← Eesti

3-08-719/109

Obsah (9)§ 40§ 221§ 20§ 2§ 31§ 28§ 222§ 25§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-

) § 28 lg 1 p 7 alusel Rae valla munitsipaalomandisse

  1. a
  2. juuni seisuga kohaliku omavalitsusüksuse omandis olnud maa Kautjala külas pindalaga 98 ha.
  3. oktoobril
  4. a on A. A. nimel koostatud Rae Vallavalitsusele avaldus (I kd lk 100) Kautjala külas asuvate ehitiste – elamu, kuuri ja käimla – juurde 2 ha maa ostueesõigusega erastamiseks, avaldust ei ole vallavalitsuses registreeritud.
  5. juulil
  6. a müüs A. A. ehitised I. L., kelle nimelt on
  7. augustil
  8. a koostatud vallavalitsusele avaldus Kautjala külas 0,5 ha elamumaa ostueesõigusega erastamiseks, avaldust ei ole vallavalitsuses registreeritud. Rae Vallavalitsuse 24 aprilli
  9. a korraldusega nr 560 (I kd lk 14-15) määrati I. L. omanduses oleva elamu juurde teenindusmaa suuruseks 1871 m2, otsustati moodustada Lepiku katastriüksus ja võimaldada I. L. see maa ostueesõigusega erastada.
  10. detsembril
  11. a esitas G. E. vallavalitsusele avalduse Kautjala külas asuvate ehitiste – mõisahoone, aida ja karjalauda – juurde 30 ha maa ostueesõigusega erastamiseks (I kd lk 80). Samal päeval on G. E. nimelt koostatud avaldus (I kd lk 82) kogu mõisa endise kinnistu maa erastamiseks, avaldust ei ole vallavalitsuses registreeritud. Vallavalitsuse
  12. mai
  13. a korraldusega nr 541 (I kd lk 16-17) otsustati moodustada Kautjala mõisa katastriüksus suurusega 5,39 ha ja võimaldada G. E. see maa ostueesõigusega erastada.
  14. jaanuaril
  15. a ja
  16. veebruaril
  17. a müüsid G. E. ja I. L. hooned A. T. ja K. O. kaasomandisse.
  18. veebruaril
  19. a esitasid A. T. ja K. O. vallavalitsusele avaldused (I kd lk 98 ja 110) 150 ha maa ostueesõigusega erastamiseks Kautjala mõisa juurde ja 50 ha maa ostueesõigusega erastamiseks I. L. ostetud hoonete juurde.
  20. veebruaril
  21. a esitasid A. T. ja K. O. taotlused (I kd lk 99 ja 109) lõpetada toimingud G. E. ja I. L. maa erastamiseks ning tühistada kõik nimetatud isikutele maa erastamisega seonduvad korraldused või aktid. Rae Vallavalitsuse
  22. veebruari
  23. a korraldusega nr 231 (I kd lk 10) tunnistati kehtetuks vallavalitsuse
  24. mai
  25. a korraldus nr 541 ja korraldusega nr 234 (I kd lk 11) tunnistati kehtetuks
  26. aprilli
  27. a korraldus nr
  28. Korralduste alusteks on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 65 lg 3, A. T. ja K. O. taotlused ning ehitiste müük.
  29. aprillil
  30. a esitas Maa-amet Rae Vallavalitsusele taotluse (I kd lk 246) Kautjala külas asuvate Tirtsu, Kõrre ja Päevakoera maaüksuste (pindalad vastavalt 75,36 ha, 82,56 ha ja 125,26 ha) riigi omandisse jätmiseks riigi maareservina maareformi seaduse (

) § 31 lg 1 p 8 alusel. Rae Vallavalitsuse

  1. aprilli
  2. a korraldusega nr 545 (I kd lk 12) otsustati moodustada Lepiku katastriüksus suurusega 152,54 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa, ning võimaldada A. T. ja K. O. erastada see maa ostueesõigusega kaasomandisse. 2

(16)3-08-719
  1. detsembri
  2. a korraldusega (I kd lk 51) algatas Harju maavanem riikliku järelevalve Rae Vallavalitsuse korralduste nr 231, 234 ja 545 seaduslikkuse kontrollimiseks ja tegi
  3. veebruari
  4. a korraldusega (I kd lk 46-50) vallavalitsusele ettepaneku viia korraldused vastavusse kehtivate õigusaktidega. Vallavalitsus ei pidanud
  5. juuni
  6. a vastuses (I kd lk 37-40) vajalikuks korraldusi muuta, leides, et need ei riku seadust ega piira ühegi kolmanda isiku huve.
  7. Harju maavanem esitas
  8. aprillil
  9. a halduskohtule protesti Rae Vallavalitsuse korralduste nr 231, 234 ja 545 tühistamiseks järgmistel põhjendustel: 1) korralduste nr 231 ja 234 andmise õigusliku alusena on viidatud HMS § 65 lg-le
  10. Kehtetuks tunnistatud korraldused ei piiranud A. T. ja K. O. huve, samuti ei langenud ära nende korralduste andmise alused. Korralduste andmise aluseks olid G. E. ja A. A. avaldused. G. E. vabas vormis
  11. detsembri
  12. a avaldust kogu Kautjala mõisa endise kinnistu maa erastamiseks pole vallavalitsuses registreeritud, mistõttu ei saa seda A. T. ja K. O. maa erastamisel arvesse võtta. Vallavalitsus pidi lähtuma G. E. registreeritud avaldusest, milles sooviti erastada 30 ha maad; 2) A. T. ja K. O. erastamisavaldus oli

§ 40

järgi esitatud tähtaegselt, kuid vallavalitsuse korraldus nr 560, mis võimaldas I. L. maa ostueesõigusega erastamist, oli maavanema vastuvõetava erastamise korralduse eelhaldusaktiks, mille vastuvõtmine viitab erastamise eeltoimingute lõpetamisele. Vallavalitsus ei põhjendanud, miks koheldakse isikuid erinevalt – G. E. maa erastamise puhul ei väideta, et eeltoimingud on lõpetamata, ehkki see oli samas staadiumis I. L. maa erastamisega; 3) korraldus nr 545 on vastuolus Vabariigi Valitsuse

