) § 20 lg-test 3 ja 4 nende koosmõjus. Käskkirjast ilmneb, et rikkumise kvalifitseerimisel on tuginetud Justiitsministeeriumi seisukohale teenistussuhetes joobeseisundi käsitamise kohta, mille esitas kriminaalpoliitika osakonna avaliku õiguse talituse nõunik Monika Tõniste 12.11.2009 memos. Käskkirja kohaselt eeltoodust tuleneb, et kui isikul on teenistuses viibimise ajal ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi 0,1 milligrammi või enam, siis on tegemist distsiplinaarsüüteoga, mis seisneb teenistuses joobnuna viibimises. Käskkirja kaalutluste osas on arvesse võetud S.R.ul kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu ning asjaolu, et S.R. keeldus seletuse andmisest alkoholi tarvitamise asjaolude kohta, mis näitab isiku soovimatust teenistuskohustuste täitmisel tehtud vigu tunnistada ja neist vajalikke järeldusi teha. Süüd raskendava asjaoluna on karistuse määramisel arvesse võetud alkoholi tarvitamine relvastatud üksuse treeninglaagris, kus väljaõpe oli seotud tulirelvade kasutamisega ning kus joobeseisundis või joobetunnustega viibimine oleks võinud kergesti tekitada julgeolekuriske nii endale kui ka teistele laagris viibinud isikutele. Eeltoodud kaalutlustel on distsiplinaarkaristuseks määratud teenistusest vabastamine. VangS § 109 lg 3 kohaselt võib vangla juurde moodustada relvastatud üksuse eriülesannete täitmiseks. Relvastatud üksuse ülesanded ja töökorra kehtestab justiitsminister määrusega. Justiitsministri 12.12.2002 määrusega nr 81 vastu võetud Relvastatud üksuse tegevuse kord §-st 1 ilmneb, et relvastatud üksus moodustatakse Justiitsministeeriumi valitsemisalas olevate vanglate juurde. Sama määruse § 5 lg 3 kohaselt üksuse ülesannete täitmise ajaks vabaneb üksuse liige oma muude teenistuskohustuste täitmisest. Samamoodi määruse § 11 lg 1 ja 2 järgi korraldatakse üksuse liikmele väljaõpet üldjuhul tema teenistuskohustuste täitmise ajal ning väljaõppe ajaks vabaneb üksuse liige oma muude teenistuskohustuste täitmisest. Sama määruse § 12 alusel tasustatakse üksuse liiget justiitsministri käskkirja alusel selle vangla eelarvest, kelle koosseisu liige kuulub. Justiitsministri 08.07.2003 määrusega vastu võetud Vanglate osakonna põhimääruse kuni 10.12.2009 kehtinud redaktsiooni § 2 sätestab vanglate osakonna ülesanded. Selle paragrahvi lg 1 kohaselt on vanglate osakonna põhiülesanded vanglate tegevuse koordineerimine ja korraldamine ning teenistuslik järelevalve. Sama paragrahvi lg 2 p 12 kohaselt koordineerib vanglate osakond ka vanglate relvastatud üksuse tegevust. Seega ilmneb eeltoodud sätetest, et relvastatud üksuse liikmed on teenistujad vangla koosseisus, kes lisaks põhi-teenistusülesannetele osalevad relvastatud üksuse väljaõppes ja ülesannete täitmises üldjuhul teenistuskohustuste täitmise ajal, olles selleks ajaks tavapärastest teenistusülesannetest vabastatud. Relvastatud üksusega seotud tegevuste aja võrra ei vähene liikmete tavapärane töötasu, kuid lisandub igakuine relvastatud üksuse tasu. Kuna üksuse väljaõppega seotud tegevuste ajaks ei ole liikmete tavapäraste teenistuskohustuste täitmine peatatud, on üksuse liikmed ka üksusega seotud tegevuste ajal konkreetse vangla teenistujad, kes täidavad Justiitsministeeriumi poolt koordineerituna täiendavaid teenistusülesandeid relvastatud üksuse liikmena. ATS § 86 kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramise õigus isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus. S.R.u on ametisse nimetanud Tallinna vangla direktor. Vanglate osakond 5 koordineerib nii vanglate tegevust, sealhulgas relvastatud üksuse tegevust, kui ka teostab teenistuslikku järelevalvet vanglate tegevuse üle. Marek Tükki Tallinna vangla direktorile adresseeritud 02.11.2009 kirjaga on direktorit teavitatud alkoholijoobe kontrolli tulemustest relvastatud üksuse treeninglaagris ning palutud läbi viia S.R.u suhtes distsiplinaarmenetlus. Kirjas sisalduvat