Obsah (6)

§ 10§ 26§ 61§ 59§ 72§ 64

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-1784 Haldusasi S. Š. kaebus Maksu- ja

) § 61 lõigetega 1 ja 2 ning § 62 lõikega

1. Kaebuse esitaja märgib, et E. R. on esitanud maksuhaldurile laenulepingud ning tõendanud seega laenu saamist ning laenu andmise võimalused kaebaja poolt ei ole E. R. maksumenetluse objektiks. Kaebuse esitaja leiab, et nõutud dokumendid ei ole seotud E. R. maksude tasumise kontrolliga, vaid kaebuse esitaja enda tehingutega ning nende nõudmine eeldab iseseisvat kontrollimenetlust kaebuse esitaja suhtes.
2. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et maksuhaldur ei ole eelnevalt pöördunud nimetatud dokumentide esitamise E. R. poole, ent kuivõrd E. R.-l ei saa korralduses nõutud dokumente olla, siis ei ole sellist teavet lubatud nõuda ka kolmandalt isikult. Ka toob kaebuse esitaja välja, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 6 on vastuolus see, kui isikult nõutakse dokumente olukorras, kus ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada süüteo toimepanemises, ent käesoleval juhul ei ole see välistatud. Kaebuse esitaja leiab, et E.R.-le laenatud 120 000 krooni ei ole olemuslikult selline summa oma suuruse poolest, mille päritolu kohta peaks esitama üldse dokumente ning seega on korraldus kaebajat lubamatult koormav.
3. Kaebuse esitaja leiab samuti, et vaidlustatava korralduse andmisega on maksuhaldur rikkunud ka põhiseadusest tulenevat õigusselguse põhimõtet, kuna maksuhaldur on asunud seadusi omavoliliselt tõlgendama ning ettevõtjal ei ole enam võimalik maksuhalduri käitumist ette näha ja sellega arvestada. Ka leiab kaebuse esitaja, et rikutud on hea halduse põhimõtet ning haldusmenetluse seaduse § 5 lõikes 2 sätestatud kohustust viia menetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab S. Š. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja nõustub, et kaebaja laenuandmise võimalused iseseisvalt ei ole E. R. maksumenetluse objektiks, kuid antud asjaolu ei muuda korraldust õigusvastaseks. Viidates

§ 10

lg 2 p 1 ja § 11 lõigetele 1 ja 2, märgib vastustaja, et maksuhalduri õigus maksude tasumise õigsuse kontrollimisel nõuda dokumentide esitamist ei piirdu maksukohustuslase valduses olevate tõenditega, kuna vastasel juhul poleks efektiivse kontrolli läbiviimine võimalik, sest kolmandalt isikult saadav teave või esitatavad dokumendid võivad olla maksukohustuse tuvastamise juures määravaks. Vastustaja selgitab samuti, et kuigi pooleliolev maksumenetlus puudutab E. R. tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsuse kontrolli, siis ei ole kolmanda isiku tulude päritolu avaldamisel kolmanda isiku õigused kuidagi vähemkaitstud kui kontrollisubjekti õigused, kuna ka need andmed on kaitstud maksusaladusega

§ 26kohaselt.

1. Vastustaja hinnangul on vaidlustatud korraldus kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Esiteks leiab vastustaja, et korralduses nõutud dokumentide saamisel oleks maksuhalduril võimalik tuvastada, millistest allikatest laenuks antud raha pärineb, mis soodustab maksuhalduri poolt püstitatud eesmärgi saavutamist ning on seega sobiv. Samuti on vastustaja hinnangul abinõu vajalik. Siinkohal selgitab vastustaja, et võrreldes raha päritolu tõendavate dokumentide esitamisega kaasnevat koormust iseseisva maksumenetlusega, siis võib tõsikindlalt väita, et kolmanda isikuna dokumentide esitamine on vähemkoormav ja vähemalt sama efektiivne, kui isiku suhtes eraldiseisva kontrolli alustamine. Vastustaja peab abinõu ka mõõdukaks, kuna E. R.-le laenuks antud raha päritolu avaldamine maksuhaldurile omab küll arvestatavat intensiivsusastet 2 seoses eraelu puutumatusega, kuid see-eest valitseb kaalukas avalik huvi, et makse arvestataks ja tasutaks seaduses ettenähtud korras.
2. Kaebaja poolt laenuks antud rahasumma määratlemine suuruse poolest niivõrd tavapäraseks, et selle kohta ei peaks dokumente esitama, on vastustaja hinnangul õigusliku aluseta meelevaldne argument ning ei saa asuda seisukohale, et E. R.-le antud laenu näol oleks tegemist eraisikute vahelistes majandussuhetes igapäevaselt liikuva rahasummaga.
3. Mis puudutab seda, et sama teavet ei nõutud eelnevalt E. R.-lt, siis selgitab vastustaja, et

