Obsah (9)

§ 97§ 108§ 210§ 61§ 120§ 70§ 60§ 101§ 102

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2011. a

) § 102 lg. 2) ette võimaluse elatise vähendamiseks. Selliseid mõjuvaid põhjuseid ei ole kostja esitanud. Arvestades, et hageja abikaasa on ka töötu, on kostja perekond ilmselt paremas olukorras, mida tuleb arvestada kohtuotsuse tegemisel. Kostja vastuväited Kostja lapsele elatist maksma ei nõustunud. Hageja lahkus tema juurest koos lapsega

1. a. suvel ning kostjal ei ole õnnestunud hagejaga ühendust saada, last näha ja teda materiaalselt toetada. Viimane telefoniühendus hagejaga oli
2. a., kui kostja pakkus raha lapse ülalpidamiseks ning soovis teada saada hageja pangakonto numbrit, kuhu raha kanda. Hageja keeldus kategooriliselt pangakonto numbrit andmast. Kostja kaotas töökoha
3. augustil
4. a. ning tänaseni ei ole õnnestunud tööd leida. Pere ainsaks ülalpidajaks on kostja abikaasa. Kostja peres kasvab kaks alaealist last ning abikaasa täisealine poeg. 5-liikmelise pere kuu eelarve on 6000 krooni. Pere majanduslik seis ei võimalda elatusraha maksta. Kostja nõustus maksma elatusraha tütre L ülalpidamiseks 2175 krooni kuus alates hetkest, kui saab töökoha. Elatis tuleb välja mõista kohtuotsuse tegemise kuupäevast. Kostja palus lubada tal kohtuda tütrega 1 kord kuus vähemalt 2 päeva ning 5 korda aastas koolivaheaegadel 4 päeva ja suvisel koolivaheajal vähemalt üks nädal. Menetluse käigus täpsustas kostja, et nõustub maksma L K ülalpidamiseks 600 krooni kuus alates kohtuotsuse tegemisest kuni ajani, mil ta leiab töö ja hakkab saama sissetulekut. Seni saab kostja loota üksnes oma abikaasa M-A T abile, nimetatu ei saa oma palgast kostja kohustuse täitmiseks rohkem tasuda, sest muidu osutuks ta koos alaealiste lastega olevaks halvemas olukorras kui hageja ja tütar L. Esimese astme kohtu otsus
5. jaanuari
6. a. otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja mõistis M T L K kasuks välja elatusraha 139 eurot kuus alates
7. detsembrist
8. a. kuni
9. maini
10. a. Kohtukulud jättis kohus kostja kanda. Alates
11. juulist
12. a. kehtima hakanud

§ 97p. 1 järgi on elatist õigustatud saama alaealine laps.

Alaealist last kasvatav vanem saab lapse seadusliku esindajana esitada hagi alaealise lapse nimel (Riigikohtu lahend 3-2-1-85-10). Seega tuleb hagejaks lugeda laps L Ko, tema ema A K on lapse seaduslik esindaja. Hagi kohaselt ei ole kostja osa võtnud lapse ülalpidamisest alates

1. aastast. Lapse vajaduste loetelu on esitatud koos rahalise arvestusega, mis katab lapse minimaalsed vajadused. Hageja esitas tõendid selle kohta, et õpib Pärnumaa Kutsehariduskeskuses alates
2. septembrist
3. a. õppeajaga 3 aastat ja saab õppetoetust 600 krooni kuus. A K on veel 3 kaks ülalpeetavat last: A T, kes elab koos oma isaga ja kelle ülalpidamiseks on A K
4. oktoobri
5. a. otsusega tsiviilasjas 2-08-59498 välja mõistetud elatis 900 krooni kuus, ja
6. juulil
7. a. sündinud M K. Kostja peres on kaks alaealist last – J ja K-J T. Vallavalitsuse andmetel on perekonna peamine ülalpidaja M-A T, kes töötab Saku valla hallatavas Kiisa Noortekeskuses. Kohtu poolt välja nõutud pangakonto väljavõtte kohaselt laekub tema kontole töötasuna Saku Vallavalitsuset 6500 krooni kuus. Kokku on tema kontole ajavahemikus
8. juunist
9. oktoobrini
10. a. laekunud 89.016, 12 krooni, s. o. 22.254 krooni kuus. Samas on Saku Vallavalitsus teatanud, et kostja laste lasteaia toiduraha ja kohatasu kulud kaeti sotsiaalhoolekandeteenistuse eelarvest, samuti tasutakse samad kulud valla eelarvest ka
11. aastal.
12. oktoobril
13. a. on perele makstud valla poolt sotsiaaltoetust 4000 krooni. Valla andmetel on kostja sissetulekuks töötuskindlustushüvitis. Kostja konto väljavõtte kohaselt vahemikus
14. juunist
15. oktoobrini
16. a. on Eesti Töötukassa väljamaksed olnud: juunis 3193, 60 krooni, juulis 3284, 40 krooni, septembris 3284, 40 krooni, oktoobris 3193, 60 krooni. Angela Kokkari konto väljavõtte kohaselt on
17. aasta septembris tema kontole laekunud 3160 krooni, mis koosneb isa poolt makstud summast 1900 krooni, õppemaksu tagasimaksest 360 krooni ja peretoetusest 900 krooni. Augustis
18. a. on tema kontole laekunud 1800 krooni, juulis 3100 krooni, juunis 5403 krooni, millest 3393 krooni on laekunud Pärnu linnavalitsuselt toetusena. Hageja abikaasa J K konto väjavõtte kohaselt saab ta pensioni 2009 krooni kuus, maksab elatist oma lapsele M K 1000 -2000 krooni kuus;
19. juunist
20. oktoobrini
21. a. on kontole laekunud 22.000 krooni, s. o. 5500 krooni kuus, millest maksab ka hageja ja kostja lapse elukoha kommunaalmaksed. Hageja abikaasal ei ole kohustust ülal pidada L K, kuigi ta seda teeb. Pärnumaa Kutsehariduskeskuse õiendi kohaselt saab A. K koolist õppetoetust 600 krooni kuus. Kohtu poolt välja nõutud A K konto väljavõtte kohaselt ajavahemikus
22. augustist
23. novembrini
24. a. laekus tema kontole isalt U K 900 krooni kuus, mille hageja kannab elatisena edasi A T, kes kasvatab nende ühist last, perioodi laekumine kontole oli 10.700 krooni, s. o. 2675 krooni kuus. Pärnu Linnavalitsuse õiendi kohaselt on A K makstud sotsiaalosakonna kaudu toimetulekutoetust
25. aasta mais 426 krooni ja juunis 3002 krooni, lisaks on makstud ühekordset toetust
26. aastal kolmel korral summades 522 krooni, 522 krooni ja 222 krooni ning 2010.aastal viiel korral summades 180 krooni, 522 krooni, 2076 krooni, 342 krooni ja 391, 50 krooni. J K töövõimetust tõendava õiendi kohaselt on isikule määratud ajavahemikus
27. juulist
28. a. kuni
29. juulini
30. a. töövõime kaotus 40%. Kostjalt tuleb alaealise lapse kasuks välja mõista elatis seaduses toodud alammääras, s. o. hageja poolt nõutud 139 eurot, alates
31. detsembrist
32. a. Elatise väljamõistmisel ei jää kostja teised lapsed vähem materiaalselt kindlustatuks kui kostjalt elatist nõudev tütar L K. Hageja kasutada on poolte ühise lapse ülalpidamiseks vaid lastetoetus 300 krooni ja õppetoetus 600 krooni. Lisaks on A K kasutanud igapäeva vajaduste rahuldamiseks oma vanemate rahalist abi. Kostja on saanud töötuskindlustushüvitist igakuuliselt 3200 krooni. Kostja ja tema uue abikaasa ühiste laste ülalpidamiseks on piisavalt vahendeid M-A T, kelle pangakontole on laekunud keskmiselt 22.500 krooni kuus, vaatamata Saku Vallavalitsuse andmetele, et kostja pere on toimetulekuraskustes. Oluline on, et kostja on terve ja tööjõuline isik, kes on võimeline endale tööd leidma ka väljaspool oma elukohta. Kostja ei ole lapse ülalpidamise kohustust täitnud alates
33. a. Kostja on esitanud laenulepingu tõendamaks, et temal on varalisi kohustusi panga ees. Asjaolu, et pank on
34. detsembril
35. a. kostjale laenu andnud, annab tunnistust sellest, et tegu ei ole varatu isikuga, kes ei suuda laenu teenindada. Pangalaenu tagasimaksmise kohustus ei vabasta kostjat kohustusest leida endale tööd ja maksta lapsele elatist. Otsuse tegemisel tuleb kohaldada kuni
36. juunini
37. a. kehtinud ja alates
38. juulist
39. a. kehtima hakanud