käsitas vangla direktor, arvestades VangS § 111 lg-t 21, suunisena distsiplinaarmenetlus läbi viia. Eeltoodud sätetele tuginedes leiab vastustaja, et kaebajale on distsiplinaarkaristuse määranud selleks pädev isik – Tallinna vangla direktor. Kaebaja on väitnud, et isikul alkoholijoobe kontrollimise pädevus on politseil, mitte vanglateenistuse ametnikel. Ajavahemikul 01.07.2009 kuni 31.12.2009 kehtinud PolS § 157 kohaselt võib politsei joobeseisundi kahtluse korral kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada: 1) sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund või lubatud alkoholipiirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine; 2) isiku, kellel esinevad ilmsed joobeseisundi tunnused, kui ta võib olla ohtlik endale või teistele; 3) alaealise, kellel esinevad ilmsed joobeseisundi tunnused. Ilmneb, et politsei pädevus alkoholijoovet kontrollida on piiratud ülaloetletud kriteeriumitega ning politseil puudub pädevus joovet kontrollida teenistussuhetes juhul, kui tegemist ei ole sõidukijuhiga või kui ei ole alust kahtlustada kuritegu või väärtegu, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund või lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Samas on ATS § 84 p-s 1 teenistuses joobnuna viibimine distsiplinaarsüütegu. ATS nimetatud sätte kohaselt ei tohi teenistuja olla teenistuses joobnud olekus, millise nõude eiramine on alus distsiplinaarkaristuse määramiseks. Distsiplinaarkaristuse saab aga vastavalt ATS § 86 ja VangS § 148 määrata ametisik, kellel on konkreetse ametniku ametisse määramise õigus. Seega eeldab ATS § 84 p-s 1 distsiplinaarsüüteona määratletud teenistuses joobnuna viibimine, mille juures ei ole sätestatud joobnud oleku mõistet või viidet teistele õigusaktidele (nt
§-le 20 lg-tele 3 ja 4) ega korda, kuidas joobnud olek tuvastatakse, et ametniku ebakainet olekut võib mõõta asutuse juhile või tema poolt määratud ametnikule käepäraste indikaatorvahenditega (müüdavate alkomeetrite valik nt aadressil: http://pood.alkomeeter.com/). Takistuseks ei saa ka isiku keeldumine- isiku keeldumisel alkomeetriga (indikaatorvahendiga) alkoholi sisalduse mõõtmisest väljahingatavas õhus tõendatakse joobnud olek teenistussuhetes aga tõendamise üldisi reegleid järgides. Juhul, kui isik mõõdetud näiduga ei nõustu, tehakse talle ettepanek anda vereproov vere alkoholisisalduse täpsemaks mõõtmiseks vastavas tervishoiuasutuses. Konkreetsel juhul on S.R.u alkoholi sisalduse väljahingatavas õhus mõõtnud ja fikseerinud joobeseisundi tuvastamise protokollis Marek Tükk, Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse sisekontrolör. Justiitsministri 08.07.2003 määrusega nr 50 kehtestatud vanglate osakonna põhimääruse kuni 10.12.2009 kehtinud redaktsiooni § 81 p 1 kohaselt on sisekontrolli talituse ülesandeks muu hulgas vanglate osakonna ja vanglate teenistujate poolt toimepandavate õigusrikkumiste ennetamine, tõkestamise ja avastamine ning vajadusel teenistujate suhtes jälitustoimingute teostamine vastavalt jälitustegevuse seaduses sätestatule. Seega, kahtluseta on kaebaja puhul alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus mõõtnud vanglateenistuja kontrollimise pädevust omav isik. Kaebaja on kaebuses osutanud, et enne mõõtmist kontrollija ei tutvustanud talle tema PolS § 158 lg-tes 2 ja 4 sätestatud õigusi. Kuni 31.12.2009 kehtinud PolS § 158 lg 2 kohaselt selgitatakse isikule järgmisi õigusi: 1)õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 2)õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest või tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest; 3)õigus tutvuda riikliku järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse; 4)õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda alkoholisisalduse määramist veres; 5)õigus esitada vaie asutuse juhile või kaebus halduskohtule. Lähtudes PolS ülalosundatud redaktsiooni §-st 157, millega määratletakse