3-11-153 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-153 Haldusasi J. V. kaebus majandusja kommunikatsi

§ 24lg 1 p 4 alusel lõpetada haldusasja 3-11-153 menetlus.

1. Mõista Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt J. V. kasuks välja menetluskulu 1000 (üks tuhat) eurot.
2. Saata määrus menetlusosaliste esindajatele. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul määruse saamisest arvates (

§ 24lg 3, § 471 lg 2 ja 3).

ASJAOLUD JA MENTLUSE VARASEM KULG

1. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
2. detsembri 2002 käskkirjaga nr 71 jäeti riigi omandisse muuhulgas rajatise „Riigimaantee T-11 Tallinna ringtee“ alune ja selle teenindamiseks vajalik maa. Rae Vallavalitsuse
3. jaanuari 2004 korraldusega nr 28 tagastati J. V. Rae vallas asuv Haavasalu maaüksus. See maaüksus kattus osaliselt eelpoolnimetatud riigi omandisse jäetud maaga ning seetõttu ei olnud võimalik vastavas osas katastriüksuse moodustamine. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei olnud nõus riigi omandisse jäetud maa katastriüksuse piire muutma. J. V. pöördus kaebusega halduskohtusse ning Tallinna Ringkonnakohtu
4. aprilli 2008 otsusega haldusasjas nr 3-06-482 tühistati majandus- ja kommunikatsiooniministri
5. detsembri 2002 käskkirja nr 71 punkt 1.
6. osas, millega jäeti riigi omandisse Rae valla territooriumil Tallinna ringtee maaüksuse üldpinna hulgas J. V. poolt Rae külas tagasi taotletav maa. Ringkonnakohus leidis, et konkreetsel maatükil, kus riigi omandisse jäetud maa ning kaebuse esitajale tagastatud maa kattuvad, ei asu ühtegi teerajatist ning ei nähtu, et see maa oleks vajalik ka mõne teerajatise teenindamiseks. Ringkonnakohus märkis samas, et maa
7. aastal ei saanud selle maatüki riigi omandisse jätmist Tallinna ringtee perspektiivse laiendamise eesmärgiga. Viimaks leidis ringkonnakohus, et majandus- ja kommunikatsiooniministril tuleb uuesti otsustada rajatist teenindava maa riigi omandisse jätmise küsimus, kusjuures teemaa laius tuleb kaalutlusõiguse alusel otsustada konkreetse teelõigu vajadustest lähtuvalt. Ringkonnakohtu otsus jõustus
8. augustil
11. jaanuaril 2011 esitas J.V. Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega Teha Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ettekirjutus ühe kuu jooksul [...] kindlaks määrata rajatise „Riigimaantee T-11 Tallinna ringtee“ teenindava maa ulatus ja piirid Harjumaal Rae vallas Haavasalu maatükiga külgnevas osas lähtudes MRS § 31 lg 1 p 1“ Kohus võttis kaebuse
12. jaanuaril 2011 määrusega menetlusse, märkides, et kaebusest arusaadavalt on kaebuse esitaja tegelikuks eesmärgiks see, et otsustataks eelnimetatud teerajatise teenindamiseks vajaliku maa riigi omandisse jätmise küsimus.
13. Majandus- ja kommunikatsiooniminister esitas kaebuse kohta
14. veebruaril 2011 kirjaliku seletuse, leides, et rajatise teenindusmaa määramine ei ole mitte tema, vaid kohaliku omavalitsuse pädevuses, küll on aga tema pädevuses maa riigi omandisse jätmise otsustamine. Vastustaja märkis ka, et
15. veebruaril 2011 esitas ta kaebuse esitajale arvamuse andmiseks maa riigi omandisse jätmise käskkirja eelnõu. Vastustaja edastas oma vastuse ka otse kaebuse esitaja esindajale.
17. märtsil 2011 esitas J. V. kohtule kaebuse täienduse, sõnastades ümber kaebuses esitatud taotlused järgnevalt: a) Teha Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ettekirjutus ühe kuu jooksul [...] esitada Rae Vallavalitsusele taotlus määrata kindlaks rajatise „Riigimaantee T-11 Tallinna ringtee“ teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid J. V. tagastatud Haavasalu II maaüksusega külgnevas osas ning b) Teha Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ettekirjutus ühe kuu jooksul alates Rae Vallavalitsuse poolt rajatise „Riigimaantee T-11 Tallinna ringtee“ teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramist otsustada maa riigi omandisse jätmise küsimus osas, kus riigimaa külgneb J. V.e tagastatud Haavasalu II maaüksusega.
19. märtsil 2011 andis majandus- ja kommunikatsiooniminister käskkirja nr 11-0094, millega otsustas uuesti maa riigi omandisse jätmine nii, et selle maa hulka jääb ka maaüksus Haavasalu II ehk seesama vaidlusalune maatükk, mille Rae Vallavalitsus on otsustanud kaebuse esitajale tagastada. J. Vi. esitas
20. märtsil 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse nimetatud käskkirja tühistamise ning asja uueks otsustamiseks kohustamise taotlustega. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-11-804 ning hetkel on see asja kohtulikuks läbivaatamiseks ettevalmistava menetluse staadiumis. MENETLUSE LÕPETAMISE TAOTLUS JA VASTUSTAJA SEISUKOHT
21. Kuivõrd vastustaja otsustas maa riigi omandisse jätmise küsimuse uuesti, esitas J. V.
22. aprillil 2011 taotluse haldusasjas nr 3-11-153 menetluse lõpetamiseks

