Obsah (6)

§ 26§ 92§ 31§ 7§ 10§ 93

3-10-227 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-227 Haldusasi H.-H. K. S.’i

§ 26lg 1 p 6/.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda /

§ 92lg 1, § 93 lg 1/.

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 17.05.2010, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). Edasikaebamise kord ASJAOLUD 1

1. 09.12.
2. a pöördus H.-H. K. S. oma sõiduki AMG Hummer H2 registreerimiseelseks ülevaatuseks Maanteeameti poole. 28.12.
3. a Maanteeameti väljastas talle sõiduki registreerimistunnistuse (tehnilise passi) nr ED218442, mille märkuste lahtrisse on kirjutatud: „Üksiksõiduki kinnitus: ümberasuja vara. Paigaldatud tagumised porikummid. Kõik katusel olevad tuled ja tagumine küljetuli muudetud kasutuskõlmatuks.“ /tl 6/.
4. 28.12.
5. a pöördus H.-H.K.S. telefoni teel suulise selgituse saamiseks Maanteeameti poole ning 07.01.2010 esitas ta telefoni teel suulise taotluse väljastada informatsioon, millise õigusakti alusel on sõiduki tehnilise passi nr ED218442 märkustesse kirjutatud selgitus, ning kõrvaldada märkuste lahtrist sinna omaniku poolt mittetaotletud informatsioon. Maanteeamet vastas selgitustaotlusele oma 14.01.
6. a kirjaga nr 811/1000365-001, selgitades H.-H.K.S.i esindaja Sven Soesonile, millisel õiguslikul alusel on vaidlustatud märkused tehnilisse passi sisse kantud /tl 8/. H.-H.K.S. pöördus 17.01.2010 uuesti omapoolsete seisukohtadega Maanteeametisse ja hiljem esitas ka kaebuse vormis juba eelpool nimetatud taotluse /tl 10, 11/.
7. 27.01.2010 edastas H.-H.K.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeameti kohustamiseks sõiduki tehnilise passi nr ED218442 muutmiseks ja uue “märkusteta” tehnilise passi väljastamiseks /tl 2-5, 19/. Kohus 08.02.2010 kohtumäärusega võttis kaebuse menetlusse /tl 15/ ja 17.02.2010 määrusega määras lahendada kaebuse kirjalikus menetluses /tl 25/.
8. 23.03.2010 esitas Maanteeamet kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 29-32/. Nii kaebaja kui ka vastustaja esitasid kohtule ka oma täiendavad seisukohad /tl 37-38, 53-54/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja H.-H.K.S. on seisukohal, et Maanteeamet on rikkunud olulisel määral seadust, sest märkis tehnilisse passi omaalgatuslikult kaebuse esitaja poolt mittetaotletud andmed. 07.01.2010 esitas kaebuse esitaja taotluse väljastada informatsioon viitega õigusaktile, mille alusel on kirjutatud sõiduki tehnilisse passi nr ED218442 märkustesse pikk selgitus, ning muuta tehnilist passi, kõrvaldades märkuste lahtrist sinna omaniku poolt mittetaotletud informatsiooni. Vastustaja ei osanud vastuses viidata õigusliku alusena millelegi muule kui direktiivi 1999/37/EÜ lisa I punkti II alapunktile II.
9. Maanteeamet ei osanud välja tuua siseriiklikku õigusakti sellise toimingu tegemiseks, vaid asus omavoliselt tõlgendama Euroopa Liidu seadusandlust ehk tuues oma toimingu alusena otseselt direktiivi. Euroopa Liidu õigust ei ole asutusel õigus oma kasuks tõlgendada, seda juhul kui puuduv vastav siseriiklik seadusandlus. Kuid see õigus on vastupidiselt ametiasutusele üksikindiviidil. Vastav viide paikneb ka Rahandusministeeriumi kodulehel: kohtulahend Becker C-8/81 –
10. jaanuar 1982 sätestab direktiivi otsekohaldamise doktriini. Kui liikmesriik ei kohalda EL direktiivi sätet, on maksumaksjal seda õigus ise otse kohaldada, kui direktiiv sätestab isikute õigusi selges ja täpses vormis. Näiteks Eesti (Rahandusministeerium) on sellega arvestanud. Seda direktiivi otsekohaldamise doktriini on püütud ka vaidlustada (kaasused C-131/88 Commisiion v Germany, Marleasing C -106/89 – 1990). Tulemuseks EK lahend, mis kinnitas, kui liikmesriik ei kohalda EL direktiivi, ei saa liikmesriik direktiivi sätet ise otse kohaldada maksumaksja kahjuks. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja tõlgendusega alltoodus:
