← Eesti

3-10-987/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-987 Haldusasi E.E.´i kaeb

§ 26lg 1 p 2).

2. Mõista ÕVVTK Tallinna linnakomisjonilt E.E.’i kasuks välja menetluskulud summas 7540 (seitse tuhat viissada nelikümmend) krooni. Menetluskulud tuleb kanda E.E.’i, isikukood xxxxxxxxxxx, pangakontole AS-is Swedbank, nr. xxxxxxxxxxxxxx (

§ 92lg 1).

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest

  1. juunist
  2. a arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
  3. juulil
  4. a (k.a) (

§ 31lg 1, 4).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

  1. E.E. ja O. von D. esitasid tähtaegselt avaldused Tallinnas, Lai tn 33 asuva vara tagastamiseks.
  2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.04.1993 otsusega nr 482 ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  3. novembri 1994 otsusega nr 4212 jäeti E.E.i ja O. von D. taotlused Lai tn 33 vara tagastamiseks rahuldamata.
  4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  5. oktoobri 1995 otsusega nr 6294 tunnistati Lai tn 33 vara suhtes õigustatud subjektiks E.E. 1/6 mõttelises osas ja O. von D. 1/6 mõttelises osas ning tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  6. aprilli 1993 otsus nr 482 ja
  7. novembri 1994 otsus nr
  9. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  10. oktoobri 1996 otsusega nr 7966 tunnistati Lai tn 33 vara suhtes õigustatud subjektiks E.E. 5/12 mõttelises osas ja O. von D. 5/12 mõttelises osas ning tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  11. aprilli 1993 otsus nr 482,
  12. novembri 1994 otsus nr 4212 ja
  13. oktoobri 1995 otsus nr
  15. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  16. augusti 1997 otsusega 9099 tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  17. aprilli 1993 otsus nr 482,
  18. novembri 1994 otsus nr 4212,
  19. oktoobri 1995 otsus nr 6294 ja
  20. oktoobri 1996 otsus nr
  22. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  23. septembri 1997 otsusega nr 9247 tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  24. augusti 1997 otsus nr
  25. Otsusega loeti Lai tn. 33 endisel kinnistul nr. 148 asunud hooned ja krunt suurusega 959 m2 omandireformi objektiks. Majavaldus on natsionaliseeritud
  26. aastal. Maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu
  27. juuli
  28. a deklaratsiooniga. Loeti tõendatuks, et muuhulgas kuulus vara selle õigusvastase võõrandamise ajal G. von E. ja S. von D., kes lahkusid Eesti NSVL ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingute alusel. Sama otsuse p-ga 3 jäeti taotlused O. von D., S. von D., N. von D.e, H. von D. ja G. E. kuulunud vara osas rahuldamata omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 7 lg 3 alusel.
  29. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  30. detsembri 2005 otsusega nr 12782 jäeti rahuldamata E.E.i
  31. augusti 2005 ja
  32. novembri 2005 taotlused menetluse uuendamiseks ning muutmata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  33. septembri 1997 otsus nr
  34. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon asus seisukohale, et vara endised omanikud S. von D. ja G. E. lahkusid Eestist
  35. jaanuaril 1941 Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. E.E. esitas
  36. jaanuaril 2006 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  37. detsembri
  38. a otsuse tühistamist ja linnakomisjoni kohustamist
  39. septembri
  40. a otsuse muutmiseks.
  41. Tallinna Halduskohtu
  42. detsembri 2006 otsusega nr 3-06-119 rahuldati kaebus osaliselt ning kohustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni viivitamata uuesti läbi vaatama E.E.i nõue, milles ta taotleb vara tagastamiseks esitatud avalduse menetlemist. Tallinna Halduskohtu
  43. jaanuari 2007 määrusega rahuldati E.E.i taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning seati 2 keelumärge endisele kinnistule nr 148 asunud hoone ja krundi suhtes. Tallinna Ringkonnakohtu
  44. novembri 2008 otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu
  45. detsembri 2006 otsuse punktid 3 ja 4, millega kohustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni viivitamata läbi vaatama E.E.i nõue, milles ta taotleb vara tagastamiseks esitatud avalduse menetlemist. Kohus leidis, et halduskohtu ettekirjutus ei vasta kaebuses taotletule. Halduskohus oleks võinud teha kaebajale ettepaneku kaebuse taotluse muutmiseks. Ringkonnakohus ei pidanud siiski otstarbekaks saata asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks ja kaebuse muutmise lubatavuse hindamiseks. Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamine ei võta kaebajalt õigust pöörduda kohtusse tagastamisavalduse läbivaatamiseks kohustamise taotlusega juhul, kui vastustaja viivitab edaspidi vara tagastamise avalduse läbivaatamisega. Ühtlasi jättis ringkonnakohus kaebus kohustamisnõude (ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamine
  46. septembri
  47. a otsuse muutmiseks) osas rahuldamata.