§ 24

lg 1 p 4 alusel, taotledes vastustajalt 1575,97 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist. Vastustaja on 11. aprillil 2011 esitatud kirjalikus seisukohas nõustunud põhimõtteliselt menetluse lõpetamisega, leides siiski, et kaebuse esialgses versioonis esitatud kohustamistaotluse (vt. käesoleva määruse p. 2) osas tuleks menetlus lõpetada kaebusest loobumise tõttu. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitaja loobunud ka taotlusest kohustada vastustajat pöörduma Rae Vallavalitsuse poole teenindusmaa kindlaksmääramiseks ning selleski osas ei ole alust menetluse lõpetamiseks

§ 24lg 1 p 4 alusel.

Samuti leiab vastustaja, et kaebuse esitaja 2 pöördus kohtusse ennatlikult, kuivõrd maa riigi omandisse jätmise otsustamise nõude esitas ta pärast seda kui talle oli juba väljastatud arvamuse andmiseks vastava käskkirja eelnõu ning ta võis eeldada, et vastav käskkiri peatselt antakse. Vastustaja hinnangul oleks kaebuse esitaja kasuks menetluskulude väljamõistmine ebaõiglane ning kulud on ka ülemäära suured. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 7. Kohus leiab, et käesoleva haldusasja menetlus tuleb lõpetada

§ 24

lg 1 p 4 alusel, mille kohaselt lõpetab kohus haldusasja menetluse kui kaevatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja andmata jäetud haldusakt on välja antud, peatatud haldusakt on täidetud või toiming sooritatud, välja arvatud, kui kaebuse esitajal on asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Viidatud sätet tuleb tõlgendada laiendavalt ning sel alusel tuleb haldusasja menetlus lõpetada juhtudel, kui vastustaja on oma tegevusega loonud olukorra, kus kaebuse esitaja on saavutanud eesmärgi, mille saavutamiseks ta halduskohtule kaebuse esitas või kus kaebuses esitatud taotluste läbivaatamine on vastustaja tegevuse tõttu muutunud ainetuks. See tähendab, et

§ 24

lg 1 p 4 kohaldamine ei eelda tingimata seda, et vastustaja oleks teinud konkreetselt selle sisuga toimingud või andnud selle sisuga haldusaktid, mille tegemist või andmist kaebuses esitatud taotlustes nõuti. Käesoleval juhul on J. V. halduskohtusse pöördunud selleks, et kohustada majandus- ja kommunikatsiooniministri otsustama uuesti maa riigi omandisse jätmise küsimus selle maa osas, mille Rae Vallavalitsus on kaebuse esitajale tagastanud. Arusaadavalt on kaebuse esitaja tegelik eesmärk see, et riigi omandisse jäetava maa hulgast arvataks välja talle tagastatud maa. Kaebuse esitaja on seisukohal, et selleks oleks ministeerium pidanud esiteks taotlema Rae Vallavalitsuselt konkreetses kohas teerajatise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramist ning pärast seda otsustama uuesti selle maa riigi omandisse jätmise.

