31 lg 6 p 3 on vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

PS §-st 10 tuleneb õigusriigi põhimõte, mille lahutamatuks osaks on õiguskindluse printsiip. Õiguskindluse printsiibi alapõhimõtteks on õiguspärase ootuse põhimõte, mis tähendab, et seadusandja ei või isiku suhtes käituda sõnamurdlikult ning isikul on põhjendatud oma tegevuses juhinduda ootusest, et tema suhtes rakendatav õigusakt jääb kehtima. Riigikohus on 04.12.2004 kohtuotsuses nr 3-4-1-20-04 leidnud, et õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Käesoleval juhul omandas kaebaja kinnistud teadmises, et kinnistutel on ehituskeeld 50 meetrit veepiirist ning uute hoonete rajamiseks on vajalik kohaliku keskkonnateenistuse heakskiit. Samuti oli kaebaja teadmisel, et juhul kui kinnistuid ei ole võimalik hoonestada, siis on kaebajal õigus taotleda kinnistute vahetamist või omandamist riigi poolt. Vastavalt ülaltoodule hakkasid täiendavad kriteeriumid riigi poolt kinnistute omandamiseks kehtima alates 25.01.2008. Kaebaja on seisukohal, et vastavate täiendavate kriteeriumite kehtivus ka kinnistute suhtes, mis on omandatud enne 25.01.2008 on vastuolus õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõtetega ja seega vastuolus PS §-ga 10. Kaebajale kuuluvad Ervini ja Naaritse kinnistud on mõlemad üle 2 ha suured (vastavalt 2,75 ha ja 2,31 ha) ning mõlema sihtotstarve on maatulundusmaa. Kinnistuid hoonestada võimalik ei ole. Seega on kinnisasjade sihtotstarbeline kasutus oluliselt piiratud ning kuni 25.01.2008 kehtinud

kohaselt ei oleks tõusetunud küsimust kinnisasjade riigi poolt omandamise põhjendatuse osas. Seevastu 25.01.2008 jõustunud

§ 31

lg 3 p 2 ning § 31 lg 6 p 3 näevad ette täiendavad kriteeriumid ning piirangud, mis antud juhul 4 välistavad kinnisasjade omandamise riigi poolt. Kaebaja on seisukohal, et vastavad sätted on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega, kuna muudavad olulisel määral seni kehtinud kriteeriumeid kaitsealas asuvate kinnisasjade omandamiseks riigi poolt. Asjaolu, et kaebaja esitas taotluse kinnisasjade vahetamiseks 11.02.2008, s.o. pärast

muudatuste kehtima hakkamast 25.01.2008 ei oma antud juhul tähendust. Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus teatas 25.01.2008, et kinnisasjade hoonestamine on lubamatu. Seega selgus kaebajale 25.01.2008, et kinnisasjadele omandiõiguse teostamine on oluliselt piiratud ning seejärel esitas taotluse kinnisasjade vahetamiseks. Järelikult ei oma antud juhul õiguskindluse põhimõtte kohaldamisel tähendust taotluse esitamise aeg, vaid asjaolu, et isik oli kinnisasja omandanud enne

muudatuste jõustumist s.o. 25.01.2008. Kaebaja taotleb

§ 31

lg 3 p 2 ning § 31 lg 6 p 3 kohaldamata jätmist HKMS § 25 lg 9 alusel, kuna need piiravad ebaproportsionaalselt üle 2 ha suurusega maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjade, mille hoonestamine on lubamatu, omanike õigusi võrreldes elamumaa sihtotstarbega kinnisasja omanike õigustega, vaatamata asjaolule, et tavapäraselt on elamu rajamine lubatud nii elamumaal kui ka üle 2 ha suurusel maatulundusmaal. Juhul kui kaitsekord keelab üle 2 ha suurusega maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjale hoonete rajamise, on tegemist sarnase piiranguga kinnisasja sihtotstarbelise kasutusega kui elamumaale hoonete mitterajamise võimalusega ning järelikult peab ka õiguslik regulatsioon olema sarnane. Käskkirja vastuvõtmisel on lähtutud muuhulgas Korra § 31 lg 3 p-st 2 ning § 31 lg 6 p-st

1. Kuivõrd vaidlustatud haldusakti vastuvõtmisel on juhindutud PS-ga vastuolus olevatest sätetest, siis vastav asjaolu toob automaatselt kaasa vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse. Vastavate sätete mittekohaldumisel on ilmne, et kinnisasjad kuuluvad riigi poolt omandamisele. 6.
2. Kaevatava käskkirja vastuvõtmisel on eiratud uurimispõhimõtet. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Käesoleval juhul on vastustaja vastavat nõuet eiranud.

§ 31

lg 3 p 1 kohaselt kaitseala, piiranguvööndis ei piira kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul, kui: kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias «valmiv» või «küps» ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et vastustaja on kinnistute metsamaa hulga kogu kinnistust arvestanud protsentuaalselt Maa-ameti andmete alusel, mitte aga reaalse olukorraga tutvudes. Maa-ameti andmed pärinevad aastast

