← Eesti

2-08-23930/28

Obsah (8)§ 43§ 162§ 1§ 158§ 35§ 37§ 42§ 44

2-08-23930 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2010.a, Tallinn Tsiviilasja num

) § 158 lg-s 1 sätestatu kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja taotleb lisaks ülalnimetatud summadele ka nende leppetrahvide sissenõudmist kostjalt töölepingus ettenähtud suuruses. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kostja hagi ei tunnista. 4

(14)2-08-23930
  1. Kostja leiab, et poolte vahel
  2. oktoobril 2003.a ja
  3. jaanuaril 2007.a sõlmitud töölepingutest tekkinud õigussuhe, poolte õigused ja kohustused on sisult erinevad. Õigusi ja kohustusi, mis tekkisid
  4. jaanuaril 2007.a sõlmitud töölepingust ei saa laiendada asjaoludele ja toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
  5. jaanuari 2007.a. Kuivõrd
  6. oktoobri 2003.a tööleping ei näe ette rikkumise korral leppetrahvi tasumist ega makstud eritasude tagastamist, siis nimetatud lepingu alusel kuni
  7. detsembrini 2006.a tasutud summasid ei saa nõuda ka leppetrahvi ega eritasu tagastamise korras. Puudub alus
  8. oktoobri 2003.a töölepingu alusel maksud eritasu tagastamiseks (sh kahjuhüvitisena käsitamiseks).
  9. Samuti märgib kostja, et poolte vahel
  10. jaanuaril 2007.a sõlmitud töölepingu tingimused on vaadeldavad hageja poolt eelnevalt välja töötatud tüüptingimustena, millele kohaldub võlaõigusseaduses sisalduv tüüptingimuste regulatsioon. Hageja on oma väidetes läbivalt tuginenud kahju tekkimisele, kahju tegelikku suurust välja toomata. Hageja pole kostja töökohavaliku piirangu väidetavast rikkumisest tekkivat kahju suurust põhjendanud. Hageja on esitanud rahalise nõude, kusjuures nõude ulatuse osas lähtub hageja enda poolt töölepingus kehtestatud rahasummast. Kostja leiab, et pooltevahelise töölepingu tingimus, mis vabastab hageja kahju tekkimise ja ulatuse tõendamiskohustusest ning oluliselt piirab kostja vastuväited hageja nõudele ja seega ilmselt kallutab poolte kohustuste vahekorda hageja kasuks ning kostja kahjuks, on tüüptingimusena kehtetu (

§ 43lg 2 ja lg 3 p 5).

  1. Konkurentsipiirangu kokkulepe on kostja hinnangul lõppenud poolte vahel töölepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimisega
  2. märtsil 2008.a. Kostja on selles muu hulgas kinnitanud nõuete ja pretensioonide puudumist hageja vastu. Seega ei saa ka hagejal olla nõudeid kostja vastu, vastasel juhul ei oleks kostja eeltoodud kinnitust andnud. Kostja hinnangul ei oleks töökohavaliku piirang lisaks kohaldatav töötaja tegevuse suhtes, mis on hageja suhtes neutraalne, s.t ei põhjusta hagejale kahju või muid lubamatuid kahjulikke mõjutusi. Selleks, et rakendada kostja suhtes töökohavaliku piirangu tagatisena paušaalset rahalist hüvitist, peab hagejal esinema töökohapiirangu suhtes õigustatud huvi. Kostja arvates puudus hagejal kostja poolt AS-is LE töötamise piiramise suhtes õigustatud huvi, mistõttu on hageja rahaline nõue hea usu põhimõtte vastane õiguse kuritarvitamine. AS LE ja hageja vahel saaks olla konkurentsiolukord juhul, kui mõlemad isikud tegutsevad samal kaubaturul. Kaubaturgu piiritletakse mitte üksnes toodete samasuse või asendatavuse kaudu, vaid ka geograafiliselt ja tarbijaklasside kaupa. Hageja on kaubaturgu piiritlenud vaid toote (naftasaadused) kaudu. Konkurentsiolukorra sedastamiseks on see ebapiisav. Hageja on naftatoodete maaletooja, kostja aga hageja poolt maaletoodud naftatoodete edasimüüja. Hageja ja kostja turustavad seega kütust erinevates turusegmentides (kaubaturul). Hageja ja AS LE on müüja-ostja suhetes. AS LE on hageja pikaajaline suurklient. Toote edasimüüja tegevus on igal juhul otseselt maaletooja huvides. Kuivõrd hageja ja AS LE ei ole omavahel samas turusegmendis tegutsevad (konkureerivad) ettevõtjad, ei saa AS LE ja kostja vahel töölepingu sõlmimist pidada hageja huve kahjustavaks tegevuseks. Samuti on hageja poolt kostjale kehtestatud töökohavalik kostja hinnangul hageja poolt kohaselt kompenseerimata. Reaalset hüvitist töökohavaliku piirangu eest ei taga hageja väljatöötatud töölepingus sisalduv tingimus, mille järgi osa palgast tuleb lugeda makstuks 5

