Obsah (4)

§ 2§ 6§ 3§ 4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2313 Haldusasi AS-i TEA Kirjastus kaeb

) eesmärki ja sarnaste väljaannete keskmist trükikulu, ei vähendata TEA entsüklopeedia

1. köite sundeksemplaride arvu. 1 KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
2. AS TEA Kirjastus on esitanud kohtule taotluse tühistada Kultuuriministeeriumi 11.08.2009 kirjas 7.10/1444 kajastatud otsus sundeksemplaride arvu vähendamata jätmiseks ja teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Samuti palub kirjastus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks sundeksemplari seaduse (edaspidi

) § 3 p 1 ja § 6 lg 1 p

2. Kaebuse esitaja leiab, et

§ 2

lõikes 1 sätestatud eemärgi täitmine on Eesti Rahvusraamatukogu seaduse § 4 kohaselt pandud üksnes Eesti Rahvusraamatukogule ning seega oleks

eesmärgi täitmine tagatud ka ühe sundeksemplari loovutamisega. 4. Kaebuse esitaja viitab Riigikontrolli 09.04.2008 auditile, kus samuti leiti, et sundeksemplaride nii suur arv on põhjendamatu ning rahvusliku täieliku kogu loomiseks ja säilitamiseks mittevajalik. Kaebuse esitaja heidab ette, et KuM ei ole teinud statistikat ega analüüse, mis annaksid mingigi ülevaate

eesmärgi täitmisest ning leiab, et KuM seisukoht, et

eesmärki täidab vaid kaheksa sundeksemplari loovutamine, on objektiivselt põhjendamata.

1. Kaebuse esitaja märgib, et KuM ei ole otsuse langetamisel arvestanud mitte trükise hinda, vaid trükikulu, kusjuures trükise hinna puhul tuleb arvesse võtta kõik selle teose valmimiseks kantud kulutused, sh. autori- või litsentsilepingu hind, samuti tõlke-, toimetaja-, korrektori- ja trükiteenuse osutamise lepingutele tehtavad kulud.
2. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, kuidas saab KuM tugineda sundeksemplaride arvu vähendamise praktikale, kui KuM poole on sundeksemplaride arvu vähendamiseks eelnevalt pöördutud vaid kolmel korral.
3. Meelevaldseks peab kaebuse esitaja ministeeriumi seisukohta, et üldreeglina lepib kirjastus trükikojaga juba trükitöö teostamise lepingut sõlmides kokku sundeksemplaride trükkimises. Kaebuse esitaja selgitab, et tegelikult saadab trükikoda kaheksa eksemplari sundeksemplarideks raamatukogudele täpselt kokkulepitud tiraažist ning tellitud kogusest rohkem trükikojad trükiseid teha ei saa, kuna see võib rikkuda autori-, litsentsi- jt lepinguid.
4. Kaebuse esitaja selgitab, et taotles sundeksemplaride arvu vähendamist seoses teose erakordselt kõrgete tootmis- ja koostamiskuludega, mis moodustasid
5. köite osas 4 096 283 krooni ning et kaebuse esitaja ettevõtte tegevuse jätkusuutlikust mõjutab hetkel iga sent, mistõttu jääb arusaamatuks, millele tuginedes saab KuM väita, et 3856 krooni (see on kaheksa sundeksemplari omahind, millele lisanduks teoste müügi korral ka kasum) ei mõjuta kirjastuse majandushuve. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et ta ei saa entsüklopeedia väljaandmiseks tuge riigilt, mistõttu on riigi poolt kaheksa sundeksemplari loovutamise nõue ja sundeksemplaride vähendamise taotluse rahuldamata jätmine momendi keerulises majandusolukorras täiesti ülekohtune. VASTUSTAJA SEISUKOHT
6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja viitab

