Samas ei ole kaebajad taotlenud KSH läbiviimist. Kaebuse esitajate esindaja tsiteerib p-3 kaebajate kaebeõiguse all Riigikohtu HK 18.06.2010 a lahendist nr 3-3-1-101-09, et DP menetluse käigus on menetlustoimingute peale kaebamine võimalik kahe eelduse olemasolul. Kaebaja on leidnud, et tal on põhjendatud huvi, mis seisneb selles, et ta on planeeringuala vahetus läheduses elav isik, kelle elukeskkonda mõjutab asjaolu, mida sinna ehitama hakatakse ning kas sellele planeeringule tehakse ka KSH. Samuti märgib kaebaja põhjendatud huviks kahju nõude esitamise võimalikkuse põhjendusel, et haldusorgan on mõjutanud negatiivselt tema elukeskkonda jättes KSH tegemata.
lg 1 p 3 järgi korraldatakse keskkonnamõju strateegilist hindamist planeerimisdokumendi koostamise käigus enne selle dokumendi kehtestamist, kui see dokument on detailplaneering, mille alusel kavandatakse
lg-s 1 nimetatud tegevust või kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, on keskkonnamõju hindamine muudel juhtudel võimalik ka järgnevates menetlustes. Asjakohane on märkida, et ka kehtiva õiguse kohaselt (vt
S § 1, § 9 lg 12, ehitusseaduse § 24 lg 1, § 33 lg 61 ja § 34 lg 1 p 14) võib tegevusluba eeldavate projektide keskkonnamõju hindamine toimuda erinevatel menetlusetappidel: nii planeerimismenetluses, ehitusloa taotlemise kui ka kasutusloa taotlemise menetluses. Kuigi PlanS § 1 lg 5 kohaselt ühendatakse võimaluse korral keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlus planeeringu koostamise menetlusega, ei nõua osundatud säte keskkonnamõju hindamist vältimatult planeerimismenetluses.“
lg 2 p 1 eesmärki, see ei arvestaks kohustuslikus korras arvestamisele kuuluvaid keskkonnakaalutlusi. Enam ei saaks linnavalitsus seda küsimust
lg 1 kohaselt hilisemal planeerimismenetluses õiguspäraselt muuta; selle tõttu on tegemist olulise menetluseveaga, mis ei võimalda õiguspärast lõppotsust. KSH teostamisega saab välja selgitada olulised keskkonnamõjud: kas on põhjendatud üldplaneeringu muutmine; milline on selle mõju keskkonnale; kas olemasolev liikluskorraldus võimaldab liikluskoormust suurendada; kuidas mõjutab ümbruskonda kõrghaljastuse maharaiumine; kas see kahjustab rahvuspargi moodustamise ettepanekut; arvestada tuleb kõiki planeeringuid kumulatiivses mõjus.
lg 1 p 3, mille kohaselt keskkonnamõju strateegilist hindamist korraldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus, kui see dokument on detailplaneering, mille alusel kavandatakse käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud tegevust või kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, lähtudes käesoleva seaduse § 6 lõigetes 2–4 sätestatust.
