KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ülle Polluks Otsuse tegemise aeg ja koht 13.04.2010.a Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-09-2036 Haldusasi J T kaebus tuvastamiseks.

vastane. Vangla on jätnud tähelepanuta kaebaja selgitustaotluse ja vaide. Kohtuistungil märkis kaebaja, et alates 1997 .a on ta õigeusklik ja ristitud Nevski katedraalis. J.T viibis Viru Vanglas E 8 osakonnas 9 kuud (16.02.-06.11.2009) ja selle aja jooksul ei võimaldatud tal osa võtta mitte ühestki jumalateenistusest.. Kaebaja soov on saada EIK kahjutasu, selle eest, et ei saanud kirikus käia. J. T on praegu vabaduses tingimisi, mitte kinnipeetav. 1 Tartu Halduskohtu

1. septembri 2009.a määrusega tagastati kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 3’ p 1 alusel. Määruse põhjenduste kohaselt näeb vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 5 ette kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse. Kaebuse halduskohtule esitamise ajaks polnud Viru Vangla kaebaja vaide osas veel vaideotsust vastu võtnud, seega on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Tartu Ringkonnakohtu 11.01.2010.a kohtumäärusega tühistati Tartu Halduskohtu
2. septembri 2009.a määrus ja saadeti J. T kaebus halduskohtule menetluse jätkamiseks. Vastustaja Viru Vangla märgib vastuses kohtule, et Jaak T paigutati 16.02.2009.a Viru Vangla osakonda E
3. 08.07.2009.a esitas J. T avalduse osalemaks iganädalases usulises tegevuses. Avaldusega seonduvalt vestles 22.07.2009.a J. T Viru Vangla kaplan Jüri Artjušenkov. 10.08.2009.a esitas J. T vaide, milles leidis, et vangla piirab tema vabadust usuliste toimingute läbiviimisel. Viru Vangla andis 02.11.2009.a J. T tähtaja põhjenduste esitamiseks vaide tähtaja ennistamise jaoks. J. T põhjendusi ei esitanud ning Viru Vangla direktor tagastas 19.11.2009.a J. T tema vaide. J. T vabanes Viru Vanglast 06.11.2009.a, seega ei puuduta Viru Vangla kodukorras kehtestatud regulatsioon enam J. T õigusi. Halduskohtus tuvastamiskaebuse esitamiseks peab kaebajal olema eriline põhjendatud huvi - õigusvastasuse kindlakstegemine peab aitama isikul oma õigusi kaitsta (isiku rehabiliteerimise vajadus või soov vältida õigusrikkumise kordumist). Vastustaja on seega seisukohal, et Viru Vangla kodukord enam J. T õigusi ei puuduta ning J. T puudub põhjendatud huvi õigusvastasuse tuvastamiseks, mistõttu tuleb kaebus jätta HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata. Vastustaja rõhutab, et 2008 aastal käis Viru Vanglas kontrollkäigul Õiguskantsler, kes samuti peatus oma analüüsis kinnipeetavate õiguste tagamise küsimustel ning jõudis järeldusele, et kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale õigust nõuda, et vangistusseadusest tulenevad õigused peavad olema tagatud täpselt samal viisil nagu teistelgi kinnipeetavatel samas vanglas või mõnes teises riigi kinnipidamiskohas. Tähtis on see, et õiguse realiseerimine oleks tagatud vähemalt õigusaktiga ette nähtud miinimumtaseme. Õiguskantsleri hinnangul on Viru Vangla osakondades E 7 ja E 8 kõik vangistusseadusest tulenevad õigused kinnipeetavatele õigusaktidega sätestatud miinimummahus tagatud. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes HKMS § 26 lg 1 p 6 palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED
4. juuli 2009 aastani kehtinud VangS § 62 sõnastuse kohaselt on vanglal kohustus tagada kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamine. 24.07.2009.a jõustusid VangS muudatused, millest tulenevalt asendati sõna „vangla“ sõnaga „vanglateenistus“. Viidatud sätte eesmärki ja mõtet muudatus ei mõjutanud. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes on märgitud usualase tegevuse kohta järgmist: usuliste vajaduste rahuldamise all tuleb vaadeldavas paragrahvis mõista kinnipeetava õigust täita usutalitusi. Tegemist on aktiivse, eelkõige tegevuse läbi teostatava vabadusega. Kohustus tagada usuliste vajaduste rahuldamine, ei tekita aga kinnipeetavatele subjektiivset õigust nõuda ükskõik millisel viisil usuliste vajaduste rahuldamist, kuna õigus usutalituste täitmiseks ei ole piiramatu. Usuvabadus, kui põhiõigus on sätestatud Eesti Vabariigi

