3-11-13/11

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-13 Otsuse kuupäev

1. aprill 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi R. K kaebus Viru Vangla 10.02.2010 haldusakti nr 6-10/2266-1 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Menetlusvorm Kohtuistung 07.04.2011 Menetlusosalised Kaebaja: R. K /isikukood xxx /, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/. Resolutsioon Jätta R. K kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 16.05.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 18.01.2010 esitas R. K Viru Vanglale taotluse ja palus 10.12.2009 saabunud maksikirjas olnud TV-kaabli asukoha välja selgitamist ja lattu tema isiklike asjade hulka paigutamist (tl 25). 10.02.2010 vormistati Viru Vanglas vastus nr 6-10/2266-1 (tl 26), milles selgitati, et TV-kaabel võeti keelatud esemena kirisaadetisest vangistusseaduse § 29 lg 1 alusel ära, asub vangla vastavas ruumis ning seda ei paigutata lattu isiklike asjade hulka vaid hävitatakse.
4. 03.01.2011 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja R. K kaebus (tl 1-5), milles ta palus Viru Vangla 10.02.2010 haldusakt nr 6-10/2266-1 tühistamist ja TV-kaabli lattu tema isiklike asjade juurde paigutamisele kohustava ettekirjutuse tegemist. Seejuures ta selgitas, et kirja avamisel ei koostatud vangla sisekorraeeskirja § 71 ja § 72 kohast akti keelatud esemetele, seal olnud TVkaabel paigutati lattu tema isiklike asjade juurde, hiljem aga selgus asjade kaalumisel ja nimekirja koostamisel, et seda polnud enam seal ning tema pöördumise peale vormistati keelduv otsus. Kaebaja leidis, et vaidlustatav haldusakt riivab tema põhiseaduse § 14, § 26 ja § 32 tulenevaid õigusi, ei vasta halduskohtumenetluse seadustiku § 54 nõuetele, selle viited vangla sisekorraeeskirja § 64’ p 1 ja Viru Vangla 04.04.2008 käskkirja nr 55 p 1.1 on asjakohatud ning rikuti ka haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 ja 2, sest teda ei kuulatud enne selle andmist ära. 16.02.2011 täiendustes (tl 37-38) lisas R. K tõendeid ning väitis, et vaidlustatud haldusaktis pole kaabli pikkust keeldumise alusena ära toodud ja vigastusi on võimalik tekitada ka 2,5 meetri pikkuse kaabliga. Väidet, nagu poleks kaablit tohtinud maksikirjas saata, pidas ta vangla juhtkonna koosolekul arutatu tõttu alusetuks ning lisas, et 18.01.2010 taotluse esitamise ajal ei olnud kaabli keelamine talle teada ja tegelikult taotlus rahuldati, kuna kaabel oli alates 04.02.2010 kuni 10.03.2010 tema asjade juures laos.
5. Viru Vangla vastuses (tl 23-24) ei nõustutud kaebusega, paluti seda mitte rahuldada ja selgitati oma seisukohti kaebaja väidete suhtes. Seejuures märgiti, et kuna TV-kaabel saadeti maksikirjas, oli see käskkirja nr 55 kohaselt keelatud esemeks, lisaks on 5 meetrine kaabel vangla tingimustes ka ebamõistlikult pikk, võimaldab tekitada vigastusi ja vastab seetõttu vangla sisekorraeeskirja § 64’ p 1 sätestatud tingimustele. Vastuses tunnistati, et vangla käitumine kaabli kaebaja isiklike asjade nimekirja märkimisel ja keelatud eseme äravõtmise kohta akti vormistamata jätmisel, ei olnud õige, põhjendati seda maksikirjade arvukuse ja nendega seotud otsustuste keerukusega, kuid leiti, et see ei muuda eset lubatuks. Veel märgiti, et kaebaja õigust ärakuulamisele ei ole rikutud, kuna tal oli võimalus esitada oma seisukohad 18.01.2010 taotluses ning lisati, et vangistuses viibimisega kaasnevad paratamatult piirangud ja kaebaja peab nendega arvestama.
