A.T. ja K.O. taotluste ja haldusmenetluse seaduse(HMS) § 65 lg 3 alusel tunnistas Rae Vallavalitsus 28.02.2006.a. korraldusega nr 231 kehtetuks 28.05.2002.a. korralduse nr 541 ja korraldusega nr 234 24.04.2001.a. korralduse nr 560(tl 10-11). 25.04.2006.a. korraldusega nr 545 otsustas vallavalitsus moodustada Lepiku katastriüksuse suurusega 152,45 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa ning lubas A.T.l ja K.O. erastada see maa ostueesõigusega kaasomandisse(tl 1213). Lepiku maaüksust ei ole maakatastris registreeritud. 27.12.2006.a. algatas Harju maavanem Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 ja 87 alusel järelevalvemenetluse Rae Vallavalitsuse korralduste 28.02.2006.a. nr 231 ja nr 234 ning 25.04.2006 nr 545 seaduslikkuse kontrollimiseks(tl 51). Järelevalvemenetluse läbiviimise tulemusena tegi Harju maavanem 22.02.2007.a. Loksa Vallavolikogule ettepaneku viia nimetatud korraldused vastavusse kehtivate õigusaktidega(tl46-50), kuid vallavalitsus ei pidanud vajalikuks korraldusi täiendada ega ka kehtetuks tunnistada, leides, et need ei riku seadust ega piira kellegi kolmanda isiku huve(tl 37-40). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Harju maavanem palub protestitud korraldused tühistada. Vallavalitsus on korralduste nr 231 ja nr 234 väljaandmise õigusliku alusena viidanud HMS § 65 lõikele 3, mis ütleb, et kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutmise tõttu, tuleb haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates. HMS § 65 reguleerib haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseid, kui kehtetuks tunnistamine toimub isiku kasuks. Kuid nende haldusaktidega kehtetuks tunnistatud korraldused ei piiranud A.T. ja K.O. huve, samuti ei langenud ära nende korralduste andmise alused. Kõnealuste korralduste andmise aluseks olid G.E. ja A.A. poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldused ning need säilisid. Mõlemaid avaldusi on vastustaja aktsepteerinud kui kehtivaid ning nende alusel andnud ka maa ostueesõigusega erastamist võimaldavad kohaliku omavalitsuse üksikaktid, ehk küll A.A. ega ka I.L. 15.08.1999.a. maa erastamise avaldust pole vallavalitsuses registreeritud. G.E. 22.12.1997.a. vabas vormis kirjutatud avaldust kogu Kautjala mõisa endise kinnistu maa ostueesõigusega erastamiseks pole Rae Vallavalitsus registreerinud, mistõttu ei saa seda avaldust A.T.le ja K.O. maa erastamisel arvesse võtta. Seega pidi vallavalitsus lähtuma üksnes registreeritud avaldusest, milles G.E. soovis erastada 30 ha maad. Väär on vastustaja väide, et kuna vallavalitsus polnud enne 1.01.1998.a. esitatud A.A. avalduse alusel erastamise toiminguid läbi viinud, oli A.T. ja K.O. avaldusest lähtumine õiguspärane. A.T. ja K.O. 10.02.2006.a. maa ostueesõigusega erastamise avaldus oli küll maareformi seaduse(
) § 40 kohaselt esitatud tähtaegselt, kuid vallavalitsuse korraldus nr 560, mis võimaldas I.L. maa ostueesõigusega erastamist, oli maavanema vastuvõetava maa ostueesõigusega erastamise korralduse eelhaldusaktiks, mille vastuvõtmisega viitab kohalik omavalitsus sellele, et maa ostueesõigusega erastamise avaldus on lahendatud ning eeltoimingud lõpetatud. Vastustaja ei põhjendanud, miks koheldakse üht erastamisprotsessi teisest erinevalt G.E. maa erastamise puhul pole vallavalitsus väitnud, et eeltoimingud on lõpetamata, ehkki see erastamisprotsess on olnud täpselt samas staadiumis I.L. maa erastamisprotsessiga. Korraldus nr 545 on vastuolus Vabariigi Valitsuse 6.11.1996.a. määrusega nr 267 kinnitatud “Maa ostueesõigusega erastamise korra” (edaspidi „erastamise kord“) punktiga 71, mis sätestab, et “Kui ehitis erastatakse või omandatakse muul viisil pärast 1.jaanuari 1998 vallasasjana, on ehitise omandajal õigus saada maaomanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel 2 ja korras. Kui ehitis omandatakse pärast 1.jaanuari 1998 vallasasjana ja: 1)ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks on 1.jaanuariks 1998 esitatud avaldus, milles nimetatud erastamiseks taotletava maa pindala on arvestatud kas omandaja või teiste isikute ehitiste juures erastatava maa suuruse ja piiride määramisel ning vastavate katastriüksuste moodustamine on algatatud, toimub maa ostueesõigusega erastamine 1.jaanuariks 1998 esitatud avalduste alusel; 2)ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ei olnud 1.jaanuariks 1998 esitatud avaldust ja teiste isikute ehitiste juures ostueesõigusega erastatava maa katastriüksuste moodustamine on algatatud enne ehitise omandaja poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist, siis määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks 1.jaanuariks 1998 esitatud avalduste alusel ja pärast 1.jaanuari 1998 ehitise vallasasjana omandanud isikule tagatakse vähemalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise võimalus.” Vaidlusalustel juhtudel olid maa ostueesõigusega erastamise avaldused esitatud enne 1.01.1998.a., nii Kautjala mõisa kui Lepiku katastriüksuste moodustamisega oli alustatud ning esitatud ka maakatastrile registreerimiseks(Kautjala mõisa katastriüksus 28.01.2003.a. ning Lepiku katastriüksus 4.07.2002.a.). Seega pidanuks vastustaja lähtuma erastamise korra punkti 71 alapunktist 1, mille rakendamisel vallavalitsusel puudub suvaõigus. Rae Vallavolikogu 9.03.1999.a. otsuse nr 203 punktis 1.11 taotles volikogu Kautjala külas Rae valla munitsipaalomandisse ca 98 ha maad, milline taotlus Harju maavanema 19.04.1999.a. korraldusega nr 1596 ka rahuldati. 16.06.1940.a. Seisuga kuulus mõis ½ osas organisatsioonile „Jumala Laegas“ ja ½ osas Tallinna linnale, mistõttu puudub alus korralduse nr 1596 kehtetuks tunnistamiseks ning see kehtib ka praegu. Munitsipaalomandisse antud maa kattub täielikult erastatava Lepiku maaüksusega, mistõttu on ka juba sellest aspektist lähtudes võimalik öelda, et maa ostueesõigusega erastamise toimingud on olnud vastuolus kehtivate õigusaktidega. Maavanem peab jälgima, et õiguskord toimiks vastavalt seadusele. Protesti saab esitada avalikes huvides. Õiguskindlus ühe subjekti jaoks, mis põhineb seaduse rikkumise tõttu tehtud soodustaval otsusel, ei saa kaaluda üles teiste subjektide õiguspärast ootust, kelle õigusi seeläbi on rikutud. Üksnes seaduse täpne täitmine kõigi isikute poolt loob seaduslikkuse ja maavanema järelevalve teenib seda eesmärki. Vastustaja palub jätta protest rahuldamata. A.T. ja K.O. omandasid erinevatelt omanikelt kõrvuti asetsevad ehitised ja soovivad need erastamise käigus ühe katastriüksuse koosseisu jätta, mis aga korralduste nr 541 ja 560 alusel pole võimalik. A.A. poolt 14.10. 1996.a. esitatud avalduses märgitud maa suurusega pole erastatava maa suuruse ja piiride määramisel arvestatud ning selle alusel pole katastriüksuse moodustamist algatatud. Korralduse nr 560 aluseks polnud mitte A.A. avaldus, vaid I.L. poolt 15.08.1999.a. esitatud avaldus. Seetõttu tuleks kooskõlas erastamise korra punktiga 71 arvestada A.T. ja K.O. kui endiste I.L. ehitiste praeguste omanike erastamisavaldusega. Korraldus nr 541 on antud ja katastriüksuse moodustamine algatatud G.E. avalduse alusel, mistõttu selle kehtetuks tunnistamine läheks vastuollu erastamise korra punktides 7 ja 71 sätestatud eesmärgiga säästa kohalikku omavalitsust enne 1.01. 1998.a. esitatud avalduste alusel juba tehtud maa erastamise eeltoimingute ümbervaatamisest, jättes kohalikule omavalitsusele õiguse oma varasemad toimingud vaatamata uue avalduse esitamisele jõusse jätta ning tagades kolmandate isikute õiguste kaitse. Kautjala mõisa ehitiste juurde maa erastamine A.T. ja K.O. avalduse alusel ei riku ühegi kolmanda isiku õigusi ning selle rahuldamata jätmine üksnes seetõttu, et vastustaja ei pea otstarbekaks enda poolt kord juba tehtud toimingute ümbervaatamist, poleks piisavalt motiveeritud, kuivõrd korralduse nr 541 kehtetuks tunnistamine on HMS § 65 lg 2 kohaselt lubatav.