  1. novembri
  2. a määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra (maa erastamise kord) p-ga
  3. Maa ostueesõigusega erastamise avaldused olid esitatud enne
  4. jaanuari
  5. a, mõlema katastriüksuse moodustamisega oli alustatud ja katastriüksuse moodustamise toimikud esitatud registreerimiseks maakatastrile (Kautjala mõisa katastriüksus
  6. jaanuaril
  7. a ning Lepiku katastriüksus
  8. juulil
  9. a). Vallavalitsus pidanuks lähtuma maa erastamise korra p 71 alap-st 1, mis näeb ette, et kui ehitis omandatakse pärast
  10. jaanuari
  11. a vallasasjana ja ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks on
  12. jaanuariks
  13. a esitatud avaldus, milles nimetatud erastamiseks taotletava maa pindala on arvestatud kas omandaja või teiste isikute ehitiste juures erastatava maa suuruse ja piiride määramisel ning vastavate katastriüksuste moodustamine on algatatud, toimub maa ostueesõigusega erastamine
  14. jaanuariks
  15. a esitatud avalduste alusel; 4) Harju maavanema
  16. aprilli
  17. a korraldusega nr 1596 anti Rae valla munitsipaalomandisse Kautjala külas 98 ha maad ning korralduse kehtetuks tunnistamiseks puudub alus. Munitsipaalomandisse antud maa kattub erastatava Lepiku maaüksusega, mistõttu on maa ostueesõigusega erastamise toimingud vastuolus kehtivate õigusaktidega; 5) protest on esitatud avalikes huvides. Üksnes seaduse täpne täitmine kõigi isikute poolt loob seaduslikkuse ning maavanema järelevalve teenib seda eesmärki.
  18. Vastustaja Rae Vallavalitsus palus jätta protest rahuldamata. Vastuväited: 1) A. T. ja K. O. omandasid erinevatelt omanikelt kõrvuti asetsevad ehitised ja soovivad need erastamise käigus ühe katastriüksuse koosseisu jätta, mis korralduste nr 541 ja 560 alusel pole võimalik. A. A.
  19. oktoobri
  20. a avalduses märgitud maa suurusega pole erastatava maa suuruse ja piiride määramisel arvestatud ning selle alusel pole katastriüksuse moodustamist 3

(16)3-08-719 algatatud, korralduse nr 560 aluseks oli I. L.
  1. augusti
  2. a avaldus. Seetõttu tuleks kooskõlas maa erastamise korra p-ga 71 arvestada A. T. ja K. O. kui endiste I. L. ehitiste praeguste omanike erastamisavaldustega; 2) korraldus nr 541 anti ja katastriüksuse moodustamine algatati G. E. avalduse alusel, mistõttu selle kehtetuks tunnistamine läheks vastuollu maa erastamise korra p-de 7 ja 71 eesmärgiga säästa kohalikku omavalitsust enne
  3. jaanuari
  4. a esitatud avalduste alusel juba tehtud maa erastamise eeltoimingute ümbervaatamisest, jättes kohalikule omavalitsusele õiguse oma varasemad toimingud vaatamata uue avalduse esitamisele jõusse jätta. Kautjala mõisa ehitiste juurde maa erastamine A. T. ja K. O. avalduse alusel ei riku ühegi kolmanda isiku õigusi ning selle rahuldamata jätmine üksnes seetõttu, et vallavalitsus ei pea otstarbekaks oma varasemate toimingute ümbervaatamist, poleks piisavalt põhjendatud, sest korralduse nr 541 kehtetuks tunnistamine on HMS § 65 lg 2 kohaselt lubatav.

§ 221

lg 2 ja 4 võimaldavad väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu kaasomanikel erastada ka rohkem kui 50 ha maad; 3) 98 ha endise Kautjala mõisa maade osas on munitsipaliseerimise menetlus lõpetatud. Maavalitsuse munitsipaliseerimise osakond lubas korralduse nr 1596 tühistada, kuid ilmselt unustas seda teha. Lepiku maaüksuse osas tegi 5. aprillil 2006. a Keskkonnaministeerium maa riigi reservi jätmise taotluse, kuid vastavalt

§ 20

lg-le 1 on sellise maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist

§ 221alusel.

  1. Kolmandad isikud A. T. ja K. O. palusid jätta protesti rahuldamata. Vastuväited: 1) kaks aastat pärast haldusakti andmist esitatud protesti puhul tuleks kohtul arvestada õiguskindluse põhimõttega. Teiste isikute õigusi ja huve haldusaktid ei puuduta, sest ostueesõigusega erastatud maa ei kuulu tagastamisele, munitsipaliseerimisele ega riigi omandisse jätmisele. Seetõttu võis need haldusaktid HMS § 65 lg 3 alusel, samuti § 64 lg 2 alusel, kehtetuks tunnistada. HMS § 56 lg 4 kohaselt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Korraldused nr 231 ja 234 on kolmandate isikute suhtes soodustavad haldusaktid; 2) korraldus nr 545 ei ole vastuolus maa erastamise korra p-ga
  2. Kautjala mõisa ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks esitas G. E. enne
  3. jaanuari
  4. a kaks avaldust: vallavalitsuses registreeritud avalduse 30 ha erastamiseks ja registreerimata avalduse kogu endise Kautjala mõisa kinnistu piirides maa erastamiseks. Selle tõttu, et vallavalitsus teist avaldust ei registreerinud, ei saa avaldust tunnistada õigustühiseks. Lepiku ehitiste juurde maa erastamiseks esitas enne
  5. jaanuari
  6. a avalduse A. A. ja pärast I. L.. Korraldusega nr 560 otsustati moodustada katastriüksus I. L. avalduse alusel, A. A. avalduse alusel on erastamise eeltoimingud tegemata. Korraldusega nr 541 otsustati moodustada G. E. avalduse alusel katastriüksus suurusega 5,39 ha, kuigi G. E. taotles kogu endise kinnistu piirides maa erastamist. Seega ei teinud vallavalitsus A. A. ja G. E. avaldustega arvestades mingeid toiminguid, mistõttu on kolmandate isikute avaldustest lähtumine korralduses nr 545 kooskõlas maa erastamise korraga; 3) isegi kui maa erastamise korra p 71 ja korralduse nr 545 vahel esineks formaalne vastuolu, tuleb sisulise õigusvastasuse tuvastamisel tõlgendada sätet eesmärgipäraselt. Maareformi eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks (

§ 2). Seega on maareformi eesmärk saavutada olukord, kus enamus maad kuulub eraomanikele ja võimalikult vähe riigile. Maa-ameti 18. septembri 1998. a antud 4

(16)3-08-719 selgitustes nr 3 „Maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõike 2 ning Vabariigi Valitsuse
  1. a
  2. novembri määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punktide 7 ja 71 rakendamine“ märgitakse, et korra viidatud sätete eesmärgiks on vältida enne
  3. jaanuari
  4. a esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste alusel tehtud maa erastamise eeltoimingute ümbervaatamist. See kaitseb eeskätt kohaliku omavalitsuse õigusi, jättes talle õiguse oma varasemad toimingud vaatamata uue avalduse esitamisele jõusse jätta. Pärast
  5. jaanuari
  6. a esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldustest lähtumise keeld peab tagama ka kolmandate isikute kaitse, kellele maad erastades on kohalik omavalitsus arvestanud neile erastatud maaga piirneva maa suhtes esitatud erastamisavaldustega, mistõttu kolmandatel isikutel eksisteerib õiguspärane ootus, et nende suhtes tehtud toimingud jäävad sõltumata uue avalduse esitamisest kehtima. Maa erastamine korralduses nr 545 märgitud ulatuses ei riku ühegi isiku õigusi. Vallavalitsusel oli maa erastamise korra p 71 eesmärgipäraselt tõlgendades õigus asuda seisukohale, et maareformi eesmärgiga on kooskõlas nimetatud normi kaitsest loobuda ja menetleda kolmandate isikute esitatud avaldusi.