1. Puudub igasugune alus eeldada, et metsamaa maht ei ole muutunud seitsme aasta vältel. Seega ilma olukorda reaalselt hindamata puudub igasugune alus ka väita, et Ervini kinnisasjast moodustab metsamaa 40% kinnisasja pindalast ning Naaritse kinnisasjal vastavalt 49%. Veelgi enam, isegi kui juhinduda üksnes Maa-ameti andmetest, siis on samuti vastustaja eksinud metsamaa protsentuaalse mahu määramisel. Nimelt on Naaritse kinnisasja kogupindala 2,31 ha ning kui võtta aluseks metsamaa suurus 1,15 ha, moodustab see kogu kinnistu pindalast 49,78 %, mitte aga 49 % nagu on märgitud 5 käskkirjas. Eeltoodust nähtub, et kui metsamaa suurus oleks 0,23% suurem, siis oleks samuti tegemist kinnisasja sihtotstarbelise kasutuse piiranguga. 0,23% moodustuks aga Naaritse kinnisasjast 0,005 ha ehk 5 m2 ning on ilmne, et vastavas mahus on metsamaa hulk suurenenud seitsme aasta vältel. 6.
2. 24.11.2009 kaebuse täienduses kaebaja märgib, et võimalus rajada maatulundusmaale elamu, millise olemasolu tunnistab ka vastustaja ongi oma sisult vastava õiguse olemasolu. Nii kuni 01.11.2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrus nr 36 kui alates 01.11.2008 kehtiv Vabariigi Valitsuse määrus nr 155 näeb ette, et maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksusele on moodustatud õuemaa. Eeltoodut kinnitab ka Vihula valla üldplaneeringu punkt 10, mille kohaselt üldplaneeringu alusel võib maatulundusmaale ilma detailplaneeringuta ehitada ühe elamu ja selle juurde kuuluvad kuni viis abihoonet. Rohkem kui ühe elamu ehitamisel maatulundusmaale tuleb see muuta sõltuvalt maaüksuse suurusest osaliselt või täielikult elamumaaks. Seega nii vaidlusaluste maaüksuste suhtes kehtiv Vihula valla üldplaneering kui ka Vabariigi Valitsuse poolt kehtestud katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise alused näeb ette, et maatulundusmaale on võimalik elamu rajada. Vastustaja märgib, et maatulundusmaa on põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maa, mille hulka arvatakse ka katastriüksuse piires olev õuemaa ja muu maa vastavalt eksplikatsioonile. Käesoleval juhul moodustab Ervini maaüksusest maaameti andmetel 1,10 ha metsamaa ning Naaritse maaüksusest 1,15 ha metsamaa. Seega on igati põhjendatud, et tegemist on maatulundusmaaga, kuna ligikaudu pool kinnistust on metsakasvatuseks ning on piisavalt maad elamu ja abihoone rajamiseks. Vastustaja arutlus teemal kas hoonestamata maale saab määrata õuemaa kõlvikut või mitte, ei oma antud vaidluses mistahes tähendust. Vaidlusalused maaüksused asuvad Vihula vallas Rutja külas, mis ei ole detailplaneeringu kohustusega alad ei planeerimisseaduse ega ka Vihula valla üldplaneeringu alusel. Seega on eeltooduga üheselt ümber lükatud vastustaja väide, et maatulundusmaale ei oleks antud juhul ehitamine tingimusteta lubatud ka siis kui kinnistud ei asuks kaitsealal. Oluline on, et maatulundusmaa sihtotstarbega maale on võimalik vastavas piirkonnas hoonestust rajada, mis tähendab, et ehitusõiguse osas puudub erinevus võrreldes maatulundusmaa sihtotstarbega maaüksust elamumaa sihtotstarbega maaüksusega. Kaebaja kinnistute hoonestamise piirang tuleneb kaitsekorrast. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja kinnistutel on ehitamise keelamise aluseks mitte niivõrd kaitsealal kehtiv kaitsekord, kui ehituskeeluvööndi ulatus ja kinnistute looduslik eripära. Vastav argument ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Vaidlustatud käskkirjas ei ole nimetatud alusel keeldutud kaebaja kinnistute omandamisest. Kaebaja kinnistute omandamise keeldumise aluseks toodud väited, et Ervini ja Naartise kinnisasjad on maatulundusmaa sihtotstarbega, mille sihtotstarbeline kasutamine ei olevat piiratud ning sihtkaitsevööndisse jääv osa moodustub mõlema kinnisasja puhul alla 50% kinnisasja pindalast. Teiseks, Selja jõe ehituskeeluvöönd on 50 meetrit ning kaebaja taotles projekteerimistingimuste väljastamiseks ehitamiseks väljaspool ehituskeeluvööndit. Vihula Vallavalitsus keeldus projekteerimistingimuste väljastamisest märkega, et Lääne-Viru Keskkonnateenistus koos Riikliku Looduskaitsekeskusega on seisukohal, et ehitustegevus ja sellega kaasnev avaldab olulist mõju Selja jõe maastikukaitseala väärtustele nii Ervini ja Naaritse üksustel kui ka ümbritseval alal. Kuivõrd kaebaja soovis ehitusõigust väljapoole ehituskeelu ala ning projekteerimistingimusi kaebajale ei väljastatud, on põhjendamatu väita, et ehitusõiguse piirang tuleneb antud juhul ehituskeeluvööndist. 6 Vabariigi Valitsuse
3. juuni
4. a määrusega nr 118 kehtestatud Selja jõe maastikukaitseala kaitse-eeskirja (Kaitse-eeskiri) § 13 lg 2 kohaselt on piiranguvööndis lubatud uute ehitiste, kaasa arvatud ajutiste ehitiste püstitamine, arvestades eeskirja § 5 punktides 5–8 sätestatut, mille kohaselt on nii projekteerimistingimuste kui ehitusloa väljastamiseks vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Kaitse-eeskirja § 6 lg 2 kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Käesoleval juhul on Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus kui Selja jõe maastikukaitseala valitseja jätnud kooskõlastamata kaebajale kuuluvatele kinnistutele projekteerimistingimuste väljastamise. Kuivõrd hoonestamise eeltingimuseks on kaitseala valitseja nõusolek, millest on valitseja keeldunud kaitse-eeskirja eesmärkide kahjustamise motiivil, siis järelikult kaitseeeskirjast tulenevalt ei ole käesoleval juhul kaebaja kinnistute hoonestamine lubatud. Korra seletuskirjas on sõnaselgelt märgitud, et omandamisele kuuluvad piiranguvööndis asuvad maaüksused, mille kehtestatud sihtotstarve loob eelduse ehitustegevuseks või maavarade kaevandamiseks, kuid millele kaitsekorrast tulenevalt laieneb nende tegevuste keeld. Kuna käesoleval juhul loob maatulundusmaa sihtotstarve eelduse ehitamiseks, kuid kaitsekorrast tulenevalt ei ole see võimalik, siis järelikult peavad ka vastavad maaüksused riigi poolt omandamisele kuuluma. Kuna üldplaneering lubab maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasju hoonestada ning kuni 25.01.2008 kehtinud Omandamise kord ei näinud ette mistahes eriregulatsiooni maatulundusmaa kasutuse piirangute osas, siis järelikult kuni 25.01.2008 kehtinud

kohaselt ei oleks tekkinud ka küsimust kaebaja kinnistute omandamisest riigi poolt. Lisaks toetab vastavat seisukohta ka varasem praktika, mille kohaselt maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistud, mida kaitsekorrast tulenevalt ei olnud võimalik hoonestada, kuulusid riigi poolt kas vahetamisele või omandamisele. Vastustajal puudub igasugune õiguslik alus väita, et maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistud on mõeldud üksnes metsa majandamiseks ja loodusliku rohumaa kasutamiseks. Maatulundusmaa sihtotstarve eeldab hajaasustuses ka majapidamise rajamise võimalust, mida kinnitab nii kehtiv üldplaneering kui ka väljakujunenud praktika. 6.5. 14.12.2010 kaebuse täienduse kohaselt on 30.11.2009 litsentseeritud maamõõtja poolt teostatud Naaritse maaüksuse mõõdistus, mille kohaselt kogu katastriüksuse pindala on 22612 m2 ning metsamaa 11406 m2, mis on 50,44% kogu kinnistust. Seega moodustab Naaritse maaüksusest valdava osa mets, mida aga ei ole käskkirja vastuvõtmisel arvestatud. Käesolevaks hetkeks on vastavad muudatused kantud ka maakatastrisse.

seletuskirja lk 2 kohaselt piiranguvööndis kuuluvad omandamisele kinnisasjad, mille valdaval osal ehk üle 50% kinnisasja pindalast kasvab mets. Lisaks esitab kaebaja OÜ Metsaruum metsaeksperdi seisukoha, millest nähtub, et vastavalt metsaregistri andmetele on Naaritse maaüksusele küpset metsa 0,68 ha ehk 6800 m