  48. 14.05.2009 esitas E.E. vastustajale kohustamisnõude Lai tn 33 vara tagastamise avalduse lahendamiseks. 04.05.2009 esitas E.E. taotluse Tallinna Linnavaraametile, millele vastati 08.06.
  49. 02.07.2009 esitas E.E. Tallinna Linnavaraametile järelpärimise, millele vastati 23.07.2009 kirjaga. 19.10.2009 esitas E.E. vastustajale korduva järelpärimise.
  50. 16.04.2010 esitas E.E. Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamiseks hiljemalt 30 päeva jooksul vaatama läbi Lai tn 33 vara tagastamise avaldus ning võtma vastu haldusakt. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  51. On ilmselge, et vastustaja ei menetle Lai tn 33 tagastamise avaldust ilma sellekohase kohustava kohtuotsuseta. Kaebuse esitaja taotleb, et vastustaja vaataks läbi vara tagastamise avaldused viivitamatult, st hiljemalt 30 päeva jooksul ning lähtudes omandireformi aluste seaduse üldistest alustest, jättes tähelepanuta ORAS § 7 lg 3 kui kehtivuse kaotanud sätte, tunnistaks Tallinnas, Lai tn 33 end. kinnistu nr 148 suhtes omandireformi õigustatud subjektideks S. D. ja G. E. Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsusega asjas nr 3-3-2-1-07 lõpetas Riigikohus
  52. aastal NSV Liidu ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute varade tagastamise küsimuses selgusetuse ning leidis, et Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb läbi vaadata. Kuigi tagastamise kohustatud subjekt peaks ka ilma sellekohase kohtuotsuseta läbi vaatama tagastamise avaldused, on praktika näidanud, et ilma kohustava kohtuotsuseta vastustaja avaldusi läbi ei vaata. Kehtivas seadusandluses ei esine enam ühtegi menetlustakistust vaidlusaluse asja läbivaatamiseks ning kaebuse esitaja suhtes positiivse otsuse vastuvõtmiseks.
  53. Kaebuse esitaja on saanud Saksamaa Liiduarhiivist 18.01.2010 vastuse, mille kohaselt kontrolliti Saksa ümberasumisusaldusühing mbH (piiratud vastusega) (DUT) fondis üle dokumendid pr dr E. Tallinnas mahajäänud kinnisvara võimaliku hüvitamise kohta. Nimetatud fondist ei suudetud ühtki vastavat dokumenti selle fakti kohta kindlaks teha. Seega on vastustaja väide seadusest tulenevast kohustusest, uurida välja võimalik eelnev kompensatsiooni saatmine, muutnud tähtsusetuks, kuivõrd kaebuse esitaja valduses on olemas professor Järvelaiu poolt otsitavad vastused. 3 VASTUSTAJA SEISUKOHT
  54. Vastustaja on oma tegevuses lähtunud kehtivatest õigusaktidest, mis kohustavad välja selgitama, kas taotletava vara eest on varasemalt hüvitist makstud. Riigikohtu halduskolleegium on
  55. detsembri 2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-84-09 asunud seisukohale, et linnal on kohustus koguda ORAS § 17 lõikest 5 tulenevalt andmeid selle kohta, kas taotletava vara eest on varasemalt kompensatsiooni makstud.
  56. Tallinna Linnavalitsus on olnud pidevalt kirjavahetuses Rahandusministeeriumiga, eesmärgiga saada vajalikku informatsiooni 1941 Eestist lahkunud isikute võimaliku kompensatsiooni saamise kohta. Tallinna Maa-ameti poolt esitati
  57. septembri 2008 e-kirjaga Rahandusministeeriumile ümberasujate nimekiri, kelle kohta sooviti kompensatsiooni saamist kontrollida. Nimekirjas oli ka G. von E. ja S. von D.. Rahandusministeeriumi
  58. juuli 2009 kirjas nr 1.1-13/9125 Tallinna Linnavalitsusele nõustuti viimase otsusega jätkata ümberasumist puudutavate andmete otsimist teiste riikide arhiividest, kui selle teostamisel peetakse kinni haldusmenetluse normidest ja headest tavadest. Tallinna Linnavalitsus on
  59. detsembri 2009 kirjaga LV-1/778 pöördunud Rahandusministeeriumi poole, saamaks informatsiooni selle kohta, milliseid toiminguid on Rahandusministeerium viimase poole aasta jooksul astunud Saksamaale ümberasunud isikutele kompensatsiooni maksmise asjaolude selgitamiseks. Tallinna Linnavalitsus on
  60. jaanuaril 2010 kirjaga nr LV-1/778 pöördunud Rahandusministeeriumi poole taotledes koostööd 1941 lahkunud isikutele kompsensatsiooni maksmist kajastavate dokumentide süvendatud otsingutes ning nende rahastamises.
