Obsah (5)

§ 26§ 92§ 31§ 32§ 7

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 31.03.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1130 Haldusasi Menetlusosalised E. T. kaebu

§ 26lg 1 p 6).

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (

§ 92lg 1).

3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus menetlusosalistele. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 02.05.2011 (

§ 31lg 1 ja 4).

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (

§ 32lg 5).

Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 05.08.2004 omandas kaebaja Saaremaal Lümanda vallas Karala külas asuvad kinnistud Randeli (katastritunnusega 44001:002:0192) ja Vahetüki (katastritunnusega 44001:002:0055). Kõnealuste kinnistute suhtes kehtestati 23.03.2004 Lümanda Vallavolikogu otsusega nr 77 detailplaneering, mis lubab 30 suvemaja ehitamist. Kinnistute kaebaja poolt omandamise ajal paiknesid kinnistud osaliselt Karala-Pilguse Natura 2000 võrgustiku eelvaliku alal, mille suhtes kehtisid keskkonnaministri 22.04.2004 määrusest 1 nr 24 „Majandustegevuse ajutiste piirangute rakendamine väljaspool kaitsealasid asuvatel Natura 2000 võrgustiku aladel“ tulenevad majandustegevuse ajutised piirangud. Käesoleval ajal asuvad kinnistud osaliselt (Randeli 95% ulatuses ja Vahetüki 84% ulatuses) Karala-Pilguse hoiualal, mis on kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrusega nr 156 „Vabariigi Valitsuse 27.06.2006 määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas“ muutmine“ (§ 1 lg 1 p 35). 10.09.2008 esitas kaebaja Keskkonnaministeeriumile avalduse, milles tegi riigile ettepaneku võõrandada tema omandis olevad Randeli ja Vahetüki kinnistud, kuna looduskaitseliste piirangute tõttu ei ole kinnistuid võimalik kasutada sel eesmärgil, millisel kaebuse esitaja oli need omandanud.
2. 30.03.2010 käskkirjaga nr 445 keeldus keskkonnaminister kinnisasjade riigile omandamisest.
3. 30.04.2010 esitas kaebaja kaebuse halduskohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4. Kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamist ning menetluskulud palub jätta vastustaja kanda. Kaebaja leiab, et kaevatav haldusakt rikub õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebajal on detailplaneeringust tulenev õigus ehitada kruntidele 30 suvemaja. Looduskaitseliste piirangute tõttu ei ole kinnistuid võimalik kasutada sel eesmärgil, millisel kaebaja need omandas, mistõttu peaks riik kinnistud kaebajalt omandama. Kaebajal ei ole täna võimalik muuta kinnistute sihtotstarvet ega ehitada kinnistutele. Kinnistute omandamisel 05.08.2004 oli mõlema kinnistu osas kehtiv detailplaneering, mille kohaselt oli kinnistu sihtotstarbe muutmine ja ehitamine võimalik. Kehtiva detailplaneeringu kohaselt võis kaebaja ehitada kruntidele 30 suvemaja. Tänaseks on detailplaneeringu realiseerimine muutunud võimatuks, kuna kinnistud asuvad Karala-Pilguse hoiualal. Kaebaja pöördus 2004.a. juuli alguses enne kinnistute ostmist informatsiooni saamiseks Lümanda Vallavalitsuse esimehe ja