lg 2 ja 4 võimaldavad väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu kaasomanikel erastada ka rohkem kui 50 ha maad. Maavanema osundatud 98 ha endise Kautjala mõisa maade osas on munitsipaliseerimise menetlus lõpetatud, kuna neid maid ei saa munitsipaalomandisse anda. Kautjala mõis ei kuulunud 16.06.1940.a. seisuga kohalikule omavalitsusele(Tallinna linnale), vaid organisatsioonile „Jumala Laegas“. Sellest lähtudes lubas maavalitsuse munitsipaliseerimise osakond tühistada 19.04. 3 1999.a. korralduse nr 1596, kuid ilmselt unustas seda teha. Lepiku maaüksuse osas on 5.04. 2006.a. teinud maa riigi maareservi jätmise taotluse Keskkonnaministeerium, kuid vastavalt
§-le 20 lg 1 on sellise maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist
Kolmandad isikud A.T. ja K.O. paluvad jätta protest rahuldamata. Maavanem pole põhjendanud, millist avalikku huvi protest kaitseb. Riigikohtu halduskolleegium on 16.10.2002.a. otsuses nr 3-3-1-41-02 asunud seisukohale, et protesti läbivaatamisel peab halduskohus alati arvestama õiguskindluse põhimõttega, kuna protesti esitamiseks ei näe halduskohtumenetluse seadustik ette tähtaega. Kohus peab arvestama õiguskindluse põhimõttega, sest protest on esitatud kaks aastat peale haldusakti andmist. Teiste isikute õigusi ja huve protestitud haldusaktid ei puuduta, kuna ostueesõigusega erastatud maa ei kuulu tagastamisele, munitsipaliseerimisele ega riigi omandisse jätmisele. Seetõttu võis need HMS § 65 lg 3 alusel kehtetuks tunnistada, kui muutus faktiline ja õiguslik olukord, samuti HMS § 64 lg 2 alusel, mis võimaldab haldusakti kehtetuks tunnistamist kaalutlusõiguse kohaselt. HMS § 56 lg 4 järgi ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Korraldused nr 231 ja 234 on kolmandate isikute suhtes soodustavateks haldusaktideks, kuna need võeti vastu kolmandate isikute enda avalduse alusel ja tunnistasid kehtetuks varasemad korraldused, mida avaldajad lugesid oma õigusi piiravaks. Korraldus nr 545 pole vastuolus erastamise korra punktiga
kohaselt on maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Seega on maareformiga seatud eesmärgiks olukorra saavutamine, kus enamus maad kuulub eraomanikele ning võimalikult vähe maad riigile. Maa-ameti 18.09.1998.a.
lg 2 punkti 4 alusel antud selgitustes nr 3 „Maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusak4 tide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõike 2 ning Vabariigi Valitsuse 1996.a. 6.novembri määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra" punktide 7 ja 7¹ rakendamine" on kirjas, et erastamise korra punktide 7 ja 7¹ eesmärgiks on vältida enne 1.
lg 2 lubab väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul erastada maad suuremas ulatuses kui 50 ha. Nõustuda ei saa maavanema põhjendusega, et maa erastamist takistab tema 19.04. 1999.a. korraldusega nr 1596 otsustatud maa Rae valla munitsipaalomandisse andmine.