§ 221

lg 2 lubab erastada maad suuremas ulatuses kui 50 ha; 4) Rae vallal puudub õiguslik alus vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse saamiseks.

  1. Kolmas isik Keskkonnaministeerium palus protesti rahuldada. Seisukohad: 1) Maa-amet esitas
  2. aprillil
  3. a Rae Vallavalitsusele taotluse Kautjala külas asuva kolme maaüksuse riigi omandisse jätmiseks riigi maareservina. Vallavalitsuse
  4. mai
  5. a vastusest nähtus, et kaks taotletud maaüksust kattuvad osaliselt Lepiku maaüksusega, mille erastamiseks on A. T. ja K. O. esitanud
  6. jaanuaril
  7. a avalduse.
  8. aprilli
  9. a korraldusega nr 545 Lepiku katastriüksuse moodustamisest vald ei teavitanud. Maa riigi omandisse jätmise menetluse käigus ilmnes, et riigi omandisse taotletavate maade kohta on ehitiste uued omanikud esitanud uued erastamisavaldused, ehkki ehitiste endiste omanike avaldused on lahendatud, katastriüksused moodustatud ja esitatud registreerimiseks maakatastrile. Mõõdistatud piiridest lähtus ka Maa-amet riigi omandisse jäetavate maade väljaselgitamisel ja taotluste esitamisel. Maa-amet tegi maavanemale kohustusliku ettekirjutuse viia läbi järelevalvemenetlus; 2) korralduse nr 545 andmise ajaks ei olnud erastatava maa piire määravat asendiplaani ja katastrimõõdistamise aluseks olevat lähteülesannet veel koostatud. Piiriprotokoll koostati
  10. juulil
  11. a, kuid juba
  12. aprillil
  13. a koostas vallavalitsus maakatastrile saatmiseks avalduse, milles paluti katastriüksus registreerida; 3)

§ 20

lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida sama seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kui maad taotletakse riigi omandisse

§ 31

lg 1 p 8 või munitsipaalomandisse

§ 28

lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist

§ 221sätestatud ulatuses.

Keskkonnaministeerium osutab

  1. novembril
  2. a jõustunud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (MRSMS) § 14 lg-tele 2 ja 22, samuti

§ 40lg-le 1 (avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks võetakse vastu kuni 31.

detsembrini

  1. a, kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg; avaldusi maa erastamiseks ehitiste juurde, mis omandatakse vallasasjana ning mille võõrandaja pole maa erastamise avaldust esitanud, võetakse vastu kuni
  2. märtsini
  3. a) ning märgib, et varasem tähtaeg tulenes MRSMS § 14 lg-st
  4. Kõik rakenduskorrad sätestasid, et isikud, kes on maa ostmise või erastamise avalduse esitanud enne avalduste esitamise uue korra kehtestamist, ei pea uut avaldust esitama. Üksnes juhul, kui varem esitatud avalduses vajalikud andmed puudusid või olid muutunud või puudusid 5

(16)3-08-719 avalduse lisad, mis on vajalikud vastavalt avalduste esitamise uuele korrale, tuli need täiendavalt esitada. Samas ei olnud kuni
  1. jaanuarini
  2. a uue avalduse esitamine ka piiratud; 4) maa erastamise korra p 7 sätestab, et maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust ei ole avalduse esitajal õigus muuta. Nii Kautjala mõisa kui ka Lepiku ehitiste endised omanikud on erastamisavaldused esitanud seaduses sätestatud tähtajaks. Kuna maareformis kehtib esitatud erastamisavalduste kehtivuse ja järjepidevuse põhimõte, siis kehtib erastatava maa pindala suuruse muutmise keeld ka ehitise uue omaniku suhtes. Korraldustega nr 541 ja 560 olid Kautjala mõisa ja Lepiku elamu juurde maa erastamise eeltoimingud lõpule viidud ning maa erastamise eelhaldusaktid ka vastu võetud. Maa erastamise korra p 15 kohase maa erastamise olulisi tingimusi kajastava otsuse vastuvõtmisega deklareerib kohalik omavalitsus selgelt seda, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud on lõpule viidud, seega ka avaldus lahendatud. Menetlusosalised pole korraldusi nr 541 ja 560 seaduses sätestatud tähtaegadel vaidlustanud. Asjas ei oma tähtsust, et katastriüksused jäid katastripidajale esitatud dokumentide puudulikkuse tõttu maakatastris registreerimata ja korraldused on ehitiste uute omanike taotlusel kehtetuks tunnistatud; 5) erastatava maa piirmääraks on üldjuhul 50 ha. Isegi kui A. T. ja K. O. oleks ehitiste uute kaasomanikena olnud uue avalduse esitamise õigus, lubab korraldus nr 545 neile erastada kolm korda rohkem maad, põhjendamata 152,45 ha maa erastamise võimaldamist.
  3. Tallinna Halduskohtu
  4. oktoobri
  5. a otsusega rahuldati protest ning vaidlustatud korraldused tühistati. Kohtuotsuse põhjendused: 1) õiguspäraseks tuleb lugeda ka registreerimata avaldused. Ükski õigusakt ei võimalda taotleja esitatud avaldust mitteesitatuks lugeda avalduse vastuvõtmisel ja registreerimisel ametnike poolt tehtud vigade tõttu. Vallavalitsus ongi neid avaldusi maa ostueesõigusega maa erastamise menetluses aktsepteerinud, võtnud I. L. avalduse läbivaatamise järel vastu korralduse nr 560 ja G. E. avalduse läbivaatamise järel korralduse nr
  7. juulil
  8. a ja
  9. jaanuaril
  10. a esitas vallavalitsus korraldused koos katastriüksuste moodustamise toimikutega maakatastrile katastriüksuste registreerimiseks. Seega oli vallavalitsus mõlema maatüki erastamismenetluse eeltoimingud lõpule viinud kooskõlas

§ 222

lg-ga 1 ja erastamise korra p-ga 19 ning tal puudus õiguslik alus oma korralduste nr 560 ja 541 kehtetuks tunnistamiseks ning samade ehitiste juurde varasemast 25 korda suurema maa-ala ostueesõigusega erastamise võimaldamiseks. Vaidlustatud korraldusi andes on vallavalitsus rikkunud MRSMS § 14 lg 2,

§ 40lg 1 ja maa erastamise korra § 71 alap 1; 2) alusetu on A.