  61. Tallinna Linnavalitsus pöördus
  62. veebruaril 2010 kirjaga nr LV-1/8556 Saksamaa Riigiarhiivi poole, paludes täpsustavaid andmeid 1941 Eestist NSVL Valitsuse ja Saksamaa Valitsuse vahel
  63. jaanuaril 1941 saksa kodanike ja saksa rahvusest isikute Läti ja Eesti NSV territooriumilt Saksamaale ümberasumiseks sõlmitud kokkuleppe alusel järelümberasumise korras lahkunud isikute Eestisse jäänud varade kompenseerimise kohta. Teiste hulgas on palutud täpsustavaid andmeid ka G. von E. ja S. von D. kohta. Lisaks Rahandusministeeriumi kaudu Bundesarchivile esitatud järelepärimistele on Tallinna Linnavalitsuse
  64. jaanuari 2009 korralduse nr 15-k alusel sõlmitud Tallinna linna ja professor Peeter Järvelaiu vahel käsundusleping Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud varade eest kompensatsiooni maksmise asjaolude väljaselgitamiseks (sealhulgas ülevaate koostamine kompensatsiooni maksmise õiguslikust regulatsioonist, kompenseeritud varade, kompensatsiooni saanud isikute ja hüvitise maksmise kohta tõendite kogumise allikatest). Professor P. Järvelaiuga sõlmitud käsunduslepingu lisa nr 4 punkti 2.5 kohaselt on P. Järvelaid kohustatud teenuse osutama hiljemalt
  65. märtsiks
  66. Praeguseks on professor P. Järvelaid andnud ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile üldise ülevaate Saksamaa arhiivist saadud dokumentidest ning on koostamas ka tehtud uurimustöö kohta aruannet. Äärmiselt oluline on oodata ära professor P. Järvelaiu aruande lõplikud tulemused, kuna peab olema välistatud, et G. von E. ega S. von D. ei ole saanud Saksamaalt kompensatsiooni Eestisse jäänud vara eest. Vastustaja lähtub sellise seisukoha võtmisel seadusest ning võrdse kohtlemise põhimõttest, s.t kõikide isikute kohta, kes lahkusid Saksamaale Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, uuritakse põhjalikult võimaliku eelneva kompensatsiooni saamist. Ühtlasi toetab vastustaja seisukohta ka Ringkonnakohtu
  67. 4 septembri
  68. otsuses nr 3-09-238 toodu. Vara tagastamise avaldus on võimalik lahendada siis, kui on lõplikult selgunud, kas õigustatud subjekt on eelnevalt hüvitist saanud või mitte. Vastustaja ei ole rikkunud põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenevat isiku õigust korraldusele ja menetlusele, mida kinnitab ka eespool toodud loetelu toimingutest, mida ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on teinud selleks, et saaks selgeks, kas õigustatud subjekt on saanud eelnevalt õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni või mitte. Nagu juba eespool mainitud, tuleb selline regulatsioon ORAS § 17 lõikest 5 ning Vabariigi Valitsuse
  69. augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ punktist
  70. Kuigi on tekkinud viivitus E.E.i taotluse lahendamisel, ei saa siiski tähelepanuta jätta asjaolu, et vastustaja täidab seadusest tulenevat kohustust, uurida välja võimalik eelnev kompensatsiooni saamine, mistõttu ei saa sellest teha järeldust, justkui rikuks vastustaja põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenevat isiku õigust. Seega saab otsuse teha siis, kui on selgunud, et õigusvastaselt võõrandatud vara eest ei ole eelnevalt kompensatsiooni makstud.
