← Eesti

3-09-862/182

Obsah (8)§ 53§ 54§ 16§ 92§ 45§ 25§ 93§ 46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2011, Tallinn Haldu

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-09-862

  1. K. M. ja S. M. (alates 07.09.2009 S. L.) omandasid 18.04.1990 kinkelepinguga võrdsetes mõttelistes osades elamu praeguse Saku vallas Tagadi külas. K. M. ja S. M. sõlmisid 16.10.2000 notariaalse lepingu, millega lõpetasid ehitise kaasomandi ja jagasid selle reaalosadeks. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon tunnistas 22.03.1996 otsusega nr 9384 Saku vallas endise Nigula 8 kinnistu nr 560 talumaa (pindala 63,29 ha) tagastamise õigustatud subjektideks 1/5 suurustes mõttelistes osades E. H., R. M., H. M., A. M. ja Õ. V.. R. M. loovutas temale kuuluva 1/5 maa nõudeõiguse pojale K. M.. Õigusvastaselt võõrandatud maast on tagastamata 2,69 ha. Tagastamata endisel Nigula 8 talumaal paiknevad Õ. V., R. M. ja M. M. kaasomandis olevad elamu, laut, kuur ja kelder, K. M. kuuluv elamu reaalosa ja S. L. kuuluvad elamu reaalosa, kuur ja elamu.
  2. Saku Vallavalitsus saatis 25.08.2004 huvitatud isikutele piiride kulgemise ettepaneku, mille K. M. halduskohtus vaidlustas. Tallinna Halduskohtu 07.04.2006 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2007 otsusega haldusasjas nr 3-05-181 jäeti K. M. kaebus rahuldamata. Kohtuotsused on jõustunud.
  3. Saku Vallavalitsus andis 11.12.2007 korraldusega nr 1226 „Maa erastamise võimalikkus ja tingimused“ nõusoleku S. M. kuuluva kahe elamu ja kuuri juurde ostueesõigusega 11 235 m2 maa erastamiseks vastavalt OÜ Eramaake koostatud katastriüksuse plaanile („Sulevi“ katastriüksus).
  4. Harju maavanem algatas 27.02.2008 korraldusega nr 469-k K. M. avalduse alusel järelevalvemenetluse ja tegi Saku Vallavalitsusele ettepaneku viia 11.12.2007 korraldus nr 1226 kooskõlla õigusaktide nõuetega. Maavanem leidis, et Saku Vallavalitsus on Harju Maavalitsusele esitanud 01.01.1997 seisuga nimekirja isikutest, kes olid selleks ajaks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldused, mistõttu pidanuks nimekirjas kajastuma ka S. M., kui ta esitas avalduse Saku Vallavalitsusele juba 19.02.
  5. Seega on Saku Vallavalitsus S. M. maa ostueesõigusega erastamist toimetanud teadvalt ebaseaduslikult ja 5-aastase hilinemisega esitatud 19.05.2003 avalduse alusel, mille alusel läbiviidud maa ostueesõigusega erastamise toimingud ei saa olla seaduslikud. Vastuseks Saku Vallavalitsuse 28.04.2008 kirjale nr 8-1/1274, milles vallavalitsus palus lisada maavanemale esitatud maa ostueesõigusega erastajate nimekirja ka S. M. 19.02.1992 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, teatas Harju maavanem 16.05.2008 kirjaga nr 2.1-1/8, et avaldus on nimekirja lisatud, mistõttu on Harju maavanema 27.02.2008 korralduse nr 469-k andmise alus ära langenud. Samas täheldas maavanem, et OÜ Eramaake 28.04.2005 koostatud Sulevi katastriüksuse plaan erineb olulisel määral (eelkõige majavalduse lähedasi piire puudutavas osas) kohtuotsusega haldusasjas nr 3-05-181 sisuliselt kinnitatud ja 25.08.2004 koostatud piiride kulgemise skeemist. Maavanem leidis, et katastriüksuse piiride kulgemise aluseks pidanuks olema kohtuotsusega seaduslikuks tunnistatud piiride kulgemise skeem, sest vastasel korral ei omaks kohtuotsus ja sellega tuvastatu mingit tähendust. Seetõttu palus maavanem Saku Vallavalitsusel veelkord üle vaadata S. M. maa ostueesõigusega erastamise küsimus, lähtudes jõustunud kohtuotsusest haldusasjas nr 3-05-
  6. Saku Vallavalitsus vastas 11.06.2008 kirjas nr 8-1/1274.3, et S. M. ostueesõigusega erastatava maa katastriüksuse mõõdistamisel lähtuti piiride kulgemise ettepanekust, väljakujunenud maakasutuse piiridest ja väljaehitatud juurdepääsuteest. K. M. on ilma ehitusloata ehitanud 2