T. ja K. O. väide, et kuna vallavalitsus ei arvestanud A. A. avaldust ja G. E. avaldust kogu mõisamaa erastamiseks, oli kolmandatel isikutel maa erastamise korra p 71 alap 1 alusel õigus pärast ehitiste omandamist taotleda uuesti nende juurde maa ostueesõigusega erastamist. Kui ehitise juurde maa erastamiseks on esitatud mitu avaldust, siis menetletakse neid kõiki ühes menetluses. A. A. avaldust ei olnud vallavalitsusel põhjust arvestada, sest elamu kuulus korralduse nr 560 vastuvõtmise ajal I. L.le, kes soovis erastada neli korda vähem maad kui A. A.. G. E. maa ostueesõigusega erastamise menetlust ja selle käigus vastu võetud korraldust A. T. ja K. O. vaidlustada ei saa, sest see ei riku nende õigusi. Korraldusi saanuks vaidlustada G. E. ja A. A., kes seda ei teinud; 3) vallavalitsus on korraldusi nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistades võtnud aluseks HMS § 65 lg 3, mis sätestab, et kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise õiguslik alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates. Ajal, mil A. T. ja K. O. ehitised ostsid, haldusaktid kehtisid ega saanud kuidagi piirata kolmandate isikute õigusi. Samuti ei saa ehitiste omanike 6

(16)3-08-719 vahetust käsitada õiguslike või faktiliste asjaolude sellise muutumisena, mis võimaldaks kõnealuseid korraldusi kehtetuks tunnistada. Seega puudub korraldustel nr 231 ja 234 õiguslik alus; 4)

§ 40lg 1 2.

lause sätestab, et avaldusi maa erastamiseks ehitiste juurde, mis omandatakse vallasasjana ning mille võõrandaja pole maa erastamise avaldust esitanud, võetakse vastu kuni

  1. a
  2. märtsini, avaldusi ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks kuni
  3. a
  4. juunini. Säte A. T. ja K. O. suhtes ei kohaldu, mistõttu on korraldus nr 545 õigusvastane; 5) korraldus nr 545 oleks õigusvastane ka siis, kui neil oleks olnud õigus esitada uued avaldused ehitiste juurde maa erastamiseks. Vastavalt

§ 20

lg-le 1 kuulub erastamisele maa, mida

alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kui maad taotletakse riigi omandisse

§ 31

lg 1 p 8 alusel või munitsipaalomandisse § 28 lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist

§-s 221 sätestatud ulatuses. Rae Vallavolikogu

  1. märtsi
  2. a otsusega taotleti ja Harju maavanema
  3. aprilli
  4. a korraldusega nr 1596 anti 98 ha endise Kautjala mõisa maad Kautjala külas maatulundusmaana Rae valla munitsipaalomandisse. Korraldust ei ole vaidlustatud ja see kehtib.

§ 25

lg 2 p 3 kohaselt võib kohalik omavalitsus munitsipaalomandisse antud maad kasutada üksnes maa munitsipaalomandisse andmise otsuses märgitud sihtotstarbel ja eesmärgil ning võõrandada võib üksnes keskkonnaministri loal. Korraldusega nr 545 erastatav Lepiku maaüksus hõlmab peaaegu tervenisti munitsipaalomandisse antud maad (I kd lk 19), kuid keskkonnaministri luba munitsipaalmaa erastamiseks vallavalitsusel puudub; 6) korraldus nr 545 on motiveerimata ega ole seetõttu kontrollitav. Enne korralduse vastuvõtmist esitas Keskkonnaministeerium vallavalitsusele taotluse jätta riigi maareservi maaüksused, mis suures osas kattuvad korraldusega nr 545 erastamiseks lubatud maaga. Sellest hoolimata pole korralduses põhjendatud, miks võimaldati erastada maad kolm korda

§ 221

sätestatud piirnormist rohkem; 7) väär on väide, et korralduse tühistamiseks puudub avalik huvi. Õigusaktide täitmise tagamine on oluline avalik huvi; 8) vaidlustatud haldusaktide tühistamine ei ole vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna erastamise õigustatud subjektile veel õiguspärast ootust, et maa ostu-müügi leping kohaliku omavalitsuse lubatud ulatuses temaga ka sõlmitakse.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsusega rahuldati A. T. ja K. O. apellatsioonkaebus osaliselt, uue otsusega jäeti maavanema protest vallavalitsuse korralduste nr 231 ja 234 tühistamise nõudes rahuldamata ning halduskohtu otsus jäeti muutmata osas, millega tühistati korraldus nr
  5. Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsusega nr 3-3-1-82-09 tühistati ringkonnakohtu otsus Keskkonnaministeeriumi kassatsioonkaebuse alusel ning asi saadeti uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus leidis otsuses järgmist: 1) ringkonnakohus käsitleb otsuse põhjendustes läbivalt vallavalitsuse korraldust nr 231 korraldusena, millega tunnistati kehtetuks nii korraldus nr 560 kui ka nr 541, ega nimeta põhjendustes korraldust nr 234, mille osas võtab seisukoha resolutsioonis. Motivatsiooni p-s 21 märgitu kohaselt jääb halduskohtu otsus muutmata osas, millega tühistati korraldus nr 231, 7

(16)3-08-719 kuid ülejäänud motivatsioonis ja resolutsioonis on kohtu seisukoht vastupidine. Seetõttu tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja saadab asja uueks läbivaatamiseks; 2) kolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et ehitiste omanike vahetumine ei saa olla selline õiguslik või faktiline asjaolu, mis annaks aluse erastamist võimaldava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. MRSMS (jõustunud
  1. novembril
  2. a) § 14 lg-st 22 järeldub, et ehitise varasema omaniku erastamisavaldus jääb kehtima uue omaniku suhtes, millest tulenevalt lähevad uuele omanikule üle ka erastamise eeltoimingutest tulenevad õigused ja kohustused; 3) vaidlus on selle üle, kas vallavalitsus võis otsustada korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistamise HMS § 64 lg 2 alusel. Haldusorganil on õigus uuendada menetlus enda initsiatiivil, kuid selleks, nagu ka haldusakti kehtetuks tunnistamiseks HMS § 64 lg 2 alusel on aga nõutav kaalumine. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-33-07 (p 16) märkinud, et eksliku õigusliku aluse kasutamine haldusaktis ei pruugi tuua vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon on olemas, ning otsuses nr 3-3-1-49-08 (p 11) leidnud, et viidatud seisukoht on laiendatav ka juhtumile, kui on ilmselge, et esinevad erinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks; sellisel juhul peaks haldusorgan nii või teisiti vaidlustatud korralduse uuesti välja andma. Kolleegiumi hinnangul ei saa aga viidatud seisukohta laiendada juhtumitele, kus alternatiivne õiguslik alus näeb ette kaalutlusõiguse ning kaalutlusruum ei kattu haldusorgani poolt ekslikult valitud õiguslikus aluses ettenähtuga. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et kohus ei tohi haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama; 4) kolleegium kahtleb ka selles, kas korraldustega nr 231 ja 234 toimus kehtetuks tunnistamine isiku kasuks. Korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistamisel ei pruugi olla isikute jaoks üksnes positiivseid tagajärgi. Nende kehtetuks tunnistamise tagajärjel puuduksid haldusaktid, mis võimaldaksid A. T. ja K. O. omandatud ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. A. T. ja K. O. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega protest rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus rikkus HKMS § 25 lg-t 2, jättes käsitlemata apellantide vastuväited seoses maa erastamise korra p 71 eesmärgipärase tõlgendamisega, isegi kui esineks formaalne vastuolu viidatud sätte ja korralduse nr 545 vahel. Vastustajal oli sätet eesmärgipäraselt tõlgendades õigus asuda seisukohale, et maareformi eesmärgiga on kooskõlas normi kaitsest loobuda ja menetleda apellantide esitatud avaldusi. Kuna maa erastamine varasemas korralduses märgitust teistsuguses ulatuses ja piirides ei too kaasa kolmandate isikute õiguste rikkumist, ei ole maa erastamine korralduses nr 545 märgitud ulatuses vastuolus korra p-des 7 ja 71 sätestatud kolmandate isikute õiguste kaitse eesmärgiga; 2) kohus ei käsitlenud väidet, et korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistamist võimaldab lisaks HMS § 65 lg-le 3 ka HMS § 64 lg 2, mis võimaldab haldusakti kehtetuks tunnistamist kaalutlusõiguse kohaselt. HMS § 56 lg 4 kohaselt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata; 8
(16)3-08-719 3) kohus ei põhjendanud, miks ehitiste omanike vahetust ei saa käsitada õiguslike ja faktiliste asjaolude sellise muutumisena HMS § 65 lg 3 mõttes, mis võimaldaks korraldusi kehtetuks tunnistada; 4) kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, leides, et korralduste andmisel rikuti MRSMS § 14 lg 2,

