) § 21 lõikes 2 sätestatakse, et äriühingute, mittetulundusühingute, sihtasutuste ja nende töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele kasutamist reguleeritakse juhul, kui see on õigustatud avalikes huvides, milleks selle seaduse mõttes on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, haridus, tervishoid, tarbijakaitse ja tööohutus. Eesti keele oskuse ja kasutamise nõude kehtestamine peab olema põhjendatud ning proportsionaalne taotletava eesmärgiga ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust.
lg 2 kohaselt sätestatakse äriühingute, mittetulundusühingute ja sihtasutuste töötajatele ning füüsilisest isikust ettevõtjatele eesti keele oskuse nõue tööülesannete täitmiseks vajalikul tasemel juhul, kui see on õigustatud käesoleva seaduse § 21 lõikes 2 nimetatud avalikes huvides.
lõikes 5 sisaldub delegatsiooninorm, mille kohaselt kehtestab avalike teenistujate, töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded Vabariigi Valitsus määrusega. Selle delegatsiooninormi alusel on Vabariigi Valitsus võtnud 26. juunil 2008 määruse nr 105 „Avalike teenistujate, töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ (edaspidi 105/2008), mille § 2 lõikes 1 sätestatakse, et keeleoskuse nõude määramisel lähtutakse avaliku teenistuja liigist, ametikoha põhigrupist, ametikohtade põhigruppide atesteerimisnõuetest, kutsestandardites esitatud keeleoskusnõuetest ja töötaja töö iseloomust. Sama paragrahvi 2 lõikest tuleneb tööandja kohustus tagada, et töötajad või avalikud teenistujad, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks vastavalt sellele määrusele nõutakse eesti keele oskust, valdavad eesti keelt nõutaval tasemel. VVm 105/2008 § 12 p 9 kohaselt nõutakse vähemalt C1-tasemel eesti keele oskust arstidelt (sh veterinaararstid), psühholoogidelt, farmatseutidelt ja proviisoritelt. C1-taseme keelesokust kirjeldatakse VVm 105/2008 § 8 lõikes 1, kus sätestatakse, et C1-tasemel keelekasutaja mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab ka varjatud tähendust, oskab end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha, väljendeid eriti otsimata, oskab kasutada keelt paindlikult ja tulemuslikult nii avalikes, õpi- kui ka tööolukordades, oskab luua selget, loogilist, üksikasjalikku teksti keerukatel teemadel, kasutades sidusvahendeid ja sidusust loovaid võtteid. Eeltoodud sätetest tulenevalt on apteeki käitaval ettevõtjal tööandjana kohustus tagada, et tema apteekides töötavad proviisorid ja farmatseudid valdavad eesti keelt C1-tasemel.
lg 1 kohaselt hinnatakse eesti keele oskust tasemeeksamil ning sama paragrahvi 9. lõike kohaselt ei pea eesti keele tasemeeksamit sooritama isikud, kes on eesti keeles omandanud põhihariduse, üldkeskhariduse, põhihariduse baasil kutsekeskhariduse, põhihariduse baasil keskerihariduse või kõrghariduse.