(21)3-09-862 juurdeehitise ca 2 meetri võrra S. M. poolt varem ehitatud aiale lähemale, peaaegu vastu aeda. Saku Vallavalitsus võimaldas 09.05.2006 korraldusega nr 457 nimetatud juurdeehitise seadustada ega nõudnud selle lammutamist. Piiri nihutamine keset S. M. kasutatavat plaatidega kaetud juurdepääsuteed ei ole kohane ning tooks kaasa tee asukoha muutmise, samuti peaks S. M. sellisel juhul kõrvaldama enda poolt juba enne juurdeehitise püstitamist ehitatud aia. K. M. on ebaseadusliku ehitustegevusega ise tekitanud olukorra, kus erastatava maa piir asub tema elamule väga lähedal.
  1. Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonnas avati 25.02.2009 uus registriosa Harjumaal Saku vallas Tagadi külas asuva Sulevi kinnistu (katastritunnus 71814:001:0531, pindala 11 235 m2) kohta, mille omanikuna kanti registrisse S. M..
  2. K. M. esitas 22.04.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Saku Vallavalitsuse 11.12.2007 korralduse nr 1226 tühistamiseks ja 30.09.2008 korralduse nr 1020 (vaideotsuse) õigusvastasuse tuvastamiseks. Tallinna Halduskohtu 18.11.2009 määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2010 määruse alusel, mis on jõustunud, on K. M. kaebus läbivaatamatult tagastatud Saku Vallavalitsuse 30.09.2008 korralduse nr 1020 õigusvastaseks tunnistamise taotluse osas. K. M. ja S. M. jagasid kaasomandisse kuulunud ehitised reaalosadeks
  3. a, mille tulemusena tekkis kummalgi ka eraldi omandiõigus ja koos sellega õigus maa ostueesõigusega erastamiseks oma ehitiste juurde. Kui S. M. esitas tõepoolest avalduse
  4. a, ei oleks see saanud jääda välja Saku Vallavalitsuse poolt Harju maavanemale
  5. a esitatud nimekirjast. Kahtlust avalduse tagantjärele vormistamise osas süvendab asjaolu, et S. M. esitas 18.05.2003 täiendavalt uue maa erastamise avalduse. R. M. loovutas kogu maa tagastamise nõudeõiguse K. M.
  6. a ning alles seejärel tekkis S. M.l vajadus esitada maa saamiseks erastamisavaldus. Isegi kui S. M.
  7. a avaldus on kehtiv, on Saku Vallavalitsuse 11.12.2007 korraldus õigusvastane, sest sellest ei ole kontrollitav, kas ja millises ulatuses on S. M.l õigus maad erastada. Toimikus on kolm S. M. avaldust maa erastamiseks: 1) 19.02.1992 avaldus 1 ha maa erastamiseks; 2) 19.05.2003 avaldus 0,5 h maa erastamiseks; 3) 10.12.2003 avaldus 2 ha maa erastamiseks. Pole selge, milline neist on maa erastamisel aluseks võetud ja millest tulenevalt on vald erastatava maa suuruseks määranud 1,1235 ha. S. M. ei saanud
  8. a avaldust hiljem täpsustada taotletavat maad suurendades. Kui
  9. a taotles S. M. maad kokku 1 ha, siis pärast kaasomandi jagamist oleks pidanud kummalegi kaasomanikule jääma pool sellest maast ehk 0,5 ha ja seda on S. M.
  10. a mais esitatud avalduses ka ilmselt silmas pidanud. Saku Vallavalitsus viis S. L. maa erastamise
  11. aastal lõpule
  12. aastal koostatud katastriplaani alusel, mis ei võta arvesse K. M.
  13. aastal seadustatud ehitise olemasolu ja paikneb ebamõistlikult selle vahetus läheduses (0,47-0,58 m kaugusel kaebaja elamu külgseinast), mis ei vasta teenindusmaa nõuetele (kaebaja elamu katuse räästas ulatub seinast väljapoole ligi ühe meetri võrra ning vihma- ja lumevesi valgub S. L. kinnistule, mida asjaõigusseaduse kohaselt ei tohi lubada). Korralduses ei ole viidet erastatava maa suuruse ja piiride määramise aluseks olevatele konkreetsetele maakorraldusnõuetele. Juurdepääsu tagamine naaberkinnistut läbimata ei kuulu maakorraldusnõuete hulka. Kaebajale kuuluv juurdeehitis on püstitatud kooskõlas Saku Vallavalitsuse poolt
  14. a antud projekteerimistingimustega. S. L. poolt oma maaüksuse eraldamiseks püstitatud lippaed asub üle piiri praktiliselt vastu kaebaja maja seina. S. L. erastatava maa piiride määramisel oleks vallavalitsus pidanud kaebaja juurdeehitisega arvestama. Ka Harju maavanem tegi 16.05.2008 kirjas vallale ettepaneku piirid üle vaadata, võttes arvesse kaebaja ehitiste paiknemist. Seega on Saku Vallavalitsus viinud S. L. maa erastamise eeltoimingud lõpule ebaõigesti määratud 3
(21)3-09-862 piiride alusel ega ole juhindunud Harju maavanema seaduslikust seisukohast. Määratud piir ei vasta Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ punkti 4 alapunktide 2 ja 5 nõuetele, samuti asjaõigusseaduse (AÕS) §-dele 127 ja
  1. Harju Maavalitsus teatas 16.05.2008 kirjas nr 2.1-1/8 küll, et Harju maavanema 27.02.2008 korralduse andmise alus on ära langenud, kuid nimetatud korraldust ei ole tühistatud ega muudetud ja seda saab teha üksnes teise õigusaktiga, mitte kirjaga. Seetõttu kuulub maavanema 27.02.2008 korraldus täitmisele. Puudub Harju maavanema otsus S. M. erastajate nimekirja lisamise ja selle võimalikkuse kohta. Tagantjärele nimekirja arvamise võimalust ükski seadus ette ei näe. Kuna S. M.l
  2. aastal elamu puudus, ei saa avaldust võtta aluseks tema poolt alles
  3. aastal omandatud elamu juurde maa erastamiseks.
  4. Saku Vallavalitsus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. S. M.l kui „Nigula“ elamu 1/2 mõttelise osa omanikul (alates 18.04.1990) oli õigus esitada 19.02.1992 avaldus maa ostmiseks elamu mõttelise osa juurde ligikaudu 1 ha ulatuses ning esitatud avaldus oli tähtaegne (maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lg 1 p 1, § 22 lg 2 ja § 39). K. M. ja S. M. jagasid 16.10.2000 elamu reaalosadeks, kuid jäid endiselt elamu omanikeks. S. M. esitas maa ostmise avalduse Saku Vallavalitsusele 19.02.1992 ega pidanud hiljem uut avaldust enam esitama, kehtis varasem avaldus ja seal märgitud maa suurus 1,0 ha. Asjaolu, et S. M. 19.02.1992 avaldust ei ole kantud 01.01.1997 Harju Maavalitsusele esitatud nimekirja maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud isikute kohta, ei võta temalt maa ostueesõigusega erastamise õigust, sest avaldus on füüsiliselt olemas ja selle esitamise ajas ei ole alust kahelda. Nimekiri omab üksnes informatiivset tähendust ning Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p-de 10-12 kohaselt käsitles vastustaja 19.05.2003 avaldust 19.02.1992 avalduse täpsustusena ja selle vormikohasele blanketile ümbervormistamisena, mida tõendab ka avalduse vastu võtnud ametniku poolt sellele lisatud märkus esmase avalduse esitamise aja kohta. Tegelikkuses erastas S. L. õigusvastaselt võõrandatud maa arvelt 5642 m
  5. Ka Harju Maavalitsus märkis 19.09.2008 kirjas nr 2.1-1/8, et Saku Vallavalitsuse poolt 08.04.2008 kirjaga nr 8-1/1274 esitatud täiendavate andmete põhjal on ära langenud Saku Vallavalitsuse 11.12.2007 korralduse nr 1226 kehtetuks tunnistamiseks ettepaneku tegemise alus, mistõttu loetakse see kehtetuks. Maavanema ettepanek korralduse kehtetuks tunnistamiseks ei ole haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses. S. L. maa erastamise aluseks oli 19.02.1992 avaldus ja sellel märgitud maa suurus 1,0 ha. Vallavalitsus võib erastatava maa piiride määramisel avalduses märgitud pindala muuta katastriüksuse moodustamisel, kui vastav vajadus tuleneb maakorraldusnõuetest. S. L. poolt erastatud maa pindala on 11 235 m2, millest 5642 m2 on erastatud Nigula talu maadest ja 5593 m2 piirneva vaba maa arvelt. Piiride kulgemise ettepaneku koostamisel on järgitud maakorraldusseaduse §-s 5 sätestatud maakorraldusnõudeid ning võetud arvesse asjaolu, et K. M. ja S. L. ei ole saavutanud kokkulepet erastatava ja tagastatava maa piiride kulgemise osas. Samuti on võetud arvesse õigustatud isikute, S. L. ja Õ. V. avaldusi ja omavahelist kokkulepet. Vastustaja on piiride kulgemise ettepaneku tegemisel lähtunud ka vajadusest tagada S. L. juurdepääs kinnistule K. M. kinnistut läbimata. Määratud piir ei ole vastuolus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra nõuetega ega asjaõigusseadusega. K. M. ehitas juurdeehitise ilma ehitusloata ca 2 meetri võrra lähemale S. L. poolt ehitatud aiale ehk peaaegu vastu aeda. Vallavalitsus arvestas asjaoluga, et S. L. anti võimalus ehitusloata püstitatud eeskoda kasutusloa andmisega seadustada ning andis ka K. M. võimaluse ehitusloata alustatud eeskoja ehitamine seadustada. See aga ei tähenda, et K. M. oleks õigus täiendava maa tagastamisele seadustatud ehitiseosa suhtes. Ebaseaduslik juurdeehitis oli 4
(21)3-09-862 olemas juba novembris
  1. Saku Vallavalitsus andis 09.11.2003 korraldusega nr 1340 „Projekteerimistingimuste määramine“ K. M. võimaluse alustada ebaseaduslikult ehitatud juurdeehitise seadustamist. Seega on kaebaja oma tegevusega ise loonud olukorra, et temale kuuluva ehitise ja erastatava maa piiri vaheline kaugus jäi minimaalseks. Kaebaja viide AÕS §-le 127 on asjassepuutumatu. Vihmavee naaberkinnisasjale langemise või ehitise hooldamise, remontimise jms kohta on kinnistuomanikel võimalik seada reaalservituut. Isegi juhul, kui K. M. kuuluva juurdeehitise katuseräästa äär peaks ulatuma üle naaberkinnistu piiri, siis peab naaber seda AÕS § 148 lg 2 kohaselt taluma. S. L. maa erastamise korralduse aluseks olev katastriüksus on moodustatud kooskõlas õigusaktidega, mida on kinnitanud ka Maa-amet kaebajale saadetud 18.12.2008 kirjas nr 4.1-5/472 ja Harju maavanem 19.09.2008 kirjas nr 2.1-1/
  3. Kolmas isik S. L. pidas kaebust põhjendamatuks ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja käsitlus, et kaasomandis oleva ehitise juurde ostueesõigusega maad erastada ei saa ja S. M. 19.02.1992 avaldus tuleb seetõttu jätta arvestamata, ei põhine seadusel (MaaRS § 22 lg 2 ja § 39) ega väljakujunenud kohtupraktikal. Ehitise piiri äärde püstitamine ei anna õiguslikku alust ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamata jätmiseks. Kaebaja ei ole kinnisasja omanik ega saa AÕS §-st 127 tulenevaid nõudeid esitada. Kinnisasja omaniku õigused on kolmandal isikul S. L.l.
  4. Kaasatud isik Harju maavanem leidis, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Harju maavanema 27.02.2008 korralduse nr 269-k andmise aluseks oli asjaolu, et maa ostueesõigusega erastamise materjalide seas oli S. M.
  5. a erastamisavaldus. Saku Vallavalitsus esitas 08.04.2008 kirjaga nr 8-1/1274 Harju Maavalitsusele S. M. 19.02.1992 avalduse 1 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Praktikas on kohalike omavalitsusüksuste esitatud andmed olnud lünklikud ja mittetäielikud. Kuna Saku Vallavalitsus kinnitas avalduse esitamist ja selle õigsust, lisati andmed täiendavalt nimekirja. Avalduse esitamise või maa ostueesõigusega erastamise asjaolude tuvastamine on kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne (maa ostueesõigusega erastamise korra p-d 7-19). Harju Maavalitsus teatas 19.09.2008 kirjaga nr 2.1-1/8 Saku Vallavalitsusele, et S. M. avaldus on nimekirja lisatud ning ettepaneku tegemise alus on seega ära langenud, mistõttu loeb maavanem oma varasema ettepaneku kehtetuks. Kuna maa ostueesõigusega erastamise korra kohaselt on erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramine kohaliku omavalitsusüksuse pädevuses, millesse erastamise korraldaja ei saa sekkuda, ei võta Harju maavanem seisukohta erastatava ja tagastatava maa piiride kulgemise kohta. Harju Maavalitsuse 16.05.2008 kirjas nr 2.1-1/8 väljendatud seisukoht piiride osas oli antud üksnes põhjusel, et see tulenes eelnevas kohtumenetluses kokkulepitud skeemi ja katastriüksuse plaani omavahelisest võrdlemisest, kuid see ei oma Saku Vallavalitsusele siduvat õiguslikku tähendust.
  6. Tallinna Halduskohus jättis 26.11.2010 otsusega K. M. kaebuse rahuldamata ja mõistis kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja kantud õigusabikulud 11 880 krooni. Kolmanda isiku taotluse tema poolt tehtud kulutuste 2995,60 krooni väljamõistmiseks (kohtumenetluses osalemiseks kulutatud aeg, sellega seoses töölt puudumine ja transpordikulud) jättis halduskohus rahuldamata, sest nimetatud kulude kandmine ei olnud tõendatud. Vaidlusalune elamu oli K. M. ja S. M. kaasomandis kuni selle reaalosadeks jagamiseni 16.10.
  7. S. M. 19.02.1992 avalduse esitamise ajal kehtis MaaRS § 39, mille kohaselt tuli taotlused maa asendamiseks, ostmiseks või rentimiseks esitada enne 01.03.
  8. MaaRS § 22 lg 2 järgi saavad ostueesõigusega maad osta isikud, kellel on õigus maad osta hoonete 5
(21)3-09-862 omanikena vastavalt MaaRS §-dele 7-
  1. MaaRS § 39 ja § 22 lg 2 kehtisid ka kaasomandis olevaid hooneid omavate isikute suhtes, mida kinnitavad avalduse esitamise ajal kehtinud MaaRS §-d 12 ja
  2. Kuigi MaaRS samasisulisi sätteid maa erastamise kohta ei sätesta, ei saa sellest järeldada, et maa erastamine oli maa tagastamise või asendamisega võrreldes hoonete kaasomanikele kitsendatud või võimatu. Seega ei pidanud S. M. maa erastamise avalduse esitamiseks ära ootama elamu kaasomandi lõpetamist. Hilisem Vabariigi Valitsuse 08.05.1992 määruse nr 143 „Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise kord“ p 7 võimaldas juba konkreetselt mitme isiku kaasomandis olevate hoonete juurde maa asendamise, ostmise või rentimise avalduse esitamist. Viidatud korra p 11 ei nõudnud seejuures juba varem esitatud avalduste uut esitamist. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p 7 (vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud redaktsioonis) pikendas avalduste esitamise tähtaega kuni 01.01.
  3. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 12 kohaselt isik, kes on esitanud avalduse maa ostmiseks maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra alusel, ei pea esitama uut avaldust. Harju maavanem lõpetas järelevalvemenetluse 16.05.2008 kirjaga nr 2.1-1/8, milles selgitas, et lisas S. M. 19.02.1992 avalduse nimekirja. Maavanema poolt korraldusega järelevalvemenetluse algatamine ei ole HMS § 51 tähenduses haldusakt (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.12.2008 otsus nr 3-08-301). Seega ei olnud Saku Vallavalitsus vaidlustatud korralduse andmisel seotud Harju maavanema 27.02.2008 korraldusega nr 469-k. Vaidlust ei ole, et Saku Küla RSN TK saabunud dokumentide registreerimise raamatu väljavõttest
  4. aasta kohta S. M. maa erastamise avalduse esitamist ei nähtu ning kuni vaidlustatud korralduse andmiseni S. M. maa ostueesõigusega erastajate nimekirjas ei kajastunud. Maa ostueesõigusega erastamise kord ei välista maa erastamist ka isikule, kelle andmeid ei ole nõutaval viisil registreeritud. Lisaks tuleb arvestada, et kolmanda isiku poolt
  5. aastal avalduse esitamise ajal ei kehtinud veel maa ostueesõigusega erastamise kord ega ka maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise kord. Seetõttu puudus vormikohane avalduse blankett ning regulatsioon, mis kohustas S. M. avalduse vastuvõtjat seda registreerima ja maavanemale edastama. Kolmas isik selgitas halduskohtu 11.11.2010 istungil, et kirjutas 19.02.1992 avalduse selles näidatud kuupäeval vallas koha peal ning pidas selles elamute all silmas K. M. jagatud elamut ning selle kõrval asuvat elamut, mille ehitas valmis
  6. aastal. S. M. esitas 19.05.2003 Saku Vallavalitsusele avalduse (registreerimisnumber 2051), milles taotles 0,5 ha suuruse maa erastamist elumaja juurde, mis on omandatud kaasomandi lõpetamise ja reaalosadeks jagamise teel. Avaldusel on käsitsi kirjutatud märge „Eelnev avaldus 19.02.92“ ning allkiri. Võib järeldada, et nii eeltoodud märge kui ka templijäljendil olev kuupäev ja registreerimisnumber on kirjutatud ühe inimese poolt, ilmselt samal ajal. Vastustaja selgituse kohaselt tehti
  7. aastal kolmanda isiku varasem avaldus vormikohaseks. Kokkuvõtvalt saab järeldada, et
  8. aastal avaldus siiski esitati, kuid kohaliku omavalitsuse ametnik jättis avalduse korrektselt registreerimata ning maavanemale edastamata. S. M. avalduse esitamise ajal puudusid avalduse vastuvõtmist ja registreerimist käsitlev kord, samuti vormikohased blanketid. Avalduse esitamise ajaks oli kolmas isik saanud elamu kaasomanikuks ja
  9. aastal oli valminud ka teine hoone. Avalduse esitamist toetab ka
  10. a. avalduse vastuvõtmisel sellele registreerija poolt tehtud märge varasema avalduse olemasolu kohta. Kuna sel ajal Harju maavanem S. M. avalduse tähtaegsuse üle järelevalvet veel ei teostanud, ei saanud märge olla vormistatud ka spetsiaalselt järelevalve tarbeks, samuti poleks varasema avalduse tagantjärele vormistamise korral kantud sellele hilisema avaldusega võrreldes vastukäivaid andmeid hoonete ning taotletava pindala osas. Seega tuleb kolmanda isiku poolt
  11. aastal maa erastamise avalduse esitamine lugeda tuvastatuks ning
  12. aastal blanketile vormistatud avaldus ei oma asjas õiguslikku tähendust, sellega ei saanud ka taotletava maa suurust muuta (s.o 6
(21)3-09-862 suurendada). Nõustuda tuleb vastustaja seisukohaga, et 19.05.2003 avaldust saab käsitleda üksnes varasema avalduse ümbervormistamisena. S. M. taotles 19.02.1992 avalduses temale kuuluvate elamute juurde 1,0 ha suuruse maatüki erastamist. Vaidlustatud korraldusega võimaldas Saku Vallavalitsus S. M. erastada 11 235 m2 maad. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 7 annab kohalikule omavalitsusele õiguse avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust planeeringu ja maakorralduse nõuetest ning otstarbekusest tulenevalt muuta. Seega ei ole maa taotletust 1235 m2 võrra suuremas ulatuses erastamine iseenesest õigusvastane. Kaebaja õiguste rikkumist S. L. erastamisele kuuluva maa suuruse ja piiride osas ei ole tuvastanud ka Tallinna Halduskohus 07.04.2006 otsuses ega Tallinna Ringkonnakohus 04.05.2007 otsuses haldusasjas nr 3-05-
  1. Haldusasja nr 3-05-181 toimikus olev 25.08.2004 piiride kulgemise ettepaneku lisaks olnud 26.05.2004 skeem ning käesolevas asjas esitatud OÜ Eramaake koostatud katastriüksuse plaan on ostueesõigusega erastatava maa piiride osas olulises osas kattuvad, mistõttu ei ole vaidluse asjaolud kuigivõrd muutunud. Võrreldes 25.08.2004 piiride kulgemise ettepanekuga, on S. L. ostueesõigusega erastatava maa suurust katastriüksuse moodustamisel isegi vähendatud (varasema 11 689 m2 asemel 11 235 m2). Lisaks moodustab S. L. Nigula talu maadest erastatud maa vaid 5593 m2 ning ülejäänu on erastatud piirnevate vabade maade arvelt, mistõttu ei ole kaebaja õigusi rikutud. Kuigi katastriüksuse piir asub väga lähedal K. M. elamu seinale, ei ole vastustaja katastriüksuse plaanil kajastatud piirpunktide nr 9-11 määramisega väljunud kaalutlusõiguse piiridest ning kohtul puudub alus vaidlustatud korralduse tühistamiseks. Katastriüksuse plaanilt nähtuvalt on K. M. elamu ehitamisega S. L. kinnistuni viiva juurdepääsutee vahetusse lähedusse ise tekitanud olukorra, kus vastustaja pidi kaaluma kahe isiku põhjendatud huvide vahel. S. L. huvid piisava juurdepääsutee omamiseks (võimalus pääseda oma kinnistule ilma teist kinnistut läbimata) kaaluvad käesoleval juhul üles K. M. huvid elamu teenindamiseks vajaliku maa laiendamiseks S. L. erastatud maale. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. K. M. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada, samuti mõista Saku Vallavalitsuselt tema kasuks välja õigusabikulud seoses asja menetlemisega esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses. Apellant on seisukohal, et S. L. puudub maa ostueesõigusega erastamise õigus K. M. tagastatava maa arvelt, sest ta ei ole õigeaegselt esitanud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks. Korraldusest ei selgu, millise S. L. avalduse Saku Vallavalitsus erastamise aluseks võttis. Saku Vallavalitsuse asjaajamises ei ole
  3. aastal ega ka hiljem registreeritud S. M. 19.02.1992 avaldust 1 ha maa erastamiseks tema elamute juurde. Sellise avalduse koostamine ja üleandmine ei ole tõendatud. S. M. 19.05.2003 avaldus 0,5 ha maa erastamiseks oli esitatud seaduses ettenähtud tähtaega rikkudes. Harju maavanem algatas 27.02.2008 järelevalvemenetluse ning tegi kindlaks, et S. L. puudus maa ostueesõigusega erastamise õigus, mistõttu Saku Vallavalitsuse 11.12.2007 korraldus on õigusvastane ja tuleb viia seadusega kooskõlla. Harju Maavalitsus teatas küll 16.05.2008 kirjaga, et seoses S. L. ostueesõigusega erastajate nimekirja lisamisega on Harju maavanema 27.02.2008 korralduse alus ära langenud, kuid maavanem oma korraldust siiski tühistanud ei ole ning see on täitmata. Antud juhul ei ole tegemist riikliku järelevalvega kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluva ülesande täitmise üle, vaid maavanema järelevalvemenetlusega kohaliku omavalitsuse poolt riikliku ülesande täitmise seaduslikkuse üle. Maa ostueesõigusega 7
(21)3-09-862 erastamise korra p 3 kohaselt korraldab erastamist maavanem ja p 4 kohaselt teeb kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid. Seega on omavalitsus kohustatud maavanema juhiseid täitma. S. L. rohkem kui kümme aastat hiljem toimunud erastajate nimekirja lisamine ei ole seaduslik, sest haldusmenetluse põhimõtete kohaselt saab avalik võim teha üksnes seaduses otseselt lubatud toiminguid, kuid sellist tagantjärele lisamist ette nähtud ei ole, vältimaks kuritarvitusi ja maa tagastamise õigustatud subjektide (sh K. M.) õiguste kahjustamist. Samuti pole sellekohast otsust teinud Harju maavanem, vaid üksnes maavalitsus. Maavanema 27.02.2008 korraldus ja maavalitsuse 16.05.2008 kiri on erineva õigusliku jõuga dokumendid ning korralduses tehtud ettekirjutust ei saa kirjaga lõpetada. Lisaks ei nähtu 16.05.2008 kirjast, et Harju Maavalitsus oleks teostanud mingit kontrolli Saku Vallavalitsuse 08.04.2008 kirjas märgitud asjaolude suhtes. Väär on halduskohtu seisukoht, et S. M.
  1. a avalduse esitamise ajal puudus õigusaktides nõue, mille kohaselt tulnuks kolmanda isiku esitatud avalduse vastuvõtmine registreerida. Kuni kohtu poolt viidatud erinormide kehtestamiseni tuli omavalitsustel juhinduda
  2. a „Kohaliku omavalitsuse aluste seadusest“, mille kohaselt pidi igal kohalikul omavalitsusel olema põhimäärus, mis nägi ette kõigi sissetulnud avalduste vastuvõtmise ja registreerimise korra. Kohtuistungil ei seadnud keegi kahtluse alla S. L. avalduse registreerimise nõuet, mistõttu on halduskohtu otsuses selle puudumisele tuginemine üllatuslik ja alusetu. Harju maavanema poolt läbi viidud kontrolli järgi on seejuures kõik ülejäänud samast perioodist pärinevad avaldused dokumentide registreerimise raamatus registreeritud. Seega tõendab väljavõte žurnaalist, et S. M. 19.02.1992 Saku Vallavalitsusele mingit avaldust üle ei andnud. Halduskohus on oma vastupidised järeldused rajanud mitte niivõrd tõendite hindamisele, kuivõrd vastustaja ja kolmanda isiku poolt kohtuistungil antud vastuolulistele seletustele, mida ei ole antud ka vande all, rikkudes sellega