§ 40lg 1 ja maa erastamise korra p 71 alap 1.

On õige, et kõik erastamisavaldused tuleb lugeda õiguspärasteks ja seaduses ettenähtud tähtajaks esitatuks hoolimata sellest, et vallavalitsus on jätnud need nõuetekohaselt registreerimata. Korra p 71 alap-s 1 on toodud tingimused, mille täitmisel tuleb pärast

  1. jaanuari
  2. a vallasasjana omandatud ehitise juurde maad erastades lähtuda enne
  3. jaanuari
  4. a esitatud avaldustest. Järelikult muudel juhtudel toimub erastamine pärast
  5. jaanuari
  6. a ehitise omandanud isiku avalduse alusel

-s sätestatud alustel ja korras. Kuna vallavalitsus ei olnud A. A. avalduse ega G. E. avalduse, milles taotleti kogu endise Kautjala mõisa kinnistu piirides maa erastamist, alusel ega sellega arvestades mingeid erastamistoiminguid teinud, oli korralduses nr 545 apellantide avaldustest lähtumine kooskõlas maa erastamise korraga. Kohus ei põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta väidab, et vallavalitsus võttis korralduste nr 541 ja 560 andmisel arvesse kõiki esitatud avaldusi; 5) väär on kohtu seisukoht, et mõlema maatüki erastamise eeltoimingud olid lõpule viidud ning vallavalitsusel puudus õiguslik alus korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistamiseks. Maa erastamise korra p 19 kohaselt lõpevad ettevalmistavad toimingud katastriüksuse moodustamise toimiku esitamisega riigi maakatastri pidajale katastriüksuse registreerimiseks ja erastamistoimiku esitamisega erastamise korraldajale. Ettevalmistavad toimingud ei ole lõppenud, sest toimikut ei ole erastamise korraldajale esitatud; 6) ekslik on kohtu seisukoht, et korraldus nr 545 oleks õigusvastane ka siis, kui apellantidel oleks olnud õigus esitada uued avaldused maa erastamiseks. Harju maavanema 19. aprilli 1999. a korralduse nr 1596 aluseks olev

§ 28

lg 1 p 7 sätestab, et munitsipaalomandisse ei anta maad, mis kuulub riigi omandisse jätmisele vastavalt sama seaduse §-le 31 või mis kuulub ostueesõigusega erastamisele vastavalt sama seaduse §-dele 7, 8, 9 või 10. Seega, kui tuvastatakse apellantide õigus maad ostueesõigusega erastada, erastatakse kõigepealt maa ja alles seejärel saab toimuda munitsipaliseerimine; 7) kuna erastamine toimus endise Kautjala mõisa kinnistu piires, ei ole

§ 221

lg-t 2 arvestades mingit piirnormi ületatud ja seetõttu ei pidanud piirnormi ületamist haldusaktis ka põhjendama. Erastatud maa suuruse sobivusele ei saa maavanem ega kohtud hinnangut anda, sest neil ei ole õigust kontrollida haldusakti otstarbekust (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-81-05 p 11). 10. Rae Vallavalitsuse vastuses toetati apellatsioonkaebust. Kohtupraktika kohaselt on vabade maade olemasolu korral ehitiste omanikel õigus erastada maad maksimaalses ulatuses.

§ 221

lg 2 võimaldab isikutel elamu juurde omandada maad endise kinnistu piires, kui kinnistu moodustatakse elamu juurde ja sellega ei rikuta teiste ostueesõigust omavate isikute õigusi. Vallavalitsus on vaidlustatud korraldusi andes lähtunud esitatud avaldustest ning kaalutlusõigust teostades pidanud võimalikuks tühistada varasemad korraldused asjaolude muutumise tõttu. Ehitised olid saanud ühised omanikud, ehitiste kompleks moodustas kompaktse terviku, mille juurde on võimalik moodustada üks katastriüksus. Kaalumise tulemusel otsustati tühistada eelnevad korraldused ja anda välja korraldus, mis hõlmaks kõiki ehitisi ega rikuks kolmandate isikute õigusi. Munitsipaliseerimise toimingud Harju maavanema 19. aprilli 1999. a korralduse nr 1596 alusel on tänaseni tegemata ning valla poolt 1999. aastal koostatud munitsipaliseerimise toimik on siiani maavalitsuses. 9

(16)3-08-719 Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise kohta on asjakohased.
  1. Harju maavanema vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Maavanem jäi protestis esitatud seisukohtade juurde ja leidis, et kohtuotsus on seaduslik.
  2. Keskkonnaministeeriumi vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Protest on õigustatud ja põhjendatud. Halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, hinnanud tõendeid kogumis ja õigesti ega ole rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebus on alusetu.
  3. Asja uuel arutamisel ringkonnakohtus jäid menetlusosalised oma varasemate seisukohtade ja taotluste juurde. Apellandid palusid rahuldada apellatsioonkaebus tervikuna, sh ka osas, milles see jäi ringkonnakohtu varasema otsusega rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  4. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et menetlusosaliste sõnul ei ole vaadeldavate haldusaktide kehtivuse osas muudatusi käesoleva ajani toimunud, vallavalitsus ei ole andnud vaidlusaluse maa kohta uusi haldusakte ja maavanem ei ole kehtetuks tunnistanud oma korraldust nr
  6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et õiguspäraseks tuleb lugeda ka registreerimata avaldused, sest õigusaktid ei võimalda taotleja avaldust mitteesitatuks lugeda avalduse vastuvõtmisel või registreerimisel ametnike poolt tehtud vigade tõttu.
  7. Halduskohus asus seisukohale, et vaidlustatud korraldusi andes on vallavalitsus rikkunud MRSMS § 14 lg-t 2,

§ 40lg-t 1 ja maa erastamise korra § 71 alap 1.

