3-10-434 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 15.11.2010; Tallinn Haldusasja number 3-10-434 Haldusasi M.V. kaebus Maanteeameti 22.01.2010 otsuse nr 8-1/1000415/001 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 28.10.2010 Menetlusosalised Kaebuse esitaja - M.V., esindaja vandeadvokaat Taavi Pihlakas; Vastustaja – Maanteeamet, volitatud esindajad Kristo-Taavi Ruus ja Martti Kangur RESOLUTSIOON Rahuldada kaebus ja tühistada Maanteeameti 22.01.2010 otsus nr 8-1/10-00415/001 (HKMS § 26 lg 1 p 1); Mõista Maanteeametilt M.V. kasuks välja menetluskulud summas 21 384 (kakskümmend üks tuhat kolmsada kaheksakümmend neli) krooni Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 15.11.
- Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 04.09.2009 teostasid Maanteeameti tehnoosakonna ülevaatuse talituse töötajad tehnoülevaatuse kvaliteedi kontrolli Ahula TP OÜ tehnoülevaatuse punktis. Kell 9.38 kuni 11.48 teostati kontrolli eemalt vaatluse teel, kell 11.48 sisenesid tehnoosakonna töötajad ülevaatuse vormistamise ruumi. Kontrollimise kohta vormistati akt nr 8-1/09-00498-
- 2 Maanteeameti 22.01.2010 otsusega nr 8-1/10-00415/001 (vaidlustatud haldusakt) tunnistati kehtetuks Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse 31.10.2007 peadirektori käskkiri nr 170 osas, millega M.V.’le väljastati ülevaataja isiklik pitsat P283 ning Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse 13.12.1996 peadirektori käskkiri nr 75 osas, millega M.V.’le omistati ülevaatuse teostamise õigus ja võeti ülevaatuse teostamise volitus tagasi (tl 19-22). 22.02.2010 saabus Tallinna Halduskohtusse M.V. kaebus Maanteeameti 22.01.2010 otsuse nr 81/10-00415/001 tühistamiseks. Kaebuse esitaja taotles ühtlasi ka esialgse õiguskaitse kohaldamist vaidlustatud haldusakti täitmise peatamiseks. Tallinna Halduskohtu 23.02.2010 määrusega rahuldati M.V. esialgse õiguskaitse taotlus ning peatati Maanteeameti 22.01.2010 otsuse nr 8-1/10-00415/001 täitmine (tl 62-64). Tallinna Halduskohtu 11.03.2010 määrusega võeti kaebus menetluse (tl 68) ja 09.06.2010 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 95-96). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Vaidlustatud otsuse tegi Maanteeameti peadirektor, seega on selge, et haldusakti andis haldusorgan. Samuti on täidetud avalik-õiguslikus suhtes haldusülesannete täitmise nõue, kuivõrd otsuse resolutsioonis tunnistas Maanteeameti peadirektor kehtetuks Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse 31.10.2007.a peadirektori käskkirja nr.170 osas, millega M.V.le väljastati ülevaataja isiklik pitsat P283 ning Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse 13.12.1996.a peadirektori käskkirja nr.75 osas, millega M.V.le omistati ülevaatuse teostamise õigus ning Maanteeameti peadirektor võttis ühtlasi ülevaatuse teostamise volituse tagasi (tl 7). Maanteeamet on otsust andes rikkunud HMS § 40 lg l nõudeid sellega, et ei ole andnud kaebajale võimalust esitada enne haldusakti andmist asja kohta oma arvamust ja/või vastuväited - seega on ilmne, et otsus ei ole HMS § 54 kohaselt õiguspärane juba ainuüksi nimetatud põhjusel ning kuulub tühistamisele. Asjaolust, et kaebaja osales 30.09.2009 toimunud komisjoni koosolekul, ei saa järeldada, et kaebajale oleks antud võimalus esitada selgitusi ja vastuväiteid, kuna antud koosolekul ei käsitletud asjaolusid, millele