§ 61

lg 2 mõte on selles, et maksuhaldur kõigepealt üritama tõendeid koguda maksukohustuslase käest, ent juhul kui maksukohustuslaselt saadud teabest või dokumentidest selgub, et tegelikkuses on maksustamise seisukohalt vajalike asjaolude kindlakstegemiseks tarvis kaasata kolmas isik, siis sellises olukorras on korralduse tegemine kolmandale isikule õigustatud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 9. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab kohus, et S. Š. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Maksukorralduse seaduse (

) § 10 lg 2 p 1 kohaselt on maksuhalduri ülesanne kontrollida maksude arvestamise ning tasumise õigsust.

§-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte kohaselt peab maksuhaldur kontrollimisel arvestama kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, otsustades ise, millised on asjas tähtsust omavad asjaolud ning koguma nende asjaolude esinemise või mitteesinemise kohta tõendeid. Tõenditeks on

§ 59

lg 1 kohaselt seejuures kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas kolmandalt isikult saadud teave ja dokumendid. Teabe nõudmist kolmandalt isikult reguleerib

§ 61

, mille esimese lõike kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Sama paragrahvi teises lõikes on sätestatud, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning

§ 72

lõike 5 punktis 6 sätestatud juhul (teabe nõudmine maatükil või ehitises toimetatava vaatluse käigus).

§ 61

lõikest 3 tuleneb, et kolmandalt isikult peab maksuhaldur teavet nõudma haldusakti nõuetele vastava korraldusega, milles tuleb muuhulgas ära märkida ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. 10. Eeltoodust tulenevalt võib maksuhaldur kolmandalt isikult nõuda teavet ja dokumente, mis on vajalikud kontrollitava isiku maksukohustuste täitmise kontrollimiseks. Asjaolu, et kolmandalt isikult nõutav teave võib olla selline, mille alusel oleks maksuhalduril võimalik teatud ulatuses teha järeldusi ka selle kolmanda isiku maksukohustuste täitmise kohta, ei võta maksuhaldurilt õigust kolmandalt isikult teavet nõuda ega anna iseenesest kolmandale isikule ka alust teabe andmisest keeldumiseks. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et korralduses nimetatud dokumentide ja teabe temalt nõudmine eeldaks tema suhtes eraldi kontrollimenetluse algatamist. Eraldi menetlust peab maksuhaldur alustama juhul kui ta soovib kontrollida kaebuse esitaja maksude arvestamise ja tasumise õigsust. Antud juhul on maksuhaldur põhjendanud (vt. allpool), miks on kaebuse esitajalt nõutud andmed vajalikud E. R. maksukohustuste täitmise kontrollimiseks ning korraldusest ei saa kuidagi teha järeldust, et maksuhaldur sooviks kontrollida kaebuse esitaja kohustuste täitmist. Üksnes nimetatud korralduse alusel kaebuse esitaja poolt esitatud tõendite pinnalt ei saa maksuhaldur teha mistahes järeldusi kaebuse esitaja maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kohta. Samas ei takista teabe nõudmine või mittenõudmine maksuhalduril kaebuse esitaja suhtes eraldi maksumenetluse alustamist. Siinkohal tuleb tähele panna, et

ei nõua, et maksuhaldur põhjendaks kontrollimenetluse alustamise vajalikkust või 3 et maksuhalduril peaks selleks olema mingi konkreetne ajend. Seega ei ole maksuhalduril ka mistahes põhjust koguda ühe isiku suhtes läbi viidava kontrollimenetluse raames tõendeid tegelikult teise isiku maksukohustuse kontrollimiseks. Juhul kui maksuhalduril oleks tegelikult soov kontrollida kaebuse esitaja tegevust, siis maksuhaldur seda ka teeks ning vastava menetluse alustaks.