Ringkonnakohus protestitud haldusaktide vastuolu halduskohtu poolt viidatud ega ka Keskkonnaministeeriumi poolt täiendavalt osutatud sätetega (MRSMS § 14 lg 22 ning maa erastamise korra p 7) ei näe.

  1. MRSMS § 14 lg 2 sätestas protestitud haldusaktide andmise ajal: „Isikul, kellel maareformi seaduse alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei ole vastavat avaldust esitanud, tuleb see esitada
  2. aasta
  3. jaanuariks. Kui kehtestatud tähtajaks avaldust esitatud ei ole, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus.“ Sama paragrahvi lg 21 sätestas: „Kui ehitis omandatakse pärast
  4. a
  5. jaanuari vallasasjana, on ehitise omandanud isikul õigus maad ostueesõigusega erastada maareformi seaduses sätestatud alustel. Ehitise omandanud isikul tuleb maa ostueesõigusega erastamise 10

(16)3-08-719 avaldus esitada kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates. Kui kehtestatud tähtajaks avaldust esitatud ei ole, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.“ Sama paragrahvi lg 22 sätestas: „Kui ehitis omandatakse pärast
  1. aasta
  2. jaanuari vallasasjana ja ehitise võõrandaja on hiljemalt
  3. aasta
  4. jaanuariks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb ehitise võõrandaja poolt
  5. aasta
  6. jaanuariks esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Ehitise uus omanik esitab avalduse kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada. Sellisel juhul jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.“

§ 40lg 1 sätestas: „Avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks võetakse vastu 2003.

aasta

  1. detsembrini, kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg. Avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde, mis omandatakse vallasasjana ning mille võõrandaja pole maa erastamise avaldust esitanud, võetakse vastu kuni
  2. aasta
  3. märtsini, avaldusi ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks kuni
  4. aasta
  5. juunini. Ehitise, mille juurde maa erastamiseks ei ole
  6. aasta
  7. juuniks avaldust esitatud, teenindamiseks vajalikule maale seatakse maavanema otsuse alusel ning Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja tingimustel hoonestusõigus. Avaldusi maa erastamiseks käesoleva seaduse § 22 lõike 12 alusel võetakse vastu
  8. aasta
  9. juunini.“ Maa erastamise korra p 7 sätestas: „Ostueesõigusega saavad maad erastada maareformi seaduse paragrahvi 22 lõikes 1, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (RT I 1993, 72/73, 1021; 1999, 44, 510) paragrahvi 18 lõikes 1 ning Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (RT I 1977, 81, 1363) paragrahvi 14 lõikes 8 nimetatud isikud, arvestades maareformi seaduse paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi, tingimusel, et eelnimetatud isikud on maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud hiljemalt
  10. jaanuariks
  11. a. Maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust ei ole avalduse esitajal õigust muuta.“ Sama korra § 71 sätestas: „Kui ehitis erastatakse või omandatakse muul viisil pärast
  12. jaanuari
  13. a vallasasjana, on ehitise omandajal õigus saada maaomanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui ehitis omandatakse pärast
  14. jaanuari
  15. a vallasasjana ja: 1) ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks on
  16. jaanuariks
  17. a esitatud avaldus, milles nimetatud erastamiseks taotletava maa pindala on arvestatud kas omandaja või teiste isikute ehitiste juures erastatava maa suuruse ja piiride määramisel ning vastavate katastriüksuste moodustamine on algatatud, toimub maa ostueesõigusega erastamine
  18. jaanuariks
  19. a esitatud avalduste alusel; 2) ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ei olnud
  20. jaanuariks
  21. a esitatud avaldust ja teiste isikute ehitiste juures ostueesõigusega erastatava maa katastriüksuste moodustamine on algatatud enne ehitise omandaja poolt ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist, siis määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks
  22. jaanuariks
  23. a esitatud avalduste alusel ja pärast
  24. jaanuari
  25. a ehitise vallasasjana omandanud isikule tagatakse vähemalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise võimalus.“ 11

