Obsah (11)

§ 107§ 105§ 1531§ 98§ 32§ 106§ 128§ 129§ 82§ 31§ 33

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-2612 Haldusasi Goldbrit OÜ kaebus Maks

§ 107

lg 1 kohaldamiseks tuvastama

või maksuseaduste rikkumise tunnused, kuid seda maksuhaldur kaebuse esitaja tegevuses piisavalt arusaadavalt ja selgelt tuvastanud ei ole. Motiveerimata on seisukoht, nagu oleks kaebuse esitaja esitanud taotluses või käibedeklaratsioonis ebaõigeid andmeid.

1. 10.09.2010 ei nähtunud e-maksuameti andmebaasist kaebaja 22.04.2010 taotlust enammakstud käibemaksu tagastamiseks. MTA käsitles 23.09.2010 oma infosüsteemis summat 311 460 krooni kui tagastusnõuet, summat 56 682 krooni kui enammaksu. Vastustaja andis korralduse nädala pärast, s.o 30.09.2010, vahepealsel ajal ei ilmnenud ühtegi uut maksukohustust muutvat asjaolu, st kaebaja ei esitanud uusi maksudeklaratsioone, ei saabunud maksude tasumise tähtpäevi ja MTA ega piirkondlikud maksu- ja tollikeskused ei andnud haldusakte seoses kaebaja maksukohustusega. Seega ei saanud maksukohustuslase maksuvõlg perioodil 23.09.-30.09.2010 muutuda. Kui kaebajal ei saanud 23.09.2010 olla maksuvõlga, siis ei saanud seda olla ka 30.09.
2. Vaidlustatud korraldusest ei selgu ühtegi asjaolu, mis lubaks asuda teistsugusele seisukohale. Samuti puudub MTA infosüsteemis 07.10.2010 seisuga kaebajal maksuvõlg.

§ 105

lg 3 näeb ette, et maksuseaduses või tollieeskirjades sätestatud rahalise kohustuse tasumise tähtpäeval või seadusega ettenähtud juhtudel maksuhalduri määratud tähtpäeval tasaarvestab maksuhaldur maksudeklaratsiooni alusel maksukohustuslase rahalised kohustused tema tagastusnõudega, kusjuures rahalise kohustuse tasumise tähtpäeval toimub tasaarvestamine jooksvalt ilma maksukohustuslase taotluseta. Ka MTA andmebaasist tehtud väljatrükid kinnitavad, et vastustaja on just sel viisil lugenud kaebaja maksukohustused tähtaegselt täidetuks. 9. Ka väärteomenetlus on

§ 1531

lg 2 kohaselt algatatud alusetult ja selle edasine menetlemine rikub kaebaja õigusi. Vastustaja ja IMTK ning MTA tegevus näitab, et maksuhaldur soovib venitada taotluse lahendamise ja seaduslikult tagasi taotletud maksusumma tagastamisega. Seetõttu on nii väärteomenetluse algatamine kui ka otsus ja korraldus õigusvastased.

1. Vaidlustatud korralduses ei ole analüüsitud tegelikke asjaolusid ega arvestatud maksukohustuse tekkimise aluseid. Otsuses käsitletud raamatupidamisdokumentidel kajastatud sisendkäibemaks moodustab üksnes osa käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksuna märgitud summast. Korraldus ja otsus ei erista piisava selgusega tagastusnõuet, milles kaebaja taotleb enammakstud käibemaksu tagastamist, ja tagastusnõude ülejäänud osa.
2. Riigi Teatajas avaldatud KMS
3. joonealuse märkuse kohaselt on KMS kooskõlas nõukogu
4. novembri
5. aasta direktiiviga 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, lk 1, edaspidi nimetatud direktiiv 2006/112). Direktiiv 2006/112 on selle kolmanda põhjenduse kohaselt nõukogu
6. mai
7. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühine käibemaksu süsteem: ühtne maksubaas (EÜT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 23; edaspidi kuues direktiiv) uus redaktsioon, mis ei too põhimõtteliselt kaasa sisulisi muutusi olemasolevates õigusaktides. Viidatud põhjenduses märgitakse, et ümbertegemisega kaasneb sellegipoolest piiratud arv sisulisi muudatusi, mis kõik on täielikult ära toodud direktiivi ülevõtmist ja jõustumist käsitlevates sätetes (art 412, vt selle kohta nt kohtujuristi J. Kokott
8. juuni
9. aasta ettepanek kohtuasjas C-97/09: Schmelz, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, p 23). Seega on käesolevas vaidluses asjakohane Euroopa Kohtu senine praktika kuuenda direktiivi osas. 3
10. Riigikohus sedastas
11. aprilli
12. aasta otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-08, et ei ole põhjendatud enammakstud maksusumma tagastamise peatamine iga vähimagi kahtluse korral, kuna see piirab maksumaksja õigust enammakstud maksusummat mõistliku aja jooksul tagasi saada (viidatud otsuse p 10 kolmas lõik koos viidetega varasemale kohtupraktikale). Riigikohus lisas, et maksusumma tagastamine viivitusteta ning mõistliku aja jooksul ei välista edaspidist täielikumat kontrolli ning maksusumma lõplikku kindlaksmääramist

§ 98lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul (ibid).

