Obsah (13)

§ 229§ 230§ 436§ 232§ 435§ 651§ 456§ 654§ 442§ 688§ 392§ 351§ 179

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 21.03.2011, Talli

) § 232 lg 1 nõudeid, mistõttu jõudis ekslikule järeldusele, et töölepingu lõpetamine apellandi poolt oli ebaseaduslik. 24. Otsust 30 866 krooni väljamõistmiseks on kohus põhjendanud muuhulgas asjaoludega, et vastustaja on ise endale väljastatud tõendiga kinnitanud, et tema keskmine töötasu OÜ-s D. oli 28 381 krooni, apellant ei ole esitanud keskmise töötasu arvestust ning et 30 866 krooni on üksnes veidi suurem, kui tema keskmine kuutöötasu. Apellandi hinnangul ei saa kohus käsitleda vastustaja poolt iseendale väljastatud dokumenti keskmise töötasu arvestuse tõendina

§ 229mõttes.

Apellant on esitanud vastustaja keskmise kuutöötasu tõendi 01.07.2009 vastuses töövaidluskomisjonile töövaidlusasjas nr 9.4-2/1763 (lisa nr 20), samuti töövaidlusasjas nr 9.4-2/1762 (lisa nr 13). Arusaamatul põhjusel on kohus jätnud apellandi poolt esitatud töötasu tõendid tähelepanuta, eelistades vastustaja poolt iseendale väljastatud tõendit.

1. Apellandile ei ole arusaadav kohtu järeldus, et töötajale ekslikult enammakstud töötasu
2. aasta septembrikuu ja
3. aasta jaanuarikuu eest ei saanud apellant kinni pidada lõpparvestuse käigus, kuna antud olukorras tuleb kohaldada PalS §
4. Apellandi arvates on antud olukorras kohaldatav PalS § 36 lg 2, mille kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada liigselt makstud summasid. Kuna vastustaja väitis, et liigsed maksed teostati tema poolt puhkuse ajal tehtud töö eest, mis on lubatud poolte kokkuleppel, siis pidi ta

§ 230lg 1 järgi tõendama sellise kokkuleppe olemasolu.

1. Kosmeetiliste vahendite soetamiseks apellandi arvel on vastustaja võltsinud raamatupidamisdokumente ja T. OÜ poolt esitatud arveid. Apellant on esitanud selle kohta asjakohased tõendid, mida kohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud ega ka selgitanud, miks need tõendid tuleb jätta arvestamata. T. OÜ poolt esitatud arvete uurimisel selgub, et D. OÜ juhataja allkiri on vaid vastutaja poolt võltsitud arvetel, mitte aga originaalarvetel, kus selgituseks on kosmeetiliste vahendite nimekirjad. Seega saab eelnimetatud tõenditest loogiliselt järeldada, et D. OÜ-l, milline tegutseb kütuse müügi ja transiidi valdkonnas, puudus vajadus soetada kosmeetilisi vahendeid ning juhatajalt kooskõlastuse saamiseks võltsis vastustaja arveid nii, et juhatajal jääks mulje, et tasutakse teenuse eest, mida apellant kindlasti on saanud. Seega saavutas vastustaja juhataja kooskõlastuse dokumentide võltsimise kaudu, kuritarvitades juhataja usaldust. Vastustaja poolt apellandile kuuluvate rahaliste vahendite kasutamine ja kulutamine enda huvides, sealhulgas raamatupidamisdokumentide võltsimine ja nende alusel ülekannete teostamine kosmeetiliste vahendite soetamiseks enda ilusalongi jaoks, on käsitletav muuhulgas kui otsene õigusvastase kahju tekitamine võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Kohtu väide, et eelkirjeldatud olukord ei anna kohtule alust järeldada vastustaja poolt apellandile süülist materiaalse kahju tekitamist, on täiesti põhjendamatu.
2. Apellant leiab, et kohus on rikkunud

§ 436lg 1, mille järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Vastustaja poolt toime pandud teod, sealhulgas raamatupidamisdokumentide võltsimine ja juhtkonnaga kooskõlastamata juhtkonnale mitteteadaolevate ja OÜ D. tegevusega mitteseotud ülekandetoimingute teostamine, omavad selgeid kuriteotunnuseid.

