← Eesti

3-09-2942/52

Obsah (6)§ 1051§ 148§ 109§ 111§ 150§ 149

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 13. jaanuar 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-0

) § 150 p 3 ja ATS § 118 lg 2 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. 2. Tuginedes

§-dele 148, 149 ja 150 p 3 määrati Tallinna Vangla direktori 30.11.2009 käskkirjaga nr 832-p vangistusosakonna inspektor-kontaktisik S. R. 30.10.2009 teenistuses joobnuna viibimise eest ATS § 84 p 1 ja § 118 lg 2 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine alates 07.12.

  1. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse sisekontrolöri juhataja ülesannetes M. T. poolt 30.10.2009 koostatud joobeseisundi tuvastamise protokollist nähtuvalt oli S. R. kontollimise ajal alkomeetri AlcoQuant 6020 (nr A103477 kalibreeeritud tähtajaga kuni 08.04.2010) näit 0,22 mg alkoholi ühes liitris väljahingatavas õhus. Väliseid joobetunnu- seid ei olnud. S. R. nõustus alkomeetri näiduga, täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist ei nõudnud ja märkis lahtris „Uuritava seletus“: „Tarbisin alkoholi 29.10.09, viina, kogust ei oska öelda“. S. R. märkis 10.11.2009 seletuskirjas, et „30.10.
  2. a. hommikul tundsin ennast veidi halvasti, kuna toit, mida pakuti, oli erinev ning seetõttu ei võtnud hommikul laskmisest osa. Sellest oli teavitatud ka laskmise läbiviijat R. A.. Sellest tulenevalt viibisin sauna majas soojas ning jalutasin ringi“. Distsiplinaarmenetluse käigus nõudis menetluse läbiviija S. R. selgitust alkoholi tarvitamise asjaolude kohta relvastatud üksuse treeninglaagris viibimise ajal, kuid ta loobus oma õigusest selgitusi anda. S. R. pani toime ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo, viibides teenistuses joobnuna. Kuna ATS ei täpsusta, mida täpselt joobe all mõeldakse ja kuidas joovet peab tuvastama, tuleb alkoholijoobe mõiste sisustamisel lähtuda liiklusseaduse (LS) § 20 lg-test 3 ja 4 nende koosmõjus. Sellest tuleneb, et kui isikul on teenistuses viibimise ajal ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi 0,1 milligrammi või enam, siis on tegemist distsiplinaarsüüteoga, mis seisneb teenistuses joobnuna viibimises. Distsiplinaarkaristuse määramisel võeti arvesse, et S. R. oli kehtiv distsplinaarkaristus – 09.10.2009 käskkirjaga nr 676-p määratud noomitus teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise (kinnipeetava kohta iseloomustuse mittetähtaegse koostamise) eest. S. R. ei väljendanud kahetsust alkoholijoobe tunnusega teenistuses viibimise fakti suhtes. Kuna S. R. loobus seletuse andmise õigusest nii selle kui ka eelmise distsiplinaarmenetluse käigus, näitab see menetluse läbiviija veendumuse kohaselt tema soovimatust teenistuskohustuste täitmisel tehtud vigu tunnistada ja neist vajalikke järeldusi teha. Süüd raskendavaks asjaoluks on rikkumise toimepanemine relvastatud üksuse treeninglaagris, kus väljaõpe oli seotud tulirelvade kasutamisega ning kus joobeseisundis või joobetunnustega viibimine oleks võinud kergesti tekitada julgeolekuriske nii temale endale kui ka teistele laagris viibinud isikutele. Kui vanglaametnikele alkomeetriga tehtud kontrolli positiivsed tulemused oleksid avalikkusele teatavaks saanud, oleks see kahjustanud kogu vanglasüsteemi mainet. Süüd kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud.
  3. S. R. palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada Tallinna Vangla direktori 30.11.2009 käskkiri nr 832-p, ennistada teda teenistusse ja mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebuse põhjendused: Distsiplinaarmenetluse materjalidest selgub, et vanglate relvastatud üksuse treeninglaagri teisel päeval kella 09.30-st kuni 10.40-ni kontrollisid Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse sisekontrolör M. T. ja kontrolör T. K. ning vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja P. P. osavõtjatel võimalikku alkoholi joovet, juhindudes siseministri 22.06.2009 määrusest nr 20 „Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord.“ Alkomeeter AlcoQuant 6020 on indikaatorvahend, mis 2