sätteid, sest tegemist on jätkuva ülalpidamise kohustuse täitmata jätmisega kostja poolt.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda 4 ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hagi on kohtule esitatud

1. detsembril
2. a. ja hageja palus elatise välja mõista alates
3. detsembrist
4. a. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasja tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kostja esitas kohtuniku Ingrid Hallase vastu taanduse asja uuel läbivaatamisel maakohtus, kuna kohtunik ei täitnud ringkonnakohtu poolt tehtud ettekirjutust, ei täitnud selgitamiskohustust ning eeldas hageja väidete õigsust, neid kontrollimata. Tallinna Ringkonnakohus juhtis
5. juuni
6. a. otsuses tähelepanu sellele, et maakohus peab enne otsuse tegemist kindlaks tegema, kas ühe või teise menetlusosalise pangakontole laekunud summad kujutavad endast sissetulekut, mille arvel on võimalik laste ülalpidamiskohustust täita. Ehkki ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et kohus on seda nõuet rikkunud, jätkas kohtunik Ingrid Hallas samalaadse rikkumisega ka asja uuel läbivaatamisel. Kohtunikul pidi olema mingi eriline isiklik huvitatus kostja poolt esitatud ja dokumentaalselt tõendatud väidete ebaõigele tõlgendamisele, isiklik antipaatia kostja või tema abikaasa suhtes ning see asjaolu nähtub vaidlustatud kohtuotsusest. Seega ei olnud kohtunik asja lahendamisel erapooletu, tal tulnuks asja menetlusest taanduda. TsMS-st ei tulene, et pooleks hagimenetluses saaks olla hageja või kostja abikaasa. Maakohus on kostja abikaasa loata ja viimase teadmata pöördunud panga poole pangasaladuse avaldamiseks, ehk on pangalt nõudnud kostja abikaasa konto tervikväljavõtet. SEB Panga klienditoe osakonna vastusest ilmnes, et kohtunik esitas kostja abikaasa (menetlusväline isik) konto väljavõtte saamiseks päringu TsMS § 186 lg. 5 alusel. Kostja abikaasa ei ole esitanud kohtule taotlust menetlusabi saamiseks, seega puudus kohtul mis tahes seaduslik alus krediidiasutuselt nõuda menetlusvälise isiku pangasaladusega kaitstud andmeid ning neid avalikus kohtulahendis analüüsida, teha sealt saadud andmed kättesaadavaks kostjale, hagejale jne. Seega on kohus sekkunud menetlusvälise isiku eraellu õigusliku aluseta ning kohtu selline teguviis on vastuolus ka põhiseaduse (PS) §-ga
7. Kohtule esitatud vastuväitega ning neid väiteid kinnitavate dokumentaalsete tõenditega püüdis kostja tõendada, et arvestades tema töötust, on kostja perekonna ainukeseks toitjaks kostja abikaasa. Kostja selgitas kohtule arusaadavalt ja dokumentaalsete tõendite abil oma perekondlikke suhteid.
8. augustil
9. a. lahutas kostja oma abielu K K ja
10. augustil
11. a. abiellus M-A T. Esimesest abielust on kostjal poeg J K, kes on samuti osaliselt kostja ülalpeetav. Abielust M-A T on kostjal kaks alaealist last J ja K-J T. Kostja on käesoleval ajal töötu ning Eesti Töötukassast mingeid summasid enam ei saa. Seega nii kostja ise kui kõik tema lapsed on abikaasa M-A T ülalpeetavad. Kostja esitas kohtule tõendina M-A T tööandja Saku Vallavalitsuse palgatõendi ja sotsiaalhoolekande teenistuse teatise, millest nähtus, et M-A T on makstud
12. aastal ühekordset sotsiaaltoetust 2000 krooni ning on kantud kahe alaealise lapse lasteaia toiduraha ning kohatasud 6561 krooni. Nimetatud tõend kinnitas, et kostjal ja tema perekonnal on tõepoolest väga raske majanduslik olukord ning seda olukorda on Saku Vallavalitsuse poolt kontrollitud. Vastasel korral ei oleks vallavalitsus kostja perekonda toetanud. Kostja esitas kohtule uuesti oma konto väljavõtte, millest nähtus, et kostjal sissetulekud puuduvad. Kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu ning laenulepinguga nr. 126894-EV soovis kostja tõendada, et tema perekonna praegune elukoht on ostetud kostja abikaasa poolt
13. aastal, s. o. enne abielu.
14. aastal, s. o. abielu ajal, võttis kostja Hansapangalt laenu suvila renoveerimiseks, et perel oleks võimalik seal elada aastaringselt. Laenulepingu sõlmimise ajal ei teadnud kostja, et ta jääb töötuks. Seega on praegusel hetkel kostja perekonna prioriteediks laenu tasumine pangale, sest vastasel korral jääb perekond kodutuks. Laenumakseid tasub kostja abikaasa. Kui maakohus leidis, et esitatud andmed kostja abikaasa sissetulekute kohta ei olnud piisavad, oleks maakohus pidanud tegema kostjale ettepaneku esitada täiendavaid andmeid. 5 Isegi kui oletada, et maakohus võinuks lubamatul viisil ning kostja abikaasa teadmata nõuda kostja abikaasa konto väljavõtet krediidiasutusest, pidanuks kohus enne otsuse tegemist küsima kostjalt või otse tema abikaasalt selgitusi selle kohta, kas kontol toimunud rahalised tehingud kujutavad endast kostja abikaasa sissetulekut, millega saaks arvestada kostjalt elatise väljamõistmisele kuuluva summa üle otsustamisel. Just sellele oli ringkonnakohus eelnevalt kohtu tähelepanu juhtinud. Maksu- ja Tolliameti e-maksuametist eeltäidetud deklaratsioonilt nähtub, et kostja on saanud töötasu Saku Vallavalitsuselt ning muid sissetulekuid saanud ei ole. Eeltäidetud deklaratsioonilt nähtub veel, et kostja on tasunud koolituskulusid laste eest, samuti iseenda eest Tallinna Tehnikaülikooli 30.275 krooni. Kostja esitas