§-s 2 sätestatud sundeksemplaride kogumise eesmärgile ning selgitab, et sundeksemplaride saaja peab tagama sundeksemplaride säilitamise, sihipärase kasutamise ja kättesaadavuse teadustöö ning kunstiloome eesmärgil ning sundeksemplaride kättesaadavaks tegemine peab olema tagatud mitmekümne aasta pärast, mistõttu võib sundeksemplaride vähendamisega kaasneda tagajärg, et mõnede raamatukogude kasutajad ei saa trükisele juurdepääsu. Vastustajahinnangul võib selline olukord saabuda juhul, kui komplekteerimiseksemplarid on kulunud või hävinenud ning puudub võimalus omandada uusi eksemplare ning arvestades vaidlusaluse trükise kasutajate suurt hulka, on sellise olukorra tekkimine tõenäoline. 2 10. Vastustaja leiab ka, et laiale kasutajaskonnale mõeldud entsüklopeedia peab olema kättesaadav kõigis

§-s 8 nimetatud raamatukogudes ning puudub objektiivne alus välistamaks ühe või teise raamatukogu ilmajätmine sundeksemplarist ning et avalikud huvid sundeksemplaride loovutamiseks kaaluvad antud juhul üles erahuvid nende mitteloovutamiseks. 11. Vastustaja selgitab ka, et on konsulteerinud mitmete kirjastajate ja trükikodadega ning saanud teada, et raamatute tegelik valmistatud tiraaž erineb reeglina mõnevõrra tellitud tiraažist,

t raamatu valmistamise üksikutes tehnoloogilistes lõikudes tekkivad kaod ei kattu materjaliarvestuses kasutatavate keskmiste kaonormidega, mistõttu on tavaliselt trükikojal olemas nn praagifond, millest tavaliselt loovutatakse ka sundeksemplarid. Vastustaja jääb väite juurde, et trükise sundeksemplari vähendamine ei mõjuta kirjastaja tootmiskulu. 12. Vastustaja leiab, et

§ 6lg 2 kohaselt tuleb hinnata, kas TEA entsüklopeedia 3.

osa eksemplaride loovutamine mõjutab kaebaja majandustegevust. Vastustaja leiab, et sundeksemplaride mittevähendamisega ei tekkinud ega saa tekkida olukorda, kus kaebaja kannab sellist kahju, mis mõjutab oluliselt tema majandustegevust. Vastustaja on seisukohal, et sõltumata sellest, milline oli antud trükise nn praagifond ja mis oli TEA entsüklopeedia

1. osa tegelik kirjastajale üleantud kogus, leiab vastustaja, et kaheksa teose müügihinnale vastav summa ei mõjuta oluliselt kaebaja majandustegevust, arvestades et TEA grupi kirjastuse müügituluks
2. aastal on nad planeerinud 160 miljonit krooni. Vastustaja hinnangul ei mõjuta sellises suurusjärgus käibe puhul 3865 krooni kirjastaja majandushuve. Samuti märgib vastustaja, et tulu saamata jäämine eeldab seda, et trükise tiraaž oleks läbi müüdud ning oleks olemas reaalne nõudlus täiendavate eksemplaride osas. Kaebaja ei ole tõendanud, et tiraaž on läbi müüdud ja oleks olemas nõudlus täiendava kuue eksemplari järele ning vastustajal ei ole alust arvata, et selline sündmus leiab aset tulevikus. Arvestades kõnealuse trükise võimalikku tiraaži ja tänast müügiaktiivsust, leiab vastustaja, et kuue sundeksemplari loovutamine ei saa olla kirjastaja jaoks majanduslikult ülemäära koormav tegevus.
3. Vastustaja selgitab, et kaebajale esitatud füüsilise ja juriidilise isiku majandushuvide selgitus oli toodud näitena, millisel juhul on põhjendatud sundeksemplari vähendamine. Kultuuriministeeriumi eelnevas praktikas on muu hulgas võetud arvesse ettevõtlusega tegeleva isiku juriidilist vormi, kuivõrd mõni tuhat krooni saamata jäänud tulu mõjutab oluliselt rohkem füüsilise isiku kui sajamiljonilise aastakäibega ettevõtte heaolu.
4. Vastustaja ei nõustu väitega, et

eesmärk oleks tagatud ka ühe eksemplariga, kuna

eesmärk on lisaks säilitamisele ka kättesaadavaks tegemine, mis tähendab trükiste kättesaadavuse tagamist kahes Eesti geograafilises piirkonnas (Tallinnas ja Tartus), samuti seda, et teadustööks kättesaadavus peab olema tagatud lisaks Eesti Rahvusraamatukogule ka teistes teadusraamatukogudes.