(10)3-09-2942 määruse § 1 lg 2 järgi peab alkoholijoobe kontrollimiseks ja tuvastamiseks olema regulaarselt kontrollitud. Materjalides puudub dokument, mis tõendaks, et alkomeeter AlcoQuant 6020 vastab nimetatud nõudele. Distsiplinaarmenetluses on märgitud, et 30.10.2009 kell 10.32 koostas M. T. joobeseisundi tuvastamise protokolli, millest nähtub, et kaebaja kontrollimisel oli alkomeetri AlcoQuant näit 0,22 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus. Väliseid joobetunnuseid ei tuvastatud. Menetleja ei uurinud piisavalt tegelikke asjaolusid. Esmalt mõõtis kaebajal alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus P. P. indikaatorvahendiga, mille marki kaebaja ei tea. Indikaatorvahend näitas alkoholisisaldust väljahingatavas õhus 0,18 mg/l, kuid seda ei fikseeritud. Seejärel suunati kaebaja autosse, kus M. T. teostas uue mõõtmise indikaatorvahendiga, mis näitas alkoholisisaldust väljahingatavas õhus 0,22 mg/l, mis protokolliti. Siseministri 22.06.2009 määruse nr 20 § 2 lg 2 kohaselt teostatakse indikaatorvahendiga üks puhumine. Vajadusel teostatakse uus puhumine. Jääb arusaamatuks, miks indikaatorvahendid lühikese aja jooksul näitasid erinevat tulemust. Kaebajale ei näidatud ka, kas indikaatorvahendid on nõuetekohaselt taadeldud. Joobeseisundi tuvastamise protokolli koostamise ajal ei tutvustatud kaebajale tema õigusi, kuigi indikaatorvahendi kasutaja on siseministri 22.06.2009 määruse nr 20 § 1 lg 3 alusel kohustatud enne alkoholijoobe kontrollimist ja tuvastamist selgitama kontrollile allutatud isikule politseiseaduse (PolS) § 158 lg-tes 2 ja 4 sätestatud õigusi. Seetõttu ei osanud kaebaja nõuda täiendava meditsiinilise joobeseisundi tuvastamist ja oma seadusest tulenevaid õigusi realiseerida. Asjaolude ebakorrektne kirjeldus distsiplinaarmenetluses näitab menetluse pealiskaudsust. PolS V2 peatükk määratleb politseiametnike ülesanded joobeseisundi tuvastamisel. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe vanglaametnikele ette õigust kontrollida vanglaametnike alkoholijoovet indikaatorvahendiga.

§ 1051

kohaselt vanglateenistusse kuuluvad Justiitsministeeriumi koosseisus vanglateenistuse ülesannete täitmiseks ettenähtud ametikohad. Seega laienevad Justiitsministeeriumi vanglate osakonna ametnikele samad õigused ja kohustused nagu vanglaametnikele ning Justiitsministeeriumi ametnike tegevus alkoholijoobe tuvastamisel indikaatorvahendiga oli õigusvastane. Kaebaja ei loobunud õigusest selgitusi anda, vaid kirjutas 10.11.2009 seletuskirja, milles märkis, et tundis ennast 30.10.2009 kehvasti ja seepärast ei võtnud laskmistest osa. Sellest teavitas ta laskmiste läbiviijat R. A., kes kinnitab kaebaja ütlusi 12.11.2009 seletuskirjas. Justiitsministri 12.12.2002 määruse nr 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord" § 4 lg 1 kohaselt nimetab ja vabastab üksuse liikme justiitsminister käskkirjaga Justiitsministeeriumi vanglate valdkonda juhtiva asekantsleri ettepanekul kooskõlastatult vastava vangla direktoriga. ATS § 86 ja

§ 148

alusel on distsiplinaarkaristuse määramise õigus isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus. Seega puudub Tallinna Vangla direktoril pädevus karistada distsiplinaarkorras relvastatud üksuse liiget relvastatud üksuses toimepandud õigusvastase tegevuse või tegevusetuse eest. Samuti on arusaamatu, miks arvati kaebaja välja vanglate relvastatud üksusest ja peatati relvastatud üksuse tasu maksmine enne distsiplinaarmenetluse lõppu. Relvastatud üksusest väljaarvamise käskkirja ei ole kaebajale tutvustatud. Vanglate relvastatud üksuse nimekirjast väljaarvamine on oma olemuselt karistuslik. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei arvestatud seda, et kaebaja ei osalenud väljaõppes, kuna laskmiste läbiviija andis talle loa puududa seoses terviseseisundiga. Kaebaja käitus vastutustundlikult ja palus ennast vabaks kuni terviseseisundi paranemiseni. Iseseisvat loobumist väljaõppest võib käsitleda distsiplinaarkaristuse määramisel vastutust kergendava asjaoluna. 3