(14)2-08-23930 töökohavaliku piirangu eest. Kostjale makstud töötasu (osa sellest) saaks pidada makstuks eritasuna töökohavaliku piirangu eest siis, kui töötasu ületaks tavapäraselt sellise töö tegemise eest (töökohavaliku piirangut arvestamata) makstud palka. Hageja ei ole maksnud kostjale tavapärasest kõrgemat palka. Kostja palk hageja juures ei olnud kõrgem kui hageja konkurendiks mitteoleva AS LE poolt kostjale sarnase töökoormuse ja mitte vähem nõudlike tööülesannete täitmise eest makstud palk. Seejuures AS-is LE töötades hagejal töökohavaliku piirangut ei olnud. Hageja tahet maksta kostjale konkurentsikeelu eest eritasu võiks eeldada, kui seda oleks kostjale palga maksmisel eritasuna ka tähistatud ja eristatud. Ka võiks eritasu maksmist tõendada asjaolu, et hageja ei oleks ilma konkurentsikeelu kokkuleppeta sellises suuruses töötasu kostjale maksnud. Kumbagi eelviidatud asjaolu käesoleval juhul ei esine.
  1. Seonduvalt hageja väidetega konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise kohta leiab kostja, et hageja ei ole esitanud faktilisi asjaolusid, mis täidaks selle kohustuse rikkumise teokoosseisu. Hageja heidab kostjale ette, et saates lepingud AS-iga LEAS-ile AO on kostja edastanud konfidentsiaalset infot kolmandale isikule, kes tegutseb hagejaga samal tegevusalal. Info, mis edastati, puudutab aga AS-ile LE kehtestatud ostu tingimusi kütuse ostuks hagejalt. Kostja märgib, et tema töösuhtest tulenevaks igapäevaseks ja jooksvaks kohustuseks oli ka hageja klientidega tarnelepingute sõlmimise korraldamine, sealhulgas klientidele standardsete lepinguprojektide väljasaatmine. Ostjatega sõlmitud lepinguid uuendati korda aastas. Seega oli lepinguprojektide edastamine hageja ostjatele, sh AS-ile AO, kostja jaoks mitte üksnes lubatav, vaid töölepingust tulenev kohustus. Selle kohustuse raames ja täitmiseks edastas kostja seoses AS-i AO ja hageja vahelise lepingu uuendamise vajadusega AS-i AO müügilepinguprojekti. Projekti põhines AS-iga LE sõlmitud lepingul. AS LE ja AS AO pidasid vaidlusalusel ajal (2008.a veebruaris) ühinemisläbirääkimisi, millest tulenes ka nimetatud äriühingute soov, et nende varustamine kütusega toimuks ühtse lepingu alusel. Lepinguprojekti saatmine oli hageja huvides. Kostja poolt edastatud dokument oli lepinguprojekt, mitte olemasolev kehtiv leping. Seejuures ei sisaldanud lepinguprojekt tingimusi, millised oleksid teiste ostjate tingimustega võrreldes põhimõtteliselt erinevad. Lepingus sisalduvad tingimused olid oma põhiolemuses kõikidele ostjatele samad ja selliselt teada kõikidele hageja ostjatele. Kostja poolt edastatud lepinguprojekt ei sisaldanud andmeid, mille suhtes võiks eeldada hageja huvi pidada selliseid andmeid AS-i AO eest saladuses. Kostja lisab, et 2007.aastal oli hageja turuosa Eestis üle 40%, seega oli hagejal turgu valitsev seisund (konkurentsiseaduse (KonkS) § 13 lg 1). Hageja rakendas kooskõlas KonkS § 16 p-ga 3 lepingupartneritega sõlmitud võrdväärsetele kokkulepete samaväärseid tingimusi. Hagejal puudus siin eri tingimuste kohaldamise võimalus, sest selline tegevus olnuks õigusvastane. Ka sellest tulenevalt ei sisaldanud kostja poolt AS-ile AOedastatud lepinguprojekt põhimõtteliselt erinevaid tingimusi, mille suhtes saaks eeldada hageja huvi pidada selliseid andmeid saladuses. Samuti märgib kostja, et hageja poolt müüdavate kütuste hind ei ole saladus. Hageja müüdavad naftatoodete nimetused ja hind on igapäevaselt teada kõikidele antud valdkonna tegutsevatele, aga ka laiemale ringile isikutele. Muu hulgas on võimalik hageja poolt müüdavate kütuste nomenklatuuri ja hindadega tutvuda hageja koduleheküljel (kättesaadav aadressil XXX).
  2. Alternatiivselt on kostja palunud hageja leppetrahvinõudeid kooskõlas

