← Eesti

3-09-2539/74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Ruth Virkus, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2011, Tallinn Haldusasja number 3

) § 33 lg 1 p 2 kohaselt tuleb algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine juhul, kui detailplaneeringuga muudetakse üldplaneeringut. Vaidlusaluse detailplaneeringuga otsustas vastustaja üldplaneeringu muutmise.

§ 33lg 5 nimetab tegurid, mille eeldusel tuleb algatada keskkonnamõjude hindamine.

Viidatud sättes nimetatud kriteeriumite analüüsi keskkonnamõjude strateegilise hindamise algatamata jätmise otsusest ei nähtu või on kasutatud valesid eeldusi, nagu ka detailplaneeringu kehtestamisel; 21) kaebajate argumenti uuringute puudulikkusest ja vajalikkusest tõestas ka Harjumaa Keskkonnateenistuse

  1. aprilli
  2. a kiri Tallinna Keskkonnaametile nr 30-11-2/13535-2, mille kohaselt on vajalik planeeringut täiendada uuringuga kõigile piirkonna elanikele rekreatiivalade kättesaadavusest; 22) kohus selgitas, et PS §-st 53 ei tulene subjektiivset õigust keskkonna säilimisele. Samas on kohus jätnud käsitlemata PS §-st 53 tuleneva vastustaja kohustuse säilitada avaliku huvina elukeskkond. Lisaks on jäänud käsitlemata populaarkaebuse osana ka rahvatervise seadusest tulenevad kohaliku omavalitsuse kohustused elukeskkonna ja tervise kaitsmisel ning välisõhu kaitse seadusest tulenevad kohustused välisõhu kvaliteedi valguses; 23) kohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-29-10 ei ole asjakohane, sest käesolevas asjas on planeeringu objektiks 12,87 ha maa-ala, mis jaotatakse kruntideks ja kinnistuteks ning tegemist pole enam planeeringulahenduse järgi ühe kinnistuga; 24) kohtu viited rohealade teemaplaneeringu kaardile pole asjakohased. Planeeringuga muudetakse üldplaneeringut. Rohealade kättesaadavus tuleb ümber arvestada just selle uue planeeringulahenduse järgi, mille puhul ei saa enam lähtuda lahendustest, mis puudutasid tootmismaad. Kaebajad on eraldi välja toonud argumendid rohealade teemaplaneeringust
  3. juuli
  4. a kirjas, mida kohus ei käsitlenud; 25) täiesti arusaamatu on kohtu väide, et planeeringuala asub Ülemiste-Järve-Raku rekreatiivala läheduses. Sellist argumenti planeeringu dokumentides ei esine. Samuti ei ole seda argumenti kohtumenetluses käsitletud; 26) kohtu väide, et hoonetevahelisele alale istutatakse puid, on meelevaldne. Planeeringu kaardilt nähtuvalt on enamus alast kaetud maa-aluste parklatega. Maaaluse parkla peale ei saa aga kõrghaljastust rajada. Kuna maa-aluse garaaži pealsele saab paigutada vaid konteinerhaljastust, siis teemaplaneeringutes märgitakse, et neid alasid ei loeta haljasmaa koosseisu; 27) kohus on haljasalade ja rohealade piisavuse kohta hinnangut andes väljunud oma pädevuse piiridest ning teinud diskretsiooniotsuse. Selline kohtu väide on paljasõnaline ega põhine ühelgi arvutusel ega uuringul. Puuduvad andmed, mille alusel seda planeeringus väidetakse. Kusagil planeeringu dokumentides ei nähtu analüüsi, mistõttu ei ole otsus kohtulikult kontrollitav; 28) viide pargi lisamisele pole asjakohane. Juurdelisatud park pole piisav, arvestades juurdetulevat elanikkonda. See, et mujal Tallinnas on veel vähem parke, ei saa olla argumendiks; 9