(10)3-09-2942 Väide, et seletuse andmisest loobumist võib arvestada karistuse määramise ettepaneku tegemisel, sest see iseloomustab suhtumist toimepandud teosse, on väär. Kaebaja esitas seletusi asjaolude kohta 30.10.2009 ja 10.11.
  1. Menetleja väidab, et seletuse andmise õigusest loobumine teise järjestikuse distsiplinaarmenetluse puhul näitab menetleja veendumuse kohaselt kaebaja soovimatust teenistuskohustuste täitmisel tehtud vigu tunnistada ja neist vajalikke järeldusi teha. Tegemist on menetleja veendumusega, mis distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei oma tähtsust ja ei ole objektiivne. Karistuse määramisel peab tuginema ja juhinduma distsiplinaarmenetluse käigus kogutud objektiivsetele tõenditele, et karistus oleks õiglane ja proportsionaalne toimepandud teole. Antud juhul oli distsiplinaarmenetluse läbiviimine ühekülgne, ei olnud objektiivne ning seega ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) üldistele põhimõtetele.
  2. Tallinna Vangla palub jätta S. R. kaebuse rahuldamata. Vastuväited:

§ 109

lg 3, justiitsministri 12.12.2002 määruse nr 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord“ § 1, § 5 lg 3, § 11 lg 1 ja 2, § 12 ning justiitsministri 08.07.2003 määrusega nr 50 kehtestatud „Vanglate osakonna põhimääruse“ § 2 lg 1 ja lg 2 p 12 järgi on relvastatud üksuse liikmed teenistujad vangla koosseisus, kes lisaks põhiteenistusülesannetele osalevad relvastatud üksuse väljaõppes ja ülesannete täitmises üldjuhul teenistuskohustuste täitmise ajal, olles selleks ajaks tavapärastest teenistusülesannetest vabastatud. Relvastatud üksusega seotud tegevuste aja võrra ei vähene liikmete töötasu, kuid lisandub igakuine relvastatud üksuse tasu. Kuna üksuse väljaõppega seotud tegevuste ajaks ei ole liikmete tavapäraste teenistuskohustuste täitmine peatatud, on üksuse liikmed ka üksusega seotud tegevuste ajal konkreetse vangla teenistujad, kes täidavad Justiitsministeeriumi poolt koordineerituna täiendavaid teenistusülesandeid relvastatud üksuse liikmena. ATS § 86 kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise õigus isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus. Kaebaja on ametisse nimetanud Tallinna Vangla direktor. Vanglate osakond koordineerib nii vanglate tegevust, sealhulgas relvastatud üksuse tegevust, kui ka teostab teenistuslikku järelevalvet vanglate tegevuse üle. M. T. teavitas 02.11.2009 kirjaga vangla direktorit alkoholijoobe kontrolli tulemustest relvastatud üksuse treeninglaagris ja palus läbi viia kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse. Vangla direktor käsitas kirjas sisalduvat suunisena viia läbi distsiplinaarmenetlus (

§ 111lg 21). Seega on kaebajale distsiplinaarkaristuse määranud selleks pädev isik. 01.07.2009 kuni 31.12.2009 kehtinud Pol

S §-st 157 ilmneb, et politseil puudub pädevus joovet kontrollida teenistussuhetes juhul, kui tegemist ei ole sõidukijuhiga või kui ei ole alust kahtlustada kuritegu või väärtegu, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund või lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Samas on ATS § 84 p 1 järgi teenistuses joobnuna viibimine distsiplinaarsüütegu. Distsiplinaarkaristuse saab ATS § 86 ja

§ 148järgi määrata ametisik, kellel on ametniku ametisse määramise õigus.

Seega eeldab ATS § 84 p-s 1 distsiplinaarsüüteona määratletud teenistuses joobnuna viibimine, mille juures ei ole sätestatud joobnud oleku mõistet või viidet teistele õigusaktidele ega korda, kuidas joobnud olek tuvastatakse, et ametniku ebakainet olekut võib mõõta asutuse juhile või tema poolt määratud ametnikule käepäraste indikaatorvahenditega. Kaebaja alkoholi sisalduse väljahingatavas õhus mõõtis ja fikseeris joobeseisundi tuvastamise protokollis M. T., Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse sisekontrolör. Vanglate osakonna põhimääruse § 81 p 1 järgi on sisekontrolli talituse ülesandeks muuhulgas vanglate osakonna ja vanglate teenistujate poolt toimepandavate õigusrikkumiste ennetamine, tõkestamine ja avastamine ning vajadusel teenistujate suhtes jälitustoimingute teostamine vastavalt jälitustegevuse seaduses sätestatule. Seega mõõtis alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus kaebaja puhul vanglateenistuja kontrollimise pädevust omav isik. Lähtudes kuni 31.12.2009 kehtinud PolS §-st 157 kehtib PolS § 158 lg-s 2 sätestatud õiguste tutvustamise nõue alustatud süüteomenetluses, millega antud juhul tegemist ei olnud. Viidates Riigikohtu 10.01.2008 lahendile nr 3-3-1-65-07 leiab vastustaja, et kuna ka politsei poolt liik4