Varasemat kohtupraktikat ja

praegust sõnastust silmas pidades peab tagastusnõude täitmise peatamiseks maksuhaldur tuvastama maksukohustuslase tegevuses

või maksuseaduste rikkumise tunnuseid. Selliseid tunnuseid kaebuse esitaja tegevuses ükski vastustaja seni piisavalt arusaadavalt ja selgelt tuvastanud ei ole. Sarnaselt on Riigikohus 08.06.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-06 märkinud, et

§ 107

lg 1 kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama piisava osa sellise rikkumise tunnustest, kusjuures rikkumise tunnuseid tuleb mõista kui maksukohustuslase tegevuse või tegevusetuse, põhjusliku seose ja tagajärje ning tahtluse või ettevaatamatuse, motiivi ja eesmärgi kirjeldust (viidatud otsuse p 12, vt samuti

1. aprilli
2. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-22-06, p 12). Riigikohus leidis, et rikkumise tunnuseid tuvastades peab maksuhaldur koguma andmeid ja põhjendama, miks on alust arvata, et maksukohustuslane on eiranud

või maksuseaduste nõudeid ja milles see seisnes, samas kui paljasõnalised ja oletuslikud väited, et taotluses näidatud tagastamisele kuuluv summa on suurem maksuseadusega ettenähtust, ei ole nõude täitmise peatamise aluseks (ibid). Käesoleval juhul ei sisalda otsus ega korraldus kõnealuseid rikkumise tunnuseid.

1. Seoses maksuvaidluste ja õiguskindluse põhimõttega on Euroopa Kohus lisaks sedastanud, et kõnealuse põhimõttega on vastuolus see, kui liikmesriik, kes on kehtestanud maksukohustuslasele soodsad tingimused võiks hiljem kohustada seda maksukohustuslast maksma käibemaksu, kui selgub, et kehtestatud tingimustele vastava tehingu teine osapool on toime pannud maksupettuse, millest maksukohustuslane ei teadnud ega saanudki teada (vt ühendusesisese käibe kohta eespool viidatud kohtuotsus Teleos jt, p 50). Maksukohustuslast ei saa panna õiguspäraselt olukorda, et ta peab hiljem hakkama esitama maksuhaldurile mingeid muid tõendeid võrreldes nendega, mis on soodsa tingimuse kohaldamiseks üldjuhul piisavad; niisugune kohustus seaks maksukohustuslase ebakindlasse olukorda seoses võimalusega kohaldada tema suhtes soodsat tingimust või vajadusega lisada müügihinnale (veel kord) käibemaks (ibid, p 51).
2. Eelneva põhjal leiab kaebuse esitaja, et tema suhtes on väärteomenetlus algatatud alusetult ja selle edasine menetlemine riivab oluliselt kaebuse esitaja õigusi. Vastustaja tegevus tervikuna annab aga tunnistust sellest, et maksuhaldur soovib venitada taotluse lahendamise ja seaduslikult tagasi taotletud maksusumma tagastamisega.
3. Kaebuse esitaja tõdes
4. septembri paiku, et tal ei ole võimalik senisel viisil esitada vastustaja hallatava andmebaasi (e-maksuamet) kaudu taotlust enammakstud käibemaksu kandmiseks teiste maksude katteks. Samuti oli e-maksuametist kadunud kirje
5. aprilli 2010 taotluse kohta. Seetõttu kontrollis kaebuse esitaja
6. septembril 2010 vastustaja II arvestust erinevate maksude osas ning tegi vastavad väljatrükid e-maksuametist (vrd lisad nr 2 ja 4). Nende andmete kohaselt oli kaebuse esitajal
7. septembril 2010 maksude enammaks summas 56 682 krooni. Vastustaja andis korralduse 30.09.2010, st nädal aega pärast eelmises punktis märgitud kuupäeva. Vahepealsel ajal ei ilmnenud ühtegi uut maksukohustust muutvat asjaolu, st kaebuse esitaja ei esitanud uusi maksudeklaratsioone, ei saabunud maksude tasumise tähtpäevi ja ükski vastustajatest ei andnud haldusakte seoses kaebuse esitaja maksukohustustega. Seega ei saanud kaebuse esitaja maksuvõlg perioodil 23.-
8. septembrini 2010 muutuda. Kui kaebuse esitajal ei olnud maksuvõlga 23.09.2010 ja sellise maksuvõla puudumist tõendab vastustaja andmebaasi väljatrükk (vt lisa nr 2), siis ei saanud seda olla ka
9. septembril
10. Korraldusest ei selgu ühtegi asjaolu, mis lubaks asuda teistsugusele seisukohale. Vastustaja andmetel puudub kaebuse esitajal maksuvõlg ka tänase seisuga (vrd lisa nr 4 12). Kaebuse esitajale ei ole kätte toimetatud maksuotsust ega muud haldusakti, mis võiks kajastada maksusumma tekkimist - välja arvatud käesolevaga vaidlustatav haldusakt. Kuna kaebuse esitajal on KMS § 29 lg-st 1 tulenev käibemaksu enammaks, siis puudub tal maksuvõlg

