Obsah (7)

§ 61§ 210§ 96§ 60§ 99§ 100§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-73358 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.12.2010, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Malle Seppik j

§ 61

lg 2 kohaselt määratakse elatise suurus lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Nimetatud sättest tuleneb kohtu hinnangul vajadus määrata kindlaks lapse tegelikud vajadused. Kohus ei lugenud laste mõistlike ja põhjendatud vajaduste hulka hageja 5 arvestuses toodud transpordikulu, mis on seotud sõiduki autoliisingu, kindlustuse, kütuse, tarvikute ja hooldusega (toimiku

1. kd, lk 17-27), kuigi hageja esitas kohtule osaliselt ka vastavate kulutuste tegemist tõendavad tõendid (toimiku
2. kd, lk 266, lk 306-311). Laste põhjendatud vajaduste hulka ei kuulu vajadus olla sõidutatud tingimata autoga, kuna antud juhul puuduvad lastel mistahes erivajadused, mis takistaksid nende transportimist ühistranspordi abil. Muud hageja poolt esitatud arvestuses (toimiku
3. kd, lk 17-37) toodud kulud on tõendamata. Hageja on rõhutanud, et ta on esitanud oma elatise nõude lähtudes laste senisest elustandardist. Kohus hageja esitatud käsitlusega ei nõustunud. Õige ei ole see, et lapse vajadus sõltub sellest, mida vanemad on suutelised lapsele lubama, kindlaks tuleb teha lapse mõistlikud vajadused. Hageja ei saa elatise nõude esitamisel eeldada, et kostja on kohustatud tagama lastele samad materiaalsed hüved, mida kostja on varem olnud võimeline tagama. Laste tegelikud vajadused seoses nende arenguga ei ole kohtu hinnangul seotud sellega, millise sõidukiga on vanem võimeline lapsi sõidutama, millise kaubamärgiga rõivaid talle ostma või kui suures majas saavad lapsed elada. Seetõttu ei pidanud kohus võimalikuks lugeda laste vajaduste täitmiseks vajalikke kulutusi tegelikest kuludest suuremaks. Laste põhjendatud vajaduste täitmiseks kuluva summa arvestamisel ei saa lähtuda vanema vajadustest või soovidest. Samuti on põhjendamatu hageja arusaam, nagu võimaldaks elustandardit arvestav elatise suurus välistada võimaliku kostjapoolse materiaalse manipuleerimise laste suhtes. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostja poolte ühiseid lapsi materiaalselt manipuleeriks. Kuigi hagejal puudub regulaarne sissetulek töötasu näol, on hagejal piisav sissetulek olemas. 2009 on hageja hinnanguline igakuine sissetulek kahe konto väljavõtte kohaselt kokku 24 114,29 + 223 904,94 = 248 019,23 krooni aastas ehk 20 668,27 krooni kuus. Sellest on 10 000 krooni kostja poolt tasutud elatis. Seega ülejäänud summa moodustub hageja muudest sissetulekutest. Kuigi hageja muud sissetulekud ei ole pangakontodest nähtuvalt regulaarsed, on tegemist siiski hageja tegelike sissetulekutega, mida kohtu hinnangul ei saa hageja varalise seisundi hindamisel jätta arvestamata. Kohus leidis hageja varalise seisundi hindamisel, et hageja igakuine sissetulek on ligikaudu 10 000 krooni ning hagejale kuulub 40 000 krooni suurune osalus OÜ-s M.. Kostja käsutuses on olulised varalised vahendid. Äriregistri andmetel on kostjal kehtiv seos 14 erineva äriühinguga. Kostja on laialdaselt äritegevusega tegeleva isik, kellel on osalusi ja ärilisi huve väga paljudes ettevõtetes. Kostjale kuulub sõiduauto Mercedes-Benz E320 T 4 MATIC ning kostja on ka paljude äriühingutele kuuluvate sõidukite kasutaja. Kinnistusregistri andmetel kuulub kostjale kinnistu XXXXXX X-XX XXXXX vallas ning kinnistu XXXXXXXX XX Tallinna linnas. Kumbki nimetatud kinnistutest ei ole koormatud hüpoteekidega. Kostja ainuosalusega OÜ-le G. kuulub osa kinnistust XXXXXX XXXX X. Kostjale kuuluvale AS-le F. kuuluvad kinnistud XXXXXXXX XX Tallinnas, XXXXXXXXXX X Tallinnas, XXXX X Tallinnas ning XXX XXX X, X, X ja 8 XXXXX vallas XXXXXXXXX, XXXXXX XX-X XXXXX XXXXXX XXXXXXXXX, XXXX X XXXXXXXX XXXXXX, XXXXXXXX XX Tallinnas, XXXXXXXXX X Tallinnas, XXX X XXXXXXXX ning XXXXXXX kinnistu XXXXXXXXX külas XXXXX XXXXXX XXXXXXXXX. Lisaks kuulub kostja