(16)3-09-2539 29) nõustuda ei saa kohtu väitega, et Harju maakonnaplaneeringu I etapis sätestatut ei peaks arvestama detailplaneeringu koostamisel. Samale põhimõttele viitas rohealade teemaplaneering. Harju maakonnaplaneering on aluseks vaidlusalusele planeeringule; 30) kohtu väide, et pole alust järeldada, et vastustaja oleks jätnud kaalutlusõiguse kasutamata, on paljasõnaline. Planeeringu dokumentidest ei nähtu kaalutlemist; 31) kohtu väited miljööväärtusliku alaga seoses on paljasõnalised ega arvesta kaebajate poolt toodud argumente; 32) põhjendamatu ja paljasõnaline on kohtu järeldus, et planeeringuala hoonestustihedus on võrreldav ümbruskonna keskmise hoonestustihedusega. Kuna neid järeldusi haldusakt ise ei sisalda, on kohus asunud haldusakti ise sisustama; 33) kohus pole käsitlenud väidet, et planeeringu kehtestamisel pole erinevaid huve hinnatud proportsionaalselt; 34) kaebajad selgitasid kohtule, et vastustaja poolt
  1. septembril
  2. a esitatud protokollid ja tõendid pole asjakohased. Kohus võttis need dokumendid meelevaldselt siiski tõenditena vastu; 35) kohus on jätnud käsitlemata argumendid huvide konflikti osas ning pole põhjendanud oma seisukohti. Väidet, et vastustaja erapoolikuse argument ei ole veenev, tuleb põhjendada; 36) kohus oleks pidanud kolmanda isiku menetluskulud jätma tema enda kanda. Kolmandat isikut esindas nõustaja, kes ei esitanud menetluses olulist informatsiooni, mida poleks saanud esitada vastustaja.
  3. Tallinna Linnavolikogu palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) kohus on õigesti tsiteerinud Riigikohtu
  4. juuni
  5. a otsust nr 3-3-1-101-09 ja asunud seisukohale, et kaebajate poolt viidatud PS §-dest 28 ja 53 ning rahvatervise seaduse § 10 p-dest 1 ja 2, säästva arengu seaduse §-st 3 ega välisõhu kaitse seaduse § 1 lõikest 1 ei tulene nende sätete sisu ja reguleerimisastet arvestades apellantidele subjektiivseid õigusi. Vastupidise tõlgenduse kohaselt muutuks keskkonnanäitajate täpsem fikseerimine õigusaktides asjatuks ja tsiteeritud Riigikohtu seisukoht mõttetuks; 2) vaidlusaluse haldusaktiga ei rikuta kaebajate subjektiivseid õigusi. Käesoleval juhul jäävad detailplaneeringu võimalikud mõjutused õigusaktidega kehtestatud normide piiresse ja vastustaja poolt on kaalutlusõigust vaidlustatud haldusakti andmisel teostatud õiguspäraselt. Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a otsuse nr 3-3-1-12-07 kohaselt tuleb isikul leppida võimalusega, et ümbritsev keskkond võib muutuda; 3) kohus on õigesti kohaldanud PlanS § 4 lg 2 punkti
  8. Arusaamatud ja põhjendamata on kaebajate väited, et vastustaja on kaebajate vastuväiteid kaaludes ja vaidlustatud haldusakti motiveerimisel tuginenud asjassepuutumatutele, meelevaldsetele ja ebamõistlikele põhjendustele. Kaebajad on ekslikult seisukohal, et PlanS § 4 lõikest 2 tuleneb vastustaja kohustus esitatud ettepanekutega igal juhul täies ulatuses arvestada ja kohtul on pädevus otsustada, kas vaidlustatud haldusaktiga kehtestatud detailplaneeringu lahendus on sobiv või mitte; 4) kuna vastustaja on kaebajate vastuväidetele ja ettepanekutele PlanS § 20 lg 2 kohaselt kirjalikult vastanud, ei ole kaebajate poolt viidatud Riigikohtu
  9. jaanuari