juhud, millal politsei võib allutada isiku joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile, kehtib ülaltsiteeritud õiguste tutvustamise nõue alustatud süüteomenetluses (väärteo või kuriteo toimepanemise kahtluse puhul), millega joobe mõõtmisel teenistussuhetes konkreetsel juhul tegemist ei olnud. Eeltoodu selgitamiseks sobib Riigikohtu halduskolleegiumi 10.01.2008 lahend nr 3-3-1-6507, mille punktidest 14 ja 15 ilmneb, et politsei poolt liiklusjärelevalve käigus tehtavate toimingute 6 puhul on tegemist nii haldustoimingutega kui võib olla tegemist (väärteomenetluse alustamisel) ka väärteomenetluse toimingutega. Sõiduki peatamine, dokumentide kontrollimine, ka politseioperatsiooni käigus juhtide võimaliku alkoholijoobe indikaatorvahendiga kontrollimine ei tähenda, et tegemist oleks väärteomenetluse toimingutega, vaid riikliku järelevalve käigus tehtavate haldustoimingutega. Seevastu väärteomenetluse alustamisel eeldatakse, et isikule (kui isik on teada) tutvustatakse tema õigusi esimest menetlustoimingut tehes. Seega, kuna ka politsei poolt liiklusjärelevalve käigus sõidukijuhtide kontrollimisele indikaatorvahendiga ei eelne õiguste tutvustamine, sest tegemist ei ole alustatud süüteomenetlusega, siis ammugi ei saa kaebaja eeldada, et teenistussuhetes toimuva järelevalve käigus teostatud alkoholijoobe kontrollile pidanuks eelnema sündmuse toimumise ajal kehtinud PolS § 158 lg-s 2 sätestatud õiguste tutvustamine. Täpsustades 30.10.2009 toimunud alkoholijoobe kontrolli asjaolusid Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse sisekontrolöri Marek Tükkiga, ilmnes, et politseilt oli 30.10.2009 läbiviidava järelevalve tarbeks ametiabi korras laenatud 3 indikaatorvahendit, millest kahega mõõdeti samaaegselt Tauno Koppeli ja Priit Posti poolt relvastatud üksuse rühmade liikmeid. Mõõtmisele eelnes toimingu eesmärgi teatamine. Relvastatud üksuse liikmed, kellel ilmnes alkoholi olemasolu väljahingatavas õhus, saadeti autosse, kus kolmanda indikaatorvahendiga mõõtis alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus Marek Tükk ning vormistas isikule joobeseisundi tuvastamise protokolli. M. Tükki kinnitusel teatas ta kõikidele isikutele, kes saadeti protokolli vormistamiseks autosse, et juhul, kui isik ei ole indikaatorvahendi näiduga nõus, on võimalik minna Wismari haiglasse ning seal võetava vereproovi alusel täpsemalt mõõta. Täiendava, meditsiinilise joobeseisundi tuvastamise võimaluse tutvustamist kinnitab ka joobeseisundi tuvastamise protokoll, kust vastavast lahtrist ilmneb nii võimalus mitte nõustuda alkomeetri näiduga kui ka võimalus nõuda täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist. S.R. on konkreetses protokollis omakäelise allkirjaga kinnitanud, et ta nõustub alkomeetri näiduga ning täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist ei nõua. Ka käesolevas kaebuses ei vaidlusta S.R. joobeseisundi tuvastamise protokolli märgitud asjaolu, et ta alkoholi tarbis, ega temal mõõdetud näitu 0,22 mg/l. Vastuväiteid alkoholi tarvitamise faktile ei ole S.R. distsiplinaarmenetluse käigus esitanud, neid ei ilmne ka tema 10.11.2009 seletuskirjast halva enesetunde ja laskmisest mitteosavõtu kohta. Seega ei ole alkoholi tarvitamise fakt ega S.R.ul mõõdetud alkoholisisalduse näit 0,22 mg/l käesolevas asjas vaidluse all. Kaebaja joobeseisundi mõõtmise protokolli kohaselt kasutati mõõtevahendina AlcoQuant 6020. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse sisekontrolör Tauno Koppeli poolt edastatud täpsustatud andmetel mõõdeti 30.10.2009 relvastatud üksuse liikmetel alkoholijoovet alkomeetriga nr A103477, mis on kalibreeritud tähtajaga kuni 08.04.2010. Joobeseisundi tuvastamise protokollis on kajastatud toimingu aeg ja koht ning toimingu läbiviija ja protokollija nimi ning ametikoht, uuritava isiku (kaebaja) nimi ning sünniaeg, alkomeetri mark ning mudeli number, alkomeetri näit, kaebaja kinnitus alkomeetri näiduga nõustumise kohta ning loobumine täiendavast meditsiinilisest joobeseisundi tuvastamisest, kaebaja seletus tarvitatud alkoholi ja tarvitamise aja kohta, tunnistajatena mõõtmises osalenud isikute (Tauno Koppeli ja Priit Posti) allkirjad ning protokolli koostaja allkiri. Seega kajastab joobeseisundi tuvastamise protokoll kõiki olulisi andmeid ning konkreetne protokoll on tõendiks, millega S.R.ul mõõdetud alkoholi kogus väljahingatava õhus (0, 22 mg/l) on tõendatud. ATS § 84 p 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. ATS § 109 lg 1 sätestab: Ülemus kõrvaldab joobes ametniku selleks päevaks ametist. Ülemus on kohustatud ametist kõrvaldama ka joobe või arstimite jääknähtudega või arstimite mõju all oleva ametniku, kui töö nõuab erilist täpsust, on seotud suurema ohu allika valdamisega või selle vahetus läheduses töötamisega. Samuti on ülemus kohustatud käesolevas lõikes sätestatud juhtudel ametnikku tööle mitte lubama. Niisugune tööle mittelubamine on võrdsustatud ametist kõrvaldamisega. Eeltoodud sätetest ilmneb, et ATS-is on eristatud joovet ning joobe jääknähte, millest viimasel on joobega sama tähendus, kui töö eeldab täpsust, suurema ohu allika valdamist või selle vahetus läheduses töötamist. Järelikult ATS § 84 p 1 sõnastus „teenistuses joobnuna viibimine“ hõlmab, arvesse võttes ATS § 109 lg-t 1, mõlemat – nii joobes teenistuses viibimist kui ka joobe jääknähtudega teenistuses viibimist – viimast juhul, kui tegemist on täpsust nõudva ja suurema ohu 7 allikaga seotud tööga. Relvastatud üksuse treeninglaagris harjutati tulirelvast laskmist ehk vallati suurema ohu allikat. Kaebaja, kes 30.10.2009 hommikul laskmisest osa ei võtnud, viibis tulirelvade kui suurema ohu allika vahetus läheduses. Seega oli vaadeldaval juhul täidetud distsiplinaarsüüteo koosseis. Siiski väärib märkimist, et ATS-is ei leidu sätteid, mille alusel eristada joovet joobe jääknähtudest, samuti ei leidu selles viidet teistele õigusaktidele, milles joove on defineeritud. Oluline on, et avaliku teenistuse seaduses ei leidu ka norme, kuidas joovet mõõta ega viiteid selles osas teistele õigusaktidele. Seega on oluline küsimus, kuivõrd kohalduvad avaliku teenistuse seaduses sätestatud teenistuses joobnuna viibimisele kui distsiplinaarsüüteole teiste õigusaktide vastavad sätted. Joobeseisundi legaaldefinitsiooni annab liiklusseaduse (
) § 20 lg 31, mis sätestab joobe definitsiooni sõidukijuhi kohta: Juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui: 1) tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi; 2) tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad tema tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt juhi ühes grammis veres ei või olla alkoholi 0,20 milligrammi ega rohkem või juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem. Sten Lind Juridicas 2006 nr 1 publitseeritud artiklis Joobeseisund ja selle tuvastamine – kestev probleem õiguskorras on osutanud Riigikohtu lahenditele tuginevalt: „Riigikohtu tõlgitsuse kohaselt tuleb alkoholijoobe mõiste sisustamisel lähtuda
See tähendab, et alkoholijoove on alkoholi tarvitamisest tingitud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides, kuid isikut ei loeta joobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi vähem kui 0,1 mg/l või veres vähem kui 0,2 promilli.“ Sõltumata sätete mõningasest muutumisest ajavahemikus artikli publitseerimisest käesoleva ajani, on esile toodud käsitus
lõigete koosmõjust joobe tõlgendamisel ning väide, et isikut ei loeta joobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi vähem kui 0,1 mg/l, ka praegu kasutatav.
toodud erinevad alkoholisisaldused juhi väljahingatava õhus üle 0,1 mg/l on kõik karistatavad, ent erinevate sätete alusel. Alkoholi piirmäära ületamine
lg-s 4 sätestatud määras on karistatav väärteona
lg 1alusel,
lg 31 punktis 2 sätestatud määras vastavalt
7419 lg 2 alusel.