lg 2 p 22 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga muuhulgas muu tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju. Vabariigi Valitsuse
lg 1 p 3 kohaselt KSH korraldamine kohustuslik (sellega kavandatakse eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga tegevust). Veel leiab kaebaja, et antud juhul
lg 1 p 2 alusel tuleb läbi viia KSH, kuna koostatakse üldplaneeringu dokumenti, sellisele järeldusele jõuab kaebaja seetõttu, et DP-ga muudetakse Tallinna linna üldplaneeringut. Seega on seadusest tulenev kohustus KSH läbi viia. 11. Kohus jääb seniesitatud selgituste juurde ja leiab, et iseenesest KSH algatamata jätmine käesoleval etapil ei saa rikkuda kaebajate õigusi ega tuua kaasa elukeskkonnale kahju, st puudub põhjendatud huvi esitada kaebus kohtule, seda enam, et kaebaja ei ole esitanud ka kohustamisnõuet algatada KSH
alusel. Kaebusest ei selgu ka üheselt, kuidas juba on saabunud keskkonnale kahjulikud tagajärjed ja et juba on selliselt tekitatud temale kahju ja ta soovib esitada kahjunõude. DP kavandamine iseenesest ei saanud põhjusta kahju, kuna DP algatamise kavatsus ruumilisi muutusi ega ka muid kahjulikke mõjutusi vahetult ei põhjusta. Mõjude saabumist saab hinnata, kui DP kehtestatakse, et hakatakse ehitama. Linna infrastruktuuri väljaarendamine, teede ehituse küsimused ja selles valdkonnas väidetult aset leidvad üldised 6 puudujäägid linna planeerimisel, sj ka Pirital, ei ole vahetult seotud käesoleva DP-ga. mis lahendab konkreetse koha ja lähiala ning kontaktvööndiga seonduvad küsimused. Konkreetne planeering saab käsitleda ainult planeeritaval maa-alal rakendatavaid meetmeid. Kas planeeringuala sisene liikluskorraldus hakkab mõjutama märkimisväärselt kontaktvööndi peamiste liikluseks kasutatavate tänavate liiklusvooge, selgub läbi erinevate uuringute. Linna poolt üldise liiklusolukorra reguleerimine on võimalik ja kohustuslik ka ilma selle DP-ta ning kaebajal on käesolevalt kavandatud planeeringuvaidlusest sõltumatult võimalik nõuda oma huvide tagamist. Kaebaja ei ole kaebuse esitamise ajaks veel ühtegi pöördumist teinud, et väita menetluslike õiguste rikkumist. 12. Keskkonnamõjude strateegiline hindamine ja selle kohustuslikkus.
lg 1 p 2 nõuab KSH kohustuslikku läbiviimist, kui kehtestatakse dokument, milleks on üldplaneering. Käesolevalt ei kehtestata üldplaneeringut. Planeerimisseaduses eristatakse üksteisest üldplaneeringu kehtestamise otsust üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamise otsusest, seega ei ole võimalik kaebaja nimetatud ja seaduses nimetatud juhtumeid võrdsustada. Seejuures Tallinna linna üldplaneeringu muutmine linna ulatuses võib olla vähese ulatusega, ta saab puudutada vaid ühte või mitut konkreetset kinnisasja ja menetluslikult keeruka ning pikaajalise, menetlusosaliste jaoks kuluka menetluse läbiviimist ei saa pidada kohustuslikuks keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärki silmas pidades. Seotult ettevaatusprintsiibiga viitab kohus Riigikohtu HK lahendile nr 3-3-1-15-08, milles märgitakse, et „Käesoleval juhul ei ole kohtu otsustus põhjendatav ka ettevaatusprintsiibi rakendamise kaudu, sest konkreetsetes oludes ei ole täidetud selle printsiibi rakendamise eeldused. Tegemist ei ole olukorraga, kus võimaliku kahju tõenäosus ja kahju iseloom oleksid sedavõrd ebaselged ja teaduslikult ettenägematud või rakendusuuringutega määratlematud, et see tooks kaasa ettevaatusprintsiibile omaseid muudatusi tõendamiskoormises ja tõendamisesemes“. Detailplaneeringu mõjud on reeglina hinnatavad olukorras, kus üldplaneeringuga on kahju tõenäosused ja iseloom juba kontrollimist leidnud ning on võimalik muude vahenditega teha kindlaks, kas kavandatud DP toob kaasa mõjutusi, mis tuleks lisaks kindlaks teha KSH menetluses.
lõikes 1 nimetatud juhtumiga kavandatav planeering võrreldav ei ole.