  10. a lahendi nr 3-3-1-87-08 tehiolud käesoleva asjaga analoogsed ja seega viide nimetatud Riigikohtu lahendile eksitav. Nimetatud lahendis on küll sedastatud, et kohaliku omavalitsuse vastusele on õigus esitada omapoolne märgukiri, kuid nimetatud lahendi ja planeeringumenetluse loogika kohaselt tuleks seda teha enne avalikku arutelu. Antud juhul on aga kaebajad esitanud oma seisukohad alles maavanema järelevalvemenetluses ja maavanemale; 5) kaebajate väide, et Harju maakonnaplaneeringu I etapist tuleneb vastustajale õiguslik kohustus teostada detailplaneeringute menetlemise raames iga uue asumi planeerimisel üldkasutatavate rekreatiivalade analüüs, on väär. Maakonnaplaneering on väga üldist laadi visioonidokument, mitte õigusnormide kogum, millel oleks iseseisev 10
(16)3-09-2539 regulatiivne sisu. Seega ei saa sellele tugineda detailplaneeringu menetluses ei subjektiivsete õiguste ega ka populaarkaebuse osas. Tallinna rohealade teemaplaneeringu seletuskirja punktis 4.5.1.2.2 on sedastatud Harju maakonnaplaneeringu I etapi põhimõtteid, kuid seda üksnes olemasolevat keskkonda üldiselt kirjeldavas osas; 6) PlanS § 26 lg 1 kohaselt ei saa olla populaarkaebuse eesmärgiks kolmandate isikute erahuvide kaitse. Kuna kaebajad ei ole Veerenni tänava puumajade elanikud, on vaidlustatud kohtuotsuses õigustatult üksikute Veerenni tn puumajade insolatsiooni ja müra ning heitgaaside piirnormidele vastavuse küsimused nii kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise kaebuse kui ka populaarkaebuse puhul jäetud kõrvale; 7) nähtuvalt Akukoni
  1. a mürakaartidelt ja Akukoni
  2. a selgituste kohaselt jääb tuleviku prognoosis Veerenni tn liikluskoormus samale tasemele või isegi väheneb, kuna Filtri tee ühendustee rajamine vähendab liiklust Veerenni tänaval. Seega on ilmne, et Veerenni tn ääres asetsevate puumajade osas detailplaneeringu realiseerimisel olukord sisuliselt ei muutu; 8) kaebajate väide, et Akukon OY
  3. a selgituse näol on tegemist asjakohatu tõendiga, mida ei tohtinuks asja juurde võtta, on põhjendamatu. Kaebajad ei täpsustanud halduskohtus, mida valed eeldused selle selgituse ja täiendava uuringu osas tähendavad. Lisaks esitasid kaebajad Akukon OY
  4. a selgituse valede eelduste kohta väite alles apellatsioonkaebuses. Kuna kaebajad ei esitanud Akukon OY
  5. a selgituse asja juurde võtmise kohta TsMS § 333 lg 1 kohaselt vastuväidet, ei saa kaebajad Akukon OY
  6. a selgituse haldusasja juurde võtmist tulenevalt TsMS § 333 lõikest 3 enam ringkonnakohtus vaidlustada. Ka on kaebajad rikkunud TsMS § 633 lõikest 5 tulenevat nõuet; 9) arusaamatuks jääb kaebajate väide selle kohta, et Akukon OY Eesti filiaali mürauuringu joonisest ei tulene, et kaebajate eramud ei külgne vahetult planeeringualaga, vaid asuvad planeeringuala kontaktvööndis. Kaebajate eramud ei külgne objektiivselt reaalsuses detailplaneeringu alaga; 10) kaebajate väide, et inseneribüroo Stratum
  7. a liiklusolukorra hinnang kinnitab, et detailplaneeringu ala liiklusega kaasnevad negatiivsed mõjud välisõhu saastatuse ja müra näol, on vastuoluline, sest nimetatud hinnangus on järeldatud, et liikluskoormuse kasvu põhjuseks on autostumise üldine kasv. Kaebajad kasutavad Stratumi liiklusuuringu väiteid selle tegemise aega ja uuringu lõppjäreldusi arvestamata, lähtudes kontekstist väljavõetud lausetest; 11) Akukon OY
  8. a uuringus esitatud selgituses on ammendavalt ja veenvalt selgitatud ning kontrollitud, et kaebajate eramute osas on täidetud nii sotsiaalministri
  9. märtsi
