Obsah (4)

§ 11§ 3§ 2§ 16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 15.04.2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-958 Haldusasi V.P. kaebus Maanteeameti keelamiseks esitada taotlu

) § 2 lg 1, § 3 lg 31 § 3 lg 2 ja lg 4 võimaldavad ka tingimusliku kokkuleppe sõlmimist. Kui

ei võimalda riigil ja kaebajal sõlmida kokkulepet selles, et võõrandatava maa hind määratakse tulevikus, siis on tegemist põhiseaduse vastase regulatsiooniga. Juhul, kui kinnisasja omanikule ei teatatud kitsenduste seadmisest ja võimalusest nõuda maa võõrandamist, siis kaebaja arvates selline piirang ei ole vajalik maa sundvõõrandamise saavutamiseks ja ei vasta ka proportsionaalsuse põhimõttele. 1.2. Kui sundvõõrandamine saab toimuda üldplaneeringu alusel, siis vastustaja osundatud maakonnaplaneering ei tohiks asjasse puutuda, kuigi ka maakonnaplaneeringust jäeti kaebaja informeerimata ja seda ilmselt põhjusel, et planeeringus ei otsustatud täpne tee kulgemine. Vastustaja väide, et teeprojekti tutvustati kaebajale, ei ole asjakohane, kuna selle tutvustamise õiguslikud tagajärjed ei ole samastatavad planeeringu menetlusse kaasamisega. PlanS § 16 lg 6 p 2 kohustab kohalikku omavalitsust teatama planeeringu lähteseisukohtade ja eskiislahenduste väljapaneku ning avaliku arutelu aja, koha ja väljapaneku kestuse vastava kinnisasja omanikule hiljemalt kaks nädalat enne avaliku arutelu toimumist, kui planeeringuga kavandatav toob kaasa kinnisasja sundvõõrandamise vajaduse. Kui üldplaneeringuga nähakse ette avaliku tee läbimist võõrast kinnisasjast, siis see tähendab sisuliselt kinnisasjale avalik-õigusliku kitsenduse seadmist. Et kaebaja jäi üldplaneeringu menetlusse kaasamata, siis sellest tulenevalt ei teadnud ta nõuda kinnisasja võõrandamist ajal, mil maa ostuhind oli kõrge. Kaebaja arvates see asjaolu võimaldab pooltel kokku leppida maa võõrandamiseks varasemalt kehtinud turuhinnas, mis on kõrgem kehtivast turuhinnast.

§st 3 lg 3 ¹ tuleneb, et pakutav hind ei tohi olla väiksem kinnisasja harilikust väärtusest. Võimalik õiglane hind võiks olla ka näiteks 2007. a turuhinna ja kehtiva turuhinna keskmine väärtus. 1.3.

§ 11

lg 4 kohaselt riigiasutused esitavad sundvõõrandamise taotluse ministrile, kelle valitsemisalasse kuulub valdkond, kus sundvõõrandamist taotletakse. RvastS § 5 lg 1 alusel võib isik nõuda halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Riigimaantee ehitamine peaks algama käesoleval aastal. Vaidlus selles, kas sundvõõrandamine on lubatav, võib saada takistuseks maantee ehitamiseks. Kui vastustaja peab arvestama kaebaja kaebuses nimetatud tingimustega võõrandamiskokkuleppe sõlmimisel enne sundmenetluse alustamist, siis sundvõõrandamine ei ole lubatav, sest see on lubatud siis, kui seadusega antud võimalused kokkuleppe saavutamiseks on ammendunud. Protsessiökonoomiast lähtudes on otstarbekohane saada enne sundmenetluse alustamist selgust, kas maa võõrandamine kaebaja pakutud tingimustel on lubatav. 1.4. Antud asjas on vajalik rakendada halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 12 ¹ lg 3 p 2 alusel esialgset õiguskaitset, sest kui vastustaja sundvõõrandamise taotluse esitab ja tehakse sundvõõrandamise otsus, siis muutub käesoleva kaebuse menetlemine tarbetuks ja kaebaja on sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtusse teise kaebusega teise isiku vastu, mis iseenesest asjatult koormab nii protsessiosalisi kui ka kohut ja lõppkokkuvõttes jääb täitmata eesmärk jõuda ökonoomselt asja lahenduseni. KOHTU PÕHJENDUSED 2 2.