tugineb vaidlustatud otsus ehk kasutajanime ja parooli edasiandmist võimaldamaks kolmandatel isikutel ligipääsu liiklusregistri andmetele (tl 8). Kuigi kaebaja ei väida, et ta on tehnoülevaatajana kohustusi rikkunud, oleks Maanteeamet saanud otsustada vaid atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise kuni kolmeks aastaks aga mitte seda kehtetuks tunnistada. Siinkohal tuleb ka tähelepanu juhtida asjaolule, et arvestades võimalikku rikkumise raskusastet peab haldusorgan peatamise korral kaaluma peatamise ajalist ulatust. Nimetatud volitusnormi olemasolu tõttu ei ole Maanteeameti otsuses esitatud viide õiguslikule alusele HMS § 66 lg 2 p 4 mõttes õige. Seega ei ole Maanteeameti otsus HMS § 54 mõttes õiguspärane seetõttu, et Maanteeameti otsuse resolutsioon ei ole kooskõlas kehtiva õigusega (tl 9). Vastavalt otsuse asjaolude kirjeldusele tugines Maanteeamet 04.09.2009 Maanteeameti tehnoosakonna kahe eksperdi poolt kogutud andmetele, mida nad kogusid väidetavalt paikvaatluse teostamisel. On ilmne, et Maanteeameti ametnike eesmärk oli oma tegevust varjata. Seejuures on Maanteeamet jätnud märkimata, mis takistas ametnikel teostada kontrolli ülevaatuspunkti vahetus läheduses ja oma tegevust varjamata. Käesoleval juhul on ilmne, et Maanteeameti ametnikud ei ole teostanud paikvaatlust, kuivõrd on enam kui kaks tundi jälginud ja jäädvustanud varjatult ülevaatuspunkti töötajate ja klientide käitumist. Kaebaja hinnangul peaks tehnoülevaatuspunkti 3 kvaliteedi kontrolli eesmärk olema suunatud kontrollile, et tehniliselt mittekorras sõidukit ei otsustataks korras olevaks sõidukiks. Paikvaatluse objektiks ei ole isikute käitumise jälgimine, veel enam varjatud jälgimine, vaid kinnisasja, paikkonna või sündmuskoha üksikasjalik kirjeldamine (tl 9-12). Maanteeametil puuduvad igasugused tõendid, millised kinnitavad haldusakti andmise aluseks olevaid asjaolusid ehk mis tõendaksid kaebaja poolt tehnoülevaataja õiguste edasivolitamist. Eeltoodut arvestades on ilmne, et vaidlustatav otsus ei ole õiguspärane ja kuulub tühistamisele ka haldusaktis kaalutluste puudumise tõttu (tl 12). Kaebaja tehnoülevaataja kohustuste täitmisele ei ole kunagi varem esitatud pretensioone, tehnoülevaataja ametit on ta pidanud alates
- aastast ning see amet on tema ainsaks sissetulekuks ja perele täisväärtusliku elu võimaldamiseks. Maanteeamet oleks saavutanud oma eesmärgi ka hoiatuse tegemisega (tl 13). Tuginedes eeltoodule on kaebaja seisukohal, et Maanteeamet on otsuse tegemisel rikkunud HMS § 4 lg 2, kuivõrd ei ole arvestanud kõikide oluliste asjaoludega, s.h. otsuse aluseks olevate tõendite puudustega. Otsuse aluseks puuduvad tõendid ning samuti ei ole Maanteeameti otsus tulenevalt HMS § 3 lg 2 proportsionaalne kaebaja poolt väidetava rikkumise, selle tõendatuse ning kaebaja suhtes tehtud otsuse osas. Tulenevalt HMS §-st 54 ja arvestades otsuse mittevastavust proportsionaalsuse põhimõttele ja ilmselgetele kaalutlusvigadele taotleb kaebaja Maanteeameti 22.01.2010 otsuse nr.8-1/10-00415/001 tühistamist. VASTUSTAJA SEISUKOHT Maanteeamet ei nõustu kaebuse esitaja seisukohtadega. Kaebuses on märgitud, et praktikant R. O. oli tehnoülevaatuse kvaliteedi kontrolli akti nr 8-1/09-00498-010 sisust valesti aru saanud. Nimetatud dokumendis on muu hulgas märgitud, et kaebaja viibis ülevaatuspunktis ainult ajavahemikul kella 10.26-10.