  71. Kaebaja poolt esitatud Bundesarchivist
  72. jaanuaril 2010 saabunud vastuse kohaselt ei leitud G. M. E. hüvitise maksmise kohta dokumente. Sellega ei ole siiski lõplikult selgunud, et kompensatsiooni vaidlusalusel juhul kellelegi makstud ei ole. Kaebaja on vastuse saanud Berliinis asuvast Bundesarchivist, kuid isikutoimikud ei ole koondatud ühte arhiivi, lisaks Berliinis asuvale arhiivile on väga oluline ka Lastenausgleicharchiv Bayreuthis, kuhu on koondatud ligi 3,5 miljonit toimikut, mis kõik on seotud pagendatutega, sealjuures peaks Bayreuthi arhiivis olemas tulevikus 57 miljonit toimikut. Arvatakse, et erinevates Saksamaa Liitvabariigi kohalikes omavalitsustes olevates Lastenausgleichi ametnike käes on veel toimikuid, mida mõõdetakse umbes 500 jooksva ruutmeetriga. Saksamaal asuv arhiivide süsteem on keeruline, mistõttu on isikute kohta andmete pärimine olnud aeganõudev töö. Ühest arhiivist negatiivse vastuse saamine ei tähenda, et oleks tõestatud, et isikule ei ole kindlasti kompensatsiooni makstud. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
  73. Vaidlus puudub selle üle, et E.E. esitas tähtaegselt avalduse oma ema, G. E.’ile kuulunud vara tagastamiseks ning G. E. on nn Saksamaale ümberasuja. Vastavalt Riigikohtu üldkogu
  74. märtsi
  75. a otsusele asjas nr. 3-3-2-1-07 tuleb „/…/ lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. /…/ Üldkogu leiab, et läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Nimetatud kohtuotsused, ehkki formaalselt jõus olevad, ei saa takistada avalduste läbivaatamist, sest need tehti ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine, mis võimaldaks teha ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev haldusotsustus või lepingu sõlmimata jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena“ (otsuse p-d 41-43). 5
  76. Piirangu varade tagastamisele sätestab ORAS § 17 lg 5, mis sätestab: „Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.“ Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr. 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ (edaspidi Kord) p 33 sätestab: „Materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  77. veebruari
  78. a määruse nr. 81 või muul alusel.“ Riigikohtu halduskolleegium on 10.12.2009 kohtuasjas nr. 3-3-1-84-09 ORAS § 17 lg 5 tõlgendamisel asunud seisukohale, et kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes tuleb arvesse võtta mitte üksnes seda kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis Eesti riik, vaid ka mõni teine riik, kellena saab vististi kõne alla tulla üksnes Saksamaa (otsuse p 17). Ühtlasi selgitas Riigikohus, et kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole kompensatsioon, mida ei makstud Eestisse jäänud vara eest, vaid näiteks seoses ümber asumisega tekkinud kulude katmiseks, sealhulgas uues elukohas sisseseadmiseks (otsuse p 21). Kolleegium pidas tõenäoliseks, et kompensatsioon võis seisneda isiku omandisse antud rahas või asjas, samuti varalises õiguses (otsuse p 21). Eeltoodud otsusest nähtuvalt asus Tallinna Ringkonnakohus Riigikohtu poolt jõusse jäetud otsuses (haldusasi nr. 3-09-238) seisukohale, et linnakomisjon ei saa otsustamisega viivitamist põhjendada vajadusega täiendavalt uurida, kas nimetatud vara eest on endised omanikud saanud kompensatsiooni Saksamaa või mõne muu välisriigi poolt, välja arvatud juhul, kui on ilmnenud uusi tõendeid, mis selgelt viitavad õigusvastaselt võõrandatud vara eest endistele omanikele hüvitise tegelikule maksmisele. Ringkonnakohus rõhutas, et taoliselt põhjendatud viivitust saavad õigustada üksnes andmed, mis käsitlevad konkreetset vara ja selle endisi omanikke (otsuse p 25).