seisuga kohaliku omavalitsusüksuse omandis olnud ja praegusel ajal munitsipaliseerimist taotleva kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil asuv maa. Kautjala mõisa omanik või valdaja oli Tallinna linn, mistõttu puudub Rae vallal õiguslik alus nimetatud maa saamiseks munitsipaalomandisse. Kolmas isik Keskkonnaministeerium palub protest rahuldada. Maa-amet esitas 5.04. 2006.a. Rae Vallavalitsusele maa riigi omandisse jätmise taotluse Harjumaal Rae vallas Kautjala külas asuva 3 maaüksuse: Tirtsu (pindala 75,36 ha), Kõrre (pindala 82,56, ha) ja Päevakoera (pindala 125,26 ha), taotletava sihtotstarbega maatulundusmaa(011.M), riigi omandisse jätmiseks riigi maareservina
Taotluses oli kirjas, et Maa-ametile teadaolevatel andmetel puudub riigi omandisse taotletavatele maadele vormistatud kasutusõigus. Taotluse kaaskirjas paluti vallavalitsusel kooskõlas Vabariigi Valitsuse 3.09.1996.a. määrusega nr 226 kinnitatud “Maa riigi omandisse jätmise korra”(edaspidi „riigimaa kord“) p 7 alap 4 ja p 9 esitada oma otsus ja arvamus, õiend teiste isikute taotluste puudumise kohta riigi omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras, määrata maakasutuse sihtotstarve vastavalt maa riigi omandisse jätmise taotlusele ning vajadusel täpsustada riigi omandisse jäetava maaüksuse nimetust; kui riigi omandisse taotletavaid maaüksusi pole võimalik osaliselt või tervikuna riigi omandisse jätta, näidata ära, millises osas ning mis põhjusel pole maa riigi omandisse jätmine võimalik; kui tegemist on osalise riigi omandisse jätmise võimalusega, siis näidata kaardi väljavõttena, millises osas oleks maa riigi omandisse jätmine võimalik(tl 245-249). Vallavalitsus teatas 4.05.2006.a. kirjaga, et taotletud maaüksusi esitatud suurustes pole võimalik riigi omandisse jätta ning märkis, et Kautjala mõisa maa ei kuulu tagastamisele subjekti puudumise tõttu, Kõrre ja Päevakoera maaüksused kattuvad aga osaliselt Lepiku maaüksusega, mille kohta on A.T. ja K.O. esitanud 18.
§-le 38 lg 2 pp 3 ja 4 tegi Maa-ameti peadirektor 18.12.2006.a. käskkirjaga nr 401 Harju maavanemale kohustusliku ettekirjutuse viia läbi maavanema järelevalvemenetlus korralduse nr 545 õiguspärasuse kontrollimiseks. G.E. esitas 22.12.1997.a. vallavalitsusele vormikohase maa ostueesõigusega erastamise avalduse(registreeritud 29.12.1997.a.), milles soovis oma isalt pärimise teel omandatud Kautjala mõisa ehitiste juurde ostueesõigusega erastada ca 30 ha maad. Sellele avaldusele on lisatud sama kuupäeva kandev G.E. vabas vormis kirjutatud, kuid vallavalitsuses registreerimata avaldus, milles ta taotleb kogu endise Kautjala mõisa maa erastamist. Kahel avaldusel olevad allkirjad erinevad teineteisest oluliselt. Korraldusega nr 541 võimaldas vallavalitsus G.E. erastada 5,39 ha maad. A.A. esitas 14.10.1996.a. 2 ha maa erastamise avalduse ning I.L. esitas 15.
§-le 20 lg 1 kuulub erastamisele maa, mida
alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kui maad taotletakse riigi omandisse
lg 1 p 8 või munitsipaalomandisse
lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist
§-s 22¹ sätestatud ulatuses. Sama seaduse § 22 lg 1 järgi saavad ostueesõigusega maad erastada ka isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna. 30.11.1997.a. jõustunud
ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse(edaspidi „
muutmise seadus“) § 14 lg 2 kohaselt tuli maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitada 1.jaanuariks 1998.a.; kui selleks tähtajaks avaldust esitatud pole, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus. Sama paragrahvi 16.07.2000.a. jõustunud lõikes 2² sätestati, et kui ehitis omandatakse pärast 1.01. 1998.a. vallasasjana ja ehitise võõrandaja oli hiljemalt 1.01.1998.a. esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb see avaldus kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Ehitise uus omanik esitab avalduse kolme kuu 6 jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada. Sellisel juhul jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Kehtiv
lõige 1 sätestab, et avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks võetakse vastu kuni 31.12.2003.a., kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg. Avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde, mis omandatakse vallasasjana ning mille võõrandaja pole maa erastamise avaldust esitanud, võetakse vastu kuni 1.03.2006.a. Varasem tähtaeg tulenes