1. Vastustaja ametijuhendi p 4.1 sätestab, et pearaamatupidaja vastutab raamatupidamisandmete õigsuse ja EV seadusandluse nõuetele vastavuse eest, p 5.1.
2. sätestab, et pearaamatupidaja juhindub oma töös EV õigusaktidest ning p 5.2.
3. sätestab, et pearaamatupidaja vastutab oma tööülesannete täpse, tähtaegse, usaldusväärse, kehtiva seadusandluse ja ettevõtte sisemiste regulatsioonidega kooskõlas 7 oleva täitmise eest. Arvestades apellandi poolt esitatud tõendeid, jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et vastustaja ei rikkunud oma töökohustusi ja apellant ei ole tõendanud asjaolu, et ostetud kaup ei muutunud arvete tasumisega apellandi omandiks. Kohus ei ole selgitanud, millist kaupa ta silmas peab, kas „isolatsioonitöid“ ja „territooriumi haljastustöid“, nagu on kirjas võltsitud arvetel, või kosmeetilisi vahendeid, mille nimekiri kajastub originaalarvetel ja mida ei ole OÜ D. juhataja kunagi näinud ega nende arvete tasumist heaks kiitnud.
4. Apellant ei pea vajalikuks tõendada vastustajal volituste puudumist lepingu sõlmimiseks. Ametlikus avalikus äriregistris on olemas apellandi nimel tegutsevate isikute nimekiri ning esindamise piirangud. Vastustaja nimi antud nimekirjas ei kajastu, seega lepingu sõlmimiseks apellandi nimel pidi vastustajal olema kirjalik volikiri ning volikirja olemasolu tõendamine on vastustaja tõendamiskoormus. Volituse puudumist on apellandil võimatu tõendada.
5. Kohus on otsuse tegemisel jätnud uurimata ja tähelepanuta vastustaja väited ja tõendid, mis sisalduvad vastustaja poolt 23.09.2009 esitatud hagiavalduses tsiviilasjas nr 2-0939309, mis 30.09.2009 liideti tsiviilasjaga nr 2-09-
6. Oma hagiavalduses tunnistab vastustaja ülekannete teostamise fakti, kuid väidab, et ülekanded olid kooskõlastatud ning teostatud 01.03.2006 sõlmitud laenulepingu alusel. Vastutaja poolt esitatud lepingul on allkirjastatud vaid viimane lehekülg, mis ei sisalda lepingu tingimusi ega muid tunnuseid, millest võiks järeldada, et mõlemad esitatud leheküljed on omavahel seotud ja pärinevad samast dokumendist. Esimesel lehel on kirjeldatud laenu tingimused, sisalduv tekst on kaootiline ning on tõenäoliselt sobitatud nii, et allpoololev tabel oleks enam-vähem sarnane teisel leheküljel oleva tabeliga. Samas, mõlemate lehekülgede võrdlemisel on näha, et esimene ja teine lehekülg on erinevalt formateeritud ning tabelid omavahel ei lange kokku, mida ei tohiks olla juhul, kui tegemist oleks ühtse dokumendiga. Samuti vastustaja poolt esitatud „laenulepingu“ tingimustega tutvumisel selgub, et nii laenu väljamaksmise kui ka selle tagastamise tingimused on ebaselged, puudub igasugune laenu tingimuste konkretiseerimine ning tekib alus järeldada, et mõistlik inimene ei annaks 9 000 000 krooni laenu sellise lepingu alusel. Selge on ka see, et mõistlik äriühingu juht ei kirjutaks alla lepingule, mille järgi ta lubab laenusaajale vormistada oma arved D. OÜ nimele eesmärgiga arvestada D. OÜ nimele sisendkäibemaksu. Teisiti sõnastades on vastustaja väitel D. OÜ juhatuse liige allkirjastanud laenulepingu, millega kohustus laenama vastustajale 9 000 000 krooni ning samas ka tunnistas poolte kokkulepet osaleda maksupettuses.
7. Eeltoodu alusel võib järeldada, et tegemist on võltsinguga. Samuti juhul, kui apellant oleks tõesti eraldanud vastustajale 9 000 000 krooni laenulepingu alusel, mida vastustajal oleks õigus kasutada enda äranägemisel, puuduks vastustajal vajadus võltsida OÜ T. poolt esitatud arveid. Eeltoodust võib järeldada, et vastutaja on tsiviilkohtumenetluses teadlikult esitanud kohtule võltsitud dokumendi oma väidete põhistamiseks ehk kunstlikult loonud tõendi tegelike asjaolude selgitamise takistamiseks ja kohtu eksitamiseks, mis on karistatav KarS § 316 alusel.
8. Jättes tähelepanuta nii apellandi tõendid kui ka vastustaja poolt esitatud võltsitud dokumendid, on kohus rikkunud