§ 32tähenduses.

16.

§ 106

lg 2 näeb summa, mille tagasisaamiseks on isikul õigus, tagastamiseks ette 30 päeva pikkuse tähtaja taotluse saamise päevast arvates. Kaebuse esitaja taotluse on vastustaja saanud kätte 22.04.

1. Eelviidatud 30-päevane tähtaeg lõppes 24.05.2010 kell 23:59 (sest
2. ja
3. mai olid puhkepäevad, HMS § 33 lg 3). Vastustaja tegi otsuse 12.08.2010, enne seda oli vastustaja II viivituses kaebuse esitaja taotluse lahendamisega 80 päeva ja taotluse esitamisest oli möödunud 112 päeva. Vastustajad ei ole seni toonud esile asjaolusid, mis tingiksid niivõrd pika viivituse taotluse lahendamisel ja isegi kui sellised asjaolud esineksid, siis ei muuda see midagi tõsiasjas, et viivitus on õigusvastane.
4. Kaebaja lisab veel, et 22.12.
5. aasta otsuses kohtuasjas 0277/09: RBS Deutschland Holdings GmbH (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) sedastas Euroopa Kohus, et kui ettevõtja teeb tehinguid tegeliku majandustegevuse raames, siis ei saa seda pidada kuritarvituseks maksuõiguslikus tähenduses (viidatud otsuse p 52-55). Kaebuse esitaja on käesolevas asjas tõendanud, et ta tegi tehingud müüjaga tegeliku majandustegevuse raames, st ostis müüjalt kütuse, mille müüs omakorda edasi. Siinjuures ei esinenud ka mingit maksusoodustuse taotlemist kaebuse esitaja vaatekohast. Majanduslikult olid kaebuse esitaja tehingud vajalikud (laenatud summa tagasisaamine) ja põhjendatud (võimalus teenida edasimüügilt). VASTUSTAJA SEISUKOHT
6. PMTK leiab, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud korralduses toodud maksukohustused, mille tasumise tähtpäev oli saabunud, põhinesid Goldbrit OÜ poolt esitatud maksudeklaratsioonidel.

§ 128

lg 3 sätestab, et maksukohustuslase poolt deklareeritud ja tasumata jäetud maksusumma sundtäitmine on lubatud alles pärast seda, kui maksukohustuslasele on antud vähemalt üks kord tähtaeg maksuvõla tasumiseks koos hoiatusega kohustuse tähtajaks täitmata jätmise tagajärgede kohta (§ 129).

§ 129

lg 1 alusel on maksuhalduril õigus anda maksukohustuslasele korraldus tasuda maksuvõlg 10 päeva jooksul korralduse saamise päevast arvates.

§ 129

lg 3 lisab, et korraldusse märgitakse lisaks

§-s 46 sätestatule ka hoiatus sundtäitmise algatamise kohta, kui kohustust ei täideta tähtaegselt.