  10. a määruses nr 42 kehtestatud piirtasemed ja ka suures osas taotlustasemed, mistõttu kaebajate subjektiivsete õiguste riive puudub. Vastupidised väited müranormide rikkumise kohta on arusaamatud ja tõendamata; 12) kohus ei ole rikkunud HKMS § 19 lõiget 6, kuna erinevalt kaebajate väidetest ei ole kohus asunud vaidlustatud haldusakti tagantjärgi motiveerima ja kohus on käsitlenud ka apellantide menetluslikke subjektiivseid õigusi; 13) halduskohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel väljunud oma volituste piiridest. HKMS § 19 lõike 7 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste väidetega ja sellega seoses võib ta ka omal initsiatiivil asjaolusid uurida ja vastavalt sellele kohtuotsust põhjendada. Antud juhul on kohus teostanud õiguspäraselt oma seadusest tulenevat uurimiskohustust ja näiteks leidnud, et planeeringuala asub avalikult kättesaadava Tallinna linna üldplaneeringu maakasutusplaani kohaselt Ülemiste-Järve-Raku rekreatiivala läheduses; 14) nõustaja osales esimese astme kohtumenetluses õiguspäraselt. Kaebajate poolt viidatud Riigikohtu
  11. jaanuari
  12. a otsuses nr 3-3-1-85-06 käsitletakse nõustaja osalemist kassatsioonimenetluses, mitte aga esimese astme kohtumenetluses. Pealegi oli nõustaja näol tegemist konkreetse vaidlusaluse detailplaneeringu koostamisega seotud planeerimisasjatundjaga ning tema osalemine kohtuistungil oli selle tõttu õigustatud. 11
(16)3-09-2539 Lisaks sellele ei sätesta TsMS § 228 nõustajale menetluses osalemiseks piiranguid, mis oleks välistanud tema antud asjas menetluses osalemise. Kaebajad ei esitanud kohtu otsustusele lubada nõustaja kolmandat isikut esindama tähtaegselt vastuväidet, mistõttu ei saa nad enam sellele asjaolule ringkonnakohtus tugineda (TsMS § 333 lõiked 1 ja 3).
  1. Kolmanda isikuna kaasatud Satnam Estonia OÜ palub jätta Katrin Paasi ja Ene Soopi apellatsioonkaebused rahuldamata, esitades sama sisuga vastuväited, nagu Tallinna Linnavolikogu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Halduskohus on õigesti selgitanud, et kaebajate väiteid tuleb käsitleda kahes erinevas osas: esiteks väited, mis seonduvad nende endi õiguste rikkumisega, ja teiseks väited, mis seonduvad avalike huvide riivega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. mai
  4. a otsuse nr 3-3-1-29-10 p 16). Riigikohtu halduskolleegium selgitas
  5. novembri
  6. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-84-08, et üldnõudena on haldusakti põhjendamine seotud puudutatud isikute olemasoluga. Isik, kelle õigusi ja vabadusi haldusakt ei riiva, ei saa üldjuhul omada ka legitiimset ja kaitstavat huvi akti motiivide vastu (p 14). Akti vaidlustamine populaarkaebuse vormis ebapiisava põhjendamise või kaalutlusõiguse väärkasutamise motiivil eeldab eelkõige, et esineks õiguslik situatsioon, mis tingib vajaduse kaaluda erinevaid avalikke huve. Kaalumise nõuded, sealhulgas kaalumise kriteeriumid, võivad tuleneda seadusest või olla täpselt piiritlemata. Sellest sõltumata peab populaarkaebuse esitaja kaebuses osutama, milliste avalike huvide kaalumiskohustust pole haldusorgan nõuetekohaselt täitnud. Kohtumenetluse käigus ei saa kohus pädevuse piiridest väljumata omal algatusel asuda kujundama ja seejärel hindama akti andmise võimalikke kaalutlusi. Tuleb silmas pidada, et ka uurimisprintsiibi rakendamine populaarkaebuse korral ei välista kohtu seotust kaebuse aluse ja esemega tervikuna (p 15).