§ 16lg-d 1-3 ja § 25 lg-t 2.

Avalduse esitamise tähtaegsuse saaks kindlaks teha vaid dokumentaalsete tõendite alusel. Kohus on üksnes vastustaja ja kolmanda isiku seletuste alusel lugenud tõendatuks ka selle, et

  1. a avaldus oli üksnes
  2. a avalduse ümbervormistamine (kui aga avaldus esitati juba
  3. aastal, miks ei vormistatud seda ümber juba hiljemalt 1996–1997 pärast maa ostueesõigusega erastamise korra kehtestamist) ja märge varasema avalduse kohta tehti
  4. a avaldusele samaaegselt selle registreerimisega. Halduskohtu järeldused on meelevaldsed, loogikavastased ja vastuolus tõenditega nende kogumis ja vastastikuses seoses. Käekirja sarnasus ei tõenda
  5. a avaldusele märke tegemise ajamomenti. Kui
  6. a avalduse esitamine oleks tõepoolest olnud üksnes
  7. a avalduse ümbervormistamine, siis pidanuks
  8. a avaldus ümbervormistamise momendil olema selle juures ning sel juhul ei saaks tõene olla kohtu arvamus, et S. M. avalduse ümbervormistamise ajal ei mäletanud enam täpselt, mida ta
  9. a avaldusse oli kirjutanud. Samuti ei ole tuvastatud, millise ametniku juures
  10. a avaldus koostati ja millised olid selle väidetava ülesleidmise asjaolud (sh ülesleidmise aeg, s.o enne või pärast
  11. a avalduse vormistamist) ning millised olid
  12. a avaldusele märke lisamise asjaolud. S. M. väidetavalt 19.02.1992 esitatud avaldust ei ole lülitatud Harju maavanemale esitatud aruandesse ka pärast selle eeldatavat ülesleidmist ja ümbervormistamist
  13. a ega ole selgitatud erastamisavalduse lahendamisega viivitamise põhjuseid. Apellandi kahtlused ei põhine tegelikult küsimusel, kas S. M. oli elamu kaasomanikuna maa erastamise õigus, vaid 19.02.1992 avalduse sõnastusel (taotleti maa erastamist temale kuuluvate elamute juurde), mis ei vastanud sel ajal tegelikule olukorrale. S. L. oli sel ajal seaduslikult olemas üksnes elamu kaasomandi osa, mis oleks pidanud avaldusest nähtuma ühes viitega teisele kaasomanikule. S. L. tekkis õigus maad iseseisvalt erastada alles pärast kaasomandi reaalosadeks jagamist
  14. aastal. Samuti ei olnud S. M.
  15. aastal seaduslikult olemas teist elamut, vaid tegemist oli omavolilise ehitisega, mille juurde maa erastamise õigus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 kohaselt puudub ja 8

