KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-3183 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.04.2011, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm Tsiviila

§ 151

lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja pidi alusetu rikastumise nõudest teada saama raha ülekandmise päeval, s.o 02.02.

1. 40 000 krooni nõude esitas hageja 18.02.
2. Kuna kolme aastane aegumistähtaeg on möödunud, siis on 40 000 krooni nõue aegunud.
3. Arvestades, et hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, pidas kohus põhjendatuks jätta menetlukulud 40 % ulatuses hageja kanda ja 60 % ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused
4. Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 20.12.2010 otsuse osas, milles kohaldati aegumist ja jäeti kostjalt välja mõistmata 40 000 krooni koos viivisega alates hagi esitamise kuupäevast, tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja nii põhivõlg 40 000 krooni kui ka jooksev viivis alates 20.02.2009 kuni põhivõla tasumiseni; tühistada otsus osas, milles kinnisasja müügilepingul põhinenud põhivõla summas 60 000 krooni pinnalt mõisteti välja jooksev viivis alates 26.01.2009, mitte alates 24.01.2009 kuupäevast, nagu hagis oli taotletud ning teha uus otsus, millega mõista summalt 60 000 krooni jooksev viivis välja alates 24.01.2009 kuni põhivõla tasumiseni; täiendavalt mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutnud viivis põhivõlalt 60 000 krooni, seisuga 23.01.2009 sissenõutavaks muutnud viivis kokku summas 16 530 krooni; tühistada maakohtu otsusest ka menetluskulude jaotus ning teha selles osas uus otsus, millega jätta kõik menetluskulud kostja kanda; alternatiivsel juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kõiki otsuses sisalduvaid puuduseid ei ole võimalik apellatsiooniastmes kõrvaldada, palub hageja saata asi tagasi maakohtule kohtuotsuse tühistatud osas uueks läbivaatamiseks; menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda.
5. Maakohus on asja lahendades kohaldanud vääralt materiaalõigust (aluseta rikastumisel põhineva 40 000 krooni nõude osas aegumise kohaldamisel) ning rikkunud oluliselt menetlusõigust (tõendamiskoormise jagamisel poolte vahel, hagis esitatud viivise nõudest kinnipidamise ning 60 000 kroonise nõude osas sissenõutavaks muutunud viivise nõude lahendamata jätmise osas). Hageja ei vaidlusta kohtu seisukohta, et 40 000 krooni osas puudus kohtul tõenduslik alus käsitleda seda laenuna. Hageja nõustub maakohtuga selles, et 40 000 krooni kostjalt tagasisaamiseks sai nõuet esitada üksnes aluseta rikastumise sätete alusel ning et kohus seda nõuet sellisel alusel ka lahendas. 4
6. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nõue 40 000 krooni tagasisaamiseks on kohtule esitatud aegunult ning aegumise näeb ette

§ 151lg 1.

Sellisele järeldusele sai kohus tulla üksnes materiaalõiguse ebaõigel kohaldamisel ning jättes tähelepanuta, kumb pool peab tõendama aegumise kohaldamiseks vajalikke asjaolusid.

§ 151

lg 1 esimene lause sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Antud juhul taotles aegumist kostja, kuid kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kostja jättis aegumise taotlemisel tõendamata selle, et hageja pidi teadma alates raha ülekandmisest, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus kostja vastu. Hageja on alates hagi esitamisest järjepidevalt selgitanud kohtule, et ta andis kostjale viimase soovil laenu ning kirjalikku laenulepingut sõlmitud ei olnud. Sellest, et hagejal on aluseta rikastumisest tulenev nõue kostja vastu, sai hageja teada alles kohtuotsusest. Seega ei piisanud aegumise kohaldamiseks sellest, et kostja taotles aegumise kohaldamist seoses 3-aastase tähtaja möödumisega. Kohus pidi kostja tähelepanu juhtima asjaolule, et tal tuleks tõendada lisaks ka asjaolu, et hageja pidi olema teadlik sellest, et tal on tekkinud nõue aluseta rikastumise sätete alusel. Kostja seda asjaolu tõendanud ei ole. Seega kohaldas kohus TsMS § 151 lg-s 1 sätestatud aegumist kõikide normis sisalduvate kohustuslike eelduste täitmiseta. 19. Juhul kui kohtule ei ole tõendatud kõigi

§ 151

lg 1 esimeses lauses sätestatud eelduste olemasolu (et õigustatud isik teadis või pidi teadma), siis sai kohus kohaldada vaid

§ 151

lg 2, mille kohaselt alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lg-s 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Antud juhul on kohus ilmselgelt omal algatusel eeldanud, et hageja pidi teadma endal sellisel õiguslikul alusel oleva nõudeõiguse olemasolust, sest kostja ei ole esitanud sellekohaseid tõendeid, mille pinnalt võis kohus leida, et hageja pidi aluseta rikastumise nõudest teada saama raha ülekandmisepäeval, s.o 02.02.