(10)3-09-2942 lusjärelevalve käigus sõidukijuhtide kontrollimisele indikaatorvahendiga ei eelne õiguste tutvustamine, sest tegemist ei ole alustatud süüteomenetlusega, siis ei saa kaebaja eeldada, et teenistussuhetes toimuva järelevalve käigus teostatud alkoholijoobe kontrollile pidanuks eelnema sündmuse toimumise ajal kehtinud PolS § 158 lg-s 2 sätestatud õiguste tutvustamine. Täpsustades 30.10.2009 toimunud alkoholijoobe kontrolli asjaolusid, ilmnes, et politseilt oli 30.10.2009 läbiviidava järelevalve tarbeks ametiabi korras laenatud 3 indikaatorvahendit, millest kahega mõõdeti samaaegselt T. K. ja P. P. poolt relvastatud üksuse rühmade liikmeid. Mõõtmisele eelnes toimingu eesmärgi teatamine. Relvastatud üksuse liikmed, kellel ilmnes alkoholi olemasolu väljahingatavas õhus, saadeti autosse, kus kolmanda indikaatorvahendiga mõõtis alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus M. T. ja vormistas isikule joobeseisundi tuvastamise protokolli. M. T. kinnitusel teatas ta kõikidele isikutele, kes saadeti protokolli vormistamiseks autosse, et juhul, kui isik ei ole indikaatorvahendi näiduga nõus, on võimalik minna Wismari haiglasse ja seal võetava vereproovi alusel täpsemalt mõõta. Täiendava meditsiinilise joobeseisundi tuvastamise võimaluse tutvustamist kinnitab ka joobeseisundi tuvastamise protokoll, kust vastavast lahtrist ilmneb nii võimalus mitte nõustuda alkomeetri näiduga kui ka võimalus nõuda täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist. Kaebaja on protokollis omakäelise allkirjaga kinnitanud, et ta nõustub alkomeetri näiduga ja täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist ei nõua. Kaebaja ei ole käesolevas asjas vaidlustanud alkoholi tarvitamise fakti ega temal mõõdetud alkoholisisalduse näitu 0,22 mg/l. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse sisekontrolör T. K. edastas täpsustatud andmed, mille kohaselt mõõdeti 30.10.2009 relvastatud üksuse liikmetel alkoholijoovet alkomeetriga nr A103477, mis on kalibreeritud tähtajaga kuni 08.04.2010 (kalibreerimistunnistuse ärakiri lisatud vastusele). Joobeseisundi tuvastamise protokoll kajastab kõiki olulisi andmeid ja tõendab S. R. mõõdetud alkoholi kogust väljahingatava õhus. ATS § 84 p-st 1 ja § 109 lg-st 1 ilmneb, et eristatud on joovet ja joobe jääknähte, millest viimasel on joobega sama tähendus, kui töö eeldab täpsust, suurema ohu allika valdamist või selle vahetus läheduses töötamist. ATS § 84 p 1 sõnastus „teenistuses joobnuna viibimine“ hõlmab, arvestades ATS § 109 lg-t 1, nii joobes kui ka joobe jääknähtudega teenistuses viibimist. Relvastatud üksuse treeninglaagris harjutati tulirelvast laskmist ehk vallati suurema ohu allikat. Kaebaja, kes 30.10.2009 hommikul laskmisest osa ei võtnud, viibis tulirelvade kui suurema ohu allika vahetus läheduses. Seega on täidetud distsiplinaarsüüteo koosseis. ATS-s ei leidu sätteid, mille alusel eristada joovet joobe jääknähtudest, samuti viidet õigusaktidele, milles joove on defineeritud. ATS-s ei leidu ka norme, kuidas joovet mõõta ega viiteid teistele õigusaktidele. Sten Lind 2006. a Juridica nr 1 artiklis „Joobeseisund ja selle tuvastamine – kestev probleem õiguskorras“ on osutanud Riigikohtu lahenditele tuginevalt, et alkoholijoobe mõiste sisustamisel tuleb lähtuda LS § 20 lg-test 3 ja 4 nende koosmõjus. Sõidukijuhi jaoks on alkoholipiiramäära 0,1 mg/l ületamine igal juhul keelatud ja karistatav. Küsimus on, kas avalikus teenistuses on ATS § 84 p-s 1 sätestatud joobnuna teenistuses viibimise eest distsiplinaarkaristuse määramise puhul LS-st ülevõetav ainult joobeseisundi legaaldefinitsioon ja keelatud alkoholipiirmäära ületamine LS § 20 lg-te 31 ja 4 koosmõjus, mis vastaksid ATS § 109 lg-s 1 eristatud joobele ja joobe jääknähtudele. Riigikohtu praktika selles osas puudub. Teenistussuhetes ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks ei ole vajalik järgida PolS peatükis V2 sätestatud nõudeid ega PolS § 158 lg 5 alusel antud indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korda, kuna osutatud sätted reguleerivad politsei poolt teostatavat alkoholijoobe kontrolli kindlatel juhtumitel ja alkoholijoobe tuvastamist süüteomenetluses. Süüteomenetluses kehtivad selle eripärast tulenevalt oluliselt rangemad menetlusnõuded ja nõuded süüteo tõendatusele. Seega ei ole asjakohane kaebaja osutus PolS V2 peatükile ega selle alusel antud õigusaktidele. 5
(10)3-09-2942 Teenistuja distsiplinaarmenetlus on haldusmenetlus ja distsiplinaarsüütegu peab olema tõendatud tõendamise üldisi reegleid järgides. Kaebaja distsiplinaarsüütegu on tõendatud joobeseisundi tuvastamise protokolliga, mistõttu tuleb kontrollida, kas protokoll on koostatud vastavuses HMS § 18 nõuetega. Vastustaja hinnangul vastab protokoll kõikidele nimetatud nõuetele. Vaidlustatud käskkiri on antud pädevuse piires, kehtestatud menetlus- ja vorminõudeid järgides ja kaalutletult kõiki olulisi asjaolusid arvesse võttes ning on õiguspärane.
  1. Tallinna Halduskohtu 06.05.2010 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: Kaebajale tutvumiseks ja allkirjastamiseks esitatud joobeseisundi tuvastamise protokollis on kaebaja allkiri lahtris, kus on märgitud „Nõustun alkomeetri näiduga ning täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist ei nõua“. Seega oli kaebaja teadlik, et joobeseisundi tuvastamisega mittenõustumisel on tal õigus nõuda meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist ja sellisel juhul oleks ta viidud meditsiiniasutusse vastava protseduuri läbiviimiseks. Kaebaja väitel teostati kaks puhumist, kusjuures esimene näit oli 0,18 mg/l ja teine 0,22 mg/l. Näitude vahe on küllaltki väike ja nende erinevus ei muuda joobe tuvastamist. Protokollis oli fikseeritud näit 0,22 mg/l, millega kaebaja kohapeal nõustus ja kinnitas seda oma allkirjaga. Kui kaebajal oleks tekkinud kahtlus alkomeetri näidu õigsuses vms, oleks ta võinud taotleda meditsiinilist joobe tuvastamist, millisest võimalusest oli ta teadlik. Kaebaja joove tuvastati töökorras (taadeldud) alkomeetriga, vastupidist ei ole kaebaja käesolevas asjas tõendanud. Justiitsministri 12.12.2002 määruse nr 81 § 4 lg 1 kohaselt nimetab või vabastab üksuse liikme justiitsminister käskkirjaga. Justiitsministri 20.11.2009 käskkirjaga nr 157 „Justiitsministri 02.01.
  2. a käskkirja nr 1 „Relvastatud üksuse koosseis“ punkti 1 muutmine“ arvati Tallinna rühma liikmete hulgast välja S. R. Tallinna Vanglast. Seega kaebaja ei olnud teenistusest vabastamise hetkel relvastatud üksuse liige. Tulenevalt