muutmise seaduse §-st 14 lg 2. Kõik rakenduskorrad sätestasid, et isikud, kes on maa ostmise või erastamise avalduse esitanud enne avalduste esitamise uue korra kehtestamist, ei pea uut avaldust esitama. Üksnes juhul, kui varemesitatud avalduses vajalikud andmed puuduvad või on muutunud või puuduvad avalduse lisad, mis on vajalikud vastavalt avalduste esitamise uuele korrale, tuli need täiendavalt esitada. Samas aga polnud kuni 1.01.1998.a. uue maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamine ka piiratud(keelatud). Erastamise korra punkt 7 sätestab, et maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust ei ole avalduse esitajal õigus muuta. Nii Kautjala mõisa kui ka Lepiku ehitiste endised omanikud on erastamisavaldused esitanud seaduses sätestatud tähtajaks. Kuivõrd maareformis kehtib esitatud erastamisavalduste kehtivuse ja järjepidevuse põhimõte, siis kehtib erastatava maa pindala suuruse muutmise keeld ka ehitise uue omaniku suhtes. Korraldustega nr 541 ja nr 560 olid Kautjala mõisa ja Lepiku elamu juurde maa erastamise eeltoimingud lõpule viidud ning maa erastamise eelhaldusaktid, mis on maa erastamise korraldajale õiguslikult siduvad, ka vastu võetud. Erastamise korra p 15 kohaselt fikseerib kohalik omavalitsus pärast maamõõtja poolt katastriüksuse moodustamist oma otsuses maa erastamise seisukohalt olulised tingimused ehk teisisõnu, maa erastamise olulisi tingimusi kajastava otsuse vastuvõtmisega deklareerib kohalik omavalitsus selgelt seda, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud on lõpule viidud, seega ka avaldus lahendatud. Vastavalt erastamise korra punktile 19 lõpevad ettevalmistavad toimingud katastriüksuse moodustamise toimiku esitamisega riigi maakatastri pidajale katastriüksuse registreerimiseks ja ostueesõigusega erastamise toimiku esitamisega erastamise korraldajale. Ükski menetlusosaline pole korraldusi nr 541 ja nr 560 seaduses sätestatud alustel, korras ja tähtaegadel vaidlustanud. Asjas ei oma tähendust, et katastriüksused jäid katastripidajale esitatud dokumentide puudulikkuse tõttu maakatastris registreerimata ning et mõlemad korraldused on ehitiste uute omanike taotlusel kehtetuks tunnistatud. Maa-amet lähtus riigi omandisse jäetavate maade väljaselgitamisel ja taotluste koostamisel Kautjala mõisa ja Lepiku katastriüksuste piiridest, s.o. katastripidajale esitatud mõõdistusandmetest. Erastatava maa piirmääraks on üldjuhul 50 ha. Isegi kui A.T.l ja K.O. oleks ehitiste uute kaasomanikena olnud ka uue erastamisavalduse esitamise õigus, lubab korraldus nr 545 neile erastada kolm korda rohkem maad, põhjendamata sõnagagi 152,45 ha maa erastamise võimaldamist. KOHTU PÕHJENDUSED Vastavalt
§-le 22 lg 1 on elamu omanikul õigus ostueesõigusega maad erastada. 30.11.1997.a. jõustunud
muutmise seaduse § 14 lg 2 sätestab: „Isikul, kellel maareformi seaduse alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei ole vastavat avaldust esitanud, tuleb see esitada
§-ga 222 lg 1 ja erastamise korra punktiga 19 ning tal puudus õiguslik alus oma korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistamiseks ja samade ehitiste juurde varasemast 25 korda suurema maa-ala ostueesõigusega erastamise võimaldamiseks. Vastustaja on vaidlustatud korraldusi välja andes rikkunud
muutmise seaduse § 14 lg 2,
Alusetu on A.T. ja K.O. mõttekonstruktsioon, et kuivõrd vallavalitsus pole arvestanud A.A. avaldust, samuti G.E. avaldust kogu mõisamaa erastamiseks, oli kolmandatel isikutel erastamise korra p 71 alap 1 alusel õigus peale I.L. ja G.E. kuulunud ehitiste omandamist taotleda uuesti nende ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamist. Kui mingi ehitise juurde maa erastamiseks on esitatud mitu avaldust, siis menetletakse neid kõiki ühes menetluses; pole mingit mõistlikku põhjendust, miks peaks iga avaldust eraldi menetlema. Vastustaja kinnitab, et G.E. esitas vallavalitsusele kaks avaldust. A.A. avaldust polnud vallavalitsusel mingit põhjust arvestada, sest elamu kuulus korralduse nr 560 vastuvõtmise ajal juba I.L., kes soovis erastada neli korda vähem maad kui A.A.. G.E. maa ostueesõigusega erastamise menetlust ja selle käigus vastu võetud korraldust A.T. ja K.O. vaidlustada ei saa, sest see ei riku nende õigusi.. G.E. oleks võinud korralduse nr 541 vaidlustada, kui ta polnud erastamiseks lubatud maatüki suurusega rahul, kuid G.E. seda ei teinud, samuti pole korraldust nr 560 vaidlustanud I.L. Vallavalitsus on korraldusi nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistades võtnud aluseks HMS § 65 lg 3, mis sätestab, et kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates. Kui A.T. ja K.O. G.E. ja I.L. ehitised ära ostsid, siis mõlemad osundatud haldusaktid kehtisid, seega ei saanud need kuidagi piirata kolmandate isikute õigusi. Samuti ei saa ehitiste omanike vahetust käsitada õiguslike või faktiliste asjaolude sellise muutumisena, mis võimaldaks kõnealuseid korraldusi kehtetuks tunnistada. Seega puudub vaidlustatud korraldustel nr 231 ja 234 õiguslik alus.
