← Eesti

3-10-227/26

Obsah (4)§ 2§ 1§ 4§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 8. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-2

nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ § 4 lg 5 kohaselt tuleb enne sõiduki registreerimist sõidukile teostada registreerimiseelne ülevaatus ning § 4 lg 6 p 7 kohaselt registreerimist ei teostata, kui sõidukil puudub kehtestatud korras nõutav riiklik tüübikinnitus. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 10. augusti 2004. a

nr 170 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundi kontrollimise eeskiri“ § 3 lg 1 kohaselt teostavad registreerimiseelset ülevaatust Maanteeamet ja tema kohalik asutus. Sama

§ 2

p 16 kohaselt on sõiduki registreerimiseelne ülevaatus sõiduki dokumentidele ja kehtivatele nõuetele vastavuse kontrollimine ettenähtud mahus. Registreerimiseelse ülevaatuse kontrollimaht on toodud

lisades 6 ja

  1. Tehnonõuded on kehtestatud teede- ja sideministri
  2. mai
  3. a

ga nr 50 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustatusele esitatavad nõuded“.

s toodud nõuded on aluseks sõiduki, selle osade ja varustuse ekspertiisi, katsetuse, tüübikinnituse ja toodangu järelevalve teostamisel ning sõiduki tehnoseisundi ja varustuse kontrollimisel. Sama

§ 2

lg 1 p 1 kohaselt kehtestatakse teeliikluses osaleva sõiduki tehnoseisundile ja varustusele esitatavad nõuded pärast 1997. a 1. jaanuari liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile

lisaga

  1. Lisa 1 grupi 2 koodi 201 p 1 järgi on sõidukile lubatud paigaldada ainult koodides 202-220, 222-226 ja 1102 käsitletud valgustus- ja valgussignalisatsiooniseadmeid. Kõik sõidukile paigaldatud valgustus- ja valgussignalisatsiooniseadmed peavad olema töökorras. Tulenevalt majandus- ja kommunikatsiooniministri
  2. märtsi
  3. a

nr 44 „Autode ja nende haagiste ning mootorrataste tüübikinnitamise eeskiri“ § 3 lg-st 1 teostab tüübikinnitust pädeva asutusena Maanteeamet.

§ 2

p 14 kohaselt on riiklik tüübikinnitus menetlus, mille tulemusena pädev asutus tüübitunnustamise, esitatud dokumentide, tüübikatsetuste, ekspertiiside või kontrollimiste alusel tunnistab, et sõiduki või toote tüüp vastab

nõuetele. Mõiste hõlmab ka üksiksõiduki kinnitust.

§ 1

lgte 1 ja 2 kohaselt reguleerib määrus M, N, O ja L kategooria sõidukite ja sõiduki osade, seadmete, süsteemide ja varustuse tüübikinnitust. Määrus on kohustuslik kõigile Eestis sõidukeid ja tooteid valmistavatele ja sissetoovatele ning sõidukeid ümberehitavatele juriidilistele ja füüsilistele isikutele.

§ 4

lg 5 p 4 järgi teostatakse sõiduki tüübi riiklik tüübikinnitus vastavalt lisades 2, 6, 7 või 8 nimetatud toodete EÜ tüübikinnituste või E tüübikinnituste tunnustamise teel, välja arvatud sõidukite (mitte-EÜ turule toodetud sõidukid) puhul, mille riiklik tüübikinnitus teostatakse