1. Mis puudutab seda, kuidas leiti trükise hind, siis selgitab vastustaja, et aluseks võeti TEA entsüklopeedia
2. osa trükitehnilised andmed (formaat, lehekülgede arv, paberi materjal, kaane materjal ja trükk, selja paksus, eeslehed, tiraaž).
3. Vastustaja leiab ka, et TEA entsüklopeedia
4. osa tiraaž (8500 eksemplari) on Eesti kirjastamispraktikat arvestades väga suur tiraaž ning selle puhul on vähetõenäoline, et tekib olukord, mil kogu tiraaž on läbimüüdud ning turul on nõudlus täiendava kuue eksemplari osas ning sundeksemplaride arvu vähendamata jätmine mõjutada oluliselt kirjastaja majandushuve. Vastustaja märgib ka, et on konsulteerinud kirjastamisvaldkonnas tegutsevate isikutega ning üldine arvamus on, et sundeksemplaride loovutamine on niivõrd väikese mõjuga kirjastaja majandustegevusele, et selle arvu vähendamine või 3 mittevähendamine ei ole oluline teema, mida näitab ka Kultuuriministeeriumi praktika, kus rohkem kui 10 aasta jooksul on esitatud ainult kolm vähendamise taotlust.
5. Vastustaja leiab, et Riigikontrolli aruanne ei saa olla aluseks üksikakti andmisel ning sundeksemplaride arvu vähendamisel tuleb arvestada kehtiva

§ 6

lg 4 tingimusi ning kõnealusel juhul lähtuski vastustaja kehtivast seadusest, võttes arvesse „TEA entsüklopeedia“

1. osa trükise kogust ja hinda ning nendest tulenevalt ka 8 sundeksemplari loovutamise mõju kirjastajale. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Sundeksemplari seaduse (edaspidi

) § 3 p 1 ja § 6 lg 1 p 1 on põhiseadusega kooskõlas. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. 19. Esiteks leiab kohus, et kirjastuse taotlus

§ 3

p 1 ja § 6 lg 1 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata.

§ 3

p 1 annab sundeksemplari legaaldefinitsiooni, mille kohaselt on sundeksemplar raamatukogudele tasuta loovutatav trükise, auvise ja elektroonilise teaviku eksemplar ning võrguväljaande koopia

§-s 2 toodud eesmärkide ja ülesannete täitmiseks.

§ 6

lõike 1 puntki 1 kohaselt loovutatakse

3. peatükis tähendatud raamatukogudele loovutatakse kaheksa eksemplari Eestis valmistatud või välisriikides tellimisel valmistatud trükistest. Erinevalt vastustajast leiab kohus, et

§ 3

p 1 ja § 6 lg 1 p 1 on asjassepuutuvad sätted põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse mõttes (ilma nende säteteta ei oleks ka kirjastusel kohustust sundeksemplare loovutada) ja seetõttu kirjastus käesolevas haldusasjas

§ 3

p 1 ja § 6 lg 1 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise taotluse esitada sai. 20.

§ 6

lõige 2 annab Kultuuriministeeriumile on õigus väljaandja või sissetooja põhjendatud taotlusel konkreetse trükise sundeksemplaride arvu vähendada tulenevalt trükise hinnast, tiraažist või sissetoodud kogusest. Sundeksemplaride vähendatud arv ei tohi olla väiksem kui kaks.

§ 4

lõige 3 sätestab, et sundeksemplare ei ole vaja loovutada teostest, mis ei sisalda rahvuskultuuri seisukohalt olulist informatsiooni ning nende loetelu on vastavalt

§ 4

lõikele 4 toodud kultuuriministri 19.03.1997 määruses nr 10 (nimekaardid, kutsekaardid, kviitungid jm. raamatupidamise ja asjaajamise blanketid, etenduste jm ürituste pääsmed, millel puudub kava või illustratsioonid, tunnistuste blanketid, kaubapakendid, etiketid ja -saatelehed; kaupade ja teenuste sooduspakkumiste reklaamlehed; tekstiil- jm. tooted või esemed, millel on tekst).

§ 4

lõike 1 kohaselt tuleb loovutada sundeksemplare trükistest ja auvistest, mida on Eestis valmistatud või Eestisse sisse toodud üle 50 eksemplari. Seega ei nõua

sundeksemplaride regulatsioon väga väikese tiraažiga trükistest või auvistest sundeksemplaride loovutamist.