11. sõiduki mittevastavus Euroopa nõuetele ja vastustaja poolt kohaldatavate õigusaktide kohaldamise võimalikkusega mille 2 alusel vastavus määratakse.
12. tulede jms kõrvaldamine või kasutuskõlbmatuks muutumine, kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja poolt toodud mõistetega ja vastustaja poolt viidatud ja kohaldatavate õigusaktide kohaldamise võimalikkusega, millest tulenevalt vastustaja on toiminguid teostanud.
13. direktiivi otsekohaldatavuse võimalikkus vastustaja poolt ja seaduses toodud aluse puudumine iseseisvalt tehnilisse passi suvaliste andmete märkimiseks
14. sõiduki tehnilisse passi „märkuste lahtrisse” just selliste andmete märkimiseks õigusliku aluse puudumine.
15. Vastustaja on jätnud märkimata ümberasuja staatuse. Nn ümberasuja staatus on eriline, ümberkolija on täna siin ja homme seal, tavaliselt küll seoses töölähetusega seetõttu ei pea ümberkolija ka oma autot ümber ehitama koheselt Euroopa Liitu saabudes. Ümberasuja staatus tuleneb Maksu- ja Tolliameti poolt antud maksuvabastusest ning põhineb asjaolul, et kaebuse esitaja elas rohkem kui aasta väljaspool Euroopa Liitu kordagi sisenemata. Tegemist on eelkõige õigusliku tõlgenduse ja vaidlusega, ning sõiduki faktiline tehniline seisukord on tuvastatav ja tuvastatud, kuna tegemist on uue ümberehitamata sõidukiga, mis on ostetud Ameerika Ühendriikidest ja toodud kolimisautona. Vastustaja Maanteeamet leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. Kaebaja tõlgendus Maanteeameti toimingust on ebaõige. Ühtlasi ei ole kaebaja põhjendanud, miks tema arvates kõnealuse registreerimistunnistuse väljastamine on õigusvastane. Liiklusseaduse (edaspidi - LS) § 13 lõike 1 alusel on liikluses lubatud kasutada sõidukit, mille tehnoseisund vastab Eestis kehtivatele nõuetele. Sama seaduse § 13 lõikes 3 on volitusnorm mootorsõiduki ja selle haagise registeerimise ja tehnoseisundi kontrollimise eeskirjade ning tehnoseisundile ja varustusele nõuete kehtestamiseks. LS § 14 lõike 1 ja 2 järgi on tüübikinnitus menetlus, millega pädev asutus tunnistab antud sõiduki tüübi vastavust kehtivatele tehnonõuetele. Eestis esmakordselt kasutusele võetavate autode, ratastraktorite ja nende haagiste ning mootorrataste tüübid kuuluvad tüübikinnitamisele. Sõiduki tehnonõuded on kehtestatud teede- ja sideministri 18.05.
16. a määrusega nr 50 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele esitatavad nõuded“. Antud määruse § 1 lõike 1 järgi reguleerib määrus teeliikluses osaleva mootorsõiduki ja selle haagise, v.a ratastraktor, liikurmasin ja nende haagised, tehnoseisundile ja varustusele esitatavaid nõudeid. Määruses toodud nõuded on aluseks sõiduki, selle osade ja varustuse ekspertiisi, katsetuse, tüübikinnituse ja toodangu järelevalve teostamisel ning sõiduki tehnoseisundi ja varustuse kontrollimisel. Sama määruse § 2 lg 1 p 1 järgi kehtestatakse teeliikluses osaleva sõiduki tehnoseisundile ja varustusele esitatavad nõuded pärast
17. aasta
18. jaanuari liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile määruse lisaga
19. Lisa 1 grupi 2 koodi 201 punkti 1 järgi on sõidukile lubatud paigaldada ainult koodides 202–220, 222–226 ja 1102 käsitletud valgustus- ja valgussignalisatsiooniseadmeid. Kõik sõidukile paigaldatud valgustus- ja valgussignalisatsiooniseadmed peavad olema töökorras. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.08.
20. a määruse nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ § 4 lõike 5 järgi tuleb enne sõiduki registreerimist sõidukile teostada registreerimiseelne ülevaatus. Sama määruse § 4 lg 6 p 7 järgi ei teostata sõiduki registreerimist, kui sõidukil puudub kehtestatud korras nõutav riiklik tüübikinnitus. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
21. augusti