lg 2 näeb ette keskkonnamõju hindamise kaalumise vajaduse juhtumid, seega on tegemist mitte seadusest tuleneva kohustusliku KSH läbiviimisega. Planeeringuga kaasnevaid mõjutusi saab hinnata konkreetse DP puhul nii selle algatamisel kui ka planeerimismenetluse käigus tehtud uuringutega. Korralduse nr 126-k andmetel kavandatakse ehitamist maa-alale, mis juba on olnud aktiivses kasutuses ja seotud üritusega suurtele rahvamassidele (näituse korraldamine) ja loodusvarude taastumisvõime ja looduskeskkonna vastupanuvõime hindamisel arvestatakse juba inimtegevuse poolt mõjutatud tiheasustusalas paikneva keskkonnaga. Korraldusest nr 126.-k nähtubki, et ehitustegevus seotakse ka olemasoleva teedevõrgu arenguga ja tehakse vajalikke uuringuid. See tähendab, et KSH on üks neist võimalustest, kuidas teha kindlaks planeeringu elluviimiseks olulised asjaolud. Kaebusest ei nähtu, et objektipõhiselt oleks planeeringualas rajatavatest objektidest mõni selline, mis vajaks seaduse kohaselt KSH algatamist. DP algatamist on põhjendatud ja seal on märgitud, missugused uuringud tuleb teostada ja et tegemist ei ole asustamata alaga. Kaebaja väide, et seal puudus kompaktne elamuala ei ole täpne, kuivõrd nähtub, et tegemist on asustatud alaga, tegemist on tiheasustatud linnaruumi alaga ja kaebaja elab juba selles rajoonis või asumis. 7 Kavandatav DP ei ole vastuolus Tallinna üldplaneeringuga, vaid sellega soovitakse muuta üldplaneeringut. Asjaolud, kas messikeskuse üleviimise kohta puuduvad tõendid ei ole asjassepuutuv. Ka ei ole määravat tähendust küsimusel, kuidas peaks nn uus kinnistu omanik oma varaga ümber käima. See, kuidas arvestatakse avaliku huviga ja kinnistu omaniku huvidega, ongi DP küsimus ja kas puhkeehitiste ala muutmist segahoonestusalaks tingib avalik või erahuvi, ei ole KSH küsimus. DP koostataksegi selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine, selline eesmärk ei kao ka põhjusest, kui üldplaneeringut tuleb muuta. Veel märgib kaebaja, miks tema ei pea planeeringut otstarbekaks, kuid see ei selgita, miks läbi KSH teostamise need probleemid kaoksid ja miks seda hinnangut ei saaks anda, kui DP algatatakse plaanitud viisil. Kohus selgitab, et tegemist on alles lähteülesandega, mis võib suuresti muutuda ja siinkohal on omavalitsusel kaalutlusõigus, mida ta soovib planeeringualal näha. Kohtupraktikast tuleneb nõue, et üldplaneeringu muutmise vajadust tuleb eriliselt põhjendada, kuid arvestada tuleb, et linnal on õigus ja võimalus otsustada otstarbekuse üle. Seda ka tehakse ning juba käesolevalt on selge, et elanikkonna tihendamine Tallinna linna piires, sj ka Pirita linnaosas on vajalik ja võimalik avalikes huvides. Kooskõlas Tallinna ja Pirita linnaosa üldplaneeringuga on eesmärk, et linnale jätkusuutlikuks arenguks soovitakse elanikud koondada linna äärealadelt kesklinna lähedusse, et ära hoida suurenevat koormust transpordile ja liiklusele; eeldatakse, et hakatakse kasutama rohkem ühistransporti; tootmisalad viiakse kesklinna piirkonnast kaugemale; koondatakse võimalusi võtta kasutusele tiheasustusaladel vabu ressursse. Kohus ei saaks siinkohal asuda haldusorgani asemele ja määrata, et KSH on vajalik. Kaalutlusotsuse õiguspärasuse kontrollimisel peab kohus hindama, kas planeeringuga kaasnevad positiivsed mõjud on usutavad, kas nad on sedavõrd kaalukad, et kaaluksid üles kaebaja õigused isegi juhul, kui kehtivaid keskkonnanäitajatega seotud piirnormide ületamised on võimalikud ja need ei ole suured. Viidates Riigikohtu HK selgitusele 19.04. 