6. Kohtuistungil jäi R. K kirjalikult esitatud väidete juurde ning palus lugeda teesides esitatu tõendatuks, kuna vangla ei ole neile vastanud ja esindajat kohtuistungile saatnud. Veel väitis ta, et ärakuulamispõhimõtte rikkumise tõttu jäi tal teatavaks tegemata inspektor-kontaktisiku poolt enne maksikirja saatmist antud selgitus kaabli lubatavuse kohta ning lisas, et vangla ei tohi omal äranägemisel kinnipeetavate asjades käia. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud ja palus vastavas taotluses (tl 52) arutada asja ilma tema esindajata. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Kinnipeetava isiklike asjadega seonduv üldine kord on reguleeritud vangistusseaduse § 15 ning justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 57 ja §
8. Neis sätestatu kohaselt on kinnipeetaval võimalik hoida enda juures kambris või vangla laos kokku kuni 30 kilogrammi asju ja esemeid, millised pole õigusaktidega keelatud esemeteks tunnistatud või vangla poolt täiendavalt ära keelatud. Keelatud esemed ja ained on loetletud sama eeskirja § 64’. Selle punkt 1 kohaselt on kinnipeetavale vanglas muuhulgas keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke- lõike- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid.
9. Viru Vanglas keelatud esemete ja ainete osas kehtis kuni 22.03.2010 vangla direktori 04.04.2008 käskkiri nr 55 (tl 31), mille punktis 1.1 keelati kinni peetavatel isikutel omada muuhulgas juhtmeid, välja arvatud elektriseadme toitejuhe, lisaseadme olemasolul seadme ühendusjuhe televiisoriga ja vangla vahendusel soetatud antennikaabel. Vaidluse põhjuseks olev antennikaabel pole soetatud vangla vahendusel, see saabus kaebuse väidetel (tl 1) ja vastava akti (tl 27) andmetel 10.12.2009 maksikirjaga ja oli seetõttu kinnipeetavale Viru Vanglas keelatud esemeks nii saabumise kui ka haldusaktina vaidlustatud 10.02.2010 vastuse nr 610/2266-1 (tl 26) koostamise ajal. Seega on Viru Vangla Romeo Kalda 18.01.2010 taotlusele (tl 25) 10.02.2010 antud vastuses (tl 26) õigesti leidnud, et maksikirjas saabunud TV-kaabli puhul on tegemist kinnipeetavale keelatud esemega, seda ei saa paigutada lattu taotleja isiklike asjade juurde ning õiged ja igati asjakohased on ka kõik vastuses sisalduvad viited õigusaktide sätetele. Põhiseaduse § 26 ja § 32 tulenevad õigused perekonna- ja eraelu ning omandi puutumatusele ei ole absoluutsed ning neid võib seadusega piirata. Kinnipeetava vabadus on allutatud vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides toodud piirangutele, mistõttu on piiratud ka tema perekonna- ja eraelu ning omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ning vanglal on nende suhtes võimalik täita põhiseaduse § 14 tulenevat kohustust vaid kinnipeetavale lubatud õiguste ja vabaduste osas. 2
10. Vangistusseaduse § 29 lg 1 ja vangla sisekorraeeskirja § 50 lg 3 ja § 72 lg 1 kohaselt avatakse kiri vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul, sealt võetakse ära esemed, mille omamine on vanglas keelatud ning selle kohta koostatakse vormikohane akt. Viru Vangla ei ole R. K 10.12.2009 saabunud maksikirja puhul seda korda järginud, sest saabunud esemete suhtes on koostatud akt eseme leidmise kohta (tl 27) ja märgitud sellesse, et TV-kaabel paigutatakse lattu. Keelatud eseme avastamise akti pole vormistatud ja seda peab vangla ka ise eksimuseks (tl 24). R. K on haldusaktina vaidlustatud vastuse aluseks olevas taotluses (tl 25) selgelt väitnud, et 12.01.2010 polnud kaablit laos tema isiklike asjade hulgas. Talle 10.02.2010 antud vastuse kohaselt asus see keelatud esemena vangla spetsiaalses ruumis (tl 26). Asjaolu, et kinni peetava isiku asjade ühtne nimekiri näitab nii 04.02.2010 (tl 39) kui ka 10.03.2010 seisuga (tl 40) TV-kaabli olemasolu hoopis laos R. K isiklike asjade hulgas, annab tunnistust ebatäpsusest, lohakusest või muust sarnasest vangla vastavas asjaajamises, kuid ei muuda maksikirjaga saabunud TV-kaablit lubatuks ega saa luua alust kaebuse rahuldamiseks. Vangla tunnistab ka ise viga ja põhjendab seda maksikirjadega saadetud esemete suurest hulgast tulenenud töö keerukusega.