§ 2

, § 4 lg 4 ja kultuuriministri 19.03.1997 määrust nr 10 koos tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et kõiki trükiseid, mis sisaldavad mistahes loomingulist või statistilist informatsiooni, tuleb lugeda rahvuskultuuri seisukohalt olulist informatsiooni sisaldavateks, mille puhul on üle 50-se tiraaži korral kohustus loovutada sundeksemplare.

§ 3p 1 kohaselt loovutatakse sundeksemplarid riigile tasuta.

21. Kaebuse sisu põhjal on ilmne, te kaebaja peab põhiseadusevastaseks sundeksemplaride nimelt tasuta loovutamist ja leiab, et

paneb sellega kirjastustele põhjendamatu omandikitsenduse. Kohus sellega ei nõustu. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et sundeksemplaride loovutamise kohustus on kirjastustele omandikitsenduseks. Kuid omandikitsendus kui põhiõiguse riive ei ole omandipõhiõiguse rikkumine juhul, kui seda on tehtud kooskõlas põhiseadusega ja see ei ole ebaproportsionaalne. Sellisel juhul on riive lubatav. Kuna põhiseaduse § 32 teise lõike teine lause annab omandikitsendusteks võimaluse, 4 seadmata sellele muid kriteeriume peale selle, et need peavad olema sätestatud seadusega, ei ole

§ 6lg 1 p 1 regulatsioon põhiseaduse § 32 teise lõike teine lause vastuolus.

Selline omandipõhiõiguse kaitseala riive on lubatud. 22. Lisaks põhiseaduse § 32 teise lõike teisele lause sätestatule tuleb arvestada põhiseaduse § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega (PS § 11 lause 2, mille kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust). Selleks peab riive olema sobiv, vajalik ja mõõdukas. Proportsionaalsuse põhimõtte puhul on vaja esmalt hinnata riive vajalikkust: kas sundeksemplare on vaja. Sundeksemplari kogumise eesmärk (

§ 2

) on trükiste, auviste, elektrooniliste teavikute ja võrguväljaannete kui rahvuskultuuri olulise osa täieliku kogu loomine nende bibliograafiliseks registreerimiseks, statistilise arvestuse pidamiseks ning kättesaadavaks tegemiseks teadustöös ja kunstiloomes. Sundeksemplaride kogumisega tagatakse trükiste, auviste, elektrooniliste teavikute ja võrguväljaannete riiklik hoiustamine ja kaitse. Sundeksemplaride saaja peab tagama sundeksemplaride säilitamise, sihipärase kasutamise ja kättesaadavuse teadustöö ning kunstiloome eesmärgil. Seega on proportsionaalsuse põhimõtte sobivuse kriteerium kahtlemata täidetud. 23. Meetme vajalikkuse nõue tähendab seda, et taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise ja samas isikut vähem riivava vahendiga (näiteks trükistest paberkandjal või elektrooniliste koopiate tegemine vms). Sundeksemplaride loovutamisel on Eestis pikk ajalooline traditsioon ning kui trükiste tiraažid on pigem suurenenud, on sundeksemplaride arv olnud varasemalt praegu kehtivast suurem (KuM esindaja istungil antud selgitustel ka kuni 22 eksemplari). Sundeksemplaride jaotus

järgi toimub järgmiselt: kolm eksemplari täieliku kogu loomiseks (need eksemplarid ei kuulu kättesaadavaks tegemisele): Eesti Rahvusraamatukogule, Tartu Ülikooli Raamatukogule, Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogule; lisaks viis eksemplari täieliku kogu loomiseks ja kättesaadavaks tegemiseks: Eesti Rahvusraamatukogule, Tartu Ülikooli Raamatukogule, Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogule, Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogule ja Tallinna Ülikooli Akadeemilisele Raamatukogule. Eelpool nimetatud raamatukogudes on seega kolme liiki trükise eksemplare: 1) igavesti säilitatavad eksemplarid; 2) eksemplarid, mis on mõeldud ainult teadustöö eesmärgil kasutamiseks; 3) komplekteerimiseksemplarid. Esimesed kaks komplekteeritakse sundeksemplari süsteemi kaudu ning kolmas on raamatukogude ostud.