§ 3

lg 4 teise lause kohaselt on sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee või avaliku raudtee ehitamiseks lubatud kehtestatud üldplaneeringu ja tee või raudtee eelprojekti või ehitusprojekti alusel. Kui teeprojekt on koostatud kehtestatud maakonnaplaneeringu alusel, on sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee ehitamiseks lubatud kehtestatud maakonnaplaneeringu ja tee eelprojekti või ehitusprojekti alusel. Saue valla üldplaneering, kehtestati 25.08.

1. aastal Saue Vallavolikogu määrusega nr
2. Kaebaja on asunud seisukohale, et kuna teda üldplaneeringu menetlusse ei kaasatud, siis ta ei teadnud kinnisasja sundvõõrandamist nõuda ajal, mil kinnisasja väärtus oli kõrgem ning et see asjaolu lubab määrata asja õiglaseks hinnaks näiteks 2007 aasta turuhinna ja kehtiva turuhinna keskmise väärtuse ning ta ei ole huvitatud hetkel sundvõõrandamise läbiviimisest, mistõttu soovib seda takistada, kui tema tingimusi arvesse ei võeta. Kaebuse andmetel Saue valla üldplaneering kehtestati 25.08.2005 aastal ja sellel ajal kehtinud planeerimisseaduse (PlanS) redaktsiooni § 18 lg 5 kohaselt nähtub nõue, et kui üldplaneeringu või detailplaneeringuga kavandatu toob kaasa kinnisasja sundvõõrandamise vajaduse või muudab omaniku tahte vastaselt senist maakasutust või krundi ehitusõigust, teatab kohalik omavalitsus tähtsaadetisena edastatud kirjaga vastava kinnisasja omanikule planeeringu avaliku väljapaneku ning üldplaneeringu avaliku arutelu toimumise aja ja koha hiljemalt kaks nädalat enne avaliku väljapaneku algust. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt kanti kaebaja vaidlusalune kinnistu Leevike katastrinumbriga 72703:001:0124 kinnistusraamatusse 19.08.2006 aastal kinnistamisavalduse alusel. Seega enne 18.08.2006 ei olnud tegemist kinnisasjaga, millest tulenevalt puudus ka PlanS-est tulenev kohustus vallal kaebaja informeerimiseks. Samas nähtub, et Valla üldplaneering on kehtinud pikka aega, see on avalikustatud ja kaebajal oli sellega võimalik tutvuda igal ajal, st ka peale 19.08.06.a. Kohtul ei ole põhjust soovitada kaebajal vaidlustada märgitud planeeringut käesoleval ajal, kuivõrd kaebuse esitamise tähtaeg on ilmselgelt möödunud ning ilmselt on ka võimatu leida põhjendust, mis võimaldaks kaebetähtaega ennistada. Kui üldplaneeringueelset olukorda ei ole võimalik saavutada, siis ei ole iseenesest mingit iseseisvat tähtsust asjaolul, kas kaebaja menetlusõigusi võidi rikkuda üldplaneeringu menetluses, kui teda sinna ei ole väidetult kaasatud. Üldplaneeringueelse olukorra saavutamisega ei oleks aga kuidagi võimalik saavutada olukorda, et kaebaja saaks nõuda maa sundvõõrandamist 2007.a. hindade alusel. Kaebajal oli võimalik vaidlustada ka hilisem haldusakt, mis anti välja tee ehitamiseks, kuid kui kaebaja leidis, et tee ehitamine on vajalik, siis ei oleks mõttekas suunata kaebajat vaidlustama ka tee ehitamise kohta antud haldusakti. Tee projekt on kinnitatud Maanteeameti 09.04.2010.a. käskkirjaga nr 112.

§ 3

lg 4 seab sundvõõrandamise menetluse eelduseks nii üldplaneeringu kui ka teeprojekti üheaegse olemasolu. Kuna teeprojekt on kinnitatud Maanteeameti peadirektori 09.04.2010 käskkirjaga nr 112, siis sundvõõrandamise menetluse algatamiseks on tekkinud alus alles peale 09.04.