kaasomandisse tema enda sõnade kohaselt korter Hispaanias ning kostja ainuomandis on korter Suurbritannias. Kostjale isiklikult kuuluva kinnisvara koguväärtuseks on vähemalt 3,5 miljonit krooni ning kostjale erinevate äriühingute kaudu kuuluva kinnisvara koguväärtuseks on vähemalt 33 300 000 krooni. Seega on kostja varanduslik seisund märkimisväärselt parem võrreldes hageja varandusliku seisundiga. Kostja AS Swedbank pangakonto väljavõtte kohaselt ajavahemikul 01.01.2008 - 25.11.2008 on kostja sissetulekute hulka varasemalt kuulud töötasu OÜ-st L., samuti dividendid erinevatelt 6 ettevõtetelt. Viidatud konto väljavõtte kohaselt olid kostja sissetulekud ajavahemikul 01.01.2008 - 25.11.2008 kokku 1 514 698,57 krooni, mis teeb igakuiseks sissetulekuks samal perioodil ligikaudu 137 699,87 krooni kuus. Kostja AS Swedbank pangakonto väljavõtete kohaselt ajavahemikus 01.01.2009 - 31.12.2009 ning ajavahemikus 25.10.2009 - 30.12.2009 nähtub, et kostja igakuiseks regulaarseks sissetulekuks on C. AS nõukogu liikme tasu summas 3 871 krooni ning C. AS nõukogu liikme tasu summas 774 krooni. Samuti saab kostja igakuiselt pensioni 6 491 krooni. Kostja on igakuiselt saanud sissetulekuid talle kuuluvatest äriühingutest AS F. ning OÜ G.. Nimetatud äriühingutelt on kostja saanud igakuiselt dividendimaksetena või laenu tagastustena summasid, mis on aasta lõikes ulatunud 80 000 kroonist ühes kuus kuni 35 000 kroonini ühes kuus. Kostjal on võimalik äriühingutest saadavate sissetulekute regulaarsust otseselt mõjutada. Kohtu hinnangul oli kostja pangakontode väljavõtetega tõendatud, et kostja igakuine sissetulek on vähemalt 46 000 krooni või enam. Kostjal on olemas piisavad igakuised sissetulekud, mis võimaldavad tal oma lapsi ülal pidada. Samas ei pidanud kohus põhjendatuks arvestada kostja ülalpidamiskohutuste hulka kohustust pidada ülal kostja uut abikaasat. Kohus leidis, et antud vaidluses saab kõrvale kalduda vanemate võrdsuse põhimõttest, kuna hageja ja kostja varalised seisundid on märkimisväärselt erinevad. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on alates 2008 oktoobrist tasunud hagejale igakuiselt elatist 10 000 krooni kuus mõlema lapse ülalpidamiseks. Ühtlasi nähtus kostja esitatud pangakonto väljavõttest, et kostja on tasunud varasemalt M. L. õpingutega seotud kulud MTÜ-le I. ning AS-le A., samuti tasub kostja käesoleval ajal M. L. eelkooli tasu 700 krooni. Sama pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja tasunud R. L. eest annetuse T. SA-le 5 000 krooni aastas ning tasunud R. ratsutamise treeningute eest 1 600 krooni kuus ja kandnud R. L. üle ka taskuraha ning tasunud tema osalemise eest N.. Kostja väiteil on tema igakuiste lastega seotud täiendavate kulude suuruseks ligikaudu 3 000 krooni, kuid nimetatud kulutuste teostamist ei ole kostja tõendanud. Poolte vahel sõlmitud kohtuliku kompromissi kohaselt veedavad lapsed kostja juures igas kuus ligikaudu 6 päeva, samuti viibivad nad kostja juures osaliselt koolivaheaegadel. Nimetatud perioodil katab kostja ise lastega seonduvad kulud. Eeltoodust nähtuvalt katab kostja lastega seotud igakuistest kuludest 10 000 krooni elatisena ning täiendavalt 700 krooni M. L. eelkooli tasuna, 416,67 krooni R. L. kooli annetusena ning 1 600 krooni R. ratsutamise treeningute eest. Kokku kannab kostja lastega seotud kulusid igas kuus vähemalt 12 716,67 krooni ulatuses, mis on ca 95% kõigist kuludest. Kohus ei pidanud põhjendatuks jätta lastega seotud ülalpidamiskulud täielikult kostja kanda vaatamata sellele, et kostja varanduslik seisund on hagejaga võrreldes oluliselt parem. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise. Seega on põhjendatud jätta ülejäänud lastega seotud ülalpidamise kulud hageja kanda. Hageja ise on kohtule kinnitanud, et ta suudab tagada lastele ka omapoolset ülalpidamist. Kuna kostja on täitnud oma ülalpidamise kohustust regulaarselt ja piisavalt, puudus alus kostjalt elatise väljamõistmiseks

§ 61lg 1 alusel.

Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista T. L. A. H. kasuks välja elatis R. L. ülalpidamiseks summas 15 000 krooni kuus ja M. L. ülalpidamiseks summas 15 000 kuus kuni laste 18-aastaseks saamiseni ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. 7 Apellant leiab, et kohus on otsuse tegemisel jätnud arvestamata apellandi poolt kohtule 06.01.2010 esitatud menetlusdokumendi „Hageja seisukoht ja taotlus tõendite väljanõudmiseks“ lisas 3 ja lisas 4 (toimiku

1. kd, lk 17-27) toodud kulude arvestuse, mis on kulunud laste söögile, õppevahenditele, riietele, jalanõudele, vabale ajale ning meelelahutusele. Tegelikkuses ei ole apellandil võimalik esitada kohtule tagantjärele kõiki viimase kahe aasta kulutšekke lastele tehtud kulutuste osas. Samas ei tähenda see, et apellant ei ole vastavaid kulutusi teinud. Apellant on viimase kahe aasta jooksul oma lapsi toitnud, transportinud, ostnud riideid jms. Kohus on jätnud arvestamata asjaolu, et paljud kulutused on tehtud kohtades, kus apellant ei saa vastu kuludokumenti nt. toidu ostmisel turult, kasutatud riiete ostmine jne. Seega pole kohtu põhjendus kulude kärpimisel põhjendatud. Kohus karistab apellanti kokkuhoidlikkuse eest. Apellandil on võimatu finantsvahendeid rohkem kulutada, kui tal neid on, kuid asjaolu, et apellandi finantsvahendid on piiratud, ei tähenda seda, et laste tegelikud vajadused on seeläbi automaatselt väiksemad. Apellant otsib aktiivselt tööd ja asus õppima samal aastal, kui kostja võttis perelt olulise osa elatusrahast. Õpingud katkesid majanduslikel põhjustel. Tänaseks on apellant taas asunud õppima kõrgkooli ning käivitanud OÜ M.. Tööd leida on keeruline tänu majandussituatsioonile ning apellandil puudub vajalik töökogemus, mille põhjuseks on asjaolu, et vastustajaga koos elatud kümne aasta jooksul eelistas vastustaja, et apellant oleks kodune ning hoolitseks laste ja kodu eest. Nimetatud olukorras on äärmiselt ebaõiglane nõuda vanemate võrdset panust laste elustandardi tagamisse. Kohus on laste igakuiste eluasemekulutuste analüüsimisel jätnud arvestamata kulutusi laste vajaduste rahuldamisel internetile, televisioonile, mobiiltelefonile ja koduvalvele. Lisaks on kohus valesti hinnanud laste huvialadega seotud kulude hüvitamist vastustaja poolt. Kohus on lähtunud ekslikult asjaolust, et vastustaja on lubanud tasuda lastega seonduvate huvialaringide kulud. Vastustaja on oma sellekohaste kinnitustega kohut eksitanud. Apellandi poolt esitatud tõendite alusel selgub, et enamikus lastele võimaldatud huvialaringide eest tasub apellant ning vastustaja pole väljendanud soovi nende eest tasuda. Apellandi palvete peale on vastustaja keeldunud mainitud kulutusi aktsepteerimast. Samuti on kohus ekslikult arvestanud, et igakuiste laste peale tehtud kulutuste hulka kuulub ka vastustaja poolt tasutud annetus T. sihtasutusele, mis on 5 000 krooni aastas. Apellandi arvates on annetused vabatahtlikud ning ei tohiks olla seotud laste igakuiste kulutustega. Kohus oleks pidanud võtma arvesse apellandi poolt hagiavalduses loetletud kulutusi täies mahus. Kohus on nõudnud apellandilt tõendamatute kulutuste tõendamist. Tegemist on kasvueas lastega, kelle vajadused ilmselgelt suurenevad. Samuti oleks kohus pidanud arvestama asjaoluga, et apellant peab kandma mõningaid lisakulutusi, kuna lapsed elavad tema juures ja kõiki kulutusi ei ole võimalik ette näha. Apellant on seisukohal, et ta on täielikult tõendanud kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 laste tegelikke kulusid eluasemele, toidule, meelelahutusele ja transpordile. Kohus on alusetult jätnud apellandi sellekohased tõendid arvestamata ning jätnud viidatud kulud vaid ühe vanema (apellandi) kanda. Asjaolu, et apellant on igakuiselt toimetulekuks kohustatud kulutama suurema osa oma finantsvahenditest, tõendab iseenesest juba asjaolu, et ka sugulaste/sõprade poolt eraldatud finantsvahendid lähevad laste vajaduste rahuldamiseks. Apellandi pangakonto väljavõte (toimiku
