3-10-1605/39

(2006)2 §-le 50, § 57 p-le 1 ja §-le

1. Peaspetsialist-korrapidaja V. V. seletuse kohaselt ei olnud õhtusel kontrollil mingeid probleeme.
2. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu. Kaebaja on ise nii distsiplinaar- kui ka vaidemenetluse käigus märkinud, et ta pöördus vanglateenistuse ametniku poole küsimusega loenduse toimumise kellaaja kohta, millest võib järeldada, et kaebaja jäi pärast korralduse andmist tegevusetuks ning täitis korralduse alles pärast vanglatöötaja teistkordset korraldust viivitusega. Kui kaebajale anti korraldus asuda loenduse läbiviimiseks oma kambrisse, tuli korraldus täita viivitamatult, mitte hakata nõudma selgitusi. Pärast üldise korralduse andmist anti kaebajale veel üks korraldus, mida kaebaja koheselt ei täitnud. Kinni peetaval isikul lasub kohustus täita korraldust ilma, et vanglateenistuse ametnik peab igakordselt ning personaalselt isikule korralduse andmise ja selle vajaduse õiguslikke aspekte selgitama. Seega on kaebaja ka ise sisuliselt tunnistanud, et ta ei allunud viivitamatult vanglateenistuse ametniku korraldusele, vaid nõudis selgitusi õhtuse loenduse läbiviimise kellaaja kohta. Tekkinud on kahetsusväärne olukord, kus vangla on kahes erinevas dokumendis väitnud videokaamera salvestuse säilitamiseks erinevad tähtajad. Ei ole võimalik ka välja selgitada, kumb tähtaegadest oli õige. Samas ei saa nõustuda kaebaja väitega, et vangla on teadlikult ja tahtlikult hävitanud asitõendeid. Videokaamera kustutab ise automaatselt salvestused kahe kuni kolme nädala jooksul. I vangistussektsiooni kaamerad asuvad koridori mõlemas otsas. Rikkumine, mille eest kaebaja karistada sai, leidis aset koridori keskosas ning kuna rikkumise hetkel olid kambrite uksed lahti, siis oli videokaamera pilt mõlemalt poolt takistatud. Videokaamera pildi salvestamise nurk salvestuse ajal ei muutu, pilti ei ole võimalik lähemale tuua ning videosalvestistelt ei ole võimalik kuulda koridoris toimunud vestlusi. Kuna kaebaja poolt toime pandud rikkumise hetkel olid ettekande koostanud järelevalveosakonna valvuri 2

(7)3-10-1605 juures ka teised kinni peetavad isikud, siis videokaamera salvestus ei oleks olnud sellise kvaliteediga, et see oleks aidanud kaebajal oma väiteid tõendada. Kaebaja süü rikkumise toimepanemisel on tõendatud teiste tõenditega. Kaebaja on V. V. poolt esitatud õiendit tõlgendanud vääralt. V. V. õiendist nähtub, et 14.04.2010 valvur J. J. tekkisid probleemid I vangistussektsioonis loenduse läbiviimisega, kuid V. V. kohale jõudmise ajal probleemi enam ei olnud. Seega lahendas J. J. tekkinud probleemi enne inspektor-korrapidaja kohalejõudmist. Kuna kaebaja ei ole selgitanud, kuidas vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus rikuvad tema VangS § 41 p-dest 1 ja 2 ja Euroopa Vanglareeglistiku §dest 50, 59 ja 57 p-st 1 tulenevaid õigusi, siis on tegemist paljasõnaliste väidetega.

