) § 61 lg-tega 1 ja 2 ja § 62 lg-ga 1 ning sellest ei ilmne kolmanda isiku poole pöördumise põhjus ega seegi, milliseid asjaolusid soovitakse kolmandalt isikult saadava teabega kindlaks teha. E. R. maksumenetluses 3-10-714 selgitas maksukohustuslane, et võttis 10.03.2006 A. K.lt laenu 1 milj kr, esitades selle tõendamiseks laenulepingu; raha andmist kinnitas ka A. K.. Seega on E. R. maksumenetluses tähendust omavad asjaolud kindlaks tehtud. Kaebaja pangakonto väljavõtted ei ole seotud E. R. maksude tasumise kontrolliga ja neid ei saa kaebajalt nõuda.
lg 2 kohaselt võib kolmanda isiku poole pöörduda vaid juhul, kui enne on sama teavet nõutud maksukohustuslaselt, ja maksukohustuslase maksumenetluses tähendust omavate asjaolude välja selgitamiseks. Korraldusega nõutud dokumente ei ole ega saagi E. R. olla, mistõttu ei ole sellist teavet lubatud ka kolmandalt isikult küsida. Kaebajal puudub dokumentide säilitamise kohustus. Kaebaja on E. R. poeg. Maksuhaldurile oli see teada, kuid ta ei teavitanud A. K. tema õigusest keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest
Juba ainuüksi viidatud rikkumise tõttu on vaidlusalune korraldus õigusvastane. PMTK vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Seaduse nõue pöörduda kõigepealt maksukohustuslase enda poole puudutab üksnes esmaste asjaolude välja selgitamist. Kui maksukohustuslaselt saadud teabest ja dokumentidest selgub, et tegelikkuses on maksustamise seisukohalt vajalike asjaolude kindlaks tegemiseks tarvis kaasata kolmas isik, siis sellises olukorras on korralduse tegemine kolmandale isikule õigustatud. Kaebaja tõlgendus, et kolmandalt isikult saab nõuda teavet või dokumente üksnes juhul, kui täpselt samasisulise nõudega on varasemalt pöördutud maksukohustuslase poole, on ekslik. Maksuhalduri õigus maksude tasumise kontrollimisel nõuda dokumentide esitamist ei piirdu üksnes maksukohustuslase valduses olevate tõenditega. Korralduses on põhjendatud, et kaebaja kontoväljavõtted on vajalikud selleks, et teha kindlaks tema ja E. R. vahel väidetavalt aset leidnud tehingu tegelik sisu. Oluline on veenduda, kas kolmas isik reaalselt omas raha laenamiseks või varjas E. R. oma tulusid läbi selle, et kaebaja arvelduskontole sooritati sissemakse ja seejärel tagastati raha fiktiivse laenu näol E. R.. Arvelduskontol toimunud liikumised säilitab pank, mistõttu on asjakohatu kaebaja viide sellele, et füüsilisel isikul puudub raamatupidamiskohustus. Korraldusega küll ei teavitatud kaebajat keeldumisõiguse kasutamise võimalusest, kuid see puudus ei too kaasa haldusakti õigusvastasuse. Väär on kaebaja positsioon, et maksukohustuslase alanejal sugulasel on absoluutne õigus keelduda mis tahes andmete esitamisest maksuhaldurile. Vaikimisõiguse kasutamisest tuleb teavitada ning see peab olema objektiivselt kontrollitav. Tallinna Halduskohtu 01.06.2010 otsusega kaebus rahuldati, tühistati vaidlusalune korraldus ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja 250 kr kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks. Põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et E. R. maksumenetluses esitatud andmete põhjal olid maksustamise jaoks tähendust omavad asjaolud kindlaks tehtud.
lg-st 2 tulenevalt ei ole maksuhaldur seotud ainult menetlusosaliste esitatud taotluste ja tõenditega. Kui maksuhaldur käesoleval juhul leidis, et seni kogutud tõendid ei ole piisavad, oli ta õigustatud koguma täiendavaid tõendeid.