2. kd, lk 28-35) kohaselt on apellandi igakuised sissetulekud (st sissetulekud ilma sõprade ja sugulaste ülekanneteta) oluliselt väiksemad, kui kohtu otsuses põhjendatud igakuiste kulutuste 8 suurus lastele (13 319 krooni). Ilma sõprade ja sugulaste igakuise abita ei oleks apellandil võimalik kõiki kohtu poolt põhjendamist leidnud kulutusi laste vajaduste rahuldamiseks teha. Apellant leiab, et kohus on ekslikult leidnud, et laste mõistlike ja põhjendatud vajaduste hulka ei kuulu apellandi poolt esitatud arvestuses toodud transpordikulu, mis on seotud autoliisingu, kindlustuse, kütuse, tarvikute ja hooldusega. Autoliisingu leping AS-ga Hansa Liising Eesti on sõlmitud ajal, mil apellant ja vastustaja elasid koos. Seega on eeldatav, et autoliisingu lepingu sõlmimisel andis selleks oma nõusoleku ka vastustaja, mistõttu ei saa seda käesoleval hetkel vaadata vaid apellandi kohustusena. Kuna kooselu ajal apellant tööl ei käinud, oli tal võimalik kasutada liisitud autot laste kooliviimiseks jms. Seega oli autoliisingu lepingu sõlmimisel tegemist poolte ühise kokkuleppega, mille üheks eelduseks oli ka laste transportimine autoga. Liisingulepingu ühepoolne lõpetamine on lepingut lõpetavale poolele majanduslikult ebamõistlikult koormav ning toob reeglina kaasa suure leppetrahvi, seetõttu ei ole apellandil olnud ka võimalik ega majanduslikult põhjendatud autoliisingut lõpetada. Käesoleval juhul on põhjendatud transpordikulude arvamine mõistlike ja põhjendatud kulutuste hulka. Apellandi elukohas, mis valiti välja koos kostjaga, ei ole ühistransport hästi väljaarendatud. Hetkel puudub apellandil võimalus üürida endale ja lastele uus eluruum, kuna selleks on vajalik tasuda nii deposiit kui vahendustasud. Viimaseid ei võimalda apellandi majanduslik olukord. Seetõttu peab apellant antud hetkel vajalikuks eelpoolnimetatud transpordikulude arvestamist laste mõistlike kulutuste hulka, kuna apellant teeb enamus sõite laste huvidest lähtuvalt (sh kooli, trenni jms). Kohus on tõdenud, et vastustajal on olemas piisavad vahendid oma laste elustandardi hoidmiseks ning rõhutanud, et vastustaja kohustus oma lapsi ülal pidada on primaarne. Samas on kohus jätnud apellandi hagi täielikult rahuldamata. Otsuse alusel ei ole vastustajal enam mingisugust kohustust panustada ei rahaliselt ega muul viisil laste igapäevavajaduste rahuldamiseks ning lastele vajaliku elukvaliteedi tagamiseks. Kohus on otsuses sisuliselt leidnud, et ei pea vajalikuks kindla elatise summa kindlaksmääramist, kuna vastustaja on seda siiamaani täitnud. Maakohtu otsus ei garanteeri mingilgi viisil, et vastustaja pärast otsuse jõustumist seda ka edaspidi teeb. Tegelikkuses hakkas vastustaja tasuma apellandile igakuist elatist laste vajaduste rahuldamiseks alles pärast apellandi poolt sellekohase hagi esitamist kohtule
3. a lõpus. Kuna vastustaja ei pidanud oluliseks enne hagi esitamist panustada oma laste ülalpidamisse, siis ei saa antud olukorras olla kindel, et vastustaja seda ka edaspidi teeb. Kohtul on õigus ja ka kohustus lähtuda elatise väljamõistmisel mõlema vanema varalisest seisundist ja kohustatud isiku parema varalise seisundi korral välja mõista elatis suuremas ulatuses, kui suudab lapse ülalpidamiseks vahendeid anda teine vanem (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05). Apellant vaidlustab otsuse menetluskulude jagamise osas. Arvestades poolte erinevat varanduslikku seisundit ning seda, et tegemist on perekonnavaidlusega ja samuti asjaolu, et apellant ei oleks hagi esitanud, kui vastustaja oleks oma perekonnaseadusest tulenevaid kohustusi laste ees vabatahtlikult täitnud, peaks kohus jätma menetluskuld tulenevalt TsMS § 162 lg-st 4 poolte endi kanda isegi juhul, kui hagi jääb rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 9 Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja ära kuulanud pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja uue otsusega hagi osaliselt rahuldada. Pooltel on lapsed R. L. (sündinud XX.XX.XXXX) ja M. L. (sündinud XX.XX.XXXX). Lapsed elavad koos emaga. Pooled vaidlevad laste ülalpidamiskohustuse täitmise üle. Alates 01.07.2010 kehtiv