(16)3-08-719
  1. Kokkuvõtlikult tuleneb neist sätetest käesoleva asja lahendamisel oluline reegel, et maa ostueesõigusega erastamise avaldused tuli esitada
  2. a
  3. jaanuariks ja kui ehitise omanik oli selleks ajaks avalduse esitanud, jääb see ehitise uue omaniku suhtes kehtima ning maa erastamise toimub
  4. jaanuariks
  5. a esitatud avalduste alusel. G. E. esitas enne
  6. a
  7. jaanuari maa ostueesõigusega erastamise avalduse, milles ta taotles kogu endise kinnistu maa erastamist. Endise kinnistu pindala on 385,10 ha ning korraldusega nr 545 erastada võimaldatud 152,45 ha suurune maa endise kinnistu piirest ei välju. Selline avaldus jääb ehitiste uute omanike suhtes kehtima. Seetõttu ei oma A. T. ja K. O. poolt pärast ehitiste omandamist uute erastamisavalduste esitamine tähtsust ning tarbetu on arutleda selle üle, kas nad tohtisid uusi avaldusi esitada või mitte. Maavanema protest tugineb seisukohale, et G. E. kõnealuse, vallavalitsuse poolt registreerimata jäetud avaldusega ei saa asjas arvestada. Selle seisukoha aktsepteerimise korral oleks uue avalduse, milles taotleti maa erastamist enne
  8. a
  9. jaanuari esitatud ja kehtivates erastamisavaldustes näidatust rohkem, esitamisel tähendus. Sellise uue avaldusega ei saaks vallavalitsus arvestada, sest enne
  10. a
  11. jaanuari esitatud erastamisavaldused, milles maavanema seisukoha järgi taotleti maa erastamist väiksemas ulatuses, kehtivad ehitiste uute omanike suhtes. Halduskohus protesti esitaja seisukohta aga ei toetanud ja seda ei toeta ka ringkonnakohus. Seega ei olnud erastamisavaldus(t)ega seoses protestitud haldusaktide andmiseks takistust. Maa erastamise korra p-st 7 tuleneb isiku jaoks, kelle suhtes kehtib maa erastamise avaldus, keeld avalduses märgitud erastatava maa pindala muuta, kuid sättest ei tulene vallavalitsuse jaoks keeldu võimaldada maad erastada avalduses märgitust väiksemas ulatuses. Nagu juba öeldud, otsustas vallavalitsus korraldusega nr 545 erastada maad ehitiste uute omanike suhtes kehtivas avalduses märgitud 385,10 ha asemel 152,45 ha. Maa erastamise korra p 71 alap-st 1 tuleneb olukorra puhuks, kus ehitis omandatakse pärast
  12. a
  13. jaanuari ja ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks on
  14. jaanuariks
  15. a esitatud avaldus, kuid selles nimetatud erastamiseks taotletava maa pindala arvestavate (omandaja enda või teiste isikute ehitiste juurde) katastriüksuste moodustamist pole algatatud, võimalus, et maa ostueesõigusega erastamine ei toimu
  16. jaanuariks
  17. a esitatud avalduste alusel. Hilisem norm,
  18. juulist
  19. a kehtima hakanud MRSMS § 14 lg 22 esimene lause, mille kohaselt jääb ehitise võõrandaja poolt
  20. a
  21. jaanuariks esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes, sellist võimalust ei sätesta, kuid see ei ole käesolevas asjas oluline, sest olemas on enne
  22. a
  23. jaanuari esitatud avaldus ning vallavalitsus ei ole sellest hälbinud. Maa erastamise korra p 71 eesmärk on kaitsta teisi ostueesõigusega erastajaid, kes esitasid erastamisavaldused enne
  24. a
  25. jaanuari, aga ka säästa kohalikku omavalitsust juba katastriüksuse moodustamise staadiumisse jõudnud eeltoimingute kordamisest ehitise pärast
  26. a
  27. jaanuari omandanud isiku huvides. Säte tagab ehitise hilisemale omandajale varasemate avalduste alusel kavandatu või vähemalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise võimaluse. Sellest sättest ega ka MRSMS §-st 14 ei tulene aga vallavalitsusele absoluutset keeldu moodustada katastriüksus kehtiva erastamisavalduse alusel uuesti. Protesti esitaja ja toetaja näivad olevat seisukohal, et kui katastriüksuse moodustamine on kord juba algatatud ja maa erastamise eelhaldusaktidki antud, siis pole vallavalitsusel mingil juhul võimalik uuesti maa suurust ja piire määrata ja katastriüksuse moodustamist algatada. 12
(16)3-08-719 Selline seisukoht on põhjendamatu ega tugine seadusele. Vallavalitsus saab kehtetuks tunnistada nii oma õigusvastaseid kui ka õiguspäraseid haldusakte ja otsustada asja uuesti. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et vallavalitsusel ei olnud seadusest tulenevat kohustust ega keeldu oma varasemaid eelhaldusakte (korraldusi nr 541 ja 560) kehtetuks tunnistada ja uut eelhaldusakti (korraldust nr 545) anda, kuid asja uuesti otsustamiseks on vaja järgida HMS-st tulenevaid haldusakti muutmise ja kehtetuks tunnistamise reegleid. II
  1. Protest tugineb muuhulgas väitele, et HMS § 65 lg 3 ei saanud olla korralduste nr 231 ja 234 õiguspärane õiguslik alus. Halduskohus, ringkonnakohus asja varasemal läbivaatamisel ja ka Riigikohus on protesti esitajaga selles osas nõustunud. Ka asja uuesti läbivaatav ringkonnakohtu kolleegium nõustub seisukohaga, et ehitiste omanike vahetumine ei saa olla selline õiguslik või faktiline asjaolu, mis annaks aluse erastamist võimaldava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Seda Riigikohtu lahendis osutatud põhjusel, et ehitise varasema omaniku erastamisavaldus jääb uue omaniku suhtes kehtima, millest tulenevalt lähevad uuele omanikule üle ka erastamise eeltoimingutest tulenevad õigused ja kohustused.
  2. Protestitud haldusaktide kehtetuks tunnistamise ettepanekule vastates (I kd lk 37-40) ja kohtumenetluses on vallavalitsus osutanud HMS § 64 lg-st 2 tulenevale õigusele tunnistada oma varasemad eelhaldusaktid kehtetuks kaalutlusõiguse alusel. Et nimetatud säte sai olla kõnealuste eelhaldusaktide kehtetuks tunnistamise õiguslikuks aluseks, leidsid A. T. ja K. O. protestile vastates ja halduskohtu otsust apelleerides ning on samal seisukohal jätkuvalt. Halduskohus väite suhtes sõnaselgelt seisukohta ei võtnud, kuid hinnang väite põhjendatusele nähtub seisukohavõtust, et korralduste kehtetuks tunnistamiseks puudus vallavalitsusel õiguslik alus. Ringkonnakohus leidis asja varasemal läbivaatamisel korraldusi nr 231 ja 234 kehtima jättes, et vallavalitsus võis nendega oma varasemad haldusaktid tunnistada kehtetuks HMS § 64 lg 2 ja § 65 lg 2 alusel ega pidanud HMS § 56 lg-st 4 tulenevalt haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, sest haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Ringkonnakohus leidis, et kuna korralduste kehtetuks tunnistamise ajaks ei olnud vallavalitsusele veel maa riigi omandisse jätmise taotlust esitatud, ei saanud korralduste kehtetuks tunnistamine riigi õigusi ja huve kahjustada.
  3. Asja uuesti läbivaatavale kohtule on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud (HKMS § 74). Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohus andnud asjas selged juhised hindamaks, kas eksliku õigusliku aluse kasutamine on käesoleval juhul haldusakti selline puudus, mille tõttu tuleb haldusakt tühistada. Riigikohus on avaldanud kahtlust ka selles, kas korralduste nr 231 ja 234 kehtetuks tunnistamine toimus isiku kasuks, kuna sellel ei pruugi olla isikute jaoks üksnes positiivseid tagajärgi.
  4. Ringkonnakohus leiab, et protestitud korraldused nr 231 ja 234, mille puhul on tuvastatud tuginemine ebaõigele õiguslikule alusele, tuleb tühistada. Tegemist on kaalutlusotsustega, mis ei ole motiveerimatuse tõttu kontrollitavad. Vallavalitsuse poolt osutatud alternatiivne õiguslik alus näeb ette kaalutlusõiguse, mille kaalutlusruum ei kattu haldusorgani poolt ekslikult valitud õiguslikus aluses ettenähtuga. Motivatsiooni – õiguslike ja faktiliste aluste ning kaalutluste - puudumine on erinevalt apellantide poolt väidetust käesolevas asjas selline 13
(16)3-08-719 vormiviga, mis võis mõjutada asja otsustamist. Nõustuda ei saa ka apellantide seisukohaga, et kuna HMS § 64 lg-le 2 tuginemist väitis vallavalitsus, ei ole tegemist olukorraga, kus ringkonnakohus oleks asunud ja asuks haldusakti õiguspärasust kontrollides haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama, ning seetõttu tuleks jätta korraldused nr 231 ja 234 kehtima. Olukorras, kus põhjendused esitatakse pärast kaalutlusotsuse tegemist, ei ole kohtul võimalik veenduda, et tegemist on põhjuste ja kaalutlustega, millest haldusakti andmisel ka tegelikult lähtuti. Lisaks on asja uuesti läbivaatav kolleegium seisukohal, et varasemate eelhaldusaktide kehtetuks tunnistamist ja maa erastamise kohta uue eelhaldusakti andmist tuleks vaadelda kompleksselt, mille puhul ei saa riigi huvi varasemate haldusaktide kehtimajäämise suhtes pidada tähtsusetuks. Korralduste nr 231 ja 234 andmise ajaks ei olnud küll maa riigi omandisse jätmise taotlust esitatud, kuid korralduse nr 545 andmise ajaks oli vallavalitsusele riigi huvi teada. Maa riigi reservi jätmise huvi ees prevaleerib küll