2007 a lahendis nr 3-3-1-12-07 tehtud järeldustele on oluline märkida, et kohus leiab, et üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Sellise otsuse kohtulik kontroll on piiratud, kuivõrd kohus ei saa hinnata planeerimisotsuste otstarbekust. Isikud, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel õigustatud nõudma eelkõige õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. Kohtuotsuses lisatakse veel, et Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma. Kuigi kaebaja märgib veel, et elukeskkonda hakkab kahjustama liikluskoormus, see ka suureneb; pole analüüsi koormuse kohta ja lisanduva koormuse kohta, kumulatiivset mõju pole analüüsitud; elanike arv suureneb; AS K –Projekt töö 2010 a Pirita tee kohta kinnitab ummikute olemasolu ja lisandumist; ummikud saab vältida vaid siis, kui enne ehitatakse välja Russalka ristmik ja Põhjaväil ja sj arendajale ei panda liiklussõlmega seotult kohustusi; elukeskkonda mõjutab kõrghaljastuse likvideerimine ja rahvuspargi idee realiseerimine ei ole enam võimalik, on kohus juba selgitanud, et need on DP küsimused ja kohalik omavalitsus saab need probleemid lahendada, kuigi kaebaja leiab, et ilma KSH teostamiseta ei ole see võimalik. Arendajale ei saakski panna kohustusi liikluse üldise korralduse osas, veel on ka teadmata, et ehitamine algab enne, kui nt Russalka ristmik välja ehitatakse või nt Põhjaväil. Seega nähtub kohtule, et kaebaja on siiski aru saanud, miks hetkel KSH kasuks ei ole otsustatud. Kaebaja möönab, et
lg 1 ei nõua DP koostamisel üldjuhul KSH-d, kuid ekslik oli kaebaja arusaam, et vajalik on see
Kohus selgitas, et sellist dokumenti ei ole koostatud. 8 Kuigi kaebaja märgib veel, et KSH on kohustuslik tulenevalt
lg 1 p 3, kuna kavandatav tegevus on olulise keskkonnamõjuga lähtudes
lg 2-4 sätestatust ja kaebaja lisab, et
lg 2 p 22 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga ka muu tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju, jääb kohus seisukohale, et siinkohal on linnal hindamisruum. Kuna kaebaja möönab, et kui asuda seisukohale, et KSH korraldamine ei ole kohustuslik, siis vajadusel tuleb keskkonnamõju hinnata ka siis, kui üldplaneeringus tehakse muudatusi. Vabariigi Valitsuse 29.08.2005.a. määrusega nr 224 § 13 p 2 kohaselt tuleb kaaluda KSH vajalikkust linna arendustööde (nt elamurajooni) puhul. Kaebaja lisab, et kahtlemata on tegemist uue elamurajooniga. Kohus juba selgitas oma positsioone ja lisab juurde, et kohtule nähtub, et kavandatakse Pirita tee 28 kinnistu ja Maarjaheina tänava äärsete kruntide ning lähiala DP koostamise algatamist, st tegemist on olemasoleva elurajooniga, mille hoonestustihedus tõuseb, seal on olemas infrastruktuur ja ehitatakse alal, kus juba on ehitised, st ei ole tegemist siiski olukorraga, mil tekib nn uus elamurajoon asustamata piirkonda, kuhu ei ole keegi veel ehitanud ja kuhu hakatakse rajama kõiki kommunikatsioone, infrastruktuure ja elamurajoonile vajalikke muid ehitisi/rajatisi. Käesolevaks ajaks ei ole planeeringudokumentides, nt Tallinna linna või Pirita linnaosa üldplaneeringus, ka mitte Tallinna linna ehitusmääruses kasutatud enam terminit elamurajoon, kuid kohtu arvates ei tähenda see olukorda, mil ei saaks hinnata tekkivat olukorda. Kohus juba märkis, et Tallinna linnaruumi mõistes on tegemist väikse planeeringualaga ja DP muudab üldplaneeringut. Linna arengukava kohaselt