kohtule tõendi ka selle kohta, et tema abikaasa õpib kõrgkoolis. Nimetatud tõendiga soovis kostja väita, et vaatamata õppimisele suudab kostja abikaasa ka töötada. Väide oli mõeldud vastuväiteks hagejale, kes elatub õppimise tõttu üksnes õppetoetusest. Abikaasa saab riiklikku õppelaenu, millest tasubki koolituskulud. Õppemaksu suurus semestris sõltub ka deklareeritud ainetest, kuid summa jäi 15.000 krooni juurde. Sügisel saadud õppelaenust ülejäänud summa on kostja abikaasa paigutanud kasutushoiusele, et selliselt säilitada kevadsemestriks õppemaksu olemasolu. Kui perekonnas on rahaliste vahendite puudujääk, on kostja abikaasa kasutushoiusel hoitava õppelaenu summa erinevate summade kaupa välja võtnud (laenanud sealt) ning siis palgast jälle tagasi maksnud. Tegelikult on kostja abikaasa kasutanud ühte ja sama summat, s. o. õppelaenu jääki, kuid see ei ole sissetulek. Riiklikku õppelaenu ei saa pidada kostja abikaasa sissetulekuks, millega saaks arvestada kostjalt väljamõistmisele kuuluva elatusraha suuruse määramisel. Kostja ei nõustu maakohtu iroonilise märkusega Saku Vallavalitsuse aadressil selle kohta, et hoolimata kostja abikaasa 22.000 krooni suurusest kuusissetulekust on kostjale põhjendamatult ka toetusi makstud. Toetuste saamiseks oli kostja abikaasal kohustus esitada vallavalitsusele nii kostja kui ka tema abikaasa kontode väljavõtted ning vallavalitsus on põhjalikult pere toimetulekut kontrollinud. Kohus kostja väiteid ei kontrollinud. Tänaseks on kostja abikaasal uus töökoht, LTV Consult OÜ, netopalgaks on 320 eurot kuus, s .o. vähem kui eelmisel töökohal. Kui ringkonnakohus leiab endiselt, et kostjal tuleb Lisete Kangro ülalpidamiseks maksta elatist 139 eurot kuus, siis peaksid kostja ja tema abikaasa kaks alaealist last, samuti kostja abikaasa ise jääma üldse igasugustest elatusvahenditest ilma. Kostja pakkus elatise suuruseks 500 krooni, s.o. 31, 96 eurot. Suuremat võimalust kostjal (kostja abikaasal) käesoleval ajal ei ole. A. K ise maksab lapse A T ülalpidamiseks elatist üksnes 900 krooni ja leiab, et A kasvatamiseks sellisest summast piisab. Kohus ei ole põhjalikult kontrollinud hageja võimalusi ja sissetulekuid. Ei ole usutav, et 36-aastane hageja õpib kokaks ning elatub kogu perega üksnes õppetoetusest. Kohus on hageja konto väljavõtte krediidiasutusest küsinud alates
15. augustist kuni
16. novembrini
17. a. Samas on hageja nõudnud elatist alates
18. a. septembrikuust. Kohus ei ole kontrollinud hageja majanduslikku seisu varasemast perioodist, kuigi on kostjalt välja nõudnud elatise tagasiulatuvalt. Kohus pidanuks hageja majanduslikku seisu kontrollima kogu selle perioodi kohta. Lisaks nähtub konto väljavõttelt, et hageja kasutab krediitkaarti, mis tähendab, et hageja majanduslik seis ei saa olla nii halb nagu kirjeldatud. Kui liita hageja kontole laekunud summad ja sotsiaaltoetused, on hageja sissetulek ühe kuu kohta keskmiselt 3552, 87 krooni. Siia tuleb lisada hageja abikaasa sissetulekud. Hageja abikaasal ei ole kohustust ülal pidada L K, kuid tal on kohustus abistada oma abikaasat. Ka kostja abikaasal ei ole mingit kohustust L K ülal pidada, ehkki kohus on otsuses peaaegu otsesõnu sellise kohustuse kostja abikaasale pannud. Kohtuotsuse resolutsioon on ebaselge ja ei ole täidetav. Kostja ei tea, kuhu või millisel viisil ta alaealisele lapsele elatise üle andma peaks. Kuivõrd kohus on elatise välja mõistnud alaealisele lapsele, siis ei tohigi kostja elatist maksta hagejale A K. Seega tuleb kohtuotsus tühistada juba ebaselge resolutsiooni tõttu. Vastustajate seisukoht 6 Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust tühistada maakohtu otsust kostjalt väljamõistetud elatise suuruse osas, küll tuleb otsus tühistada osas, millega ajavahemiku eest alates
19. detsembrist
20. a. kuni
21. juunini
22. a. mõisteti kostjalt elatis välja lapse L K kasuks, samuti kohtukulude jaotuse osas. Uue otsusega tuleb kostjalt poolte ühise lapse L K ülalpidamiseks välja mõista igakuuline elatis 139 eurot alates
23. detsembrist
24. a. kuni
25. juunini
26. a. A K kasuks ja alates
27. juulist
28. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni lapse L K enda kasuks. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Täpsustada tuleb ka otsuse sissejuhatust ja põhjendust. Sissejuhatuses on maakohus vastuoluliselt märkinud, et lahendab A K hagi, kuid hagejaks on märkinud L K. Põhjenduses on kohus märkinud, et hagejaks tuleb lugeda laps, samas ei ole sissejuhatust sellega vastavusse viidud ja ka põhjenduses ei ole sellega läbivalt arvestatud. Kolleegium leiab, et hagejaks tuleb A K pidada elatise nõude osas ajavahemiku eest kuni
29. juunini
30. a., alates
31. juulist
32. a. esitatud elatise hagi osas on hagejaks aga laps L K. Otsuse sissejuhatust tuleb selles osas parandada. Maakohus jaotas poolte vahel ekslikult kohtukulud, kuigi jaotada tuli vastavalt TsMS
33. peatüki
34. jao sätetele menetluskulud, mis lisaks kohtukuludele sisaldavad ka kohtuväliseid kulusid (TsMS § 139 lg. 1). Hagi on esitatud lapsele ülalpidamise saamiseks ajavahemiku eest
35. detsembrist
36. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni
37. mail
38. a. Kooskõlas alates
39. juulist
40. a. kehtiva