sätete kohaselt elamu juurde maa ostueesõigusega erastajate huvi, kuid antud juhul tuleb arvestada, et sellise huvi kaalukust vähendab elamu omandamine olukorras, kus kehtivate eelhaldusaktidega oli ehitiste juurde erastatava maa suurus ja piirid juba määratud, ehkki katastriüksused ei olnud registreeritud ja maa erastamise toimikud erastajale üle antud. Varasemate eelhaldusaktide tühistamine ning uue eelhaldusaktiga ühise ja suurema katastriüksuse erastamise võimaldamine on koosmõjus vaadeldav haldusakti muutmisena erastajate kasuks ja samale maale pretendeeriva riigi kahjuks. Vallavalitsus on kohtumenetluses leidnud, et arvestada tulnuks vaid teiste erastajate huvidega, keda asi ei puuduta. Riigi huvi erastamisest vabaks jäävate maade riigi reservi arvamise vastu tähelepanuta jätmine osutab ka võimalikule kaalutlusveale. Eksliku õigusliku aluse kasutamise ja motiveerimatuse tõttu tuleb korraldused nr 231 ja 234 tühistada, mida halduskohus on lõppjäreldusena ka õigesti teinud. Protest on selles osas põhjendatud.

  1. Olles erinevalt halduskohtust seisukohal, et vallavalitsus võib asja uuendatud menetluses uuesti otsustada, märgib ringkonnakohus ka järgmist. Keskkonnaministeerium on kassatsioonkaebuses muuhulgas väitnud (II kd lk 54), et paikkonnas pole võimalik erastada rohkem maad kui seda otsustati korraldustega nr 541 ja 560, sest nendega moodustatud katastriüksused on ümbritsetud Harju maavanema
  2. aprilli
  3. a kehtiva korraldusega nr 1596 Rae valla munitsipaalomandisse antud maaga. Väidet asjas esitatud materjalid ei kinnita. Kohtutoimiku I kd lk-l 19 olevat plaani (millel on tähistatud kõnealuse korraldusega munitsipaalomandisse anda otsustatud, kuid tänaseni andmata 98 ha suurune maatükk) toimiku I kd lk-l oleva plaaniga (millel on tähistatud korraldustega nr 541, 560 ja 545 ostueesõigusega erastada otsustatud ning ka riigi omandisse taotletavad maaüksused) kõrvutades selgub, et Keskkonnaministeeriumi väide peab paika üksnes osaliselt ning piirkonnas on korraldustega nr 541 ja 560 moodustada otsustatud katastriüksustega piirnevat vaba maad. Et munitsipaliseerida ja erastada otsustatud maatükid kattuvad vaid osaliselt, nähtub ka ringkonnakohtu varasemas otsuses viidatud plaanilt kohtutoimiku I kd lk-l
  4. Ühtlasi nähtub viidatud plaanidelt, et riik taotleb maareservina riigi omandisse jätmist ka selle maa osas, mille ta otsustas anda korraldusega nr 1596 Rae valla munitsipaalomandisse. Seega oli riik taotluse esitamise ajaks ka ise unustanud, et kolmest Kautjala külas asuva maa munitsipaalomandisse andmise korraldusest -
  5. aprilli
  6. a korraldused nr 1596, 1597 ja 1598 (I kd lk 15148-150) - on Harju maavanema
  7. oktoobri
  8. a korraldustega (I kd lk 14

(16)3-08-719 151-152) tunnistatud kehtetuks vaid kaks viimast. Seetõttu pole põhjust vallale ette heita maa staatuse osas eksimist ja unustamist, et üks korraldustest kehtib jätkuvalt. III
  1. Protest tugineb muuhulgas väitele, et korraldusega nr 545 moodustada otsustatud Lepiku katastriüksuse maa kattub Harju maavanema
  2. aprilli
  3. a korraldusega nr 1596 Rae valla munitsipaalomandisse antud maaga ja seetõttu on maa ostueesõigusega erastamise toimingud vastuolus õigusaktidega.
  4. Halduskohus tuvastas õigesti, et korraldusega nr 545 erastamiseks lubatud maa hõlmab ka munitsipaalomandisse antud maad, ning järeldas sellest õigesti, et korraldus nr 545 on õigusvastane ja tuleb tühistada. Asja varasemal läbivaatamisel märkis ringkonnakohus, et Harju maavanema kõnealuse korralduse näol on tegemist kehtiva haldusaktiga, millest tuleb juhinduda kuni selle kehtetuks tunnistamiseni, vaatamata korralduse väidetavale õigusvastasusele. Asja uuel arutamisel on ringkonnakohus jätkuvalt samal seisukohal ja lisab viite HMS § 60 lg-le 2, mille kohaselt kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Kuna korraldus nr 545 on kehtiva haldusaktiga vastuolus, on tegemist õigusvastase korraldusega, mis ei saa jääda kehtima. Apellantide ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohaga, et protesti ei tuleks rahuldada ka korralduse nr 545 osas, sest vallavalitsusel endal on võimalik hiljem oma haldusakt viia maavanema korraldusega kooskõlla, ringkonnakohus ei nõustu. Õigusvastase haldusakti hilisema muutmise võimalus haldusorgani enda poolt ei ole põhjendatud protesti rahuldamata jätmise aluseks. Protestiga pöördutakse kohtusse juhul, kui haldusorgan ei ole protesti esitaja ettepanekule vaatamata oma haldusakti õigusaktidega kooskõlla viinud. Haldusorganil on reeglina endal võimalus oma haldusakte kehtetuks tunnistada või muuta, mis aga ei tähenda, et kohus peaks seetõttu põhjendatud protestid ja kaebused jätma rahuldamata.
  5. Apellatsioonkaebuse

§ 28

lg 1 p-le 7 tuginev arutlus, et esmalt tuleb erastada maa ja alles seejärel saab toimuda munitsipaliseerimine, ei ole maa munitsipaalomandisse andmise haldusakti kehtivuse tõttu asjakohane. Lisaks on apellandid sättele viidates jätnud tähelepanuta, et

  1. aasta
  2. juuni seisuga kohaliku omavalitsuse omandis olnud maa munitsipaliseerimise korral kohalduvad normid, mis reguleerivad maa jagamist maa tagasisaaja ja ostueesõigusega erastaja vahel (

§ 7

-10), ning ei kohaldu

§ 221, millele tugineb apellantide soov maad erastada.

27. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et halduskohus on eksinud, leides, et korraldusega nr 545 võimaldati erastada maad kolm korda rohkem

§ 221sätestatud piirnormist.

Piirnorm on antud juhul viidatud paragrahvi lg-test 2 ja 4 tulenevalt maa endise kinnistu piirid, kui see oli suurem 50 ha-st. Seega ei võimaldanud vallavalitsus erastada maad mitte kolm korda piirnormist rohkem, vaid kaks ja pool korda vähem. See halduskohtu eksimus ei anna lõppjäreldustes õige otsuse tühistamiseks alust. IV 15

(16)3-08-719
  1. Eeltoodud põhjustel ei anna apellatsioonkaebuse väited lõppjäreldustes õige kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega protesti rahuldamata jätmiseks alust, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  2. Menetlusosalised ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude hüvitamise taotlusi. Seega jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.