3-09-527/50

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-527 Otsuse kuupäev

1. märts 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi V. L kaebus Tartu Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusvorm Kohtuistung
2. veebruaril
3. Menetlusosalised Kaebaja: V. L /isikukood xxx/, esindaja Irina Gromtsev Vastustaja: Tartu Vangla /registrikood 70006056/, esindaja Marju Altsaar Resolutsioon Jätta Vladimir Listovi kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 04.04.
4. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 10.03.2009 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja V. L kaebus (tl 1-4), milles palutakse kohustada Tartu Vanglat maksma inimväärikuse alandamisega tekitatud moraalse kahju eest väärilist rahalist hüvitist. Kaebaja väitis, et proovis alates 26.10.2008 kuni 20.11.2008 end edutult Tartu Vanglas arsti vastuvõtule kirja panna, kuid alles peale allergia tekkimist võttis arst ta vastu, vaatas pealiskaudselt üle ning seejärel pandi talle mask pähe, kambrikaaslane viidi ära, vanglaametnikel keelati temaga kontakteeruda, teda ei lastud enam jalutama ja kirjavahetus keelati, kuid mingeid selgitusi ega kirjalikke dokumente vaatamata korduvatele pöördumistele ei antud ja neid pole ta saanud käesoleva ajani. Vangistusseaduse § 4’ p 1, § 52 p 2, § 53 ja § 108 lg 1 tuginedes leidis kaebaja, et ka vanglas on tal õigus nõuda inimlikku suhtumist, meditsiinilise hariduseta kontaktisik ei saanud otsustada arstiabi vajaduse üle, lahtise tuberkuloosi kahtluse puhul oleks pidanud ta tuberkuloosiosakonda saatma ning kõik keelud tulnuks kirjalikult ja seaduslikult põhjendada. Tartu Vangla palus oma vastuses (tl 26-28) kaebust mitte rahuldada, viitas rahvaterviseseaduse § 4 lg 1 tulenevale kohustusele oma otsese tegevusega teiste inimeste tervist mitte ohustada ning leidis, et võimaliku nakkuse leviku vältimiseks tarvitusele võetud abinõudega pole ta kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ega tema inimväärikust alandanud. Seejuures selgitati oma seisukohti tuberkuloosi kui haiguse olemuse kohta, õigusaktidest tulenevaid vangla kohustusi abinõude tarvitusele võtmiseks ning väideti, et peale kahtluse ilmnemist selgitas meditsiiniosakonna töötaja Ülle Valvur kaebajale põhjalikult, miks on soovitav, et ta ei käiks kuni uuringu tulemuste selgumiseni jalutamas ega saadaks vanglast kirju välja. Haldusakti puudumist põhjendati asjaoluga, et kaebajale ei seatud tahte vastaselt mingeid piiranguid ning lisati, et vajadust hospidaliseerimiseks polnud, sest tegemist oli vaid kahtlusega ja Tartu Vanglal endal olid olemas kõik võimalused kaebaja jälgimiseks ja esmase ravi osutamiseks. Veel väideti, et kuna kaebaja polnud vanglas esmakordselt, puudus tema suhtes tervisekontrolli kohustus, 07.11.2008 esitas ta taotluse silmaarsti vastuvõtule, piiratud liikumisega vastuvõtuosakonda paigutati ta 12.11.2008 seoses kohtuotsuse jõustumisega, tuberkuloosi kahtlus tekkis alles 19.11.2008 toimunud arsti vastuvõtul ja 26.10.2008 kuni 30.12.2008 pole Tartu Vanglas registreeritud tema kirjalikke pöördumisi seoses piirangutega. Kohtuistungil jäi kaebaja esindaja Irina Gromtsev kaebuse väidete ja taotluse juurde ega esitanud olulisi täiendusi. V. L ise kohtuistungile ei ilmunud, selle toimumise aeg ja koht olid talle allkirja vastu teatavaks tehtud (tl 160 ja 166). Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar jäi samuti varem esitatud väidete ja taotluse juurde märkides, et konkreetseid keelde kaebaja suhtes polnud, lihtsalt soovitati kirjavahetust mitte pidada ja jalutuskäikudel mitte käia ning lukustatud kambris oleks ta olnud ka ilma tuberkuloosi kahtluseta. KOHTU PÕHJENDUSED V. L kahjunõue lähtub arstiabita jätmise ja nakkusohu tõttu kohaldatud piirangutega tekitatud kannatusest, inimväärikuse alandamisest ja tervise kahjustamisest. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on käsitletud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja 2, milledes kehtestatu kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda siis, kui see tekitati avaliku võimu kandja õigusvastase ja isiku õigusi rikkuva tegevuse või tegevusetusega ning seda polnud võimalik vältida või mingil muul viisil õiguste kaitsmise või taastamisega kõrvaldada. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on reguleeritud sama seaduse § 9 lg