§ 210

lõigetes 1 ja 2 sätestatud põhimõtetega tuleb elatise väljamõistmise üle kuni 30. juunini 2010. a. otsustada vana

alusel ja alates

1. juulist
2. a. uue

alusel. Et kuni

1. juunini
2. a. kehtinud

§ 61lg.

1 kohaselt nähti ette elatise väljamõistmine lapse eest hoolitseva vanema kasuks, siis tuleb kuni selle ajani elatis lapse ülalpidamiseks välja mõista hagi esitanud A K kasuks. Kuna uue

§ 97

p. 1 kohaselt on elatist õigustatud saama laps, siis tuleb alates sellest ajast elatis lapse ülalpidamiseks mõista välja kohustatud vanemalt lapse enda kasuks. Et vanem, kelle juures laps elab, on õigustatud teiselt vanemalt lapsele elatise saamiseks lapse seadusliku esindajana nõuet esitama (uue

§ 120lg.

4), on võimalik vaidlusaluses asjas alates

1. juulist
2. a. lugeda hagejaks laps.
3. detsembril
4. a. esitatud elatisnõudes taotles A K kostjalt poolte ühise tütre L ülalpidamiseks elatise väljamõistmist alates
5. detsembrist
6. a., seega 6 päeva eest ka tagasiulatuvalt enne hagi esitamist. Sel ajal kehtinud

§ 70lg.

2 võimaldas kohtul hageja nõudel mõista elatis välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud sama seaduse § 61 lõikes 6 nimetatud asjaolusid. Osundatud lõikes märgitud asjaoludele (vanema töövõimetus (p. 1), lapse piisav sissetulek (p. 2) või muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused (p. 3)) ei ole kostja tuginenud. Kostja kohustus poolte ühist last ülal pidada tulenes

§ 60lõikest 1, milles on sätestatud vanema kohustus ülal pidada oma alaealist last.

Selle üle, et kostja ajavahemikul

1. kuni
2. detsembrini
3. a. lapsele ülalpidamist ei andnud, pooled ei vaielnud.

§ 61lg.

1 kohaselt, kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. Seega rahuldas maakohus õigesti kostjalt ajavahemiku eest

1. kuni
2. detsembrini
3. a. lapsele elatise saamiseks esitatud hagi. Pooled ei vaielnud samuti selle üle, et ka alates hagiavalduse esitamisest ei ole kostja poolte ühisele lapsele elatist andnud. Ka sellest ajast alates elatise saamiseks esitatud hagi nõudenormiks on

§ 61lg.

1, mis võimaldab hagi kostjalt hageja kasuks poolte ühise lapse ülalpidamise saamiseks rahuldada. Ajavahemiku eest

1. detsembrist
2. a. kuni
3. juunini
4. a. väljamõistetava elatise suuruse üle otsustamisel on kohasteks normideks

§ 61lg.

2, mille kohaselt elatis 7 lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest, ja sama paragrahvi lg. 4, mille kohaselt igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hagiga on taotletud elatist

§ 61

lõikes 4 sätestatud miinimummääras, milleks vaidlusalusel ajavahemikul oli 2175 krooni (millele nüüdses vääringus vastab 139 eurot). Niisugustel asjaoludel ei pidanud hageja põhjendama ega kohus käsitlema lapse vajadusi, sest elatis seaduses sätestatud miinimummääras peakski eelduslikult võimaldama lapse mõistlike vajaduste rahuldamist. Lapse vajaduste osas ei ole ka kostja vastuväiteid esitanud. Kostja on väitnud üksnes, et ta ei suuda maksta poolte ühisele lapsele elatist seaduses sätestatud miinimumsuuruses, nõustudes tasuma elatist summas 600 krooni (kd. I, tl. 159).

§ 61lõikes 5 ja lg.

6 punktides 1 – 3 on loetletud asjaolud, mille puhul kohus võib elatise suurust vähendada alla sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud miinimummäära, sealhulgas vanema töövõimetus (lg. 6 p. 1), lapse piisav sissetulek (lg. 6 p. 2), muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud asjaolud (lg. 6 p. 3) või juhtum, mil vanema teine laps jääks elatise miinimumsuuruses väljamõistmisel varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (lg. 5). Vanem, kes taotleb, et tal võimaldataks maksta elatist alla miinimummäära, peab põhjendama ja tõendama, et selleks on vähemalt üks

§ 61lg.