- Praktikant R. O. on sellele dokumendile alla kirjutanud ning märkinud, et nõustub sellega. Kaebaja väide praktikandi teavituse kohta, et R. O. sai tehnoülevaatuse kvaliteedi kontrolli akti sisust valesti aru, on paljasõnaline ja põhistamata. Isik on andnud dokumendile allkirja ning ta pidi teadma, et see toob endaga kaasa õiguslikud tagajärjed. Kaebuses väidetakse, et Maanteeamet on kaalutlusõiguse teostamisel teinud olulisi kaalutlusvigu, kuna vaidlustatud otsus on tehtud ainult Maanteeameti ametnike poolt ebaseadusliku jälitustegevuse käigus kogutud andmetele tuginedes. Maanteeamet peab vajalikuks selgitada, et tegemist ei olnud jälitustegevuse ega kriminaalmenetlusega. Maanteeamet ei teostanud jälitustegevust jälitustegevuse seaduse § 7 mõttes, vaid antud juhul on tegemist siiski haldusmenetlusega. HMS § 38 lõike 2 kohaselt võib tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Veelgi enam, kaebaja ise on selgelt väljendanud, et nägi 04.09.2009 Maanteeameti ametnikke Ahula ülevaatuspunkti juures. Seega on vastustaja seisukohal, et ametnikud ei varjanud oma tegevust. Kaebuses on märgitud, et kaebajale ei ole antud võimalust anda asja kohta oma arvamust ja esitada vastuväiteid. Maanteeamet selle väitega ei nõustu, kuna kaebaja kutsuti spetsiaalselt 30.09.2009 toimunud Sõidukite Tehnoülevaatuspunkti Töö Kvaliteedi Kontrolli Komisjoni koosolekule, mille kohta on koostatud ka protokoll nr 8-4/09-00608-
- Koosolekul käsitleti vastupidiselt kaebaja väitele nii tehnoülevaataja isikliku pitsati üleandmist, liiklusregistri andmetele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamist kui ka ülevaataja õiguste üleandmist (edasivolitus) ning võimaldati 4 kooskõlas HMS-ga esitada kaebajal oma arvamus ja vastuväited. Asjaolu, et kõiki neid teemasid ei ole märgitud kõnealuse koosoleku protokolli, ei oma tähtsust, kuna protokolli näol ei ole tegemist stenogrammiga. Ühtlasi ei nõua haldusmenetluse seadus menetlusosalise arvamuse esitamist kirjalikus vormis, vaid HMS § 40 lõike 1 kohaselt võib seda teha ka suulises või muus sobivas vormis. Ühtlasi vaidleb Maanteeamet vastu väitele, nagu oleks tehtud meelevaldne diskretsiooniotsus. Maanteeamet leidis antud juhul, et kaebaja poolt toime pandud rikkumised olid piisavalt rasked selleks, et temalt tehnoülevaatuse teostamise õigused ära võtta. Kaebuses väidab avaldaja, et otsuses on ületatud volitusi. Kaebaja viitab määruse § 111 lõikele 6, mille kohaselt võib Maanteeamet atesteerimistunnistuse kehtivuse peatada kuni kolmeks aastaks, kui tunnistuse omaja on teostanud ülevaatust, rikkudes ülevaatust reguleerivates õigusaktides toodud nõudeid. Maanteeamet juhib siin tähelepanu asjaolule, et kõnealune säte jõustus alles 03.10.2009 ning sellest tulenevalt ei olnud enamikel ülevaatajatel, sh kaebajal, veel otsuse tegemise ajal atesteerimistunnistust, vaid oli ülevaataja tunnistus. Viimane kehtis tähtajatult, kuid määruse § 112 lõigete 1 ja 2 kohaselt tuleb need nimetatud sätetes toodud üleminekuperioodi jooksul ja nõuete kohaselt ümber vahetada atesteerimistunnistuste vastu. Ühtlasi selgitab vastustaja, et volituste tagasivõtmine on kehtiva õigusega kooskõlas. Oleks mõeldamatu olukord, kus Maanteeametil puuduks võimalus antud volitusi tagasi võtta. Kaebaja väidab, et Maanteeametil puuduvad igasugused tõendid, mis tõendaksid kaebaja rikkumisi. Maanteeameti ametnikud võtsid ülevaatuspunktist kaasa piduri- ja heitgaasitestide väljatrükid. Väljatrükid, mis olid vormistatud sõidukitele kell 10.25, 10.44, 11.05 ja 11.29, olid allkirjastamata, kuid siiski kinnitatud pitseriga. Maanteeametile jääb arusaamatuks ja tundub äärmiselt kahtlane, miks pidi kaebaja lööma kõnealustele dokumentidele pitseri, kuid jätma need allkirjastamata, samas kuni