22. a määruse nr 170 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundi kontrollimise eeskiri“ § 2 p 16 järgi on sõiduki registreerimiseelne ülevaatus sõiduki dokumentidele ja kehtivatele nõuetele vastavuse kontrollimine ettenähtud mahus, mis on toodud määruse lisades 6 ja
23. Sama määruse § 3 lõike 3 kohaselt teostavad registreerimiseelset ülevaatust Maanteeamet ja Maanteeameti kohalik asutus. Tulenevalt majandus- ja kommunikatsiooniministri
24. märtsi
25. a määruse nr 44 „Autode ja nende haagiste ning mootorrataste tüübikinnitamise eeskiri“ § 3 lõikest 1 teostab tüübikinnitust pädeva asutusena Maanteeamet. Määruse § 2 p 14 järgi on riiklik tüübikinnitus menetlus, mille tulemusena pädev asutus tüübitunnustamise, esitatud 3 dokumentide, tüübikatsetuste, ekspertiiside või kontrollimiste alusel tunnistab, et sõiduki või toote tüüp vastab määruse nõuetele. Mõiste hõlmab ka üksiksõiduki kinnitust. Paragrahvi 1 lõigete 1 ja 2 järgi reguleerib määrus M, N, O ja L kategooria sõidukite ja sõiduki osade, seadmete, süsteemide ja varustuse tüübikinnitust. Määrus on kohustuslik kõigile Eestis sõidukeid ja tooteid valmistavatele ja sissetoovatele ning sõidukeid ümberehitavatele juriidilistele ja füüsilistele isikutele. Paragrahv 4 lg 5 p 4 järgi teostatakse sõiduki tüübi riiklik tüübikinnitus vastavalt lisades 2, 6, 7 või 8 nimetatud toodete EÜ tüübikinnituste või E tüübikinnituste tunnustamise teel, v.a sõidukite (mitte-EÜ turule toodetud sõidukid) puhul, mille riiklik tüübikinnitus teostatakse määruse § 7 (üksiksõiduki kinnitus) kohaselt. Eeltoodut arvesse võttes ei vasta sõidukile AMG HUMMER H2 tehasetähisega 5GRGN23828H107155 tootja poolt paigaldatud katuselaternad Eestis kehtestatud nõuetele. Sellest lähtuvalt oleks Maanteeamet võinud keelduda kõnealuse sõiduki registreerimisest „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskirja“ § 4 lg 6 punkti 1 alusel. Nõuetele mittevastavad tuled olid aga muudetud kasutuskõlbmatuks ning Maanteeamet pidas seda asjaolu piisavaks ega nõudnud kaebajale vastu tulles sõiduki registreerimiseks tulede eemaldamist. Tulede kasutuskõlbmatuks muutmine on võimalik näiteks pirnide väljakeeramisega, tulede korpuse värmisega sõiduki kere värvi ja hajuti klaasi asemele plastkorpuse paigaldamisega. Kuna tuled olid muudetud kasutuskõlbmatuks, ei käsitlenud Maanteeamet neid enam tuledena ning luges sõiduki nõuetele vastavaks. Maanteeameti üheks põhiülesandeks on majandus- ja kommunikatsiooniministri
26. mai
27. a määruse nr 51 „Maanteeameti põhimäärus“ § 9 p-st 2 tulenevalt liiklusohutuse suurendamine ja liiklusvahendite keskkonnakahjulikkuse vähendamine, seega on Maanteeamet vasutav selle eest, et liikluses osaleksid ainult nõuetele vastavad ja ohutud sõidukid. Seetõttu on vajalik vastava märkuse lisamine registreerimistunnistusele, kuna see on antud juhul eeltingimuseks sõiduki registreerimisel. Ühtlasi väldib märkus hilisemaid probleeme liiklus- või tehnojärelevalve käigus – nimelt hõlbustab see oluliselt liiklus- või tehnojärelevalve teostaja tööd, juhtides tähelepanu asjaolule, et sõiduki registreerimise hetkel olid keelatud tuled muudetud kasutuskõlbmatuks, seega sõiduk nõuetele vastav. Vastavalt „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskirja“ § 2 p-le 5 on registreerimistunnistus määruse lisas 1 toodud vormi kohane sõiduki registrisse kandmist tõendav dokument. Peaaegu kolmandiku suurune ala registreerimistunnistusele kantavatest andmetest on jäetud märkuste jaoks. Maanteeamet leiab, et on iseenesest mõistetav, et Maanteeamet sõiduki registreerimistunnistuse väljastajana võib kanda registreerimistunnistusele asjakohast informatsiooni sõiduki kohta ilma, et selline õigus peaks eraldi expressis verbis mõne õigusakti sättest tulenema. Maanteeametile jääb ühtlasi arusaamatuks, millist seadust on Maanteeamet kaebuse esitaja arvates rikkunud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi -

) § 10 lg 2 p-dest 2 ja 3 märgitakse kaebuses vaidlustatava haldusakti või toimingu sisu ning põhjused, miks kaebuse esitaja leiab, et haldusakt või toiming on õigusvastane. Kaebaja ainuke argument on, et ta ei taotlenud märkuste lisamist registreerimistunnistusele. Kaebuse esitaja täiendavad seisukohad Kaebus ei ole esitatud registreerimistunnistuse väljastamise õigusvastaseks tunnistamiseks, vaid kaebuse esitati „vastustaja kohustamiseks sõiduki tehnilise passi nr ED218442 muutmiseks ja uue “märkusteta” tehnilise passi väljastamiseks”. Kaebuse esitaja ei ole oma taotluses sõiduki registreerimiseks vastavaid märkusi märkinud, vastustaja on märkinud omavoliliselt märkused. Vastustaja on toonud vastuse lk 3 esimeses lõigus välja asjaolu, et sõiduk vastab määruse nõuetele, seega on asjakohatud hilisemad väited, et miski sõiduki juures ei vasta määruse nõuetele. Liiatigi saab vastustaja seisukohast aru viisil, et kui tehnilise 4 passi märkuste lahter on täis kirjutatud märkusi, siis vastab sõiduk veel rohkem määruse nõuetele! Tüübikinnitus on antud ja seega vastab sõiduk määruse nõuetele, seada sõiduki tehnilise seisukorra vastavus sõltuvusse tehnilisse passi kirjutatavatest märkustest on meelevaldne ja ei ole seaduslik. 16.12.2009 väljastatud tüübikinnitus nr B3H0WUN238K tõendab vastavalt „Autode ja nende haagiste ning mootorrataste tüübikinnitamise eeskiri” seaduse § 2 p 23 kohaselt, et sõiduk vastab nõuetele. Põhjendatud ei ole vastustaja väide, et tehnilisse passi märgitav märkus on eeltingimus sõiduki registreerimiseks, selline asjaolu ei tulene seadusest. Pigem on eeltingimuseks üksiksõiduki tüübiheakskiit, mis tõendab, et sõiduk vastab Eestis kehtivatele nõuetele. Kaebuse esitajale jäävad arusaamatuks vastustaja väited tulede eemaldamise jms kohta, kuna üksiksõiduki tüübiheakskiidu tunnistus tõendab sõiduki nõuetele vastavust. Viitega TsMS § 229 lg 1 ja § 238 lg 2 sätetele märgib kaebaja, et LS § 14 lg 1 kohaselt on tüübikinnitusmenetlus, millega pädev asutus tunnistab antud sõiduki tüübi vastavust kehtivatele tehnonõuetele ning autode ja nende haagiste ning mootorrataste tüübikinnitamise eeskirja § 2 p 27 kohaselt tõendab üksiksõiduki kinnitus määruse nõuetele vastavust. Eeltoodust tuleneb, et vaidlusaluse sõiduki vastavust õigusaktidele tõendab ja saab ainult tõendada üksiksõiduki kinnitus, mille kohaselt sõiduk vastab määruse nõuetele. Arusaamatu on vastustaja seisukoht, et sõiduk justkui ei vasta nõuetele, kui talle on väljastatud üksiksõiduki kinnituse tunnistus. Vastustaja viide, et ta oleks võinud keelduda sõiduki registreerimisest „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskirja” § 4 lg 6 p 1 alusel, jääb arusaamatuks, sest kui sõiduki on väljastatud tüübikinnitus, siis kuidas on võimalik, et sõiduk ei vasta nõuetele? Kaebuse esitaja on seisukohal, et sõiduki tehnilise passi näol on tegemist halduse