(edaspidi PS) §-s 40, mille kohaselt on igaühel südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda tervist ega kõlblust. Seega tuleneb PS-st, et usutalituste täitmist on võimalik piirata avaliku korra, tervise ja kõlbluse kaitseks. 2 Kinnipidamiskohas on usutalituse täitmise erisused sätestatud ka kirikute ja koguduste seaduses (edaspidi KirikS), mille § 9 lg 1 kohaselt ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes viibijal ning kaitseväelasel on õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi. VangS § 62 ei konkretiseeri, kuidas täpselt peab vangla korraldama kinnipeetavate usuliste vajaduste rahuldamist, seega on vanglal ulatuslik kujundusruum, et tagada kinnipeetavatele nende õiguste realiseerimine küllaldases mahus ja kvaliteedis. Seejuures võib kaaluka argumendina õiguste realiseerimise erineva viisi valimisel kõne alla tulla kinnipeetavate erinev ohtlikkus. Osakonda E8, kus viibis kaebaja, on paigutatud kõrge ohtlikkusega kinnipeetavad. Kinnipeetavate ohtlikkus selgitatakse välja riskihindamise tulemusena. Kõrge ohtlikkus ei seisne mitte selles, et isikud võiksid ise ja vahetult rünnata kaaskinnipeetavaid, vanglaametnikke või vangla vara. Oht võib seisneda ka selles, et isikud omavad kaaskinnipeetavate hulgas autoriteeti ja oskust mõjutada teiste isikute käitumist viisil, mis pole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Ohtu vangla julgeolekule kujutabki nende kinnipeetavate pidev kontakt kaaskinnipeetavatega ning ohu minimaliseerimiseks on viidud miinimumini kontaktid teiste kinnipeetavatega. Kinnipeetavatele on tagatud kõik õigusaktidest tulenevad õigused nagu teisteski vangla osakondades, vahe seisneb vaid selles, et tegevused on kinnipeetavatele võimaldatud osakonnasiseselt. Osakonnas E8 reguleerib usuliste vajaduste rahuldamist Viru Vangla kodukorra punkt 20.1, mis näeb ette, et E-hoone avatud osakondade kinnipeetavatel toimuvad julmalateenistused osakonnas. Osavõtt jumalateenistustest jt kiriklikest üritustest on kinnipeetavatele vabatahtlik. Viru Vangla vanemkaplan Ott Ojaperv selgitab usuliste vajaduste rahuldamist osakonnas E8 oma 10.03.2010.a õiendis järgmiselt: Jumalateenistused ja usuõpetustunnid on E8 osakonnas viibivatele kinnipeetavatele korraldatud koha peal ilma, et neid peaks osakonnast välja viima. Selleks sobivad ruumid on 2. üksuse poolt tagatud alates augustist 2009.a (enne seda kasutati menetlusruume). Viru Vangla avamisest kuni 2009.a augustini toimus usuline tegevus E8 osakonnas individuaalselt. 2009.a augustis tekkis vajadus pidada E8 osakonnas õigeusu usuõpetustunde, nendes osalemisest oli huvitatud ka J T. Regulaarsed iganädalased usuõpetustunnid algasid 9. septembril 2009.a ja kestavad ka siiani. Neis osales algusest peale kuni oma vabanemiseni ka J T. Seega on usuliste vajaduste rahuldamine tagatud ka osakonnas E8 ning asjaolu, et vangla Shoonete kinnipeetavatel on võimalik osaleda jumalateenistustel vangla kabelis, ei tähenda et E8 osakonnas viibivate isikute õigusi on rikutud. Käesoleval juhul on kaebaja leidnud, et vangla ei täida vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 62 sätestatud nõuet tagada kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamine. Kuna J. T oli paigutatud osakonda E-8, kus Viru Vangla kodukorra p 20.1 kohaselt toimuvad jumalateenistused osakonnas. Selle tõttu ei saanud kaebaja käia kirikus. Kaebaja J. T märkis kaebuses, et osakonnas E-8 viibimise ajal ei ole seal jumalateenistusi läbi viidud. Kinnipeetavate erineva kohtlemise aluseks olev Viru Vangla kodukorra p 20.1 on

vastane. Vangla on jätnud tähelepanuta kaebaja selgitustaotluse ja vaide. Kaebaja kirjutas 08.07.2009.a taotluse, et teda lubataks osa võtta jumalateenistustest ja teistest usulistest toimingutest vangla palvelas. 2009.a juulikuul vestles kaplan J. T, öeldes kaebajale, et jumala ees on kõik võrdsed, kuid julgeoleku kaalutlustel ei viida E 8 osakonnast kedagi pühakotta. J. T leiab, et sellega on rikutud kaebaja usuvabadust PS § 40 tähenduses. Kaebaja põhjendab tuvastamiskaebuse esitamist sellega, et tal on asjas kahju hüvitamise eesmärk (õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju eest) ning ta soovib edaspidi pöörduda EIK-sse. 3 Käesolevas asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas Viru Vangla on rikkunud kaebuse esitaja usuvabadust, takistades tal usutalituste toimetamist vangla pühakojas ning teiseks selles, kas ja milline on kinnipeetava põhjendamiskohustus juhul, kui ta nõuab vanglalt nimetatud toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Kuivõrd kaebuse esitaja ei kanna enam karistust Viru Vanglas, siis on ta taotlenud kohtult tuvastamiskaebuse rahuldamist, kuna soovib hiljem esitada vastustaja vastu kahju hüvitamise nõude, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi sarnase tuvastustaotluse esitamiseks HKMS § 7 lg 1 mõistes. Halduskohus märgib, et lihtsalt ideed ja veendumused ei kuulu EIÕK art 9 kaitsealasse. Vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise vastavalt Vang S § 62.

