3-10-3221/9

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-3221 Otsuse kuupäev 25.04.2011 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi J.M. kaebus Lääne Prefektuuri vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 50.000.- EEK´i seonduvalt mittenõuetekohaste arestimaja tingimustega Pärnu arestimajas. Asja läbivaatamise kuupäev 07.04.2011, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta J.M. kaebus haldusasjas 3-10-3221 rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 25.05.2011 Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolude kirjeldus. Kaebuse kohaselt on J.M. viibinud Pärnu arestimajas alljärgnevatel perioodidel: 24.10.2006 - 15.12.2006, 23 päeva; 11.05.2008 - 23.05.2008, 13 päeva; 13.06.2008 - 08.08.2008, 58 päeva; 16.04.2010 - 30.04.2010, 15 päeva. 16.09.2009 on kaebaja esitanud Lääne Prefektuurile kahjunõude , kus tegi ettepaneku maksta kaebajale korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambris inimväärikust alandavates tingimustes veedetud aja eest 50.000.- krooni. Lääne Prefektuur on vastanud 18.11.2010 nr. 9.1-06/21043 ning andnud eitava vastuse. Kaebuse esitaja on kaebusega 08.12.2010 pöördunud samas asjas sama nõudega kohtu poole. Kohus on asja menetlusse võtnud kohtumäärusega 17.12.2010 , kusjuures ei ole menetlusse võetud perioodi 24.10.2006-15.12.2006, kuna selle perioodi osas on kaebetähtaeg möödunud. Nimetatud perioodi osas on kohus menetluse lõpetanud seonduvalt kaebuse esitamise tähtaja rikkumisega. (kohtumäärus tl. 13). Vastustaja on kirjalikus vastuses kohtule 05.01.2011 asunud seisukohale, et periood 24.10.200615.12.2006 tuleb jätta kaebuse esemest välja. Kaebaja on kaebuses märkinud, et ta on viibinud arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes, mille eest kuulub hüvitamisele mittevaraline kahju 50.000.- krooni. Kaebaja on seisukohal, et inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kaebaja on olnud sunnitud arestimajas olles end alandama teiste ees, talle tekitati ängistust ja alaväärsustunnet. Kaebaja on märkinud. et Põhiseadusest tulenevalt ei tohi kedagi alavääristada ning viitab Riigikohtu seisukohtadele, et kui kohus tuvastab inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on ta sellega juba pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist. Kaebuse esitaja on märkinud, et kambrid arestimajas ei vastanud ehitustehnilistele ja tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Arestimajas ei võimaldatud viibida vaatamata korduvatele palvetele 1 tund päevas vabas õhus, kambrites puudusid tool ja laud, mistõttu pidi kaebaja sööma voodil istudes ning kambris oli valgustus nõrk, mis on kahju avaldanud silmadele ja tekitanud silmadele kipitustunnet. Pärnu arestimajas olid topelt klaasblokkidest aknad, mida ei saanud avada ning nimetatud aknad ei taganud piisavat päevavalgust ruumi. Kambrites olid WC-d lahtised ja puudus eraldatus kambrist. Kuna samas kambris tuli ka süüa, siis pooleldi avatud olev ning ebapiisava privaatsusega WC kasutamine samaaegselt tõi kambrisse ebameeldivat lõhna, mis oli äärmiselt ebameeldiv ja inimväärikust alandav. Samas tuli ka end pesta. Kaebaja on pöördunud ka arestimaja töötajate poolt palvega, et teda viidaks mittesuitsetajatega ühte ruumi, kuna tema viibis kambris koos suitsetajatega, kes pidevalt suitsetasid. Kaebaja peab arestimaja tingimusi äärmiselt alandavaks ja märgib, et mittevaralist kahju ei saa jätta välja mõistmata, kuna toimingu õigusvastasuses on süüdi haldusorgan, kes peab vastutama selle eest, et kinnipidamistingimused vastaks nõuetele. Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata. Arestimaja ehitustehnilisi tingimusi kehtestab Vangistusseadus,

1. jaanuaril
2. a jõustunud siseministri
3. jaanuari
4. a määrus nr 3 "Arestimaja sisekorraeeskiri" (edaspidi kehtiv Arestimaja sisekorraeeskiri), politseipeadirektori
5. aprilli
6. a käskkiri nr 82 "Arestimaja ehitustehniliste nõuete kinnitamine". Kuni 25.01.
