Obsah (10)

§ 40§ 44§ 34§ 228§ 172§ 62§ 64§ 173§ 53§ 155

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Imbi Sidok, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 20.aprill 2011, Tallinn Tsiviilasja number Vaidlustatud kohtul

§ 40

lg 3 järgi ja sellega seoses

§ 44

lg 1 alusel esitatud nõude lahendamiseks tuleb esmalt teha kindlaks hageja valduse olemasolu. Kohus viis läbi paikvaatluse ja ei tuvastanud E.Rihvki kinnistul tee-ehitist selle traditsioonilises mõistes. Tegemist on sisse sõidetud roobastega, mida on kasutatud autoga randa sõitmiseks. E.Rihvk on pannud teele piirde (kergesti teisaldatavad latid), mida saab randa pääsemiseks kõrvaldada. Paadilautri olemasolu kohus ei tuvastanud - oli olemas vaid hunnik kruusa. Vaatluse käigus tehtud piltide põhjal ei suutnud lautrit kui ehitist või rajatist identifitseerida ka ehitusspetsialist. Kui 2006.a oli rajatis veel määratletav, siis paikvaatluse ajaks oli olukord oluliselt muutunud ja suuremad paigaldatud kivid oli vesi ja jää ilmselt selleks 4 ajaks ära viinud. Ranna lähedal on madalamad kohad, mis tegelikult takistavad veesõidukite liikumist.