  79. Kaebuse esitaja ei ole sisuliselt vaidlustanud vastustaja kohustust uurida enne kaebuse esitaja avalduse suhtes otsuse tegemist asjaolu, kas nimetatud vara endisele omanikule kompenseeriti; küll aga leiab kaebuse esitaja, et puuduvad menetlustakistused avalduse läbivaatamiseks ning kaebuse esitaja suhtes positiivse otsuse vastuvõtmiseks. Selle kinnituseks on kaebuse esitaja esitanud kohtule Liiduarhiivi kirja (toimiku lk. 77, tõlge lk. 76), millest ilmneb, et Liiduarhiivis asuvas Saksa Ümberasumis-Usaldusühing mbH (piiratud vastutusega) (DUT) fondis kontrolliti üle dokumendid pr G. M. E., sündinud von D., sünd. xx xx xxxx, Tallinnas mahajäetud kinnisvara hüvitamise kohta. Samas DUT-i üleantud kasutusele võetud fondist ei suudetud ühtki vastavat dokumenti selle kohta kindlaks teha. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et nimetatud tõendi põhjal saab järeldada, et G. E.’ile Tallinnasse mahajäetud kinnisvara eest hüvitist ei makstud. Kuna tõend on saadetud kaebuse esitajale Liiduarhiivi (Bundesarchiv) poolt, tuleb tõendit pidada usaldusväärseks ning kuna tõend tugineb Saksa Ümberasumis-Usaldusühingu fondis ülekontrollitud andmetele, tuleb tõendit pidada G. E.’ile Tallinnasse mahajäetud kinnisvara eest hüvitise mittemaksmise tõendamisel ka lõplikuks. Kohus on seisukohal, et seoses tõendi esitamisega on ära langenud vajadus Tallinna Linnavalitsuse ning Rahandusministeeriumi poolt Liiduarhiivist G. E. kohta täiendavate tõendite hankimiseks, samuti Tallinna Linnavalitsuse
  80. veebruari 2010 kirjale Liiduarhiivi vastuse äraootamiseks. Seoses professor P. Järvelaiu lõpliku aruande äraootamisega märgib kohus 6 järgmist: 12.02.2009 on Tallinna linn (käsundiandja) ja Peeter Järvelaid (käsundisaaja) sõlminud käsunduslepingu, mille järgi peab käsundisaaja hiljemalt
  81. juuniks 2009 välja selgitama, kas Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud lepingu lisas 1 loetletud õigusvastaselt võõrandatud varade eest on makstud Saksamaa või teiste isikute poolt kompensatsiooni või hüvitatud nimetatud varasid muul viisil. Käsundisaaja kohustus teenuse osutamiseks koguma käsundiandjale tõendeid ja muus vormis informatsiooni ning esitama ülesande täitmise aruande. Lepingu lisas 1 oli loetletud muuhulgas E.G. kuulunud vara Lai tn. 33 aadressil (toimiku lk. 63-66). Käsunduslepingu lisaga 4 pikendati teenuse osutamise tähtaega
  82. märtsini 2010 (toimiku lk. 67). Kohtumenetluse käigus ei esitanud vastustaja kohtule Peeter Järvelaiu lõplikku aruannet. Sellest saab järeldada, et ka juhul, kui selline aruanne on valminud ning vastustajale esitatud, G. E. osas aruanne uusi, kaebuse esitaja poolt esitatud tõendit ümberlükkavaid asjaolusid ei sisalda.
  84. juunil
  85. a esitas vastustaja vastuseks kaebuse esitaja seisukohale
  86. juunil
  87. a Lastenausgleichsarchiv’ile saadetud taotluse täiendavate andmete saamiseks ning taotluses nimetatud toimikute koopiate väljastamiseks (toimiku lk. 86-89). Kirjast nähtub, et Tallinna Linnavalitsusele teadaolevalt on just nimetatud arhiivis olemas vajalikud toimikud, mis sisaldavad dokumente Eestisse jäänud varade eest kompensatsiooni taotlemise ja saamise kohta perekond K. ja E.. Muuhulgas on koostatud tabeli kujul ka täiendav nimekiri ümberasunutest, kelle varade tagastamiseks Tallinna linnas on esitatud taotlusi. Tabelis on teiste hulgas nimetatud ka G. E. Kirja kohaselt asuvad andmed selle kohta, kas Saksa riik on nimekirjas toodud isikutele kuulunud varade eest endistele omanikele või pärijatele kompensatsioone maksnud suure tõenäosusega Bunderarchivi’s Bayreuthis. Kohus on seisukohal, et Tallinna abilinnapea kiri ei tõenda, et G. E. või tema pärijatele on Saksa riigi poolt Eestisse jäetud vara eest kompensatsiooni makstud ega tõenda ka seda, et tõendid kompensatsiooni maksmise kohta asuvad nimetatud arhiivis. Seega puuduvad käesoleva aja seisuga tõendid, mis selgelt viitavad õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni maksmisele ning mis õigustaksid vara tagastamise taotluse lahendamisega täiendavat viivitamist. Selliseks tõendiks ei saa pidada Tallinna Linnavalitsuse lõputuid päringuid erinevatesse arhiividesse. Vastustaja vastuses kohtule ei selgitata ühtlasi, milliste andmete põhjal on vastustaja ootamatult avastanud Lastenausgleicharhiivi Bayreuthis ning mille põhjal ta eeldab, et just selles arhiivis asuvad tõendid kaebuse esitajale kompensatsiooni maksmise kohta. Kohus põhimõtteliselt nõustub vastustajaga selles, et Saksamaa Liitvabariigis on kindlasti palju erinevaid arhiive, kuid ükshaaval erinevatesse arhiividesse päringute tegemisega ei saa õigustada kaebuse esitaja taotluse lahendamise ebamõistlikku viibimist. Vastustaja vastusest kohtule ei ilmne ka see, et lisaks Saksa Ümberasumis-Usaldusühingule oleks Saksamaal veel teisi vastustajale teadaolevaid fonde, asutusi või organisatsioone, kes tegelesid ümberasunutele kompensatsiooni maksmisega ning kelle andmekogu asub Lastenausgleicharhiivis Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohus kaebuse esitajaga selles, et puuduvad takistused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poolt E.E.i avalduse menetlemiseks.