7. kehtinud arestimaja sisekorraeeskiri § 15 lg 1 p 4 ja kehtiva arestimaja sisekorraeeskirja § 31 p 4 kohaselt kuulub värskes õhus viibimine ühe tunni jooksul arestimajas kinnipeetud isikute õiguste hulka. Pärnu arestimajal jalutushoov puudub. Vastustaja märgib, et J. M. on esitanud avaldusi kokku kolmel korral, soovides kokkusaamist kaplaniga, kuid ei ole avaldanud soovi jalutamiseks arestimajas viibitud aja jooksul. Vastustaja leiab, kaebaja poolt toodud väited kambris puuduva tooli ja laua suhtes, et kaebaja pidi sööma, magama ja kirjutama kõik ühel magamiskohal, on ülepaisutatud. Laud ja taburetid arestimaja kambrites puuduvad. Neid ei ole võimalik soetada rahaliste vahendite puudumisel. Siinkohal on oluline märkida, et kambri mööbel peab olema vastupidav rüüstamisele, kinnitatud seinte või põranda külge. Seega ei sarnane kambri sisustus mingilgi määral eluruumis kasutatavatega. Sel põhjusel ei ole võimalik osta mööblit kauplusest, vaid soetada eritellimuse alusel. Arestimajja paigutamisel alati arvestatakse esinevate ehitustehniliste puudustega ning isikud paigutatakse kambrisse selliselt, et jääb vaba nari, mida saab kasutada puuduva mööbli kompenseerimiseks. Vastustaja on märkinud, et kokku 86-st päevast viibis kaebaja 53 päeva alarahvastatud kambris, millega oli tagatud vaba nari esemete paigutamiseks ning seega sai voodit kasutada erineval otstarbel. Tervisekontrolli kaardist nähtuvalt ei ole kaebaja kurtnud silmade ülepingutusi või kipitust. Kaebajale on pidevalt toodud lugemist , mistõttu sai ta välismaailmaga aktiivselt suhelda ning kaebaja ei ole esitanud sellekohast kaebust. Perioodil 2005-2007 oli WC olemasolu kambris kohustuslik. WC asub kambris ja selle ees on 75 cm kõrgune ja 15 cm paksune betoonist valatud sein ning vaba külje ette kinnitatakse eesriie. Vastustaja on märkinud, et arestimajad on loodud eelkõige selleks, et tagada järelevalve kinnipeetud isikute üle. Perioodil, mil kambris viibib mitu isikut, tuleb kokkuleppel jagada kambrit, et ei oleks alavääristatud teiste kinnipeetavate inimväärikus. Vastustaja märgib, et arestimajas on läbi viidud sanitaarremont ning on kontrollitud, et arestimajas ei olnud tuberkuloosipuhangut seonduvalt sellega, et kaebaja pidi pesu kuivatama samas ruumis, mis pidi kaebaja väidete kohaselt tekitama tuberkuloosiohtu. Samas märgib vastustaja, et kaebajale on toodud 20.05.2008 pakiga suitsu kokku kolm blokki, mis eelduslikult oli toodud kaebajale kasutamiseks, mistõttu on alust arvata, et ka kaebaja oli suitsetaja. Vastustaja märgib, et J. M. on kaebuse esitanud tagantjärele lähtudes asjaolust, et mõned halduskohtu lahendid on rääkinud arestimajas viibinud isikute (kaebajate) kasuks. J.M. on aktiivselt suhelnud välismaailmaga (kokkusaamised, kirjavahetus) kaplaniga ja preestriga, kuid arstiabi kaebaja vajanud ei ole. Vastustaja taotleb jätta kahjunõue rahuldamata. Kohtu seisukohad: Kohus, tutvunud asja materjalidega , asub seisukohale, et kaebus ei kuulu rahuldamisele ja seda alljärgnevatel asjaoludel: Kohus on kaebuse menetlusse võtnud kohtumäärusega 17.12.2010 menetlemaks kaebust 11.05.2008-23.05.2008, 13.06.2008-08.08.2008, 16.04.2010-30.04.2010 perioodide osas, mil kaebuse esitaja on viibinud Pärnu arestimajas. Kaebaja väidete kohaselt olid arestimaja tingimused inimväärikust alandavad. Kaebaja on pöördunud kahjunõudega Lääne Prefektuuri poole, kaebajale on vastatud kahjunõudest keeldumisega Lääne Prefektuuri vastusega 18.11.2010 nr. 9.1-06/21043 , millest tingituna on kaebaja pöördunud kohtu poole 08.12.2010 kaebusega kahju nõudes 50.000.- krooni . Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise kaebust lahendades tuvastab kohus peale kahju olemasolu kas kaebajale avalik-õiguslikus suhtes antud haldusakt või toiming (sealhulgas tegevusetus) , millega kahju tekitati, on õigusvastane ning kas tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel on põhjuslik seos. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju nõue rahuldamisele. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente, au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatus, tervis ning isikuvabadus. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kannatanul võimalus nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist üksnes selles normis ammendavalt loetletud õigushüvede rikkumise korral. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad esinema järgmised elemendid: seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud kahju (s.t õigusvastase haldusakti või toiminguga peab olema põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna); kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega; kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt. Asja materjalide kohaselt menetleb kohus kaebaja viibimist Pärnu arestimajas alljärgnevatel perioodidel: 11.05.2008 - 23.05.2008, 13 päeva; 13.06.2008 - 08.08.2008, 58 päeva; 16.04.2010 - 30.04.2010, 15 päeva, kokku 86 päeva. Kaebaja on väitnud, et arestimaja kamber, kus kaebaja viibis, ei vastanud ehitustehnilistele , tervise- ega hügieeninõuetele; kambris oli halb valgustus, ventilatsioon puudus ja aken ei rahuldanud valgusevajadust, mistõttu oli kambris pime, halb õhk, samuti tuli pesu kuivatada samas ruumis, mis tegi õhu niiskekeks. Esemete hoidmiseks puudus koht , kaebajale ei võimaldatud päevas ühetunnilist jalutuskäiku vabas õhus, kaebajat on hoitud koos suitsetavate kambrikaaslastega ühes kambris ning tualeti kasutamine toimus teiste kinnipeetavate juuresolekul, mida kaebaja peab eriti solvavaks ja inimväärikust alandavaks. Samas on kaebaja kartnud ka tuberkuloosinakkust. Kohus on seisukohal, et kambris olev valgustus pidi tagama piisava valgustuse kambris viibijatele, väidetud ei ole, et see üldse puudus , kambris oli aken, mis lasi läbi loomulikku päevavalgust ning asjaolu, et kaebaja ei saanud lugeda nõrga valgustuse tõttu ning kurtis silmade kipituse üle, on paljasõnaline. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajale saadetud piisavalt ajakirjandust lugemiseks ning ta pole kurtnud arestimaja administratsioonile, et vajab silmaarsti abi ning pole keeldunud lugemismaterjale vastu võtmast seonduvalt sellega, et ta ei saa lugeda halva valgustuse tõttu, seega on kohus seisukohal, et nimetatuga ei ole kahjustatud kaebaja tervist ega halvendatud tema olukorda. Kohus möönab, et kuna aken oli ruumis klaasplokkidest nagu väidab kaebaja ning akna kaudu ei saanud ruumi õhutada ning ebameeldiv õhk ruumis ja pesukuivatamine samas ruumis, millest tekkis niiskus ruumi ning ventilatsiooni puudumine võivad halvendavad ruumis viibijate elukvaliteeti. Sellest tulenevalt tulnuks kaebajale võimaldada viibida 1 tund päevas vabas õhus nagu näeb ette Vangistusseadus (Vang) § 93 lg 5 ja Arestimaja Sisekorraeeskiri ASkE § 31 p. 4, mille kohaselt võimaldatakse vahistatul viibida üks tund päevas vabas õhus vahistatu soovi korral. Kaebaja on väitnud, et ta on seda korduvalt soovinud, kuid talle ei ole seda võimaldatud. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma õiguste kaitseks , mis tähendab, et arestimajas viibides ei ole esitanud ühtki kaebust selle kohta, et kambris puudus ventilatsioon ning kambris on halb õhk ning talle ei ole võimaldatud vabas õhus viibimist (jalutuskäiku) päevas l tund, mille võimaldamine oleks leevendanud kaebaja olukorda arestimajas. Vastustaja on märkinud, et kaebaja ei ole teavitanud arestimaja, et ta on mittesuitsetaja ning ei ole palunud end üle viia teise kambrisse, kui kaebaja oleks arestimaja töötajate poole selles küsimuses ametlikult pöördunud, oleks ta paigutatud mittesuitsetajate kambrisse. Vastustaja on arvamusel, et nimetatud puudused on otsitud tagantjärele ning kaebaja on kirjutanud oma kaebuse teiste kaebuste pealt maha, mis on halduskohtusse teiste isikute poolt sama eseme suhtes esitatud. Kohus möönab, et kuna kambris viibis tavaliselt 2 kuni 3 inimest, võis üks neist olla suitsetaja ning mittesuitsetajad olid sunnitud viibima suitsetajaga ühes kambris, mis mõjub tõepoolest mittesuitsetaja tervisele halvasti ja olukorda halvendavalt. Kambris, kus puudus ruumi õhutamise võimalus, on iseenesest halb õhk hingamiseks, arvestades, et samas ruumis toimus veel WC kasutamine ja pesu kuivatamine , seega mõjub suitsetamine samas ruumis veelgi halvendavalt tervisele ja sealsele olukorrale. Samas on vastustaja esitanud kohtule materjalid, millest nähtuvalt on