11. R. K on käsitlenud oma taotluse peale koostatud dokumenti (tl 26) haldusaktina. Viru Vangla on vormistanud selle selgitustaotlusele antud vastusena. Osaliselt on see õige, sest vastuses antakse selgitus taotluses kaabli asukoha suhtes püstitatud küsimusele. Kuna seejuures jäetakse rahuldamata ka kaabli lattu isiklike asjade juurde paigutamiseks esitatud taotlus, tuleb dokumenti vastavat osa käsitleda keelduva haldusaktina. Halduskohtumenetluses juurdunud praktika kohaselt ei saa haldusakti tühistamist kaasa tuua niisuguste vormi- või menetlusnõuete rikkumine, mis ei võinud mõjutada otsustuse sisu. Vastuses esitatud faktilised ja õiguslikud põhjendused võimaldavad aru saada, miks kaablit lattu taotleja isiklike asjade juurde ei paigutata ning kuna tegemist oli vangla enda õigusakti alusel otseselt keelatuks tunnistatud esemega, ei ole otsustuse teinud vanglaametnikul olnud kaalutlemise õigust. R. K ise väidab, et Viru Vangla pole täitnud haldusmenetluseseaduse § 40 lg 1 tulenevat ärakuulamise kohustust ja seetõttu ei saanud ta teatavaks teha vanglaametniku poolt talle antud selgitust maksikirjas saadetud TV-kaabli lubatuse kohta ja seda, et kirja avamisel sisuliselt nii ka toimiti (tl 48). Niisugune rikkumine ei saanud aga vastuses sisalduvat keelduvat otsustust muuta, sest vanglas keelatud ese jääb selleks olenemata asjaoludest, milliseid lubadusi on mõne vanglaametniku poolt kinnipeetavale selle suhtes antud või kuidas täpselt on esemega tegelikult toimitud. Eelnevalt juba viidatud vangistusseaduse § 29 lg 1 kohustab kirjas saabunud keelatud eseme ära võtma ja kinnipeetav ei saa nõuda selle lubamist põhjusel, et vangla pole eseme saabumisel koheselt õigesti toiminud. Sellist õigust ei saa ta tuletada ka asjaolust, et 21.04.2010 Viru Vanglas toimunud arutelu protokolli on keelatud esemete käskkirja lisamise täiendavaid ettepanekuid puudutavasse ossa tehtud märge „antenn (kaablid)“. Protokollist ei selgu, kuidas ja mida täpselt vastaval koosolekul antennikaablite osas üldse arutati, kuid käesoleval ajal Viru Vanglas kehtiva 05.03.2010 käskkirja nr 1.1-1/51 (tl 32-35) punktis 1.1 on selgelt sätestatud, et lubatud on vaid vangla vahendusel soetatud või vanglateenistuse loal väljastatud elektriseadme toitejuhtmed ja antennikaabel. Vangistusseaduse § 31 lg 2 tulenevalt võib isiklik televiisor olla kinnipeetaval ainult vanglateenistuse ametniku loal. R. K pole väitnud ega tõendanud, et televiisor oli talle maksikirja saabumise ajal või on praegu vanglateenistuse loal väljastatud. Tema isiklike asjade nimekirjadest (tl 30 ja 39-40) nähtuvalt on televiisor küll olemas, kuid see asub laos. Haldusasjana nr 3-11-58 registreeritud R. K kaebuse kohaselt ei ole televiisor töökorras, on seega Viru Vangla 05.03.2010 käskkirja nr 1.1-1/51 punkt 1.8 (tl 32) kohaselt kinnipeetavale keelatud esemeks ning muudab seetõttu keelatuks ka antennikaabli.
12. Eeltoodud järeldustel tuleb kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja on kohtumääruse (tl 9) alusel vabastatud 15.97 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja nõuet esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3