Pirita linnaosas pole veel ära kasutatud elamuehituseks olemasolevad ressursid ja elanike arvu suurendamiseks on ressurss olemas, leitakse lahendusi, Tallinna jätkusuutlikkuse arengu huvides aeglustada valglinnastumist ( vt nt Tallinna Linnavolikogu otsus 17.09.09 nr 179, lisa 9, seletuskirja lühikokkuvõte alajaotus vastuväited nr 4, kus selgitatakse, et linnaosa elanike arvuks on kavandatud u 12 000 nimest, senine juurdekasv on u 8000 inimese tasemel). Kaebaja enda viidetel planeeringu võimalust kontrollitakse läbi erinevate õiguslike regulatsioonide (transport, puude raie ja hooldus, lasteaia ehitamisele ettenähtud nõuded, parkimise korraldamise arengukava jne). Kaebajal ei ole andmeid või tõendeid, et seal on juba kaitsealused objektid, mida kavatsetakse hävitada. Kaitsevööndisse jäävad juba rajatud hooned ja kaitsevööndisse hooneid ei rajata; ette nähakse rohealad ja nende sidusus teiste rohealadega. Kavandatu alles seab sihid, selleks koostataksegi planeeringumenetluses dokument, millest lähtudes koostada skeem, et alles alustada dialoogi üldsusega. Kaebaja ei nimeta ühtegi objekti, mis võiks nt hädaolukorra puhul avaldada kahjulikku mõju keskkonnale (nt avarii korral pääseks valla kiirgus, muu kahjulik aine). Üldplaneeringus fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud kohaliku omavalitsuse ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada ÜP muutmise ettepaneku ja DP algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. DP võib põhjendatud vajadusel sisaldada ÜP muutmise hindamist, kuid tegemist ei ole veel olukorraga, kus KSH on seadusega ette nähtud. Kui kaebaja möönab omavalitsuse kaalutlusõigust, siis ei saa samas väita, et seadusega on omavalitsus juba kohustatud KSH läbi viima ja lõppotsus ei saa olla õiguspärane. Kui omavalitsus leidis, et on piisava teave olemas ja seda saab koguda ka muudel meetoditel edaspidiselt, siis ei saaks siin toetuda veel ka nn ettevaatusprintsiibile. Kohus oli seda selgitanud ka seotult EÕK taotlusega, kuid kaebaja oma kaebust ei muutnud. Kohus on eelnevalt kaebajale ka selgitanud, et kui mööndakse lõppotsuse õiguspärasuse võimalikkust, siis ei saa rikkuda DP märgitud otsustus kaebaja õigusi. Kaebaja viitab ka ise, et
Viidates Vabariigi Valitsuse määrusest nr 224 § 13 p 2 tulenevale nähtub, et siinkohal on tegemist kaalutlusotsusega. PlanS § 9 lg 2 p-st 8 tulenevalt määratakse detailplaneeringuga vajaduse korral ehitised, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja läbi viia keskkonnamõju hindamine. Kuid ka sellisel juhul saab keskkonnamõju hindamise läbi viia hiljem. Kuna koostamisel ei ole eeltoodust strateegiline planeerimisdokument, siis
9 Strateegilise dokumendi muutmisel on haldusorganil kaalutlusõigus, kas KSH tegemine on vajalik või mitte (
See, et kaebajal võib tekkida vajadus vaidlustada ka järgnevaid planeerimisdokumente, ei anna alust pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise vajadust ei saa muuhulgas välistada ka siis, kui KSH algatatakse; kohtusse pöördumise vältimatul vajadusel tuleb seda teha nii ühel kui teisel juhul. Kaebaja esitatud ja kaebusele lisatud andmetel puudub õiguslik alus nõuda planeerimismenetluse raames keskkonnamõju strateegilist hindamist ja seda koheselt. Omavalitsusorgan võib ise jõuda äratundmiseni, kas muude planeeringutega seotult on see vajalik ja kas esineb olukord, mil mõjutusi ei ole võimalik kindlaks teha muude vähem kulukate ja mahukate