1. Isegi, kui kohtu poolt vaadeldud moodustist saaks käsitleda paadilautrina, ei saaks öelda, et tegemist on hageja seadusliku valdusega, mille kasutamist E.Rihvk piirab. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et paadilautri valdus on talle üle läinud ja ta valdab seda seaduslikul alusel. Hageja on Riiklikule Mereinspektsioonile esitanud taotluse loa saamiseks korrastada Pivarootsi küla rannas, Piiva talu maadega ühenduses olevat paadilautrit ja on selleks saanud ka loa. Lauter asus enne maaüksuste täpsusmõõdistamist Jaani kinnistul, mistõttu vald pöördus nõusoleku saamiseks E.Valki poole, kes seda ei andnud. Täpsusmõõdistamise tulemusena selgus, et lauter on tegelikult ühenduses Piiva talu maaga. E.Rihvkilt nõusolekut küsitud ei ole. Küll aga on hageja kinnitanud, et on saanud selleks E.Rihvkilt nõusoleku. Hanila Vallavalitsuse kinnituse kohaselt ei ole paadilautri rajamise lubamiseks vallavalitsuse poolt ühtegi haldusakti vastu võetud. Otsuse tegemise ajaks ei ole paadilauter rajatisena kantud ehitisregistrisse. Paadilautri rajamise kohta puudub igasugune seaduslik dokumentatsioon.
2. E.Rihvkile kuuluva kinnistuga püsivalt ühenduses olev lauter kuulub omandiõiguse alusel temale, kes on õigustatud otsustama selle kasutamise. Juhul, kui hageja soovib lautrit kasutada oma paadi veeskamiseks, peab ta saavutama kokkuleppe selle omanikuga. Kohus ei saa omaniku õigust hageja kasuks piirata.
3. Hageja taotleb sisuliselt teeservituudi seadmist E.Rihvkile kuuluvale kinnistule, mis võimaldaks tal kasutada E.Rihvki omandis olevat paadilautrit ja pääseda sinna paati kohale toimetava sõidukiga. Kuna hageja ei ole tõendanud oma seaduslikku valdust lautri osas, ei saa rahuldada ka taotlust isikliku kasutusõiguse seadmiseks E.Rihvkile kuuluvale Piiva kinnistule. Kuna kohus ei tuvastanud hageja valdust, ei saa E.Rihvki tegevust käsitleda hageja valduse rikkumisena.
4. Piiva kinnistu merepoolne osa asub ca pooles ulatuses Väinamere hoiualal. Keskkonnaministeeriumi 22.10.2008 kirja kohaselt on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine, kahjustamine ja kaitstavate liikide oluline häirimine, mille kaitseks hoiuala moodustati. Keelatud on tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Hanila Vallavalitsus on asunud seisukohale, et Piiva kinnistul asuval teel, mereäärsel alal võib mootorsõidukitega liikumine kahjustada looduslikku pinnast. Keskkonnaamet on kinnitanud, et reeglina on hoiualas ja ranna piiranguvööndis mootorsõidukiga sõitmine keelatud, va juhul, kui paadi omanik on kutselise või harrastusliku kalapüügiõigusega isik. Viimast hageja väitnud ei ole. Paikvaatluse käigus tuvastas kohus, et osaliselt on rannaala veerohkel ajal üle ujutatud, mistõttu pika aja jooksul on pinnas seal koormustundlik ja mootorsõidukiga liikumine võib seda kahjustada. Hagejal puudub alus nõuda, et E.Rihvk võimaldaks tal kostjale kuuluvat kinnistut läbival teel liikuda mootorsõidukiga. Selline tegevus kahjustaks hoiuala loodulikku pinnast ja hageja sellise tegevuse talumise kohustus ei ole E.Rihvki huvide suhtes proportsionaalne. Hageja saab paati veesata Pivarootsi küla vahetus läheduses asuvate sadamate kaudu (Sepa, Arani, Kogeri), mis on avalikus kasutuses. Kogeri sadamas on külaelanikele broneeritud lautrikoht. E.Rihvk ei saa keelata jalgsi läbipääsu tema kinnistut läbiva tee kaudu randa, vabalt kasutatava kallasraja kasutamiseks.
5. Kuna hagejal puudub valdus, mida E.Rihvk saaks rikkuda, siis ei ole hageja nõuete rahuldamine võimalik. Seda ka põhjusel, et tegemist on kaitsealaga, millel mootorsõidukiga liikumine on lubatud vaid erandkorras ja tingimusel, et see ei 5 kahjusta pinnast. Kuna vaidlusaluses kohas puudub nõuetekohaselt välja ehitatud tee, siis pinnasel sõitmine kahjustab seda enamikul ajal aastast. Hagejal on paadi vettelaskmiseks olemas võimalus lähedalasuvate sadamate kaudu.
6. Hanila Vallavalitsuse kinnitusel ei ole vald E.Valkiga sõlminud lepingut kinnistut läbiva tee avalikuks kasutamiseks andmiseks. Tegemist on erateega. 16.04.2002 korraldusega nr 95 on Hanila Vallavalitsus andnud E.Valkile ehitusloa Pivarootsi külas Jaani talu maale võrgukuuri ehitamiseks. Valla korraldus ehitusloa andmiseks on jõus. Võrgukuuri asukoht on piiranguvööndist tingitud piirangute tõttu kooskõlastatud kaitseala valitsejaga.
7. Matsalu Rahvuspargi Administratsioon on seisukohal, et jalgtee ei pea läbima looduskaitseala. Randa on võimalik pääseda Piiva kinnistu väljaspool looduskaitseala asuva osa kaudu. Keskkonnaamet on kinnitanud, et kaitsealuse looala säilimiseks ei peaks Jaani talu maad läbiv jalgtee olema kasutuses mere juurdepääsuteena. Selline juurdepääs on tagatud Piiva kinnistu kaudu. Hanila Vallavalitsus ei pea otstarbekaks ega mõistlikuks juurdepääsu määramist mereranda üle E.Valki kinnistu, sest selle jalgtee kasutamine hageja poolt on tekitanud konfliktsituatsioone ja ei ole mõistlik anda uuesti võimalust nende tekkimiseks, kui hagejal on olemas alternatiivne võimalus - jalgtee E.Rihvki kinnistu kaudu, mis on jalgsi minekuks vaid 100 m pikem. Kuna randa pääsemiseks on hagejal olemas võimalus E.Rihvki kinnistul asuva pinnasetee kaudu ja seoses loodukaitseala eritingimustega, ei saa pidada mõistlikuks teise jalgtee määramist Jaani kinnistule. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
8. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi Pärnu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
9. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusnorme. Maakohtus märkisid pooled läbivalt, et E.Rihvk ei ole kunagi teinud hagejale takistusi paadilautri kasutamiseks ja sinna juurdepääsemiseks üle E.Rihvkile kuuluva Piiva kinnistu. Sellest järeldub üheselt, et paadilautri kasutamise osas olid pooled jõudnud kokkuleppele ning et hageja ja E.Rihvk aktsepteerisid paadilautri olemasolu. Kohus aga leidis, et kokkulepe, millega E.Rihvk andis paadilautri hagejale kasutada, poolte vahel puudus, hagejal puudus valdus ja lautrit tegelikkuses ei eksisteeri. Selles osas ei ole kohtuotsus kooskõlas poolte poolt esitatud asjaolude ja väidetega ning on vastuolus menetluses tuvastatuga. Asjaolu, et hageja teostas faktiliselt võimu või valdust paadilautri asukohas, tõendab paikvaatluse protokoll, kus on märgitud, et paadilautri asukohas on kolm merre ulatuvat kividest ja kruusast kuhjatud kõrgendikku. Need on hageja poolt kuhjatud. Seadus ei sätesta paadilautri definitsiooni, mistõttu võib selleks olla mistahes rajatis. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja selgitust, mille kohaselt oli E.Rihvk hagejaga paadilautri ja selleni viiva tee kasutamise osas kokku leppinud. Kuivõrd E.Rihvk ei ole oma väidete kohaselt kunagi teinud takistusi paadilautri kasutamiseks, siis tunnistab ta selle olemasolu. Nimetatud asjaolude osas puudus pooltel vaidlus ja kohus on põhjendamatult andnud asjaoludele tõele mittevastava sisu.
10. Kohus ei analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja poolt 17.09.1998 esitatud taotlust Riiklikule Mereinspektsioonile koos E.Rihvki kooskõlastusega tõendina hageja valdusõiguse kohta. Nimetatud taotluses taotleb hageja luba ehitada, korrastada ja hooldada paadilautrit. Kostja nõusolek paadilautri korrastamise ja hooldamise kohta kõneleb vähemalt kaudselt pooltevahelise kokkuleppe olemasolust 6 paadilautri valdamise ja kasutamise kohta. Tõendite ühekülgset hindamist tuleb antud juhul lugeda oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, kuna see on viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Maakohus on otsuses pooltevahelisse kokkuleppesse puutuvaid asjaolusid valesti või ebapiisavalt tuvastanud, millega on rikkunud menetlusnorme. Kohus on piirdunud konstateeringuga, et hageja ei ole tõendanud oma valdust vaidlusalusele paadilautrile ja paadilautrini viivale teele, kuid ei ole selgitanud, miks ta ei pea avalduse tõendamiseks piisavaks hageja poolt esitatud tõendeid ning milliseid asjaolusid tuleks hagejal veel tõendada oma seadusliku valduse kohta. Puuduliku eelmenetluse tõttu saab asuda seisukohale, et hagejal ei olnud võimalik ega vajalik oma nõude tõendamiseks täiendavaid tõendeid esitada. Kuna E.Rihvk oli oma vastuväidetes ebakindel ja möönis hageja valduse ja nõude olemasolu, ei olnud hagejal vajadust enne E.Rihvki seisukohtade täpsustamist otsustada, kas on vajalik veel täpsustada asjaolusid ja esitada täiendavaid tõendeid.
11. Maakohus leidis ebaõigesti, et seaduslikku valdust tuleb tõendada hagejal. Hageja on märkinud maakohtus asjaolud, millest tulenevalt saab teha järelduse, et ta kasutab paadilautrit ja sinna viivat teed. Nimetatud asjaolu ei ole ka E.Rihvk vaidlustanud.