§ 162lg-s 1 sätestatuga vähendada ning jätta leppetrahv vähendamise kaudu välja mõistmata. 6

(14)2-08-23930 Seejuures märgib kostja, et
  1. jaanuari 2007.a töölepingu punktides 6.4 ja 7.5 toodud eriasu tagastamise nõude eeldused kattuvad samade lepingupunktides sisalduvate leppetrahvi nõude eeldustega. Seetõttu tuleb ka eritasu tagastamise nõuet käsitleda kahjuhüvitusliku iseloomuga leppetrahvina. MENETLUSE KÄIK
  2. Kohtuistungil jäid hageja esindajad esitatud väidete ja nõuete juurde ning palusid hagi rahuldada. Kostja esindajad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
  4. Puudub vaidlus selles, et kostja töötas hageja ettevõttes ajavahemikul 01.10.200320.03.2008 müügijuhina
  5. oktoobril 2003.a ja
  6. jaanuaril 2007.a sõlmitud töölepingute alusel. Samuti puudub vaidlus selles, et töölepingud sisaldasid hagiavalduses kirjeldatud tööandja äri- ja tootmissaladuse hoidmise kohustust (konfidentsiaalsuskohustus) ning konkurentsipiirangu kokkulepet (konkurentsikeeldu) nii töölepingu kehtivuse ajal kui kaks aastat pärast töölepingu lõppemist. Kostja ei eita ka tööle asumist AS-is LE vahetult pärast töölepingu lõpetamist hagejaga (eelduslikult
  7. aprillist 2008.a) ega hagis nimetatud ekirjade saatmist J.P ’ele
  8. veebruaril 2008.a.
  9. Pooltel on õiguslik vaidlus konfidentsiaalsuskokkuleppe ja konkurentsikeelu kehtivuse üle, nende kehtivuse korral edasi aga selle üle, kas kostja on hageja poolt etteheidetavate tegudega ning töölepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Alternatiivselt on vaidlus ka hageja nõuete põhjendatud ulatuse üle.
  10. Vastavalt
  11. juulil 2009.a jõustunud töölepingu seaduse § 131 lg-le 1 kohaldatakse enne
  12. aasta
  13. juulit sõlmitud töölepingule alates
  14. aasta
  15. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei välista ega piira esimeses lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne
  16. aasta
  17. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
  18. aasta
  19. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega kuulub käesoleva vaidluse lahendamisel muu hulgas kohaldamisele enne
  20. juulit 2009.a kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seadus (TLS). Samuti kuuluvad

§ 1

lg-s 1 sätestatust lähtudes vaidluse lahendamisel kohaldamisele võlaõigusseaduse üldosa normid. 16. Hageja on oma käsitluses eristanud kahjunõudeid ja leppetrahvinõudeid. Kohtu hinnangul on siiski kõik hageja nõuded kvalifitseeritavad leppetrahvinõuetena, s.t asja lahendamisel kuulub kohaldamisele eeskätt

  1. ptk
  2. jaos sisalduv leppetrahvi regulatsioon.

§ 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Tulenevalt sama paragrahvi kolmandast lõikest kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool. Ka käesoleval juhul näevad 1. jaanuari 2007.a töölepingu (vt toimik, I kd, lk 13-17) punktid 6.4 ja 7.5 ette (vastavalt konfidentsiaalsuskohustuse ja konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisel) töötaja kohustuse talle makstud eritasud tööandjale tagastada ning tasuda veel ka leppetrahvi 3- või 5-kordses eritasu suuruses summas (vt täpsemalt otsuse punktid 23 ja 30). Seega on ka eritasuks nimetatu tagastamise ainsaks eelduseks töölepingust tulenevate kohustuste rikkumine töötaja poolt, lepingurikkumisega tekitatud kahju olemasolu ega 7