§-st 148 ja ATS §-st 86 oli Tallinna Vangla direktor pädev kaebajat (vangla inspektor-kontaktisikut), kes ei olnud distsiplinaarkarsituse määramise hetkel enam relvastatud üksuse liige, distsiplinaarkorras karistama. Kohus nõustub vastustajaga põhjendustega pädevuse küsimuses, neid kordamata. Kaebaja viibis kohas, kus tal oli vaba juurdepääs tulirelvadele ja kus toimusid laskeharjutused. Seega pidi ta aru saama, et sellises kõrgema ohuallika kohas on alkoholi tarvitamine välistatud. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal tuvastati alkoholijoove ja ta ise kinnitas, et oli joonud viina, kogust aga ei osanud öelda. Selline käitumine annab tunnistust isiku vastutustundetusest. Kaebaja pidi adekvaatselt hindama tema poolt alkoholi tarvitamist relvastatud üksuse treeninglaagris, kus osavõtjate, sh tema enda, käsutuses olid tulirelvad. Kohus nõustub selles osas vastustaja seisukohaga. Vaidlustatud käskkirjas on piisava põhjalikkusega lahti kirjutatud nii faktilised asjaolud kui ka õiguslikud alused, mis oma sisult on üheselt arusaadavad ja võimaldavad neid vaidlustada, mida kinnitab ka esitatud kaebus ja selles toodud motiivid. Kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjali põhjal ei saa järeldada, et distsiplinaarmenetlus oleks läbi viidud ebakorrektselt ja pealiskaudselt, millega võinuks kaasneda ebaõigete järeldusteni jõudmine. Vangla võimaldas kaebajal anda oma seletuse distsiplinaarsüüteo asjaolude kohta. Kaebaja andis kirjaliku seletuse 10.11.2009. Rohkem seletuskirju ei ole ta distsiplinaarmenetluse käigus esitanud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole andnud seletust toime pandud distsiplinaarsüüteo kohta. Tema ainsas seletuses räägitakse toidust ja kehvast enesetundest, kuid ühtegi sõna ei ole öeldud talle süüks arvatud teenistuses alkoholijoobes viibimise kohta. 6