1. Tallinna Halduskohus jättis 17.11.2010 otsusega A. Grišini kaebuse rahuldamata ja mõistis temalt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulu 250 krooni. Halduskohus leidis, et tunnistaja J. J. poolt koostatud ettekande, seletuskirja ning kohtuistungil antud ütluste alusel on tuvastatud, et korralduseks, millele allumatuse eest kaebajat vaidlustatud käskkirjaga karistati, oli J. J. poolt pärast õhtuseks rivistuseks antud kellahelinat kinnipeetavatele, sealhulgas kaebajale, suusõnaliselt antud korraldus minna kambrisse. J. J. ettekande, seletuskirja ning kohtuistungil antud ütluste alusel on ühtlasi tõendatud, et kinnipeetavad allusid korraldusele alles pärast J. J. poolt raadiosaatja teel korrapidaja V. V. informeerimist. Üksnes asjaolu, et loendust alustatakse tavapärasest erineval ajal, ei tähenda veel seda, et vanglaametnikul puuduks õigus korralduse andmiseks. Tallinna Vangla kodukorra p 2.9 järgi on vangla direktoril, direktori asetäitjal või järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidajal õigus teha päevakavas vastavalt vajadusele erakorralisi ja ajutisi muudatusi. Kinni peetavaid isikuid teavitatakse muudatustest eelnevalt võimaluse korral. Kaebajat ei karistatud selle eest, et ta kohe pärast kellahelinat kambrisse ei läinud. Samuti on J. J. ütlustega tuvastatud, et lisaks kellahelinale edastas J. J. kaebajale korralduse ka suuliselt, mistõttu kaebaja ei saanud korraldust vääriti mõista. Vaidlustatud käskkirja andmisel ei ole rikutud VangS ega Euroopa Vanglareeglistiku sätteid. Kaebajale on tutvustatud 05.05.2010 distsiplinaarmenetluse protokolli ning võimaldatud esitada juhtunu kohta vene keeles seletuskiri. Käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus oli leebeim võimalikest. Selline karistus ei saa riivata kaebaja inimväärikust ega põhjustada talle olulisi kannatusi ega ebameeldivusi. Tallinna Vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ega välju seadusega antud kaalutlusõiguse piirest. Kuigi videokaamerate salvestised ei ole säilinud, on kaebaja õigusvastane tegu tõendatud teiste tõenditega, mistõttu videosalvestiste säilimine või mittesäilimine ei oma asja lahendamisel tähtsust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. Andrei Grišin palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega tema kaebus rahuldada. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, kuidas valvuri raport ja seletuskiri saavad olla tõendusmaterjaliks olukorras, kus antud raport on vaidlustatud. J. J. muutis korduvalt oma ütlusi – alguses väitis, et kirjutas raporti, kuna kinnipeetav ei allunud esimesele korraldusele, aga pärast vestlust vangla juristiga väitis ta kohtus, et raport kirjutati, kuna kaebaja ei allunud teisele või kolmandale korraldusele. Taotluse videosalvestuste säilitamiseks kirjutas kinnipeetav kaks korda. Tallinna Vangla 30.04.2010 vastus nr 1-13/21543-1 ja vangla 04.06.2010 vaideotsus nr 1-13/23471-1 on videosalvestuste säilitamise aja osas vastukäivad ja järelikult on lindistused kui asitõendid meelega hävitatud. Vangla väidab, et korrarikkumise ajal olid kambrite uksed lahti ja videokaamerate lindistamine häiritud – järelikult vaadati salvestus enne läbi ja hävitati tahtlikult. Videokaamera asub otse kaebaja kambri ukse kõrval. 3

(7)3-10-1605 Kinnipeetav läks kohe pärast teist korraldust oma kambrisse ja see oli takistamatult lindistatud. J. J. väitis kohtuistungil, et andis teise ja kolmanda korralduse ning vangid vastasid, et kambritesse ei lähe. Samas ei ole J. J. kolmandat korraldust enne kohtuistungit kordagi maininud. Kaebaja kolmandat korraldust ei kuulnud, kuna läks oma kambrisse. Kohus tunnistas vasturääkivusi J. J. 27.04.2010 seletuskirja ja V. V. seletuskirja vahel, kuid sellele vaatamata tõlgendas vasturääkivuse vangla kasuks. Peakorrapidaja V. V. märkis 29.04.2010 seletuskirjas, et mingeid probleeme õhtuse kontrolli läbiviimisega Tallinna Vangla

1. sektsioonis ei olnud. Tallinna Vangla kodukorra p 2.1 kohaselt toimub õhtune kontroll ajavahemikus 20.00–20.
2. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-le 2.9 on vangla direktoril, vangla direktori asetäitjal, ja osakonna korrapidaja-peaspetsialistil õigus viia päevakorda erakorralised ja ajutised muutused vastavalt asjaoludele. J. J. on tavaline valvur ja temal ei ole õigust päevakorda muuta. Võimalusel teatatakse vangidele muudatustest ette infotahvlil, kuid mingeid selgitusi antud ei ole. Vastavalt Euroopa Vanglareeglistiku §-le 57.1 ei kujuta valvurile esitatud tavaline küsimus ohtu sisekorrale ja vangla ohutusele. Kaebaja ei ole kedagi millegagi ähvardanud. Vanglareeglistiku § 59 kohaselt tuleb distsiplinaarsüüteos süüdistatavat vangi viivitamatult ja üksikasjalikult informeerida talle arusaadavas keeles tema vastu esitatavate süüdistuste iseloomust. Kaebajale tutvustati protokolli 05.05.2010, aga raport oli kirjutatud 14.04.
3. Raport on kirjutatud alusetult ja kaebaja inimväärikust on riivanud Tallinna Vangla töötajate omavoli. Raport on distsiplinaarkaristus, mis registreeritakse ja kantakse toimikusse.
4. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. A. Grišini kohta vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise (s.o VangS § 67 p 1 rikkumise) tõttu ettekande koostanud valvur J. J. ei ole oma ütlusi korduvalt muutnud, vaid neid üksnes täpsustanud. Ametnik selgitas kohtuistungil, et kuna seletuskiri on kirjutatud kiirustades, sisaldub selles sõnaline vääratus. Õigeks tuleb pidada seda, et kinnipeetavad lahkusid kambritesse alles siis, kui ta oli raadiosaatja teel korrapidajat teavitanud. Väär on apellandi väide, et tema kohta kirjutati ettekanne alusetult ja tegemist on vanglaametnike omavoliga. J. J. ei ole väitnud, et kirjutas ettekande põhjusel, et kinnipeetavad ei allunud tema esimesele korraldusele. Ettekandest nr 501 ja 27.04.2010 seletuskirjast nähtuvalt kirjutas valvur ettekande põhjusel, et A. Grišin, olles teadlik, et toimub õhtune loendus, ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele rivistuda õhtuseks loenduseks. Tallinna Vangla ei ole apellandi taotletud videosalvestist saanud läbi vaadata ega ole seda tahtlikult hävitanud. Vanglal ei ole olnud võimalik tuvastada, kui kaua taotletud videosalvestist säilitati ning millal see kustutati. Samas on apellandi õigusvastane tegu tõendatud teiste tõenditega ja videosalvestiste mittesäilimine ei ole asja lahendamisel määrava tähtsusega. Ka halduskohus luges tõendatuks, et kaebaja ei allunud koheselt J. J. suulisele korraldusele minna loenduseks kambrisse ning tegi seda alles pärast J. J. poolt raadiosaatja teel korrapidaja informeerimist. Apellandi rikkumist ei muuda olematuks asjaolu, et ta lõpuks vanglaametniku korraldusele allus, sest vanglas distsipliini tagamiseks tuleb vanglaametniku korraldus täita viivitamata. Halduskohus on asjas kogutud tõendeid hinnanud objektiivselt ja teinud nende põhjal õiguspärase otsuse. A. Grišini väite J. J. poolt antud korralduse tühisuse kohta on halduskohus ümber lükanud. Õhtune loendus viidi Tallinna Vangla kodukorras sätestatust erineval ajal läbi järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidaja korraldusel, mitte ei teinud sellist muudatust päevakavas valvur J. J.. 4

(7)3-10-1605 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub täielikult halduskohtu otsuses väljendatud seisukohtadega ja asjas esitatud tõenditele antud hinnangutega ega pea vajalikuks neid korrata. Apellant ei ole esitanud ühtegi täiendavat argumenti, mida ta ei oleks esitanud juba esimese astme kohtus ja mida ei oleks halduskohtu otsuses põhjalikult analüüsitud.
2. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et asja lahendamisel ei ole määravaks vangla turvakaamera lindistuste mittesäilimine ega selle põhjused. Isegi juhul, kui turvakaamera võis vaidlusaluse intsidendi salvestada viisil, mis oleks muutnud vaidluse lahendamise tunduvalt kergemaks, ei muuda videosalvestise mittesäilimine iseenesest intsidenti olematuks ega mittekontrollitavaks. Kui A. Grišini distsiplinaarüleastumine on teiste tõenditega piisavalt tõendatud, siis oli temale nende alusel distsiplinaarkaristuse määramine võimalik sõltumata valvekaamera salvestiste mittesäilimisest.
3. Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt on A. Grišinile heidetud ette seda, et ta ei allunud 14.04.2010 õhtuse loenduse ajal vanglaametniku seaduslikule korraldusele rivistuda õhtuseks loenduseks. Vaidluse all ei ole asjaolu, et nimetatud päeval toimus õhtune loendus erandina kell 19.30 ehk ligikaudu pool tundi tavapärasest varem ning kinnipeetavaid ei olnud sellest päevakava muudatusest eelnevalt teavitatud. Vaidlust ei ole ka selles, et Tallinna Vangla kodukorra p 2.9 annab muu hulgas järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidajale õiguse teha päevakavas vastavalt vajadusele erakorralisi ja ajutisi muudatusi ning kinni peetavaid isikuid teavitatakse muudatustest võimaluse korral eelnevalt. Apellandi viide, et J. J. kui tavalisel valvuril ei olnud õigust päevakava erakorraliselt muuta, ei ole asjakohane, sest loendus viidi varasemal kellaajal läbi mitte J. J., vaid peaspetsialist-korrapidaja korraldusel, mis nähtub ka vaidlustatud käskkirjast. Asjaolu, et kinnipeetavaid ei olnud muudatusest eelnevalt teavitatud, ei muuda loenduse varasemat korraldamist õigusvastaseks. Ka vangla kodukorra järgi teavitatakse kinnipeetavaid muudatustest eelnevalt üksnes võimaluse korral. Antud juhul nähtub asja materjalidest, et loenduse varasema läbiviimise tingis uue vahetuse varasem kohalesaabumine, mis ei pruukinud olla ette teada. Samuti on kinnipeetav kohustatud alluma vanglaametniku korraldusele sõltumata sellest, kas korraldus on tema hinnangul sisuliselt õiguspärane või mitte. Seejuures isegi juhul, kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, oleks korraldusele mitteallunud kinnipeetav siiski rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saaks olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab ilmselgelt haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele (vt Riigikohtu 01.03.2007 otsus nr 3-3-1-103-06, p 14).