(21)3-09-862 mis ei takista maa tagastamist õigustatud subjektile (s.o K. M.). Need asjaolud annavad tõsise aluse kahelda 19.02.1992 dateeritud avalduse koostamise tegelikus ajamomendis. Kohtu väide, et kolmas isik võis avalduse esitada igaks juhuks, ei ole tõsiseltvõetav. Pole usutav, et S. M. oleks sellisel juhul jätnud tähelepanuta avalduse registreerimise vajaduse ning teisalt ei ole tõenäoline, et omavalitsus oleks jätnud avalduse registreerimise kohustuse lihtsalt täitmata. Kohus on põhjendamatult nõustunud vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et S. M.
  1. a avaldusel puudub õiguslik tähendus, sest tegemist oli
  2. a avalduse ümbervormistamisega. Enne kaasomandi jagamist
  3. aastal oli S. M. õigus erastada maad üksnes elamu kaasomanikuna ja mõttelise osana koos K. M. tagastatava mõttelise osaga (s.o maa oleks olnud apellandi ja kolmanda isiku kaasomandis). Iseseisev erastamisõigus tekkis tal pärast kaasomandi reaalosadeks jagamist. Maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (vastu võetud 13.06.2000) § 24 kohaselt oleks S. L. pidanud erastamisavalduse esitama kolme kuu jooksul pärast kaasomandi lõpetamist 16.10.2000, mistõttu on 19.05.2003 avaldus esitatud hilinenult. Isegi kui S. L. oleks saanud erastamisõigus tekkida
  4. a avalduse alusel, siis poleks vallavalitsus kuidagi saanud erastatava maa suuruseks määrata 1,1 ha ehk üle kahe korra taotletud 0,5 ha-st rohkem. Apellant on kohtumenetluses selgitanud, et erastamisavaldus jäi nii temal kui ka S. L.l
  5. aastal esitamata põhjusel, et R. M. oli neile kuuluvate ehitiste aluse maa tagastamise õigustatud subjekt ja neil olnuks mõlemal õigus saada maa omanikuks isaga kokkuleppel tagastamise teel ilma maad erastamata ja selle eest maksmata. R. M. loovutas
  6. aastal kogu maa tagastamise nõudeõiguse K. M. ning alles pärast seda tekkis S. L.l vajadus erastamisavalduse esitamiseks, mistõttu on apellant veendunud, et väidetav avaldus on vormistatud tagantjärele ega anna alust kolmandale isikule maa erastamiseks. Maa erastamise korraldusega on S. L. erastatava maa suurus ja piirid samuti õigusvastaselt määratud liiga lähedal K. M. elamule ja ehitiste teenindusmaa määramise nõudeid arvestamata. Saku Vallavalitsuse 11.12.2007 korralduse aluseks võetud katastriüksuse plaan ei vasta vallavalitsuse poolt eelnevalt välja antud piiride kulgemise ettepanekule ning rikub K. M. kui elamu omaniku ja maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. S. L. moodustatud kinnistu piir ulatub katuseräästa alt üle apellandi elamu projektikohase ehitusjoone ja kulgeb vahetult elamu seina äärest (0,47-0,58 m kauguselt hoone külgseinast), mis takistab ehitise normaalset kasutamist. S. L. poolt oma maaüksuse eraldamiseks püstitatud lippaed asub üle piiri praktiliselt vastu apellandi elamu seina. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 04.05.2007 otsuses nr 3-05-181 küll, et piiride kulgemise ettepanek ei riku K. M. õigusi, kuid märkis samas, et piiride kulgemise ettepanek on erastatava maa piiride määramise protsessis üksnes esimene etapp ning edasises menetluses saab arvestada ka K. M. väiteid selle kohta, et piir asub tema elamule liialt lähedal. Seega ei ole kohus jõustunud otsusega võtnud lõplikku seisukohta apellandi õiguste võimaliku rikkumise osas. Halduskohus jättis tähelepanuta, et ka Harju Maavalitsus on 16.05.2008 kirjas rõhutanud, et katastriüksuse plaan erineb oluliselt kohtuotsusega kinnitatud 25.08.2004 piiride kulgemise skeemist. Saku Vallavalitsus ei ole täitnud maavalitsuse juhist vaadata piiride kulgemine uuesti üle, arvestades jõustunud kohtuotsust. Halduskohus on jätnud täielikult arvestamata, et apellandi juurdeehitis on püstitatud seaduslikult Saku Vallavalitsuse väljastatud projekteerimistingimuste ja ehitusloa alusel ning vastab neis esitatud nõuetele (sh katuseräästa hoonestusalast väljaulatumise osas, mis oli projekteerimistingimuste p 2.1 kohaselt lubatud kuni 1 meetri ulatuses). Kui katuseräästas ulatub 1 m seinast eemale ja katastriüksuse piir kulgeb seinast minimaalselt 47 cm kaugusel, siis voolab vihmavesi igal juhul S. L. kinnisasjale, mis on õigusvastane. Seejuures on Saku Vallavalitsus kohtule 9
(21)3-09-862 saadetud seisukohas ka ise teatanud, et S. L. erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku tegemisel
  1. a ei arvestatud K. M. poolt püstitatud juurdeehitise paiknemisega. Halduskohus on sellist vastustaja ebaseaduslikku tegevust põhjendamatult aktsepteerinud. Vastustaja on rikkunud ehitise teenindusmaa määramise korra punkti 4 alapunkte 2 ja 5, sest pole arvestanud seaduslikus korras lubatud projektikohase juurdeehitise püstitamisega (juurdeehitis on kasutusloa andmisega seadustatud juba
  2. a) ega jätnud selle ümber tarvilikku ja piisavat kogust maad ehitise remondiks, hooldamiseks ja ohutuks ekspluateerimiseks. Halduskohus pole nendele kaebaja väidetele üldse vastanud. Piiri paigutamine 0,5 m ulatuses elamu katuseräästa alla on vastuolus ka asjaõigusseadusega (AÕS §-d 127, 143 ja 148 ning AÕSRS § 13). Kohus ei saa kaalutlusõigust rakendada ja pidada S. L. huve K. M. huvidest kaalukamateks olukorras, kus apellandil oli õigusaktidest tulenev õigus nõuda piiride kulgemise ettepaneku tegemisel tema seadusliku ehitise paiknemisega arvestamist. Piiri nihutamine isegi kuni kahe meetri võrra apellandi juurdeehitise seinast eemale ei takista mingil määral juurdepääsu S. L. kinnisasjale. Halduskohus on lisaks ebaõigesti mõistnud kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 11 880 krooni.

§ 92lg-st 7 tulenevalt saaks S.

L. kui kolmanda isiku menetluskulud sisse nõuda üksnes vastaspoolelt, kelleks on mitte K. M., vaid Saku Vallavalitsus. Kohtul puudub õiguslik alus kolmanda isiku menetluskulude sissenõudmiseks kaebajalt isegi siis, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna Saku Vallavalitsus ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, ei saa oma menetluskulude kaebajalt väljamõistmist taotleda ka kolmas isik. Isegi kui seadus võimaldab kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist, on kohus osaliselt mõistnud välja kulud, mis õigusabikulude alla ei mahu ning väljamõistetud summa on põhjendamatult ja ebaõiglaselt suur. Esitatud arve kohaselt on advokaadil kulunud kaebusega tutvumisele, kliendi nõustamisele ja kaebusele vastuse koostamisele 6,6 töötundi, mis kõrgelt kvalifitseeritud advokaadi puhul on ilmselt ülemäärane. Lisaks on menetluskulude hulka põhjendamatult arvatud menetluskulude hüvitamise taotluse ja kulunimekirja koostamiseks kulunud aeg seda täpselt piiritlemata. Tegemist ei ole õigusabi osutamisega, mille eest saaks menetluskulu välja mõista. Apellant märgib täiendavalt, et esitas käesolevas asjas varasemalt taanduse asja arutanud kohtuniku vastu, kes keeldus asja tähtaja rikkumise motiivil menetlusse võtmast, sest kahtles tema erapooletuses, kuid vaatamata Tallinna Ringkonnakohtu poolt halduskohtu määruse tühistamisele, anti asi esimese astme kohtus siiski uuesti läbivaatamiseks samale kohtunikule. Apellandi hinnangul ei saa olla õige ega põhjendatud, et asi suunatakse menetlemiseks samale kohtunikule, kelle tegevuses ringkonnakohus on seaduserikkumise ja kaebaja õiguste rikkumise tuvastanud. Apellandi kahtlusi kohtuniku erapooletuses ja ebaobjektiivsuses on veelgi süvendanud kohtuotsuses sisalduvad menetluslikud rikkumised, mistõttu tuleks ringkonnakohtul kontrollida kohtuniku vastu varem esitatud taandamistaotluse rahuldamata jätmise põhjendatust ja asja sama kohtuniku poolt uuesti läbivaatamise õiguspärasust. Ringkonnakohtule 16.02.2011 saabunud täiendavates seisukohtades selgitab K. M. lisaks, et Saku Vallavalitsus tagastas 24.08.1998 korraldusega nr 1835-1839 Nigula talu maadest õigustatud subjektidele 60,6 ha maad ning sel ajal ei teadnud ükski neist ega ka Saku Vallavalitsus S. L. erastamisavaldusest, sest esimeses järjekorras tulnuks lahendada just avaldus maa erastamiseks. Kahtlust äratab ka see, et Harju maavanema 27.02.2008 korraldusele reageeris vastustaja alles aprillis, paludes S. L. avaldus nimekirja tagantjärele lisada, et luua talle alus maa erastamiseks. Halduskohus jättis S. L. juurdepääsuteega seonduva tegeliku olukorra kontrollimata. K. M. ja S. L. elamute vahekaugus on ca 15 meetrit, lisaks pääseb S. L. oma kinnistule ka teist teed kaudu. Kolmanda isiku menetluskulud 10