1. PMTK nõustub, et Goldbrit OÜ-l tekkis 2010 märtsikuu KMD alusel tagastusnõue summas 311 460 krooni. PMTK nõustub ka sellega, et maksukohustuslastel on õigus oma käibemaksu enammakse jätta oma järgnevate perioodide kohustuste katteks. Siiski juhib PMTK tähelepanu, et kui maksuhaldur võtab käibemaksu tagastusnõude kontrolli ja pikendab või peatab tagastusnõude täitmise tähtaega (vahendite ettemaksukontole vabastamise hetk), siis ei saa maksukohustuslane arvestada tagastusnõude reaalse olemasolu ja selle arvelt edasiste tekkivate maksukohustuste tasaarveldamisega. Maksukohustuslasel tuleb olenemata tekkinud tagastusnõudest ja selle kontrollimenetlusest oma jooksvalt tekkinud maksukohustused siiski täita. Maksukohustuslane ei saa edasi lükata oma tähtajaliste kohustuste täitmist põhjendades seda hetkel kontrollitava võimaliku tagastusnõude olemasoluga. Maksukohustuslasel tuleb arvestada asjaoluga, et enne tagastusnõude kontrollimenetluse lõppu, mis kinnitab tagastusnõude olemasolu, ei ole maksukohustuslasel alust eeldada tagastusnõude arvelt jooksvalt tekkinud maksukohustuste tasaarveldamist. 5
2. PMTK nendib, et maksuhalduri arvestussüsteemis nähtus 23.09.2010 seisuga, ehk enne korralduse väljastamist, et Goldbrit OÜ-l oleks nagu enammakse 56 682 krooni ja maksuvõlgade tõend näitas maksuvõla puudumist. Siinjuures selgitab PMTK, kuidas toimib maksuhalduri arvestussüsteem. Kui maksukohustuslane esitab deklaratsiooni, siis eeldatakse, et esitatud andmed on õiged. Nii sätestab ka

§ 82

, mille alusel maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lg 1). Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Seega kui isik on esitanud deklaratsiooni, mille alusel kuulub tagastamisele teatud summa, kuid samas on isikul tasumisele kuuluv kohustus, siis süsteem kuvab isiku võlana tasumisele kuuluvate kohustuste ja tagastusnõude vahet, kuigi tasumist tegelikkuses toimunud ei ole. Tasumine ehk tasaarveldamine toimub reaalselt alles pärast selle tagastusnõude kontrolli lõppemist ja seda vaid juhul kui tagastusnõue oli õiguspärane. Kuna maksude tasumine on seotud kindlate tähtaegadega, mille saabumisel on õigus maksuhalduril alustada sissenõudmistoiminguid, siis tuleb jooksvad kohustused olenemata võimaliku tagastusnõude olemasolust tähtaegselt tasuda.

1. Kokkuvõtlikult selgitab PMTK, et isiku maksuvõla kuvamisel lähtutakse siiski deklareeritud andmete õigsusest ehk siis eeldatakse, et isiku poolt esitatud deklaratsioonid on korrektsed, kuid sissenõudmise puhul lähtutakse tasumisest. Ehk kui isikul on kohustus täitmata olenemata sellest, kas tal on tagastusnõue kontrollis või ei, asutakse võlgasid sisse nõudma. Avalik võlapäring näitab aga võla puudumist, eesmärgiga minimeerida äriühingute jaoks nende õiguste võimalik riive tehingupartnerite ja klientidega seonduvalt. Eelnevat arvesse võttes nähtub, et PMTK poolt antud Korraldus on õiguspärane ja antud olemasoleva maksuvõla sissenõudmiseks. Antud Korralduse kaudu täidab maksuhaldur seadusega pandud kohustusi; Korraldus on eesmärgipärane, vajalik ja igati proportsionaalne. Korraldus on ka vajalikul määral ja seaduses nõutud viisil põhjendatud. Eespooltoodust tulenevalt jääb ebaselgeks kaebuse esitaja viide uurimisprintsiibile ja selle rakendamise vajalikkusele olukorras, kus maksuvõlg on kujunenud tema enda poolt deklareeritud maksusummadest. PMTK selgitab, et korraldusi maksuvõla sissenõudmiseks ei anta kaalutlusõiguse alusel, tegemist ei ole maksuhalduri kaalutlusotsusega. Seega on kaebuse esitaja viide kaalutluste puudumisele Korralduses asjakohatu. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kaebuse esitaja kantud menetluskulud tuleb vastustajalt välja mõsta.
3. Kaebuse esitaja põhiväide on, et puuduvad alused tema suhtes väärteomenetluse algatamiseks ja sellest tulenevalt tagastusnõude täitmise peatamiseks ning järelikult puudub alus täita ka käesolevas maksuasjas vaidlustatud korraldust, mis sunnib täitma maksukohustust, mis tuleks iseenesest tasaarvestada tagastusnõudega. Kaebaja leiab, et senises menetluses ei ole vastustaja toonud välja ühtegi asjaolu, mis annaks alust kahelda esitatud maksudeklaratsioonide õigsuses.
4. 30.09.2010 korraldusega kohustati kaebuse esitajat tasuma maksuvõlga 254 778 krooni, kuid kaebuse esitaja leiab, et tal sellise maksu tasumise kohustust ei ole, vaid tal on riiklike maksude tasumisel 56 682 krooni suurune enammaks. Need andmed erinevad 311 460 krooni võrra, mis on ühtlasi kaebuse esitaja 2010 märtsikuu eest 20.04.2010 esitatud käibedeklaratsioonis kajastatud enammakstud käibemaksu summa. Seega on vaidluse sisuks kaebuse esitaja märtsikuu käibedeklaratsiooni õigsus, samuti kaebuse esitaja õigus arvestada maksusummade tasumisel varasematest maksustamisperioodidest tekkinud enammaksega. 30.09.2010 summa põhineb varasemalt kaebuse esitaja enda esitatud maksudeklaratsioonidel. Kaebuse esitaja soovib saavutada olukorda, kus tal ei oleks kohustust tasuda täiendavaid summasid maksuhaldurile, sest tal on 6 tegelikult ettemaks maksude tasumisel. 12.08.2010 otsuse nr 12.2-3/3579-18, millega peatati OÜ Goldbrit tagastusnõude täitmine, on kaebuse esitaja vaidlustanud haldusasjas nr 3-10-
5. 07.10.2010 vaideotsusega nr 6-1/502-2 ja 11.11.2010 otsusega nr 6-1/502-2 rahuldas maksuhaldur OÜ Goldbrit vaide osaliselt ja täitis tema 36 000 krooni suuruse tagastamistaotluse. Tartu Halduskohus leidis oma 03.03.2011 otsuses, et maksuhalduri viivitus kaebuse esitajale 36 000 krooni suuruse tagastustaotluse lahendamisel oli õigusvastane, kuid tagastusnõude tähtaja pikendamine õiguspärane. Otsus ei ole jõustunud, kuna käimas on apellatsioonimenetlus.
6. Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 sätestab, et maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 ning lg 6 p-des 5 ja 6 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, välja arvatud maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (KMS § 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks muu hulgas maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. KMS § 31 näeb ette sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused, millest siin on asjakohane lg 1, st teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha KMS § 37 nõuete kohase arve alusel.
7. Iseenesest ei ole vaidlust 30.09.2010 korralduses nr 13-11/36651 toodud maksukohustustes, mis põhinevad kaebuse esitaja maksudeklaratsioonidel. Samas on Tallinna Ringkonnakohus leidnud käesolevas asjas tehtud 30.11.2010 määruses esialgse õiguskaitse kohta, et sellest ei järeldu automaatselt korralduse õiguspärasus. Kaebuse esitaja väitel ei kujuta korralduses viidatud maksunõuded endast maksuvõlga seetõttu, et tal on
8. a märtsi käibedeklaratsiooni alusel tekkinud enammakse, mis katab ära korralduses toodud maksunõuded. Seega on vaidluse all, kas kaebuse esitajal on maksuvõlg, mis on 30.09.2010 korralduse andmise faktiliseks aluseks