1. Kuivõrd kogu Naaritse maaüksusest moodustab metsamaa 11406 m2, siis järelikult kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavas osas (6800 m2) kategoorias „küps“. Lisatud tõendid kinnitavad, et Naaritse kinnisasjast moodustab valdava osa metsamaa, millel on valdavas ulatuses „küps“ mets, mis tähendab, et vastavalt Korra § 31 lg 3 p-le 1 sätestatule on tegemist kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise olulise piiranguga. 7 6.
2. 10.10.2010 kaebuse täienduse kohaselt peab kaebaja asjakohatuks vastustaja viidet Vihula valla üldplaneeringu seletuskirja osale, milles on märgitud, et uute hoonete ehitamiseks tuleks eelistada ajaloolisi talukohti. Eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeld, et muudele aladele oleks uute hoonete rajamine välistatud. Vihula valla üldplaneeringu punktis 10 on üheselt ja selgelt sätestatud, et üldplaneeringu alusel võib maatulundusmaale ilma detailplaneeringuta ehitada ühe elamu ja selle juurde kuuluvad kuni viis abihoonet. Lisaks ei ole projekteerimistingimuste väljastamisest keeldutud motiivil, et tegemist ei ole endise talukohaga. Samuti on vastavalt väljakujunenud ka Vihula vallas üldplaneeringu elluviimise praktika, kus ei ole varasema talukoha puudumine olnud takistuseks elamumaale elamu rajamiseks. Vastustaja leiab, et ei ole eiranud uurimispõhimõtet, kuna on metsamaa määra määramisel lähtunud katastriüksuse andmetest, mille õigsust vastustaja seisukoha kohaselt eeldatakse. Vastustaja ei ole märkinud, millise seadusesätte alusel on ta vastavale seisukohale asunud. AÕS § 128 lg 1 kohaselt piir külgnevate maatükkide vahel määratakse plaanide ja piirimärkidega seaduses sätestatud korras. Piiri kulgemisest omakorda aga sõltub kinnisasja täpne suurus. Seega on võimalik, et katastri andmed ei vasta reaalsele olukorrale, mille tulemusel viiakse läbi katastriüksuse pindala või piiride korrigeerimiseks (muutmiseks) katastriüksuse moodustamine, millele on viidanud ka vastustaja oma vastuses. Eeltoodu aga tähendab, et katastriüksuse andmed ei pruugi alati olla tegelikkusele vastavad. Tuleb aga rõhutada, et vastustaja ei ole käesoleval juhul juhindunud ka katastriandmetest. Vaidlustatud käskkirja vastuvõtmise ajal oli maakatastri andmetel Naaritse kinnisasja kogupindala 2,31 ha ning kui võtta aluseks metsamaa suurus 1,15 ha, moodustab see kogu kinnistu pindalast 49,78 %, mitte aga 49 % nagu on märgitud käskkirjas. Olukorras, kus metsamaa suurus oleks olnud 0,23% suuremas mahus metsamaa olemasolu oleks olnud kinnisasja sihtotstarbelise kasutuse piirang, mida vastustajal tekkima kahtlus, et kastastriandmed võivad vastavas äärmiselt väikeses mahus s.o. 5 m2 ulatuses olla reaalselt erinevad ning vastustaja oleks pidanud andmeid täiendavalt uurima. Juhul kui kaebajat oleks informeeritud taotluse lahendamisega seonduvatest asjaoludest, sh metsamaa ulatuses määramisest, oleks kaebaja ise kohaselt asunud andmeid kontrollima ning esitanud vastustajale täiendavad tõendid metsamaa ulatuse osas. Vastustaja väited, et isegi kui Naaritse maaüksusest üle 50% moodustab metsamaa, ei olevat tegemist kinnisasja kasutamise olulise piiranguga, mis tingiks kinnisasja omandamise riigi poolt, ei ole asjakohased. Käskkirja vastuvõtmisel oli haldusorgan seisukohal, et kuna metsamaa on Naaritse maaüksusest alla 50%, ei ole tegemist olulise piiranguga, mitte aga seisukohal, et Selja jõe maastikukaitseala kaitse-eeskiri lubaks Naaritse maaüksusel läbi viia uuendusraiet. Juhul kui haldusorgan oleks leidnud, et Naaritse maaüksusel võib uuendusraide läbi viia, siis oleks puudunud ka vajadus metsamaa mahu määramiseks käskkirjas. Kaitse-eeskirja § 14 p 2 kohaselt on piiranguvööndis keelatud uuendusraie, välja arvatud turberaie, mille puhul tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus. Lähtudes metsaseaduse (MetsS) §-s 30 toodust on turberaie äärmiselt piiratud, spetsiifiline ja väga pikaajaliselt läbiviidav raie. Eeltoodust tulenevalt järelikult ka vastustaja tõlgendas Korra § 31 lg 3 p 1 vastavalt, et isegi kui turberaie oleks teatud tingimustel lubatud, siis kuivõrd sisulist uuendusraiet teostada võimalik ei ole, siis järelikult kuulub kinnisasi riigi poolt omandamiselt. Haldusorgan ei või isiku suhtes käituda sõnamurdlikult ning peab õigusaktide kohaldamisel olema järjepidev. Lisaks märgib kaebaja, et arvestades Naaritse maaüksuse metsa omadusi, siis turberaie reaalselt läbiviimiseks on tingimused küsitavad. Seega isegi kui turberaie teostamise õigus 8 välistaks