(21)3-09-862 seonduvad üksnes kaebuse tähtaegsuse üle toimunud vaidlusega (menetluskulude taotlus esitati 16.09.2009 kohtuistungil), mille osas ringkonnakohus halduskohtu määruse tühistas.
  1. Saku Vallavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata, apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda. Saku Vallavalitsuse 11.12.2007 korraldusega on kolmandale isikule erastatud ostueesõigusega maad endise Nigula talu maade (s.o apellandile tagastatava maa) arvelt üksnes 5642 m2, ülejäänud 5593 m2 on erastatud piirneva vaba maa arvelt. Halduskohus on õigesti märkinud, et 19.02.1992 ei olnud veel maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korda ega maa ostueesõigusega erastamise korda (samuti sellele eelnenud Vabariigi Valitsuse 11.04.1994 määrusega nr 131 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korda“) kinnitatud. Tollal toimus alles ka valdade moodustamine ja taastamine (Saku vald sai vallaõigused tagasi 16.01.1992) ning oluline oli maa asendamise, ostmise või rentimise taotlus vastu võtta (MaaRS § 39 kehtestas avalduste esitamise tähtajaks 01.03.1992), taotluste edasise menetlemise kord kehtestati hiljem. Seetõttu jäid ilmselt mitmed taotlused registreerimata ja avaldused lahendamata. Avalduse registreerimata jätmine ei muuda seda olematuks ega võta avalduse esitajalt õigust maad ostueesõigusega erastada. Maa erastamise aluseks on avaldus, mitte maavanemale esitatav aruanne (nimekiri). Saku Vallavalitsusel ei ole alust kahelda S. M. 19.02.1992 avalduse ehtsuses (selle üle ei ole olnud vaidlust ka haldusasjas nr 3-05-181), avalduse esitamise asjaolusid on S. L. selgitanud ka kohtuistungil ning kohus võis neist otsuse tegemisel lähtuda. S. M. 19.05.2003 avaldusega on 19.02.1992 avaldust täpsustatud ja vormistatud see vastavalt blanketile. Ümbervormistatud avalduse vastu võtnud ametnik on sellele lisanud märkuse eelneva avalduse esitamise aja kohta. Halduskohus tuvastas, et märge on tehtud samaaegselt avalduse registreerimisega ja sama isiku poolt. S. L. maa ostueesõigusega erastamise aluseks ei olnud ega saanudki olla 19.05.2003 avaldus, vaid maa erastati S. M. 19.02.1992 avalduse alusel ja selles märgitud suuruses, arvestades lisaks maakorraldusnõuetega. Seega puudus
  2. a avaldusel iseseisev õiguslik tähendus. S. L.l oli 19.02.1992 õigus elamu kaasomanikuna esitada avaldus maa ostmiseks, sest ükski õigusakt seda ei keelanud. Tähtsust ei oma ka kolmandale isikule kuuluvate hoonete arv, sest maa erastati hoonete kogumi juurde ega sõltunud erastatava maa suurus hoonete arvust. Apellandi väited, et S. M. sai
  3. a avalduse alusel maad juurde vormistada, on alusetud. S. L. ei tekkinud maa ostueesõigusega erastamise õigust alles pärast kaasomandi lõpetamist ja elamu reaalosadeks jagamist, vaid tal oli ka elamu 1/2 mõttelise osa omanikuna õigus taotleda ligikaudu 1 ha maa ostmist temale kuuluva mõttelise osa juurde (vt täpsemalt Saku Vallavalitsuse 23.09.2010 seisukohad halduskohtule). Maavanema järelevalvemenetlus lõppes Harju maavanema 16.05.2008 kirjaga ning kuna maavanema 27.02.2008 korralduse andmise alus langes ära, on korraldus juba iseenesest kehtetu. Nimetatud korraldus ei ole ka kohtule asja lahendamisel siduv. Kohtuotsus on õige ja põhjendatud ka S. L. maa ostueesõigusega erastamise piiride ja ulatuse osas. Kohus võib muu hulgas arvestada menetlusosalise seletusi, mis ei ole antud vande all. Saku Vallavalitsuse 25.08.2004 piiride kulgemise ettepanek on varasema jõustunud kohtulahendiga (haldusasjas nr 3-05-181) tunnistatud õiguspäraseks. Apellandi viide AÕS §le 127 on asjassepuutumatu ning vihmavee naaberkinnistule langemine ei ole kahjulik mõjutus AÕS § 143 tähenduses. Nii vihmavee langemise kui ka ehitise hooldamise, remontimise jms kohta on võimalik kinnistuomanike kokkuleppel seada reaalservituut. Vaatluse kohaselt jääb K. M. kuuluva juurdeehitise katuseräästas temale tagastatava maa 11
(21)3-09-862 piiridesse. Isegi juhul, kui katuseräästa äär ulatub üle naaberkinnistu piiri, peab naaber seda AÕS § 148 lg 2 kohaselt taluma. Apellant ja kolmas isik on olnud teadlikud teineteise poolt tehtud juurdeehitistest ning peavad sellega arvestama. K. M. ja S. L. omavahelisi suhteid arvestades ei ole mõistlik, kui juurdepääsutee kolmanda isiku kinnistule läbiks K. M. tagastatavat maad. Olemasoleva plaatidega kaetud juurdepääsutee ja väravapostide likvideerimine ning uue juurdepääsutee rajamine tooks S. L. kaasa põhjendamatult suuri kulutusi. Ekslik on apellandi tõlgendus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra punkti 4 alapunkti 5 kohta, sest nimetatud sättes on silmas peetud üksnes tulevasi juurdeehitamisi, mitte ebaseaduslikult püstitatud ehitise osa seadustamist nagu käesoleval juhul. K. M. anti projekteerimistingimused elamu ümber- ja juurdeehitusprojekti koostamiseks Saku Vallavalitsuse 09.12.2003 korraldusega, millega algas apellandi ebaseaduslikult ümber ehitatud ja laiendatud elamu seadustamise protsess, mis lõppes Saku Vallavalitsuse 09.05.2006 korralduse nr 457 alusel väljastatud ehitusloaga. Omavoliliselt püstitatud ehitise hilisem seadustamine ei tähenda, et apellandil oleks seadustatud ehitiseosast tulenevalt tekkinud täiendav õigus maa tagastamiseks. Halduskohus märkis õigesti, et katastriüksuse plaanilt nähtuvalt on K. M. elamu ehitamisega S. L. kinnistule viiva juurdepääsutee vahetusse lähedusse ise tekitanud tema õigusi väidetavalt rikkuva olukorra ning kolmanda isiku huvi oma kinnistule juurdepääsuks on antud juhul apellandi huvist kaalukam. Halduskohtul puudus alus vaidlustatud korralduse tühistamiseks, sest sellega ei ole apellandi subjektiivseid õigusi rikutud.
  1. Kolmas isik S. L. peab apellatsioonkaebust põhjendamatuks ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Saku Vallavalitsus ei ole otsustanud kolmandale isikule erastada 11 235 m2 maad apellandile tagastatava maa arvelt. K. M. ei ole ainus Nigula talu maade tagastamise õigustatud subjekt, vaid subjekte oli kokku viis. Saku vald eraldas S. L. riigimaade arvelt 5593 m2 ja tagastatavate maade arvelt 5642 m
  2. Ostueesõigusega erastamise aluseks sai olla üksnes enne
  3. aastat esitatud avaldus, seega S. L. 19.02.1992 avaldus. Apellant ehitas ise oma juurdeehitise vastu kolmanda isiku aeda, lootuses, et kolmas isik peab selle tõttu oma aia ja tee ära lõhkuma, et apellant saaks teenindusmaad juurde. Kolmanda isiku 19.05.2003 avalduse alusel ei ole talle maad erastatud, kuid võimaldati seda osta vabade riigimaade arvelt. Kolmandal isikul oli juba
  4. aastal olemas suvemaja ja kuur ning
  5. aastal oli tal kasutusluba kahele majale ja kõrvalhoonele (kuur). Apellandil puudub kasutusluba tänini. Menetlusseaduse kohaselt peab kaebaja kaebuse rahuldamata jätmise korral kandma ka tema vastaspoolel osaleva kolmanda isiku (s.o S. L.) menetluskulud.
  6. Kaasatud isik Harju maavanem jäi apellatsioonimenetluses oma esimese astme kohtule esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud üksnes osaliselt. Halduskohtu otsus on põhivaidluse lahendamist käsitlevas osas seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Küll aga tuleb halduskohtu otsust muuta kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmise küsimuses.
  8. Kuna

§ 45

lg 1 p 1 kohaselt peab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata tühistama ning saatma asja esimese astme kohtusse uueks arutamiseks, kui asja on lahendanud kohtunik, kellel seaduse 12