§-st 8 on näha, et seadusandja ei ole mitte mõelnud välja suvalise sundeksemplaride arvu ja jaganud siis sellest arvust eksemplarid raamatukogude vahel, vaid sundeksemplaride arv on määratud kindlaks nimelt konkreetsete raamatukogude järgi nii, et põhilised teadusraamatukogud saaksid vähemaks ühe eksemplari. Seega on seadusandja kaalunud sundeksemplaride arvuks just kaheksa määramisel nende eksemplaride järele olevat vajadust. Seetõttu ei nõustu kohus kaebuse esitaja väidetega (ega ka Riigikontrolli kaebuses viidatud aruandega), et sundeksemplaride järele

sätestatud mahus (kaheksa eksemplari) puudub tegelik vajadus. Siinjuures on oluline, et mida intensiivsem on riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Kuna sundeksemplaride loovutamise kohustus ei ole kahtlemata intensiivne põhiõiguse riive, siis seda õigustavad põhjused ei pea olema ka samavõrd kaalukad kui mõne muu riive (nt kinnisasja sundvõõrandamise) puhul. Kahtlemata riivaks kirjastust vähem sundeksemplaride loovutamine kasvõi sümboolse kokkulepitu hinna eest, kuid arvestades riive väikest intensiivsust leiab kohus, et tasuta loovutamine on käesoleval juhul vajalik. Samas on sundeksemplaride arv

-s sätestatud võimalikult väiksena. Olukord, kus kirjastusel oleks kohustus tasuta loovutada näiteks üks eksemplar kõikidele Eesti raamatukogudele, oleks juba sootuks teise intensiivsusega ja sellisel juhul oleks vajalikkuse põhimõttega kooskõla küsitav. 5

1. Kohus peab lisaks vajalikuks märkida, et Eestis on tugev avalike raamatukogude traditsioon, milles ülikoolide juures tegutsevatel teadusraamatukogudel on suur roll. Samuti leiab kohus, et Eesti kultuurikäsitluses peetakse raamatut kui sellist väärtuseks iseenesest, mida näitab ka eelviidatud kultuuriministri 19.03.1997 määrus nr
2. Nimetatud määruses ei esitata kriteeriume trükistes sisalduva informatsiooni kvaliteedile või iseloomule, vaid loetakse kõik mingitki sisulist informatsiooni sisaldavad trükised rahvuskultuuri seisukohalt olulisteks.
3. Kolmandaks tuleb kontrollida mõõdukuse ehk kitsamas tähenduses proportsionaalsuse kriteeriumi täidetust. Isegi kui meede on sobiv ja vajalik, ei tohi seda kohaldada, kui kahju või muu koormav tagajärg, mida isikule põhjustatakse, on tunduvalt suurem, kui meetmega saavutatavad positiivsed tulemused. Siin tuleb kaaluda hüve, mida riivega saavutatakse (antud juhul teavikute kogu loomist nende bibliograafiliseks registreerimiseks, statistilise arvestuse pidamiseks ning kättesaadavaks tegemiseks teadustöös ja kunstiloomes) ja kirjastusele selle tekitatavad varalist koormust. Kohus leiab, et kuna

§ 4

lg 2 p 1 kohaselt ei tule loovutada sundeksemplare alla 50 eksemplariga tiraažiga teoste puhul ja kuivõrd

§ 6lõike 2 kohaselt on võimalik Ku

M-l ka üle 50 eksemplariga tiraaži puhul lähtudes trükise hinnast ja levitatavast kogusest sundeksemplaride arvu vähendada, on kaheksa sundeksamplari loovutamise kohustus mõõdukas ega ole kirjastusi põhimõtteliselt ebamõistlikult koormav.

annab õiguse teha kaheksast eksemplarist erandeid kirjastaja kasuks. 26. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et sundeksemplaride loovutamise regulatsioon

-s on põhiseadusega kooskõlas: see vastav omandikitsenduste üldistele põhimõtetele ja ka põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Seega tuleb jätta kaebuse esitaja taotlus

§ 3p 1 ja § 6 lg 1 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks rahuldamata. 27. Teiseks tuleb analüüsida, kas Ku