üksikaktiga. Antud juhul puuduvad nii faktilised kui õiguslikud asjaolud tehnilisse passi lisamärkuste tegemiseks, mis tulnuks märkida haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) § 56 lg 2 kohaselt. Vastustaja toonitab, et HMS § 3 lg 1 tulenevalt võib haldusmenetluses piirata isiku põhiõigusi ja – vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Järgides vastustaja loogikat, et tema võib märkida suvalisi asjaolusid tehnilisse passi, siis võib küsida, et kas sinna peab märkuse tegema ka sõiduki erilise värvi kohta, mis ei ole tehase värv ja kas ka erineva tehnilise varustuse kohta, mis on sõidukile lisatud? Selline haldusorgani käitumine ei ole kontrollitav ja seaduslik. Kaebuse esitaja helistas vahetult enne käesoleva seisukoha andmist ja tehnilise osakonna juhatajale, et rääkida võimalikust kompromissist, kompromissi saavutamine on võimatu. Vastustaja täiendavad seisukohad Maanteeamet juhib veelkord tähelepanu asjaolule, et kõnealune sõiduk vastab Eestis kehtivatele nõuetele ainult ilma kõnealuste tuledeta, sh ka kasutuskõlbmatuks muudetud tuledega. See tähendab, et kõnealused tuled ei vasta Eestis kehtestatud nõuetele ning neid ei ole lubatud kasutada – see asjaolu peab olema kontrollitav ja tuvastatav ka liiklusjärelevalve teostamisel ning tehnoülevaatusel. Kui näiteks tehnoülevaatusel ilmneks, et tuled on kasutuskõlblikud, loetakse sõiduki tehnoseisund nõuetele mittevastavaks, seega ei oleks sellise näite puhul lubatud ka sõiduki kasutamine teeliikluses. Kuna Maanteeamet võimaldab isikul sõiduki registreerida kasutuskõlbmatuks muudetud tuledega, peab see asjaolu, nagu juba märgitud, olema tuvastatav. Sellest tulenevalt märgitakse see sõiduki registreerimisdokumendile (registreerimistunnistus), et seda saaks vajadusel jälgida nii liiklusjärelevalve teostamisel kui ka tehnoülevaatusel. Sõiduki tüübikinnitus on spetsiaalne menetlus, mis on ainult Maanteeameti pädevuses, seega ei pea politseiametnikud ega tehnoülevaatajad kõikide tüübikinnituse menetluse detailidega kursis olema. Sellest tulenevalt ongi kõnealune informatsioon kantud sõiduki registreerimistunnistusele. Kuna vastavate tulede kasutamine ei ole Eestis lubatud, seondub kõnealuse informatsiooni märkimine sõiduki registreerimistunnistusele otseselt Maanteeameti põhimääruse § 9 p-st 2 tuleneva Maanteeameti põhiülesandega, milleks on liiklusohutuse suurendamine. Kokkuvõtteks võib 5 märkida, et registreerimistunnistusele on vastavad märkused lisatud näitamaks ära, millises komplektsuses ja millistel tingimustel on Maanteeamet andnud nõusoleku sõiduki registreerimiseks. Maanteeamet ei nõustu kaebaja väitega, nagu oleks sõiduki registreerimistunnistuse näol tegemist halduse üksikaktiga. Sõiduki registreerimisel kantakse liiklusregistrisse sõiduki ja sellega seotud isikute andmed. Andmete sisestamine on kahtlemata toiming, mille käigus väljastatakse