(14)2-08-23930 suurust tööandjal (s.t hagejal) tõendada vaja ei ole.
  1. märtsi 2010.a menetlusdokumendis on hageja sisuliselt ka nõustunud kohtu ülaltoodud käsitlusega (vt toimik, II kd, lk 135).
  2. Kohus peab vajalikuks alljärgnevalt esmalt analüüsida
  3. jaanuaril 2007.a allkirjastatud töölepingu (uue redaktsiooni) õiguslikku tähendust poolte vahel
  4. oktoobrist 2003.a väldanud töösuhtele (I). Seejärel käsitleb kohus väidetava konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisega seonduvaid hageja nõudeid (II) ja konfidentsiaalsuskohustuse võimalikku rikkumist puudutavaid etteheiteid (III). Viimaks võtab kohus seisukoha poolte muude menetluses esitatud väidete osas (IV) ning esitab menetluskulude jaotuse (V). I.
  5. Hageja tugineb oma väidetes nii
  6. oktoobril 2003.a (vt toimik, I kd, lk 8-12) kui ka
  7. jaanuaril 2007.a sõlmitud töölepingutele. Samas erinevad need lepingudokumendid teineteisest oma sisult, sh konkurentsikeeldu kui konfidentsiaalsuskohustust puuduvate kokkulepete osas.
  8. oktoobril 2003.a sõlmitud töölepingu tingimused ei näe konkurentsipiirangu kokkuleppe või konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise puhuks ette leppetrahvi tasumist ega makstud eritasude tagastamist. Taolistes sanktsioonides vaidlusaluste kohustuste rikkumise eest on pooled kokku leppinud alles
  9. jaanuaril 2007.a sõlmitud töölepingu punktides 6.4 ja 7.
  10. Senisest kohtupraktikast lähtuvalt saab tööandja konkurentsikeelu rikkumise korral töötajale makstud eritasu tagasi nõuda aga vaid juhul, kui töölepingu pooled on selles eraldi kokku leppinud või selline õigus tuleneb seadusest (vt nt: Riigikohtu 21.oktoobri 2003.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-03 (p 16) või
  11. märtsi 2005.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05 (p12)). Ka leppetrahvi tasumise kohustus peab

§ 158lg 1 sisust tulenevalt olema lepingus ette nähtud.

  1. Kohus leiab, et uue lepingudokumendi allkirjastamisega
  2. jaanuaril 2007.a soovisid pooled eelduslikult
  3. oktoobril 2003.a sõlmitud töölepingut kokkuleppel muuta (TLS § 59 lg 1). Tegemist ei ole kohtu arvates täiesti uue õigussuhtega. Asjaolu, et lepingu muudatused vormistati tervikuna uue lepingutekstina (mitte
  4. oktoobril 2003.a sõlmitud lepingu muutmisena) ei ole käesoleval juhul õiguslikult määrav (ilmselt tingis uue lepingu allkirjastamise vajaduse muudatuste maht). Kohus nõustub samas kostja seisukohaga, et puudub alus laiendada
  5. jaanuaril 2007.a kokkulepitud tingimusi varasemale töösuhtele. Uute tingimuste tagasiulatuv kohaldamine töösuhtele eeldaks poolte selgesõnalist kokkulepet, kuid selliseid kokkuleppeid
  6. jaanuari 2007.a lepingudokument ei sisalda.
  7. Seega tuleb kohtu hinnangul lugeda põhjendatuks kostja vastuväidet, et kuni
  8. detsembrini 2006.a tasutud summasid ei saa hageja kostjalt tagasi nõuda leppetrahvina ega eritasu tagastamise korras.
  9. Asjas olemasolevate tõendite põhjal nõustub kohus ka kostja väitega, et
  10. jaanuaril 2007.a sõlmitud töölepingu tingimused on vähemalt konfidentsiaalsuskohustust ja konkurentsikeeldu puudutavas osas (lepingu punktid 6 ja 7) vaadeldavad tüüptingimustena. Vastavalt

§ 35

lg-s 1 sisalduvale määratlusele loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hageja poolt kohtu nõudel esitatud töölepingutest nähtub, et identseid lepingutingimusi on tööandja samal perioodil kasutanud veel vähemalt viie töötajaga sõlmitud töölepingutes (vt toimik, I kd, lk 181185; lk 186-190; lk 191-195; lk 196-200 ja lk 201-205).

§ 35lg-s 2 lähtudes tuleb 8

(14)2-08-23930 eeldada, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kõnealused tingimused oli läbiräägitavad ning kostjal oli võimalus mõjutada nende sisu. Asjakohane ei ole siinkohal hageja väide, et kostja on töölepingule alla kirjutanud ning oli lepingutingimustest vaieldamatult teadlik. Kui kostjal puudunuks mõistlik võimalus tingimuste sisust teada saada, ei saaks neid tingimusi üldse lepingu osaks lugeda (

§ 37lg 1).