M on jätnud õiguspäraselt vähendamata TEA entsüklopeedia 3. köite sundeksemplaride arvu. Sundeksemplaride arvu vähendamise taotlust

§ 6lõike 2 alusel läbi vaadates teostab Ku

M kaalutlusõigust, mille puhul tuleb juhinduda haldusmenetlust reguleerivatest üldistest normidest ja põhimõtetest. See omakorda tähendab, et haldusakt või toiming, milles otsus tehakse, peab olema nõuetekohaselt põhjendatud (haldusmenetluse seaduse, edaspidi HMS, § 56) ning kaalutlusõiguse teostamisel tuleb toimida kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 1). Teisisõnu peab kaalutlusõiguse alusel tehtava haldusakti põhjendustest nähtuma nii see, millistel haldusorgani poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel on otsus tehtud, kui see, millisele õiguslikule alusele see tugineb ning kuidas ja milliseid väärtusi on haldusorgan talle seadusega võimaldatud erinevate otsustusvõimaluste vahel valimisel kaalunud. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu põhjendusest peab selguma, miks on tuvastatud asjaoludel tehtud just selline ja mitte mõni teistsugune otsustus. Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti või tehtud toimingu üle on piiratud. HKMS § 19 lõike 6 kohaselt kontrollib halduskohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul seda, kas on järgitud kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. See tähendab, et kohus ei saa asetada ennast otsuse teinud organi rolli ja hakata asjaolusid ise hindama ega otsustama, millised tuvastatud asjaoludest on olulisemad, vaid kohus hindab kaalutlusõiguse teostamist vaid sellest aspektist, kas kaalumine leidis aset ja kas haldusorgani otsus on loogiliselt ja ratsionaalselt põhjendatud ning ei riku õiguse üldtunnustatud väärtusi. 6 28. Kohus leiab, et 11.08.2009a kirjas 7.10/1444 kajastatud otsus ja 14.09.2009 vaideotsus on piisavalt kaalutud ning need kaalutlused tuginevad õigusnormidele, on veenvad, loogilised ja seetõttu ka õiguspärased. Kultuuriminister on esitanud 11.08.2009 kirjas sundeksemplaride arvu vähendamata jätmise põhjusena asjaolu, et seni on vähendatud sundeksemplaride arvu vaid väga väikese tiraažiga ja samas kõrgete tootmiskuludega trükiste puhul ning kus sundeksemplaride arv on mõjutanud oluliselt kirjastaja majandushuve. KuM on selgitanud, et TEA kirjastuse puhul nad sellist ohtu ei näe. Vastustaja mainitud kuus sundeksemplari on kaalumisel aluseks seetõttu, et

§ 6lg 2 järgi ei tohi sundeksemplaride vähendatud arv olla väiksem kui kaks.

Seega ei saa vastustaja vähendada sundeksemplaride arvu rohkem kui kuue eksemplari võrra. Vaideotsuses on vastustaja põhjendusi täpsustanud, leides lõppkokkuvõtteks samuti, et sundeksemplaride arvu ei tule vähendada.

1. Kohtuistungil kinnitasid pooled, et TEA entsüklopeedia
2. osa tiraažiks on 8500 eksemplari. Kuus eksemplari sellest tiraažist moodustab 0,07%. Kohtu hinnangul on ilmselge, et toodangust 0,07% loovutamine ei saa mõjutada kirjastaja majandushuve. Väited, nagu mõjutaks nende majandushuve „iga sent“, on emotsionaalsed ega ole ratsionaalselt põhjendatud. Eesti kirjastusturul on 8500 eksemplariga tiraaž enneolematult suur ja seejuures ei sea

sundeksemplaride arvu sõltuvusse tiraaži suurusest. Ka 200-300 eksemplarise tiraažiga debüütluulekogu avaldamisel peab kirjastaja loovutama 8 sundeksemplari, sellisel juhul moodustaks kuus sundeksemplari tiraažist vastavalt 2-3%. Kohus leiab, et tulenevalt TEA entsüklopeedia