1. Juhul, kui peale teeprojekti kinnitamist 09.04.2010 on tekkinud sundvõõrandamise alus, siis kaebajal ei oleks tekkinud enne seda mingisugust õigust nõuda maa võõrandamist, sj selle võõrandamist ajal, mil menetleti üldplaneeringut ja kuhu teda väidetavalt ei kaasatud. Kuivõrd maad sai selle aja kestel kasutada ning riigil või kohalikul omavalitsusel ei tekkinud kohustust seda omandada ei tsiviilõigusliku tehinguga ega ka sundvõõrandamise otsuse kohese tegemisega, siis ei oma iseseisvat tähendust kaebaja väidetud õiguste rikkumine üldplaneeringu menetluses. Kaebaja ei oleks saanud sellest õiguslikku eelist. Sundvõõrandamise varasem alustamine 2010 a mistahes muul ajal aga kaebajat ilmselt ei huvitaks, kuivõrd 2010 a hinnad temale ei ole sobivad. Kaebajaga on alustatud kõigepealt läbirääkimisi kinnistu võõrandamiseks tsiviilõigusliku tehingu kaudu, mis kinnitab, et temale tehakse pakkumisi. Kaebaja vara omandamiseks tekkis 3 sundvõõrandamise alus aprillis 2010 ja mitte nt 2007.a, seega tuleb riigil või kohalikul omavalitsusel tee ehitamiseks vajalik menetlus läbi viia, sh alustada vara omandamiseks menetlus ja teha kaebajal pakkumine. Tee ehitamine on vajalik ja kaebaja andmetel alustatakse selle tööga sellele aastal. Üldplaneeringu järgi ei oleks kaebajal tekkinud võimalust nõuda maa sundvõõrandamist, kuna sundvõõrandamise vajadus tekkis arvates tee projekti kinnitamisest 09.04.10.a. Seega nähtub kohtule, et üldplaneeringust teadasaamise või selle menetluses osalemisel või selle vaidlustamisel ei oleks iseseisvat tähendust, kuna sundvõõrandamise vajaduses peab riik või omavalitsus olema kindel. Sellise kindluse loob nt teeprojekti kinnitamine ja riigil ei teki kohustust sundvõõrandada vara üldplaneeringu kehtestamisest. Kuivõrd vaidlust ei ole küsimuses, et tee projekt kehtib ja teed on vaja ehitada, siis ei saa kohus soovitada ühegi haldusakti vaidlustamist, kuna õiguslik vaidlus tee ehitamise vajaduses ning sundvõõrandamise vajaduses sisulises osas puudub. Kohtule nähtub, et kaebaja tegelikuks sooviks on läbi kohtumenetluse survestada Maanteeametit pakkuma kaebajale tema kinnistu osas kõrgemat hinda, kui on selle praegune turuväärtus. Seda eesmärki aga seaduse kohaselt kohus toetada ei saaks, kuna seadus sellist õigust kaebaja huvide ja õiguste kaitseks ei sätesta. Haldusorganil puudub kohustus alustada sundvõõrandamise eelset menetlust või ka kohustus sundvõõrandamine läbi viia, sellekohase otsuse tegemine on kaalutlusõigus. Millal vara sundvõõrandamisega alustada, on samuti kohaliku omavalitsuse või riigi otsustada. Antudu juhul otustati, et kaebajale tehakse pakkumine, kuna tee projekt on olemas, mis veel ei tähenda, et sundvõõrandamise otsus antakse välja koheselt, kuigi see on tõenäoline, kui kokkulepet ei saavutata. Kuivõrd need otsused on kaalutlusõiguse alusel tehtavad otsused, siis nähtub kohtule, et ajal, mil kaebaja sai kasutada maad ja sundvõõrandamiseks puudus tee projekti kinnitav haldusorgani otsus, ei saanud kaebajal tekkida võimalust nõuda maa sundvõõrandamist ning tema väidetav õiguste rikkumine on selliselt välistatud. Seega on asjakohatud kaebaja viited sellest, et ta oleks saanud juba varasemalt esitada vastava taotluse vara omandamiseks, so ajal, mil kinnisvara väärtus oli kõrgem (kaebaja viide 2007 aastale) ning et tagajärg tekkis, kuna ta ei saanud üldplaneeringus osaleda.
2. Maanteeameti ja kaebaja vahel on hetkel käimas läbirääkimised kokkuleppe saavutamiseks väljaspool sundvõõrandamise menetlust. Kaebajale on tehtud ettepanek hinnapakkumisega summas 301 664,40 eurot, millega on Maanteeamet nõus omandama kaebajale kuuluva kinnistu osa (vt Maanteeameti teade 08.04.2011 nr 16-2/11-00454/014). Kaebajal on aega pakkumusele vastata kahe nädala jooksul. Kui kaebaja pakkumusega ei nõustu, esitab Maanteeamet taotluse Majandus- ja kommunikatsiooniministrile kinnisasja sundvõõrandamise menetluse alustamiseks. Põhiseaduse (PS) § 32 teine ja kolmas lause sätestavad, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest; igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. PS § 13 lg 1 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Riigi ülesanne on antud juhul tagada omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisel vajalike reeglite kehtestamine vara võõrandamiseks ja selle eest hüvituse määramiseks. Kinnisasja sundvõõrandamise alused ja kord on sätestatud kinnisasja sundvõõrandamise seaduses. Riigikohtu HK lahendis 20.06.2003 nr 3-3-1-51-03 märgitakse, et tulenevalt PS § 32 lg 1 teisest lausest on sundvõõrandamise korral nõutav kohene ja õiglane hüvitus. Üldjuhul on õiglaseks 4 hüvituseks asja turuväärtus. PS § 32 lg 1 teise lausega võib olla kooskõlas ka väiksem hüvitus, kui täielik hüvitamine oleks erandlike asjaolude tõttu ebaõiglane. Põhiseaduse antud säte loob riigile kohustuse tagada riigi poolt ettenähtud sundvõõrandamise korral õiglase hüvituse maksmine. Õiglase hüvituse maksmine võib toimuda ka kolmanda isiku, näiteks sundvõõrandatava vara omandaja poolt. Sama lahendi p-is 12 märgitakse, et kui sundvõõrandamisel ei maksta õiglast ja kohest hüvitust, on tegemist õigusvastase omandiõiguse riivega. Seega on õigusvastase omandiõiguse riivega tegemist ka siis, kui sundvõõrandamisel makstav hüvitus ei ole piisav. Vastavalt PS § 32 lg 1 kolmandale lausele on igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus ja selle suurus. Kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta sundvõõrandamise vaidlustama ja mitte laskma endale õigusvastaselt kahju tekitada. Ka siis, kui sundvõõrandamisel määratakse kindlaks hüvituse suurus, tuleb hüvituse suurus tähtaegselt vaidlustada, kui isik leiab, et makstav hüvitus ei ole õiglane. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Riigikohtu üldkogu on 18.03.2005 otsuses nr 32-1-59-04 rõhutanud samuti, et põhiseaduse § 32 sätestab omandivabaduse kui põhiõiguse. Ühe omandivabaduse tahuna tagab põhiseaduse § 32 lõige 1 kaitse sundvõõrandamise eest. Vastavalt põhiseaduse § 32 lõike 1 esimesele lausele on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Sel viisil väljendatud omandi puutumatuse ja võrdse kaitstuse põhimõte ei ole siiski piiramatu. Põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lause järgi võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Lahendi pis 13 märgitakse, et sundvõõrandamine tähendab omaniku täielikku või osalist ilmajätmist subjektiivsest õigusest, mille põhiseaduse § 32 garanteerib ja p-is 15, et sundvõõrandamine kui põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi põhiõiguse kandja täielik või osaline ilmajätmine omandist on väga intensiivne omandiõiguse piirang, mille puhul põhiseadus sätestab kvalifitseeritud seadusereservatsiooni. Vastavalt põhiseaduse § 32 lõike 1 teisele lausele võib omandit omaniku nõusolekuta seaduses sätestatud juhtudel ja korras küll võõrandada, kuid põhiseadus ise seab sellise võõrandamise põhiseaduspärasuse sõltuvusse täiendavatest lisatingimusest. Esiteks tohib omandit seaduses sätestatud juhtudel ja korras sundvõõrandada üksnes üldistes huvides, teiseks peab see toimuma õiglase ja kohese hüvitise eest. Kohtud ei ole