viisidega. Asjaolu, et kaebaja ei ole saanud osaleda KSH menetluses, tuleneb sellest, et sellist eraldi menetlust ei ole algatatudki, kuid see ei tähenda takistust osaleda DP menetluses, avaldada arvamust keskkonnatingimuste suhtes, kaasa rääkida oma elurajooni arengutes. Keskkonnatingimuste ja ruumilise arengu suhtes on arvamuse esitamiseks erinevaid võimalusi ja ükski seadus ei kinnita, et seda tuleks teha vaid läbi konkreetse KSH menetluse. Kaebajal on võimalik keskkonnasjade otsustamisel osaleda nii siis, kui algatatakse KSH mistahes planeeringu etapis või ka siis, kui seda ei algatata, kuna siis osaleb ta planeeringumenetluses ja saab esitada kõik oma seisukohad, mis ta keskkonnakaitselisest aspektist peab vajalikuks esitada. DP algatamise ettepaneku võib teha igaüks. Kaebaja ei ole ise sellist ettepanekut teinud, see ei tähenda aga, et tema võimalusi osaleda keskkonnaasjade algatamisel juba takistatakse. HKMS § 7 lg 1 ei näe ette, et kaebuse esitamine on võimalik põhjusest, et vältida edasisi kohtuvaidlusi. HKMS § 7 lg 1 näeb ette, et kaebust saab esitada, kui isikute õigusi rikutakse. Nn preventiivselt ei ole võimalik käesoleva kaebusega vältida kohtusse pöördumisi, kui see on siiski vajalik. Planeeringute, sh detailplaneeringute valdkonnas on kohtulik kontroll oma ulatuselt piiratud. Küsimus sellest, mida planeeringualale rajada, saab otsustada planeeringu kehtestamisel haldusorgan. See tähendab, et detailplaneeringuga hõlmatud ühtse funktsionaalse eesmärgiga seonduvate hoonete ja rajatiste kompleksi ehitamise otsustab omavalitsus. Kaebaja on ka ise kaebuses möönnud, et planeeringu algatamine ilma KSH –d algatamata, võib rikkuda tulevikus subjektiivseid õigusi ja ka kahju kohta on märkinud, et see võib tekkida. Seega ei saa olla kaebajal põhjendatud huvi esitada kaebus tema toodud asjaoludel. Oletus, et KSH menetlus aitab tal efektiivsemalt kaitsta enda õigusi vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses, ei ole asjakohane. Planeeringumenetluses lahendatakse kaebaja poolt tõstatatud keskkonda puudutavad küsimused olenemata sellest, kas KSH menetlus on algatatud või mitte. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa tuvastamiskaebuse põhjendatud huviks olla umbmäärane kahju hüvitamise taotluse esitamise soov kunagi tulevikus. Tallinna Ringkonnakohus on 04.01.2008 määruses nr 3-07-776 märkinud, et vaidlustatud tegevuse õigusvastasuse tuvastamine peab aitama isikul kaitsta enda õigusi. Hilisema kahjunõude esitamise soov ei ole tuvastamisekaebuse esitamisel põhjendatud huviks, kui kahjunõude rahuldamise väljavaated on väikesed. Käesolevalt ei näe kohus võimalust esitada veel ka kahjunõuet. Kahju saaks põhjustada õigusvastase DP kehtestamine või selle elluviimine. Tartu Ringkonnakohus on 21.02.2002 otsuses haldusasjas nr 2-3-47/2003 märkinud, et detailplaneeringu koostamisel ei pea läbi viima keskkonnamõju hindamist keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse mõttes eraldi menetlusena, vaid keskkonnamõju hindamine on üks osa detailplaneeringust. See tähendab sisuliselt, et keskkonnamõjude hindamine planeerimismenetluses toimub tavamenetluse raames ja ainult keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud juhtudel viiakse läbi eraldi menetlus. Millal täpselt nimetatud keskkonnamõjude hindamise menetlus vajadusel planeerimismenetluse raames läbi viiakse, on juba planeerimismenetluse läbiviija otsustada, kuid see tuleb läbi viia enne vastava