lg 10 kohaselt väljastatakse eesti keele tasemeeksami sooritanud isikule eesti keele tasemetunnistus. Eelnevast tuleneb, et töötajatel, kellele on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud eesti keele oskuse nõue ning kes ei ole omandanud eelnimetaud tasemel eestikeelset haridust, saab nõuetele vastavalt tasemel eesti keele oskust tõendada tasemeeksamitunnistus. 10. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et vaidlusaluses ettekirjutuses nimetatud isikud, see tähendab E. Z., O. R., N. R., L. G. ja O. K. oleksid omandanud eestikeelse hariduse
lõikes 9 nimetatud tasemel, samuti ei ole kaebuse esitaja väitnud, et neile isikutele oleks väljastatud tasemeeksamitunnistused, mis tõendavad nende eesti keele oskust C1-tasemel. Vaidlust pole ka selles, et ettekirjutuses nimetatud isikud kas töötavad või on töötanud OÜ Saparal käitatavates apteekides. Asjaolu, et O. K. ja O. R. on asunud õppima eesti keelt erakoolis Veralla, ei vabasta neid kohustusest osata apteegis proviisori või farmatseudina töötades eesti keelt nõutaval tasemel. Eesti keele õppimine ei tõenda isiku nõuetekohast keeleoskust. Seadusest ega eelviidatud Vabariigi Valitsuse määrusest ei tulene, et võrdselt eesti keelt nõuetekohasel tasemel oskavate töötajatega võiksid samaväärsetel töö- või ametikohtadel töötada ka isikud, kellel keeleoskusnõuet tõendav dokument puudub, ent kes on teinud mingisuguseid mõistlikke pingutusi eesti keele õppimiseks. Töötajatele kehtestatud keeleoskusnõuete eiramist ei saa õigustada ka see, et mõnel töötajal on algtaseme eesti keele oskust tõendav tasemetunnistus või keeleoskuse C-kategooria tunnistus.
aasta
§-s 16 sätestatud iga tarbija õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele. Tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 kohaselt on tarbijaks füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Apteegi kliendid on eeltoodud tarbija mõistega hõlmatud ning neil on õigus saada apteegis professionaalset tarbijateavet müüdavate toodete kohta. Kohtu hinnangul on oluline avalik huvi selle vastu, et apteekides töötaksid eesti keelt takistusteta valdavad proviisorid ja farmatseudid, kes on võimelised andma professionaalsel tasemel eestikeelset teavet müüdavate ravimite ja muude toodete kohta. Apteekides müüdavad ravimid on eriline kaup, mille omaduste, kasutamistingimuste, vastunäidustuste jms kohta peab apteegi külastaja saama adekvaatse ja õige teabe. Apteegis, mille apteekrid eesti keelt piisavalt ei oska, ei ole sellise teabe saamine tagatud. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja seisukohaga, et C1-tase on põhjendamatult kõrge, kuivõrd proviisoritel ja farmatseutidel on vaja üksnes klientidega eesti keeles rääkida. Apteegis kliente teenindavad töötajad peavad tõrgeteta toime tulema erinevates keelesituatsioonides ning selle tagab üksnes kõrgel tasemel eesti keele mitmekesine ja ulatuslik oskus. Kohus nõustub vastustajaga selles, et töötajate eesti keele ebapiisavat oskust ei saa õigustada sellega, et kaebuse esitaja käitatavad apteegid asuvad piirkondades, kus suur osa elanikkonnast räägib vene keelt. Apteegi töötajate oskus kliente ka võõrkeeles teenindada, on kiiduväärt, ent oskus neid teenindada ja neile vajalikku teavet eesti keeles anda, on kohustuslik. Eesti riigikeel on eesti keel ning eesti keele oskuse nõuded on ühesugused igal pool, olenemata sellest, kui palju elab konkreetses piirkonnas inimesi, kes eesti keelt ei oska. Riigikeel tähendab muuhulgas seda, et igaüks peab saama oma asju ajada selles keeles. Juba ühtse riigikeele olemusest tulenevalt peavad kaebuse esitajate apteekides töötavad proviisorid ja farmatseudid eesti