§ 128lg 1 ja 129 lg 1 kohaselt.

27.

§ 32

kohaselt tuleb maksuvõlana mõista maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummat. Vaidlus puudub selles, et kaebuse esitaja ei ole 30.09.2010 korralduses näidatud maksusummasid tasunud. Kuid

§ 31

lg 3 p-st 1 tulenevalt lõpeb maksumaksja kohustus tasuda maksusumma tasumise kõrval ka tasaarvestamisega (§ 105). Ka

§ 105

lg 1 kohaselt ei kohaldata maksukohustuslase selles lõikes nimetatud kohustust tasuda maksusumma selleks määratud pangakontole juhul, kui maksukohustuslane esitab maksudeklaratsiooni (§ 85) tähtaja jooksul ning tema rahalised kohustused on võimalik tasaarvestada tagastusnõudega (§ 33). Käesolevas asjas tuleb kontrollida, kas 30.09.2010 korralduses nimetatud maksukohustused on enne selle korralduse väljaandmist täidetud tasaarvestamise teel. 28.

§ 105

lg 2 kohaselt on maksukohustuslasel õigus tulevikus tekkivate rahaliste kohustuste tähtaegse tasumise kindlustamiseks teha maksuhaldurile makseid enne rahalise kohustuse tasumise tähtpäeva või jätta muul viisil tekkinud tagastusnõue (§ 33) tulevaste rahaliste kohustuste katteks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tasaarvestab maksuhaldur maksuseaduses või tollieeskirjades sätestatud rahalise kohustuse tasumise tähtpäeval või seadusega ettenähtud juhtudel maksuhalduri määratud tähtpäeval maksudeklaratsiooni alusel maksukohustuslase rahalised kohustused tema tagastusnõudega (§ 33).

