Obsah (4)

§ 11§ 7§ 4§ 84

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 08.03.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-3002 Haldusasi J.L. kaebus Saku Vallavalitsuse 19.10.2010 korrald

§ 11lg 3¹ p 5 alusel.

2. Sekretäril saata määruse ärakiri kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul, arvates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest (

§ 11lg 8, § 12² lg 5; § 47¹ lg 2 ja 3).

KOHTU PÕHJENDUSED:

1. 19.11.2010 saabus Tallinna Halduskohtusse J.L. ja A. K. kaebus Saku Vallavalitsuse 19.10.2010 korralduse nr 833 „Detailplaneeringu koostamise algatamine, lähteseisukohtade andmine ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise“ kohta osaliseks tühistamiseks so p 1, 2 ja 3 osas.
2. Kaebuse esitajad märgivad, et on algatatud detailplaneeringuga planeeritava maa-ala naaberkinnisasjade omanikud. Kaebajad leiavad, et Saku Vallavalitsus ei ole vaidlustatud korralduse väljaandmisel järginud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid ja et antud juhul keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) ära jätmine puudulikult teostatud eelhinnangu põhjal on kaebuse esitajatele vastuvõetamatu. Viidatakse Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduse (KeHJS) § 33 lg 1, § 6 lg-le 1, 2-4 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrusele nr 224 § 13 p 2 mille nõudeid on vastustaja rikkunud ja andnud loa tiheasutusega alal detailplaneeringus kahe elamu ehitamiseks ilma KSH-d tegemata. Veel märgitakse, et kinnistu Kõrre planeerimistöös KSH seisukohalt vajab enim väärtustamist see, et ligi 60% kinnistut katab looduslik parkmets oma märkimisväärse faunaga, kinnistut läbib ka naaberkinnistuid teenindav kuivenduskraav. Vastustaja on rikkunud PlanS § 9 lg 10 p 2 sätestatut, kuna nende nõusolekut pole küsitud. Kaebajad nõustuvad asja lahendamisega kirjalikus menetluses ning on tasunud riigilõivu kumbki 250 krooni.
3. Kohus jättis kaebused 22.11.2010 määrusega nr 3-10-3002 käiguta, kuna kaebuse alused ja väited olid ebaselged, samuti jäi kohtule arusaamatuks, milliseid kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud. 08.12.2010 esitasid kaebajad kaebuse täienduse, kuid ei kõrvaldanud kaebuses esinenud puudusi. Kaebajad taotlevad Saku Vallavalitsuse 19.10.2010 korralduse nr 833 osalist tühistamist so p 3 osas, millega jäeti algatamata keskkonnamõjude strateegiline hindamine, milles vald leidis, et eelhinnangu põhjal eeldatav oluline keskkonnamõju puudub. Kaebajad paluvad kohustada vastustajat järgima PlanS § 1 lg 5 sätteid, kus planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilist hindamist korraldatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Võimalusse korral ühendatakse keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlus planeeringu koostamise menetlusega.
4. Käesolevaga kohus leiab, et haldusasju tuleb siiski menetleda eraldi ning neile tuleb määrata eraldi haldusasja numbrid. Kohus menetleb J.L.i kaebust Saku Vallavalitsuse 19.10.2010 korralduse nr 833 osaliseks tühistamiseks, so p 3 osas ning Saku Vallavalitsuse kohustamiseks järgida PlanS § 1 lg 5 sätteid, edaspidi numbriga 3-10-
5. Kohus menetleb A. K. kaebust Saku Vallavalitsuse 19.10.2010 korralduse nr 833 osaliseks tühistamiseks, so 3 osas ning Saku Vallavalitsuse kohustamiseks järgida PlanS § 1 lg 5 sätteid, edaspidi numbriga 3-10-
6. 5.

§ 7

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega on halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Sama lõike teise lause kohaselt võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

§ 7

lg 1 teine lause ei anna õigust pöörduda halduskohtusse, kui isikul puudub selleks põhjendatud huvi. Seega lähtub Eesti haldusprotsessiõigus üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi vaidlustatav haldusakt otseselt puudutab ning kui vaidlustatud haldusakt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi tegelikult ei riku või kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla kaebuses märgitud põhjendatud huvi, puudub isikul kaebeõigus. Kohus jättis kaebuse käiguta, kuna kaebajad ei olnud märkinud olulisi asjaolusid.