6 punktides 1 – 3 või lõikes 5 nimetatud alustest. Seega pidi neid asjaolusid põhjendama ja tõendama kostja ning seda selgitas nii maakohtule kui kostjale ka ringkonnakohus samas asjas

1. juunil
2. a. tehtud otsuses (punkt 13 – kd. I, tl. 84 – 85). Kostja on oma suutmatust maksta poolte ühisele lapsele L elatist miinimummääras põhjendanud väitega, et ta on töötu, et pere majanduslik seisund on raske, et kostja ülalpidamisel on lisaks L veel kolm last, neist kaks alaealist ning et kostjat ja lapsi peab ülal kostja abikaasa, kelle sissetulekust summas 5291 krooni kuus tuleb katta kõik kulutused. Kolleegium leiab, et lapse vanema töötust ja kehva varalist seisundit ei saa iseenesest pidada

§ 61lg.

6 p. 3 tähenduses mõjuvaks põhjuseks, mis võimaldaks temalt elatise lapsele välja mõista alla seaduses sätestatud miinimummäära.

§ 60

lõikes 1 sätestatud ülalpidamiskohustuse täitmiseks peab vanem tegema kõik endast oleneva. Kostja on küll väitnud, et ta on aktiivne tööotsija, kes ei ole siiski tööd leidnud (kd. I, tl. 159), kuid ei ole esile toonud mingeid faktilisi asjaolusid, millest selguks, milliseid pingutusi on ta teinud selleks, et tööd leida. Samuti ei ole kostja põhjendanud, mis on takistanud teda mingitki tööd leidmast, seda enam, et

1. novembri
2. a. menetlusdokumendis on kostja hagejale ette heitnud, et nimetatu üksnes õpib, samas kui kostja abikaasa on võimeline õppimise kõrval ka töötama (kd. I, tl. 159). Niisuguse etteheitega seab kostja erinevad standardid endale (kes tema enda väidete kohaselt ei õpi ega ka tööta) ja hagejale (kes üksnes õpib). Taoline etteheide oleks ka juba iseenesest üldse kohatu olukorras, kus mingit tööd ei olekski võimalik leida. Kostja on 45-aastane parimas eas füüsiliselt terve töövõimeline mees, kellel eelduslikult peaks olema võimalik tööd leida. Kostja ei ole esile toonud mingeid faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda alust järeldusele, et tööta olek on põhjustatud objektiivsetest asjaoludest ega sõltu kostjast endast. Kostja väitel kaotas ta töökoha
3. augustil
4. a. (kd. I, tl. 23), töötuna arvele võttis enda aga
5. veebruaril
6. a. (Eesti Töötukassa õiend - kd. I, tl. 26) ehk kaks päeva pärast seda, kui kostjale edastati A K hagi lapsele elatise saamiseks (kd. I, tl. 20) ja paar päeva enne hagile vastuse koostamist (kd. I, tl. 23). See viitab võimalusele, et töötuks vormistas kostja end hageja nõudele vastuväite saamiseks. Samas, kui kostja ei pidanud vajalikuks end pea poole aasta jooksul pärast väidetavat töö kaotamist töötuna arvele võtta ja töötuskindlustushüvitist taotleda, siis annab see pigem tunnistust sellest, et pere majanduslik olukord ei olnud nii raske, nagu kostja väidab. Pealegi on kostja teavitanud erinevaid isikuid oma töötusega seonduvast ilmselt erinevalt, sest Saku Vallavalitsuse andmetel jäi kostja töötuks juba
7. a. oktoobris (kd. I, tl. 152). Taotluses vähendada temalt väljamõistetavat elatist alla miinimummäära on kostja tuginenud ka väitele teiste laste olemasolust.

§ 61lg.

5 võimaldab elatise suurust alla miinimummäära vähendada, kui vanema teine laps jääks elatise miinimumsuuruses 8 väljamõistmisel varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Et teiste laste halvemasse olukorda jäämist põhjendada, pidi kostja kirjeldama elulisi asjaolusid, millest nähtuks tema teiste laste olukord – millised on nende vajadused ning millises ulatuses ja milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kostja poolt esiletoodud faktilised asjaolud ei võimalda teha järeldust selle kohta, et kostja ülalpidamisel olevate teiste laste vajadused jäävad kostjalt 11-aastase Lisete ülalpidamiseks miinimumelatise väljamõistmisel katmata. Nii on kostja väitnud, et tema ülalpidamisel on 7-aastane K-J (sündinud 15. detsembril 2003. a.) ja 4-aastane J (sündinud 6. oktoobril 2006. a.), kes kasvavad kostja ja MA T peres, ning et osaliselt on tema ülalpidamisel ka 20-aastane poeg J K, kes elab oma ema K K ja õpib Väike Maarja Õppekeskuses päevases õppes. Kostja poolt esiletoodu põhjal ei saa siiski otsustada selle üle, kas kostjal on J K ülalpidamise kohustus, sest

60 lg. 2 kohustab vanemat õppimise ajal ülal pidama last, kes õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel. Kostja poolt esiletoodust osundatud sätte kohaldamise eeldused ei nähtu. Lisaks sellele ei ole aga kostja väitnudki, et ta ka tegelikult sellele pojale ülalpidamist annab, sest mingeid andmeid või väiteid selle kohta, et ta oleks pojale elatist maksnud või millal ja millistes summades ta on seda teinud, ei ole kostja esitanud, tõenditest rääkimata. Ka on kostja kohustust seda poega ülal pidada esmakordselt maininud alles

1. novembri
2. a. kuupäeva kandvas menetlusdokumendis (kd. I, tl. 158), samas kui maakohtu eelmise otsuse peale
3. aprillil
4. a. esitatud apellatsioonkaebuses ja samal päeval esitatud riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatises (kd. I, tl. 48) on kostja maininud üksnes tema ülalpidamisel olevat kahte alaealist last (kd. I, tl. 46 – 47). Ainuüksi seaduses sätestatud kohustuse olemasolu, isegi kui see oleks tõendatud, ei saa

§ 61lg.