§ 40

lg 3, mis tagab vabaduse täita usutalitusi, peab silmas ühiskonnas kollektiivsete nähetena eksisteerivaid religioonivorme. Religioon ei ole VangS-s mõistetav igasuguse üksikisiku maailmavaatelise veendumusena, kuna selles ei seisne religiooni olemus.

§ 40

lõike 2 kohaselt on igaühel vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Ka kirikute ja koguduste seaduse § 8 lõike 1 kohaselt on igal isikul õigus vabalt valida, tunnistada ja kuulutada oma usulisi veendumusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust ega teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Üldiselt tuleb usu ja usutalituste mõisteid sisustada avaralt ja mitte piirduda vaid traditsiooniliste ja harjumuspäraste usutalitustega. Samas on PS §-s 40 sätestatud usuvabadus vabaduspõhiõigus: isikul on õigus nõuda, et tema usuvabadusse ei sekkutaks, kuid ta ei saa nõuda kelleltki talle usuvabaduse teostamiseks teatud soorituste tegemist. Vaidlust ei ole selles, et keegi ei ole sekkunud kaebuse esitaja usulistesse veendumustesse ega veennud teda nendest loobuma, samuti ei ole kaebuse esitaja väitnud, et oleks takistatud tal mõnede usutalituste sooritamist. Küll aga on kaebaja põhiväide selles, et teda ei viidud E 8 osakonnast välja Viru Vangla palvelasse ( kaebuses: kirikusse, pühakotta). Seega oli PS § 40 alusel kinnipeetaval õigus ja vabadus täita usutalitusi E 8 osakonnas, kuid ei ole õigust nõuda, et vangla eiraks julgeolekukaalutlusi ja viiks kaebaja vangla pühakotta. Kohus leiab eeltoodust, et PS § 40 lõikes 1 toodud usuvabaduse kui põhiõiguse riivega käesoleval juhul seetõttu tegemist ei ole. Nimelt on kinnipidamisasutuses viibimise ajal isiku põhiõigused paratamatult piiratumad kui vabaduses viibides.

§ 20

sätestab õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele, mille esimeses punktis sätestatakse nimetatud vabadusõiguse ühe võimaliku riivena vabaduse võtmine süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Teisisõnu kaebuse esitaja õigus vabadusele on põhiseaduspäraselt piiratud tema vabadusekaotuse kandmise ajal ja nimetatud piirang seab ühtlasi piiranguid kaebuse esitaja teistele põhiõigustele. Kinnipidamisasutus peab tagama karistuse kandmise eesmärkide täitmise. VangS § 62 kohaselt tagab vangla kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. Vangistusseadus ei kohusta seega kinnipidamisasutust igal juhul isiku usuliste tavadega kooskõlas usutalitusi läbi viima vangla palvelas, vaid seda võis teha ka E 8 osakonnas. Sellist kohustust ei saa kinnipidamisasutusele tuletada ka

§-st 40. Seega leiab halduskohus, et võimaluse piirides peaks kinnipidamisasutus võimaldama kinnipeetavale tema usuliste veendumistega kooskõlalist usulisi talitlusi, kuid sellise kaalutlusotsuse tegemisel peab arvestama vangla võimalustega ja ka julgeoleku kaalutlustega. Nagu eelnevalt märgitud, on vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades. Viru Vangla osakondades E 7 ja E 8 on kõik vangistusseadusest tulenevad õigused kinnipeetavatele õigusaktidega sätestatud miinimummahus tagatud. 4 Kaebaja on ka leidnud, et kinnipeetavate erineva kohtlemise aluseks olev Viru Vangla kodukorra p 20.1 on

vastane. Kuna halduskohus ei tuvastanud Viru Vangla tegevuse õigusvastasust ja kaebaja subjektiivsete õiguste ja vabaduste rikkumisi, siis ei võta kohus seisukohta J.T väidete osas, et kodukorra p 20.1 on

vastane. Kuivõrd Viru Vangla tegevus oli kooskõlas VangS § 62 ja Viru Vangla kodukorra p 20.1 , siis tuleb J.T kaebus, usuliste vajaduste rahuldamise mittevõimaldamise kohta vangla kabelis, õigusvastaseks tunnistamise taotluse osas jätta rahuldamata. Eelnevast tulenevalt puudub vajadus Viru Vangla kodukorra p 20.1 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Ülle Polluks /digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik 5