§ 7(üksiksõiduki kinnitus) kohaselt. 2

(7)3-10-227 Sõidukile AMG Hummer H2 on tootja poolt paigaldatud katusele laternaid. Selline tegevus ei vasta Eestis kehtestatud nõuetele. Sõiduki registreerimiseelseks ülevaatuseks olid kõik nõuetele mittevastavad tuled muudetud kasutuskõlbmatuks. Kuna need ei olnud sõiduki registreerimiseelseks ülevaatuseks eemaldatud, siis märgiti see asjaolu registreerimistunnistuse märkuste lahtrisse. Märkused on lisatud tunnistusele ka sõiduki kasutaja kaitseks, vältimaks hilisemaid pretensioone liiklus- ja tehnojärelevalve poolt liikluses ja tehnoülevaatusel. Lahter on täidetud direktiivi 1999/37/EÜ lisa I p II alap II.7 alusel, mille järgi võivad EL liikmesriigid lisada teavet (registreerimistunnistuse I ossa). Registreerimistunnistuse märkustes on lisatud sõiduki tehnilised karakteristikud, täpsustused ja tingimused, mis alustel võib sõidukit liikluses kasutada.
  1. Hanna-Helena Kalda Soeson esitas
  2. jaanuaril
  3. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Maanteeametit sõiduki tehnilist passi muutma ja väljastama uue, märkusteta tehnilise passi. Kaebuses ja menetluse käigus esitatud põhjendused: 1) kaebaja sõidukile väljastati tehniline pass märkustega, mida kaebaja ei taotlenud. Vastustaja rikkus seadust, märkides omaalgatuslikult passi taotlemata andmed. Õigusliku alusena viidatakse direktiivi sättele. Vastustaja ei osanud välja tuua siseriiklikku õigusakti sellise toimingu tegemiseks, vaid asus omavoliliselt tõlgendama Euroopa Liidu seadusandlust, tuues toimingu alusena otseselt direktiivi. Asutus ei tohi Euroopa Liidu õigust oma kasuks tõlgendada, kui puudub vastav siseriiklik seadusandlus. Selline õigus on üksikindiviidil; 2) kaebaja ei nõustu vastustaja tõlgendusega järgnevas: sõiduki mittevastavus Euroopa nõuetele ja kohaldatud õigusaktide kohaldamise võimalikkus, mille alusel vastavus määratakse; vastustaja toodud mõisted ja viidatud õigusaktide kohaldamise võimalikkus, millest tulenevalt toiminguid teostati; direktiivi otsekohaldatavus vastustaja poolt. Seaduses puudub alus tehnilisse passi suvaliste andmete märkimiseks ja märkuste lahtrisse just selliste andmete märkimiseks. Vastustaja on jätnud märkimata ümberasuja staatuse. Nn ümberasuja staatus on eriline, ümberkolija on „täna siin ja homme seal“ (tavaliselt seoses töölähetusega) ega pea oma autot Euroopa Liitu saabudes kohe ümber ehitama. Ümberasuja staatus tuleneb maksuvabastusest ning põhineb asjaolul, et kaebaja elas rohkem kui aasta väljaspool Euroopa Liitu. Tegemist on ümberehitamata sõidukiga, mis on ostetud Ameerika Ühendriikidest ja toodud kolimisautona; 3) vastustaja vastuses märgitakse, et riiklik tüübikinnitus on menetlus, mille tulemusena pädev asutus tunnistab, et sõiduki tüüp vastab

nõuetele, ning mõiste hõlmab ka üksiksõiduki kinnitust. Seetõttu on asjakohatud edasised väited, et miski sõiduki juures ei vasta

nõuetele. Tüübikinnitus on antud ja seega vastab sõiduk

nõuetele. Sõiduki tehnilise seisukorra vastavuse sõltuvusse seadmine tehnilisse passi tehtavatest märkustest on meelevaldne ja ei ole seaduslik.

  1. detsembril
  2. a väljastatud üksiksõiduki kinnituse tunnistus tõendab majandus- ja kommunikatsiooniministri
  3. märtsi
  4. a

nr 44 „Autode ja nende haagiste ning mootorrataste tüübikinnitamise eeskiri“ § 2 p 23 kohaselt, et sõiduk vastab nõuetele. Seadusele mittetuginev on väide, et tehnilisse passi märgitav märkus on eeltingimus sõiduki registreerimiseks. Pigem on eeltingimuseks üksiksõiduki kinnitus, mis tõendab sõiduki vastavust Eestis kehtivatele nõuetele. Arusaamatuks jäävad vastustaja väited tulede eemaldamise jms kohta, sest üksiksõiduki kinnituse tunnistus tõendab sõiduki nõuetele vastavust. LS § 14 lg 1 kohaselt on tüübikinnitus menetlus, millega pädev asutus tunnistab antud sõiduki tüübi vastavust kehtivatele tehnonõuetele.