§ 34lg 2 kohaselt valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

Seega valduse tõendamisel tuleb eeldada valdaja heausksust, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Käesoleval juhul ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et hageja ei valda vaidlusalust paadilautrit, mistõttu tuleb eeldada, et hageja valdab seda seaduslikul alusel. Kohus on vastuolus seadusega leidnud, et hageja ei ole tõendanud oma valduse seaduslikkust paadilautri ja sinna viiva tee osas. 24. Maakohus jättis tähelepanuta hageja faktilised väited E.Valki osas. Hageja märkis, et alates 1970-ndatest aastatest on läbi E.Valkile kuuluva Jaani kinnistu viinud randa avalikult kasutatav jalgtee, kusjuures omanik peab taluma jalgtee kasutamist, kui see rajaneb väljakujunenud taval. Samuti tuleneb kitsenduse talumise kohustus Hanila Vallavalitsuse 14.09.1999 korralduse nr 279 p-st 5.1, mis kohustab tagama talumaid läbivail teedel takistusteta läbipääsu. Nimetatud teelõigule rajati seal liikumise takistamiseks kiviaed, suleti läbikäik okastraadiga ning ehitati „paadikuur“. Tänaseni ei ole olemasolevat jalgteed liikumiseks avatud. Vastavalt

§-le 155 ei või omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Seega kehtib kitsendus hoolimata sellest, kas see on kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena kantud või mitte ning E.Valk peab kõrvaliste isikute poolt jalgtee kasutamist taluma.