loa väljastamist ehk planeerimisotsuse langetamist. PlanS § 9 lg 2 p-st 8 tulenevalt määratakse detailplaneeringuga vajaduse korral ehitised, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja 10 läbi viia keskkonnamõju hindamine. Sellisel juhul viiakse keskkonnamõju hindamine läbi pärast detailplaneeringu kehtestamist. Seega pole välistatud, et edasise detailplaneeringu menetlemise ajal otsustatakse, et keskkonnamõju hindamise läbiviimine on vajalik. Kehtiv õigus kinnitab, et detailplaneeringu menetluse käigus on menetlustoimingute peale kaebamine võimalik, kui selle näeb otseselt ette seadus. Kaebaja möönab võimalust, et ta saab siiski osaleda DP menetluses, kuigi sooviks välistada edasisi vaidlusi, mis ei ole aga võimalik. Kui KSH-d ei algatatud, siis ei saa rikkuda kellegi õigusi asjaolu, et sellises menetlus ei saa isik osaleda. KSH algatatakse seaduses sätestatud juhtudel. Kaebusest ei nähtugi, et kaebajad oleksid pöördunud haldusorgani poole taotlusega algatada KSH, et oleks võimalik ette heita, et on jäetud seisukoht arvestamata ja sellest tulenevalt juba saaks esitada nõudeid. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust igal kahtluse juhtumil keelata DP. Ettevaatusprintsiibi osas esitas kohus oma selgitused juba eelnevalt. Kaebuse esitajal puudub õiguspärane ootus keelata ehitamine teise eraomaniku kinnistule; KSH-d ei ole vajalik selleks, et teha kindlaks, miks peaks kaebuse esitajate huvi oma kinnisasja valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks olema kuidagi suurem või tähelepanuväärsem, kui kolmanda isiku huvi ehitada. Tallinna linna ehitusmääruse § 24 p 2 kohaselt peab ehitis oma lahenduselt arvestama Tallinnas väljakujunenud arhitektuuri- ja ehitustavadega ning oma välisilmelt vastama piirkonna või lähiümbruskonna eripärale ja kujunduslikule stiilile. Ehitusmääruse § 3 lg 1 kohaselt peab ehitis olema projekteeritud hea ehitustava kohaselt ja olema ohutu. Sama nõude sätestab EhS § 3 lg 1. Kõik need meetmed peavad olema lahendatud edasises menetluses ja tagama õiguspärase ehitamise, need küsimused ei olegi vahetult KSH küsimused. Õiguslikud võimalused kaitsta oma õigusi ja huvisid näeb ette planeerimismenetlus ka siis, kui KSH ei ole algatatud. Seega ei ole tekkinud ka olukorda, mil juba saaks kõnelda konkreetses DP menetluses nt menetluslike õiguste rikkumisest. Kuivõrd Riigikohtu eelviidatud lahendist lähtudes tuleks vaadata, kas KSH kui „menetlustoiming on kohustuslik ning kas selle sooritamata jätmine toob kaasa ebaõige otsustuse keskkonda mõjutava objekti (tehase) rajamise suhtes“, siis nähtub kohtule, et käesolevas kaebuses ei kavatseta linna ehitada tehast, ka ei koostatud planeerimisdokumenti, milleks on üldplaneering (kaebaja väide), vaid kavatsetakse DP-d, mil omavalitsusel on kaalumisõigus, kas KSH algatada, teha seda hiljem või jättagi tegemata. Planeeritavatest objektidest ei nähtu ohtu ka siis, kui tekiks avarii. Tegemist on linnakeskkonnas tavaliste objektidega, millest ka avarii korral ei tuleneks teistsugust /ebatavalist mõjutust keskkonnale ja ümbritsejatele, kui see nt tekiks juba olemasolevate hoonete avarii korral. Seotult ettevaatusprintsiibiga viitas kohus Riigikohtu HK lahendile nr 3-3-1-15-08. Keskkonnale avaldatava mõju strateegiline hindamine on kohustuslik üksnes seaduses sätestatud juhtudel. PlanS § 1 lg 5 alusel korraldatakse planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilist hindamist
alusel.