nr 44 § 2 p 27 kohaselt tõendab üksiksõiduki kinnitus sõiduki

nõuetele vastavust. Eelnevast tuleneb, et vaidlusaluse sõiduki vastavust õigusaktidele tõendab ja saab tõendada üksnes üksiksõiduki kinnitus. Arusaamatu on vastustaja seisukoht, et sõiduk justkui ei vasta nõuetele, kui talle on 3

(7)3-10-227 väljastatud üksiksõiduki kinnituse tunnistus. Vastustaja väitel võinuks ta keelduda sõiduki registreerimisest majandus- ja kommunikatsiooniministri 10. augusti 2004. a

nr 170 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ § 4 lg 6 p 1 alusel, mille kohaselt registreerimist ei teostata, kui sõiduki ehitus ei vasta Eestis kehtivatele nõuetele. Seisukoht jääb arusaamatuks, sest sõidukile on väljastatud tüübikinnitus; 4) sõiduki tehnilise passi näol on tegemist halduse üksikaktiga ning haldusakti põhjenduses tuleb märkida selle andmise faktiline ja õiguslik alus. Antud juhul puuduvad faktilised ja õiguslikud asjaolud tehnilisse passi lisamärkuste tegemiseks.

  1. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) vastustaja kordab
  2. jaanuari
  3. a vastuses tehtud viiteid LS ning selle alusel kehtestatud määruste (
  4. mai
  5. a määrus nr 50,
  6. augusti
  7. a määrus nr 175,
  8. augusti
  9. a määrus nr 170 ja
  10. märtsi
  11. a määrus nr 44) sätetele ning leiab, et eeltoodut arvesse võttes ei vasta sõidukile tootja poolt paigaldatud katuselaternad Eestis kehtestatud nõuetele. Seetõttu võinuks vastustaja keelduda sõiduki registreerimisest „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskirja“ § 4 lg 6 p 1 alusel. Nõuetele mittevastavad tuled olid aga muudetud kasutuskõlbmatuks, ning vastustaja, pidades seda piisavaks, ei nõudnud kaebajale vastu tulles sõiduki registreerimiseks tulede eemaldamist. Tulede kasutuskõlbmatuks muutmine on nt võimalik pirnide väljakeeramise, tulede korpuse sõiduki kere värvi värvimise ja hajuti klaasi asemele plastkorpuse paigaldamisega. Kuna tuled olid muudetud kasutuskõlbmatuks, ei käsitlenud vastustaja neid enam tuledena ja luges sõiduki nõuetele vastavaks. Vastustaja üheks põhiülesandeks on Maanteeameti põhimääruse § 9 p-st 2 tulenevalt liiklusohutuse suurendamine ja liiklusvahendite keskkonnakahjulikkuse vähendamine. Seega vastutab vastustaja selle eest, et liikluses oleksid ainult nõuetele vastavad ja ohutud sõidukid. Märkuse lisamine registreerimistunnistusele on vajalik, kuna see on eeltingimuseks sõiduki registreerimisel. Ühtlasi väldib märkus hilisemaid probleeme liiklusvõi tehnojärelevalve käigus, hõlbustades oluliselt järelevalve teostajate tööd tähelepanu juhtimisega asjaolule, et sõiduki registreerimise hetkel olid keelatud tuled muudetud kasutuskõlbmatuks ja seega sõiduk nõuetele vastavaks. Kui tehnoülevaatusel ilmneks, et tuled on kasutuskõlblikud, loetaks sõiduki tehnoseisund nõuetele mittevastavaks ning sõiduki kasutamine teeliikluses poleks lubatud. Kuna vastustaja võimaldab sõiduki registreerida kasutuskõlbmatuks muudetud tuledega, peab see olema tuvastatav ning seetõttu tehaksegi märkus sõiduki registreerimistunnistusele. Sõiduki tüübikinnitus on spetsiaalne, ainult vastustaja pädevuses olev menetlus, mistõttu ei pea politseiametnikud ega tehnoülevaatajad kõigi tüübikinnituse menetluse detailidega kursis olema. Seetõttu ongi kõnealune informatsioon kantud sõiduki registreerimistunnistusele. Vastavad märkused on lisatud näitamaks, millises komplektsuses ja tingimustel on vastustaja andnud nõusoleku sõiduk registreerida. „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskirja“ § 2 p 5 kohaselt on registreerimistunnistus