1. märtsil 2011 käskkirjaga otsustas majandus- ja kommunikatsiooniminister maa riigi omandisse jätmise ilma, et Rae Vallavalitsus oleks teenindusmaad uuesti kindlaks määranud. Oluline on, et taotlus kohustada vastustajat pöörduma vallavalitsuse poole teenindusmaa määramiseks ei kandnud kaebuse esitaja jaoks mingisugust eraldiseisvat eesmärki, vaid oli suunatud lõppkokkuvõttes sellele, et minister saaks uuesti otsustada maa riigi omandisse jätmise küsimuse. Olukorras, kus minister maa riigi omandisse jätmise küsimuse uuesti otsustas, muutus käesoleva haldusasja raames ainetuks ka Rae Vallavalitsuse poole pöördumise taotlus. Vaidlus selle üle, kas minister oleks pidanud Rae Vallavalitsuselt enne teenindusmaa määramist taotlema, on juba ministri
2. märtsi 2011 käskkirja tühistamise taotluse (haldusasi nr 3-11-804) esemeks, samuti saab ministri käskkirja peale esitatud kaebuses esitada samamoodi formuleeritud kohustamistaotlus, kuna kaebuse alus (kaebuse aluseks olevad asjaolud) on teine. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et ka taotlus kohustada vastustajat Rae Vallavalitsuse poole pöörduma on kaebuse esitaja jaoks ainetuks muutunud vastustaja tegevuse (
3. märtsi 2011 käskkirja) andmise tõttu ning seega tuleb kaebuse menetlus ka selles osas lõpetada

§ 24lg 1 p 4 alusel.

8.

§ 92

lõikest 5 tuleneb, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 24

lõike 1 punktis 4 sätestatud alusel.

§ 93

lg 1 kohaselt on menetluskulude väljamõistmise aluseks menetluskulude nimekiri ning kuludokumendid. Kaebuse esitaja taotleb kokku 1575,97 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist. Menetluskulu koosneb riigilõivust (15,97 eurot), mille tasumine on tõendatud kohtule esitatud maksekorraldusega (tl. 29) ning 1560 krooni suurusest õigusabikulust, mille tõendamiseks on esitatud Toomas Bekkeri Advokaadibüroo arve nr 5 koos tegevusaruandega ning maksekorraldus, mille kohaselt on J. V. arvel näidatud summa Toomas Bekkerile üle kandnud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja menetluskulude kandmine on tõendatud.

§ 93

lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud 3 menetluskulud.

§ 92

lõikes 10 sätestatakse, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitaja pöördus kohtusse ennatlikult või et menetluskulusid tuleks vähendada seetõttu, et kaebuse esitaja on menetluse käigus kaebust muutnud. Ajal, mil J. V. kaebuse esitas, st.

1. jaanuaril 2011, ei pidanud talle olema teada, et ministeerium maa riigi omandisse jätmise küsimuse peatselt otsustab. Samas Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millest tulenes konkreetne kohustus maa riigi omandisse jätmine uuesti otsustada (sest varasem sellekohane otsus tühistati), jõustus
2. aasta augustis ning kaebuse esitamise ajaks oli sellest möödunud seega kaks ja pool aastat. Kaebuse esitaja jaoks oli probleem lahenduseta ning selleks kohtusse pöördumist ei saa talle ette heita. Kuigi konkreetse taotluse maa riigi omandisse jätmise otsustamiseks esitas kaebuse esitaja tõesti alles
3. märtsi 2011 menetlusdokumendis, kandis sama eesmärki juba esialgses kaebuses esitatud taotlus. Selle märkis kohus ära ka kaebuse menetlusse võtmise määruses. On tõsi, et
4. märtsi 2011 menetlusdokumendi esitamise ajal pidi kaebuse esitajale olema teada käskkirja eelnõu olemasolu, sest muuhulgas on vastustaja sellele viidanud oma kirjalikus seletuses. Menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise seisukohast ei oma see aga märkimisväärset tähendust aga juba seetõttu, et uue taotluse esitamisega ei ole märkimisväärseid täiendavaid kulusid tekkinud ning kaebuse põhjendusi ei ole kaebuse esitaja muutnud. Põhjendamatuks kuluks ei saa pidada kaebuse taotluse muutmist lähtudes vastustaja kirjalikust seletusest. Kohus leiab siiski, et käesoleva vaidluse keerukust, läbi töötamist vajavate materjalide ning koostatud menetlusdokumentide mahukust arvestades on kaebuse esitaja õigusabikulu ebamõistlikult suur. Kohus vähendab välja mõistetava õigusabikulu suurust ning mõistab vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja kokku 1000 euro suuruse menetluskulu. Kristjan Siigur Kohtunik 4