sõiduki registrisse kandmist tõendav dokument – registreerimistunnistus. Sellist seisukohta toetavad ka vastavat valdkonda reguleerivad õigusaktid. Näiteks sätestab majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.08.2004. a määrus nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ § 2 p-s 1 liiklusregistri toimingu mõiste: registritoiming on sõiduki, selle omaniku ja õigustatud või vastutava kasutaja andmete registrisse sisestamine, muutmine, kustutamine, sõiduki kasutamisele või käsutamisele seatud piirangute registrisse kandmine ja kustutamine ning registri andmetest päringute ja väljavõtete tegemine. Paragrahvi 3 lõike 1 kohaselt teostab Maanteeamet registritoiminguid omaniku või muu õigustatud isiku taotluse alusel ja lõikest 2 tulenevalt peab taotleja registritoimingu teostamiseks esitama taotluse ja vajalikud alusdokumendid kirjalikus või elektroonilises vormis. Vabariigi Valitsuse 21.07.2005. a määruse nr 197 „Riikliku liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 15 lõike 2 alusel on liiklusregistri volitatud töötlejal (Maanteeamet) õigus keelduda toimingu tegemisest registrisse, kui ta avastab esitatud andmetes puudusi või kui andmed on ebaõiged. Lisaks eelnevale toob Maanteeamet ka sisulise põhjenduse, miks registritoiming (sõiduki registreerimine) ei ole haldusakt. „Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse“ § 13 kohaselt on registrisse kantud andmetel informatiivne tähendus. Andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi (vastupidiselt näiteks kinnistusraamatule ja äriregistrile), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sellest tulenevalt ei ole ka registrikanne haldusakt. Näiteks LS § 11 lõike 1 kohaselt on sõidukiomanik füüsiline või juriidiline isik, kellele sõiduk kuulub omandiõiguse alusel. Seega tekib sõiduki omandiõigus sõiduki omandamisest, mitte liiklusregistrisse omaniku kohta kande tegemisest. Seega registrikanne ise ei ole haldusakt, kuid kandele võib eelneda haldusakt (näiteks sõiduki registreerimiseelne ülevaatus, kus tehakse otsus sõiduki nõuetele vastavuse kohta, või riiklik tüübikinnitusmenetlus). Maanteeamet vastab kaebaja 24.03.2010 seisukoha lõpuosas toodud küsimustele sõidukite erilise värvi ja tehnilise varustuse kohta käivate registreerimistunnistusele kantavate märkuste osas jaatavalt. Nii erilise värvi (näiteks kameeleon) kui ka püsivalt paigaldatud lisavarustuse ja -seadmete (näiteks külmutusagregaat vms) kohta tehakse märkused registreerimistunnistusele. Maanteeamet hinnangul ei ole kaebaja menetluskulud summas 19 846 krooni põhjendatud ega mõistlikud. Ilmselgelt ei ole antud kohtumenetluses vajalik Euroopa õigusaktiga tutvumine (2 tundi ja 3000 krooni), lisaks on Maanteeamet seisukohal, et kaebuse ja seisukohtade koostamisele antud asjas ei saaks mõistlikult kuluda 7 tundi (10 500 krooni). Maanteeamet märgib lõpetuseks viitega