puhul põhiseadusevastasust tuvastanud ja seadus kehtib. Kohtule nähtub, et kaebajal on õigus algatada vaidlus kohtus, kui ta ei nõustu sundvõõrandamisega ja kui makstav hüvitus ei ole piisav. Kaebusest nähtub, et kaebaja ja Maanteeameti vahel on läbirääkimised kinnistu võõrandamiseks pooleli. Seega ei ole käesolevaks ajaks veel alanud sundvõõrandamise menetlus. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse keelamaks esitada sundvõõrandamise menetluse algatamise taotlus. Seadus ning kohtupraktika sellist võimalust ette ei näe, seda enam, kui ei nähtu, et kaebajal oleks selline nõudeõigus ja tema seadusega tagatud õigust rikutakse. Sundvõõrandamise menetluse eelsesse kokkuleppemenetlusse ei pea kohus sekkuma, kuna seal tegutsevad pooled tsiviilõiguse sätete alusel ning sõlmivad tsiviilõiguslikke kokkuleppeid ja kaebaja ei väida, et temalt oleks võetud sellise kokkuleppe sõlmimise võimalus ära. Et talle ei sobi esitatavad pakkumised, ei tähenda veel, et kohus saaks neid pakkumisi oma ettekirjutusega muuta kaebaja jaoks soodsamaks. Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest ei ole pooled lepingueelses staadiumis seotud kohustusega saavutada kokkulepe. Pooltel on vabadus otsustada, kas sõlmida leping või mitte. Nimetatud põhimõte sisaldub võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 lg-s 3, mille kohaselt, kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. PS § 32 lg 2 esimese lause järgi võib igaüks enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, sellest tuleneb üldine lepinguvabaduse põhimõte, mille järgi võib igaüks vabalt valida, kellega ja 5 missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib. Samas ei tulene isikule seadusest üldist õigust nõuda, et teine isik sõlmiks temaga lepingu või et ta teeks seda mingitel kindlatel tingimustel tulevikus. Seega ei tagaks kohtu sekkumine tulemust, mis garanteeriks kaebajale tulevikus kõrgema hinna. Sj nähtub, et ka lähemas tulevikus ei pruugi hind tõusta, võib juhtuda, et see hoopiski langeb. Kaebajal ei ole alust eeldada, et vara võõrandamise leping sõlmitakse tema poolt pakutud tingimustel ja senisest soodsama hinnaga. Kaebaja peab muuhulgas ka arvestama, et kui enne sundvõõrandamist määratud hinnaga ei õnnestu vara realiseerida, siis hind määratakse sundvõõrandamisemenetluses