  88. Korra p 34 kohaselt, kui pärast avalduse läbivaatamist ning esitatud ja kogutud tõendite kontrollimist loeb avalduse vastuvõtja taotluse põhjendatuks ja tõendid piisavaks, esitab ta vara kohta avatud toimiku kohalikule komisjonile. Kohalik komisjon on kohustatud toimiku materjalid ühe kuu jooksul läbi vaatama ja teatama avalduse vastuvõtjale oma otsusest registrisse kandmise kohta või vajaduse korral tagastama toimiku avalduse vastuvõtjale 7 täiendavaks kontrollimiseks. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr. 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 19 kohaselt kohaliku komisjoni otsuses tuvastatakse või määratakse kindlaks: 1) vara võõrandamise õigusvastasus; 2) vara endine (õigusjärgne) omanik; 3) vara koosseis; 4) õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Arvestades seda, et ka pärast E.E.i korduvaid kohustamisnõudeid Lai tn. 33 vara tagastamise avalduse lahendamiseks
  89. aastal ei ole vastustaja kaebuse esitaja vara tagastamise avaldust lahendanud ning vastustaja üldsõnaline kirjavahetus Rahandusministeeriumiga ega ka professor P. Järvelaiu uuringud ei ole tulemusi andnud, tuleb kaebuse esitaja kohustamistaotlus rahuldada. 22.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse esitaja on esitanud kohtule taotluse õigusabikulude vastustajalt väljamõistmiseks kokku summas 8840 krooni, sealhulgas 8640 krooni õigusabikulu ning 200 krooni riigilõivu. Kohtule on esitatud advokaadibüroo Concordia arve summas 8640 krooni ning konto väljavõte, millest nähtub eeltoodud summa tasumine. Vastustaja on esitanud õigusabikuludele vastuväiteid, leides, et tõendatud ei ole rahandusministeeriumi esindajatega kohtumise seotus käesoleva kohtuasjaga. Samuti ei ületanud kaebuse esitaja läbirääkimised Tallinna Linnavaraameti õigusosakonna juhataja Tiit Mägeriga kümmet minutit. Lisaks ei saa õigusabikulusid kohtunõude täitmise eest 2. juunil 2010 pidada põhjendatuks, kuna kaebuse esitaja on põhiliselt kopeerinud vastustaja vastuse teksti ning korranud juba kaebuses esitatut. Kohus arvestab osaliselt vastustaja vastuväiteid menetluskuludele osas, mis puudutab läbirääkimisi Tallinna Linnavalitsuse ja Rahandusministeeriumiga. Kaebuse materjalidest tõepoolest ei ilmne, millist seost omab kohtumine Rahandusministeeriumi esindajatega kaebuse koostamisel ja kohtumäärustele vastamisel, mistõttu kohus vähendab õigusabikulusid toodud summa võrra. Ühtlasi tuleb lugeda põhjendatuks vastustaja vastuväited õigusabikuludele seoses Tallinna Linnavalitsusega peetud läbirääkimistega ning kohus vähendab vastavat kulu poole võrra. Muus osas on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja õigusabikulud on vajalikud ja põhjendatud ning tõendatud on kulude kandmine. Kohus peab võimalikuks mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja õigusabikulu 7290 krooni ning riigilõiv summas 250 krooni, seega kokku summas 7540 krooni. Riigilõivu tasumise kohta on toimikus E.E.i maksekorralduse väljavõte (toimiku lk. 15). Tiina Pappel kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.