S § 424 ja 4241 alusel. Eeltoodust tuleneb, et sõidukijuhi jaoks on alkoholipiiramäära 0,1 mg/l ületamine igal juhul keelatud ja karistatav. Küsimuseks jääb, kas avalikus teenistuses ATS § 84 p-s 1 sätestatud joobnuna teenistuses viibimise eest distsiplinaarkaristuse määramise puhul on liiklusseadusest ülevõetav ainult joobeseisundi legaaldefinitsioon ja keelatud alkoholipiirmäära ületamine
lg-te 31 ja 4 koosmõjus, mis vastaksid ATS §-s 109 lg-s 1 eristatud joobele ja joobe jääknähtudele, või samuti kas ja kui palju on ülevõetavad joobeseisundi mõõtmise ja tuvastamise sätted liiklusseadusest ja politseiseadusest, mida kohaldatakse süüteomenetluses. Vastav Riigikohtu praktika selles osas puudub.
lg-st 5 ilmneb muu hulgas, et juhi põgenemisel sündmuskohalt või keeldumisel alkoholisisalduse kontrollimisest õhus või veres või joobeseisundi tuvastamisest loetakse kirjeldatud tegevus
lg-te 3 ja 4 rikkumiseks.
osutab, et lõikes 4 nimetatud piirmäära ületamine või joobeseisund tuvastatakse politseiseaduses sätestatud korras. Oluline on, et eeltoodud sätted kehtivad esmalt sõidukijuhi kohta liikluses ning pädevus sõidukijuhi joovet kontrollida on politseil põhiliselt riikliku järelevalve käigus. Kuni 31.12.2009 kehtinud PolS §-des 157 – 1510 on reguleeritud alkoholijoobe kontrollimine ja tuvastamine. PolS ülaltsiteeritud § 157 sätestab, kelle joovet millistel tingimustel on politseil pädevus mõõta – sõidukijuhi ja ilmsete joobetunnustega isiku joovet, samuti isiku joovet, kui tema puhul on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille kooseisuliseks tunnuseks on joobeseisund. Isiku alkoholijoovet saab kontrollida indikaatorvahendiga ja tuvastada tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Märgitud on, et isikule selgitatakse tema õigusi, kuid ei ole täpsustatud, kas enne indikaatorvahendiga kontrollimist või enne alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. PolS § 158 lg 3 kohaselt: Kui politsei ei pea vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõua alkoholisisalduse kindlaksmääramist veres või 8 väljahingatava õhus, võib piirduda indikaatorvahendi kasutamisega. Indikaatorvahendi kasutamisega ei või piirduda mootor-, õhu- või veesõiduki või raudteeveeremi või trammi ohutu liiklemise või käituseeskirja nõuete rikkumisega seotud süütegude toimepanemise kahtluse korral. Lisaks indikaatorvahendi näidu protokollimisele kirjeldab politsei isikul esinevaid alkoholijoobe tunnuseid. Ilmneb, et juhul, kui politsei ei pea vajalikuks ja isik ei nõua alkoholisisalduse kindlaksmääramist veres või väljahingatavas õhus, võib piirduda indikaatorvahendi kasutamisega. Seevastu sõidukijuhi joobe mõõtmisele kehtivad rangemad nõuded kui isiku puhul, kellel on ilmsed joobetunnused või keda on alust kahtlustada süüteo toimepanemises – sõidukijuhi puhul tuleb alkoholisisaldus veres tuvastada kas tõendusliku alkomeetri või vereprooviga. Oluline on, et vereproovi võtmise tagamiseks on politseil õigus kasutada vereproovi andmiseks kohustatud isiku suhtes vahetut sundi. PolS § 158 lg 5 osutab sättes sisalduva volitusnormi alusel antud siseministri 22.06.2009 määrusele nr 20 Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord. Nimetatud määruse § 3 lg-st 3 ilmneb viide, et vastav kord kehtib politsei poolt teostatavatele mõõtmistele ning süüteomenetluses. Teenistussuhetes ATS § 84 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks ei ole vajalik järgida PolS ptk-s V2 sätestatud nõudeid ega PolS § 158 lg 5 alusel antud indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korda, kuna osutatud õigusaktide sätted