1. TsMS § 403 lg 1 kohaselt on kirjalikuks menetluseks vajalik mõlema poole nõusolek. Kohus määras menetluse jätkamise kirjalikus menetluses hageja seisukohta küsimata. Toimikust ilmnes, et kohus on pärast asja arutamise määramist kirjalikus menetluses kogunud ise tõendeid (nt ehitusregistri andmed lautri kohta) ja küsinud kostja seisukohti, kuid mille suhtes ei ole hageja arvamust küsitud, rääkimata kogutud tõendite edastamisest. Samas tugines maakohus otsust tehes eelkõige täiendavatele tõenditele. Sellega rikkus kohus hageja TsMS § 199 lg 1 p-st 4 tulenevat õigust anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste kohta, samuti sama sätte p-dest 5 ja 6 tulenevaid õigusi võtta osa tõendite uurimisest ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste põhjendustele. Kirjalik menetlus möödus sisuliselt hageja ja tema esindaja osavõtuta. Õigusliku ärakuulamise põhimõtet loetakse TsMS § 656 lg 1 p 1 järgi oluliseks menetlusõiguse normi rikkumiseks, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. 7 Vastused apellatsioonkaebusele
2. E.Rihvk vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. E.Valk palub jätta apellatsioonkaebuse tema osas läbi vaatamata või alternatiivselt jätta maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
3. Ringkonnakohus, ära kuulanud poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 657 lg 1 p 4 alusel osas, millega kohus jättis rahuldamata T.Annikve hagi E.Rihvki vastu kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmiseks ja kinnistusraamatusse selle kohta märke kandmiseks ning osas, millega kohus jättis rahuldamata T.Annikve hagi E.Valki vastu avalikult kasutatava tee kohta kinnistusraamatusse kande tegemiseks. Tühistatud osas jätab ringkonnakohus hageja nõuded läbi vaatamata. Muus osas jätab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
4. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõuded E.Rihvki vastu E.Rihvki kinnistule hageja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmiseks ja kinnistusraamatusse isikliku kasutusõiguse kohta märke tegemiseks ja nõue E.Valki vastu avalikult kasutatava tee kohta kinnistusraamatusse kande tegemiseks tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Selle sätte järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hageja eelnimetatud nõuetel puudub materiaalõiguslik alus.
5. Hageja soovib isikliku kasutusõiguse seadmist E.Rihvki kinnistule selliselt, et tal oleks võimalik ligi pääseda paadilautrile. Sisuliselt soovib hageja reaalservituudi (teeservituudi) seadmist.

§ 228

sätestab, et lisaks

§-des 225-227 sätestatule kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele reaalservituudi vastavaid sätteid. Seega, kui isiklik kasutusõigus on seotud sisult reaalservituudi teostamisega, kohaldatakse kasutusõiguse tekkimisele, lõppemisele ja sisule ka

§ 172-184¹.

Isiklik kasutusõigus tekib vaid servituudi kandmisega kinnistusraamatusse. Selleks tuleb esitada kinnistamisavaldus (

§ 62

¹) ning omaniku ja kasutusõiguse teostaja vahel notariaalselt tõestatud asjaõigusleping (

§ 64

¹), milles omanik ja kasutaja on kasutusõiguse seadmise ja kande tegemise suhtes kokku leppinud (

§ 173lg 1).

Seega on kinnisasja isikliku kasutusõigusega koormamiseks vaja kinnistu omaniku nõusolekut. Kui kinnisasja omanik ja isiklikku kasutusõigust sooviv isik kokkuleppele ei jõua ja pooled vastavat lepingut ei sõlmi, ei saa vastavat servituuti kinnistusraamatusse kanda.

§-dest 1 ja 5 tuleneva numerus clausus'e põhimõtte kohaselt sätestab seadus lisaks asjaõigustele ka nende tekkimise, lõppemise ja sisu. Isiklikku kasutusõigust kohtuotsuse alusel tekkiva reaalservituudina seadus ette ei näe. 30. E.Valki vastu esitatud kinnistusraamatusse avaliku tee kohta kande tegemise nõude esitamisel tugines hageja

§-le 155.