1. köite suurest tiraažist on käesoleval juhul kirjastusele sundeksemplaride loovutamine keskmiste trükistega võrreldes oluliselt väiksem majanduslik koormus ja seda eksemplari keskmise trükisega võrreldes suuremast omahinnast hoolimata. Seejuures ei pidanud vastustaja riive vähest intensiivsust arvestades tegema omalt poolt otsuses ja vaideotsuses majanduslikke kalkulatsioone, kui palju täpselt vaidlusaluse kuue sundeksemplari loovutamine kaebaja huve riivab. Tiraaži ja sundeksemplaride suhte põhjal piisab käesoleval juhul konstateeringust, et kulu ei ole tiraažiga võrreldes ebaproportsionaalne, vaid pigem tühine ega ole seetõttu kirjastaja omandipõhiõiguse rikkumine. Sellise konstateeringu kinnituseks mahuka majandusanalüüsi tegemine oleks aga antud juhul avaliku võimu ressursi raiskamine, kuna objektiivne vajadus selleks puudus: vastus küsimusele oli niigi ilmselge.
2. Kaebuse esitaja väitis kirjalikes materjalides, et sundeksemplaride loovutamise tõttu kirjastusel kanda tulnud rahalise koormise määratlemisel tuleb lähtuda saamatajäänud tulust. Kohtuistungil lähtus kaebuse esitaja aga trükise ühe eksemplari omahinnast. Ka kohtu hinnangul ei oleks põhjendatud lähtuda trükise hinnast, millega seda tarbijale müüakse, vaid konkreetselt nende kuue sundeksemplari valmissaamiseks tehtud kulutustest. Kaebuse esitaja esindaja kinnitusel müüakse TEA entsüklopeediat komplektina (ettetellimisel) ja vaidlusaluse
3. köite tiraaž oli 8500 eksemplari, millest tellimus on käesolevaks hetkeks esitatud 8200 eksemplarile. Seega ka juhul, kui kirjastusel ei oleks olnud kohustust loovutada kaheksa sundeksemplari, ei oleks
4. köite läbimüük olnud suurem, kuna läbimüük oleneb käesoleval juhul ostjate nõudlusest ja mitte olemasolevate entsüklopeediaköidete arvust (mis hetkel ületab nõudlust ca 300 eksemplari võrra). Trükise omahind on kaebuse esitaja esindaja kinnitusel 482 krooni, mis teeb vaidlusaluse kuue sundeksemplari hinnaks 6 x 482 = 2892 krooni. Kohus leiab, et selline summa on TEA kirjastusele ilmselgelt väike kulu. Lisaks sellele kohus leiab ka, et sundeksemplari hinna arvutamisel ei tule lähtuda kõikidest teose omahinnahulka arvatavatest kulutustest. Arusaadavalt määratletakse trükise tiraaž eeldatava läbimüügi järgi. Sellest lähtudes kujuneb ka autori- või litsentsilepingu hind, samuti tõlke-, toimetaja-, korrektorilepingu hind. Sundeksemplare ei ole vaja turustada, seetõttu ei ole nendega seonduvaid müügi-, laokulusid ega halduskulusid. Kohus peab tõenäoliseks, et sundeksemplaride korral on reaalseks kuluks vaid trükihind. TEA entsüklopeedia
5. köite trükihind oli kaebuse esitaja kohtuistungil antud kinnitusel ca 100 krooni. 7
6. Vastustaja väiteid selle kohta, et sundeksemplaride hulk kaetakse tegelikult nn praagifondist, peab kohus usutavateks, kuid antud kaebuse lahendamise seisukohalt ei ole vaja neile väidetele sisulist hinnangut anda, kuna kohus leidis eelnevalt, et kuue sundeksemplari loovutamine ei mõjuta käesoleval juhul TEA kirjastuse huve ning nende loovutamine ei ole ebaproportsionaalne rahaline koormus.
7. Viimaks leiab kohus sedagi, et vastustaja osundas istungil väga õigesti sellele, et riik on teinud kirjastajatele ka soodustusi, kehtestades raamatutele madalama käibemaksu (20% asemel 9%), mis kahtlemata mõjutab raamatute läbimüüki ja suurendab seega kirjastuste kasumit. Seetõttu ei pea kirjastajad tundma end

-s sätestatud sundeksemplaride loovutamise kohustuse tõttu teiste ettevõtjatega võrreldes ebavõrdselt koheldutena. 33. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt vastustaja kantud menetluskulude väljamõistmist. Seega tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 8