ka kaebajale toodud pakk, mis sisaldas kolme blokki suitsu, mis eeldab, et kaebaja oli ka ise suitsetaja ning seega halvendas ta teadlikult oma olukorda ja oma tervist suitsetades ise kambris. Samas märgib kaebaja, et talle on need suitsud arestimajja pakina toonud võõras, kes ei teadnud, et ta ei suitseta, mida kohus ei pea usutavaks. Vastustaja on märkinud, et pesumasin ja kuivatusruum arestimajas puudub ning arestimaja sisekorraeeskiri ei näe ette eraldi nõudeid pesuruumile. Samas on märgitud, et arestimajas ei ole tuvastatud tuberkuloosipuhangut arstide ega isikkoosseisude seas, mistõttu oli tuberkuloosioht arestimajas välistatud ja kaebaja sellekohane kartus põhjendamatu. Vastustaja on märkinud, et
8. aastal on tehtud arestimajas sanitaarremont ning remonditud on ka dušširuum. Mis puutub laua ja toolide puudumist kambris, on vastustaja märkinud, et kambri sisustus ei pea sarnanema eluruumis kasutatavaga, vaid kambri mööbel peab olemas vastupidav rüüstamistele ja kinnitatud põranda või seina külge. Arestimajja paigutamisel arvestatakse alati esinevate ehitustehniliste puudustega ning isikud paigutatakse kambrisse selliselt, et jääb vaba nari, mida saab kasutada puuduva mööbli asemel. Vastustaja on välja toonud oma kirjalikus vastuses ja ära märkinud missugusel perioodil on kaebaja kambrit jaganud teiste kinnipeetavatega, kus nähtuvalt enamasti on kaebaja viibinud neljakohalises kambris kahe või kolmekesi. Kohus ei saa pidada eelnimetatud kaebaja poolt toodud puudusi sellisteks puudusteks, mis võisid halvendada kaebaja olukorda või tekitada kannatusi selliselt mis tagaks mittevaralise kahju nõude. Nõudeid WC-le arestimaja sisekorraeeskiri ei sätesta. Lahtise WC nurga olemasolu kambris ei saa lugeda õigusvastaseks, kuna tulenevalt VangS § 90 lg 4 kohaselt pidid vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuete kohaselt olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Jälgimise võimalikkus peab olema tagatud ning jälgimise nõue on oluline eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ning seega on julgeoleku tagamiseks taotletava eesmärgi saavutamine proportsionaalne. Vastusutaja on märkinud, et WC asub kambris ja selle ees on 75 cm kõrgune ja 15 cm paksune betoonist valatud sein ning WC poti vaba külje ees on eesriie. Kohus on seisukohal, et WC kasutamisel saab lähtuda kambris viibivate isikute kokkuleppest, kus tualeti kasutamisel saavad kaaskinnipeetavad suhtuda üksteisesse lugupidavalt, samuti saab kokku leppida söögiaegades ja muudes toimingutes, et austada üksteise privaatsust. Tartu Ringkonnakohus on asunud seisukohale haldusasjas 3-10-514, et kaebaja olles teadlik oma õigustest arestimajas, tulnuks mittevaralist kahju ära hoida või vähendada, mille tõttu ei saa ka kaebaja kahjunõue rahuldamisele kuuluda. Antud asjas olnuks kaebajal võimalus arestimajas esitada arestimaja administratsioonile toimingu sooritamise nõue, näiteks nõue võimaldada talle igapäevane jalutuskäik 1 tund vabas õhus või lahendada mõni muu kaebaja väidetavat õigust rikkuv probleem, mida kaebaja teinud ei ole. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kohus on seisukohal, et ebainimlikes tingimustes arestimaja kambris viibimine on alandav kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud või kannatused, mis ei ole vajalikud kinnipidamise režiimi jälgides. Antud asjas ei ole kohus tuvastanud, et kaebaja pidi viibima 86 ööpäeva arestimajas ebainimlikes tingimustes, mis tõid kaasa inimväärikuse alandamise , oleks halvendanud oluliselt kaebaja elukvaliteeti ning tekitanud tervisehäireid, millega oleks kaasnenud paratamatult suured kannatused ja ebamugavused. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata ning mittevaralise kahju välja mõistmata. Reeglina peab kahju tekitaja kahju hüvitama juhul ,kui ta on kahju tekitamises süüdi. Antud juhul on mittevaralise kahju nõue põhjendamatu, kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud ning vastustaja süülist käitumist kaebaja suhtes ei ole tuvastatud. Samas ei ole kaebaja ise kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid , mis tähendab, et ei ole kaasa aidanud kahju ärahoidmisele ega kahju vähendamisele. Kohtunik Mare Priks