lisas 1 toodud vormi kohane sõiduki registrisse kandmist tõendav dokument, milles ca kolmandiku suurune ala on jäetud märkuste jaoks. On iseenesest mõistetav, et vastustaja registreerimistunnistuse väljastajana võib kanda tunnistusele asjakohast informatsiooni sõiduki kohta ilma, et selline õigus peaks expressis verbis mõne õigusakti sättest tulenema; 2) vastustajale jääb arusaamatuks, millist seadust on kaebaja arvates rikutud; 3) sõiduki registreerimistunnistus ei ole halduse üksikakt. Ka registrikanne ei ole haldusakt, kuid kandele või eelneda haldusakt (nt sõiduki registreerimiseelsel ülevaatusel tehtav otsus sõiduki nõuetele vastavuse kohta, riiklik tüübikinnitusmenetlus); 4

(7)3-10-227 4) kaebaja pole näidanud, kuidas vastustaja on kõnealuses haldusmenetluses tema õigusi rikkunud või vabadusi piiranud. Kaebaja pole viidanud ühelegi asjaolule, mis rikuks tema õigusi.
  1. Tallinna Halduskohtu
  2. mai
  3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema subjektiivseid õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebaja ei ole näidanud, kuidas on vastustaja tema õigusi rikkunud või vabadusi piiranud. Kaebuses ega kahes täienduses, hoolimata vastustaja poolt puudusele tähelepanu juhtimisest, ei ole sellel küsimusel üldse peatutud. Sellest järeldub, et kaebaja, vaatamata juristist esindajale, ei oska selgitada, kuidas ja milliseid kaebaja õigusi on rikutud ja vabadusi piiratud. Ka kohus ei oska kaebaja eest seda välja mõelda ega peagi seda tegema. On küll õige, et märkustesse on kantud omaniku poolt mittetaotletud informatsioon, kuid see pole automaatselt võrdsustatav õiguste rikkumisega. Sõidukit ei jäetud registreerimata. Kuidas ja milliseid piiranguid seavad kaebajale märkused, jääb arusaamatuks. Juba ainuüksi eelmärgitu tõttu on kaebus põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele; 2) kuna kohus ei ole ise selgesõnaliselt kohustanud kaebuse puudust kõrvaldama ja õiguste rikkumist täiendavalt selgitama, peab kohus vajalikuks esitada seisukoht ka vaidluse sisulise külje kohta. Kohus nõustub vastustaja seletustes esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neis toodut korrata. Vastustaja on üksikasjalikult põhjendanud nii
  4. jaanuari
  5. a vastuskirjas kaebaja selgitustaotlusele kui ka kirjalikus seletuses kaebuse kohta, millistest õigusaktidest lähtudes oli tal õigus vaidlusalune märkus sõiduki tehnilisse passi teha ning mis on märkuse eesmärk. Kaebaja ei ole suutnud neid väiteid/aluseid ümber lükata, samuti ei ole ta väitnud ega tõendanud, et märkuses toodu ei vastaks tegelikkusele. Märkuse lisamine on kohane, näitamaks ära, millises komplektsuses ja millistel tingimustel on Maanteeamet andnud nõusoleku sõiduki registreerimiseks. Kaebaja leiab ekslikult, et ta on vaidlustanud haldusakti. Sõiduki registreerimise ja registreerimistunnistuse väljastamise näol on tegemist haldustoiminguga. Seetõttu on põhjendamatud etteheited, et vastustaja pole üht või teist asjaolu põhjendanud, nt on jätnud märkimata ümberasuja staatuse, haldusakti andmise õigusliku ja faktilise aluse jms. Kaebajapoolsed osundamised väidetavatele motiveerimispuudustele sõiduki tehnilises passis on alusetud. On tõsi, et Euroopa Liidu direktiivid, erinevalt määrustest, ei ole otsekohaldatavad. Kuidas on aga vastustaja viidatud direktiivi