5 kohaldamise eelduste kontrollimisel arvestada, oluline on ülalpidamise faktiline andmine. Seega ei saa arvestada kostja väidetavat kohustust J K ülal pidada. Õige on kostja seisukoht, et kostja abikaasa ei ole kohustatud poolte ühist last L ülal pidama ning tema sissetulekuid ei saa sellest seisukohast arvestada. Samas tuleb kostja teiste laste olukorra tuvastamisel arvestada ka nende ema ehk kostja abikaasa sissetulekutega, sest võrdselt kostjaga on

§ 60lõikest 1 tulenevalt nende laste ülalpidamise kohustus ka laste emal.

Seejuures ei piisa kostja poolt esiletoodud väidetest selle kohta, millised kostja teiste laste ema sissetulekud on; kostjal oli kohustus lisaks oma majanduslikele võimalustele ka oma abikaasa sissetulekuid ja K-J ning J ülalpidamiseks piisavate vahendite puudumist tõendada. Kolleegium leiab, et kohtule esitatud tõendid ei võimalda tuvastada

§ 61lg.

5 kohaldamise eeldusi. Kostja poolt apellatsioonkaebusele lisatud abikaasa M-A T tuludeklaratsioonist (lisa 2, kd. II, tl. 11 – 12) nähtub, et

1. a. on kostja abikaasale Saku Vallavalitsusest makstud töötasuna 100.132 krooni, sealhulgas kinnipeetud tulumaks 14.700 krooni. Seega moodustab netotasu 85.432 krooni, mis aasta peale jagatuna teeb 7119, 33 krooni kuu kohta. Lisaks on makstud töötuskindlustushüvitist 33.871 krooni, sealhulgas kinnipeetud tulumaks 2671 krooni; aasta peale jagatuna lisandub sellest pere netosissetulekule 2592, 50 krooni. Kui tegemist on kostja abikaasale makstud töötuskindlustushüvitisega, nagu apellatsioonkaebuses on märgitud, siis lisandub pere sissetulekule veel kostjale endale makstud töötuskindlustushüvitis. Kui tegemist ongi kostjale makstud töötuskindlustus-hüvitisega, siis ei vasta ikkagi tõele kostja poolt kohtumenetluses läbivalt esitatud väide, et pere ainukeseks sissetulekuks on tema abikaasa töötasu.
2. novembri
3. a. kuupäeva kandvas menetlusdokumendis on kostja kinnitanud, et tema kahe alaealise lapse lasteaia toiduraha ja kohatasud summas 6561 krooni on tasunud Saku vald (kd. I, tl. 158). Sama nähtub Saku Vallavalitsuse sotsiaalhoolekandeteenistuse õiendist, mille kohaselt lisaks sellele on kostja perele
4. a. makstud kahel korral sotsiaaltoetust kokku summas 4000 krooni (kd. I, tl. 152). Riigi õigusabi taotlemisel esitatud majandusliku seisundi teatises on kostja märkinud, et pere saab ka lastetoetust 600 krooni (kd. I, tl. 48). 9 Kirjeldatud andmeid – kostja väiteid ja märgitud tõendeid – arvestades on kostja perekonna kuu netosissetulekuks
5. a. jooksul olnud vähemalt 11.191, 91 krooni (7119, 33 + 2592, 50 + (6561 + 4000) : 12 + 600) kostja väidetud 5291 – 6000 krooni asemel. Sellest nähtub, et kostja on oma pere majanduslikke võimalusi kirjeldades neid ilmselt pisendanud. Eespool on kolleegium ka kostja poolt end töötuna arvelevõtmisega seoses põhjendanud, miks ei saa pidada kostja pere majanduslikku olukorda nii raskeks, kui kostja on väitnud. Lisaks sellele leiab kolleegium, et kostja ja tema perekonna majanduslikku olukorda ilmestab muuhulgas asjaolu, et kostja abikaasal on võimalik lubada endale tasulises õppes kõrgharidust omandada: tuludeklaratsiooni kohaselt tasuti selle eest Tallinna Tehnikaülikoolile õppemaksuna 30.275 krooni (kd. II, tl. 11). Selle väite tõendamiseks, et õppemaksu tasumiseks on võetud õppelaenu, ei ole kostja tõendeid esitanud, kuid ka väite tõele vastavust eeldades nähtub sellest ikkagi kostja poolt väidetust parem elustandard. Kostja on apellatsioonkaebuses omaks võtnud, et tema abikaasal on olnud võimalik õppelaenust kokkuhoitu paigutada kasutushoiusele ja seda raha vajadusel pere väljaminekuteks kasutada, aga seejärel palgast jälle kokku hoida. Sellest järeldub, et kostja abikaasa sissetulekud on võimaldanud tal jooksvalt raha õppimise tarbeks kõrvale panna. Ka nõustub kolleegium maakohtu otsuses sisalduva järeldusega, mille kohaselt nähtub asjaolust, et pank on
6. detsembril