§ 31

lg 3 p 1 kohaldamise, tuleb lähtudes uurimisprintsiibist sisuliselt hinnata turberaie teostamise õiguse olemasolu, mida aga samuti tehtud ei ole. 7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. 7.1. Selja jõe ürgoru kaitseala baasil moodustati Selja jõe maastikukaitseala Vabariigi Valitsuse 06.06.2005 määrusega nr 118 „Selja jõe maastikukaitseala kaitse-eeskiri“, mille kohaselt paiknevad Ervini ja Naaritse kinnisasjad kogu ulatuses nimetatud maastikukaitseala Selja jõe piiranguvööndis ja Selja jõe kinnisasjadele ulatuvas osas Mooritsa sihtkaitsevööndis. Kinnisasjad jäävad Rutja küla tihedama asustusega piirkonnast eemale. Maastik Ervini ja Naaritse katastriüksustel on mosaiikne ja vaheldusrikas, ala hõlmab sügavat Selja jõe orgu, mis Naaritse maaüksusel esineb laia lammoruna. Selja jõe maastikukaitseala piiranguvööndi kaitse-eesmärk on kaitse-eeskirja § 15 kohaselt looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Kaitseala valitseja nõusolekuta ei ole piiranguvööndis võimalik uute ehitiste püstitamine. Eelnimetatud kaitseala valitseja kooskõlastuse nõue kehtis kinnisasjade suhtes ka nende omandamise ajal. 7.2. Vastustaja nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et Määruse nr 155 § 7 lõige 4, mille kohaselt arvatakse maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksuse koosseisu muude kõlvikute seas õuemaa kõlvik, näeb ette võimaluse, et maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistule on rajatud elamu, kuid peab vajalikuks rõhutada (nagu ka kaebuse esitaja ise osundab) – tegemist on võimalusega, mitte õigusega. Maakatastriseaduse (MaaKS) § 2 punkti 9 kohaselt on sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. Määruse nr 155 § 6 punkti 9 kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Sama sisu annab maatulundusmaa sihtotstarbele ka kuni 01.11.2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määruse nr 36 punkt 5 kood 011 – maatulundusmaa on põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maa, mille hulka arvatakse ka katastriüksuse piires olev õuemaa ja muu maa vastavalt eksplikatsioonile. Siinkohal peab vastustaja vajalikuks selgitada, et kaebuse esitaja poolt viidatud kuni 01.11.2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kinnitatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise korra“ sätestatu, mille kohaselt arvati üle 2 ha suurused eluasemekohtadega maaüksused maatulundusmaa koosseisu, omas eelkõige tähendust maareformi käigus maade tagastamisel ja erastamisel. Kuna näiteks maa ostueesõigusega erastamisel oli isikul õigus taotleda hajaasustuses kuni 50 ha suuruse maaüksuse erastamist tema omandis olevate hoonete juurde, siis peeti otstarbekaks suurtel maaüksustel paiknevatest eluasemekohtadest mitte moodustada eraldi katastriüksust, mis oleks olnud erastamise õigustatud isikule koormav ja arvata need maatulundusmaa koosseisu. Sama põhimõte kehtis ka maade tagastamisel. MaaKS § 2 punkti 11 kohaselt on kõlvik ühetaolise majandusliku sihtotstarbe ja/või loodusliku seisundiga katastriüksuse osa, mida ei piiritleta piirimärkidega. Õuemaa kõlvik määratakse juhul, kui maaüksusel paiknevad juba hooned, vastavalt tegelikule olukorrale. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määrus nr 264 „Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord“, mille kohaselt määrab katastriüksuse kõlvikulise koosseisu maamõõtja, juhindudes nimetatud korra nõuetest. Määruse nr 264 § 12 lõige 1 sätestab, et maaüksuse mõõdistamisel kontrollib maamõõtja looduses eksisteerivate 9 kõlvikute piiride (kontuuride) ning kõlviku liigi vastavust katastri aluskaardile kantud kõlvikute piiride (kontuuride) ning liigiga. Kui alust õuemaa kõlviku määratlemiseks ei ole (puuduvad hooned), siis hoonestamata maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjale ei saa kehtiva seaduse kohaselt määrata õuemaa kõlvikut. Nagu juba eespool märgitud, on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on eelnimetatud potentsiaal. MaaKS § 18 lõike 7 kohaselt moodustatakse ehitise, välja arvatud teede ja tehnovõrgu ja rajatise püstitamiseks maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksusele, millel ei asu ehitisi, iseseisev ehitise alust ning selle teenindamiseks vajalikku maad hõlmav katastriüksus, mille sihtotstarbe määrab detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral kohaliku omavalitsuse volikogu ehitise kasutamise otstarbe alusel. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määratakse moodustatava katastriüksuse sihtotstarve detailplaneeringu alusel. Sama seaduse paragrahvi lõige 8 sätestab, et maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksusel paiknevate ehitistega ühtse kompleksi moodustavate ehitiste või maatulundusmaa sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalike ehitiste püstitamiseks või tehnovõrkude ja -rajatiste ehitamiseks iseseisvat katastriüksust ei moodustata ning vajaduse korral määratakse maale käesoleva paragrahvi 7. lõikes sätestatud korras mitu sihtotstarvet. Käesolevas lõikes nimetamata ehitiste püstitamise korral maatulundusmaale kohaldatakse 7. lõikes sätestatut. Kaebuse esitaja kinnistud on hoonestamata ja neil ei ole kunagi hooneid paiknenud. Seega saaks MaaKS § 18 lõikest 8 tulenevalt tulla kõne alla ilma eraldi katastriüksust moodustamata üksnes metsamajandamiseks või põllumajanduslikuks otstarbeks vajalike ehitiste püstitamine (seda muidugi juhul, kui erinevatest õigusaktidest tulenevad kitsendused puuduvad). Elamu ja saun ei ole paigutatavad kummagi kategooria alla, sest nimetatud hooned ei ole otseselt vajalikud maa kasutamisel maatulundusmaa sihtotstarbele vastavalt. Maatulundusmaale ehitusõiguse saamist tuleb käsitleda pigem võimaluse kui õigusena, kuna see sõltub väga paljudest teguritest – looduskaitselistest piirangutest, seadusjärgsetes kitsendustest, kohaliku omavalitsuse otsustest ja ka avalikust huvist. Seega on ebaõige väita, et maatulundusmaale ehitamine on tingimusteta lubatud ehk isegi juhul, kui kinnisasjad ei asuks kaitsealal, ei oleks nende hoonestamine absoluutselt tagatud. Tulenevalt planeerimisseaduse § 19 lõikest 3 väljastab detailplaneeringu kohustuseta aladele projekteerimistingimused kohalik omavalitsus, võttes aluseks planeeringutes või muul viisil maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvaid ehituslikke tingimusi. Eelnevast nähtub, et kohalik omavalitsus peab projekteerimistingimuste väljastamisel arvestama kõiki seadustest tulenevaid kitsendusi ja kui need koosmõjus ei võimalda kinnisasja hoonestada, siis ei saa kohalik omavalitsus projekteerimistingimusi väljastada. Vastustaja leiab eelnevale tuginedes, et täiesti asjakohatu on võrrelda üle 2 ha suuruse maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja hoonestamise õigust elamumaale ehitamise õigusega. Elamumaa sihtotstarve määratakse ehitiste maale, mis on ette nähtud alaliseks või perioodiliseks elamiseks – elamu, sh korterelamu, suvila, aiamaja alusele ja selle juurde kuuluva majapidamis- ja abiehitiste alusele ning nende ehitiste teenindamiseks vajalikule maale. Seevastu maatulundusmaa sihtotstarve ei eelda ehitise, veel vähem elamu olemasolu, sest maatulundusmaa sihtotstarbega maa kasutaine on võimalik ka ilma sellel olevate ehitisteta. Tegemist on täiesti erinevatel alustel määratud sihtotstarbega. Kõike eelnevat arvestades leiab vastustaja, et Korra § 3¹ lg 3 punkt 2 ja § 3¹ lg 6 punkt 3 ja vaidlustatud haldusaktis neist lähtumine ei ole vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga, samuti ebaproportsionaalselt kaebuse esitaja õigusi piirav. 10 7.3. LKS § 20 alusel omandab riik need kinnisasjad, mille sihtotstarbeline kasutamine on kaitsealale kehtestatud kaitsekorrast tulenevalt oluliselt piiratud. Seega on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja riigi poolt omandamine põhjendatud vaid juhul kui kaitsekorrast tulenevalt on oluliselt piiratud kas metsamajanduslik või põllumajanduslik tegevus kinnisasjal. Ehituskeeluvöönd ja selle ulatus tuleneb looduskaitseseadusest. Tegemist on üldnõudega, mis kehtib sõltumata sellest, kas kinnisasi paikneb kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas. Kaebuse esitaja kinnistutel on ehitamise keelamise aluseks mitte niivõrd kaitsealal kehtiv kaitsekord, kui ehituskeeluvööndi ulatus ja kinnistute looduslik eripära. Ehituskeeluvööndi ulatusest tulenev keeld kinnisasja hoonestamiseks kehtiks ka juhul, kui kinnisasjad ei paikneks kaitsealal. Maaüksustel paikneva metsa majandamine on kaitseeeskirjast tulenevalt lubatud, samuti loodusliku rohumaa sihtotstarbeline kasutamine. 7.4. Kaebuse esitaja viidatud Maa-ameti 06.03.2008 kiri ei sisalda vähemalgi määral infot, mida võiks tõlgendada nii nagu seda kaebaja on teinud. Tegemist on puhtalt informatiivse sisuga kirjaga, mis kirjeldab kinnisasjadel lasuvaid kitsendusi ja annab informatsiooni menetluse võimaliku jätkumise kohta. Ühtegi viidet selle kohta, et riigil on kohustus kinnisasjad omandada, kirjas ei sisaldu ega saagi sisalduda kuna otsuse saab teha keskkonnaminister haldusaktiga, mitte Maa-amet oma kirjaga. 7.5. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja väide, nagu oleks kuni 25.01.2008 kehtinud Korra redaktsiooni kohaselt kinnistud kuulunud riigi poolt omandamisele, on meelevaldne. Kaebuses puudub igasugune põhjendus, millele kaebuse esitaja tugineb oma sellekohase väite esitamisel. Kaebuse esitaja viitab õiguspärase ootsuse põhimõtte selgitamisel Riigikohtu 04.12.2004 otsusele asjas nr 3-4-1-20-04. Samas ei ole kaebuse esitaja millegagi põhjendanud, kuidas muutis 25.01.2008 jõustunud Korra redaktsioon olukorra „rabavalt isikule ebasoodsas suunas“. Vastustaja on seisukohal, et 25.01.2008 jõustunud Korra muudatustega ei muutunud sisuliselt omandamise alused. Viidatud muudatustega vaid sätestati õigusaktis üheselt need täpsustatud asjaolud, millest otsustaja peab kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise olulise piiramise hindamisel lähtuma ehk sisustati varem üldsõnaliselt sätestatud mõiste „sihtotstarbelise kasutamise olulised piirangud“ täpsemate kriteeriumitega. Kriteeriumite kehtestamisel on lähtutud nii varem praktikas sellele mõistele antud kui ka sihtotstarvete korraga maa sihtotstarvetele antud sisust. Kohustus neidsamu asjaolusid arvestada kehtis ka varem. Nagu juba eespool märgitud, oli LKS §-s 19 kinnisasja vahetamise kuni selle regulatsiooni kehtetuks tunnistamiseni ja on olnud alates LKS §-s 20 selle jõustumisest kuni tänaseni kinnisasja riigi poolt omandamise eelduseks kaitstavat loodusobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas paikneva kinnisasja kaitsekorrast tulenev sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang. Kuni 25.01.2008 kehtinud Korra redaktsiooni § 3 kohaselt võis riik omandada kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamise eesmärgil, kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab ning mis kogu ulatuses paikneb kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või sisaldab kaitstavat looduse üksikobjekti, mille kaitsetsoon hõlmab valdava osa kinnisasjast. Paragrahv 4 sätestas, et omandamise menetluse eeltoimingute käigus kaitstava loodusobjekti valitseja teeb kindlaks, millised seaduslikud kitsendused kinnisasjal lasuvad ning millises ulatuses need piiravad kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist ja annab arvamuse kaitsealal, hoiuala või püsielupaigas asuva või kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava kinnisasja omandamise põhjendatuse kohta. 11 Seega tuli ka kuni 25.01.2008 kehtinud Korra redaktsiooni alusel hinnata kaitsekorrast tulenevaid piiranguid maa sihtotstarbelise kasutamise kohta ehk üksnes neid tegevusi, millele loob eelduse kehtestatud sihtotstarve. Eeltoodule tuginedes on vastustaja seisukohal, et Korra § 3¹ lõike 3 punkt 2 ja Korra § 3¹ lõige 6 punkt 3 ei ole vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kuna viidatud sätetega ei kehtestatud uusi põhimõtteid võrreldes varasemaga, vaid täpsustati üldsõnaliselt sätestatud määratlust õigusselguse eesmärgil. 7.6. Isegi juhul, kui jätta Korra vaidlustatud sätted kohaldamata, tuleb otsustajal hinnata, kas kaitsekorrast tulenevad piirangud on käsitletavad kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravatena ehk anda hinnang, kas kinnisasi on kaitsekorrast tulenevalt sihtotstarbeliselt kasutatav või mitte, sest LKS annab õiguse omandada riigile üksnes sellised kinnisasjad, mille sihtotstarbeline kasutamine kaitsekorrast tulenevalt on oluliselt piiratud. Seega ei saa kaebuse esitaja eeldada, et viidatud sätete kohaldamata jätmine toob kaasa tema poolt soovitud tulemuse. Maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjal hoonestamise keelamine ei olnud ka enne kriteeriumite sätestamist Korras käsitletav kaitsekorrast tuleneva sihtotstarbelise kasutamise olulise piiranguna. Maatulundusmaale elamu ehitamine on võimalus, mitte tingimusteta õigus. 25.01.2008 jõustunud Korra muudatuses sätestatud kriteeriumite kehtestamisega ei muudetud kehtivat õiguskorda, vaid üksnes sisustati õigusakti tasandil teistest õigusaktidest ja varasemast praktikast tulenevad kehtivad põhimõtted. 7.7. Vaidlustatud haldusaktiga ei ole rikutud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Akti andmisel on lähtutud kehtivatest õigusaktides ja selle andmisel on välja selgitatud kõik asjas olulist tähendust omavad asjaolud. Asja menetlemise käigus on välja selgitatud, et kaebuse esitaja kinnistud paiknevad terves ulatuses kaitsealal ja et tegemist on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjadega, mille sihtotstarbeline kasutamine ei ole oluliselt piiratud. Kinnistutel on võimalik metsa majandamine ja loodusliku rohumaa kasutamine vastavalt sihtotstarbele. Seega ei olnud nende omandamine riigile LKS-st ja Korrast tulenevalt lubatud. 7.8. 19.04.2010 vastuse täienduses vastustaja leiab, et muudatused maaüksuse andmetes on maakatastris registreeritud 08.01.2010 ja kinnistusraamatus 10.01.2010, seega pool aastat pärast vaidlustatud haldusakti andmist. Muudetud andmete kohaselt on Naaritse maaüksuse pindala 22612 m2 (2,26