  7. Seetõttu pidi halduskohus kaebajate õiguste kaitseks esitatud kaebuste väidetega seoses esmalt, enne planeeringu õiguspärasusele hinnangu andmist, tuvastama, kas planeeringuga riivatakse kaebajate õigusi. Seejuures ei saa sellise asjaolu tuvastamisel kohus piirduda vaidlustatud haldusaktis esitatud põhjendustega, vaid peab ise vajalikke tõendeid kogudes tuvastama, kas riive kaebajate õigustele eksisteerib. Kui kaebajate õigusi planeeringuga piiratakse, siis saab asuda tuvastama, kas sellist piirangut on planeeringus motiveeritud ning kas piirang on proportsionaalne.
  8. Apellandid leiavad, et planeeringu kehtestamisega rikutakse nende õigust tervise kaitsele ning ka juhul, kui keskkonnaseisundi piirnorme ei ületata, on neil õigus olemasoleva keskkonnaseisundi säilimisele, peamiselt viidates välisõhu seisundile. Samuti leiavad nad, et liikluskoormuse kasv mõjutab nende eluruumidesse levivat mürataset.
  9. Ringkonnakohus selgitab, et rahvatervise seaduse § 1 lg 1 ega § 4 ei ole sõnastatud selliselt, et neist tuleneks üksikisiku subjektiivne õigus elukeskkonna mingitele tingimustele. Ringkonnakohtu arvates saab neid sätteid pidada ka oma eesmärkide poolest sedavõrd üldsõnalisteks, et tervislikke elutingimusi iseloomustavad näitajad ei ole neist sätetest tuletatavad. Riigikohtu halduskolleegium selgitas sarnase täpsemalt määratlemata ja sätte tekstist otsesõnu mittetuleneva puhta keskkonna säilimise õigusega seoses, et iseseisev subjektiivne õigus saab kujuneda siis, kui õiguslikult on fikseeritavad sellist keskkonda iseloomustavad näitajad ja igaühe talumiskohustus keskkonnamõjurite suhtes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  10. juuni
  11. a määruse nr 3-3-1-101-09 p 13). Kuigi õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale on sätestatud veel jõustumata keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 23, ei ole kehtivast õigusest üheselt tuletatav isiku õigus keskkonnanäitajate piirväärtusi mitteületavate häiringute ärahoidmiseks. PS § 12
(16)3-09-2539 28 lõikest 1 tulenev igaühe õigus tervise kaitsele ei tähenda, et elukeskkonna mistahes ulatuses halvendamise korral nende isikute, kelle elukeskkonda kahjustatakse, õigusi piiratakse. Ka ei saa PS § 28 lõikest 1 tuletada isiku subjektiivset õigust rahvatervise seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks.
  1. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
  2. mai
  3. a otsuse nr 3-3-1-29-10 p-s 22, et miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused, ent liiklusintensiivsusest tingitud müra ja heitgaasid võivad rikkuda isiku õigust tervise kaitsele. Isikul on õigus nõuda kehtivast õigusest tulenevate piirmäärade järgimist, samuti saab isiku subjektiivseid õigusi rikkuda elukeskkonna muutmine planeeringuala läheduses ulatuslikul määral ka piirnorme ületamata või osas, milles keskkonnanäitajatele piirnorme pole ette nähtud.
  4. Ringkonnakohus leiab, et liikluse olulisel määral intensiivistumist ei ole võimalik täielikult vältida pelgalt erinevate liikluskorraldust ja -koormust muutvate võimaluste (parkimise keelamine, liikluse muutmine ühesuunaliseks jm) kasutamisega. Kuigi liikluskoormuse reguleerimise tulemusena on võimalik vältida ka liigset müra ja heitgaase, mida apellandid nimetavad elanike arvu kasvuga seonduvate kahjulike mõjutuste hulgas, ei saa neid mõjusid täielikult ära hoida. Arvestades kavandatud hoonete kasutamise eesmärki ja hulka ning lisanduvate parkimiskohtade arvu, tuleb pidada usutavaks, et liikluskoormus ja sellest tingitud müra ja heitgaaside hulk kaebajate elukeskkonnas suurenevad. Kaebajate õigusi seetõttu planeeringuga piiratakse.