(21)3-09-862 järgi ei olnud õigust asja lahendada, siis käsitleb ringkonnakohus esmalt apellandi väiteid seoses tema kaebuse läbi vaadanud halduskohtuniku taandumise kohustusega. Kohtuniku taandumise alused on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s
  1. Nimetatud aluste esinemise korral on menetlusosalisel TsMS § 24 lg 1 järgi õigus nõuda kohtuniku taandamist. Käesolevas asjas esitas K. M. 23.09.2010 taotluse (II kd, tl 15-16) kohtunik Tiina Pappeli taandamiseks TsMS § 23 p 7 alusel, milles leidis, et kohtunik ei ole asja menetluse käigus ilmutanud seadusega nõutavat erapooletust ja objektiivsust. Eelkõige heitis kaebaja kohtunikule ette 15.10.2009 ja 18.11.2009 määruste tegemist, millega loeti kaebus mittetähtaegseks ja jäeti kaebetähtaeg ennistamata, ning 19.11.2009 määruse tegemist, millega mõisteti kolmanda isiku kasuks välja õigusabikulud. Apellant on seisukohal, et kuna Tallinna Ringkonnakohus nimetatud määrused 30.06.2010 määrusega põhiosas tühistas, siis ei oleks sama kohtunik tohtinud asja uuesti menetleda. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole K. M. esitatud kohtuniku taandamise taotluse lahendamisel menetlusnorme rikkunud ning kohtunikul puudus asjas taandumise kohustus, sest kaebaja poolt viidatud asjaolusid ei ole TsMS §-s 23 taandamise alustena välja toodud, samuti ei nähtu asja materjalidest selliste asjaolude esinemist, mis annaksid alust kahelda kohtuniku erapooletuses. TsMS § 27 lg-st 3 tulenevalt ei ole õigusemõistmisest põhjendamatu keeldumine lubatud, mistõttu võimaldavad TsMS § 27 lg-d 1 ja 2 kohtunikul taanduda üksnes taandumisaluste esinemise korral. Asjaolu, et kohtunik on samas asjas varasemalt teinud menetlusliku lahendi kaebetähtaja kontrollimise kohta, mille kõrgema astme kohus tühistas, ei anna veel iseenesest alust kahelda kohtuniku erapoolikuses ega takista asja edasist menetlemist sama kohtuniku poolt. Tallinna Halduskohtu esimees on K. M. esitatud kohtuniku taandamise taotluse lahendamise kohta TsMS § 26 lg 3 alusel tehtud 07.10.2010 määruses kaebajale tema taotluse põhjendamatust põhjalikult selgitanud. Ringkonnakohus nõustub nimetatud määruses väljendatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. S. L.i erastamisavalduse tähtaegsus
  2. Asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas kolmanda isiku poolt 19.02.1992 maa erastamise avalduse (I kd, tl 87) esitamine on tõendatud või mitte. Haldusasja materjalide hulgas on S. M. kolm avaldust maa erastamiseks, mis on dateeritud vastavalt 19.02.1992, 19.05.2003 ja 10.12.
  3. Seejuures ei vaidle menetlusosalised selle üle, et maa erastamise õigus sai S. L.l tekkida üksnes 19.02.1992 avalduse alusel, sest ülejäänud avaldused ei oleks olnud tähtaegsed (antud juhul on asjassepuutuv Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 2, mille järgi sai avaldusi esitada kuni 01.01.1998; vt üksikasjalikumalt halduskohtu otsuse p 30) ega saaks seetõttu olla S. L. maa ostueesõigusega erastamise aluseks. Saku Vallavalitsuse 11.12.2007 korralduses ei ole konkreetselt viidatud, millise kuupäevaga S. M. avaldus temale maa ostueesõigusega erastamiseks nõusoleku andmisel aluseks võeti. Kuna Harju maavanema 27.02.2008 korraldusest nr 469-k (I kd, tl 19-20) nähtuvalt lisas vallavalitsus järelevalvemenetluses vaidlustatud aktile S. M. 19.02.1992 ja 19.05.2003 avaldused (S. M. kahe avalduse lisamine nähtub ka Saku Vallavalitsuse 15.02.2008 vastuskirjast nr 8-1/311.2 Harju maavanema 21.01.2008 kirjale nr 1.3-2/206, milles paluti esitada korralduse nr 1226 aluseks olnud dokumendid – vastavalt I kd, tl 85 ja tl 84), siis on ilmne, et vaidlusaluse korralduse aluseks ei ole igal juhul olnud maa ostueesõigusega erastamise toimikus sisalduv S. M. 10.12.2003 avaldus, mistõttu selle esitamisega seonduv ei oma käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust. Saku Vallavalitsus on 11.12.2007 13
(21)3-09-862 korralduse alusena käsitanud S. M. 19.02.1992 esitatud ja 19.05.2003 ümber vormistatud avaldust. Apellandi hinnangul pole 19.02.1992 avalduse tegelik esitamine tõendatud ning see on vormistatud tagantjärele.
  1. Ringkonnakohus möönab, et puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et S. M. 19.02.1992 avaldus esitati Saku Vallavalitsusele selles märgitud ajal. Vaidlust ei ole selle üle, et Saku Küla RSN TK saabunud dokumentide registreerimise raamatus (väljavõte perioodist jaanuarmärts 1992 – I kd, tl 140-148) sellise avalduse ametniku poolt vastuvõtmist ei kajastu. Samuti ei ole dokumentaalselt, tunnistajate ütlustega ega muul viisil tõendeid esitatud S. M. 19.02.1992 avalduse väidetava ülesleidmise aja ja asjaolude kohta. Küll aga on S. M. 19.05.2003 avaldusele Saku Vallavalitsuse ametniku poolt lisatud märge eelneva 19.02.1992 avalduse olemasolu kohta. Vaidlust ei ole selles, et S. M. 19.05.2003 ja 10.12.2003 avaldused on esitatud neis märgitud ajal ning need on vallavalitsuses samadel kuupäevadel registreeritud (registreerimisnumbrid vastavalt nr 2051 ja nr 5234). Iseenesest tuleb nõustuda apellandiga, et 19.05.2003 avaldusele kantud registreerimismärke ja selle juurde eelneva avalduse kohta lisatud märkuse samal ajal tegemist ei saa tõsikindlalt tuletada pelgalt asjaolust, et need on visuaalselt hinnates kirjutatud sama ametniku poolt ja sama kirjutusvahendiga. Teisalt puudub mõistlik põhjus arvata, et märkus on avaldusele lisatud alles aastaid hiljem seoses Harju maavanema poolt järelevalvemenetluses S. M. erastamisavalduse tähtaegsuse küsimuse tõstatamisega. Seda põhjusel, et Saku Vallavalitsus oli sellele tuginenud nii 11.12.2007 korralduse andmisel ehk enne maavanema poolt avalduse õigsuse kohta kahtluste avaldamist, samuti sisaldub koopia S. M. 19.02.1992 avaldusest juba haldusasja nr 3-05-181 toimikus (tl 54, tl 258) ning nimetatud ärakirja õigsust on Saku Vallavalitsus kinnitanud 31.08.
  2. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et ka Saku Vallavalitsuse poolt S. M. 19.02.1992 avaldusest Harju maavanema teavitamata jätmine viivitamata pärast selle ülesleidmist, ei oma asja lahendamisel tähtsust ning sellest ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (jõustus 12.11.1996) p 9 kohaselt esitab kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduste kohta maavanemale üks kord kuus aruande eelmisel perioodil laekunud avaldustest, kusjuures esimene aruanne esitatakse 2 kuu jooksul maa ostueesõigusega erastamise korra jõustumisest arvates ning see peab sisaldama ka varem kehtinud kordade alusel esitatud ostueesõigusega erastamise avaldusi. Maa ostueesõigusega erastamise aluseks on avaldus (vt nt MaaRS § 23 lg 3), mitte vallavalitsuse poolt maavanemale edastatud nimekiri. Saku Vallavalitsuse poolt 01.01.1997 seisuga Harju maavanemale erastajate nimekirja esitamine ei saa takistada maa erastamist ka sellise avalduse alusel, mis tegelikkuses on esitatud enne 01.01.1997, kuid jäänud ekslikult nimekirjas kajastamata. Nõustuda võib apellandi hinnanguga, et maavanemale nimekirja esitamise üheks eesmärgiks võis muu hulgas olla kindlustamine, et avaldusi ei oleks võimalik pärast tähtaja möödumist „juurde kirjutada“, kuid juhul, kui tuvastatakse mõne nimekirjas mittekajastuva avalduse tegelik tähtaegne esitamine, ei ole selle alusel maa erastamine õigusvastane. Kuivõrd
  3. aastal esitatud avalduste kohta maavanemale teabe andmine toimus juba
  4. aasta alguses ning nimekirjal puudub maa erastamise võimalikkuse seisukohalt iseseisev õiguslik tähendus, siis ei pruukinud Saku Vallavalitsus mõista vajadust taotleda maavanemalt nimetatud avalduse nimekirja kandmist tagantjärele ning esitas vastava taotluse alles pärast Harju maavanema 27.02.2008 korralduse andmist.
  5. Õige on apellandi viide, et S. M. 19.02.1992 avalduse esitamise ajal kehtinud Eesti NSV kohalike omavalitsuste aluste seaduse § 6 lg 14 ja § 20 lg 1 kohaselt tuli kohaliku omavalitsuse organite tegevuse alused ja töökorraldus määrata vastavate esmatasandi kohalike omavalitsusüksuste põhimäärustega. Saku valla omavalitsuslik staatus kinnitati 14
(21)3-09-862 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 16.01.1992 seadlusega. Sellele eelnes Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 11.07.1991 otsuse „Omavalitsuslikku staatust taotlevate linna-, alevi- ja külanõukogude põhimääruste ning arengukavade vastuvõtmise, registreerimise ja läbivaatamise kohta“ alusel muu hulgas seniste külanõukogude põhimääruste ülevaatamine ning nimetatud otsuse p 16 kohaselt oli vallavolikogul kohustus kinnitada valla põhimäärus ühe kalendrikuu jooksul pärast omavalitsusliku staatuse tunnustamist. Seega pidi Saku vallas S. M. avalduse esitamise ajaks olema olemas põhimäärus, milles tuli muu hulgas näha ette ka vallavalitsuse töökorraldus. Samuti tuleks sissetulevate postisaadetiste või ametiasutuses kohapeal esitatud ja lahendamist nõudvate avalduste / taotluste saabumise registreerimise vajadust pidada ka kõnealusel ajal enesestmõistetavaks ja üldlevinud praktikaks. Seetõttu ei saa halduskohtuga nõustuda, et kuivõrd maa ostueesõigusega erastamise kord ega Vabariigi Valitsuse 08.05.1992 määrusega nr 143 kinnitatud „Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise kord“ tollal veel ei kehtinud, samuti puudus vormikohane blankett, siis on sellega õigustatav S. M. avalduse vallavalitsuse poolt registreerimata jätmine. Samas märgib ringkonnakohus, et sõltumata avalduste registreerimise kohta üksikasjaliku korra olemasolust või puudumisest vaidlusalusel ajal, nähtub haldusasja materjalide juures olevast Saku Küla RSN TK saabunud dokumentide registreerimise raamatu väljavõttest (I kd, tl 148) üheselt, et teisi sarnaseid avaldusi Saku Vallavalitsus samal ajal registreeris ja puudub igasugune põhjus arvata, et S. M. avalduse suhtes igasugune registreerimise kohustus puudus. Teisalt leiab ringkonnakohus, et viidatud väljavõte osutab siiski asjaolule, et sissetulevate kirjade registreerimine oli antud perioodil küllaltki korrapäratu (raamatus sisaldub üksnes saabunud dokumendi kuupäev, aga mitte selle registreerimise kuupäev; sissekannete tegemise kuupäeva on võimalik järeldada üksnes neljal korral – 06.01.1992, 16.01.1992, 21.02.1992 ja 31.03.1992; märked saabunud dokumentide kuupäeva osas on sageli parandustega; järjekorras nr 60 all on korraga registreeritud erinevate isikute esitatud 23 dateerimata „maa-avaldust“; Harju maavanem on 27.02.2008 korralduses viidanud, et Saku Vallavalitsuse poolt seisuga 01.01.1997 esitatud erastajate nimekirja kohaselt on 19.02.1992 erastamisavaldused esitanud H. L. ja M. L., kuid selliste avalduste registreerimist esitatud väljavõttest ei nähtu), mistõttu tuleb pidada eluliselt usutavaks, et S. M. avaldus jäi vallavalitsuse poolt registreerimata, kuigi oli esitatud selles märgitud kuupäeval. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et põhjendatud ei ole apellandi viide halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumisele seoses sellega, et kohus tugines asja lahendamisel üllatuslikult muu hulgas erastamisavalduste registreerimiskohustuse puudumisele. Tegemist ei olnud faktilise asjaolu tuvastamisega, vaid õigusliku hinnanguga.

§ 25lg 2 ja Ts

MS § 436 lg-te 2-4 kohaselt võib kohus otsust tehes tugineda üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Samas ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7) ning peab ise otsustama muu hulgas seda, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada (

§ 25lg 3; Ts

MS § 438 lg 1). 20. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole S. L. kolm avaldust üksteisega ka sisuliselt vastuolus ning hilisemad avaldused üksnes kordavad algselt esitatud avaldust, arvestades vahepeal toimunud muudatustega, mistõttu saab varasema avalduse olemasolu pidada eluliselt usutavaks. S. M. palus 19.02.1992 dateeritud vabas vormis avalduses „vormistada minule kuuluvate elamute juures olevale 1,0 ha suurusele õueaiamaale omandiõigus“. Saku Vallavalitsusele 19.05.2003 esitatud vormikohases avalduses (I kd, tl 88) soovis S. M. ostueesõigusega erastada maad temale kuuluva „Nigula“ elumaja juurde 0,5 ha. S. M. maa ostueesõigusega erastamise toimiku koopias sisalduv S. M. 10.12.2003 avaldus Saku Vallavalitsusele sisaldab omakorda taotlust erastada temale samal aadressil (s.o Nigula) asuva teise elamu („Jolanda“) juurde täiendavalt maad 2 ha. Avaldusest nähtuvalt oli Saku Vallavalitsus viimatinimetatud elamule 14.10.2003 väljastanud kasutusloa. 15