§ 7

lg-le 1, et kaebaja küll toonitab, et HMS kohaselt võib haldusmenetluses piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel, kuid on samas jätnud näitamata, kuidas on Maanteeamet kõnealuses haldusmenetluses tema õigusi rikkunud või vabadusi piiranud. Õiguse rikkumise korral peaks tegemist olema isikule omase subjektiivse õiguse rikkumisega, kuid kaebaja ei ole antud menetluses üheski dokumendis viidanud mitte ühelegi asjaolule, mis rikuks tema õigusi. Sellest lähtuvalt tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 6 1. H.-H.K.S. on esitanud kohtule kohustamiskaebuse Maanteeameti vastu.

§ 7

lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Et isiku subjektiivsete õiguste rikkumine on kaebuse esitamisel primaarne eeltingimus, siis on mõistetav, miks

§ 10

lg 2 p 4 kohustab kaebuses selgitama, milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming rikub või milliseid vabadusi piirab. Kahtlemata HMS § 3 lg-st 1 tulenevalt haldusmenetluses võib isiku põhiõigusi ja -vabadusi, samuti tema muid subjektiivseid õigusi piirata seaduse alusel. Vastustaja on aga õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole antud juhul näidanud, kuidas on Maanteeamet kõnealuses haldusmenetluses tema õigusi rikkunud või vabadusi piiranud. Et kaebajal oli selleks võimalus nii enne vastustaja seisukohtade esitamist kui ka pärast seda, kui Maanteeamet oli juba niisugusele asjaolule (puudusele) osundanud, kuid kaebaja ei ole ei kaebuses ega kahes järgnevas täienduses sellel küsimusel üldse peatunud, teeb kohus paratamatult järelduse, et kaebaja ei oska, vaatamata juristist esindaja olemasolule, selgitada, kuidas vastustaja on tema õigusi rikkunud või vabadusi piiranud ning milliseid nimelt. Ka kohus ei oska seda kaebaja eest välja mõelda ega peagi seda tegema. Asjaolu, et märkustesse on kantud „omaniku poolt mittetaotletud informatsioon“ on iseenesest küll õige, kuid see ei ole automaatselt võrdsustatav kõnealuse omaniku õiguste rikkumisega. Kaebaja sõidukit ei jäetud antud juhul registreerimata, kuidas ja milliseid piiranguid seavad kaebajale väljastatud sõiduki registreerimistunnistusele tehtud märkused, jääb arusaamatuks. Kohus leiab seetõttu, et kaebus on ainuüksi eelmärgitust lähtudes ilmselgelt põhjendamatu ja ei kuulu seega rahuldamisele. Sellega võiks kohus, lähtudes vastavast kohtupraktikast, antud juhul piirdudagi, kuid kohus peab siiski vajalikuks esitada oma seisukoha ka vaidluse sisulise külje kohta, kuna kohus ei ole ise selgesõnaliselt kohustanud kaebajat oma õiguste rikkumist täiendavalt selgitama (kaebuse puudust kõrvaldama).