normide alusel.

§ 3

lg 31 kohaselt enne sundvõõrandamise menetluse alustamist on riik või kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud välja selgitama kinnisasja omaniku nõusoleku kinnisasja võõrandamiseks. Selleks esitab riik või kohaliku omavalitsuse üksus kinnisasja omanikule pakkumuse, milles märgitud hind ei või olla väiksem kinnisasja harilikust väärtusest. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind ehk turuhind. Sundvõõrandamine, kui omandipõhiõigust (PS § 32) riivav meede, on lubatud ainult omaniku nõusoleku puudumisel -

§ 2lg 1.

Seega on esmalt vajalik selgitada omanike tahteavaldus või selle puudumine tsiviilõigusliku tehingu tegemiseks, kui esitatakse pakkumus kinnisasja võõrandamiseks ja kui kokkulepet ei saavutata, käivitub sundvõõrandamise menetlus. Seega on kohtukaebus halduskohtusse esitatud ennatlikult, kuna sundvõõrandamise otsust saab kohtus vaidlustada ja selles mõttes ei ole tegemist pöördumatu protsessiga, kui kaebajal on vaja vaidlustada sundvõõrandamise läbiviimise alustamist ja otsust. Kohus ei saa haldusorganile ette kirjutada, kuidas ta peaks sõlmima tsiviilõiguslikke kokkuleppeid ja missuguses hinnas tegema pakkumise isegi siis, kui tsiviilõigusliku kokkuleppe sõlmimise aluseks annab volituse

§ 3lg 31 selles näidatud tingimustega.