kella 9.36 vormistatud väljatrükid olid nii allkirjastatud kui ka kinnitatud pitseriga. Kõnealune asjaolu viitab Maanteeameti hinnangul selgelt sellele, et kaebaja viibis ülevaatuspunktis ainult 9 minuti vältel. Seega lähevad siin vastuollu kaebaja väited selle kohta, et ta viibis kogu aeg tehnoülevaatuspunkti vormistamise ruumis, käis sõidukiga, mille registreerimismärk on xxx xxx, ülevaatuspunktis ja viis seejärel sõiduki koju, jõudis paari minutiga ülevaatuspunkti tagasi ja sisenes tagumise ukse kaudu. Omakorda on siit võimalik järeldada, et pitsatit P283 kasutas ülevaatuspunktis viibinud praktikant R. O.. Kaebajal aga puudus õigus oma isiklikku pitsatit kolmandatele isikutele üle anda. Kaebaja on ebaseaduslikult võimaldanud juurdepääsu liiklusregistri andmetele ja ühtlasi nende töötlemist kolmanda isiku (praktikandi) poolt, kellel sellisteks toiminguteks õigust ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maanteeameti 22.01.2009 otsust nr 8-1/10-00415/001, millega tunnistati kehtetuks Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse 31.10.2007 peadirektori käskkiri nr 170 osas, millega M.V.’le väljastati ülevaataja isiklik pitsat P283 ning Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse 13.12.1996 peadirektori käskkiri nr 75 osas, millega M.V.’le omistati ülevaatuse teostamise õigus ning võeti ülevaatuse teostamise volitus tagasi. Vaidlustatud haldusaktist (tl 19-22) ei nähtu otseselt seda, millisele õigusnormile tuginevalt ja milliste normide rikkumise pinnalt on võimalik ülevaatuse teostamise volitusi tagasi võtta. Viited HMS § 66 lg 2 p-le 4 ja TsÜS §-s 126 sätestatud volituste tagasivõtmise regulatsioonile ei ole sellises situatsioonis asjakohased. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 10.08.2004 määruse nr 170 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundi kontrollimise eeskiri“ § 111 lg 6 kohaselt võiks Maanteeamet atesteerimistunnistuse kehtivuse peatada kuni kolmeks aastaks, kui tunnistuse omaja 5 on teostanud ülevaatust, rikkudes ülevaatust reguleerivates õigusaktides toodud nõudeid. Antud juhul on aga soovitud ülevaatamise teostamise õigus ühe kontrollkäigu pinnalt koheselt ära võtta. Eelnimetatud määruse paragrahvis 112 on reguleeritud ka olukorda, kus üle kolme aasta vanuste ülevaataja tunnistustega (volitustega) isikud peavad läbima täiendusõppe ja sooritama vastava eksami hiljemalt 2012 aasta
- jaanuariks ja teised hiljemalt
- aasta
- jaanuariks. Vaidlustatud haldusakti ei ole aga antud seonduvalt täiendusõppe ja eksami sooritamisega, vaid töö kvaliteedinõuete väidetava eiramisega. Vastustaja on pidanud nõuete eiramiseks õiguste ebaseaduslikku edasivolitamist isikule (praktikandile), kes ei vasta majandus- ja kommunikatsiooniministri 10.08.2004 määruse nr 170 § 2 p-s 23 (ülevaataja on eriväljaõppega töötaja, kes on Maanteeameti poolt volitatud kontrollima sõidukite tehnoseisundit) toodud kirjeldusele. Selles ei ole ka vaidlust, kuid kaebuse esitaja eitab volituste üleandmist kui sellist. Vastustaja väide volituste üleandmisest põhineb 04.09.2009 paikvaatlusel, mis seisnes paikkonna ja sündmuskoha jälgimises ning pildistamises ajavahemikul kell 9.38 kuni 11.
- Selle perioodi kestel esitati ülevaatusele 8 sõidukit. Selles ei ole samuti menetlusosaliste vahel vaidlust. Maanteeamet tegi paikvaatluse käigus kindlaks, et kaebuse esitaja saabus ülevaatuspunkti autoga kell 10.26 ning lahkus sealt kell 10.
- Seejuures tugineb vastustaja muuhulgas 04.09.2009 koostatud protokollile, millele on ülevaatuspunkti esindajana andnud oma allkirja ka praktikant (tl 79). Sellest järeldas vastutaja, et praktikant nõustus protokollis fikseerituga ning samuti väitega, et M.V. viibis ülevaatuspunktis ainult ajavahemikul 10.26 kuni 10.