keelt oskama sõltumata sellest, kui palju neis apteekides käib eesti keelt oskavaid isikuid või kas kaebuse esitaja üldse selliseid kliente endale soovib. Õigus apteegis eestikeelset teavet ja selgitusi saada on igaühel. Mis puudutab kaebuse esitaja arvamust, et tema apteekides töötajate ebapiisava keeleoskuse peale Keeleinspektsioonile esitatud kaebuste arv ei saa ilmselt olla suur ning ebatõenäoline on, et selliseid kaebusi on esitatud pidevalt, siis kordab kohus käesolevas asjas esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruses väljendatud seisukohta, et eesti keele oskuse nõue apteegis töötavale proviisorile ja farmatseudile on kehtestatud õigusaktidega ning selle nõude täitmise kohustus ei sõltu mingil määral sellest, kas järelevalveorganile esitatakse apteekrite ebapiisava keeleoskuse peale kaebusi või mitte, samamoodi ei saa ettevõtja õigustada töötajate ebapiisavat eesti keele oskust sellega, et töötajad oskavad mõnd muud keelt, mida neil töös samuti vaja võib minna. Põhjendamatu on ka kaebuse esitaja järeldus, et C1-tasemel keeleoskusnõude näol on tegemist diskrimineerimisega rahvuse tõttu. Vaidlustatud ettekirjutusest ei nähtu, et selle tegemisel oleks silmas peetud kaebuse esitajate töötajate rahvust. Liiatigi ei saa kaebuse esitaja oma töötajate rahvusele viidates nõuda erikohtlemist riigikeeleoskuse küsimuses. Kaebuse esitaja väide, et tal on raske leida apteekidesse tööle eesti keelt nõuetekohaselt oskavaid proviisoreid ja farmatseute, võib olla isegi tõene, ent see ei õigusta ebapiisava keeleoskusega isikute töötamist apteegis. Eesti keele oskuse näol on sisuliselt tegemist kutseoskusega ning nõuetekohaselt eesti keelt mitteoskava töötaja näol on tegemist ebapiisavate kutseoskustega töötajaga. Selliste isikute töötamine apteegis farmatseutide või proviisoritena on juba eeltoodud põhjustel ägedas vastuolus avalike huvidega ning kaebuse esitaja erahuvi ettevõtlusega tegelemise vastu ei kaalu seda avalikku huvi ühelgi juhul üles. 5 12. Kaebuse esitaja on kaebuses märkinud, et töölepingud vaidlusaluses ettekirjutuses nimetatud N. R. ja L. G. on lõpetatud. Samuti on kaebuse esitaja märkinud, et E. Z. ei täida proviisori ülesandeid. Tõendeid kaebuse esitaja selle väite kinnituseks esitanud ei ole, ent isegi kui see nõnda on, ei anna see alust vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks. Nimelt juhul kui kaebuse esitaja on töölepingud nimetatud isikutega juba enne ettekirjutuse saamist lõpetanud või kui E. Z. tõepoolest proviisori ülesandeid apteegis ei täida, ei tulene ettekirjutusest kaebuse esitajale nende isikute osas enam mingisuguseid kohustusi ning seega ei saa ettekirjutus kaebuse esitaja õigusi selles osas kuidagi rikkuda. Nagu kohus eelpool selgitas, on ettekirjutuse sisuks kohustus tagada, et ettekirjutuses märgitud tähtpäevaks töötaksid OÜ Saparal apteekides proviisorite ja farmatseutidena isikud, kelle eesti keele oskus vastab C1-tasemele ning kellel on selle kohta vastav tunnistus (va. juhul kui
Vaidlusaluse ettekirjutusega pandud kohustuse täitmise tagamiseks võib Keeleinspektsioon kohaldada sunniraha, mille kohta on ettekirjutuses tehtud ka hoiatus. Sunniraha saab kohaldada aga üksnes juhul kui selle kohaldamise ajal on kindlaks tehtud, et kohustus ei ole täidetud. Nii ei saa OÜ-le Saparal käesoleva ettekirjutuse kehtimajäämisel sunniraha määrata näiteks selle eest, et L. G. ei ole läbinud eesti keele C1-taseme keeleeksamit, kui ilmneb, et ettekirjutuse täitmise kontrollimise ajaks nimetatud isik proviisorina ei tööta. Eeltoodud põhjustel jätab kohus OÜ Saparal kaebuse rahuldamata. 13. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.