§ 210

lg 1 sätestab, et käesolev seadus laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks ja lg 2 järgi tuleb asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Praegu kehtiva

§ 96

kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealine esimese astme sugulane ja § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps (enne 01.07.2010 tulenes õigus saada elatist

§ 60

lg-st 1 ja § 61 lg-st 1).

§ 99

lg 1 järgi ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ja lõige 2 kohaselt peab ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestama õigustatud isiku kõiki eluvajadusi ja alaealise isiku puhul ka tema kasvatamise kulusid.

§ 100

lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega, lg 2 kohaselt alaealise lapse ülalpidamise kohustus täidetakse eeskätt elatise maksmise teel ja § 101 lg 2 järgi võib kohus määrata elatise kindla summana. Varemkehtinud seaduse järgi tuli elatis määrata sõltuvalt lapse vajadusest ja vanema võimalustest kuus makstava kindla summana. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole õigesti määratlenud laste vajaduste katmiseks kuluvat. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et laste vajaduste tuvastamisel ei tule arvestada sellega, milline elustandard oli lastel enne poolte eraldi elama asumist. Põhjendatud ei ole lähtuda abstraktsetest keskmistest mõistlikest vajadustest ja nende vajaduste katmiseks kuluvast rahast, vaid arvestada tuleb ka sellega, millise elustandardiga olid lapsed harjunud ajal, kui vanemad elasid koos. Hageja on esitanud maakohtule arvestuse (II kd lk 17-27) ja selgitanud, et selles toodu kajastab laste vajadusi ning toodud summasid peab ta põhjendatuks kulutada laste harjumuspäraste vajaduse katmiseks, kuid majanduslikel põhjustel ei ole hageja neid kulutusi teha saanud. Hageja väitis, et enne eraldi elama asumist elasid lapsed koos pooltega Tallinna kesklinnas asuvas 600 m2 suuruses elamus ja alates R. kooliminekust elas hageja koos lastega Hispaanias 4-toalises eluruumis ning igakuisteks kulutusteks andis kostja hageja käsutusse üle 60 000 krooni. Kostja neile väidetele vastu ei ole vaielnud ja on selgitanud, et tal oli võimalik seda perele lubada. Seega olid lapsed enne poolte eraldi elama asumist materiaalselt hästi kindlustatud ja vanemad võisid R. lubada tasulist haridust ja mõlemale lapsele kallite huvialadega tegelemist. Pooled ei vaidle, et lapsed vajavad eluruumi. Lapsed elavad koos emaga 2-toalises üürikorteris ja hageja on selgitanud, et nad vajaksid suuremat korterit, kuid rahaline kitsikus ei võimalda seda üürida. Arvestades seda, et lapsed on eri soost ja eelnevalt elanud tingimustes, kus neil oli piisavalt ruumi (suur elamu Tallinna kesklinnas ja elukohad Hispaanias ning XXXXXXXXX), siis leiab kolleegium, et laste vajadustele on vastav elada korteris, kus lapsed saavad eraldi toad ehk 3-toalises korteris. Kuna peres on 3 inimest, siis tuleb igaühe kuluks arvestada 1/3 üürist. Hageja on väitnud 3-toalise korteri üüriks samas piirkonnas, kus praegu elatakse, 10 000 krooni kuus. Hageja oma väidet tõendanud ei ole. Kolleegium leiab, et kuna 2-toalise korteri üür on 6 300 krooni kuus, siis 3-toalise korteri üüriks samas piirkonnas võib lugeda 8 000 krooni kuus. Seega ühele isikule tuleb üürikulu arvestada 2 666 krooni kuus. Hageja on kommunaalkuludena toonud esile ca 2 500 krooni kuus. Arvestades hageja pangakonto väljavõtteid ja kütte, elektri, 10 vee ja muude kommunaalteenuste hindasid, peab kolleegium põhjendatud kuluks ca 2 000 krooni. Seega kulub ühele isikule 666 krooni kuus. Kolleegiumi arvates on tavapärane, et kooliealine laps kasutab nii internetti kui ka mobiiltelefoni. Eeltoodule kuluvaks loeb kolleegium 300 krooni kuus. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt tuvastatud transpordikulude suurusega. Maakohus on arvestanud, et R. transpordikuluks on kuukaardi kulu 105 krooni ja M. transpordiks kuluvat ei ole arvestatud. Hageja on oma arvestuses toonud transpordile kuluvaks 4 018 krooni ühe inimese kohta, mis on kolleegiumi arvates ülepaisutatud. Kostja on õigesti märkinud, et arvestuses toodud suurt bensiinikulu ei ole hageja millegagi põhjendanud. Vaidlust ei ole, et peres on auto ja liisinguleping selle kasutamiseks on sõlmitud enne poolte eraldi elama asumist poolte kokkuleppel. Hageja selgitas, et autot on ta vajanud suures osas selleks, et lapsi transportida ja lapsed on harjunud, et neid viiakse kooli ja treeningutesse autoga. Piirkond, kus asub hageja üürikorter, on ühistranspordiga ebapiisavalt kaetud ja hagejal puudub võimalus mujale elama asuda. Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaoludel tuleb osa auto liisingu- ja ülalpidamiskuludest arvestada laste vajaduste katteks kuluvana. Kolleegiumi arvates on mõistlik, arvestades liisingu ja kindlustusmakse suurust (2 390 krooni kuus) ja tavapäraselt kütusele ning autohooldusele kuluvat, lugeda lapse transpordile kuluvaks summaks 1 200 krooni kuus. Eeltoodud summa katab ka ühistranspordile kuluva. Hageja on R. treeningutele kuluva osas välja toonud ratsutamise, mille kuluks on 1 600 krooni kuus ja mille osas ei ole pooltel vaidlust. Eelnevalt on laps käinud ka ujumas ja mänginud tennist, mistõttu on põhjendatud kulu, mida ka eelnevalt on kantud, 2 300 krooni. Kolleegium nõustub selle kulu osas maakohtuga. Kolleegium märgib, et eeltoodud kulu on poolte seletuse kohaselt ainult kulu treeningutele, kuid arvestada tuleks ka spordiriiete ja tarvikute maksumusega, mida ei ole pooled täpsustanud. Maakohus on R. L. kuluna söögile, õppevahenditele, riietele, jalanõudele ning vabale ajale ja meelelahutusele kokku kuluvaks pidanud 1 583,22 krooni. Maakohus on arvestuse teinud hageja poolt tegelikult kantud kulude alusel. Kolleegium nõustub kaebajaga, et kõigi kulude kohta kuludokumente esitada ei ole võimalik. Nii näiteks ei saa kuludokumente turult asjade ja toidu ostmisel. Samuti tuleb arvestada, et lastele kulude tegemisel sai hageja arvestada ainult nende rahaliste vahenditega, mis olid tal olemas. Samas lapse vajaduste katmiseks kuluv võib olla suurem. Kolleegium märgib, et maakohtu poolt tuvastatud summa on väiksem ka sellest, millega kostja on nõustunud. Kolleegium leiab, et koolitarvetele ja õppevahenditele peab vanem kulutusi tegema ja põhjendatud kulu selleks on 150 krooni kuus. Vaba aja veetmise vahendite ostmisele kuluvaks võib olla kolleegiumi arvates 200 krooni kuus, kuna kasvav laps ei saa mitu aastat järjest samasid uiskusid ja muud taolist kasutada ning igal aastal on vajalik osta uued. Arvestades, et tegemist on kasvava lapsega, siis tuleb igal aastal talle osta uued riided ja jalanõud, milleks võib kuluda kolleegiumi arvates keskmiselt kostja pakutud 750 krooni kuus. Hageja pakutud summad (II kd lk-23-25) on ilmselt üle paisutatud. Lapse toidule kuluva osas leiab kolleegium, et hageja on oma arvestuses liialdanud maiustustega, millele kuluvaks on ta toonud 280 krooni kuus, kuid üldjoontes on hageja arvestus mõistlik ja arvestab kasvava lapse vajadusi. Piisavaks kuluks ühes kuus lapse toidule loeb kolleegium 1 700 krooni. Kolleegiumi arvates tuleb lapse vajaduste katmisel arvestada ka meelelahtuste ja vaba aja kuludega. Hageja arvestuse kohaselt on kulu sellele ca 600 krooni kuus. Arvestades teatri- ja kontserdipiletite ja muude vabaajaürituste hindasid ning seda, et vanemate kooselu ajal oli lapsel võimalik käia teatris