§ 53lg 1 järgi kantakse kinnistusraamatusse ainult seaduses ettenähtud andmed.

Seadus ei näe ette avalikult kasutatava tee kohta märke sissekandmist kinnistusraamatusse ja seda ei ole hageja õigustatud nõudma ka kohtu kaudu. 8

1. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu otsusele osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõuded E.Rihvki vastu kinnistul takistuse kõrvaldamise kohustamiseks, kohustamiseks võimaldada hagejal kasutada paadilautrit eesmärgipärasel viisil ja kohustamiseks hoiduda hageja valduse rikkumisest.
2. Põhjendatud on apellatsioonkaebuses märgitu, et kohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 436 lg-t 4, mille kohaselt ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Asja materjalist järeldub, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et paadilauter on olemas ja pooled olid kokku leppinud, et hageja võib seda kasutada (vallata). Toimikust ei nähtu, et kohus oleks juhtinud poolte tähelepanu võimalusele hinnata eeltoodud faktilisi asjaolusid teisiti. Kuna pooltel ei olnud vaidlust paadilautri olemasolu ja hageja õiguse üle seda vallata, ei võinud kohus tuvastada asjaolu, et paadilautrit ei ole olemas ja teha järeldusi, et valduse puudumise tõttu ei saa kostja hageja valdust rikkuda ning kui paadilauter olekski olemas, ei valdaks hageja seda seaduslikul alusel. Sellekohased põhjendused tuleb maakohtu otsusest jätta välja ja ringkonnakohus lähtub otsuse tegemisel sellest, et paadilauter on olemas ja hageja valdus on pooltevahelise kokkuleppe alusel seaduslik. 33.

§ 40

lg 3 järgi on valduse rikkumine valdaja takistamine asja üle tegeliku võimu teostamisel, samuti asja äravõtmise katse või ähvardus, kui on alust karta selle täideviimist. Ringkonnakohtu istungil 22.02.2011 kinnitas hageja esindaja, et asja lahendamisel tuleb lähtuda üksnes 19.03.2010 esitatud koondhagiavaldusest (II kd lk 202). Valduse rikkumiseks peab hageja koondhagiavalduse (II kd 58-60) kohaselt asjaolu, et E.Rihvk sulges hageja poolt rajatud tee ligipääsuks autoga. E.Rihvk on kogu asja menetluse kestel kinnitanud, et ta ei ole teinud ega tee hagejale takistusi paadilautri valdamisel, ta ei ole lautri juurde viivat teed sulgenud ega keelanud hagejal ja tema pereliikmetel minna ja viibida lautri juures. Ka hageja on apellatsioonkaebuses selgesõnaliselt märkinud, et pooled (st ka hageja) on maakohtu menetluses läbivalt märkinud, et E.Rihvk ei ole kunagi teinud takistusi hagejale ja tema perekonnaliikmetele paadilautri kasutamiseks ja sinna juurdepääsemiseks üle E.Rihvkile kuuluva Piiva kinnistu (II kd lk 152 alumise lõigu algus). Maakohus tuvastas paikvaatluse käigus, et vaidlusaluses kohas paiknev tee ei ole tee selle tavapärases tähenduses, tegemist on pinnaseteega, täpsemalt sisse sõidetud roobastega, teele pandud latid on kergesti teisaldatavad ja sellise järelduse võib ringkonnakohtu hinnangul teha ka foto (I kd lk 31) alusel. Kostja väitel loomade takistamise eesmärgil teele pandud latid ei takista ringkonnakohtu hinnangul hagejal paadilautrini pääsemist ega selle valdamist. Ka kostja mittenõustumist sellega, et hageja veab igapäevaselt loodusliku ja väga pehme pinnasetee kaudu mere äärde rasket merekaatrit, ei saa käsitleda hageja valduse rikkumisena. Valduse kasutamise kokkuleppe sõlmimise ajal 1998.a hoidis ja veeskas hageja kostja kinnistuga piirnevas rannas sõudepaati. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et pooled oleks kokku leppinud selles, et hageja võib igapäevaselt randa sõita ka järelhaagise ja raske merekaatriga. Selline tegevus kahjustab enamikul ajal aastast olulisel määral pinnast, nagu leidis paikvaatluse alusel põhjendatult ka maakohus ja kostja ei ole kohustatud seda taluma. Hageja saab kaatrit veesata vahetus läheduses asuvate sadamate kaudu (Sepa, Arani, Kogeri), kusjuures Kogeri sadamas on külaelanikele broneeritud lautrikohad. Hageja huvi sõita raskete mootorsõidukitega randa ei kaalu üles riigi, kohaliku omavalitsuse ega kostja huvi kaitsta loodust põhjendamatu rikkumise eest. Kuna hageja poolt valduse rikkumisena 9 esile toodud asjaolu ei leidnud tõendamist, on ringkonnakohus seisukohal, et E.Rihvk ei ole hageja valdust rikkunud ja tema valduse väidetavast rikkumisest tulenevad nõuded