  1. Seonduvalt hageja poolt menetluses väljendatud seisukohtadega lisab kohus veel, et töölepingu tingimuste läbiräägitavuse ainsaks võimalikuks tõendiallikaks ei ole praegusel juhul hageja juhatuse liikme vande all antud seletus (mida kohus ei ole eeskätt kostja nõusoleku puudumise tõttu võtnud (TsMS § 268)). Kostjal olnuks võimalus esitada kohtule samast ajaperioodist pärinevaid töölepinguid, mis on sõlmitud vaidlusalustest tüüptingimustest teistsugustel tingimustel. Samuti võinuks hageja taotleda M.Karjane jt töötajate tunnistajana ülekuulamist töölepingute sõlmimise protsessi puudutavas osas. Viimase võimalusena oleks hageja saanud oma tõendamiskoormist vaidlusaluse asjaolu osas täita ka kostjalt vande all võetava seletusega (TsMS § 267 lg 1). II.
  2. Vastavalt poolte vahel
  3. jaanuaril 2007.a sõlmitud töölepingu punktile 7.1 ei tohi töötaja (s.t kostja) töölepingu kehtivuse ajal ning kahe aasta jooksul arvates töölepingu lõppemisest mis tahes alusel tegeleda tööandjaga konkureeriva tegevusalaga, v.a kui tööandja on kirjalikult nõustunud teisiti. Tegevusalad, millel tööandja tegutseb ning millega töötaja ei tohi punktis 7.1 nimetatud ajal tegutseda, on sama töölepingu punktis 7.2 määratletud järgmiselt: vedelkütuse import, müük, ladustamine ja müügi vahendamine. Punktist 7.5 tulenevalt on töötaja konkurentsikeelu rikkumise korral kohustatud tagastama tööandjale kogu töölepingu punktis 4.2 nimetatud eritasu, mille tööandaja on töötajale töölepingu alusel maksnud konkurentsikeelu järgimise eest ning tasuma tööandjale leppetrahvi 5-kordses eritasu suuruses summas iga rikkumise eest.
  4. Kohus leiab, et viidatud töölepingu punktis 7.5 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine. Vastavalt

§ 42

lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.

§ 42

lg 3 p-st 5 tulenevalt on ebamõistlikult kahjustav muu hulgas tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Lähtudes

§ 44

sätestatust, tuleb

§ 42

lg-s 3 nimetatud tüüptingimuse kasutamise korral töölepingus eeldada, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Ka praegusel juhul on kostja konkurentsikeelu rikkumise korral kohustatud lepingu punkti 7.5 järgi tagastama tööandjale kogu tööandja poolt (lepingu punkti 4.2 alusel) konkurentsikeelu järgimise eest makstud eritasu ning tasuma tööandjale lisaks leppetrahvi 5-kordses eritasu suuruses summas. Lisaks eelnenule võib töötaja olla kohustatud hüvitama tööandjale rikkumisega tekitatud kahju, mis ületab eritasu ja leppetrahvi summa. Taoliselt on töötajalt võetud sisuliselt võimalus tõendada konkurentsikeelu rikkumisega 9