reguleerivad politsei poolt teostatavat alkoholijoobe kontrolli kindlatel juhtumitel ning alkoholijoobe tuvastamist süüteomenetluses. Süüteomenetluses kehtivad aga selle eripärast tulenevalt oluliselt rangemad menetlusnõuded ja nõuded süüteo tõendatusele. Seega ei ole asjakohane ka kaebaja osutus PolS V2 ptk-le ega selle alusel antud õigusaktidele. Teenistuja distsiplinaarmenetlus on haldusmenetlus ning distsiplinaarsüütegu peab olema tõendatud tõendamise üldisi reegleid järgides. Konkreetsel juhul on S.R.u distsiplinaarsüütegu tõendatud joobeseisundi tuvastamise protokolliga, seega tuleb kontrollida, kas protokoll on koostatud vastavuses Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 18 sätestatud nõuetega. HMS § 18 lg 2 kohaselt peab protokoll sisaldama 1) menetlustoimingu aega ja kohta; 2)menetlustoimingut läbiviiva haldusorgani nime ning kohalviibivate menetlusosaliste, tõlkide, ekspertide ja tunnistajate nimesid; 3) menetlustoimingu eesmärki; 4) menetlustoimingu käigus esitatud taotlusi; 5) menetlusosalise seletuste, eksperdi või tunnistajate ütluste sisu või paikvaatluse tulemust. HMS § 18 lg 3 kohaselt protokollile kirjutab alla selle koostanud isik. Vaadeldes konkreetset kaebaja suhtes koostatud protokolli, ilmneb, et protokoll vastab kõikidele nimetatud nõuetele. Menetlustoimingu eesmärk kajastub protokolli pealkirjas ning menetlusaluse isiku taotluste protokolli märkimise võimalust kajastab lahtri olemasolu alkomeetri näiduga mittenõustumise kohta ning viide võimalusele nõuda joobeseisundi täiendavat meditsiinilist tuvastamist. Kuna S.R. on nõustunud näiduga ning vastavat täiendavat tuvastamist pole nõudnud, ei ole protokolli märgitud ka kaebaja taotlusi. S.R.u distsiplinaarsüütegu on tõendatud. Käskkiri nr 832-p on antud kaalutletult kõiki olulisi asjaolusid arvesse võttes ning distsiplinaarkaristuse valikul on olulisena arvestatud S.R.u kehtivat distsiplinaarkaristust – Tallinna vangla direktori 09.10.2009 käskkirjaga nr 676-p on S.R.ule määratud kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise iseloomustuse mittetähtaegse koostamise eest ATS § 84 p 1 alusel noomitus. Käskkiri nr 832-p on antud pädevuse piires, kehtestatud menetlus- ja vorminõudeid järgides ja kaalutletult kõiki olulisi asjaolusid arvesse võttes ning on õiguspärane. Vastustaja esindaja palub kaebuse jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: 9 Tallinna vangla direktori 30.11.2009 käskkirjaga nr 832-p karistati S.R.ut Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p 1 ja § 118 lg 2 alusel teenistusest vabastamisega alates 07.12.2009 selle eest, et ta viibis joobes 30.10.2009 relvastatud üksuse treeninglaagris väljõppeüritusel. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse sisekontrolör juhataja ülesannetes Marek Tükk 02.11.2009 kirjaga nr 11-3/13431 teavitas Tallinna vanglat sellest, et 29.10.200930.10.2009 toimus Ardu lähedal Kroonuklubi nimelises õppekeskuses relvastatud üksuse treeninglaager, kus 30.10.2009 ajavahemikus kella 09.30-st kuni 10.40-ni, reaalse väljaõppetegevuse ajal, viisid Justiitsministeeriumi ametnikud vanglate osakonna sisekontrolli talitusest ja karistuse täideviimise talitusest Marek Tükk, Tauno Koppel ja Priit Post läbi relvastatud üksuse treeninglaagrist osavõtjate osas joobekontrolli. Kontrolli tulemusel tuvastati kaheksal laagris osalenud vanglaametnikul joove või alkoholi tarvitamise tunnusena alkoholi olemasolu väljahingatavas õhus, nende seas oli ka Tallinna vangla inspektor-kontaktisik S.R.. Nimetatud kirjaga edastati ka joobeseisundi tuvastamise protokoll ning paluti läbi viia distsiplinaarmenetlus toimepandud rikkumise suhtes. 