1. Kohus nõustub põhimõtteliselt Maanteeameti seletustes esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks nendes toodut üle korrata. Vastustaja on üksikasjalikult põhjendanud nii oma 14.01.
2. a vastuskirjas kaebaja selgitustaotlusele kui ka kirjalikus seletuses kaebuse kohta, millistest õigusaktidest/õigusnormidest lähtudes oli tal õigus vaidlusalune märkus sõiduki tehnilisse passi teha ning mis on märkuse eesmärk. Samal ajal ei ole kaebaja suutnud neid väiteid/aluseid ümber lükata, samuti ei ole ta väitnud ega tõendanud, et märkuses toodu ei vastaks tegelikkusele. Kohus leiab, et on kohane lisada registreerimistunnistusele vastavad märkused näitamaks ära, „millises komplektsuses ja millistel tingimustel on Maanteeamet andnud nõusoleku sõiduki registreerimiseks“. Kohus peab ühtlasi vajalikuks rõhutada, et kaebaja on ekslikul seisukohal, et ta on käesoleval juhul vaidlustanud haldusakti. Maanteeamet on õigesti selgitanud, et sõiduki registreerimise ja registreerimistunnistuse väljastamise näol on tegemist haldustoiminguga. Kaebaja endagi positsioon selles küsimuses on heitlik, kuna teisalt ta väidab, et Maanteeamet ei osanud välja tuua siseriiklikku õigusakti sellise toimingu tegemiseks. Järelikult H.-H.K.S.i etteheited vastustajale, et viimane pole üht või teist asjaolu põhjendanud (nt on jätnud märkimata ümberasuja staatuse ning haldusakti andmise õigusliku ja faktilise aluse jms) ehk kaebajapoolsed osundamised väidetavatele motiveerimispuudustele sõiduki tehnilisesd passis, on alusetud. Samuti on arusaamatu ja asjassepuutumatu kaebaja tuginemine Rahandusministeeriumi kodulehel väidetavalt toodud kohtulahendile, mille mõte on see, et liikmesriik ei saa direktiivi sätet ise otse kohaldada maksumaksja kahjuks. On tõsi, et El direktiivid erinevalt määrustest ei ole otsekohaldatavad. Kuidas on aga käesoleval juhul vastustaja viidatud direktiivi 1999/37/EÜ lisa I punkti II alapunkt II.7 vastuolus Maanteeameti viidatud siseriiklike õigusaktide sätetega ning kuidas vastustaja on kohaldanud direktiivi kaebaja kahjuks, jääb selgusetuks, kuna kaebaja ei ole näidanud, milliseid tema õigusi on üldse rikutud. Veelgi enam, kaebaja ei ole osanud isegi 7 seda konkreetselt selgitada, milles ja millise seaduse või muu õigusakti eiramises seisnes kaebaja arvates Maanteeametipoolne nn „olulisel määral seaduse rikkumine“ ning millist kasu sai Maanteeamet kaebaja arvel „Euroopa Liidu seadusandluse omavolise tõlgendamise“ tõttu. Kohtu vaatenurgast kaebuse argumendid põhinevad pigem emotsioonidel (vt ka tl 11 kaebus ARK tegevusele), mitte õiguslikel alustel. Järelikult puudub kohtul alus vastustaja kohustamiseks kaebajale uue “märkusteta” tehnilise passi väljastamiseks.
3. Kaebuse esitaja on palunud mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja tema menetluskulud.

§ 92lg-s 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt

§ 93

lg-le 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul teeb kohus otsuse H.-H.K.S.’i kahjuks. Järelikult jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda ning kohtul puudub vajadus hinnata nende suuruse põhjendatust ja kandmise tõendatust. Kuna Maanteeamet ei ole kohtukulude nimekirja ja tõendeid kulu kandmise kohta kohtule esitanud, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 8