(14)2-08-23930 tekitatud tegeliku kahju suurust. Töölepingu punktis 7.5 sisalduva leppetrahvikokkuleppe eesmärgiks oli kahju hüvitamise lihtsustamise kõrval tõenäoliselt ka töötaja konkurentsikeelu järgimisele sundimine, kuid see ei muuda kohtu seisukohta käsitletava tingimuse tühisuse osas.
  1. Juba eeltoodu välistab kohtu hinnangul hageja õiguse kostjalt väidetava konkurentsikeelu rikkumise eest leppetrahve nõuda. Kohtu hinnangul puuduksid alused nende nõuete esitamiseks siiski ka juhul kui töölepingu punkt 7.5 oleks kehtiv.
  2. Vastavalt vaidlusalusel perioodil kehtinud TLS § 50 p-le 6 pidi töötaja hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused olid ette nähtud töölepinguga. Need kohustused lasusid töötajal ka pärast töölepingu lõpetamist, kui pooled sõlmisid niisuguse kokkuleppe ja tööandja maksis töötajale mainitud kohustuste täitmise eest eritasu või andis muud hüvitust. Kuivõrd TLS § 50 p 6 teine lause seob konkurentsist hoidumise kohustuse olemasolu (pärast töölepingu lõppemist) eritasu maksmise või muu hüvitise andmisega töötajale, käsitleb kohus esmalt poolte väiteid taolise eritasu või hüvitise maksmise kohta.
  3. jaanuari 2007.a töölepingu punkti 4.2 kohaselt sisaldab töötaja töötasu (s.t põhibrutopalk 52 200 kr) töötajale töölepingu kehtivuse ajal igakuiselt makstavat eritasu brutosummana 5000 krooni äri- ja tootmissaladuse hoidmise ning 7000 krooni konkurentsikeelu järgimise eest töölepingu punktides 6 ja 7 sätestatud perioodi jooksul pärast töölepingu lõpetamist.
  4. Kuivõrd TLS § 50 p 6 teine lause võimaldab konkurentsikeelus kokku leppida ka "muu hüvitise" eest, tuleb iseenesest lubatavaks ja kehtivaks pidada ka kokkulepet, kus kõnelaust hüvitist makstakse töötaja põhipalga koosseisus (kuigi seda ei saa sellisel juhul pidada õiguslikult eritasuks). Samas peab hüvitis keelu järgimise eest igal juhul olema õiglane ning kompenseerima mõistlikult töötaja töökohavaliku piirangut. Nii on Riigikohus
  5. jaanuaril 2007.a tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06 tehtud otsuse
  6. punktis selgitatud, et konkurentsikeelu eest makstava eritasu suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et töötaja ei pruugi saada tööd erialal, millel ta siiani töötanud on. Tegemist on isiku põhiseaduse § 29 lg-st 1 tuleneva põhiõiguse riivega, mis peab olema võimalikult õiglaselt kompenseeritud. Nimetatud kompenseerimise eesmärki silmas pidades, tuleb tasu õiglase suuruse hindamisel kohtu hinnangul arvestada nii konkurentsikeelu sisulise, ajalise ja ruumilise ulatusega kui ka eritasu suurusega võrrelduna töötaja põhipalgaga. Konkurentsi osutamiseks loetav tegevus ning hageja konkurentideks peetavate isikute ring on poolte vahel
  7. jaanuaril 2007.a sõlmitud töölepingu punktides 7.2 ja 7.3 määratletud laialt. Lähtudes hagiavalduses endas sisalduvast käsitlusest välistab töölepingust tulenev konkurentsikeeld kostja mis tahes vormis töötamise vedelkütuse impordi, müügi, ladustamise ja müügi vahendamise valdkonnas kahe aasta vältel töölepingu lõpetamisest arvates. Arvestades vedelkütuse kui kauba spetsiifilisust, eeldaks taoline piirang pärast töölepingu lõpetamist hagejaga kostja ümberspetsialiseerumist või isegi uue kutse omandamist. Kostja palgamääraks hageja juures töötades oli
  8. jaanuari 2007.a töölepingu punkte 4.1 ja 4.2 arvestades 40 200 krooni kuus (s.o 52 220 kr – 5000 kr – 7000 kr). Hageja poolt väidetavalt konkurentsikeelu järgimise eest makstud eritasu (7000 krooni kuus) ei saa konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust arvestades pidada käesoleval juhul 10
(14)2-08-23930 õiglaseks. Makstud eritasu ei kompenseeri kohtu hinnangul mõistlikult töölepingust tulenenud töökohavaliku piirangut.
  1. Kuivõrd tööandja poolt tasutud hüvitis ei ole olnud kohtu hinnangul piisav, siis kostjal konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust TLS § 50 p-s 6 sätestatust lähtuvalt eeldatavalt ei tekkinud ning puuduks alus hagis esitatud leppetrahvinõuete rahuldamiseks.
  2. Eeltoodut arvestades ei pea kohus vajalikuks käsitleda käesolevas otsuses poolte väiteid võimaliku konkurentsikeelu rikkumise kohta ning jätab vastavas osas analüüsimata ka tsiviilasja materjalide hulgas olevad tõendid. Kohus märgib üksnes, et konkurentsipiirangu eesmärgiks on tööandja konkreetse majandusliku huvi kaitsmine, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi, eelkõige kui töösuhe võimaldab töötajal tutvuda tööandja klientidega või tootmis- ja ärisaladusega ning nende teadmiste kasutamine võib tööandjat oluliselt kahjustada. Seega ei saa veel kostja poolt AS-i LE tööle asumise faktist järeldada konkurentsikeelu rikkumist, ebapiisav on ka kostja tööülesannete võrdlemine. Lepingurikkumise jaatamiseks peaks olema tuvastatud reaalne konkurentsi osutamine töötaja poolt (mis omakorda eeldab hageja ja AS-i LEkaubaturgude konkreetset määratlemist). Töölepingu teistsugune tõlgendamine ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas hea usu põhimõttega (nagu on leidnud ka kostja). III.
  4. jaanuari 2007.a töölepingu punkti 6.1 järgi on töötaja kohustatud töölepingu kehtivuse ajal ning kahe aasta jooksul pärast töölepingu lõppemist hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning tööandja tütar- ja sidusettevõtja(te) äri- ja tootmissaladust, mis on töötajale usaldatud või talle teatavaks saanud seoses tema töökohustuste täitmisega või muul moel. Ühtlasi on töötaja kohustatud tarvitusele võtma mõistlikud meetmed äri- ja tootmissaladuse kolmandate isikute valdusse sattumise vältimiseks. Töölepingu punktis 6.2 on toodud mitteammendav loetelu tööandja äri- ja tootmissaladuste hulka kuuluvatest andmetest. Punktist 6.4 tulenevalt on töötaja punktis 6 nimetatud kohustuse rikkumise korral kohustatud tagastama tööandjale kogu töölepingu punktis 4.2 nimetatud eritasu, mille tööandaja on töötajale töölepingu alusel maksnud ärisaladuse hoidmise eest ning tasuma tööandjale leppetrahvi 3-kordses eritasu suuruses summas iga rikkumise eest. Lisaks nimetatule kohustub töötaja hüvitama tööandjale konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju tagastatud eritasu ja makstud leppetrahvi ületavas summas.
  5. Kohus leiab, et sarnaselt juba ülalkäsitletud töölepingu punktiga 7.5 on ka punktis 6.4 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine vastavalt