1. ha)ja metsamaa kõlviku suuruseks 11406 m2 ehk 1,14 ha. Kaebaja on 15.03.2010 kohtule esitanud nii 30.11.2009 teostatud Naaritse katastriüksuse mõõdistamise materjalid – katastriüksuse õiendi ja kaardi ning 08.02.2010 kuupäeva kandva metsa hinnangu, mille on koostanud Metsaruum OÜ ekspert Ahto Täpsi. Vastustaja on haldusakti andmisel kinnisasjade suuruse ja kõlvikute osakaalu hindamisel lähtutud selle andmise ajal kehtinud andmetest. Nii maakatastris kui ka kinnistusraamatus oli akti andmise ajal Naaritse maaüksuse suuruseks märgitud 2,31 ha ja maakatastri andmete kohaselt oli metsamaa kõlviku suuruseks 1,15 ha. Nende andmete õigsust eeldatakse. Lisaks kinnitas neid andmeid ka maakatastri ortofoto (ülelennu aeg 16.05.2009) ja põhikaart, mille põhjal oli võimalik teha järeldus, et olulisi muudatusi maaüksuse kõlvikulises koosseisus ei ole toimunud. Seega puudus alus kahelda maakatastri andmete õigsuses. 12 HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel. Viidatud uurimispõhimõttest lähtuvalt peab haldusorgan omal initsiatiivil selgitama välja kõik faktilised asjaolud, mis omavad otsuse tegemisel tähtsust, lähtudes siinjuures haldusmenetluse seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt peab halduse toiming (tõendite kogumine) olema kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, samuti sama seaduse § 5 lõikest 2 tulenevast eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttest. Haldusorganil tuleb hinnata, kui suur on tõenäosus, et olemasolevate andmete alusel tehtav otsus on väär ja kas see kaalub üles täiendavate tõendite kogumisega kaasneva aja- ja rahakulu. Vaidlustatud haldusakti andmisel on välja selgitatud, et kaebaja kinnisasjad on maatulundusmaa sihtotstarbega. Menetluse käigus on tuginedes haldusorgani enda kogutud ja taotleja esitatud andmetele, lähtudes kinnisasjade pindaladest ja kõlvikulisest koosseisust ning nende osakaalust kinnisasja pindalasse, samuti kaitse-eeskirjas sätestatud piirangutest välja selgitatud kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Haldusaktis on välja toodud kõik otsuse tegemisel aluseks olnud faktilised asjaolud ja antud neile tuginedes hinnang kinnisasjade sihtotstarbelise kasutamise piirangute kohta. Vastustaja nõustub kaebajaga, et määratluse „valdavalt“ all tuleb mõista olukorda, kui kõlviku pindala moodustab maaüksuse pindalast üle 50%. Kuna aga metsamaa osakaal kogu Naaritse maaüksuse pindalast moodustas kehtivatele andmetele tuginedes alla 50%, puudus ka vajadus hinnata metsa vanuselist koosseisu, mistõttu seda küsimust vaidlustatud haldusaktis käsitletud ei ole. Keskkonnaministril puudus haldusakti andmise ajal alus kahelda kehtivate andmete õigsuses. Seega ei pidanud ta vajalikuks viia läbi toiminguid kehtivate andmete kontrollimiseks. Vastustaja märgib, et looduses ei ole katastriüksuse piirid muutunud ja maamõõtmist teostanud maamõõtja Marek Moldau telefoni teel (14.04.2010) saadud informatsiooni kohaselt võis ühe põhjusena põhjustada erinevuse pindalas võrreldes varasema mõõdistamistulemusega jõe telgjoone mõõdistamise täpsus. Seega on erinevus maaüksuse pindalade andmetes tingitud eelkõige mõõdistamise täpsusest, mida ei ole võimalik visuaalselt kindlaks teha. Keskkonnaministril ei olnud põhjust lähtuda vaidlustatud haldusakti andmisel muudest andmetest maaüksuse pindala kohta kui kehtivad andmed riiklikus registris (maaregistris). Seda enam, et antud juhul kinnitas maaüksuse pindala ka kinnistusraamatu vastav kanne, samuti sisaldusid samad andmed ka kaebaja poolt esitatud taotluses. Viimane asjaolu viitab ka kaebaja usaldusele registrisse kantud andmete õigsuse osas. Siinkohal juhime kohtu tähelepanu asjaolule, et andmete õigsust metsamaa kõlviku pindala kohta vaidlustatud haldusakti andmise ajal kinnitab ka asjaolu, et novembris 2009 teostatud katastriüksuse mõõdistamise tulemuste kohaselt on metsamaa kõlviku pindala 11406 m2 ehk 1,14 ha. Vaidlustatud haldusakti andmisel ajal oli see maakatastri andmetel 1,15 ha. Vastupidiselt kaebaja arvamusele metsamaa kõlviku võimaliku suurenemise osas on selle pindala, küll mitteolulises ulatuses (100 m2), vähenenud. On täiesti ebamõistlik eeldada, et kõikide kaitstavat loodusobjekti sisaldava või kaitstaval loodusobjektil paikneva kinnisasja omandamise otsustamise menetluses teostatakse katastriüksuse pindala (üle)mõõdistamine, kontrollimaks, kas andmed riiklikus andmebaasis (antud juhul maaregistris) on õiged või mitte, kui kahtluseks andmete õigsuse osas puudub 13 alus. Selline lähenemine oleks haldusorganile ebamõistlikult koormav. Vastustaja on seisukohal, selliseks lauskontrolliks puudub igasugune põhjendatus, vajadus ja ka vahendid. Katastriüksuse pindala või piiride korrigeerimiseks (muutmiseks) tuleb läbi viia katastriüksuse mõõdistamine Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määrusega nr 264 „Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord“ sätestatud korras ning registreerida muudatused maakatastris. Katastriüksuse mõõdistamist on pädev läbi viima litsentseeritud maamõõtja. Kui on ilmne vastuolu andmebaasis olevate andmete ja tegeliku olukorraga looduses, on põhjendatud algatata katastrimõõdistamise kontrollimine vastavalt viidatud katastrimõõdistamise korra §-dele 31 ja 32. Katastrimõõdistamise kontrolli algatab sellisel juhul Maa-amet. Üldjuhul on sellisteks vastuoludeks maaüksuste piiride kattumine maakatastris vms. Sellised põhjendatud asjaolusid aga käesoleval juhul ei esinenud. Siinkohal tuleb märkida, et praktikas ei ole seni kaitstavat loodusobjekti sisaldava või kaitstaval loodusobjektil paikneva kinnisasja omandamise otsustamise menetluses ilmnenud vajadust eelkirjeldatud kontrolli järele. Kuna käesoleval juhul ei esinenud ühtegi asjaolu, mis oleks viidanud vajadusele teostada katastrimõõdistamise kontrollimine või katastriüksuse mõõdistamisele, ei olnud põhjendatud pöörduda sellekohase taotlusega Maa-ameti poole ega paluda maaüksuse omanikul teostada andmete täpsustamiseks katastriüksuse mõõdistamine. Maakatastris andmete muut(u)mine pärast vaidlustatud haldusakti andmist ei muuda nimetatud haldusakti õigusvastaseks. Mööname, et mõõdistamise tulemusel muutunud katastriüksuse pindala arvuline muutus ja sellest tulenevalt ka metsa osakaalu muutumine katastriüksuse pindalasse on vaadeldavad uue asjaoluna, mis võib tingida menetluse uuendamise. Vastavat taotlus ei ole kaebaja haldusorganile esitanud. Haldusorgan võib ka ise menetlust uuendada, kui esinevad eeldused, et lõpptulemus kujuneb teistsuguseks. Sellekohane lähenemine tugineb haldusökonoomika põhimõttel. Käesoleval hetkel kehtivatele maakatastri andmetele tuginedes on Naaritse maaüksuse pindala 22612 m2 (2,26
2. ha)ja metsamaa kõlviku pindala 11406 m2, seega on metsamaa osakaal 50,44%. Metsaruum OÜ ekspert Ahto Täpsi antud metsa hinnangu kohaselt on Naaritse maaüksusel kasvav mets kategoorias „küps“ 6800 m2 (0,68
3. ha)ulatuses. Korra § 3¹ lõike 3 punkti 1 kohaselt piirab kaitseala, püsielupaiga või kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias „valmiv“ või „küps“ ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Vabariigi Valitsuse 6.06.2005 määrusega nr 118 vastu võetud „Selja jõe maastikukaitseala kaitse-eeskirja“ § 14 punktist 2 tulenevalt on Selja jõe piiranguvööndis lubatud turberaie tingimusel, et tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus. Metsaseaduse § 28 lõike 4 punkt 2 kohaselt kuuluvad uuendusraiete hulka lageraie ja turberaie. Eelnevast tulenevalt ei ole Selja jõe maastikukaitseala Selja jõe piiranguvööndis uuendusraie keelatud. Seega isegi juhul, kui lähtuda hetkel kehtivatest katastriüksuse andmetest, mille kohaselt on Naaritse maaüksus valdavalt metsamaa, ja küpse metsa osakaalust metsamaa kõlvikul, ei ole Naaritse maaüksuse Selja jõe piiranguvööndis paikneva osa sihtotstarbeline kasutamine Korras sätestatud kriteeriumitest tulenevalt oluliselt piiratud. Kuna Selja jõe piiranguvööndisse jääva Naaritse maaüksuse osas ei ole piirangud olulised ja Naaritse maaüksuse Mooritsa sihtkaitsevööndisse jääv osa, mille osas on piirangud tulenevalt Korra kriteeriumitest olulised, moodustab maaüksusest 6%, seega alla 50%, ei piira ala 14 kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Seega ei ole Naaritse maaüksuse riigile omandamine looduskaitseseaduse § 20 alusel lubatud. Eeltoodule tuginedes ei saa keskkonnaminister lähtudes hetkel kehtivatest andmetest teha teistsugust otsust, kui on tehtud vaidlustatud haldusaktiga. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et ehitusõiguse võib anda üldplaneeringu alusel. Vihula valla üldplaneeringu seletuskirja punkt (peatükile) 10 sissejuhatavas osas on märgitud muu hulgas, et uute elamute ehitamisel tuleks eelistada ajaloolisi talukohti ning soovitav on arvestada vanade kinnistute piiridega. Olemasolevat omapärast asustusstruktuuri tuleb säilitada. Eeltoodu näitab, et Vihula valla üldplaneeringus on samuti viidatud asjaoludele, mis kinnitavad vastustaja seisukohta, et maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjal ei ole ehitamine tingimusteta tagatud sõltumata kinnisasja paiknemisest kaitsealal, mitte aga ei lükka seda ümber, nagu väidab kaebaja. Ehitamiseks nõusoleku andmisel peab üldplaneeringu sõnastusest tulenevalt kohalik omavalitsus kaaluma ka eespool viidatud asjaolusid. Siinkohal tuleb veel märkida, et kaebaja kinnisasjad ei sisalda vana talukohta ja paiknevad olemasolevast asutusest eemal. KOHTU PÕHJENDUSED 8. Kaebus on esitatud keskkonnaministri 06.07.2009 käskkirja nr 1087 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks taotlust uuesti läbi vaatama. Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (HKMS § 7 lg 1, § 26 lg 1 p 1). Kohustamiskaebuse saab kohus rahuldada eeldusel, et vastustaja on kohustatud haldusakti andma, kohustus ei ole ära langenud ning see puudutab kaebaja õigusi (RVS § 6 lg 1). Käesolevas asjas taotletakse vastustaja kohustamist asja uueks otsustamiseks (RVS § 6 lg 4). Kaebaja leiab, et tema subjektiivseid õigusi rikutakse sellega, et ta on õigusvastaselt jäetud ilma võimalusest talle kuuluvate kinnisasjade võõrandamiseks riigile olukorras, kus riigi poolt kehtestatud ala kaitsekorrast tuleneb oluline piirang kaebajale kuuluvate kinnisasjade kasutamiseks. Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Pooltel puudub vaidlus haldusakti andnud haldusorgani pädevuse üle. Kaebaja leiab, et