1. Käesoleval juhul on vaidlustatud menetlustoiming, mis on tehtud planeeringumenetluses. Kohus oli kaebajale selgitanud planeeringu vaidlustamisega seotult järgmist. Planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg 1 võimaldab kohtus vaidlustada vaid planeeringu kehtestamise otsust, kuid Riigikohtu halduskolleegium on leidnud (otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-03), et erandlikult on õigustatud ka planeerimismenetluses menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile 2 eelneva haldusakti vaidlustamine, kui tegemist on niivõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Riigikohtu halduskolleegiumi oma otsuses haldusasjas nr 3-3-1-86-06 on leidnud, et: „keskkonnaküsimuste otsustamist käsitlevates asjades ei ole võimalik kaebeõigust sisustada identselt tavapäraste haldusasjadega subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu. Keskkonnaasjades võib, kuid ei pruugi subjektiivse õiguse rikkumine esineda. Seetõttu saab keskkonnakaitse küsimustes kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla mitte üksnes õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Halduskohtul tuleb kaebuse esitaja sellist puutumust vaidlustatud tegevusega kontrollida iga kaebuse puhul eraldi. Olulise ja reaalse puutumuse nõue välistab ka keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (s.o nn populaarkaebused), välja arvatud juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb“. Kaebaja leiab, et tal on põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse õigusvastsuse tuvastamiseks, kuna vaidlustatud korraldusega on antud nõusolek kinnistu Kõrre, kruntideks jaotamine ilma KSH algatamiseta, mis on vastuolus PlanS § 1 lg
2. Kaebaja viitab Kõrre kinnistul asuvale parkmetsale ja kõrghaljastusele, mis vajab väärtustamist ning kuivenduskraavile. Samuti viitab kaebaja KeHJS § 33 lg 1, § 6 lg-le 1, 2-4 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 § 13 p 2 nõuete rikkumisele. Kaebaja taotleb kohustada vastustajat järgima PlanS § 1 lg 5 sätestatut.
3. Riigikohus on 18.06.2010 määruses nr 3-3-1-101-09 märkinud, et: „Kolleegium rõhutab, et keskkonnale avaldatava mõju strateegiline hindamine on kohustuslik üksnes seaduses sätestatud juhtudel. PlanS § 1 lg 5 alusel korraldatakse planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilist hindamist keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et KeHJS § 6 lg 1 kohaselt ei ole selle projekti realiseerimisel keskkonnamõju strateegiline hindamine kohustuslik. See ei välista iseendast aga KeHJS § 6 lg-le 2 tuginevat kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsust keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta. Kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et keskkonnamõju hindamine on käimasolevas planeerimismenetluses vajalik. Kuigi KeHJS § 33 lg 1 p 3 järgi korraldatakse keskkonnamõju strateegilist hindamist planeerimisdokumendi koostamise käigus enne selle dokumendi kehtestamist, kui see dokument on detailplaneering, mille alusel kavandatakse KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud tegevust või kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, on keskkonnamõju hindamine muudel juhtudel võimalik ka järgnevates menetlustes. Asjakohane on märkida, et ka kehtiva õiguse kohaselt (vt KeHJS § 11, PlanS § 1, § 9 lg 12, ehitusseaduse § 24 lg 1, § 33 lg 61 ja § 34 lg 1 p 14) võib tegevusluba eeldavate projektide keskkonnamõju hindamine toimuda erinevatel menetlusetappidel: nii planeerimismenetluses, ehitusloa taotlemise kui ka kasutusloa taotlemise menetluses. Kuigi PlanS § 1 lg 5 kohaselt ühendatakse võimaluse korral keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlus planeeringu koostamise menetlusega, ei nõua osundatud säte keskkonnamõju hindamist vältimatult planeerimismenetluses. Käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades ei ole detailplaneeringu koostamise käigus keskkonnamõju hindamine kolleegiumi arvates kohustuslik ning keskkonnamõju hindamisest loobumine ei vii iseenesest õigusvastase otsustuseni. Eelnevast nähtuvalt puudub selles asjas õiguslik alus nõuda planeerimismenetluse raames keskkonnamõju strateegilist hindamist.“ 3 Kohus oli kaebajale selgitanud, et eelviidatud lahendis oli püstitatud kaebajate poolt küsimus torutehase ehitamise võimalikkusest linnas ja I astme kohus ei võtnud kaebust menetlusse, kuna leidis, et KSH ärajätmine ei saanud rikkuda isiku õigusi veel DP selles etapis. Kohus juhtis kaebaja tähelepanu käesolevas asjas eeltoodule ja märkis, et käesoleval juhul on tegemist sisuliselt samasuguse olukorraga, millest tulenevalt puudub kaebajatel õiguslik alus nõuda planeerimismenetluse raames keskkonnamõjude strateegilist hindamist. Kohus palus kaebajatel selle lahendiga tutvuda ja vastavalt korrigeerida kaebuse põhistust ja nõudeid. Kaebajad on viidanud Saku Vallavalitsuse poolt KeHJS § 33 lg 1, § 6 lg-le 1, 2-4 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 § 13 p 2 rikkumisele, kuid kohtule nähtub kaebusest, et käesoleval juhul ei ole tegemist linna arendustööga näiteks elamurajooni või vangla rajamisega, vaid üksikute elamute ehitamisega, millisel juhul ei tule seadusest tulenevalt keskkonnamõjude strateegilist hindamist läbi viia. Kahe elamu planeerimise näol ei ole tegemist kindlasti elamurajooni planeerimisega, samuti on tegemist tiheasustusalaga, mis tähendab, et see ala ongi ehitamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebajate viited Saku Vallavalitsuse poolsele KeHJS § 33 lg 1, § 6 lg-le 1, 2-4 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 § 13 p 2 rikkumisele asjakohased. Kohus oli eelnevalt selgitanud, miks KSH ei ole enamasti vajalik märgitud küsimuste väljaselgitamiseks ja et DP menetluses esitatakse avalikustamisel kõigi huvitatud isikute poolt seisukohad, mida saavad teha ka kaebajad. Käesolevalt ei ole DP veel sinna etappi jõudnud ja DP koostamise algatamise staadiumis ei saa haldusakti kaevata. Kui avalikustamisel kaebajad esitavad oma seisukohad, siis need võetakse kaalumisele ja ettepanekutega mittearvestamisel vaatab lahendamata küsimused üle ka maavanem. Kohus palus ka märkida, kas kaebus on esitatud isiku subjektiivse õiguse kaitseks ja kui on, siis missugused on need väidetavad rikutud õigused. Kohtusse saab pöörduda ka nn populaarkaebusega, kuid ka siis tuleb näidata, missugust eesmärki kaebus taotleb. Riigikohus on lahendis 3-3-1-8-02 selgitanud, et „Planeerimis- ja ehitusseaduse ning Haldusmenetluse seaduse eesmärgi ja mõttega on kooskõlas, et planeeringu vastuvõtmise otsust kui haldusakti