7. a., see on pärast kostja poolt väidetud töö kaotamist ja töötuks jäämist, andnud talle laenu üle 11 tuhande euro, et kostja ja tema perekonna varaline seisund võimaldas kostjal võetud laenu teenindada, sest seda võimet kontrollib pank laenu andmisel. Eespool on kolleegium märkinud, et kostja ei ole oma praeguses peres kasvavate alaealiste laste vajadusi põhjendanud ja seetõttu on raskendatud selle üle otsustamine, kas nende vajadused jäävad katmata, kui kostjalt mõistetakse välja elatis miinimumsuuruses L kasuks. Samas, isegi kui arvestada üksnes perekonna 11.191, 91 kroonise kuu netosissetulekuga, mida kolleegium ei pea päriselt vastavuses olevaks pere tegelike sissetulekutega, langeb sellest pere igale liikmele L arvestades 2238, 38 krooni (11.191, 91 : 5) ehk rohkem, kui on kostjalt hageja kasuks väljamõistetav miinimumelatis 2175 krooni. Seejuures arvestab kolleegium kostjat, tema abikaasat ja kahte alaealist last, keda kostja ja tema abikaasa on kohustatud ülal pidama, samuti L, kelle ülalpidamiskohustus kostjal lasub. Arvestada ei saa kostja abikaasa täisealist last, kelle ülalpidamiskohustust kostja abikaasal eelduslikult ei ole. Ka juhul, kui arvestada üksnes kostja abikaasa sissetulekut ja lastele makstavaid toetusi (7119, 33 + 600 + (6561 + 4000) : 12 = 8599, 41 krooni) ning jagada see isikute vahel, keda kostja abikaasa on kohustatud ülal pidama, langeb teda ennast ja kahte alaealist last arvestades neist igaühele 2866, 47 krooni, mis samuti ületab summat, mis kostjalt L kasuks on välja mõistetud. Hageja poolt oma varalise seisundi kohta esitatud andmete kohaselt on ta abielus J K, kes on töötu ja 40% ulatuses töövõimetu (sotsiaalkindlustusameti otsus püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta – kd. I, tl. 206, 207), saades töövõimetuspensioni 2009 krooni (pangakonto väljavõte – kd. I, tl. 149). Ka hageja on töötu, kuid õpib Pärnu Kutsehariduskeskuses päevases osakonnas pagar-kondiitriks ja saab õppetoetust 600 krooni kuus (hageja väited – kd. I, tl. 70 jj.; Pärnumaa Kutsehariduskeskuse tõend – kd. I, tl. 73). Sellele lisandub peretoetus 900 krooni ja toetused Pärnu linnalt:
8. a. jooksul on hageja saanud linnalt toimetulekutoetust kokku 13.382, 05 krooni ja ühekordset toetust kokku 3411 krooni (Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna tõend – kd. I, tl. 202, 203). Linnalt saadud toetused moodustavad aasta peale jagatuna 1399, 42 krooni kuus.
9. a. saadud toetused olid väiksemad. Hageja peres kasvab poolte ühine tütar L ja 7-aastane poeg R K, kes ei ole J K poeg ja kelle isa kanne on tehtud ema sõnade järgi (sünnitunnistuse ärakiri – kd. I, tl. 144). Ristole on linn maksnud lasteaia toidutoetust
10. a. jooksul kokku 1014, 75 krooni, mis teeb 84, 56 krooni kuu kohta (Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna tõend – kd. I, tl. 202, 203). Hageja maksab kohtulahendi alusel 900 krooni suurust elatist 15-aastasele tütrele A T, kes elab koos oma isaga (sünnitunnistus – kd. I, tl. 74; Pärnu Maakohtu
11. oktoobri
12. a. otsus – kd. I, tl. 76; 10 hageja panga väljavõtted – kd. I, tl. 149). Hageja abikaasa maksab 1500 krooni suurust elatist oma pojale K M (püsikorralduse leping – kd. I, tl. 208; panga väljavõtted – kd. I, tl. 149). Eespooltoodust nähtub, et hageja perekonna sissetulek
13. a. moodustas igakuuliselt 3492, 98 krooni (600 + 900 + 1399, 42 + 84, 56 + 2009), seega 582, 16 krooni iga pere liikme, sealhulgas ülalpeetava kohta (hageja, tema abikaasa, hageja kolm alaealist last ja kostja alaealine poeg). See on oluliselt vähem kui kostja perekonnas. Sealhulgas ei ole hageja abikaasal sarnaselt kostja abikaasaga samuti poolte ühise tütre L ega ka hageja teiste laste ülalpidamise kohustust. Arvestades ainuüksi hageja sissetulekuid, sealhulgas kogu perele makstud toetust, oli tema keskmine sissetulek
14. a. 1483, 98 krooni kuus (600 + 900 + 1399, 42 + 84, 56);
15. a. oli sissetulek väiksemate toetuste tõttu veel väiksem. Seega langes sellest sissetulekust hagejat ja lapsi, kellele ta ülalpidamist annab, arvestades igaühele 371 krooni (1483, 98 : 4). Kui arvestada kostjalt L kasuks väljamõistetud elatist 2175 krooni ja hageja sissetulekust L langevat osa 371 krooni, moodustab L langev osa kokku 2546 krooni, mis on vähem kui osa, mis kostja teistele lastele nende ema sissetulekuid arvestades langeb. Et rahasumma, mida kostja teiste laste ülalpidamiseks on võimalik kasutada, on suurem kui rahasumma, mida on võimalik kasutada L ülalpidamiseks, arvestades ka kostjalt väljamõistetud miinimumelatist, siis ei saa lugeda põhjendatuks kostja väidet, nagu jääksid tema teised lapsed L kasuks miinimumelatise väljamõistmisel L halvemasse olukorda. Pealegi on kolleegium eespool põhjendanud, miks on kostja perekonna varaline olukord tõenäoliselt parem, kui eespooltoodud arvandmete põhjal võib järeldada. Seega on põhjendatud maakohtu otsuse lõppjäreldus, millega elatise suuruseks kuni
16. juunini
17. a. määrati 139 eurot, mis vastab sel ajal kehtinud elatise miinimummäärale 2175 krooni. Alates
18. juulist
19. a. tuleb kohustatud vanemalt väljamõistetava elatise suuruse üle otsustada uue