(10)3-09-2942 Kaebaja suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt õigus- ja menetlusnormidele ning selle tulemusel määratud karistus, sh selle valik, on põhjendatud. Vastustaja on õigesti arvestanud toimepandud distsiplinaarsüüteo eest kaebajale karistuse määramisel temal kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu kooskõlas ATS § 84 p-ga 1 ja § 118 lg-ga
  1. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. S. R. apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus. Apellatsioonkaebuses korratakse kaebuse põhjendusi ja leitakse täiendavalt, et kohus ei andnud üheselt mõistetavat vastust küsimustele, kas vanglateenistujatel oli 30.10.2009 õigus teostada puhumist, kasutades politsei alkomeetrit, ning kas vanglateenistujatel oli kohustus teavitada kaebajat võimalusest keelduda allkirja andmisest alkoholijoobe tuvastamise protokollile. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei saa raskendava asjaoluna käsitleda isiku loobumist enda vastu ütluste andmisest, mis oli menetleja eesmärk. Põhiseaduse § 22 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Seega on arusaamatu kohtu väide, et kaebaja ei ole andnud ühtegi selgitust treeninglaagris alkoholi tarvitamise kohta. Kohus leidis ekslikult, et kuna kaebaja arvati justiitsministri 20.11.2009 käskkirjaga nr 157 vanglate relvastatud üksusest välja, oli Tallinna Vangla direktoril pädevus teda distsiplinaarkorras karistada. Kaebajale ei ole senini nimetatud justiitsministri käskkirja tutvustatud. Kohtu väide on vastuolus relvastatud üksuse tegevuse korraga, sest kaebaja oli distsiplinaarmenetlus algatamise ajal relvastatud üksuse liige. Vanglate relvastatud üksusest välja arvamine on oma olemuselt karistuslik, millest võib järeldada, et kaebajat karistati ühe teo eest kaks korda. Kuna relvad anti vahetult enne laskmist, on väär kohtu seisukoht, et kaebajal oli treeninglaagris vaba juurdepääs tulirelvadele. Kaebaja ei osalenud sel päeval väljaõppes, vaid oli vabastatud seoses terviseseisundi halvenemisega. Loobumist väljaõppest võib käsitleda vastutust kergendava asjaoluna distsiplinaarkaristuse määramisel.
  3. Tallinna Vangla jääb vastuses varem esitatud seisukohtade juurde ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, märkides täiendavalt, et justiitsministri 20.11.2009 käskkirjaga nr 157 muudeti relvastatud üksuse koosseisu alates 01.11.2009 selliselt, et erinevate vanglate juures tegutsevate Viru, Tallinna, Murru ja Tartu rühma liikmete hulgast arvati välja seitse vanglaametnikku, sh S. R.. Seega ei olnud kaebaja relvastatud üksuse liige alates 01.11.
  4. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna kaevatava halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
  6. Juhindudes