§ 4

lg 1 mõttes saab kaebeõiguse olemasolul vaidlustada, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mille puhul juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse tulemusena kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane. Planeeringu algatamine on esimene etapp planeerimismenetlusest ja selles staadiumis ei ole veel võimalik otsustada, kas ja milline planeering kehtestatakse. Planeeringu algatamisega ei tekitata, muudeta ega lõpetata õigussuhteid. Planeeringu algatamise korraldus ei ole haldusakt. Nimetatud põhjustel ei ole võimalik eraldiseisvalt vaidlustada planeeringu algatamise korraldust. Linnavalitsuse tegevust lähteülesande kooskõlastamisel ja kinnitamisel tuleb pidada haldusesiseseks tegevuseks, millel puudub väljapoole suunatud mõju. Lähteülesande koostamine on ettevalmistav tegevus ja kaasamine planeerimismenetluse nii varases staadiumis on küll igati kooskõlas planeerimismenetluse avalikkuse põhimõttega, kuid ei ole planeeringu läbiviijale kohustuslik. Halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse asutuse toiminguid planeeringu algatamisel, sh lähteülesande koostamisel.“. 8. Kohus eeltoodud seisukohti ei muuda ning märgib kokkuvõtteks järgmist. Kaebuse esitajad ei ole esitatud kaebust täpsustanud kohtu poolt viidatud täpsustamist vajavates küsimustes, mistõttu kohus lahendab kaebuse menetlusse võtmise olemasolevate väidete alusel ega pea efektiivseks veelkord anda kaebajatele võimalus kaebust täpsustada. 4

§ 7

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega on halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Sama lõike teise lause kohaselt võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