  5. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
  6. aprilli
  7. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-12-07, et kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktselt kaitstavat usaldust, et kord kindlaks määratud tingimused säiliksid muutumatuna. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda (p 13). Seetõttu ei ole detailplaneeringuga keelatud ettevõtluse segahoonestusala muutmine korruselamute alaks. Elukeskkonna muutmine planeerimismenetluse tulemusena peab aga toimuma õiguspäraselt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. mai
  9. a otsuse nr 3-3-1-29-10 p 20).
  10. Ringkonnakohus ei ole nõus apellantidega, et nende ettepanekutele pole vastustaja nõuetekohaselt vastanud ega esitatud ettepanekuid hinnanud. Asjaolu, et avaliku arutelu käigus mõni planeeringu koostamisest huvitatud isik asub seisukohale, et planeeringulahendust ei tuleks muuta, ei tähenda, et planeerimismenetlus on läbi viidud nõudeid rikkudes. Apellandid ei väida, et neile pole antud võimalust ettepanekute tegemiseks. Vastustaja, kolmas isik ja halduskohus märkisid õigesti, et Harju maavanemale adresseeritud seisukohtadele, mis esitati maavanema järelevalve teostamise ajal, ei pidanudki vastustaja vastama. Ekslik on ka apellantide seisukoht, et planeeringu kehtestamise otsus ei sisalda piisavalt põhjendusi, millest nähtuks detailplaneeringu kehtestamise positiivsed mõjud. Apellandid väidavad küll õigesti, et kohtupraktikast tuleneb nõue üldplaneeringu muutmise vajadust eriliselt põhjendada, ent planeeringuotsusest ja seletuskirjast sellised kaalutlused – elanike koondumine linna äärealadelt kesklinna lähedusse, et ära hoida suurenevat koormust transpordile ja liiklusele; tootmisalade viimine kesklinna piirkonnast kaugemale; senise vähesel määral kasutusel oleva ala kasutuselevõtmine – nähtuvad. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemel kaalutlusotsuse õiguspärasuse kontrollimisel hindama, kas planeeringuga kaasnevad positiivsed mõjud on usutavad ja sedavõrd olulised, et kaaluksid üles apellantide õigused, millele riive olukorras, kus kehtivaid keskkonnanäitajate piirnorme ei ületata, ei ole kuigi suur. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
  11. aprilli
  12. a otsuses asjas nr 3-3-1-12-07, et üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Sellise otsuse kohtulik kontroll on piiratud, kuivõrd kohus ei saa hinnata planeerimisotsuste otstarbekust. Isikud, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel 13
(16)3-09-2539 õigustatud nõudma eelkõige õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist ( p 11). Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma (p 13).
  1. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et Harju maakonnaplaneeringu I etapi lk 157 nimetatud tegevussuund asustuse suunamisel („Säilitada ning vajadusel rajada üldkasutatavad rekreatiivalad ja neid ühendavad haljaskoridorid. Selleks teostada iga uue asumi planeerimisel üldkasutatavate rekreatiivalade analüüs, määrates projekti mahus tingimusteta säilitatav (üldkasutatava) haljasala maht“) ja seda nimetav Tallinna rohealade teemaplaneering ei ole õiguslikult siduvad. See seisukoht pole kooskõlas PlanS § 7 lõikega 4, § 24 lõikega 6 koosmõjus § 8 lõikega 7 ega planeeringu kui haldusakti siduvuse regulatsiooniga haldusmenetluse seaduses. Rekreatiivalade analüüsi nõudes pole aga täpsustatud, millistele tingimustele see analüüs peab vastama. Seetõttu ei saa pidada õigusvastaseks ka detailplaneeringu seletuskirjas rekreatiivalade olukorrale hinnangu andmist ainsa sellekohase analüüsina. Planeeringu seletuskirjast nähtub, et rekreatiivalade hulk piirkonnas küll väheneb, ent seda põhjendatakse asjaoluga, et kesklinnas on neid alasid juba suhteliselt suurel määral. Analüüsi tulemuseks ei saa olla nõue, et rekreatiivalad peavad jääma sama ligipääsetavaks. Planeeringu positiivsed mõjud võivad õigustada ka rekreatiivalade ja parkide vähenemist ning negatiivset mõju seniste parkide kasutamise võimalustele. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et halduskohtu selgitused Ülemiste-Järve-Raku rekreatiivala läheduse kohta ei ole seejuures olulised, sest neile väidetele ei ole kehtestatud planeeringus tuginetud. Haljasalade vähest hulka planeeringualal ei saa pidada õigusvastaseks.