§ 44lg 1 alusel ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.

34. Maakohus ei jätnud E.Valki vastu esitatud nõuete menetlemisel tähelepanuta hageja esitatud väiteid, nagu hageja apellatsioonkaebuses väidab. Kohus tuvastas õigesti, et E.Valki kinnistut ei läbi avalikult kasutatav tee. Nii Hanila vald, Matsalu Rahvuspargi Administratsioon kui ka Keskkonnaamet on leidnud, et jalgtee mere äärde pääsemiseks ei peaks läbima E.Valki looduskaitsealal asuvat kinnistut. Hagejal on võimalik kasutada jalgsi mere äärde pääsemiseks E.Rihvki kinnistul asuvat pinnaseteed. Hagiavaldusest ja muudest hageja esitatud menetlusdokumentidest ei nähtu põhjust, miks peaks hagejal olema mereni pääsemiseks täiendav võimalus ka E.Valkile kuuluva kinnistu kaudu. Hanila vald, Matsalu Rahvuspargi Administratsioon ja Keskkonnaamet ei pea sellist võimalust otstarbekaks ega mõistlikuks. Varasem tava minna mereni E.Valkile kuuluval kinnistul olnud jalgraja kaudu ei kaalu üles eeltoodud põhjendusi.

§ 155lg 1 ei kuulu antud juhul kohaldamisele.

Maakohus jättis hageja nõuded kohustada E.Valki taluma tema kinnistul lasuvat avalik-õiguslikku kitsendust – avalikult kasutatavat teed; kohustada E.Valki kõrvaldama tema kinnistul asuvalt avalikult kasutataval teelt takistus ja võimaldama kolmandatel isikutel tee kasutamist, põhjendatult rahuldamata ja selles osas ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu otsuse põhjendusi.

1. Asja materjalist ei järeldu, et maakohus oleks rikkunud TsMS § 403 lg-t 1, mille kohaselt võib kohus lahendada asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses. Kuigi 03.03.2010 kohtuistungi protokollis (II kd lk 55-57) ei ole märgitud hageja nõstumust sellega, et kohus jätkab menetlust kirjalikult, on kohus teinud sellekohase protokollilise määruse. Hageja ei ole protokolli parandamise taotlust TsMS § 53 alusel esitanud. Samuti ei esitanud hageja vastuväidet kohtu tegevuse kohta TsMS §-s 333 sätestatud korras, kui ta sai kätte maakohtu 25.08.2010 määruse, millega määrati asjas kirjalik menetlus ja määrati tähtaeg avalduste ja dokumentide esitamiseks (II kd t lk 102-103). Hageja esindaja kinnitas kohtumääruse kättesaamist 30.08.2010 (II kd lk 108). Asja lahendamist kirjalikus menetluses peab ringkonnakohus eeltoodu alusel seaduslikuks.
2. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited, et kohus on pärast asja arutamise määramist kirjalikus menetluses kogunud ise tõendeid, pidanud e-kirjavahetust kolmanda isikuga ja jätnud hagejale kohtu kogutud ja kostjate esitatud uued tõendid edastamata. TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest; pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda; pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus on eeltoodud menetlusnorme rikkunud. Samas ei too see rikkumine endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamist, sest kohus ei ole otsust tehes neile tõenditele ega seisukohtadele tuginenud. Maakohus ei rikkunud TsMS § 199 lg-s 1 sätestatud hageja õigusi ega TsMS § 656 lg 1 p-s 1 sätestatud õigusliku ärakuulamise põhimõtet.
3. Hagi osalise läbivaatamata jätmise ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kõik esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1, 168 lg 2 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. 10 Iko Nõmm Imbi Sidok Ande Tänav 11