alapunkt vastuolus vastustaja viidatud siseriiklike õigusaktide sätetega ning kuidas on vastustaja kohaldanud direktiivi kaebaja kahjuks, jääb selgusetuks, sest kaebaja pole näidanud, milliseid tema õigusi on rikutud. Kaebaja pole selgitanud, milles seisnes väidetav „olulises määras seaduse rikkumine“ ning millist kasu sai vastustaja kaebaja arvel Euroopa Liidu seadusandluse väidetava omavolilise tõlgendamise tõttu. Kohtul puudub alus vastustaja kohustamiseks uue, märkusteta tehnilise passi väljastamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  6. Hanna-Helena Kalda Soesoni apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kaebaja õiguste rikkumine tuleneb juba sellest, et igaühel on õigus õiglasele haldusele, mis eeldab tegutsemist seaduse alusel, mitte omavoliliselt. Õigus seaduslikkusele on ilmselge, mistõttu kaebaja ei pidanud vajalikuks kaebust selles osas täiendada. Vastustaja vastuses 5
(7)3-10-227 puudus õigusnormidega sisustatud sisu ja põhjendus. Kaebaja õiguste rikkumise tingib märkuste ebaselgus ja ebakonkreetsus. Jääb arusaamatuks, mida tähendab „kasutuskõlbmatuks“ (kuidas saab kaebaja muuta tuled kasutuskõlbmatuks, kui need on tehase poolt paigaldatud) ja „tagumised porikummid“ (igal autol on porikummid, kaebaja ei ole neid ülevaatuse jaoks paigaldanud). Kaebajale on arusaamatu, miks lisati tehnilisse passi tema poolt mittetaotletud märkusi; 2) kohus ei selgitanud ega hinnanud piisaval määral kaebaja taotlusi. Kaebaja taotles vajadusel välja nõuda sõiduki registreerimise/tehnilise passi taotluse, kontrollimaks, et ta ei ole taotlenud märkuste lisamist. Kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei arvestanud piisaval määral kaebaja seisukohtadega. Kohus pidanuks analüüsima, mis alusel tehnilisse passi kanne tehti, kas vastustajal oli õigus kannet teha, kas selline nõue (tuled ja topelt porikummide paigaldamine) eksisteerib Eesti õiguses ja kas nõuded on kohaldatavad ka ümberasuja autole. Kohus pelgalt järeldas, et märkuste tegemine on õigustatud, kuid pidanuks selgitama, kas nõuded on seaduslikud. Kohus jättis kaebaja tõendid (üksiktüübikinnituse ja tehnilise passi) ning väited hindamata. Kaebuse sisuks on küsimus, kas vastustajal on õigus ja seadusest tulenev alus lisada tehnilisse passi märkusi või mitte. Vastustaja
  1. märtsi
  2. a vastuses peeti iseenesest mõistetavaks, et vastustaja sõiduki registreerimistunnistuse väljastajana võib kanda tunnistusele asjakohast informatsiooni sõiduki kohta ilma, et selline õigus peaks expressis verbis mõne õigusakti sättest tulenema. Vastustaja
  3. jaanuari
  4. a vastuses märgitu kohaselt on lahter täidetud direktiivi punkti alusel, mille järgi võivad EL liikmesriigid lisada teavet (registreerimistunnistuse I ossa); registreerimistunnistuse märkustes on lisatud sõiduki tehnilised karakteristikud, täpsustused ja tingimused, mis alustel võib sõidukit liikluses kasutada. Kaebaja on väitnud, et ametiasutusel puudub võimalus direktiivi indiviidi kahjuks otse kohaldada ning norm peab olema inkorporeeritud siseriiklikku õigusakti. Kohus ei ole hinnanud, millisel alusel siiski vastustaja lisab tehnilisse passi omal algatusel valikuliselt märkusi.