§ 232

lg 1, mille järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Jättes rahuldamata apellandi nõude kahju hüvitamiseks selle tõendamatuse tõttu, mis tekkis apellandi ja vastustaja poolt esitatud tõendite tähelepanuta jätmisel, on kohus rikkunud

§ 436

lg 1, mille järgi peab olema kohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning

§ 435

lg 1, mille järgi teeb kohus otsuse vaid siis, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. 8 33. Apellandi vastunõude osas lahendi tegemiseks pidi kohus arvestama menetluses esitatud tõenditega või tegema menetlusosalistele

§ 230lg 2 alusel ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, sealhulgas T.

OÜ-ga sõlmitud lepingu koopia. Kuigi apellandil arusaadavatel põhjustel puudub nimetatud leping, oleks võimalik kohtu abil välja nõuda nimetatud lepingu koopia T. OÜ-lt.

1. Ülaltoodu alusel peab apellant ebaõiglaseks ka kohtukulude jaotamise otsust. Vastustaja seisukoht
2. O. S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
3. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajate ja vastustaja seletused ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on vaidlustatud lahendi tegemisel rikkunud oluliselt menetlus- ja materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ja tühistatud osas saata tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. 37.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vastavalt kohtuistungil antud täpsustavale seletusele on apellant vaidlustanud maakohtu otsust järgmises ulatuses: 1) täies ulatuses osas, milles maakohus rahuldas hageja nõuded tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, muuta töölepingu lõpetamise formuleeringut, mõista kostjalt välja hüvitised töölepingu ebaseadusliku lõpetamise ja lõpparve kinnipidamise eest, samuti mõista välja 2009. aasta veebruari- ja märtsikuu saamata töötasu ning hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest; 2) osaliselt vastuhagi rahuldamata jätmist varalist kahju puudutava nõude osas. Apellant ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue 2126 krooni välja mõistmiseks kahel tööpäeval puudumise eest ja nõue tööandja vara tagastamiseks. Seega nende kahe nõude osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 alusel jõustunud.

38. Esmalt võtab kolleegium seisukoha hageja nõude osas saamata töötasu ja kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks. Selle nõude lahendamisel kolleegium maakohtu poolt menetlus- ega materiaalõiguse normide rikkumist ei tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid

§ 654lg 6 alusel.

Ka apellatsioonkaebus ei sisalda sisulisi vastuväiteid maakohtu otsusele selle nõude lahendamise kohta. Tegemist on nõudega

1. aasta veebruari- ja märtsikuu töötasude ning kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et töösuhe 10.03.2009 lõppes, samuti, et hagetavad rahasummad kuulusid lõpparve koosseisu. Lõpparve väljamaksmise kohustus ei sõltu töölepingu lõpetamise formuleeringust. 22.04.2009 avalduses (t I kd lk 31-32) on kostja teatanud, et tasaarvestab hagejal saadaolevad rahasummad varalise kahjuga, mida hageja kostjale tekitas. Töötaja palgast kinnipidamine töötaja eelneva kirjaliku nõusolekuta sai vaidlusalusel perioodil toimuda vaid kooskõlas PalS §-dega 36 ja
2. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1152-05 laienesid samad sätted ka kinnipidamistele lõpparvest. PalS § 36 lg 2 kohaselt sai tööandjale tekitatud kahju hüvitamiseks summasid kinni pidada vaid töötaja eelneval nõusolekul. Puudub vaidlus, et käesolevas asjas töötajalt nõusolekut ei küsitud.
3. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et olukorras, kus ta on saamata töötasu osas täitnud töövaidluskomisjoni otsuse, võib samade rahasummade osas kohtuotsuse jõustumine tekitada lahendi täitmisel segadust.