§ 31

lg 3 p 2 ning § 31 lg 6 p 3 on vastuolus võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõttega ning on ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi piirav. Kaebaja taotleb viidatud normide kohaldamata jätmist HKMS § 25 lg 9 alusel. Samuti on vastustaja kaebaja arvates eiranud uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata olulised asjaolud ja kogumata tõendid Naaritse kinnistul kasvava metsa õige protsentuaalse mahu määramiseks.

1. Vaidlust ei ole selles, et Naaritse maaüksus jääb Selja jõe ehituskeeluvööndisse, samuti valdav osa Ervini maaüksuse loodusliku rohumaa kõlvikust. Vaidlus puudub ka selles, et kõnealused kinnisasjad asuvad täies ulatuses Selja jõe ürgoru maastikukaitsealal, Selja jõe piiranguvööndis (va Selja jõe veealuse maa osa, mis asub Mooritsa sihtkaitsevööndis), kus kehtib Selja jõe maastikukaitseala kaitse-eeskiri. 15 Samuti ei ole pooltel vaidlust selles, et nimetatud kinnistutele määratud sihtotstarve on maatulundusmaa ning kinnistud asuvad hajaasustusega piirkonnas.
2. Vastustaja on lahendanud kaebuse esitaja 11.02.2008 esitatud avalduse tuginedes õigesti 01.08.2008 jõustunud LKS § 91 lg-le 10, mille kohaselt kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole enne viidatud sätte jõustumist vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni LKS § 20 kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. LKS § 20 lg 1 kohaselt kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. LKS § 20 lg 3 kohaselt kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vastustajal tuli kohaldada kaevatava haldusakti andmise ajal kehtinud ja eelviidatud volitusnormi alusel kehtestatud Omandamise korda. Vabariigi Valitsuse 06.06.2005 määrusega nr 118 on kehtestatud Selja jõe maastikukaitseala kaitse-eeskiri. Kaitse-eeskirja § 15 kohaselt on piiranguvööndi kaitse-eesmärk looduse mitmekesisuse ning maastikuilme säilitamine. Kaitse-eeskirja § 13 lg 1 kohaselt on piiranguvööndis lubatud majandustegevus ning lõige 2 kohaselt uute ehitiste püstitamine kaitseala valitseja nõusolekul. Kaitse-eeskirja § 14 p 2 kohaselt on piiranguvööndis keelatud uuendusraie, välja arvatud turberaie, mille puhul tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus. Nähtuvalt Vihula Vallavalitsuse 25.01.2008 kirjast ei andnud kaitseala valitseja nõusolekut katastriüksuste hoonestamiseks nii tulenevalt ehituskeeluala ulatusest, kinnistute looduslikest iseärasustest kui maastikukaitseala väärtustele olulise negatiivse mõju vältimiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaitseala kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Esmalt käsitleb kohus sihtotstarbelist kasutamist seoses ehitusõigusega ning seejärel seonduvalt majandustegevusega (metsandus). 10.1.