§ 105

lg 9 alusel rahandusministri 19.12.2008 määrusega nr 51 kehtestatud Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise korra (edaspidi määrus nr 51) § 12 p 1 kohaselt saab tagastusnõue tekkida mh deklaratsiooni esitamisel või parandamisel. Määruse nr 51 § 13 lg 2 kohaselt on maksuhalduril õigus isiku tagastusnõuded tasaarveldada rahaliste kohustustega ilma isikut sellest eraldi teavitamata. 7 29. Vaidlust pole selles, et 2010 märtsi käibedeklaratsiooni kohaselt oli kaebuse esitajal enammakstud käibemaksu 311 460,64 krooni. Kaebuse esitaja taotles eelnimetatud summast 36 000 krooni tagastamist (

§ 106

lg 1) ja ülejäänu jätmist järgnevate perioodide maksukohustuse katteks (

§ 105lg 3).

Tagastustaotluse maksuhaldur 07.10.2010 rahuldas, ent endiselt on üleval ülejäänud summa järgnevate perioodide maksukohustuse katteks jätmine.

1. Määruse nr 51 § 6 kohaselt hallatakse isiku rahalisi toiminguid ettemaksukontol. Sama määruse § 11 lg 1 kohaselt täidetakse arvestusse kantud kohustused ettemaksukontolt. Määruse nr 51 § 13 lg 1 kohaselt kantakse määruse § 12 p-des 1 ja 2 nimetatud tagastusnõudest tekkinud enammakse isiku ettemaksukontole pärast seda, kui maksuhaldur on tagastusnõude aktsepteerinud. Sellest võib järeldada, et ettemakse tasaarvestamine maksukohustusega eeldab ettemakse kandmist ettemaksukontole.
2. 07.10.2010 vaideotsuses (p-d 1.3 ja 1.4) märgitakse järgmist. 30.04.2010 alustas IMTK korraldusega nr 12.2-3/3579-1 Goldbrit OÜ käibemaksu arvestamise õigsuse perioodil 01.03.201031.03.2010 kontrolli. 12.05.2010 otsusega nr 12.2-3/3579-5, 11.06.2010 otsusega nr 12.2-3/3579-10 ja 09.07.2010 otsusega nr 12.2-3/3579-13 otsustas IMTK „pikendada Goldbrit OÜ käibemaksu tagastusnõude summas 311 460 krooni täitmise (ettemaksukontole vabastamise) tähtaega“ kuni 30 päeva. Sellest võiks järeldada, et perioodil kuni 08.08.2010 (kaasa arvatud) ei tehtud nimetatud 311 460 krooni arvel tasaarvestusi kaebuse esitaja maksukohustustega.
3. Kaebuse lisana nr 5 (toimikus nr 3-10-2612 see dokument jt materjalid kaebuse nõuete eraldi menetlusse eraldamise tõttu puuduvad, kuid on siiski kättesaadavad kohtulahendite infosüsteemis) esitatud IMTK 12.08.2010 otsuse nr 12.2-3/3579-18 kohaselt „peatati Goldbrit OÜ poolt 20.04.2010 esitatud tagastusnõude täitmine summas 311 460 krooni kuni otsuse jõustumiseni väärteomenetluses“.
4. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud käesolevas asjas 30.11.2010 tehtud määruses, et maksukorralduse seadusest ei saa järeldada, et tagastusnõude täitmise peatamine

§ 107

alusel välistaks iseenesest ühtlasi tagastusnõude esemeks oleva summa tasaarvestamise maksukohustuslase muude maksukohustustega. Kuna ringkonnakohus on oma sellist seisukohta määruses üsna pikalt põhjendanud, ei näe halduskohus käesoleval juhul ka võimalust teistsugusele järeldusele jõuda.

§ 106

lg-test 1 ja 8 tulenevalt võib tagastusnõude täitmist selle seaduse tähenduses mõista kui tagastusnõude esemeks oleva summa kandmist maksukohustuslase näidatud pangakontole või summa kasutamist taotleja määratud kolmanda isiku rahaliste kohustuste täitmiseks. Määruse nr 51 § 14 lg 2 kohaselt võib isik taotleda tagastatava summa kandmist pangakontole või teise isiku ettemaksukontole. Seega ei ole tagastusnõude täitmisega hõlmatud summa kandmine taotleja enda ettemaksukontole ja selle kasutamine taotleja maksukohustuste tasaarvestamiseks. Et tasaarvestamine ei ole samastatav tagastusnõude täitmisega, võib järeldada ka

§ 106

lg-st 21, mis sätestab, et kui maksuhaldur arvutab enne tagastusnõude täitmise tähtaega välja intressi suuruse (§ 115), tasaarvestab maksuhaldur enne tagastusnõude täitmise taotluse rahuldamist intressinõude tagastusnõudega ilma intressinõude tasumiseks maksetähtaega andmata, ning sama paragrahvi lg-st 6, mis sätestab, et kui tagastusnõude suurus ei ületa 50 krooni, täidetakse tagastusnõue ainult õigustatud isiku poolt eraldi esitatud kirjaliku avalduse alusel ning kui avaldust ei esitata, jätab maksuhaldur tagastusnõude maksukohustuslase tulevaste maksukohustuste või tasaarvestuste katteks. 34.