- Kaebuse esitaja selgitas, et elab ülevaatuspunkti läheduses ning käis vahepeal ära ainult mõned minutid ja et praktikant ei teinud sellel ajal tema eest ülevaatuse läbiviimisega seotud toiminguid (kohtuistungi protokoll, tl 111). Kaebuse esitaja eeldab, et vastustaja ei märganud eemalt teostatud paikvaatluse käigus seda hetke kui ta tagasi tuli. Seoses eelnimetatuga viitab M.V. ka praktikandi 30.09.2009 protokollis väljendatud seisukohale, milles praktikant on nõustunud kaebuse esitaja selgitustega (tl 24). Vastustaja omakorda ei pidanud praktikandi hilisemat väidet põhjendatuks (kohtuistungi protokoll, tl 110-111). Kaebuse esitaja omakorda on selgitanud, et on vajaduse korral valmis taotlema praktikant R. Otto ülekuulamist, kes kinnitaks, et M.V. viibis tehnoülevaatuspunktis ja vormistas materjalid ise (kohtuistungi protokoll, tl 110). Menetlusosaliste seisukohad on vastuolus ning kõiki võimalusi oma väidete põhjendamiseks vastavate tõenditega ei ole kasutatud. Ei ole peetud vajalikuks esitada praktikandile täiendavaid küsimusi tema kahe vastuolulise seisukoha pinnalt ning vastustaja ei ole kasutanud ka võimalust küsitleda või püüda küsitleda näiteks 04.09.2009 ülevaatuse läbinud kaheksa sõiduki omanikku või eeldatavat juhti, kes oleksid saanud kinnitada või ümber lükata väite, mille kohaselt viis ülevaatuse läbi ainult praktikant. Selles mõttes ei ole vastustaja poolt teostatud paikvaatluses osalenud ja kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud töötaja ütlused olemuslikud, sest eemalt teostatud vaatluse tõttu ei olnud võimalik ülevaatuspunktis toimunut päris täpselt edasi anda (kohtuistungi protokoll, tl 112-113). Samas ei ole vastavasisuliste väidete tõendatus selles vaidluses enam tähenduslik, sest vaidlustatud haldusakt ei baseeru konkreetsel volitusnormil. Tegemist ei ole ka sellise olukorraga, kus valdkond oleks üldse reguleerimata ning seetõttu oleks tulnud lähtuda olemasolevast regulatsioonist. Antud juhul on majandus- ja kommunikatsiooniministri 10.08.2004 määruse nr 170 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundi kontrollimise eeskiri“ § 111 lg-ga 6 küsimust reguleeritud ning peetud vajalikuks kontrollida atesteerimistunnistuse ajakohasust ning sõidukite ülevaatuse läbiviimise nõuetelevastavust läbi atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise instituudi. Vastustaja väide, et säte jõustus alles 03.10.2009, ei ole asjakohane, sest vaidlustatud haldusakt on antud
- aastal. Määrust ja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamist puudutavat regulatsiooni kohaldatakse ka seonduvalt ülevaataja tunnistustega, sest eelnimetatud määruse §-s 112 reguleeritakse vastava täiendusõppe läbimist kui ülevaataja tunnistuse väljaandmisest on möödunud teatud aeg ning ülevaataja tunnistuse kehtivuse tähtaja pikendamise korral väljastatakse ülevaatajale atesteerimistunnistus. Olukorras, kus ministri määrusega on nähtud ette atesteerimistunnistuse 6 kehtivuse peatamise instituut, ei saa pidada õigustatuks ülevaatuse volituste kohest ja täies mahus tagasivõtmist. Sisuliselt oleks tegemist kõige rangema meetmega ja selles osas ei nähtu vaidlustatud haldusaktist ka neid (sisulisi) kaalutlusi, millest tulenevalt peeti vajalikuks kõige rangema mõjutusvahendi kasutuselevõtmist. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus rahuldada ning vaidlustatud haldusakt tühistada. Menetluskulud Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on taotlenud õigusabikulude väljamõistmist, mida on tasutud 21 384 krooni suuruses summas (tl 119-123). Vastustaja seonduvalt menetluskulude suurusega vastuväiteid ei esitanud (kohtuistungi protokoll, tl 114). Kohus leiab, et nimetatud menetluskulud tuleb 21 384 krooni suuruses summas vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Enno Loonurm Kohtunik