§ 3

¹ lg 6 p 3 sätestab, et ala kaitsekord ei piira kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, kui maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjal on ehitamine keelatud.

§ 3

¹ lg 3 p 1 kohaselt loetakse kaitsekord kaitseala piiranguvööndis asuva kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, kui hoonestamata kinnisasi on elamumaa, ärimaa või tootmismaa sihtotstarbega ja kaitsekord keelab uute ehitiste ehitamise. Varasemalt (kuni 25.01.2008) sätestasid

§ 3

p-d 1 ja 2, et määrusega sätestatud korras võib riik kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamise eesmärgil, kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab ning mis kogu ulatuses paikneb kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või sisaldab kaitstavat looduse üksikobjekti, mille kaitsetsoon hõlmab valdava osa kinnisasjast. Eelnevast nähtub, et kuni 25.01.2008 oli otsuse tegijal kaalutlusõigus otsustamaks, millal oli tegemist kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise olulise piiranguga. Kohus märgib, et seda kaalutlusõigust tuli sisutada lähtudes teistest õigusaktidest. Kaevatava haldusakti andmise ajal 16 kehtinud määrus sätestab üheselt, et maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjal uute ehitiste püstitamise keelamine tulenevalt kaitsekorrast ei ole käsitletav kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise olulise piiranguna. Kohus on seisukohal, et kaalutlusõiguse kaotamine iseenesest ei võimalda teha järeldust kehtiva õiguskorra olulise muutmise kohta, kui kaalutlusõiguse kasutamisel pidanuks otsus olema sama. Seetõttu tuleb analüüsida, kuidas

varasema redaktsiooni kehtivuse ajal tuli määratleda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Maa sihtotstarbe määramine sõltus varem ja sõltub ka kehtiva õiguse kohaselt nii maa looduslikust seisundist kui kasutamise otstarbest. MaaKS § 2 p-i 9 kohaselt on sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. Kaebaja viitab kuni 01.11.2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusele nr 36 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused“, mille kohaselt on maatulundusmaa (011; M) põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maa, mille hulka arvatakse ka katastriüksuse piires olev õuemaa ja muu maa vastavalt eksplikatsioonile. Eluasemekohti üldpindalaga kuni 2 ha ei arvata maatulundusmaa hulka. Samuti viitab kaebaja alates 01.11.2008 kehtivale Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusele nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“, mille § 7 lg 4 kohaselt arvatakse maatulundusmaa koosseisu haritava maa, metsamaa, loodusliku rohumaa, õuemaa ja muu maa kõlvik. Lisaks sätestab Määruse nr 155 § 7 lg 3, et samaaegselt ei määrata katastriüksusele maatulundusmaa sihtotstarbega koos elamumaa sihtotstarvet ning sama paragrahvi § 6 punkti 9 kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Maatulundusmaa määratlus on seega katastriüksuste sihtotstarbe määramist reguleerivates määrustes olnud samasisuline. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga asjassepuutuvate õigusaktide (MaaKS, katastriüksuse sihtotstarvete määramise alused) tõlgendamisel, st kokkuvõtvalt, et maatulundusmaa sihtotstarve eeldab seda, et maad kasutatakse või see on kasutatav põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et praktika, mille kohaselt arvati üle 2 ha suurused eluasemekohtadega maaüksused maatulundusmaa koosseisu (mida õigusaktid võimaldasid), oli tingitud maareformi läbiviimise vajadusest. Eluasemekoha määratlus tuleneb reformiseadustest (MaaRS) ja vastavast rakenduspraktikast. Kaebaja maaüksusel eluasemekohta ei paikne. Kohus on seisukohal, et tavapäraseks saab pidada seda, et sihtotstarve vastab tegelikule maatüki kasutamisele või kasutamise eesmärgile (st elamu alusele iseseisva üksusena registreeritud maatükile tuleks määrata elamumaa sihtotstarve). Kohus nõustub vastustaja seisukohaga eelkäsitletud määruste osas ka selles, et õuemaa kõlvik määratakse juhul, kui maaüksusel juba paiknevad hooned. Seega ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et sihtotstarvete liike ja määramise korda reguleerivatest õigusaktidest (praegu kehtivast ja varem kehtinust) tulenevalt võiks lugeda hajaasustuses üle 2 ha suurusega maatulundusmaa sihtotstarbega maale elamu rajamist tavapäraselt lubatavaks (eeldatavaks).

eelnõu seletuskirjast (lk 2) nähtub järgmine: „Kehtiv looduskaitseseadus sätestab, et piiranguid hinnatakse maa sihtotstarbelise kasutamise kohta, seega saab menetluse käigus hinnata üksnes neid tegevusi, millele loob eelduse kehtestatud sihtotstarve. Maatulundusmaa sihtotstarbega maal ei loeta oluliseks piiranguks ehitustegevuse keeldu, kuna maatulundusmaa on põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ette nähtud 17 maa. Tavaolukorras maatulundusmaa sihtotstarbega hoonestamata maale ehitusõiguse saavutamine sõltub ka mitmetest teistest kehtivatest õigusaktidest ja üsna paljudest teguritest s.h. ka looduslikest, samuti teistest seadusjärgsetest kitsendustest ja kohaliku omavalitsuse otsustest ja avalikust huvist. Kõiki neid tegureid hõlmab planeerimisprotsess. Seetõttu ei saa piirangute olulisuse hindamisel võtta eelduseks, et maatulundusmaale ehitamine tavaolukorras oleks tingimusteta lubatud.“ Määruse andja on seega samuti lähtunud sellest, et maatulundusmaale ehitusõiguse saamist ei saa pidada tavapäraseks. Kõnealuse eelnõu eesmärgiks on seletuskirjast (lk 1, 2) nähtuvalt olnud, kehtestada ühtsed kriteeriumid, mille kohaselt saab lugeda kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise oluliselt piiratuks ja reguleerida omandamismenetlus selgemalt, et tagada menetluse läbipaistvus. Seletuskirjas märgitakse (lk 4), et suures osas rakendati ka seni piirangute olulisuse hindamisel käesolevas eelnõus esitatud kriteeriume, kuigi praktikas on kaitseala valitsejate poolt hinnatud piirangute (piiranguvööndis asuvate põllumajanduslikke kõlvikuid sisaldavate katastriüksuste ja vanuseliselt noorema struktuuriga metsade puhul) olulisust mõnevõrra erinevalt. Määruse nr 155 eesmärgiks oligi muuhulgas erinev praktika välistada. Kohus nõustub kaebajaga selles, et üldiselt ei ole välistatud maatulundusmaale ehitusõiguse saamine, kuid selle üle on pädev otsustama kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel (nii projekteerimistingimuste määramisel kui ehitusloa andmisel, samuti planeeringute kehtestamisel). Samuti peab kohalik omavalitsus arvestama õigusaktidest tulenevate siduvate kooskõlastuste saamise vajadusega. Seega oleks mõeldamatu, et keskkonnaminister selgitaks omandamismenetluses seda, kas katastriüksust võiks olla võimalik kasutada muul otstarbel kui selle sihtotstarbest tulenev tavapärane kasutamine eeldab. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Maa-ameti 06.03.2008 kiri ei oma asjas tähtsust, kuna tegemist ei ole haldusaktiga, millega oleks siduvalt õigused kindlaks tehtud ning ka kirja sisust tulenavalt ei ole antud eelhinnangut omandamise võimalikkuse osas. Kohus leiab, et eelnevast tulenevalt ei saa lugeda põhjendatuks kaebaja väidet nagu oleks õiguskord rabavalt muutunud ning sellega oleks tema õiguspärast ootust kahjustatud või et sellega oleks kaasnenud ebavõrdne kohtlemine ja ebaproportsionaalsed õiguste piirangud. Kuna elamumaa puhul saab selle õigusaktidega reguleeritud sihtotstarbest tulenevalt tavapäraselt eeldada hoonestamise võimalikkust, siis ei ole kohtu hinnangul põhjendatud võrrelda maa omandamise menetluses maatulundusmaad ja elamumaad. Kohus leiab, et vastuolu PS §-ga 10, 11 ja 12 puudub ning kaebaja menetluslik taotlus

§ 31lg 3 p 2 ja § 31 lg 6 p 3 kohaldamata jätmiseks jääb rahuldamata.