§ 7

lg 1 teine lause ei anna õigust pöörduda halduskohtusse, kui isikul puudub selleks põhjendatud huvi. Seega lähtub Eesti haldusprotsessiõigus üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi vaidlustatav haldusakt otseselt puudutab ning, kui vaidlustatud haldusakt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi tegelikult ei riku või kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla kaebuses märgitud põhjendatud huvi, puudub isikul kaebeõigus. Käesoleval juhul on vaidlustatud menetlustoiming, mis on tehtud planeeringumenetluses. Planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg 1 võimaldab kohtus vaidlustada vaid planeeringu kehtestamise otsust, va kui tegemist on niivõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Riigikohtu HK otsusest nr 3-3-1-86-06 järeldub, et keskkonnaküsimuste otsustamist käsitlevates asjades ei ole võimalik kaebeõigust sisustada identselt tavapäraste haldusasjadega subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu. Keskkonnaasjades võib, kuid ei pruugi subjektiivse õiguse rikkumine esineda. Olulise ja reaalse puutumuse nõue välistab ka keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (s.o nn populaarkaebused), välja arvatud juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb. Kaebuse esitaja ei ole antud juhul määratlenud enam täpsemalt, kas ta soovib esitada subjektiivsete õiguste kaitse nõude või nn populaarkaebuse, kuigi kaebuses oli märgitud ära, et kaebajad on Dp ala naabrid. Kuivõrd kaebaja leiab, et tal on põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse õigusvastsuse tuvastamiseks, kuna vaidlustatud korraldusega on antud nõusolek kinnistu Kõrre kruntideks jaotamiseks ilma KSH algatamiseta, mis on vastuolus PlanS § 1 lg 5, siis nähtub kohtule, et kaebaja viitab jätkuvalt KeHJS § 33 lg 1, § 6 lg-le 1, 2-4 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 § 13 p 2 nõuete rikkumisele. Kaebaja taotleb kohustada vastustajat järgima PlanS § 1 lg 5 sätestatut. Kohus leiab, et käesoleval juhul puudub kaebajal kaebeõigus. Kaebajal puudub põhjendatud huvi vaidlustatud menetlustoiming vaidlustada. Kuigi PlanS § 1 lg 5 kohaselt ühendatakse võimaluse korral keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlus planeeringu koostamise menetlusega, ei nõua osundatud säte keskkonnamõju hindamist vältimatult planeerimismenetluses. Arvestades kaebaja poolt esile toodud asjaolusid, ei ole detailplaneeringu koostamise käigus keskkonnamõju hindamine kohustuslik ning keskkonnamõju hindamisest loobumine ei vii iseenesest õigusvastase otsustuseni. Eelnevast järeldub, et selles asjas puudub õiguslik alus nõuda planeerimismenetluse raames keskkonnamõju strateegilist hindamist. Kohus selgitas, et keskkonnamõju hindamine Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse alusel toimub juhul, kui kavandatakse ehitamist, millega kaasneb oluline keskkonnamõju. Olulise keskkonnamõjuga tegevused on sätestatud Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §-s 6. Nimetatud paragrahvist ei tulene, et käesoleval juhul oleks tegemist tegevusega, mille puhul tuleb läbi viia kohustuslik keskkonnamõju hindamine nimetatud seaduse mõttes. 5 Kohus viitab lisaks ka Tartu Ringkonnakohtu 21.02.2002 otsusele haldusasjas nr 2-3-47/2003, milles kohus on märkinud, et detailplaneeringu koostamisel ei pea läbi viima keskkonnamõju hindamist keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse mõttes eraldi menetlusena, vaid keskkonnamõju hindamine on üks osa detailplaneeringust. See tähendab sisuliselt, et keskkonnamõjude hindamine planeerimismenetluses toimub tavamenetluse raames ja ainult keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud juhtudel viiakse läbi eraldi menetlus. Millal täpselt nimetatud keskkonnamõjude hindamise menetlus vajadusel planeerimismenetluse raames läbi viiakse, on juba planeerimismenetluse läbiviija otsustada, kuid see tuleb läbi viia enne vastava loa väljastamist ehk planeerimisotsuse langetamist. PlanS § 9 lg 2 p-st 8 tulenevalt määratakse detailplaneeringuga vajaduse korral ehitised, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja läbi viia keskkonnamõju hindamine. Sellisel juhul viiakse keskkonnamõju hindamine läbi pärast detailplaneeringu kehtestamist. Seega pole välistatud, et edasise detailplaneeringu menetlemise ajal otsustatakse, et keskkonnamõju hindamise läbiviimine on vajalik. Oma seisukoha esitamises on kohus arvestanud seega seadusest tulenevat ja selgitanud kaebajale ka Riigikohtu 18.06.2010 määruse nr 3-3-1-101-09 kaudu, et keskkonnale avaldatava mõju strateegiline hindamine on kohustuslik üksnes seaduses sätestatud juhtudel. PlanS § 1 lg 5 alusel korraldatakse planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilist hindamist keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud juhtudel ja korras. 9. Kohus tagastab kaebuse selle esitajatele

§ 11

lg 31 p 5 alusel, kuna kaebuse esitajal ei saa lähtuvalt kehtivatest seadustest ja kohtupraktikast ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. 10. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu

§ 84lg 4 p 2 tulenevalt tagastamisele.

Karin Kalmiste Kohtunik 6