aasta
§-le 20 lg 1 kuulub erastamisele maa, mida
alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse; kui maad taotletakse riigi omandisse
lg 1 p 8 alusel või 8 munitsipaalomandisse § 28 lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist §-s 221 sätestatud ulatuses. Rae Vallavolikogu 9.03.1999.a. otsuse nr 203 punktis 1.11 taotles volikogu
lg 1 p 7 alusel munitsipaalomandisse sihtotstarbega maatulundusmaa ca 98 ha endise Kautjala mõisa maad Kautjala külas, mis seisuga 16.06.1940.a. kuulus ½ osas organisatsioonile „Jumala Laegas“ ja ½ osas Tallinna linnale ning mille senine maakasutaja oli Vaida sovhoos, kellele maa oli antud tähtajatuks kasutamiseks(tl 24-33, 35-36). Rae Vallavalitsuse 12.03.1999.a. õiendist nähtuvalt polnud selle kuupäeva seisuga taotletavale maale esitatud ostueesõigusega erastamise avaldusi(tl 34). Harju maavanema 19.04.1999.a. korraldusega nr 1596 anti taotletud maa sihtotstarbega maatulundusmaa Rae valla munitsipaalomandisse
seisuga kohaliku omavalitsusüksuse omandis olnud ja käesoleval ajal Rae valla haldusterritooriumil asuv maa(tl 20). Nimetatud korraldust pole vaidlustatud ja see kehtib ka praegu.
lg 2 ja 3 kohaselt võib kohalik omavalitsus munitsipaalomandisse antud maad kasutada üksnes maa munitsipaalomandisse andmise otsuses märgitud sihtotstarbel ja eesmärgil, võõrandada võib üksnes keskkonnaministri loal. Korraldusega nr 545 erastatav Lepiku maaüksus hõlmab peaaegu tervenisti munitsipaalomandisse antud maad(tl 19), kuid keskkonnaministri luba munitsipaalmaa erastamiseks vastustajal puudub. Korraldus nr 545 on ka motiveerimata ega ole seetõttu kontrollitav. Vastavalt
§-le 221 võib väljaspool linna või tiheasustusega ala piire erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi(lg 2). Sama kehtib ka kaasomanike kohta(lg 4). Erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras(lg 6). Enne selle korralduse vastuvõtmist 25.04.2006.a. oli Keskkonnaministeerium esitanud 5.04.2006.a. vallavalitsusele taotluse jätta riigi maareservi maaüksused, mis suures osas kattuvad korraldusega nr 545 erastamiseks lubatud maaga. Vaatamata nimetatud taotlusele pole korralduses mitte mingisugust põhjendust, miks vastustaja võimaldab A.T.l ja K.O. erastada kolm korda piirnormist rohkem maad. Väär on vastustaja, A.T. ja K.O. väide, et vaidlustatud korralduste tühistamiseks puudub avalik huvi. Kõik kehtivad õigusaktid on täitmiseks kohustuslikud, sest õigusaktide eiramise lubamisel haaraks ühiskonda anarhia ning satuks ohtu Eesti riigi eksisteerimine üldse. Seega on õigusaktide täitmise tagamine väga oluline avalik huvi, ning sellisena käsitleb seda ka HMS ja kohtupraktika. Vaidlustatud haldusaktide tühistamine pole vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna erastamise õigustatud subjektile veel õiguspärast ootust, et maa ostu-müügi leping kohaliku omavalitsuse lubatud ulatuses temaga ka tõepoolest sõlmitakse. Kuna 25.04.2006.a. korraldus nr 545 tuleb ülalmärgitud põhjustel igal juhul tühistada, ei analüüsi kohus, kas sellega moodustatud Lepiku katastriüksuse mõõdistamine oli õigusvastane Keskkonnaministeeriumi märgitud põhjustel. Kohtunik: D.Maastik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.