lg 1 näeb ette, et kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele poolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Antud juhul puudub teave ja tõendid selle kohta, et pooled oleks avaldanud pärast üürilepingu tähtaja möödumist kahe nädala jooksul tahet leping lõpetada. Seega saab lugeda, et poolte vahel sõlmitud üürileping muutus tähtajatuks. Võlaõigusseaduse (
sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).
lg 2 kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega.
näeb ette, et kui üür on arvestatud teatud ajavahemike järgi, tuleb üüri ja kõrvalkulusid maksta pärast iga vastava ajavahemiku möödumist, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti. Pooled on üürilepingu punktis 3 (tl 21) kokku leppinud, et üüri suurus on 1500 krooni ja üüritud asjaga seotud kulud on järgmised: vesi, kanalisatsioon, elekter, gaas, prügi, soojus (kõik kommunaal- ja halduskulud, mis kaasnevad selle korteriga). Üürnik kohustub tasuma üüri igakuiselt 10.-daks kuupäevaks. Kostja on rikkunud üürilepingus kokkulepitud maksekohustust ja ei ole tasunud üüri ja kõrvalkulude eest nõuetekohaselt. Hageja ütles üürilepingu üles alates 24.08.
ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.
lg 1 p 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kohustuse täitmist.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lisaks üüri ja kõrvalkulude võlale nõuab hageja kostjalt nimetatud kohustuste täitmisega viivitamise eest viivist. Kohus leiab, et viivisenõue sellises ulatuses on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
lg 1 p 6 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingu punktis 2.2.9. (tl 21) kokku leppinud, et üürnik maksab tähtaegselt tasumata arvelt viivist 10 % päevas iga viivitatud päeva eest kuni arve tasumiseni. Viivisenõude eeldused on täidetud. Kostja ei ole tasunud tähtaegselt üüri ja kõrvalkulude makseid ja hagejal oli õigus nõuda maksete tasumist. Kostja rikkumine ei ole vabandatav ning viivitust ei ole põhjustanud hageja võlausaldajana. Hageja on arvestanud viivist (tl 24-25) üüri ja kõrvalkulude tasumisega viivitamise eest lepingus kokkulepitud viivisemääras 2009.a augusti seisuga kokku 827 681,17 krooni. Hageja 3 vähendas oma nõuet ja taotles kostjalt viivise väljamõistmist põhinõude ulatuses, s.o summas 45 525,31 krooni. Kohus möönab, et poolte vahel kokkulepitud viivisemäär, s.o 10 % tasumata nõudelt päevas, on erakordselt suur. Sellises määras viivise väljamõistmine kostjalt oleks ilmselt vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus leiab aga, et sellele vaatamata ei ole antud juhul alust viivise alandamiseks.
lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.
lg 1 näeb ette, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Eeltoodust tuleneb, et viiviste vähendamine on võimalik üksnes kohustatud poole taotluse alusel. Kostja ei ole hagile vastanud ja ei ole taotlenud viivise vähendamist. Lisaks on hageja loobunud viivisenõudest lepingus kokkulepitud ulatuses, hageja on vähendanud viivist põhinõude suuruseni. Riigikohtu praktika kohaselt on loetud ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks viivist, mis ületab põhivõla ja intresside suurust (RKTKo 3-2-1-8710). Lähtudes eeltoodust, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja üürilepingust tuleneva võla summas 45 525,31 krooni ja viivise sama suures ulatuses. Hagiavalduse esitamise ajal maksevahendina kehtinud krooni ümberarvestamine euroks toimub Euro kasutusele võtmise seaduse §-i 5 lg 1, 2 alusel Euroopa Liidu Nõukogu poolt määratud euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel (1 euro=15,6466 krooni), saadud tulem ümardatakse 1 sendi täpsusega kolmanda koha alusel pärast koma. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Maimu Laumets Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.