§ 150

p-st 3 määrati kaebajale Tallinna Vangla direktori 30.11.2009 käskkirjaga nr 832-p ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo, mis seisnes 30.10.2009 teenistuses joobnuna viibimises, toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATS § 118 lg 2 alusel. 9. Kaebaja leiab jätkuvalt, et Tallinna Vangla direktoril puudus pädevus määrata talle relvastatud üksuse treeninglaagris toimepandud rikkumise eest distsiplinaarkaristust. 7

(10)3-09-2942 Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastavalt

§ 109

lg-le 3 ja justiitsministri 12.12.2002 määrusega nr 81 kehtestatud „Relvastatud üksuse tegevuse korra“ §-le 1 moodustatakse relvastatud üksus eriülesannete täitmiseks Justiitsministeeriumi valitsemisalas olevate vanglate juurde. Nimetatud korra § 5 lg 3 kohaselt vabaneb üksuse liige üksuse ülesannete täitmise ajaks oma muude teenistuskohustuste täitmisest. Korra § 11 alusel korraldatakse üksuse liikmele väljaõpet üldjuhul tema teenistuskohustuste täitmise ajal (lg 1) ja väljaõppe ajaks vabaneb üksuse liige oma muude teenistuskohustuste täitmisest (lg 2). Korra § 12 kohaselt tasustatakse üksuse koosseisu kuuluvat liiget justiitsministri käskkirja alusel selle vangla eelarvest, kelle koosseisu liige kuulub. Tuginedes eeltoodud sätetele leidis vastustaja õigesti, et relvastatud üksuse liikmed on teenistujad vangla koosseisus, kes lisaks põhiteenistusülesannetele osalevad relvastatud üksuse väljaõppes ja ülesannete täitmisel üldjuhul teenistuskohustuste täitmise ajal, olles selleks ajaks tavapärastest teenistusülesannetest vabastatud. Relvastatud üksusega seotud tegevuste aja võrra ei vähene üksuse liikmete tavapärane töötasu, kuid lisandub igakuine relvastatud üksuse tasu. Kuna relvastatud üksuse väljaõppega seotud tegevuste ajaks ei ole liikmete tavapäraste teenistuskohustuste täitmine peatatud, on üksuse liikmed konkreetse vangla teenistujad ka üksusega seotud tegevuste ajal. Asjaolu, et korra § 4 lg 1 kohaselt nimetab ja vabastab üksuse liikme justiitsminister käskkirjaga Justiitsministeeriumi vanglate valdkonda juhtiva asekantsleri ettepanekul kooskõlastatult vastava vangla direktoriga, ei oma seejuures tähtsust, sest relvastatud üksuse liige ei ole eraldi ametikohal. Relvastatud üksuse liige saab olla vaid konkreetse vangla ametnik. Seetõttu ei ole ka kaebaja vanglate relvastatud üksusest välja arvamine käsitatav kaebaja ühe teo eest kahekordse karistamisena.

§ 148

ja ATS § 86 kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise õigus ametiisikul, kellel on selle (vangla)ametniku ametisse nimetamise õigus. Tallinna Vangla direktoril on vangla teenistujate ametisse nimetamise ja teenistusest vabastamise õigus justiitsministri 06.12.2001 määrusega nr 92 vastu võetud Tallinna Vangla põhimääruse § 3 lg 2 p 3 alusel ning teenistujate tegevuse üle teenistusliku järelevalve teostamise ja distsiplinaarkaristuste kohaldamise õigus põhimääruse § 3 lg 2 p 4 alusel. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et kaebaja oli Tallinna Vangla teenistuses olev vanglaametnik ka relvastatud üksuse liikmena üksuse treeninglaagris osalemise ajal ja Tallinna Vangla direktor oli pädev kaebajale kui selle vangla ametnikule määrama distsiplinaarkaristuse relvastatud üksuse treeninglaagris 30.10.2009 joobnuna viibimise eest. 10. Kaebaja on seisukohal, et Justiitsministeeriumi ametnike tegevus temal alkoholijoobe tuvastamisel oli õigusvastane ametnikel selleks pädevuse puudumise ja siseministri 22.06.2009 määrusega nr 20 kehtestatud „Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra“ § 1 lg-te 2 ja 3 nõuete eiramise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle kaebaja seisukohaga ja leiab, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse võetud joobeseisundi tuvastamise protokoll on koostatud selleks pädeva ametiisiku - Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse sisekontrolöri juhataja ülesannetes M. T. - poolt. Tema pädevus kaebajal alkoholijoove kontrollimiseks tuleneb justiitsministri 08.07.2003 määrusega nr 50 kehtestatud „Vanglate osakonna põhimääruse“ § 81 p-st 1, mille kohaselt on sisekontrolli talituse ülesandeks muuhulgas vanglate teenistujate poolt toimepandavate õigusrikkumiste ennetamine, tõkestamine ja avastamine. ATS ja