ehitusnõuniku poole, et selgitada ehitustegevuse läbiviimise ja kinnistutele juurdepääsu saamise võimalusi. Vallavalitsus ei teavitanud kaebajat, et kinnistutel ei ole võimalik detailplaneeringus ettenähtud mahus ehitada. Kuigi notariaalses lepingus oli märgitud, et kinnistud jäävad osaliselt Karala-Pilguse Natura 2000 ajutiste piirangute alale, ei ole kaebaja tänaseni saanud riigi poolt kirja, milles oleks informeeritud teda kinnistute hoiuala koosseisu võtmisest. Seega kaebaja ei olnud teadlik, et omandatud kinnistutel ei ole võimalik läbi viia detailplaneeringukohast ehitamist. 05.11.2007 pöördus kaebaja Lümanda vallavolikogu poole, et algatataks keskkonnamõju hindamine. Sellest selgus, et ehitustegevuse läbiviimine kinnistutel detailplaneeringus ettenähtud mahus ei ole võimalik.
5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebuse esitaja kanda. Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (edaspidi Omandamise kord) § 6 lg 3 kohaselt, kui looduskaitseseaduse (LKS) §-s 20 sätestatust tulenevalt ei ole ettepanekus nimetatud 2 kinnisasja lubatud omandada, otsustab keskkonnaminister kaitstava loodusobjekti valitseja motiveeritud ettepanekul omandamisest keeldumise ja keeldumise otsus edastatakse kinnisasja omanikule. Eelnevast nähtub, et riik omandab LKS alusel üksnes selliseid kinnisasju, mille sihtotstarbeline kasutamine on kaitse- või hoiualale kehtestatud kaitsekorrast (looduskaitselistest piirangutest) tulenevalt oluliselt piiratud Korra tähenduses. Kinnisasja omandamise või sellest keeldumise otsustamisel looduskaitseliste piirangute hindamisel saab haldusorgan lähtuda vaid Omandamise korras sätestatust. Muudest, Omandamise korras nimetamata asjaoludest lähtumine või muudele Omandamise korras nimetamata kriteeriumitele tuginemine otsuse tegemisel ei ole lubatud, selleks puudub seaduslik alus. LKS alusel riigi poolt kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandamise eesmärgiks on sisuliselt heastada kehtestatud majandustegevuse piirangutest tingitud ebaõiglus. Seega tuleb sellise kinnisasja omandamiseks esitatud taotluse menetlemisel välja selgitada kaitsekorrast tulenevad majandustegevuse piirangud ja hinnata nende olulisust, kusjuures majandustegevuse piiranguid hinnatakse üksnes nende tegevuste suhtes, millele loob eelduse kinnisasjale määratud sihtotstarve ja piiranguid hinnatakse iga kõlviku osas eraldi. Kinnisasja sihtotstarbe määratlemisel tuleb juhinduda maakatastriseadusest (MaaKS) ja selle alusel kehtestatud korrast. MaaKS § 2 p 9 kohaselt on sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (edaspidi Sihtotstarvete kord) § 6 p 9 kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Sama määruse § 7 lg 4 kohaselt arvatakse maatulundusmaa koosseisu haritava maa, metsamaa, loodusliku rohumaa, õuemaa ja muu maa kõlvik. Omandamise korra § 3' lg 4 kohaselt ei piira hoiuala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel paikneb nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) lisas 1 nimetatud esmatähtis elupaigatüüp, kasvava