(21)3-09-862 Vaidlust ei ole selles, et lisaks K. M. ja S. L. kaasomandis olnud elamule (mille apellant ja kolmas isik 16.10.2000 reaalosadeks jagasid – I kd, tl 83) paiknes samal aadressil veel teinegi elamu, mis kuulus S. L. ning hoone oli olemas ka 19.02.1992 avalduse esitamise ajal, kuigi tegemist oli õigusliku aluseta püstitatud ehitisega. Ehkki apellant märgib õigesti, et AÕSRS § 14 lg-st 3 tulenevalt ei saa õigusliku aluseta püstitatud ehitise olemasolu üldjuhul olla aluseks selle ehitise teenindamiseks vajaliku maa õigustatud subjektidele tagastamata jätmiseks MaaRS § 6 lg 2 p 3 alusel, on nimetatud reeglist tehtud ka erand, mille kohaselt see ei laiene ehitisele, millele on antud kasutusluba ehk mis on tagantjärele n-ö seadustatud (AÕSRS § 14 lg-d 1 ja 3). Varasema planeerimis- ja ehitusseaduse § 70 lg 3 kohaselt võis enne selle seaduse jõustumist (s.o enne 22.07.1995) püstitatud omavolilisele ehitisele anda kasutusloa. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ongi Saku Vallavalitsus 14.10.2003 korraldusega nr 1106 andnud S. L. kuuluvale üksikelamule kasutusloa, mistõttu oli selle juurde teenindamiseks vajaliku maa erastamine võimalik. Määravat tähtsust ei saa omistada ka asjaolule, et S. M. 19.02.1992 avalduse esitamise ajal oli Nigula elamu tema ja K. M. kaasomandis. AÕSRS § 12 lg 1 kohaselt tagastatakse või erastatakse kaasomandis oleva ehitise alune ja selle ehitise teenindamiseks vajalik maa kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitises. Seejuures näevad AÕSRS § 12 lg-d 2, 3 ja 5 eraldi korra ette ka juhuks, kus mõni ehitise kaasomanikest endale kuuluva maaosa tagastamist või erastamist ei soovi. Nimetatud sättest nähtub üheselt, et S. M. erastamisavalduse lahendamine ei eeldanud vaidlusaluse elamu suhtes kaasomandi lõpetamist ega teise kaasomaniku taotluse või nõusoleku olemasolu. „Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse“ § 14 lg 23 alusel on Vabariigi Valitsus 21.05.2004 määrusega nr 198 kehtestanud ka „Ehitise kaasomanike kasuks hoonestusõiguse seadmise korra ehitise teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamisel“.
  1. Nõustuda ei saa apellandiga, et 19.02.1992 avalduse ümbervormistamisel 19.05.2003 ei ole taotluse ulatuse osas varasemat avaldust järgitud.
  2. aastal taotles S. L. 1,0 ha maa erastamist temale kuuluvate elamute juurde. 19.05.2003 avalduse esitamise ajaks oli Nigula elamu kaasomand lõpetatud, kuid Jolanda elamu oli sellel ajal veel seadustamata. Seega on varasem avaldus
  3. aasta mais ümber vormistatud üksnes pooles ulatuses ja seetõttu taotletud 0,5 ha erastamist. Pärast teisele elamule kasutusloa väljastamist esitas S. L. 10.12.2003 korduva avalduse ka 19.02.1992 avalduse teise poole suhtes, kusjuures soovis varasemalt taotletuga võrreldes ilmselt teadmatusest maad erastada suuremas ulatuses (2 ha). Kuna täiendav taotlus ei olnud tähtaegne, on Saku Vallavalitsus jätnud selle põhjendatult rahuldamata ning lähtus 11.12.2007 korralduse andmisel üksnes 19.02.1992 avalduses märgitud taotlusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud varasema avalduse ümbervormistamisel tarvis säilitada selle senist sõnastust, vaid oluline oli esmajoones see, et pärast avalduste esitamise tähtaja möödumist toimunud ümbervormistamise tulemusena säilitataks taotluse senine ulatus. Käesoleval juhul on Saku Vallavalitsus sellest ka kinni pidanud. Kuivõrd 19.05.2003 avalduse ega 10.12.2003 avalduse alusel ei ole S. L. ostueesõigusega maad erastatud suuremas ulatuses kui ta oli 19.02.1992 avalduses taotlenud, tuleb nõustuda vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et hilisematele avaldustele ei ole tegelikkuses omistatud iseseisvat õiguslikku tähendust, vaid tegemist on üksnes varasema tähtaegse avalduse vormilise täiendamisega avalduse lahendamiseks vajalike lisaandmetega. Varasemate avalduste vajalike andmetega hilisema täiendamise näeb üheselt ette ka maa ostueesõigusega erastamise korra p
  4. Ringkonnakohus märgib lisaks, et juhul, kui 19.02.1992 kuupäeva kandev avaldus oleks tegelikult koostatud S. L. huvide tagantjärele kaitsmiseks alles hiljem, siis oleks selles tõenäoliselt võetud arvesse ka S. M. 10.12.2003 16
(21)3-09-862 avalduses väljendatud soovi erastada teise elamu juurde maad suuremas ulatuses kui algselt märgitud 1,0 ha kahe elamu peale kokku. Seega tuleb nõustuda halduskohtuga, et just avaldustes esinevad mõningad erinevused kinnitavad nende vormistamist erinevatel aegadel.
  1. Ringkonnakohus ei jaga apellandi seisukohta, et kuna Harju maavanem ei ole oma 27.02.2008 korraldust kehtetuks tunnistanud, siis on see Saku Vallavalitsusele endiselt täitmiseks kohustuslik. Apellant on omistanud määrava tähenduse asjaolule, et maavanem vormistas oma 27.02.2008 seisukoha korraldusena, milles tehtud ettekirjutust ei saa Harju Maavalitsuse 16.05.2008 kirjaga muuta. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ka Harju Maavalitsuse blanketil vormistatud 16.05.2008 kirjale on alla kirjutanud maavanem ise ning tegemist ei ole erineva õigusliku jõuga dokumentidega. Haldusakte piiritletakse nende sisu, mitte vormi järgi, mistõttu ei ole määravat tähtsust asjaolul, et maavanem teavitas 27.02.2008 korralduse andmise aluste äralangemisest ja S. M. avalduse nimekirja lisamisest Saku Vallavalitsust formaalselt üksnes kirjaga. Vaidlust ei ole selle üle, et maavanem tegelikkuses Saku Vallavalitsusele esitatud ettepanekust pärast vastustaja 08.04.2008 kirjaga nr 8-1/311.4 (I kd, tl 86) esitatud täiendavate selgituste saamist ja Saku Vallavalitsuse 08.04.2008 kirja nr 8-1/1274 (I kd, tl 89) alusel S. M. erastajate nimekirja kandmist loobus (seda on Harju maavanem üheselt mõistetavalt kinnitanud ka Saku Vallavalitsusele saadetud 19.09.2008 kirjas nr 2.1-1/8, märkides, et Saku Vallavalitsuse esitatud andmete põhjal on ära langenud ettepaneku tegemise alus, mistõttu loeb maavanem oma 27.02.2008 korralduse nr 469-k kehtetuks – I kd, tl 95). Seetõttu pole ka oluline analüüsida, kas maavanemal oli järelevalvemenetluses õigus teha kohaliku omavalitsuse üksusele täitmiseks kohustuslik ettekirjutus haldusakti seadusega kooskõlla viimiseks või oli tegemist üksnes mittesiduva ettepanekuga. Asjaolu, kas Harju Maavalitsus on enne 16.05.2008 kirja saatmist Saku Vallavalitsuse poolt antud selgitusi ja esitatud väiteid kontrollinud ning nõustus nendega põhjendatult või põhjendamatult, ei ole käesolevas asjas vaidluse esemeks, mistõttu ringkonnakohus maavanema (maavalitsuse) tegevuse õiguspärasuse osas seisukohta ei võta. S. L.ile ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid
  2. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et Saku Vallavalitsus on S. L. ostueesõigusega erastatava maa suuruse (11 235 m2) määramisel sisuliselt järginud kolmanda isiku 19.02.1992 avalduses sisaldunud taotlust (1,0 ha). MaaRS § 221 lg 6 esimese lause kohaselt määrab erastatava maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 7 sätestab, et avalduse esitajal ei ole küll õigust muuta maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala, kuid kohalik omavalitsus võib avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust siiski muuta planeeringu ja maakorralduse nõuetest ning otstarbekusest tulenevalt. Ka Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p 4 ap 1 kohustab ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestama maakorralduse nõuetega. Maakorralduse nõuded on maakorraldusseaduse (MaaKS) § 5 lg 1 kohaselt seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest tulenevad tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Põhilised maakorralduse nõuded on loetletud MaaKS § 5 lg-s
  3. Muu hulgas on oluline silmas pidada ka kinnisasjale otstarbeka juurdepääsutee tagamist (MaaKS § 5 lg 2 p 4) ning teede otstarbekat rajamist ja kasutamist (MaaKS § 5 lg 2 p 7). Antud juhul nähtub asja materjalidest, et S. L. ostueesõigusega erastatav maa koosneb endise Nigula talu maadest üksnes 5642 m2 ulatuses ning ülejäänud 5593 m2 erastatakse kolmandale 17
(21)3-09-862 isikule piirneva vaba maa arvelt (vt skeem – I kd, tl 264; II kd, tl 21). K. M. kui tagastamise õigustatud subjekti õigusi ei saa rikkuda S. L. maa erastamine piirneva vaba maa arvelt ning apellant pole seda ka väitnud. K. M. on esmajoones pidanud õigusvastaseks S. L. erastatava maa piiride paiknemist väga lähedal temale kuuluva elamu reaalosa seinale (s.o OÜ Eramaake poolt 29.04.2005 koostatud Sulevi katastriüksuse plaanil märgitud piiripunktide 9-11 osas – I kd, tl 30). Võrreldes katastriüksuse plaani haldusasjas nr 3-05-181 vaidluse all olnud 25.08.2004 koostatud ostueesõigusega erastatava ja tagastatava maa piiride kulgemise skeemiga (haldusasja nr 3-05-181 toimik, tl 7), tuleb tõdeda, et S. L. erastatava maa suurust on mõnevõrra suurendatud (5548 m2 asemel 5642 m2) ning piiri nihutatud kaebaja ja kolmanda isiku jagatud elamu suunas. Samas nähtub nii katastriüksuse plaanilt kui ka 25.08.2004 skeemilt, et varasemalt kulges piir keset juurdepääsuteed ning hiljem on seda nihutatud vastavalt tee kulgemisele. Kolmanda isiku poolt piirile ehitatud aia paiknemine otse plaatidega kaetud olemasoleva juurdepääsutee servas, ilmneb ka toimikus sisalduvatelt fotodelt (I kd, tl 29 ja tl 99).
  1. Tallinna Ringkonnakohus asus jõustunud 04.05.2007 otsuses haldusasjas nr 3-05-181 (vaidlus samade menetlusosaliste vahel seoses sama kohta tehtud piiride kulgemise ettepanekuga) seisukohale, et Saku Vallavalitsuse tegevus 25.08.2004 erastatava ja tagastatava maa piiride kulgemise ettepaneku koostamisel oli seaduspärane, maa on jagatud võrdselt ning arvestatud ka maakorralduse nõuetega (sh kinnistule juurdepääsu tagamine ilma teise isiku kinnisasja läbimata). Samas selgitas ringkonnakohus, et Saku Vallavalitsuse poolt tehtud piiride kulgemise ettepanek on oma sisult üksnes esimene etapp erastatava ja mittetagastatava maa suuruse ja piiride määramise protsessis ning konkreetsed piirid looduses pannakse paika katastriüksuste mõõdistamisel, mille käigus saab arvestada ka kaebaja väiteid selle kohta, et erastatava ja tagastatava maa piir asub liialt lähedal tema elamule. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas vaidlusaluse korralduse andmise aluseks ongi katastriüksuse plaan, millega on varasemat piiride kulgemise ettepanekut täpsustatud. Halduskohtuga tuleb nõustuda, et katastriüksuse plaani ja piiride kulgemise ettepanekule lisatud skeemi erinevused on väheolulised. Moodustatava katastriüksuse piiri kulgemine mööda olemasoleva juurdepääsutee serva on maakorraldusnõuetest tulenevalt põhjendatud. Piiri nihutamine apellandi poolt soovitule vastavalt 2 meetri võrra temale kuuluva hooneosa seinast eemale sisuliselt välistaks kolmanda isiku poolt rajatud ja kasutuses oleva juurdepääsutee edasise sihipärase kasutamise või nõuaks see kolmandalt isikult kulukate ümberehituste teostamist. Apellandi soovitud viisil piiri nihutamist ei saaks pidada maakorraldusnõuetega kooskõlas olevaks ka juhul, kui S. L. oleks tegelikkuses võimalik pääseda temale kuuluva elamu juurde ka teist teed kaudu, sest olemasoleva tee kasutatavuse jätkuv tagamine on maakorralduslikult nõutav ka iseseisvalt (MaaKS § 5 lg 2 p 7), sõltumata kinnisasjale muu otstarbeka juurdepääsu olemasolust (MaaKS § 5 lg 2 p 4).
  2. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et S. L. erastatava maa piir kulgeb K. M. elamu reaalosast ligikaudu poole meetri kaugusel (vt OÜ EmPe Geodeesia 08.04.2009 töö nr 508 katastriüksuse piiri looduses kulgemise kohta – I kd, tl 28). Apellandi hinnangul ulatub tema juurdeehitise katuseräästas üle Sulevi katastriüksuse piiri, kuid vastustaja selgituste kohaselt on piiri ettenägemisel arvestatud, et K. M. elamu räästast jookseks vihmavesi apellandi enda maale. Haldusasja materjalide põhjal (vt fotod – I kd, tl 29 ja tl 99; samuti apellandi 16.02.2011 täiendavatele seisukohtadele lisatud fotod) ei ole võimalik üheselt hinnata, kas K. M. elamu katuseräästas tõepoolest ulatub S. L. kinnistule või mitte, sest vastavaid mõõdistusi ei ole tehtud. Fotode põhjal näib, et katuseräästas piiri tähistavast kolmanda isiku rajatud lippaiast üle ei ulatu, kuid vihmaveerenni puudumise tõttu on usutav vihmavee sattumine S. L. kinnistule. Samas ei tähenda see iseenesest veel, et erastatava maa 18
(21)3-09-862 piirid oleksid määratud õigusvastaselt. Fotodelt saab järeldada sedagi, et piir kulgeb mööda kolmanda isiku rajatud ja kasutuses oleva plaatidest juurdepääsutee serva ning selle nihutamisel apellandi soovitud 2 meetri võrra muutuks tee senisel kujul kasutamine võimatuks. Samuti ei ole sisulist vaidlust selle üle, et K. M. laiendas endale kuuluvat elamut õigusliku aluseta teadlikult peaaegu kolmanda isiku juurdepääsuteeni ja selle äärde rajatud aiani ning apellandi ehitustegevus seadustati ehitusloa andmisega (Saku Vallavalitsuse 09.05.2006 korraldusega nr 457) alles pärast selle tegelikku püstitamist. Seejuures näevad Saku Vallavalitsuse 09.12.2003 korraldusega nr 1340 (I kd, tl 24) K. M. väljastatud 17.12.2003 projekteerimistingimuste nr PT-110-03 (I kd, tl 25-26) p. 2.1 ette, et hoone ei või paikneda väljaspool lisatud skeemil viirutatud hoonestusala, v.a mh katuseräästas kuni 1 meetri ulatuses. Kaebusele lisatud skeem (I kd, tl 27) ei kuulu aga mitte eelviidatud projekteerimistingimuste juurde, vaid projekteerimistingimuste nr PT-001-06 juurde, mida haldusasja materjalides ei sisaldu. Isegi kui skeemil viirutatud ala langeb varasemaga kokku, nähtub sellelt, et K. M. juurdeehitise katuseräästas ei tohiks tegelikkuses kuidagi ulatuda S. L. maale viiva tee servani. Seetõttu tuleb nõustuda vastustaja ja halduskohtuga, et apellant on omaenda õigusvastase tegevusega põhjustanud olukorra, mille tekkimist oleks võimaluse korral olnud mõistlik vältida (s.o tagada elamu otstarbekas kasutamine ilma kinnistuomanike täiendavate kokkulepete sõlmimise vajaduseta). Saku Vallavalitsus on asjaolusid arvestades õigesti kaalunud K. M. ja S. L. vastassuunalisi huve ning põhjendatult pidanud kolmanda isiku huvi olemasoleva juurdepääsutee jätkuvaks kasutamiseks kaalukamaks kui apellandi huvi oma ehitise korrashoiuks täiendava maa saamiseks. Õige on ka Saku Vallavalitsuse seisukoht, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4 ap 5 ei ole käesoleval juhul asjakohane, sest tegemist ei ole olnud tulevikus püstitatavate, vaid juba püstitatud juurdeehitiste seadustamisega. 26. K. M. on väitnud ka piiri tema elamu katuseräästa alla paigutamise vastuolu AÕS §dega 127, 143 ja 148 ning AÕSRS §-ga 13. AÕS § 127 sätestab kinnisomandi ruumilise ulatuse, AÕS § 143 reguleerib kahjulike mõjutustega seonduvat ning AÕS § 148 ehitise üle naaberkinnisasja piiri ulatumist. Ringkonnakohus märgib esmalt, et viide AÕS §-le 143 ei ole asjakohane, sest vihmavesi ei ole kahjulikuks mõjutuseks nimetatud sätte tähenduses. Samuti ei kinnita toimiku materjalid apellandi väidet, et erastatava maa piir ulatub ligikaudu poole meetri jagu K. M. elamu katuseräästa alla. Isegi kui selline olukord esineb, on üle piiri ulatuv ehitis AÕS § 148 lg-test 1-3 tulenevalt üldjuhul selle kinnisasja osa, mille piirest ta väljub. Piiriülese ehitamisega seonduvad küsimused tuleb lahendada kinnistuomanike kokkuleppel (AÕS § 148 lg-d 4 ja 5). Ehkki üldjuhul tuleks taoliste eraõiguslike kokkulepete sõlmimise vajadust katastriüksuste piiride kindlaksmääramisel vältida, ei saa käesoleval juhul alles tagantjärele seadustatud juurdeehitise olemasolu õigustada kolmandale isikule tema ehitiste teenindamiseks vajaliku maa osalist erastamata jätmist, seda enam viisil, mis muudaks võimatuks olemasoleva tee kasutamise juurdepääsuks naaberkinnistule. Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine 27. Apellandi seisukoht, et halduskohus ei saanud S. L. kantud õigusabikulusid temalt välja mõista, on ekslik.