§ 442

lg 5 kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema täidetav ka muu otsuse tekstita. Seega on mõistlik lisada otsuse resolutsiooni märge lahendi osalise täidetuse kohta töövaidluskomisjoni otsuse alusel. 9

1. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja 10.03.2009 käskkirja (t I kd lk 85) kui distsiplinaarkaristuse vormistamise dokumendi sisu ei vasta kuni 01.07.2009 kehtinud TDVS-i § 11 lg-le
2. Käskkirjast nähtub, et tööandja oli 05.03.2009 raamatupidamisdokumente kontrollides avastanud, et pearaamatupidaja oli teinud juhtkonnaga kooskõlastamata korduvalt äriühingu arveldusarvelt ülekandeid endaga seotud äriühingutele, ülekanded ei olnud seotud tööandja tegevusega, ka oli võltsitud raamatupidamisdokumente. Samuti nähtub käskkirjast, et pearaamatupidaja keeldus 06.03.2009 tehingute kohta seletuse andmisest ega ilmunud järgmisel tööpäeval enam tööle. Ringkonnakohtu istungil möönis vastustaja, et 06.03 toimus tal vahetu ülemusega jutuajamine, kuid selle sisu ta ei mäleta. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et sama 06.03.2009 kuupäevaga oli ta vormistanud avalduse töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel, mille edastas tööandjale posti teel (t I kd lk 91). Vastustaja 19.03.2009 kirjast (t I kd lk 140) endisele tööandjale nähtub, et selleks ajaks oli ta töölepingu lõpetamisest usalduse kaotuse alusel teadlik ega väljendanud arusaamatust vabastamise aluste suhtes, küll aga oli seisukohal, et ei tekitanud tööandjale varalist kahju ning et seda saab tuvastada ainult kohus. Sama kordas ta kirjas 14.04.2009 (t I kd lk 141). Ka töövaidluskomisjonile kahe kirja vahelisel ajal 31.03.2009 esitatud avalduses (tvk t 9.42/1762 lk 17) ei väljendanud ta teadmatust, milliseid tehinguid, ülekandeid, seotud äriühinguid tööandja 10.03.2009 käskkirjas silmas pidas. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et hageja sai kostja käskkirjast aru ja teadis, mida talle ette heidetakse. Töötajaks, kelle suhtes vaidlusalune käskkiri tehti, oli pearaamatupidaja - seega isik, kes vahetult teostas kõiki raamatupidamistoiminguid äriühingus ning vastutas kogu ettevõtte raamatupidamisarvestuse, -aruandluse jmt eest (ametijuhendi p 3; t I kd lk 8083). Seega pidi ta olema teadlik kõigist ülekannetest jmt, mis tööandja raamatupidamises toimusid ja mida talle ette heideti. Seega asjaolu, et käskkiri ei sisalda konkreetsete ülekannete kuupäevi, summasid, raha saanud äriühingute andmeid jmt konkreetsemaid andmeid väidetavate rikkumiste kohta, ei saa olla aluseks selle tühiseks tunnistamiseks. Kirjalikust dokumendist, millega karistus määrati, pidi töötaja jaoks olema arusaadav, mille eest teda karistati.
3. Küll aga peab vaidlustamise korral tööandja olema võimeline käskkirjas esile toodud rikkumisi tõendama. Vaidluse käigus ei ole tööandjal võimalik muuta distsiplinaarkaristuse määramise alust, küll aga võib tööandja karistuse määramisel aluseks olnud asjaolusid täiendada, täpsustada. Käesolevas asjas on kostja esitanud hageja süütegude tõendamiseks rida dokumentaalseid tõendeid, mida aga maakohus otsuses ei analüüsinud. Ka ei analüüsinud kohus hageja poolt kostjale vastuseks esitatud väiteid ja tõendeid (näiteks laenulepingut ja selle väidetavat seost T. OÜ arvetega). Sellega rikkus maakohus

§ 442

lg 8 ja § 230 lg 1, millede kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, ning vastav analüüs ja kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema nähtav otsuse põhjendavas osas. Kirjeldatud olulist menetluslikku rikkumist ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada, sest sellega oleks rikutud menetlusosaliste õigus tõendite hindamise peale edasi kaevata.