  2. Halduskohus leidis õigesti, et keskkonnamõjude strateegiline hindamine ei olnud planeeringu kehtestamise kohustuslikuks eelduseks.

§ 33

lg 1 p 2 nõuab seda üldplaneeringu kehtestamisel, ent planeerimisseaduses eristatakse üksteisest üldplaneeringu kehtestamise otsust üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamise otsusest ning seetõttu ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik neid juhtumeid võrdsustada. Üldplaneeringu muutmine võib olla vähese ulatusega ning puudutada vaid ühte kinnisasja, mistõttu menetluslikult keeruka, pikaajalise ja menetlusosaliste jaoks kuluka menetluse läbiviimist ei saa pidada kohustuslikuks ka keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärki silmas pidades.

§ 6

lõikes 1 nimetatud juhtumiga vaidlusaluse planeeringu kehtestamine võrreldav ei ole.

§ 6

lg 2 näeb ette keskkonnamõju hindamise kaalumise vajaduse, kui kavandatakse puhkeala rajamist (p 19) või infrastruktuuri ehitamist (p 10). Käesoleval juhul on planeeringu seletuskirjas (p 3.1) hindamise mittevajalikkust põhjendatud. Planeeringuga kaasnevaid mõjutusi on hinnatud nii seletuskirjas kui ka planeerimismenetluse käigus tehtud uuringutes.

  1. Apellandid märgivad õigesti, et planeeringu koostamisel pole tehtud uuringut välisõhu kvaliteedi seisundi muutumise kohta planeeringu elluviimisel. Seetõttu on võimalik, et ilma täiendavate abinõudeta võib õhu kvaliteet apellantide elukeskkonnas halveneda üle lubatud piiri. VÕKS § 1 lõikest 1 ei saa aga teha järeldust, et juhul, kui piirnorme ei ületata, on neil siiski subjektiivne õigus nõuda olemasoleva õhukvaliteedi säilimist. Planeeringu seletuskirjas on selgitatud, et õhu kvaliteeti on võimalik tagada ka ühistranspordi kasutamise ja jalgsi käimise soodustamisega. Ringkonnakohus leiab, et vastustajal on planeeringu lahenduse valikul sellises olukorras, kus saastatuse taseme piirväärtust on võimalik tagada ka muude abinõudega, lai kaalutlusruum. Asjas pole esitatud tõendeid, mis näitaksid, et planeeringu elluviimisel ei ole võimalik neid piirväärtusi järgida.
  2. Ekslik on apellantide seisukoht, et Insinööritoimisto Akukon OY Eesti filiaali
  3. a uuringut ei saa kohtuasja lahendamisel arvesse võtta. Sellest uuringust nähtub, et planeeringuga ei rikuta apellantide subjektiivseid õigusi müra piirnormide järgimise nõude 14

(16)3-09-2539 osas. Kuna apellandid pole apellatsioonimenetluses esitanud sellele arvamusele vastuväiteid müra mõõtmise normide rikkumise kohta, millest võiks järeldada arvamuse sisulist ebaõigsust, ei ole põhjust selles tehtud järeldusi ekslikeks pidada.
  1. Inseneribüroo Stratum uuringust nähtub selgelt, et kavandatud planeeringu elluviimisel on lähiala tänavate liikluskoormusele suur mõju. Planeeringu seletuskirjas on aga esitatud nii abinõud, mida rakendatakse liiklusest tuleneva müra vähendamiseks (p 3.4.1) kui ka õhusaaste vähendamiseks (p 3.5) ning selgitatud planeeringu positiivseid mõjusid.