(ka töötajate distsiplinaarvastutuse seadus) ei reguleeri, kuidas ja milliseid tõendeid tuleb ametniku distsiplinaarmenetluse raames ühe või teise süüteo tõendamiseks ko8

(10)3-09-2942 guda. Distsiplinaarsüüteo asjaolu, mille tuvastamiseks ei näe õigusakt ette kohustuslikku tõendi liiki või vormi, saab tõendada kõigi distsiplinaarmenetluses lubatud tõenditega. HMS § 18 näeb ette menetlustoimingu protokollimise ja sätestab nõuded protokollile. Arvestades eeltoodut ja seda, et M. T. poolt 30.11.2009 kell 10.32 koostatud joobeseisundi tuvastamise protokoll (tl 44 pöördel) vastab HMS §-s 18 menetlustoimingu protokollile ettenähtud nõuetele, saab nimetatud protokolli käsitada distsiplinaarmenetluses lubatud tõendina kaebaja teenistuses joobes viibimise kohta. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust ette heita kaebajal joobe tuvastamiseks töökorras politsei indikaatorvahendi (alkomeeter AlcoQuant 6020 nr A103477– tõend tl 48 pöördel) kasutamist Justiitsministeeriumi pädeva ametniku poolt. Ringkonnakohtu arvates ei ole kaebaja viidatud siseministri määrus asjakohane, sest see oli võetud vastu kuni 31.12.2009 kehtinud PolS § 158 lg 5 alusel ja ette nähtud juhindumiseks politseile alkoholijoobe kontrollimisel ja tuvastamisel kohapeal. 11. Ringkonnakohus ei tuvastanud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel menetlusnormide rikkumisi ega kaalutlusvigu kaebaja distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise otsuse langetamisel. Täiendava meditsiinilise joobeseisundi tuvastamise võimaluse tutvustamist ja võimalust mitte nõustuda kinnitab usaldusväärselt joobeseisundi tuvastamise protokoll, kust vastavast lahtrist ilmneb nii võimalus mitte nõustuda alkomeetri näiduga kui ka võimalus nõuda täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist. Olukorras, kus kaebaja on selles protokollis omakäelise allkirjaga kinnitanud, et ta nõustub alkomeetri näiduga ja täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist ei nõua, ei ole põhjendatud kaebaja vastupidised väited, samuti väited kahe indikaatorvahendi mõõtmise erinevatest tulemustest (0,18 ja 0,22 mg alkoholi ühel liitris väljahingatavas õhus, kusjuures mõlema näidu puhul on tegemist joobega) lühikese aja jooksul. Kaebaja samastab ekslikult põhiseaduse §-st 22 tuleneva õiguse keelduda tunnistamast iseenda või oma lähedaste vastu ning

§ 149

lg-st 3 tuleneva distsiplinaarmenetluse läbiviija kohustuse nõuda vanglaametnikult algatatud distsiplinaarmenetluses asja kohta selgitust ja vanglaametniku õiguse anda selgitusi. Seejuures ei ole kaebaja väitnud, et temalt oleks distsiplinaarmenetluses jäetud asja kohta selgitus nõudmata ehk et kaebajale oli distsiplinaarmenetluses tagatud ärakuulamisõigus - võimalus anda selgitusi talle ette heidetud süüteo kohta. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on selles kajastatud distsiplinaarmenetluse läbiviija arvamus seoses kaebaja poolt distsiplinaarmenetluses seletuse andmistest loobumisega, kuid seda ei ole distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatud vastutust raskendava asjaoluna, nagu eksitavalt leiab kaebaja. Käskkirja kohaselt on vastutusust raskendavate asjaoludena arvestatud kaebajal kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu ja rikkumise toimepanemist relvastatud üksuse treeninglaagris, kus väljaõpe oli seotud tulirelvade kasutamisega ja kus joobeseisundis või joobetunnustega viibimine oleks võinud kergesti tekitada julgeolekuriske nii temale endale kui ka teistele laagris viibinud isikutele. Ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et kaebaja oli palunud ennast väljaõppest vabastada seoses halva enesetundega mistahes põhjusel, ei õigusta kaebaja joobes viibimist relvastatud üksuse treeninglaagris õppuste toimumise ajal ning ei ole käsitatav distsiplinaarkaristuse määramisel vastutust kergendava asjaoluna. 12. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 9

(10)3-09-2942 13. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.