30.10.2009 koostatud joobeseisundi tuvastamise protokolli kohaselt S.R.ul kontollimise ajal oli alkomeetri AlcoQuant 6020 (taadeldud) näit 0,22 mg alkoholi ühes liitris väljahingatavas õhus (väliseid joobetunnuseid ei olnud). S.R. nõustus alkomeetri näiduga ning täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist ei taotlenud, mida kinnitab ka tema allkiri protokolli vastavas lahtris. Protokollis on ka S.R.u selgitus, milles on märgitud „Tarbisin alkoholi 29.10.09, viina, kogust ei oska öelda“. Kaebaja märgib, et ta nõustus alkomeetri näiduga, kuna ei osanud nõuda täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist põhjusel, et kontrollija ei tutvustanud tema õigusi, mistõttu ei saanud tema oma seadusest tulenevaid õigusi realiseerida. Kohus kaebaja sellekohase väitega ei nõustu. S.R.ule tutvumiseks ja allkirjastamiseks esitatud joobeseisundi tuvastamise protokollis, mis koostati 30.10.2009 kell 10:32, on kaebaja allkiri lahtris, kus on märgitud „Nõustun alkomeetri näiduga ning täiendavat meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist ei nõua“. Seega kaebaja oli teadlik, et joobeseisundi tuvastamisega mittenõustumisel on tal õigus nõuda meditsiinilist joobeseisundi tuvastamist ning sellisel juhul oleks ta viidud meditsiiniasutusse vastava protseduuri läbiviimiseks. Kaebaja väitel tema osas teostati kaks puhumist, kusjuures esimese näit oli kaebaja väitel 0,18 mg/l, teise puhumise ajal oli alkomeetri näit 0,22 mg/l. Nagu nähtub, on näitude vahe küllaltki väike ning nende erinevus ei muuda tulemust- joobe tuvastamist. Protokollis oli fikseeritud näit 0,22 mg/l, millega kaebaja kohapeal nõustus ning seda ka oma allkirjaga kinnitas. Kui kaebajal oleks tekkinud kahtlus alkomeetri näidu õigsuses vms, siis oleks igati mõistetav olnud taotleda meditsiinilist joobe tuvastamist, millisest võimalusest oli ta teadlik (protokollis on vastav märge olemas). S.R.u joovet tuvastati töökorras (taadeldud) alkomeetriga, vastupidist ei ole kaebaja käesolevas asjas tõendanud. Kaebaja väitel Tallinna vangla direktoril puudub pädevus karistada distsiplinaarkorras relvastatud üksuse liiget relvastatud üksuses toime pandud õigusvastase tegevuse või tegevusetuse eest. Kohus sellekohase kaebaja väitega ei nõustu. Justiitsministri 12.12.2002 määruse nr 81 (Relvastatud üksuse tegevuse kord) § 4 lg 1 kohaselt üksuse liikme nimetab või vabastab justiitsminister käskkirjaga. Justiitsministri 20.11.2009 käskkirjaga nr 157 „Justiitsministri 02.01.2008.a käskkirja nr 1 „Relvastatud üksuse koosseis“ punkti muutmine“ arvati Tallinna rühma liikmete hulgast välja S.R. Tallinna vanglast. Seega S.R.u teenistusest vabastamise hetkel ta enam relvastatud üksuse liige ei olnud. Vangistusseaduse (VangS) § 148 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse ametiisik, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 86 kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise õigus on isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus. Seega Tallinna vangla direktor oli pädev vangla inspektor-kontaktisikut S.R.ut, kes ei olnud distsiplinaarkaristuse määramise hetkel enam relvastatud üksuse liige, distsiplinaarkorras karistama. Vastustaja oma seletuses, millega on tutvunud ka kaebaja, on põhjalikult selgitanud pädevuse küsimust, millega kohus ka nõustub ning ei pea vajalikuks neid argumente üle korrata. 