4. Ringkonnakohus möönab, et vaidlustatud 07.05.2010 käskkirjas nr 279-d (tl 4), 04.06.2010 vaideotsuses nr 1-13/23471-1 (tl 5) ega 05.05.2010 distsiplinaarmenetluse protokollis nr 501/07 (tl 23) ei ole üheselt määratletud, mitu korraldust vanglaametnik kinnipeetavale andis ning millal täpselt kinnipeetav sellele lõpuks allus. Kõigis nimetatud dokumentides on pelgalt kajastatud erinevate intsidendis osalenud isikute selgitusi, kuid pole nende põhjal kirja pandud selgeid järeldusi, millised asjaolud tuleb lugeda tuvastatuks. See ei muuda distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasust siiski kontrollimatuks, kui 5

(7)3-10-1605 distsiplinaarmenetluse käigus kogutud andmete põhjal saab A. Grišini distsiplinaarsüüteo lugeda tõendatuks. J. J. 14.04.2010 ettekandest nr 501 (tl 24) nähtub, et A. Grišin „segas vanglaametnikku õhtuse loenduse läbiviimisel ja keeldus allumast korraldusele rivistuda loenduseks“. J. J. lisas 27.04.2010 seletuskirjas (tl 24 pöördel), et andis 14.04.2010 kell 19.30 õhtuse loenduse alustamiseks kella, kuid kinnipeetavad eesotsas A. Grišiniga keeldusid loenduseks kambritesse minemast. Kinnipeetavad allusid J. J. seletuskirja kohaselt korraldusele pärast peaspetsialist-korrapidaja V. V. saabumist. V. V. 29.04.2010 seletuskirja (tl 25) järgi tekkisid J. J. 14.04.2010 probleemid loenduse läbiviimisega, kuid selleks ajaks, kui tema appi saabus, oli probleem lahendatud. A. Grišin on 19.04.2010 seletuskirjas (tl 25 pöördel) märkinud, et küsis J. J., mis põhjusel helisignaali anti, mille peale vanglaametnik selgitas, et tegemist on õhtuse loendusega. Samuti märkis A. Grišin, et küsis vanglaametnikult, miks ei viida loendust läbi tavapärasel ajal, kuid pärast selgituste saamist läks enda kambrisse. Halduskohtu 10.11.2010 istungil selgitas J. J. tunnistajana (tl 44-46), et andis kõigepealt helisignaali, seejärel selgitas kinnipeetavatele vastuseks nende küsimustele, et toimub õhtune loendus, ning andis ka teise ja kolmanda korralduse minna kambritesse. Kui kinnipeetavad ikka ei allunud, teavitas valvur raadiosaatja teel korrapidajat allumatusest, mis mõjus kinnipeetavatele distsiplineerivalt. Korrapidaja tuli kohale viie minuti jooksul, kuid selleks ajaks olid kinnipeetavad läinud kambritesse. V. V. selgitas halduskohtu 10.11.2010 istungil tunnistajana (tl 47), et J. J. teavitas teda raadiosaatja teel allumatusest õhtuse loenduse läbiviimisel, kuid selleks ajaks, kui tema kohale jõudis, olid kinnipeetavad oma kambrites ja loendus toimus tavapäraselt. Ringkonnakohtu hinnangul on asjaosaliste selgitused omavahel sisulises kooskõlas ning A. Grišini distsiplinaarsüütegu nendega tõendatud. Määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, et J. J. seletuskirja kohaselt allusid kinnipeetavad alles pärast V. V. saabumist, kuigi tegelikkuses allusid nad juba pärast raadiosaatja teel korrapidaja kutsumist. Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust, mitu korraldust tegelikkuses anti või kas kinnipeetavate küsimusele vastamine sisaldas samas ka uut korraldust minna oma kambritesse. A. Grišinit ei ole karistatud selle eest, et ta ei allunud koheselt loenduse algust tähistavale helisignaalile. Samas nähtub nii J. J. kohtuistungil antud ütlustest kui ka A. Grišini enda seletuskirjast, et A. Grišin ei läinud loenduseks oma kambrisse ka pärast valvuri poolt helisignaali tähenduse selgitamist, vaid seadis kahtluse alla valvuri õiguse loendust konkreetsel kellaajal läbi viia. On ilmne, et sellises olukorras pidi vanglaametnik varasemat korraldust kordama ja kuivõrd vaidlust ei ole selles, et valvur teavitas korrapidajat allumatusest, siis ei saa ka väita, et kinnipeetavad (sh A. Grišin) oleksid viivitamatult läinud loenduse läbiviimiseks oma kambritesse. 