§ 33

lg 11 sätestab, et kui tagastusnõude tekkimist kontrollitakse ilma tagastusnõude täitmise taotluseta (§ 106 lg 1), kohaldatakse sama seaduse § 106 lg-tes 2, 21, 3 ja 7 ning §-s 107 sätestatut. Viidatud sättega on soovitud anda maksuhaldurile võimalus peatada

§ 107

alusel ka enammakse kandmine maksukohustuslase ettemaksukontole ja selle kui ettemaksu tasaarvestamine maksukohustuslase muude maksukohustustega seniks, kuni maksuhaldur 8 tagastusnõude tekkimist kontrollib ja aktsepteerib (vt maksukorralduse seaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu 333 SE seletuskiri Riigikogu Interneti koduleheküljel). Ringkonnakohus osundas, et IMTK 12.08.2010 otsuses nr 12.2-3/3579-18 ei ole viidatud

§ 33

lg-le 11 ning vastavasisuline otsustus ei ilmne ka selle haldusakti resolutsioonist ja järelikult ei esine asjaolu, mis välistaks, et kaebuse esitaja 2010 märtsi käibedeklaratsioonis kajastuv enammakse on tasaarvestatud kaebuse esitaja järgnevate maksukohustustega. 35. Kaebusele on lisatud väljatrükid e-maksuametist, mille kohaselt oli kaebuse esitajal seisuga 23.09.2010 maksude enammakse summas 56 682 krooni (vt kaebuse p 40 ja kaebuse lisad 2 ja 4 tl 25 ja 27). Kaebuse lisaks 12 oleva maksuhalduri 07.10.2010 tõendi (tl 33) ja määruskaebuse lisaks 1 oleva maksuhalduri 05.11.2010 tõendi kohaselt puuduvad kaebuse esitajal nende kuupäevade seisuga maksuvõlad. Vastustaja pole ka otsesõnu eitanud tasaarvestuse tegemist. Kaebuse esitaja väitele, et korraldus on suunatud olematu maksuvõla tasumisele, väidab vastustaja üldsõnaliselt vastu üksnes, et „kaebuse esitaja poolt enammakstud käibemaksu deklareerimine, mille arvelt eeldab kaebuse esitaja tasaarveldada deklareeritud maksukohustused, ei kustuta ega tee olematuks deklareeritud, kuid tasumata maksusummast tekkinud maksuvõlga“. Seega võib antud hetke info põhjal ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et maksuhaldur on 30.09.2010 korralduses toodud kaebuse esitaja maksukohustused nende tasumise tähtpäevadel tasaarvestanud 2010 märtsi käibedeklaratsiooni järgse enammaksega. 36.

§ 82

kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lg 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Sama seaduse § 88 lg 1 kohaselt arvutab maksukohustuslane deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma; maksuhalduril on õigus maksukohustuslase arvutatud summat kontrollida ning vajaduse korral määrata maksusumma selle seaduse §-s 98 sätestatud tähtaja jooksul. Kuni ei ole tehtud maksuotsust, milles maksuhaldur tuvastab, et kaebuse esitaja 2010 märtsi käibedeklaratsioonis esitatud ebaõigete andmete tõttu on deklaratsioonis näidatud või deklaratsiooni alusel maksuhalduri arvutatud maksusumma väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt seadusele, saab lähtuvalt kaebuse esitaja märtsikuu käibedeklaratsioonist ja sellel kajastatud enammakse arvel tehtud tasaarvestustest väita, et kaebuse esitajal puudus 30.09.2010 korralduse tegemise ajal maksuvõlg. Õigus on kaebuse esitajal ka selles, et kuivõrd 07.10.2010 vaideotsusega täideti tagastamistaotlus 36 000 krooni ulatuses, ei ole loogiline, et käibedeklaratsiooni loetakse õigeks vaid tagastustaotluse osas, kuid ei loeta õigeks eelmiste perioodide maksuvõlaga tasaarveldamise osas ja seda ilma maksumenetlust läbiviimata. Järeldused käibedeklaratsiooni ebaõigsuse osas peaksid sisalduma siiski maksuotsuses ja maksuhalduril on võimalik