1. Kuivõrd kohus kohaldab aegumist vaid kohustatud isiku nõudel ja huvides, siis on loomulik, et kohustatud isiku kohustuseks on oma taotluse aluseks olevaid asjaolusid ka tõendada, st antud juhul seda, et hageja pidi teadma, et tema nõue põhineb aluseta rikastumise sätetel. Kuivõrd VÕS lubab anda raha ka suulise laenulepingu alusel, siis puudus kohtul võimalus eeldada, et 40 000 krooni raha ülekanne ilma kirjaliku lepinguta sai olla vaid alusetu ülekanne. Olukorras, kus hageja rääkis selle raha ülekandmise asjaolude kohta ühte ja kostja teist juttu, pidi kohus sellises situatsioonis võtma seisukoha, et kostjal tuleb oma taotlust aegumise kohaldamiseks tõendada nende asjaolude osas, mis võimaldavad nõuet lugeda aegunuks lühema võimaliku aja, s.o 3 aasta jooksul. Kui kostja seda ei oleks suutnud tõendada, tulnuks kohtul võtta seisukoht, et antud nõude aegumistähtaeg on lg-s 1 nõutud eelduste puudumise tõttu 10 aastat. Seega pidi kohus selle summa kostjalt välja mõistma, kuivõrd raha üleandmise osas vaidlust ei olnud ning puudus alustehing, mis välistaks selle raha tagasinõudmise hageja poolt.
2. Ühes 40 000 krooni väljamõistmisega pidi kohus lahendama ka koos võlanõudega esitatud viivise nõude. Kuivõrd hageja ei tõendanud, et ta oleks hagi eelselt selle summa tagastamist nõudnud, siis hageja nõustub sellega, kui kohus mõistab välja üksnes jooksva viivise, alates 19.02.2009 kuni selle summa tasumiseni.
3. Maakohus on põhinõudelt summas 60 000 krooni mõistnud viivise välja ebaõigesti. Hageja taotles nii sissenõutavaks muutunud viivise kui ka jooksva viivise väljamõistmist. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuleks üksnes jooksev viivis välja mõista ning jätta välja mõistmata sissenõutavaks muutunud viivise, mis esialgses hagis esitatud arvestuse kohaselt olid kokku summas 16 350 krooni. Viimast viivise nõuet pole otsuses üldse käsitlenud. Kuigi kohtule esitatud täpsustustes olid põhinõuded liidetud, pidi kohus arvestama, et hageja ei ole ühestki kohtule esitatud nõudest loobunud. Maakohus ei ole 5 otsuses põhjendanud ka seda, miks ta mõistis jooksva viivise põhinõudelt 60 000 krooni välja alates 26.01.2009, mitte 24.01.2009 nagu hagis oli taotletud. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata.
6. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning hageja on vaidlustanud otsust üksnes alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise osas ning viiviste väljamõistmise algustähtaja osas, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust muus osas kontrollida. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
7. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue alusetu rikastumise alusel kostjalt 40 000 krooni (2556,46 euro) saamiseks tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Kaebuse väited, et kohus on aegumise üle otsustades jaganud ebaõigesti tõendamiskoormuse ning kostja oleks pidanud tõendama, et hageja oli teadlik temal alusetust rikastumisest tuleneva nõude olemasolust, on ekslik. Selle mõistmiseks, tuleb vahet teha subjektiivsel (

§ 151

lg 1) ja objektiivsel (

§ 151

lg 2) aegumistähtajal ning asjaolude erinevusel, mida kummalgi juhul arvesse tuleb võtta. Subjektiivse aegumistähtaja rakendumiseks peab õigustatud isik olema teadlik nõude aluseks olevatest asjaoludest, esmajoones rikastumise toimumisest tema arvel ja rikastuja isikust. Asjaoludele antava õigusliku hinnangu paikapidavus, nagu hageja kaebuses ekslikult arvab, ei oma subjektiivse aegumise rakendumise eeldusena tähtsust. Kuna hageja oli teadlik nii sellest, et ta raha andis kui ka sellest, et raha saajaks oli kostja, oli tal

§ 151lg 1 tähenduses piisavalt infot oma nõude õigeaegseks maksmapanekuks.

Kuna kõnealusel juhul kohaldub aegumise subjektiivne tähtaeg (

§ 151

lg 1), ei ole põhjust peatuda aegumise objektiivse- ehk maksimaalse tähtaja (

§ 151lg 2) rakendumise eeldustel.

1. Apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on mõistnud viivised ekslikult välja alates 26.01.2009 ja mitte 24.01.2009, nagu hageja on taotlenud, on raskesti mõistetav. Hageja on palunud viivised välja mõista alates hagi esitamisest (tlk 110 pöördel). Hagi on kohtule saadetud e-kirjaga 26.01.2009, mida kinnitab tlk 1 asuv e-kirja väljatrükk ja sellele hagiavalduse saabumise kuupäeva kohta pitsati jäljendiga kohtu poolt tehtud märkus.
2. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka esimese astme kohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Iko Nõmm Margo Klaar Gaida Kivinurm 6