, mis sätestab kolmanda isiku poole pöördumise eeldused, ei saa tõlgendada nii kitsendavalt nagu teeb seda kaebaja, so et maksuhalduril puudub õigus pöörduda kolmanda isiku poole, kui teave ei ole kontrollitava maksukohustuslase käest kättesaadav või on see ebapiisav. Efektiivse kontrolli läbiviimine võib osutuda võimatuks, kui piirduda tuleks üksnes maksukohustuslase ütluste ja tema valduses olevate tõenditega. Vaidlusaluses korralduses on korrektselt viidatud selle andmise õiguslikule alusele ning põhjendatud on faktilisi asjaolusid. Maksuhalduril on küll õigus pöörduda asjaolude täpsustamiseks kolmanda isiku poole, kuid ta ei 2
lg 3), kuid see puudus iseenesest korralduse õigusvastasust käesoleval juhul ei tingi. Sätte sõnastus viitab, et teavitus võib olla haldusaktist eraldi (ka suuliselt) ning asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja vastavast õigustest tegelikult teadlik. Maksuhalduri teavitamine mittesüüdistamise privileegi kasutamisest vabastab kaebaja talle korraldusega pandud kohustuse täitmisest, kuid see ei tähenda korralduse õigusvastasust.
§-s 64 sätestatud keeldumisõigus on aga absoluutne, andes isikule vastava sugulusseose olemasolul õiguse keelduda haldusaktiga talle pandud kohustuse täitmisest. Tõstatatud on küsimus ka sellest, kas maksuhalduril on õigus anda kinnitust selle kohta, et esitatavaid dokumente ja ütlusi ei kasutada isiku ja tema pereliikme vastu kriminaal- või väärteomenetluses. Kohtu hinnangul sellist kinnitust maksuhaldur anda ei saa ning maksuseaduste rikkumise kohta vastavate tõendite ja asjaolude ilmnemisel on maksuhaldur kohustatud läbi viima maksumenetluse ning aluste esinemisel alustama väärteo- või kriminaalmenetluse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Apellatsioonkaebuses palub PMTK kohtuotsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse. Apellant vaidlustab kohtuotsuse
Apellant ei nõustu halduskohtu käsitlusega kolmanda isiku poole pöördumise õiguse ulatusest ning peab ekslikuks kohtu seisukohta, et E. R. kontrolli raames puudus maksuhalduril õigus ja vajadus kaebaja rahaliste vahendite päritolu kontrollimiseks. Maksuhalduri andmetel olid kaebajale 1999-2006 tehtud väljamaksed tunduvalt väiksemad kui E. R. väidetavalt laenuks antud summa, järelikult esines põhjendatud vajadus veenduda ega E. R. ei varja laenu kattena oma tegelikke tulusid. Olukorras, kus maksumenetluses tähendust omavaid asjaolusid valdab üksnes kolmas isik, oli tema poole pöördumine ka sisuliselt õigustatud, saadud teave ja dokumendid võivad sel juhul olla maksukohustuse olemasolu tuvastamise juures määrava kaaluga. Tõendite kogumise range piiratus muudaks maksuhalduri uurimispõhimõtte rakendamise sisutühjaks. Ebamõistlik oleks, kui maksukohustuslase tulude tegeliku allika teadasaamiseks tuleks kõikide vahelülide suhtes viia läbi eraldiseisev kontroll, nagu kohtu seisukohtadest järeldada võib. Eristada tuleb kolmanda isiku tulude kontrollimenetlust kui iseseisvat maksumenetlust ja kolmanda isiku rahaliste vahendite päritolu kontrolli kui
Halduskohtu käsitlus seadusest on vastuolus maksuhalduril lasuva uurimiskohustusega. Kaebajalt pangakonto väljavõtete nõudmine oli käesoleval juhul proportsionaalne. Kolmanda isiku tulude allikate avaldamisel ei ole kolmanda isiku õigused kuidagi vähem kaitstud kui kontrollisubjekti õigused, sest tulenevalt