§-de 99 ja 101 – 103 alusel. Sarnaselt varem kehtinud seadusega ei või uue

§ 101lg.

1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, seega ka uue seaduse kohaselt on elatise miinimumsuuruseks 2175 krooni ehk praeguse vääringu kohaselt 139 eurot.

§ 102lg.

2 lausete 3 ja 4 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla sama seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel märgitud suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

§ 102lg.

2 lauses 4 loetletud või nendega võrreldavate asjaolude kohaselt ei saa mõjuvaks põhjuseks osundatud sätte tähenduses olla ainuüksi elatist maksma kohustatud isiku kesine varaline olukord. Ka uues

-s sätestatut arvestades peab kostja esile tooma asjaolud, mis võimaldavad temalt elatise välja mõista alla elatise seaduses sätestatud miinimumsuuruse, ja neid tõendama. Eespool on kolleegium põhjendanud, miks ei saa kostja sellekohaseid väiteid lugeda põhjendatuks ja tõendatuks. See põhjendus käib ka uue

alusel lahendada tuleva elatisenõude kohta. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus kostjalt L kasuks alates

1. juulist
2. a. elatise 139 euro väljamõistmise kohta on põhjendatud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab kolleegium, et nõustuda ei saa kostjaga selles, nagu saaks pangalaenu tagasimakseid lugeda prioriteetseteks lapse ülalpidamise kohustuse täitmise ees, sest laps vajab toitu, riiet ja muud eluks vajalikku iga päev ning nende kulutuste tegemist ei ole võimalik edasi lükata ajani, mil vanema varaline olukord võib paraneda või vanem on suutnud oma pangalaenu tagasi maksta. Lapse ülalpidamise kohustus puudutab lapse elulisi vajadusi ning selle kohustuse täitmine vanema poolt on prioriteetne teiste kohustuste ees, isegi kui tegemist on eluasemelaenu tagastamise kohustusega. Kostja ei ole siiski ka piisavalt põhjendanud väidet, nagu oleks igakuuline 3100 krooni suurune laenumakse seotud tema pere eluasemega:
3. detsembri
4. a. laenulepingust ei nähtu, et tegemist oleks eluasemelaenuga (kd. I, tl. 57 – 58) ning kostja ei ole oma elukoha aadressiks ka näidanud kinnistut, mille tema abikaasa enne abielu on omandanud ja millel asuva ehitise renoveerimiseks tema enda väidetel on laen võetud (kostja on oma elukoha aadressiks 11 näidanud XXXXXX X, XXXX, XXX XXXX, XXXXX, samas kui kostja abikaasale kuulub kinnistu XXXX-XX, mis asub XXXXX XXX XXXX XXXX XXXX). Kolleegium ei jaga kostja arvamust, et usutav ei ole, et 36-aastane hageja lisaks õppimisele ei tööta ja elatub toetustest. Hageja on esitanud andmed ja tõendid mitte ainult enda, vaid ka oma abikaasa varalise seisundi kohta, sealhulgas väljavõtted oma abikaasa pangakontost, kuigi hageja abikaasal ei ole kohustust ülal pidada ei hagejat ega ühtki tema lastest, ühiseid lapsi hagejal ja tema abikaasal aga ei ole ning seega ei olegi hageja abikaasa sissetulekutel asjas määravat tähtsust. Asjaolust, et hageja pangakontole teeb regulaarselt ülekandeid tema isa U K, hageja seejärel ülekantud raha aga tütre A ülalpidamiseks maksab (kd. I, tl. 149), nähtub, et perel on tõepoolest suured rahalised raskused. Samas on vaidluses oluline tähtsus kostja abikaasa varalisel olukorral, sest kostja poolt esitatud väidetele vastavalt kuulub tõendamisesemesse kostja peres kasvavate laste varaline kindlustatus, sealhulgas laste ema osa selles. Kostja ei ole vastupidiselt hagejale esitanud kohtule täielikke andmeid oma varalise olukorra kohta, sealhulgas andmeid oma abikaasa pangakontode kohta. Heitnud varju hagejale töökoha puudumise pärast, ei ole kostja iseenda töötuse kohta püüdnudki kohtule selgitada, miks saab siis usutavaks pidada seda, et tema – 45-aastane täies elujõus mees – ei tööta juba pikemat aega ning elab koos kõigi lastega oma õppiva ja töötava abikaasa kulul. Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks kohtuotsuse resolutsioon ebaselge: sellest nähtub selgelt, millisel ajavahemikul tuleb kostjal maksta oma lapse L ülalpidamiseks elatist 139 eurot kuus. Kui kostja soovis, et kohtuotsuses näidataks ära kohtuotsuse täitmise kord, näiteks hageja või tütre pangakonto andmed või täitmise tähtpäevad, siis oleks tal tulnud seda kohtumenetluses taotleda (TsMS §445 lg. 1). Kostja ei ole sellist taotlust esitanud, omal algatusel ei olnud kohtul ei õigust ega kohustust kohtuotsuse täitmise korda kindlaks määrata. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et kostja abikaasa ei olnud vaidluse pooleks. Et kostja ei olnud maakohtult taotlenud riigi menetlusabi, siis ei olnud maakohus TsMS § 186 lõikele 5 tuginedes õigustatud nõudma pangalt andmeid kostja abikaasa pangakonto kohta. Samas võimaldab TsMS § 230 lg. 3 kohtul koguda lapse huve puudutavas vaidluses tõendeid ka omal algatusel; sama paragrahvi lg. 5 võimaldab ülalpidamisasjades muuhulgas nõuda asjakohast teavet ka krediidiasutustelt ning seaduse tekstist ei tulene sõnaselgelt, et seda ei või nõuda pankadelt isiku kohta, kes ei ole vaidluse pooleks, kui andmed ise on asjakohased. Eespool on kolleegium põhjendanud, et andmed kostja abikaasa pangakontol olevate vahendite kohta olid vaidluses asjakohased, sest oma laste halvemini kindlustatusele tuginedes tõi kostja need andmed ise vaidluses tõendamisele kuuluvate asjaolude hulka. Kolleegium leiab siiski, et TsMS § 230 lg. 5 p. 5 eesmärgiks ei ole anda alus järelepärimise tegemiseks isiku kohta, kes ei ole vaidluse pooleks. Küll oli kostjal endal kohustus esitada kohtule täielikud andmed ka oma abikaasa varalise olukorra kohta, esitades muuhulgas ka oma abikaasa pangakonto väljavõtted. Korrektne oleks olnud, kui kohus oleks teinud kostjale sellekohase ettepaneku, kostja poolt väljavõtete esitamata jätmisel oleks aga seda fakti tõlgendanud kostja kahjuks. Maakohtu otsuse elatise suurust puudutava lõppjärelduse muutmata jätmist põhjendades ei ole kolleegium kostja abikaasa pangakonto väljavõtete kui tõenditega arvestanud ning on teinud otsuse kostja väiteid hinnates ja muudele tõenditele tuginedes. Seega ei mõjuta selles lõigus kirjeldatu otsuse sisu. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks tulnud kohtunik Ingrid Hallas asjas taandada. Eksida võib iga inimene, sealhulgas kohtunik, kostja ei ole aga esile toonud fakte, millest saaks järeldada kohtuniku erapoolikust ja mis annaksid aluse kohtuniku taandamisele vastavalt TsMS § 23 punktidele 1 –
5. TsMS § 442 lg. 2 p. 4 kohaselt tuleb otsuse sissejuhatuses kindlaks määrata tsiviilasja hind. Maakohtu otsuses ei ole seda kindlaks määratud, siiski saab ringkonnakohus selle puuduse kõrvaldada. TsMS § 129 lg. 2 kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheks kuu eest saadav summa. Et kostjalt hagis nõutava 12 igakuulise elatiskohustuse suuruseks on 139 eurot, on tsiviilasja hinnaks maakohtus 1251 eurot (9 x 139). TsMS § 137 lg. 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Et kaebuses on taotletud maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses, on ka apellatsioonimenetluses tsiviilasja hinnaks 1251 eurot. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jätta apellandi Meelis Talumehe kanda. Margo Klaar Ande Tänav Malle Seppik 13