  2. Mis puutub apellantide väiteid, mis seonduvad avalikes huvides planeeringu kehtetuks tunnistamise nõudega, siis nõustub ringkonnakohus apellantidega, et nad on näidanud sellise avaliku huvi, mille kaitseks kohtusse pöörduti: elukeskkonna säilitamise vajadus, välisõhu kvaliteedi säilitamise ja parandamise vajadus, haljasalade suuruse piisavuse huvi, rohealade kättesaadavuse huvi, vajadus maandada tiheda asustuse ja kõrgete hoonetega kaasneva elanike arvu ja ärihoonete külastajate põhjustatavaid keskkonnariske ja –ohtusid, miljööväärtusliku ala kaitsmise vajadus. Apellandid leiavad, et vastustaja ei ole neid huve diskretsiooni teostamisel üldse või piisaval määral kaalunud ega selgitanud, miks planeering neile huvidele vaatamata sellise lahendusega kehtestati.
  3. Ringkonnakohus selgitas eespool, et planeeringu lahenduse valikut on planeeringu otsuses kui ka seletuskirjas põhjendatud teiste avalike huvidega ning õige on halduskohtu seisukoht, et planeeringu kehtestamisel on vastustajal ulatuslik kaalumisruum. Kõigile apellantide nimetatud argumentidele, mis on suunatud planeeringu vastu kehtestatud kujul, on vastustaja planeeringuotsuses ja seletuskirjas ka tähelepanu juhtinud ning kohus ei saa asuda haldusorgani asemel huve ise kaaluma.
  4. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohus jättis kaebused õigesti rahuldamata.
  5. Apellandid taotlevad halduskohtu otsuse tühistamist ka menetluskulude jaotust puudutavas osas, leides, et kolmanda isiku nõustaja kulude väljamõistmine ei ole lubatav ning menetluskulude väljamõistmine ei ole lubatav ka seetõttu, et kohtuotsuse tegemise ajal oli üks kaebajaist töötu ning teine lapsehoolduspuhkusel. Ringkonnakohus märgib, et apellandid ei ole esitanud ka apellatsioonimenetluses tõendeid selle kohta, et nad ei ole võimelised oma varanduslikust seisundist tulenevalt kolmanda isiku menetluskulusid halduskohtu poolt näidatud ulatuses hüvitama. Olukorras, kus kaebajad teadsid juba kaebuse esitamise ajal võimalusest, et nad peavad tasuma ka kolmanda isiku menetluskulud, ei saa sellist menetluskulude jaotust iseenesest pidada äärmiselt ebaõiglaseks ja HKMS § 92 lõikega 10 vastuolus olevaks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. märtsi
  7. a otsuse nr 3-3-1-3-11 p 17). Kolmanda isiku menetluskulude nimekirjast ei nähtu, et oleks taotletud kolmanda isiku nõustajale Kaur Lassile tasutud kulude väljamõistmist kaebajatelt. Arved on esitanud Alvin Rödl ja Partner Advokaadibüroo OÜ, mitte aga kolmanda isiku nõustaja. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et senises praktikas ei ole peetud TsMS § 175 lõikele 2 tuginedes nõustaja kulude väljamõistmist kohtumenetluses võimalikuks. Halduskohus on põhjendanud menetluskulude väljamõistmist kolmanda isiku kasuks 18 000 kr ulatuses ning ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega.
  8. Seetõttu tuleb jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. HKMS § 92 lõike 1 alusel tuleb jätta rahuldamata apellantide taotlus vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks.
  9. Kolmas isik taotleb apellatsioonimenetluses apellantidelt menetluskulude väljamõistmist 2056,36 € ulatuses. Kulude kandmine on tõendatud arve, sellele lisatud spetsifikatsiooni ja pangakonto väljavõttega. Ringkonnakohus leiab, et arvestades apellatsioonimenetluse keerukust ja mahtu ning asja lahendamist ilma kohtuistungit 15
(16)3-09-2539 pidamata on põhjendatud selle taotluse rahuldamine üksnes osaliselt, kokku 700 € ulatuses. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.