Kaebaja ei ole toonud välja õiguslikke põhjendusi, miks see ei peaks nii olema. Samas nähtub kohtule, et puudub õiguslik vaidlus selles, et kaebajale kuuluv vara tuleb võõrandada, kuna maad on vaja kasutusele võtta tee rajamiseks ja see läbib kaebaja kinnistu. Maanteeamet on teinud ettepanekud vara omandamiseks ja andnud selleks seaduses ettenähtud korras tähtaja, mil kaebaja saab anda oma vastuse ning vastavalt kas võõrandab vara pakutud hinnaga või keeldub sellest. Seejärel alles otsustatakse, kas vara sundvõõrandada või on veel muid võimalusi. Ilmselt vara võõrandamise vajadus siiski ei kao, kuna tee on vaja ehitada ja sellest ei ole loobutud. Kuivõrd tee ehitamiseks on tekkinud vajadus ning selle vajaduse realiseerimiseks on pädeval isikul seadusest tulenev kohustus vara võõrandada ja kokkuleppe mittesaavutamisel kohustus taotlus sundvõõrandamiseks esitada, siis ei saa kaebaja nõuda, et toimingut ei sooritata. Sellist õigust ei näe ette ükski seadus, sj

. Kaebaja märgib rikutud õigusena aga asjaolu, et ta oleks saanud üldplaneeringu menetluses osalemise kaudu eelise, st oleks saanud valida nt 2007 a, et sellel ajal vara võõrandada. Kuigi kohtule on väheusutav, et kaebaja ei teadnud midagi üldplaneeringust, on kohus eelnevalt välja toonud, et üldplaneeringu menetluses osalemine ja selle vaidlustamine ei oleks toonud kaasa eeliseid. Vaevalt saab riigile või omavalitsusele ka ette heita, et turuhinnad hiljem langesid; hinnalangust tee-ehitamise ja planeerimise tegevusega ei saaks reguleerida ja kui toimub hinnalangus, ei saa kavandatut ka jätta ellu viimata. Kui kaebaja ise suutis prognoosida hinnalangust, ei olnud tal takistatud vara võõrandamine tsiviilõiguslike tehingutega muudele isikutele. Kuivõrd kaebaja ei ole muule õigusrikkumisele viidanud, kui tema kaasamata jätmisele üldplaneeringu menetlusse, siis saab väita, et see ei saanud kaasa tuua sundvõõrandamise vajaduse tekkimisel ja selle läbiviimiseks kahjulikke tagajärgi ning puudub vajadus eraldi kontrollida