metsa vanuseline koosseis on valdavalt kategoorias “küps” ning hoiuala valitseja ei anna nõusolekut metsaraieks või hoonestamata kinnisasi on elamumaa, ärimaa või tootmismaa sihtotstarbega ja hoiuala valitseja ei anna nõusolekut ehitise püstitamiseks. LKS § 32 lõike 2 kohaselt on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Hoiuala kaitsekord on kõige leebem kaitsekord, mis piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist väga vähesel määral. Üldjuhul on hoiualal lubatud kõik sihtotstarbelised tegevused, mis ei ohusta kaitstavaid elupaigatüüpe. Eelnevast nähtuvalt loetakse hoiualal paikneva kinnisasja kasutamist oluliselt piiravateks, kui kaitsekord keelab sellised tegevused, milleks loob eelduse maa sihtotstarve, kuid mis võib oluliselt kahjustada või tuua kaasa nende elupaikade ja kasvukohtade hävimise, mille kaitseks hoiuala on moodustatud. Omandamise korrast tulenevalt loetakse sellisteks tegevusteks maatulundusmaal metsaraie direktiivis nimetatud esmatähtsates metsaelupaikades, samuti ehitamist elamumaal, ärimaal või tootmismaal. Siinjuures on oluline ka kaitseala valitseja põhjendatud seisukoht, kas need tegevused on lubatud või mitte ehk kas tegevus võib kahjustada elupaiku. 3 Maatulundusmaa sihtotstarbega maal ei loeta ehitustegevuse keeldu oluliseks piiranguks, kuna maatulundusmaa on eelkõige põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ette nähtud maa. Lisaks eelnevale sätestab Omandamise korra § 3' lg 5, et ala kaitsekord, sõltumata sellest, kas tegemist on hoiualaga, kaitsealaga või püsielupaigaga, piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist, kui kinnisasi asub linnas, alevikus või maastikukaitseala eritüübina kaitstavas pargis, mille välispiir on kinnitatud pärast 09.07.
6. Viidatud säte tugineb asjaolule, et tiheasustusega aladel on sõltumata maa sihtotstarbest üldjuhul eesmärgiks kinnistu kasutamine viisil, mis üldjuhul ei taga looduskaitseliste väärtuste säilimist (hoonestamine vms). Vaidlusalused kinnisasjad on maatulundusmaa sihtotstarbega ja kinnisasjade kõlvikuline koosseis on maakatastri andmetel looduslik rohumaa ja muu maa kõlvik. Kinnistud ei paikne linnas, alevikus ega maastikukaitseala eritüübina kaitstavas pargis. Seega ei ole Omandamise korra sätetest tulenevalt nende kinnistute sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud ja selliste kinnistute riigile omandamine LKS alusel ei ole lubatud. Asjaolu, et kinnistutel on kehtiv detailplaneering, millega nähakse ette kinnisasja sihtotstarbe muutmine ja kinnistu hoonestamine, ei oma LKS § 20 alusel kinnisasja omandamise või sellest keeldumise otsustamisel tähendus. Tulenevalt Omandamise korras sätestatust ei loeta viidatud asjaolu kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise oluliseks piiranguks, mis annaks aluse kinnisasja omandamiseks LKS § 20 sätestatud alustel ja korras. Eelnevast tulenevalt ei saanud vastustaja teha teistsugust otsust, kui keelduda kinnistute riigile omandamisest. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (

§ 7lg 1, § 26 lg 1 p 1).

Kohustamiskaebuse lahendamiseks peab kohus lisaks kontrollima, kas haldusorgani kohustus haldusakt anda ei ole asjaolude või õiguse muutumise tõttu ära langenud. Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Menetlusosalistel on vaidlus vaid kehtiva õiguse tõlgendamise üle. LKS § 20 lg 1 kohaselt omandab riik kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Vaidlus puudub selles, et käesoleval ajal asuvad kaebaja kinnistud osaliselt (Randeli 95% ja Vahetüki 84% ulatuses) Karala-Pilguse hoiualal, mis on kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrusega nr 156 „Vabariigi Valitsuse 27.06.2006 määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas“ muutmine. Vastustaja on kaevatavas haldusaktis leidnud, et hoiuala kaitsekord ei piira oluliselt kaebaja kinnistute sihtotstarbelist kasutamist. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist tuleb sisustada maakatastriseaduse ja selle alusel antud Sihtotstarvete korra kaudu, kuna need on õigusaktid, mis antud küsimust reguleerivad. Menetlusosalistel puudub vaidlus, et kaebaja kinnistud on maatulundusmaa sihtotstarbega ning nende kõlvikuline koosseis on looduslik rohumaa ja muu maa. Kaebaja vaid väidab, et haldusorganil tulnuks otsust tehes arvestada kaebaja kinnistutel kehtestatud 4 detailplaneeringuga. Detailplaneering ei määra kinnisasja kasutamise sihtotstarvet ehk katastriüksuse kasutamise otstarvet MaaKS § 2 p 9 mõttes. Planeerimisseaduse § 9 lg 4 p-st 1 ja lg-st 4¹ tuleneb, et detailplaneeringus ehitusõigusega määratletud krundi kasutamise sihtotstarve on see otstarve, millisel võib krunti pärast detailplaneeringu kehtestamist kasutama hakata, kuid krundi kasutamise sihtotstarbe alusel määrab katastriüksuse sihtotstarbe kohalik omavalitsus. Kaebaja kinnistutele ei ole kohaliku omavalitsuse poolt määratud uut katastriüksuse sihtotstarvet. Seetõttu tuleb kaebajale kuuluvate maatükkide kehtivaks kasutamise sihtotstarbeks lugeda maatulundusmaa sihtotstarve. Sihtotstarvete korra § 6 p 9 kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal, sama akti § 7 lg 4 järgi arvatakse maatulundusmaa kossseisu haritava maa, metsamaa, loodusliku rohumaa, õuemaa ja muu maa kõlvik. Omandamise korra § 3¹ lg 4 p-de 1 ja 2 kohaselt ei piira hoiuala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel paikneb nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) lisas 1 nimetatud esmatähtis elupaigatüüp, kasvava metsa vanuseline koosseis on valdavalt kategoorias “küps” ning hoiuala valitseja ei anna nõusolekut metsaraieks või hoonestamata kinnisasi on elamumaa, ärimaa või tootmismaa sihtotstarbega ja hoiuala valitseja ei anna nõusolekut ehitise püstitamiseks. LKS § 32 lõike 2 kohaselt on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Hoiuala kaitsekord on LKS-s kõige leebem kaitsekord ning üldjuhul on hoiualal lubatud kõik sihtotstarbelised tegevused, mis ei ohusta kaitstavaid elupaigatüüpe. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et maatulundusmaa sihtotstarbega maal ei saa lugeda ehitustegevuse keeldu oluliseks piiranguks, kuna maatulundusmaa on eelkõige põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ette nähtud maa. Samuti ei kohaldu kaebaja puhul Omandamise korra § 3¹ lg 5, mis puudutab tiheasustusalasid ja maastikukaitseala eritüübina kaitstavaid parke, mille välispiir on kinnitatud pärast 09.07.1994. Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et LKS § 20 lg 1 ei võimalda otsuse tegemisel võtta arvesse kinnistu suhtes kehtiva detailplaneeringu alusel võimalikku määratavat katastriüksuse sihtotstarvet. Seega on vastustaja tõlgendanud ja kohaldanud LKS § 20 lg-t 1 õigesti. Riigil ei olnud viidatud sättest tulenevalt kaebaja kinnistute omandamise kohustust. Kohus ei näe käesolevas asjas ka alust seada kahtluse alla normi põhiseadusele vastavust. Riik ei pea kompenseerima igasugust looduskaitse eesmärgil seatud piirangust tulenevat võimalikku mõju omandiõigusele asja omandamisega riigile. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole kaebaja kinnistute hoiualasse arvamise (Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 156) õiguspärasuse hindamine. Viidatud määrus on Riigikohtu seisukohast (lahendid nr 3-3-1-27-09, 3-3-1-57-09) tulenevalt üldkorraldus, mida saab vaidlustada halduskohtus. Samuti on võimalik menetlusseaduses ettenähtud tähtaegu arvestades esitada kahjunõue, kui kaebaja leiab, et tema subjektiivseid õigusi on avaliku võimu poolt rikutud ning sellega on talle tekitatud kahju, samuti on riigivastutuse seaduse § 16 lg 1 alusel võimalik teatud juhtudel nõuda ka õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist. Kaebajale kehtivast detailplaneeringust tulenevat õigust ei ole ära võetud ega piiratud kinnisasjade riigile omandamisest keeldumise otsusega. 5 Haldusakti tühistamise kaebus tuleb eeltoodust tulenevalt jätta rahuldamata. Kuna tühistamiskaebus jääb rahuldamata, ei ole antud juhul alust ka kohustamiskaebuse rahuldamiseks. 7.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole. Kaebaja menetluskulud jäävad viidatud sätte alusel tema enda kanda. Kristina Maimann Kohtunik 6