1. Maksuhalduri korraldus, millega nõutakse kolmandalt isikult teabe andmist, on õigusvastane eelkõige juhul kui nõutav teave ilmselgelt ei ole vajalik kontrollitava isiku maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemiseks või kui teabe andmine oleks kolmandale isikule põhjendamatult koormav. Käesoleval juhul leiab kohus, et kumbagi neist põhjustest ei esine. Vaidlustatud korralduses on kaebuse esitajalt teabe nõudmist põhjendatud sellega, et E. R. on menetluses, mille esemeks oli tema
2. ja
3. aasta füüsilise isiku tulumaksu deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrollimine, esitanud sel perioodil kaebuse esitajaga sõlmitud laenulepingu ning maksuhaldur peab vajalikuks kontrollida väidetavalt E. R.-le laenuks antud raha päritolu tõepärasust. Korralduse põhjendustest nähtub seejuures, et kaebuse esitaja on maksuhaldurile
4. aprillil 2009 andnud kirjaliku seletuse laenuks antud raha päritolu kohta ning palunud täiendavat tähtaega raha päritolu tõendavate dokumentide esitamiseks, ent neid dokumente esitanud ei ole. Kohtu hinnangul on maksuhalduri selline põhjendus mõistlik ja asjakohane. Arusaadavalt soovib maksuhaldur kontrollida, kas formaalselt laenulepingu alusel E. R.le üle kantud summa on ka tegelikult käsitatav laenuna ning selle kontrollimise seisukohast tuleb asjassepuutuvaks pidada ka asjaolusid, mis seonduvad väidetava laenu andja võimalusega laenu anda ning laenuks antud vahendite päritoluga. Lisaks nähtub vaidlusaluse korralduse põhjendustest, et maksuhalduril näib olevat kahtlusi kaebuse esitaja poolt kirjalikult antud seletuse tõepärasuse osas ning seetõttu on nõutud täiendavat teavet ning laenuks antud raha päritolu tõendavate dokumentide esitamist. On üldteada, et füüsilised isikud püüavad oma maksustatavaid tulusid varjata, vormistades fiktiivseid laenulepinguid, mille tegelik sisu ei vasta lepingute vormile. Selleks, et kontrollida, kas väidetav laenutehing ka reaalselt toimunud on, on asjakohane kontrollida selle tehingu aluseks olevaid asjaolusid. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et üksnes laenulepingu esitamisega on laenu saamine tõendatud. Maksuhaldur peab maksustamisel lähtuma tehingute ja soorituste tegelikust majanduslikust sisust, mitte isikute poolt neile antud õiguslikust vormist.
5. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja etteheitega

§ 61lg 2 rikkumise kohta.

Viidatud sätte kohaselt tuleb enne kolmandalt isikult teabe nõudmist pöörduda teabe saamiseks maksukohustuslase poolt. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et ühtegi samas sättes toodud alustest, mille puhul ei ole maksukohustuslase poole eelnev pöördumine vajalik, ei esine. Samas ei saa nimetatud sätet tõlgendada selliselt, et maksuhaldur peab igale konkreetsele küsimusele vastuse saamiseks või iga konkreetse dokumendi saamiseks esmalt pöörduma maksukohustuslase poole. Kolmandatelt isikutelt nõuab maksuhaldur teavet nii juhul kui maksukohustuslane ei ole vajalikku teavet andnud, kuigi oleks seda võinud teha, kui ka juhul kui maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemiseks on vajalik teave, mida maksukohustuslane ise tõenäoliselt anda ei saa. Käesoleval juhul on ilmne, et E. R.lt oleks tarbetu uurida, kust sai kaebuse esitaja raha, mille ta täidetavalt E. R.-le laenas ning isegi juhul kui selline küsimus E. R.-le eelnevalt esitada, tuleks see küsimuse eesmärki silmas pidada igal juhul esitada ka kaebuse esitajale.