ja reisida, siis leiab kolleegium, et 500 krooni kuus võib olla nendeks kulutusteks piisav. Hügieeni- ja tervishoiukuludena peab kolleegium mõistlikuks 150 krooni kuus. Eeltoodud kulude hulka kuulub ka kulu juuksurile ja igapäevastele hügieenitarvetele. Kolleegium nõustub 11 hagejaga, et R. vajadusena tuleb arvestada ka kulusid lapse mööblile, voodipesule ja muule taolisele. Samuti ei ole ebamõistlik see, et lapsel on arvuti. Tegemist on püsikaupadega, mida ei ole vajalik igal aastal vahetada. Mõistlikuks kuluks eeltoodud asjadele peab kolleegium 400 krooni kuus. Koolile annetusena on pooled välja toonud 416 krooni kuus. Kolleegiumi arvates on nimetatud summa vajalik selleks, et laps saaks valitud koolis (I.) õppida. Seega on kokku vajalikud kulud R. L. vajaduste katteks 11 398 krooni. Järgnevalt tuvastab kolleegium M. L. (sündinud XX.XX.XXXX) vajaduste katteks kuluva suuruse. Eelnevalt on kolleegium tuvastanud, et eluruumile ja kommunaalteenustele kulub kuus 3 332 krooni ja internetile ning mobiiltelefonile 300 krooni. Transpordikulu on 1 200 krooni kuus. M. L. treeningutele kuluva osas nõustub kolleegium maakohtuga ja selleks on piisav 400 krooni kuus, mis kulub judotreeningutele. Lisaks sellele on hageja toonud varustuse kuluks 100 krooni kuus. Kolleegiumi arvates on eeltoodud kulu põhjendatud. Enne kooliminekut on M. L. käinud eelkoolis, mille eest tasuti 700 krooni kuus ja samuti tuli tasuda lasteaia eest 831 krooni. Praeguseks õpib M. L. I klassis, mistõttu ei ole vajalik teha kulutusi eelkoolile ja lasteaiale. Samas on hagejal tekkinud kulutused seoses kooliga. Nende kulude suurust ei ole pooled täpsustanud, kuid arvestades R. L. koolikulutusi, võib koolitarvetele kuluda sama palju, see on 150 krooni kuus. Hageja on laste toidukulud lugenud võrdseks ja kolleegium leiab, et see on põhjendatud, kuna mõlemad on aktiivses kasvueas. Seega on toidukulu kuus 1 700 krooni. Lapse riietele ja jalatsitele kuluva osas leiab kolleegium, et eeltoodud kulu on sama õega ja selleks on 750 krooni kuus. Vabaajakulude arvestamisel on oluline arvestada laste eelnevat elustandardit ja selleks kuluks on kolleegiumi arvates 500 krooni. Hügieeni ja tervishoiukulu on poisil tavapäraselt väiksem kui tüdrukul ja selleks kulub 100 krooni kuus. Püsikaupade (mööbel, arvuti, jalgratas jne) osas peab kolleegium vajalikuks kuluks 400 krooni. Arvutit võivad lapsed kasutada ühiselt. Kolleegium leiab, et vajalikud kulud M. L. on kuus 8 932 krooni. Kolleegium ei ole siinjuures arvestanud kulutusi eelkoolile ja lasteaiale, kuna praeguseks hetkeks neid kulutusi pole enam vaja teha. Järgnevalt tuleb tuvastada vanemate võimalused lapsi ülal pidada. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega kostja varalise seisundi osas ja leiab, et kostja varanduslik seisund võimaldab katta laste ülalpidamiskulusid. Kostja sissetulekuks on 2008. a olnud keskmiselt 137 699,87 krooni kuus ja 2009. a ca 46 000 krooni kuus. Kusjuures läbi äriühingute, kus kostja on osade või aktsiate omanik, on tal võimalus oma sissetuleku suurust mõjutada. Samuti kuulub kostjale kinnisvara. Kostja väide, et tema ainukeseks sissetulekuks on praegusel ajal pension ja nõukogu liikme tasud, ei ole usutav. Maakohus on õigesti leidnud, et arvestada ei tule kostja kohustusega pidada ülal oma täisealist abikaasat. Hageja varanduslik seisund on ringkonnakohtu menetluse ajaks muutunud ja ta on asunud tööle. Hageja töötasu on tema seletuse kohaselt 11 000 krooni, millelt arvestatakse maha tulumaks. Hageja arvelduskontost nähtub, et hagejal on olnud ka muid mitteregulaarseid sissetulekuid. Hageja on selgitanud, et ta on võimeline tasuma oma sissetulekust kummagi lapse ülalpidamiskuludest 