12. Tallinna Vangla 07.05.2010 käskkiri nr 279-d vastab vorminõuetele ning on ka sisuliselt õiguspärane. Käskkirjas on A. Grišinile määratud distsiplinaarkaristuse valikut piisavalt põhjendatud ja karistus (noomitus) on distsiplinaarsüüteo raskust ja selle toimepanemise asjaolusid ning kinnipeetava varasemat seaduskuulekat käitumist arvestades proportsionaalne. VangS § 63 lg-st 1 tulenevalt on tegemist kõige kergema distsiplinaarkaristusega. Vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse seisukohalt ei ole määrav ka see, kas teisi valvuri korraldusele koheselt mitteallunud kinni peetavaid isikuid on sarnaselt A. Grišinile karistatud või mitte. Teiste võimalike distsipliinirikkujate karistamine või karistamata jätmine ei muuda A. Grišini üleastumist olematuks ega süüteo nimelt tema poolt toimepanemist vähem tõendatuks, sest J. J. 14.04.2010 ettekanne on kirjutatud konkreetselt A. Grišini kohta ning ka 6

(7)3-10-1605 tema seletuskirjast ja halduskohtu 10.11.2010 istungil antud ütlustest nähtub, et A. Grišin oli üks peamistest protesteerijatest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et A. Grišinil on olnud võimalik piisavalt kaitsta oma õigusi. Ehkki pärast 05.05.2010 distsiplinaarmenetluse protokolli koostamist ja enne vaidlustatud 07.05.2010 käskkirja andmist ei ole A. Grišinile antud selgesõnaliselt võimalust esitada protokollile vastuväiteid, oli A. Grišinil piisavalt võimalust esitada oma vastuväited distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud asjaoludele ning määratud distsiplinaarkaristusele vaidemenetluses, mida ta ka kasutas (tl 26-27). Halduskohtu viide, et kaebajal võimaldati esitada juhtunu kohta 19.04.2010 seletuskiri, ei ole asjakohane, sest seletuskirja võtmise näol ei ole tegemist mitte isiku ärakuulamisega, vaid üksnes juhtumi asjaolude selgitamiseks tõendite kogumisega, mis ei asenda ärakuulamist (vt Riigikohtu 10.12.2010 otsus nr 3-3-1-72-10, p 21).

1. Tallinna Halduskohus vabastas A. Grišini 22.06.2010 määrusega kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest maksejõuetuse tõttu, kuid kaebuse rahuldamata jätmisel mõistis halduskohus 17.11.2010 otsusega HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 3 alusel A. Grišinilt nimetatud riigilõivu Eesti Vabariigi kasuks siiski välja, kohustades teda tasuma 250 krooni 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ringkonnakohus märgib, et Tallinna Ringkonnakohus vabastas 03.01.2011 määrusega (p 1) A. Grišini maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumise kohustusest ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd A. Grišini vanglasisesel isikuarvel ei olnud ajavahemikul 01.01.2010–11.11.2010 mingeid rahalisi liikumisi toimunud ning isikuarve vaba jääk on kogu perioodi jooksul olnud 0,61 krooni, siis võib apellanti pidada maksejõuetuks. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus menetlusabi saanud menetlusosalise majanduslik seisund ei ole menetluse käigus muutunud ega ole selline muutumine ka ettenähtav ning isikut tuleb seetõttu endiselt pidada maksejõuetuks, samuti ei muutu isiku majanduslik seisund kohtulahendi tulemusena (nt kahjunõude osalise rahuldamise korral), ei ole menetlusabi saajalt võimalik riigilõivu HKMS § 93 lg 3 (ega ka TsMS § 179 lg 1) alusel ja TsMS § 179 lg-s 5 sätestatud tähtajaks Eesti Vabariigi kasuks sisse nõuda ning nimetatud menetlusabikulu tuleb jätta riigi kanda. Kuivõrd A. Grišinit tuleb pidada jätkuvalt maksejõuetuks, ei võinud halduskohus mõista temalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu, mille tasumisest kohus oli ta kaebuse esitamisel vabastanud.
2. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 2 alusel tuleb A. Grišini apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja Tallinna Halduskohtu 17.11.2010 otsust muuta menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 7