§-st 26 lasub maksuhalduril maksusaladuse kaitse kohustus. A. K. vastulauses leiti, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, ning paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Maksuhalduril tuleb uurimispõhimõtet rakendada koostoimes muude menetlusnõuetega ning maksuhaldurile antud volitustega. Uurimispõhimõte ei anna maksuhaldurile õigust koguda teavet mis tahes asjaolude kohta ning kolmas isik ei tohiks teabenõudmise täitmisel muutuda ise kontrollitavaks. Kaebaja tuluallikad ei ole E. R. kontrollimenetluse objektiks. Kohus leidis õigesti, et käesoleval juhul sekkuks maksuhaldur teabe nõudmisega kaebaja 3
lg-st 2 tulenevalt õigus valida, millal ja milliste tõendite põhjal loeb ta mingit asjaolu piisavalt tõendatuks, asus halduskohus ebaõigele seisukohale, et andmeid kolmanda isiku raha päritolu kohta on maksuhalduril õigus nõuda vaid kolmanda isiku enda maksumenetluses. Vaidlust ei ole selle üle, et kolmandalt isikult andmete küsimine peab olema maksumenetluse eesmärgiga seotud. Vaidlusaluse korralduse põhjendustest järelduvalt ei ole maksuhaldur soovinud kontrollida kolmanda isiku tulusid, vaid maksukohustuslase väidetud laenusuhte tegelikku olemasolu. Et tehingu teise poole esitatud andmed võimaldavad kinnitada tehingu toimumist kinnitavate maksukohustuslase poolt esitatud väidete ja tõendite usaldusväärsust või näidata, et tehingut tegelikkuses pole toimunud, ei saa neid maksumenetluse eesmärgiga mitteseotuks pidada. Laenutehingu toimumist või mittetoimumist võimaldavad tuvastada ka tõendid, mis näitavad laenuandjal vastavate rahaliste vahendite olemasolu ja nende päritolu. Maksuhaldur võib vaidlusalustele küsimustele vastamisel tuvastada, et laenuandjal olid poolte väidetud summa ulatuses rahalised vahendid olemas ja laenu ka tegelikult anti, või, nagu maksuhaldur oma seletuses märgib, tuvastada, et tegelikkuses väidetaval laenuandjal rahalisi vahendeid polnud ning maksukohustuslane varjab oma tulusid seeläbi, et kaebaja arvelduskontole sooritati sissemakse ning seejärel tagastati raha maksukohustuslasele fiktiivse laenu näol. Halduskohus väidab õigesti, et arvestada tuleb proportsionaalsuse printsiipi ja maksuhaldur ei tohi nõuda kolmandalt isikult teavet, mille kasutamiseks tal vajadus puudub. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maksuhaldur vaidlusaluse korralduse andmisel neid põhimõtteid eiranud. Korraldusega nõutud andmed võivad omada maksustamise seisukohalt tähtsust ning ekslik on kohtu seisukoht, et teise isiku maksumenetluse raames polnud maksuhalduril õigust ega vajadust kaebaja rahaliste vahendite päritolu kontrollimiseks. Laen ei ole maksustatav tulu ning E. R. tulumaksukohustuse seisukohalt on oluline, kas A. K. laekus raha ja kas see oli laen. Nimetatud asjaolude kindlakstegemiseks pole vaja alustada A. K. maksumenetlust. Maksuhalduril on lubatud
lg 1 ja § 62 lg 1 alusel saada ka sellise isiku pangakonto väljavõtet, kelle maksude tasumise õigsust ei kontrollita. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning jätab uue otsusega A.K. kaebuse rahuldamata ja HKMS § 92 lg 1 alusel kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.