§ 92

lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. 19

(21)3-09-862 Kuivõrd K. M. esitas halduskohtule kaebuse Saku Vallavalitsuse haldusakti tühistamiseks, mis oli antud S. L. avalduse alusel ja mille kehtima jäämist ta soovis ehk vaidles kaebusele vastu, siis osales S. L. käesolevas asjas kolmanda isikuna vastustaja poolel ja tema menetluskulude hüvitamise kohustus lasus kaebajal, kelle kaebus jäi rahuldamata.

§ 92

lg-st 7 tulenev täpsustus, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitatakse samade reeglite järgi kui poolele, tähendab seda, et ka kolmandal isikul on kohustus järgida

§ 93

lg-s 1 sätestatud nõudeid ning tema menetluskulusid võidakse

§ 92

lg-te 2 ja 10 ning § 93 lg 5 alusel vähendada või jätta erandina üldse välja mõistmata. Seevastu asjaolu, et Saku Vallavalitsus pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud või tema kasuks menetluskulude kaebajalt väljamõistmine ei oleks kohtupraktikast tulenevalt ilmselt põhjendatud (vt nt Riigikohtu 30.11.2010 otsus nr 3-3-1-63-10, p 32), ei oma kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise taotluse lahendamisel tähtsust, sest lähtuda tuleb üksnes sellest, kas kaebajal on

§ 92

lg-test 1–6 tulenevalt põhimõtteliselt vastaspoole menetluskulude kandmise kohustus või mitte. Kuna halduskohus jättis kaebuse tervikuna rahuldamata, pidi K. M.

§ 92lg 1 alusel kandma asjaga seotud menetluskulud.

28. Ringkonnakohus leiab, et K. M. apellatsioonkaebus on S. L. menetluskulude väljamõistmist käsitlevas osas siiski osaliselt põhjendatud. S. L. taotles Tallinna Halduskohtu 16.09.2009 istungil õigusabikulude väljamõistmist summas 11 880 krooni ning esitas menetluskulude nimekirja, OÜ Advokaadibüroo Laus & Partnerid 07.07.2009 arve nr 1/09/MITT ja selle tasumist tõendav pangakonto väljavõte (I kd, tl 149152). Apellant on seisukohal, et menetluskulude väljamõistmine ei olnud põhjendatud, sest need seonduvad esmajoones vaidlusega kaebuse tähtaegsuse üle, mille Tallinna Ringkonnakohus lahendas 30.06.2010 määrusega kaebaja kasuks. Ringkonnakohus märgib, et kolmanda isiku menetluskulud ei seondu sugugi üksnes kaebuse tähtaegsuse üle peetud vaidlusega, vaid kolmanda isiku 10.06.2009 vastus kaebusele (I kd, tl 110-112) käsitleb kõiki kaebaja poolt tõstatatud küsimusi. Samuti on advokaat osalenud Tallinna Halduskohtu 16.09.2009 istungil (kestusega ligikaudu 1 tund – I kd, tl 153-154), millel pidi olema valmis võtma seisukoha kõigi vaidlusküsimuste suhtes. Asja mahtu ja vaidluse all olevate küsimuste iseloomu arvestades võib 6,6 tundi õigusabi osutamiseks kulunud ajana pidada

§ 93

lg 5 kohaselt vajalikuks ja põhjendatuks, samuti ei ole kulud sedavõrd suured (11 880 krooni = 6,6 tundi × 1500 krooni/tund + käibemaks 20%), et nende kaebajalt väljamõistmine oleks

§ 92lg 10 mõttes äärmiselt ebaõiglaseks või ebamõistlikuks.

Samas on õige apellandi viide, et menetluskulude taotluse järgi on nimetatud 6,6 tunni sisse arvestatud ka „menetluskulude hüvitamise ja menetluskulude nimekirja koostamine“, selleks kulutatud aega üheselt piiritlemata. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi menetluskulude nimekirja koostamise ja menetluskulude hüvitamise taotluse vormistamine võtab kahtlemata mõnevõrra aega, ei ole selliste dokumentide koostamist sarnaselt arve esitamisega võimalik käsitada asjas sisuliselt vajaliku õigusteenusena, mille eest tasutud summa saaks kohus vastaspoolelt välja mõista. Seega tuleb K. M. apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning halduskohtu otsusega S. L. kasuks välja mõistetud menetluskulude suurust vähendada. Ringkonnakohtu hinnangul võis advokaadil 2 lk pikkuse menetluskulude nimekirja koostamiseks eeldatavalt kuluda 0,5 tundi, mistõttu vähendab kohus S. L. hüvitatavate menetluskulude suurust 750 krooni ja sellele vastava käibemaksu osa võrra (kokku 840 krooni). Seega jääb S. L. kasuks K. M.lt välja mõistetud menetluskulude suuruseks 11 040 krooni (705,58 eurot). Menetlusosaliste taotluste lahendamine 20

(21)3-09-862 29. Eelneva põhjal ja

§ 46lg 1 p 2 alusel rahuldab ringkonnakohus K.

M. apellatsioonkaebuse osaliselt ning vähendab Tallinna Halduskohtu 26.11.2010 otsusega K. M. S. L. kasuks väljamõistetud menetluskulude suurust selliselt, et kaebajal tuleb kolmandale isikule menetluskulud hüvitada 705,58 euro (11 040 krooni) ulatuses. Ülejäänud osas jääb K. M. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.11.2010 otsus muutmata. 30. K. M. on käesoleva asjaga seoses tasunud või tema eest on tasutud riigilõivu kokku 900 krooni (kaebuse esitamisel 250 krooni, tasunud ,. M. P. – I kd, tl 32; esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, mille Tallinna Halduskohus jättis 30.04.2009 määrusega rahuldamata, 200 krooni – I kd, tl 46; Tallinna Halduskohtu 18.11.2009 ja 19.11.2009 määruste peale ringkonnakohtule määruskaebuse esitamisel 200 krooni – I kd, tl 233; apellatsioonkaebuse esitamisel 250 krooni – II kd) ja õigusabikulusid esimese astme kohtus 3600 krooni (õigusabileping ja OÜ Pajo Õigusnõu 08.11.2010 sularaha arve-kviitung nr 08-11 – II kd, tl 70-72). Kuna K. M. apellatsioonkaebus rahuldatakse üksnes osaliselt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmise küsimuses ning kaebuse ja apellatsioonkaebuse põhinõue (Saku Vallavalitsuse 11.12.2007 korralduse tühistamise taotlus) jääb tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud

§ 92

lg 1 alusel täies ulatuses tema enda kanda ning ringkonnakohtul puudub käesoleval juhul põhjus

§ 93lg 4 alusel menetluskulude jaotust muuta.

Samuti tuleb märkida, et ainuüksi sularahaarve ei tõenda sellel märgitud summa tasumist (vt Riigikohtu 09.03.2009 otsus nr 3-3-1-94-08, p 21). Esimese astme kohtus Saku Vallavalitsus menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud. S. L. poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulusid on kajastatud eespool p-s 28. S. L. 27.09.2010 täiendava taotluse menetluskulude väljamõistmiseks (II kd, tl 23-24) jättis halduskohus

§ 93lg 1 alusel rahuldamata osas, milles see ei puudutanud advokaadikulusid (s.o S.

L. isiklikud kulutused seoses kohtumenetluses osalemisega kokku 5400,60 krooni), sest ülejäänud kulude kohta puudusid kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kolmas isik halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud ei ole. Apellatsiooniastmes vastustaja ega kolmas isik kantud menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole ega ole ringkonnakohtule esitanud ka kuludokumente kantud menetluskulude kohta, mistõttu jäävad Saku Vallavalitsuse ja S. L. apellatsioonimenetlusega seotud võimalikud menetluskulud

§ 93lg 1 alusel nende endi kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 21

(21)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.