§ 688

lg 5 kohaselt ei uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks.

1. Töölepingu lõpetamise seaduslikkuse tuvastamisest sõltub, kas kuuluvad rahuldamisele hageja nõuded lõpetamise formuleeringu muutmiseks ja hüvitise saamiseks TLS § 117 lg 2 alusel. Seega ka need nõuded tuleb maakohtul uuesti läbi vaadata.
2. Hüvitise nõude osas TLS § 119 lg 2 alusel (lõpparve kinnipidamise eest suuruses kuni ühe kuu keskmine palk) on maakohus võtnud hageja keskmise palgana arvesse hageja 10 enda allkirjaga tõendi (tvk t 9.4-2/1763/09 lk 21) alusel 28 381 krooni, märkides samas, et kostja väitel oli hageja keskmiseks palgaks 27 248 krooni, kuid vastavat arvestust kostja esitanud ei ole. Tegelikult on sama töövaidlusasja toimikus (lk 29) kostja juhatuse liikme ja raamatupidaja allkirjadega tõend hageja keskmise palga kohta suuruses 27 248 krooni. Seega eelistas kohus ühte tõendit teisele oma valikut põhjendamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda pooltele võimalus tõendada esitatud palga kujunemist, et otsustada, kumba tõendit hüvitis(t)e arvestamisel aluseks võtta.
3. Samuti on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme sellega, et jättis eelmenetluse vajalikus ulatuses läbi viimata.

§ 392

lg 1 p 3 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ja p 4 kohaselt tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Sama sätte lg 1 p 1 kohaselt tuleb esmalt selgitada eelmenetluses välja hageja (vastuhageja) nõuded. Seega arutab kohus eelmenetluses pooltega lahendatava vaidluse faktilist ja õiguslikku olukorda ning võib

§ 230

lg 2 kohaselt teha menetlusosalistele ettepanekuid täiendavate tõendite esitamiseks.

1. Käesolevas asjas on tasaarvetuse tühisuse tõttu (vt otsuse p 38) kujunenud olukord, et kostja vastunõue varalise kahju hüvitamiseks on muutunud ebaselgeks. Maakohtul oli eelmenetluses võimalus ja kohustus selgitada kostjale võimalust tasaarvetuse tühiseks osutumise kohta ning selgitada õigust esitada alternatiivne vastunõue. Seda ei toimunud ja menetluses on kujunenud olukord, et vastuhagetava nõude alus ega suurus ei ole selge. Viidatud tasaarvestuse avaldusest nähtub kostja seisukoht, et hageja peab talle hüvitama varalise kahjuna 73 746.95 krooni (T. OÜ-le ülekantud rahasummad) + 24 740 krooni (
2. aasta septembrikuus ja
3. aasta jaanuarikuus puhkuste ajal väljamakstud töötasu), kuid vastunõue on esitatud vaid summas 55 592.95 krooni. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostjale anda võimalus vastunõude täpsustamiseks, arvestades asjaolu, et tasaarvestus osutus tühiseks. Kostjal tuleb otsustada, millist varalist kahju peab ta vajalikuks ja mõistlikuks nõuda hagejalt tsiviilkohtumenetluses enne kriminaalmenetluse tulemuste selgumist.
4. Kostja vastunõue varalise kahju hüvitamiseks saab tuleneda tööülesannete rikkumisest hageja poolt. Maakohus on asjakohaselt lähtunud TööK-i sätetest, kuid jaotanud ebaõigesti pooltevahelise tõendamiskoormuse. Töötaja materiaalset vastutust reguleerisid TööK §-d 125-
5. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hagejaga oleks sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping. TööK § 125 lg 1 kohaselt kandsid töötajad, kes on süüdi kahju tekitamises ettevõttele, asutusele või organisatsioonile, materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju olemasolu korral. Üldjuhul kandsid nad vastutust TööK § 126 järgi keskmise kuupalga ulatuses. Töötaja täieliku materiaalse vastutuse aluseid reguleeris TööK §
7. Vastavalt TööK §-le 125 kandsid töötajad vastutust otsese tegeliku kahju olemasolu korral juhul, kui täidetud oli kolm eeldust: 1) kahju oli tekitatud töötaja õigusvastase käitumisega; 2) kui kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses töötaja õigusvastase tegevuse või tegevusetusega ja 3) kui kahju oli tekitatud töötaja süülise tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. Materiaalne vastutus sai järgneda vaid kõigi kolme tingimuse üheaegse esinemise korral. Seega pidi kostja tõendama 1) otsese varalise kahju tekkimist tööandjal; 2) kostja õigusvastast käitumist; 3) kahju tekkimise põhjuslikku seost hageja õigusvastase käitumisega. Hagejal oli võimalik tõendada, et ta ei olnud kahju tekkimises süüdi. Maakohus ei selgitanud eelmenetluses pooltele kirjeldatud tõendamiskoormuse jagunemist ja jättis seega täitmata