§ 61

lg 2 eesmärk on kaitsta kolmandaid isikuid põhjendamatu koormamise eest ning selle kohaselt peab maksuhaldur esmalt selgitama võimalikult paljud maksustamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud välja maksukohustuslaselt ning kolmandate isikute poole pöördumine ja neilt teabe nõudmine on üldjuhul lubatav kas maksukohustuslaselt saadud teabe kontrollimiseks või siis sellise teabe hankimiseks, mida maksukohustuslaselt ei saadud. Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt on maksuhaldur asjas maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks eelnevalt pöördunud E. R. poole, kes on esitanud kaebuse esitajaga sõlmitud laenulepingu. Selle lepingu tõepärasuse kontrollimiseks on maksuhaldur aga õigustatult pöördunud kaebuse esitaja poole, rikkumata seega mingil moel

§ 61lõiget 2.

4

1. Kaebuse esitaja väitega, et 120 000 krooni ei ole sedavõrd suur summa, et selle kohta peaks üldse mingeid dokumente esitama, ei saa nõustuda. Füüsilise isiku tulumaksustamise seisukohast on tegemist piisavalt suure summaga, mille saamist peab maksuhaldur kontrollima. Kindlasti ei saa väita, et tegemist oleks sedavõrd pisikese summaga, millelt maksude arvestamise ja tasumise kontrollimiseks kolmandalt isikult teabe nõudmine oleks ilmselgelt ülemäärane.
2. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väidetega õigusselguse ja hea halduse põhimõtete rikkumise kohta. Korraldusega kaebuse esitajale pandud kohustus on üheselt arusaadav ega ole ülemäärane. Kaebuse esitajalt nõutakse konkreetsete dokumentide esitamist, mis kaebuse esitajal kas on olemas või siis ei ole tal neid ning pole ka võimalik hankida. Maksuhaldur ei nõua selliste tõendite esitamist, mille saamine oleks kaebuse esitajale koormav või kulukas. Kaebuse esitaja hirm, et maksuhaldur võib nõutava teabe alusel hakata tegema järeldusi kaebuse esitaja maksukohustuste täitmise kohta ilma vastavat menetlust alustamata, on põhjendamatu. Maksu määramine ilma kohase maksumenetluseta on võimatu, samas ei ole maksumenetluse alustamiseks vajalik mingi konkreetse ajendi olemasolu, mistõttu puudub maksuhalduril vajadus E. R. kontrollimise käigus kuidagi salaja otsida ajendit S. Š. kontrollimiseks.
3. Kohtuistungil tõi kaebuse esitaja välja, et tegelikult oleks tal alus teabe andmisest keeldumiseks

§ 64lg 1 p 6 alusel.

Selle sätte kohaselt on kolmandal isikul õigus teabe andmisest keelduda küsimustes, millele vastamine tähendaks isiku enda, tema abikaasa, otsejoones sugulase, õe või venna, õe või venna alaneja sugulase, abikaasa otsejoones sugulase, abikaasa õel või venna õigusrikkumises süüditunnistamist. Kohus leiab, et sõnastust õigusrikkumises süüdi tunnistamine tuleb mõista enda süüdi tunnistamisena kuri- või väärteos ning see säte ei anna alust teabe andmisest keeldumiseks näiteks põhjusel, et esitatud teave võib viidata sellele, et isik on mingisugused muud kohustused nõuetekohaselt täitmata jätnud. Oluline on aga see, et isegi kui isikul, kellelt maksuhaldur teavet nõuab, esineb

§ 64

lg 1 punktis 6 sätestatud alus teabe andmisest keeldumiseks, ei muuda see õigusvastaseks korraldust, millega maksuhaldur teavet nõuab. Kaebuse esitaja esindaja selgitas seejuures kohtuistungil, et kaebuse esitaja ei ole maksuhaldurit teavitanud teabe andmisest keeldumisest eelnimetatud alusel, vaid otsustas selle asemel vaidlustada korralduse, millega teavet nõuti.

1. Eeltoodu tõttu tuleb S. Š. kaebus rahuldamata jätta.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 5