§ 42

lg-le 1 (arvestades ka

§ 42lg 3 p-s 5 ja §-s 44 sätestatut).

Kohus ei pea otstarbekaks ülaltoodud põhjendusi (vt otsuse punkt 24) siinkohal korrata. Lepingupunktiga 6.4 on töötajalt võetud sisuliselt võimalus tõendada konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisega tekitatud tegeliku kahju suurust. Töölepingu punktis 7.5 sisalduva leppetrahvikokkuleppe eesmärgiks oli kahju hüvitamise lihtsustamise kõrval tõenäoliselt ka töötaja konfidentsiaalsuskohustuse järgimisele sundimine, kuid see ei muuda kohtu seisukohta käsitletava tingimuse tühisuse osas. 32. Eeltoodu välistab kohtu hinnangul hageja õiguse kostjalt konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise eest leppetrahve nõuda. 11

(14)2-08-23930
  1. Kohus märgib, et juhul kui töölepingu punkt 6.4 oleks kehtiv, tuleks käsitletav nõue osaliselt rahuldada. Asja materjalidest nähtub, et
  2. veebruaril 2008.a kell 21:06 on kostja edastanud (e-postiaadressilt: XXX) e-kirja J.P ’ele pealkirjaga "Sibula leping", millele olid lisatud hageja poolt AS-iga LE sõlmitud naftasaaduste müügilepingu projekt koos lisadega (vt toimik, I kd, lk 21, lk 81 ja lk 82-87). Viidatud e-kirja saatmist ei ole kostja iseenesest menetluses ka eitanud. Poolte avaldatu põhjal on J.P AS-i AO töötaja. Eeltoodut arvestades võiks kostjale põhjendatult ette heita
  3. jaanuari 2007.a töölepingu punktist 6.1 tuleneva kohustuse rikkumist, kuna sama lepingu punkti 6.2.1 kohaselt on tööandja määratlenud oma ärisaladusena andmeid sõlmitud ja sõlmitavate lepingute poolte, sisu ja tingimuste kohta, lepingu punkti 6.2.3 järgi lisaks ka andmeid klientide ja äripartnerite kohta.
  4. Kohustuse rikkumist ei välista kohtu hinnangul asjaolu, et kostja töösuhtest tulenevaks igapäevaseks ja jooksvaks kohustuseks hageja ettevõttes oli muu hulgas klientidega tarnelepingute sõlmimise korraldamine, sealhulgas klientidele lepinguprojektide väljasaatmine. See iseenesest ei õigusta ühe kliendiga (AS LE) sõlmitud või sõlmimisel oleva lepingu edastamist teisele kliendile (AS AO). Seda saaks lubatavaks pidada üksnes tööandja vastavasisulisel korraldusel. Taolise korralduse olemasolu kohta käesoleval juhul aga andmed puuduvad. Töölepingu punkti 6.2.1 sisu arvestades ei oma kohustuse rikkumise tuvastamise seisukohast tähtsust ka see, kas kostja poolt edastatu näol oli tegemist lepinguprojektiga või juba sõlmitud lepinguga. Kohustuse rikkumist ei välista ka asjaolu, et hageja poolt müüdavate kütuste hinnad on avalik informatsioon ning muu hulgas avaldatud hageja kodulehel koduleheküljel (kättesaadav aadressil XXX; vt toimik, II kd, lk 109). Hageja poolt oma klientidega sõlmitavad lepingud ei sisalda asja materjalidest nähtuvalt üksnes hinnakokkuleppeid, vaid ka muid tarnetingimusi (vt toimik, II kd, lk 136-137). Selle üle, kas mingi teave on vaadeldav ärisaladusena või mitte, saab otsustada andmeid (mitte selle üksikosasid) kogumis vaadeldes. Lisaks on tööandjal töösuhtes eeldatavalt õigus iseseisvalt määrata, millist teavet ta ärisaladuseks loeb, eeldusel, et ta seda mõistlikult piiritleb ning töötajale äratuntavaks teeb. Arvestades töölepingu punktides 6.2.1 ja 6.2.3 sätestatut, pidi andmete konfidentsiaalsus kostjale käesoleval juhul piisavalt äratuntav olema. Kostja väited, et edastatud lepingus (lepinguprojektis) sisalduvad tingimused olid oma põhiolemuses kõikidele ostjatele samad ja selliselt teada kõikidele hageja ostjatele, on kohtu hinnangul esiteks paljasõnalised. Teiseks pidi kostja oma töökohustuste täitmisel lähtuma ikkagi töölepingust.
  5. Samas tuleks kostjalt konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise eest nõutavat leppetrahvi summat 90 000 krooni (s.o 75 000 kr + 15 000 kr)