vastavust põhiseadusele. 6

1. RVS § 5 sätestab haldusaktist või toimingust hoidumise nõude osas lg-s 1 järgmist: isik võib nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Kaebuse esitajal ei ole argumente, mis lähtudes seadusest võimaldaks nõuda, et sundvõõrandamist ei algatataks, kuivõrd nähtus, et vara on vajalik omandada tee ehitamiseks ja kaebuse kohaselt peaks tee ehitamine algama käesoleval aastal. Tee ehitamiseks kehtestavat haldusakti ei ole kaebaja vaidlustanud, seega ei ole takistatud tee ehitamine, mis haldusakti kohaselt on ette nähtud. Sundvõõrandamise otsust on kaebajal tulevikus võimalik vaidlustada, seega ei ole tekkinud olukorda, et sundvõõrandamise protsessi ei saaks nö tagasi pöörata, kui kohus tuvastab, et sundvõõrandamist ei oleks tohtinud alustada ja rikutakse kaebaja õigusi. Vastavalt märgib ka kaebaja ise, et protsessiökonoomikast lähtudes on otstarbekas saada enne sundmenetluse alustamist selgus, kas maa võõrandamine kaebaja pakutavatel tingimustel on lubatav. Kohtule nähtub, et sundvõõrandamise otsustamisel on kohtul võimalik kontrollida kaebaja õiguste rikkumist, kuna pädev riigiasutus ei saa vara sundvõõrandada, kui ta ei tegutse õiguspäraselt. Seega puudub käesoleval juhul kaebajal RVastS § 5 lg 1 alusel õigus nõuda toimingu sooritamata jätmist, kuna vaidlusalune toiming ei saa rikkuda kaebaja õigusi ja vaidlust ei ole küsimuses, et vara tuleb võõrandada, et ehitada tee. Kaebaja viidatud väidetav õiguste rikkumine, et ta ei saanud osaleda üldplaneeringumenetluses ja vara võõrandada varem, ei mõjuta aga tekkinud tagajärge. Riigikohus on oma 22.06.2010 määruses nr 3-3-1-20-10 märkinud, et PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. septembri
3. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-40-07, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu üldkogu
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 28). Halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse seletuskirja kohaselt on HKMS § 11 lg 31 p 5 eesmärk eelkõige vähendada halduskohtute töökoormust, kõrvaldades menetlusest ilmselgelt põhjendamatud kaebused ehk lihtsalt sisutud haldusasjad. Neid kaalutlusi, eelkõige kohtusüsteemi efektiivse toimimise eesmärki silmas pidades on halduskolleegiumi arvates võimalik laiendada HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisala ka kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu. Kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks lugeda ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega on halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Sama lõike teise lause kohaselt võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. HKMS § 7 lg 1 teine lause ei anna õigust pöörduda halduskohtusse, kui isikul puudub selleks põhjendatud huvi. Seega lähtub Eesti haldusprotsessiõigus üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi vaidlustatav haldusakt otseselt puudutab ning kui vaidlustatud haldusakt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi tegelikult ei riku või kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla põhjendatud huvi, puudub isikul kaebeõigus. Kaebusest ei nähtu kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist ning puudub ka põhjendatud huvi kohtusse pöördumiseks. Kohus leiab, et kaebust ei ole vaja jätta ka käiguta ning anda kaebajale võimalust oma nõuete uueks formuleerimiseks, kuna kaebuse eesmärk on kohtule arusaadav, kuid 7 sellise eesmärgi saavutamine ei ole võimalik. Seega leiab kohus, et kaebus on perspektiivitu ning kaebajal puudub kaebeõigus lähtudes HKMS § 11 lg 31 p 5 ning kohus tagastab kaebuse selle esitajale. Kohus leiab, et ei saa antud juhul hinnata ka

§ 3lg 31 sätestatud tingimuste põhiseaduspärasust, kuna kaebajal puudub kaebeõigus.

Kaebaja saab vaidlustada peale sundvõõrandamise menetluse lõppemist sundvõõrandamise otsuse, koos sundvõõranditasu määramise otsusega. Samuti kui ta ei nõustu sundvõõrandamise käigus koostatava erakorralise hindamisaktiga, mis koostatakse

§ 16lg 9 alusel, tuleb kaebajal see vajadusel vaidlustada, kui see koostatakse.

1. EÕK taotlus. Koos kaebusega on esitatud kohtule ka esialgse õiguskaitse taotlus. Kuna kohus on eelnevalt jõudnud järeldusele, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, siis juba sellest tulenevalt ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamiseks alust. Kaebaja on leidnud, et kui vastustaja sundvõõrandamise taotluse esitab ja tehakse sundvõõrandamise otsus, siis muutub käesoleva kaebuse menetlemine tarbetuks ja kaebaja on sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtusse teise kaebusega teise isiku vastu. Kohus leiab, et vajadus uuesti pöörduda kohtusse ei tähenda, et tuleks osutada esialgset õiguskaitset. Kui kaebajal puudub kaebeõigus, siis ei ole võimalik peatada toiminguid, mis seaduse kohaselt tuleb sooritada ning õiguslikuks argumendiks ei ole soov välistada tulevikku ettesuunatult kohtuvaidlusi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata. (HKMS § 12 ¹ lg 2)
2. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu HKMS § 84 lg 4 p 2 tulenevalt tagastamisele. Karin Kalmiste Kohtunik 8