Kuna kohus leidis, et maatulundusmaale ehitusõiguse andmine ei ole välistatud, kuid see ei muuda hinnangut maatulundusmaa tavapärase sihtotstarbelise kasutamise kohta, millest peab lähtuma haldusakti andja, ei oma tähtsust väited seoses Vihula valla üldplaneeringuga. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et üldplaneeringu seletuskirja p 7.1.3 kohaselt uute hoonete ehitamisel väärtuslikele maastikele (nagu on ka Selja jõe org) võib vald nõuda detailplaneeringut, mistõttu ei saa väita, et projekteerimistingimused saanuks kindlasti väljastada vaid üldplaneeringu alusel. 10.2. Menetlusosalistel on vaidlus ka selles, kas tulenevalt

§ 31

lg 3 p-st 1 oleks vastustaja pidanud omandama kaebajale kuuluva Naaritse kinnistu ning kas vastustaja on viidatud sätte alusel otsuse tegemiseks olulised asjaolud välja selgitanud. 18

§ 31

lg 3 p 1 kohaselt kaitseala, piiranguvööndis ei piira kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul, kui: kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias «valmiv» või «küps» ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Menetlusosalistel ei ole vaidlust, et mõiste „valdavalt“ all tuleb mõista olukorda, kus metsamaa kõlviku pindala moodustab maaüksuse kogupindalast üle 50% ning sellist seisukohta toetab ka

eelnõu seletuskiri. Menetlusosalistel on vaidlus mõlema eelviidatud normist tuleneva kohaldamise eelduseks oleva asjaolu üle. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole välja selgitanud reaalset olukorda metsamaa kõlviku suuruse ja metsa vanuselise koosseisu osas ega ole tuvastanud, kas turberaie läbiviimine arvestades Naaritse maaüksuse metsa omadusi on teostatav. Kohus nõustub kaebajaga, et nähtuvalt kaevatavast käskkirjast ei ole haldusorgan haldusakti andmisel käsitlenud seda, milline on Naaritse kinnistul kasvava metsa vanuseline struktuur ning kas kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Kuna haldusorgan leidis, et Naaritse maaüksuse metsamaa kõlvik jääb alla 50% kogu kinnistu pindalast, siis puudus ka vajadus muude asjaolude väljaselgitamiseks. Vaidlustatud käskkirja vastuvõtmise ajal oli maakatastri andmetel Naaritse kinnisasja kogupindala 2,31 ha, samad andmed olid ka kinnistusraamatus. Märgitud asjaolu üle pooltel vaidlus puudub. Metsamaa kõlviku suurus 1,15 ha, moodustab kogu Naaritse kinnistu pindalast 49,78 %, mitte 49 % nagu on märgitud kaevatavas käskkirjas, mistõttu on käskkiri selles osas ebatäpne, kuid kuna ka see protsent jääb alla 50%, siis see ebatäpsus ei saa iseenesest mõjuta lõppjäreldust. Vastustaja ei ole vaidlustanud kohtumenetluse ajal kaebaja tellimusel läbiviidud Naaritse maaüksuse mõõdistamise tulemusi, mille kohaselt kogu katastriüksuse pindala on 22612 m2 (2,26 ha) ning metsamaa kõlvik 11406 m2 (1,14 ha), mis on 50,44% kogu kinnistust. Muudatused maaüksuse andmetes on maakatastris registreeritud 08.01.2010 ja kinnistusraamatus 10.01.2010. Vastustaja ei ole vaidlustanud ka kaebaja esitatud 08.02.2010 Metsaruum OÜ ekspert Ahto Täpsi hinnagut, milles ekspert on leidnud, lähtudes ka metsaregistri andmetest, et Naaritse maaüksusel on küpset metsa 0,68 ha (6800 m2). Aluseks võttes käesolevaks ajaks selgunud Naaritse maaüksuse metsamaa ulatuse, so 11406 m2, on kasvava metsa vanuseline struktuur valdavas osas (6800 m2) kategoorias „küps“. Ervini kinnistu kohta kaebaja uusi tõendeid esitanud ei ole, mistõttu selle kinnistu osas

§ 31lg 3 p 1 kohaldamise üle vaidlust olla ei saa.

HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Menetlusosalistel on vaidlus selles, kas haldusorgan peab otsuse tegemisel arvesse võtma reaalse olukorra kinnistu kõlvikulise koosseisu määramisel (koguma tõendid reaalse olukorra väljaselgitamiseks metsamaa kõlviku suuruse ja metsa vanuselise koosseisu osas) või saab lähtuda registris olevatest ja taotleja esitatud andmetest. Maa-ameti andmed pärinevad 2002.aastast. Samuti lähtus vastustaja väidetavalt maakatastris olevast ortofotost (ülelennu aeg 16.05.2009) ja põhikaardist, mille põhjal hindas, kas kinnistutel on toimunud muudatusi. Kohus leiab, et haldusorgan saab üldjuhul tugineda registriandmetele (kinnistusraamat, maakataster, metsaregister) ning nõustub vastustajaga, et ebamõistlik oleks eeldada, et haldusorgan hakkab omandamismenetluses registriandmeid üle kontrollima, kui selleks 19 puudub põhjendatud vajadus (nt erinevus ortofotolt nähtuva ja kinnistusraamatu andmete vahel). Küll ei nõustu kohus sellega, et antud juhul ei saanud haldusorganil tekkida põhjendatud kahtlusi, kas Naaritse katastriüksuse kõlvikuline koosseis on püsinud muutumatuna, arvestades, et Maa-ametile esitatud andmed olid aastast 2002 ning Naaritse maaüksuse metsamaa kõlviku suurus kogu kinnistu pindalast oli 49,78 %, mis on vaid 0,23% vähem piirist, millest alates saab lugeda metsamaa ulatuse kinnistul valdavaks. Kohus ei pea reaalseks, et nii väikest erinevust oleks võimalik tuvastada ortofoto põhjal. HMS § 5 lg 2 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulusid ja ebameeldivusi isikutele. Haldusorgan võib nõuda tõendite esitamist taotlejalt (antud juhul oli tegemist ka soodustava haldusakti taotlemisega), mistõttu ei ole veenvad vastustaja vastuväited, et reaalse olukorra väljaselgitamine oleks igaljuhul haldusorganile liigselt koormav. Kohus on seisukohal, et haldusorganil oleks pidanud haldusmenetluses tekkima kahtlus, kas Naaritse kinnistu osas on metsamaa ulatus üle 50% ja metsa koosseis vastav

§ 31

lg 3 p-le 1 ning haldusorgan oleks pidanud uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt tegema kaebajale ettepaneku vastavate asjaolude tõendamiseks. Vastustaja on oma vastuses asunud seisukohale, et ka juhul kui lähtuda kaebaja poolt esitatud uutest andmetest Naaritse maaüksuse kohta, ei oleks Naaritse maaüksuse riigile omandamine looduskaitseseaduse § 20 alusel lubatud, kuna täidetud ei ole

§ 31lg 3 p-st 1 tulenev tingimus so, et kaitsekord keelab täielikult uuendusraie.

Selja jõe maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 14 p-st 2 tulenevalt on Selja jõe piiranguvööndis lubatud turberaie tingimusel, et tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus. Metsaseaduse § 28 lg 4 p 2 kohaselt kuuluvad uuendusraiete hulka lageraie ja turberaie. Kaebaja on seisukohal, et eeltoodud tingimustel turberaie reaalne läbiviimine on küsitav ning vastav asjaolu tulnuks kindlaks teha haldusmenetluses. Kaebaja oma väidet turberaie läbiviimise küsitavuse osas põhjendanud ei ole. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna kaitse-eeskirja § 14 p 2 lubab Selja jõe piiranguvööndis teha turberaiet, ei ole täidetud

§ 31

lg 3 p-st 1 tulenev omandamise tingimus (uuendusraie täielik keeld) ning halduorgan ei oleks lõppjäreldusena saanud teha teistsugust otsust, kui keelduda omandamisest. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ei ole alust kaevatavat haldusakti tühistada ega kohustada haldusorganit taotlust uuesti läbi vaatama, kuna kaevatav haldusakt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebus tuleb jätta HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. 11. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole. Kristina Maimann Kohtunik 20