  5. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kaebaja ei ole esimese astme kohtus selgitanud, kuidas vastustaja toiming – registreerimistunnistuse väljastamine koos sinna kantud asjakohaste märkustega sõiduki ja selle varustuse kohta – rikub tema õigusi. Ka apellatsioonkaebuses märgitud põhjused (igaühe õigus õiglasele haldusele jms) ei ole arvestatavad. Kohus leidis õigesti, et kaebaja pole osanud selgitada, kuidas ja milliseid õigusi on vastustaja registreerimistunnistust väljastades rikkunud, ning mittetaotletud informatsiooni kandmine sõiduki registreerimistunnistusele ei ole isiku õiguste rikkumine. Kaebaja hinnangul rikub tema õigusi ka märkuste ebaselgus ja ebakonkreetsus, kuid samas on ta taotlenud registreerimistunnistuse väljastamiseks kohustamist märkusteta, mitte selgema ja konkreetsema informatsiooni märkimist. Seega on nimetatud viited kaebaja õiguste rikkumisele asjakohatud. Asjaolu, et kaebaja ei saa täielikult aru kogu tunnistusele kantud informatsioonist, ei saa käsitleda õiguste rikkumisena. Tunnistusel on mitmeid andmeid, millest nn tavakodanik aru ei saa (tüübikinnituse number, sõiduki kategooria ja tüüp, tüübikood, ID-kood jms); 2) kaebaja ei märgi, milliseid konkreetseid norme kohus rikkus, ega selgita, mis on tema arvates taotluste hindamise piisav määr. Asjaolu, et kaebaja ei ole taotlenud vastustajalt märkuste lisamist, pole vaidluse all. Väidetavalt ei ole kohus hinnanud, mis alusel vastustaja registreerimistunnistusele märkusi lisab. Kohus märkis, et vastustaja on seletustes üksikasjalikult põhjendanud, millistest õigusaktidest lähtudes oli tal õigus märkusi teha. Vastustaja ei hakka halduskohtus esitatud seisukohti apellatsioonimenetluses kordama. Väited, et kohtuotsus pole seaduslik ja põhjendatud ning kohus ei arvestanud piisaval määral kaebaja 6
(7)3-10-227 seisukohtadega, on argumenteerimata. Väide, et kohus ei hinnanud kaebaja tõendeid (tüübikinnitust ja registreerimistunnistust) ning väiteid, jääb arusaamatuks. Asjas ei vaielda selle üle, kas kaebaja sõiduk vastab tehnonõuetele või mitte, vaid selle üle, kas vastustajal on õigus kanda registreerimistunnistusele märkusi. Kaebaja viitab veelkord asjaolule, et ametiasutusel puudub võimalus direktiivi indiviidi kahjuks otse kohaldada. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et jääb selgusetuks, kuidas on vastustaja kohaldanud direktiivi kaebaja kahjuks või millist kasu on vastustaja saanud, tõlgendades direktiivi „omavoliliselt“.
  1. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks menetlusosalised täiendavaid avaldusi ja seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebuse esitaja ei ole näidanud, kuidas on vastustaja tema õigusi rikkunud või milliseid vabadusi piiranud. Vastustaja on tunnistanud kaebaja sõiduki nõuetele vastavaks, väljastanud üksiksõiduki kinnituse tunnistuse, registreerinud sõiduki ja väljastanud registreerimistunnistuse. Halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamine eeldab HKMS § 7 lg-st 1 tuleneva kaebeõiguse olemasolu, mida käesolevast asjast ei nähtu. Kaebeõiguse olemasolu ei järeldu ka apellatsioonkaebuses märgitust, et igaühel on õigus õiglasele haldusele ja seaduslikkusele. HKMS § 7 lg-s 1 väljendatud subjektiivse õiguskaitse põhimõttest tulenevalt ei saa ainuüksi haldusorgani tegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks halduskohtusse kaebusega pöörduda.
  4. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.