lg 1 kohaselt ei ole linnavalitsuse algatatud DP realiseerimisel keskkonnamõju strateegiline hindamine kohustuslik kaebaja viidatud õiguslikel alustel ja nimetatud põhjustel või tema esitatud materjalide alusel.
lg 2 kohaselt kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta on võimalik. Kaebaja ei saavutaks haldusmenetluses ka eelist, seda eesmärki ei lubaks ka halduskohtusse pöördumise normid HKMS § 7 lg 1 tulenevalt. Riigikohus on ka selgitanud, et kehtiva õiguse kohaselt (vt
S § 1, § 9 lg 12, ehitusseaduse § 24 lg 1, § 33 lg 61 ja § 34 lg 1 p 14) võib tegevusluba eeldavate projektide keskkonnamõju hindamine toimuda erinevatel menetlusetappidel: nii planeerimismenetluses, ehitusloa taotlemise kui ka kasutusloa taotlemise menetluses. Kuigi PlanS § 1 lg 5 kohaselt ühendatakse võimaluse korral keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlus planeeringu koostamise menetlusega, ei nõua osundatud säte keskkonnamõju hindamist vältimatult planeerimismenetluses. Seega ei ole välistatud, et KSH teostatakse hoopiski muus etapis, st kui omavalitsusorgan teeb sellise kaalutlusotsuse. 11 Kohus ei pea kaebaja eest kaaluma neid asjaolusid, mida kaebusest ei nähtu. Kuna kaebaja ei ole suutnud osundada asjaoludele, mis veenvalt kinnitaks juba praegu planeeringu kehtestamise negatiivset mõju kaebaja õigustele ja vabadustele ega ka muule kaebajaga seonduvale põhjendatud huvi olemasolule, sj nähtub, et haldusorgan alles seab enda ees ülesanded, mida hakatakse realiseerima ning kaebaja ka ise ei nõuagi KSH läbiviimist, siis leiab kohus, et kaebajal puudub korraldusega nr 126-k p 5 ja selle alapunktides märgitud menetlustoimingu vaidlustamiseks kaebeõigus ja põhjendatud huvi ja kaebaja ei saavutaks ka eesmärki, et DP-d üldse ei hakata menetlema. Kõikide muude DP-de ja kumulatiivsete mõjude suhtes Pirita linnaosas saab kaebaja esitada oma ettepanekuid, kuivõrd konkreetse DP küsimuse arutamisel ei saaks kohus mõjutada teiste DP olemasolu või õiguspärasust ning linnaruumi arengut. Seega kohus tagastab kaebuse selle esitajale HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel, kuna kaebuse esitajal ei saa lähtuvalt kehtivatest seadustest ja kohtupraktikast ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. 13. EÕK taotlus. Koos kaebusega on esitatud kohtule ka esialgse õiguskaitse taotlus, mille kohus jättis oma 10.03.2011 määrusega käiguta. 17.03.2011 esitas kaebuse esitaja esindaja kohtule teate, mille kohaselt kaebaja loobub esialgse õiguskaitse taotluse esitamisest. Eeltoodust tulenevalt ei tule kohtul kaebaja poolt esitatud esialgse õiguskaitse taotlust lahendada. 14. Riigilõiv Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu HKMS § 84 lg 4 p 2 tulenevalt tagastamisele. Karin Kalmiste Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.