2 500 krooni. Kolleegium nõustub sellega. Arvestades vanemate varalist seisundit, tuleb laste vajadustest enamus katta kostjal. Kolleegiumi arvates tuleb ca 4/5 laste vajadustest katta isal ja ülejäänud emal. Seega peab kostja katma R. L. kuludest 9 000 krooni ja M. L. kuludest 7 000 krooni. Kokku 16 000 krooni. Kostja on tasunud hagejale igakuiselt 10 000 krooni ja R. L. koolile annetuse 5 000 krooni aastas ning ratsutamistrenni eest 1 600 krooni kuus ning tasunud M. L. eelkoolitasu 700 krooni kuus, mis ei ole piisav laste vajaduste katteks. Ülejäänud kulutused, mis kostja on teinud, on 12 ebaregulaarsed ja kolleegium leiab, et nende tegemisega ei saa lugeda ülalpidamiskohustust täidetuks. Ülalpidamiskohustuse mittekohaseks täitmiseks on ka see, kui lapse ülalpidamiseks kohustatud isik ei tee seda vajalikus määras. Seega on kostja rikkunud ülalpidamiskohustust ja kolleegiumi arvates on põhjendatud kostjalt igakuise elatise väljamõistmine.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Harju Maakohtu 13.03.2009 otsusega jäeti hagi elatise saamiseks tagasiulatuvalt enne hagi esitamist rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2009 otsusega jäeti maakohtu otsus selles osas muutmata. Seega on praegu kohtu menetluses elatise nõue alates hagi esitamisest, see on alates 05.11.2008. Vaidlust ei ole, et kostja on osaliselt ülalpidamiskohustust täitnud. Kostja on tasunud igakuiselt laste ülalpidamiseks 10 000 krooni kuus, millest tema seletuse kohaselt oli R. L. ülapidamiseks 6 000 krooni ja M. L. ülalpidamiseks 4 000 krooni. Lisaks on ta tasunud R. kulusid ca 2 000 krooni eest kuus. Seega tuleb hagi esitamisest alates välja mõista R. L. ülalpidamiseks 1 000 krooni kuus ja alates käesolevast otsusest 9 000 krooni kuus. Kostja tasus ka M. eelkooli lõpuni 700 krooni. Eeltoodu tõttu tuleb alates hagi esitamisest välja mõista igakuine elatis M. 2 300 krooni kuni eelkooli lõppemiseni. Arvestades, et poeg läks kooli, lõppes eelkool hiljemalt käesoleva aasta septembriks ja selle tõttu tuleb alates 2010 septembrist kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni välja mõista elatis 3 000 krooni ning alates ringkonnakohtu otsusest 7 000 krooni kuus. Varemkehtinud perekonnaseadusest erinevalt ei näe kehtiv perekonnaseadus ette võimalust, et alaealise lapse ülalpidamiseks vajalik elatis mõistetaks välja alaealise lapse teise vanema kasuks. Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt saab elatisenõude oma vanema suhtes esitada alaealine laps ise, kes elatise vaidluses saab tegutseda oma seadusliku esindaja (teise vanema) kaudu. A. H. esitas elatise nõudes hagi vana perekonnaseaduse kehtivuse ajal ja sellel ajal tegi ka maakohus asjas otsuse. Kuna ringkonnakohus lahendab kaebuse uue seaduse kehtivuse ajal, siis tuleb lähtuda selles seaduses sätestatust. Tsiviilasja toimikumaterjalidest saab järeldada, et A. H., kes on alaealiste laste seaduslik esindaja, soovis elatishagi esitada selliselt, et selle saaks ka praegu kehtiva õiguse kohaselt rahuldada. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et A. H. tegelik tahe oli esitada elatishagi selliselt, et alates 01.07.2010.a mõistetaks elatis välja mitte tema, vaid alaealiste laste kasuks. Eespool toodust tulenevalt tuleb alates 01.07.2010.a elatis välja mõista alaealiste laste endi kasuks ja lugeda alaealised lapsed R. L. ja M. L. käesolevas asjas hagejateks. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi ja apellatsioonkaebuse osaliselt, siis TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb jätta nii maakohtu kui ka apellatsioonikohtu menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades. Margo Klaar Tiit Kollom Malle Seppik 13