5. Selles kehtestatu kohaselt on süüline väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine iseenesest küll rikkumised, mis annavad õiguse nõuda rahalist hüvitist, kuid nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Eesti Vabariigi halduskohtumenetluse praktikas on juba ammu kinnitunud seisukoht, et iga ebamugavustunne, mida kinnipeetav vanglas viibides taluma peab, ei ole käsitletav talle kannatuste tekitamise või tema inimväärikuse alandamisena. Arstiabi andmata jätmise võib sellise hüvitise kaasa tuua vaid juhul, kui see põhjustas isiku surma või rasked tervisekahjustused. V. L kohta niisugused väited ja tõendid puuduvad. Tervisekaardi väljavõtte (tl 168-210) kohaselt on tal 19.11.2008 diagnoositud äge bronhiit ja määratud ravi (tl 172). Järgmised kaebused on ta esitanud 09.02.2009 seoses veenilaienditega ja saanud ka ravi (tl 184). 16.02.2009 paigutati kaebaja Viru Vanglasse, kus ta on kaevanud aeg-ajalt kurguvalu, nohu, köha, palavikutunde, selja-, rindkere ja hambavalu, veenilaiendite ja jalaseene üle, saanud vastavat ravi ja prillid ning andnud mitmeid analüüse, kuid raskeid tervisekahjustusi, mis saaksid tuleneda varasemast arstiabi puudumisest sealt ei nähtu (tl 185-210). Tartu Vangla inspektor kontaktisik P. J tunnistas kohtus (tl 218-219), et ise ta V. L abi ei osutanud, registreeris vaid tema pöördumised arstiabi järele, ei mäleta enam täpselt nende sisu ega oska öelda kui ruttu kaebaja arstile pääses, kuid nakkuskahtlusega kinnipeetavana oli ta pideva järelevalve all ja ühtegi kaebust arstiabi mittesaamise või aegluse üle ei esitanud. Ka nakkusohust tulenevaid piiranguid ei ole võimalik lugeda inimväärikuse alandamiseks või niisuguste kannatuste põhjustamiseks, mis saavad õigustada rahalise hüvitise nõudmist. Tartu Vangla väidetel (tl 26-28 ja 217-218) ei kohaldatudki V. L konkreetseid keelde, juba enne nakkuskahtlust oli ta seoses kohtuotsuse jõustumisega paigutatud justiitsministri 30.11.2000 2 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 8 lg 4 kohase piiratud liikumisõigusega vastuvõtuosakonda ning tema isolatsioon seisnes vaid kambrikaaslase mujale paigutamises ja soovituses vältida jalutuskäike ja kirjavahetust. Seda, et jalutuskäigud ja kirjavahetus olid tegelikult siiski keelatud, ei kinnita ükski kohtule esitatud tõend. Kaebaja on oma kaebuses küll nii väitnud, kuid samas on ta ka öelnud, et talle pole mingeid selgitusi antud ja röntgenisse viidi alles detsembri keskel, kuigi tervisekaardi andmed (tl 168, 170, 179, 181-183) ja tunnistaja Ü. V ütlused (tl 219) kinnitavad teistsugust olukorda. Tervisekaardile tehtud märke (tl 170) kohaselt oli ta juba ühe korra tuberkuloosi põdenud ja pidi seega ka ise teadma sellest haigusest tulenevaid ohte ja nende vältimise meetmeid ning mõistma, et piirangud on vajalikud nii tema enda kui teiste isikute kaitseks. Kaebuses viidatud vangistusseaduse § 52 lg 2 ja § 53 lg 1 kehtestavad küll kohustuse jälgida kinnipeetava terviseseisundit, ravida teda ja tagada ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus, kuid mõiste „vältimatu abi“ ei hõlma mitte igasugust tervisehäda või halba enesetunnet vaid üksnes niisuguseid olukordi, mis ähvardavad elu ja võivad põhjustada pöördumatuid kahjustusi tervisele. V. L enda väited ja eespool juba viidatud tervisekaardi väljavõtte andmed ei anna vähimatki alust arvata, et Tartu Vanglas ei jälgitud tema terviseseisundit, avastatud haigusi ei ravitud ning ta oli seal viibides mingil ajal sellises seisundis, mis tinginuks vajaduse osutada vältimatut arstiabi või, et tema poolt kaebuses väidetud lamamis- magamis- ja hingamisraskuste ning allergia suhtes arstiabita jätmine mõjutas oluliselt tema tervist. Eeltoodud järeldustel on V. L kaebus põhjendamatu ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 18) alusel riigilõivu tasumisest. Talle riigi poolt määratud advokaadi kulude kohta teeb kohus eraldi määruse. Tartu Vangla oma menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl 219). Raili Randlane Kohtunik 3