§ 162

lg 1 alusel oluliselt vähendada, arvestades eeskätt hageja õigustatud huvi kohustuse täitmise vastu. Kostja poolt kolmandale isikule edastatud andmetel ei olnud hageja jaoks eeldatavalt suurt kaubanduslikku väärtust. Nimelt tuleb arvestada, et hageja oli 2007.a ja 2008.a vedelkütuste hulgimüügi turul Eestis turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses, mis nähtub kostja poolt esitatud hageja vastavate majandusaasta aruannete väljavõtetest (vt toimik, II kd, lk 142-144 ja lk 145-147). Seetõttu oli hagejal KonkS § 16 p-st 3 tulenevalt muu hulgas keelatud võrdväärsete kokkulepete korral erinevate tingimuste pakkumine või rakendamine erinevatele äripartneritele, pannes mõne neist sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Seega oli hagejal keelatud võrdväärsetele klientidele (ostjatele) erinevate müügitingimuste kehtestamine (see siiski ei muuda kostja töölepingust tulenevaid kohustusi ning ostjatele tingimuste kehtestamise üle ei olnud kostja hageja eest pädev otsustama). 12

(14)2-08-23930
  1. Leppetrahvi vähendamiseks ei annaks samas alust asjaolu, et AS-il LE ei ole hageja ega kostja suhtes pretensioone seoses naftasaaduste müügilepingu projekti edastamisega AS-ile AO, mis põhines AS-iga LE sõlmitud lepingu tingimustel (vt toimik II kd, lk 113). Käesolevas vaidluses on keskse tähtsusega küsimus hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu rikkumisest ning sellest tulenevatest võimalikest hageja nõuetest. Kostjal ei olnud vaidlusalusel perioodil lojaalsuskohustust AS-i LE või AS-i AO ees.
  2. Hageja on heitnud ette kostjale ka teise e-kirja saatmist J.P ’ele
  3. veebruaril 2008.a kell 21:18 ("FW: B "), kuid seda väidetavat rikkumist kinnitavast tõendist on hageja hilisema menetluse käigus (
  4. märtsi 2010.a avalduses) loobunud (vt toimik, II kd, lk 134). Seetõttu ei pea kohus vajalikuks osundatud elektronkirja saatmisega seonduvaid asjaolusid siinkohal analüüsida. IV.
  5. Kostja on oma vastuväidetes muu hulgas leidnud, et
  6. märtsil 2008.a sõlmitud kokkuleppega on pooled lõpetanud kõik teineteise suhtes eksisteerivad õigused ja kohustused, sh konkurentsipiirangu kokkuleppe.
  7. märtsil 2008.a on pooled allkirjatanud töölepingu lõpetamise kokkuleppe (vt toimik, I kd, lk 90). Töötaja on viidatud dokumendi punktides
  8. ja
  9. kinnitanud (varaliste ja mittevaraliste) nõuete ning pretensioonide puudumist tööandja vastu. Nendest avaldustest on kostja järeldanud, et ka hagejal kui tööandjal ei saa olla nõudeid töötaja vastu. Kohus selle käsitlusega ei nõustu. Käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele kuuluv TLS § 50 p 6 (erinevalt kehtiva töölepingu seaduse § 24 lg-st 3) ei kohustanud tööandjat maksma töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest hüvitist pärast töölepingu lõppemist, seda võis tööandja teha ka töölepingu kehtivuse ajal. Ka käesoleval juhul ei näinud tööleping ette eritasu või muu hüvitise maksmist pärast töölepingu lõpetamist. Seetõttu ei saa kohtu arvates eeldada, et hageja oleks soovinud
  10. märtsil 2008.a sõlmitud töölepingu lõpetamise kokkuleppega lõpetada ka konkurentsipiirangu kokkuleppe. V.
  11. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi ei rahulda, jäävad menetluskulud käesoleval juhul hageja kanda. Sama kulude jaotus kehtib TsMS § 168 lg-st 2 lähtuvalt ka nõuete suhtes, millest hageja menetluse käigus loobus. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). 13
(14)2-08-23930 Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.