-s sätestatud tähtaegu järgides vaid tagastustaotluse täitmise tähtaega pikendada, lootuses selle ajaga maksumenetlus läbi viia ja maksuotsus koostada. Kui aga võimalused tagastamistaotluse täitmise pikendamiseks ammenduvad ja maksuotsust koostatud ei ole, tuleb see täita. IMTK 12.08.2010 otsusega nr 12.2-3/3579-18 peatati tagastusnõude täitmine summas 311 460 krooni kuni otsuse jõustumiseni väärteomenetluses, kuna Goldbrit OÜ tegevuses on tuvastatud maksuseaduse rikkumise tunnused. Haldusasjas 3-10.2637 jättis Tartu Halduskohus (03.03.2011 otsus, jõustumata), selle osa kaebusest rahuldamata. Siiski on Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas 30.11.2010 määruses leidnud, et tagastamistaotluse täitmise pikendamine ei välista maksunõuete tasaarvestamist. Eeltoodud põhjustel tuleb vaidlustatud 30.09.2010 korraldus tühistada. Kohus märgib, et 30.09.2010 korralduses märgitud maksuvõlad ei muutu iseenesest olematuks. Juhul, kui selgub, et kaebuse esitaja esitas 2010 käibedeklaratsioonis valeandmeid, on vastustajal võimalik teha selle kohta maksuotsus ja asuda samas ka 30.09.2010 korralduses märgitud maksuvõlga uuesti

-s sätestatud sundtäitmise tähtaegu järgides sisse nõudma. 9

1. Mis puutub kaebuse esitaja poolt osundatud Euroopa Kohtu lahenditesse, leiab kohus, et nendes lahendites tehtud seisukohad ei puutu tegelikult käesolevasse vaidlusse. Toodud seisukohad on küll iseenesest õiged, kuid need tehtud järeldused on liiga üldsõnalised, mistõttu nendest ei sõltu käesolevas haldusasjas tehtav lahendus.
2. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja taotleb menetluskulude vastustajalt väljamõistmist. Kaebuse esitaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 13 188,90 krooni (kaebuse lisa nr 18). Kaebuse põhjenduste kohaselt on korralduse vaidlustamisel arvestatud riigilõiv 12 738,90 krooni, vaidemenetlusega seonduv lõiv 250 krooni ja esialgse õiguskaitse taotluse lõiv 200 krooni (kaebuse p 60-62). Kuna käesolevas haldusasjas lahendati korraldusega seonduv taotlus ja samuti on lahendatud esialgse õiguskaitse taotlused, siis on eelviidatud summast 12 938,90 krooni ehk 826,95 eurot tasutud käesolevas haldusasjas. Lisaks tasus kaebuse esitaja 11.10.2010 täiendavalt esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu 200 krooni (viidatud taotluse lisa nr 5) ja 05.11.2010 määruskaebuselt samuti 200 krooni (määruskaebuse lisa nr 2). Seega on pärast kaebus esitamist tasutud täiendavalt riigilõivu 400 krooni ehk 25,56 eurot. Koos eelmise puntki summaga on tasutud riigilõiv 852,51 eurot.
3. Kaebuse esitaja õigusabikulud kaebuse ettevalmistamisel ja esitamisel olid 10 557 krooni (lisa 3, ilma käibemaksuta summas). Neist kuludest olid seotud käesoleva haldusasjaga 6 123,06 krooni järgmise arvestuse kohaselt: 50%
4. oktoobri nõupidamisest (st 586,50 krooni), korraldusega tutvumine (st 1 173 krooni), 50% kaebuse koostamise kuludest (st 3 128 krooni) ja korduv esialgse õiguskaitse taotlus (782 krooni); kokku seega õigusabi eest 5 669,50 krooni, millele lisandus 8% bürookulude katteks (st 453,56 krooni). Ülejäänud kulud samal arvel ja eeltoodud tabelis olid seotud haldusasja nr 3-10-2637 menetlusega. Kaebuse esitaja täiendavad õigusabikulud käesoleva haldusasja menetluses on olnud 2 534 krooni (samuti ilma käibemaksuta summas, ettemaksuarve lisas 4) järgmiste toimingute eest (aruanne lisas 5). Kokku on õigusabikulud olnud 8 657,06 krooni ehk 553,28 eurot. Kaebuse esitaja kinnitab, et need kulud on seotud käesoleva kohtuasja menetlusega ning need on olnud kohtuasja ajamiseks vajalikud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja menetluskulude taotlus on põhjendatud. Kaebuse esitaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud käesoleva haldusasja ajamisel olid 1405,79 eurot (riigilõivud 852,51 eurot + õigusabikulud 553,28 eurot), mis on ka kantud (vt lisa 6, kaebuse lisa nr 18,
5. oktoobri 2010 esialgse õiguskaitse taotluse lisa nr 5 ja
6. novembri 2010 määruskaebuse lisa nr 2). Nimetatud summa tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Kadriann Ikkonen kohtunik 10