§ 351lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustuse.

Viidatud sätte kohaselt tuleb kohtul eelmenetluses selgitada pooltele, millisel õiguslikul alusel ja sellest tulenevalt millistel eeldustel saaks 11 (vastu)hagi rahuldamisele kuuluda. Samuti tuleb vajadusel teha pooltele ettepanek esitada oma väidete tõendamiseks täiendavaid tõendeid.

1. Maakohus on analüüsinud kostja vastunõudena ka 22.04.2009 avalduses sisalduvat puhkuse ajal makstud töötasu tagasi saamise nõuet, kuigi tsiviilasja materjalidest ei ole selge, kas vastuhagetava 55 592.95 krooni hulka see summa üldse kuulub. Juhuks, kui asja uuel arutamisel peaks kostja selle summa osas selge vastunõude esitama, peab kolleegium mõistlikuks selle nõude õigusliku kvalifitseerimise selgitamiseks vastata apellandile, et ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kui viimane jõudis järeldusele, et PalS § 37 tagasinõudeks alust ei anna. Ringkonnakohus lisab, et tagasinõudeks ei anna alust ka PalS § 36 lg 2, nagu väidab apellant. Nimetatud sätte kohaselt võib tööandja töötaja palgast ilma tema nõusolekuta kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse ja töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid. Käesoleval juhul ei ole tegemist kummagi juhtumiga. Küll aga ei tähenda see, et tööandjal ei saaks olla võimalik muul õiguslikul alusel (näiteks tekitatud varalise kahjuna) pearaamatupidajalt tema enda poolt talle endale puhkuse ajal makstud töötasu hüvitamist nõuda, kui pearaamatupidaja ei tõenda, et tegi tõepoolest tööd juhtkonna korraldusel ja et tasu saamiseks oli juhtkonnaga kokkulepe.
2. Menetluskulud jaotab esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel, kui on lõplikult selgunud nõuete ja vastunõuete rahuldamise ulatus.
3. Küll aga tuleb apellandilt

§ 179

lg 1 alusel mõista riigituludesse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel vähemtasutud riigilõiv. Nimetatud sätte kohaselt mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muuhulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta riigilõivu töötasu või palga nõudmise ja töölepingu ülesütlemise formuleeringu muutmise hagi läbivaatamisel. Seega kujuneb kaebuse hind käesolevas asjas maakohtu poolt väljamõistetud hüvistest (28 381 + 30 866) + väljamõistmata jäetud 55 592.95 kroonist varalise kahju hüvitamiseks, seega kokku 114 839.95 krooni. Riigilõivu määra arvestamisel tuleb lähtuda hagi esitamise aja seisust. Seega oleks apellant pidanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel tasuma riigilõivu 12 500 krooni (798.90 eurot). Malle S.ik Ulvi Loonurm Imbi Sidok Parandatud 28.04.2011.a määrusega RESOLUTSIOON: 1. Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 21.03.2011 kohtuotsuses viga ja lugeda õigeks vaidlustatud Harju Maakohtu otsuse kuupäevaks 22.11.2010. 2. Määruse peale võib edasi kaevata, esitades määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. 12