10 S.R.u väitel joobeseisundi kontrollimise ajal tema rühmajuhi loal laskmisest osa ei võtnud, kuna tema enesetunne oli kehv ning et tal puudus mõõtmise ajal kontakt tulirelvadega, relvaharjutused 30.oktoobri hommikul küll toimusid, kuid kaebuse esitaja seal ei osalenud, kuna oli vabastuse saanud. Tallinna vangla seevastu on seisukohal, et S.R. pani rikkumise toime relvastatud üksuse treeninglaagris, kus väljaõpe oli seotud tulirelvade kasutamisega ning kus joobeseisundis või joobetunnustega viibimine oleks võinud kergesti tekitada julgeolekuriske nii temale endale kui ka teistele laagris viibinud isikutele, mis on vastustaja arvates süüd raskendavaks asjaoluks. Kohus leiab, et S.R. viibis kohas, kus tal oli vaba juurdepääs tulirelvadele ning kus toimusid ka laskeharjutused, seega pidi isik aru saama, et sellises kõrgema ohuallika kohas on alkoholi tarvitamine välistatud. Vaidlust ei ole selle üle, et S.R.ul tuvastati alkoholijoove ning ta ise kinnitas, et oli joonud viina, kogust aga ei osanud öelda. Selline käitumine kohtu hinnangul annab tunnistust isiku vastutustundetusest. Kaebuse esitaja pidi adekvaatselt hindama tema poolt alkoholi tarvitamist relvastatud üksuse treeninglaagris, kus osavõtjate, sh tema enda, käsutuses olid tulirelvad. Kohus nõustub selles osas vastustaja seisukohaga. Kaebaja väitel tema suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse asjaolud on käskkirjas välja toodud ebakorrektselt, mis näitab distsiplinaarmenetluse pealiskaudsust ja ebakorrektset läbiviimist. Kohus sellekohase kaebaja väitega ei nõustu. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on piisava põhjalikkusega lahti kirjutatud nii faktilised asjaolud kui ka õiguslikud alused, mis oma sisult on üheselt arusaadavad ning võimaldavad neid sisuliselt vaidlustada, mida kinnitab ka esitatud kaebus ning selles toodud motiivid. Kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjali põhjal kohus ei saa järeldada, et distsiplinaarmenetlus oleks läbi viidud pealiskaudselt ja ebakorrektselt, nagu väidab kaebaja. Kohus esitatud materjali põhjal ei ole tuvastanud ka distsiplinaarmenetluse pealiskaudset läbiviimist, millega võiks kaasneda ebaõigete järeldusteni jõudmine. Tallinna vangla võimaldas kaebajal anda oma seletuse distsiplinaarsüüteo asjaolude kohta. S.R.u 10.11.2009 kirjalikus seletuses märgitakse „30.10.2009 hommikul tundsin ennast veidi kehvasti, kuna toit, mida pakuti oli erinev ning seetõttu ei võtnud hommikul laskmisest osa. Sellest oli teavitatud ka laskmiste läbiviijat Ranel Annamad. Sellest tulenevalt viibisin sauna majas soojas ning jalutasin ringi“. Rohkem seletuskirju distsiplinaarmenetluse käigus S.R. ei ole vangla direktorile esitanud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebuse esitaja ei ole andnud seletust toime pandud distsiplinaarsüüteo enda kohta. Tema ainsas seletuses räägitakse toidust ja kehvast enesetundest, kuid ühtegi sõna ei ole öeldud alkoholi tarvitamisega seonduva kohta. S.R.ut ei ole süüdistatud selles, et ta 30.10.2009 hommikul ei võtnud osa laskmisest. Temale oli süüks pandud alkoholijoobes teenistuses viibimine, mille kohta ta ei ole vangla direktorile seletust esitanud, kohus nõustub selles vastustajaga. Kohus on seisukohal, et S.R.u suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt õigusja menetlusnormidele ning selle tulemusel määratud karistus, sh selle valik, on põhjendatud. Vastustaja on õigesti arvestanud toimepandud distsiplinaarsüüteo (teenistuses joobnuna viibimine) eest S.R.ule karistuse määramisel temal kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu, mis on kooskõlas ATS §-dega 84 p 1 ja 118 lg 2. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Elle Kask Kohtunik 11 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.