← Eesti

3-09-1617/56

Obsah (4)§ 53§ 54§ 4§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask, Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 3. mai 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1617

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Sergei Kanaš on Eestis sündinud, hariduse omandanud ja töötanud kodakondsuseta isik. Tema abikaasa Jelena Kanaš on kodakondsuseta isik ja talle on määratud töövõimekaotus 60% ulatuses. Nende kaks last – Kristina Kanaš (sündinud 08.01.1992) ja Daniil Kanaš (sündinud 30.05.2001) - omandavad haridust Eesti Vabariigis. D. Kanaš on Eesti Vabariigi kodanik. S. Kanašil, tema abikaasal ja täisealisel tütrel on Eesti pikaajalise elaniku elamisluba. S. Kanašile ja tema abikaasale kuulub ühisvarana Jõhvis asuv korter.
  2. S. Kanaš mõisteti
  3. a Läti Vabariigis süüdi tahtliku narkokuriteo toimepanemise eest ja ta kannab vabadusekaotuslikku karistust Lätis. 20.06.2008 esitas S. Kanaš Läti Riigiprokuratuurile taotluse viia teda karistuse kandmiseks üle elukohariiki Eestisse. 3-09-1617 22.07.2008 andis Läti Riigiprokuratuur nõusoleku S. Kanaši üleviimiseks ja pöördus üleandmismenetluse algatamiseks Eesti Vabariigi poole.
  4. Justiitsministeeriumi rahvusvahelise õigusabi talituse juhataja teatas 29.08.2008 kirjas Läti Riigiprokuratuurile, et Eesti Vabariik keeldub S. Kanaši ületoomisest karistuse kandmiseks Eestisse, kuna isik ei ole Eesti Vabariigi kodanik.
  5. 12.09.2008 ja 07.10.2008 esitas S. Kanaši esindaja vandeadvokaat Leanika Tamm Justiitsministeeriumi teabenõude, milles palus ärakirja Justiitsministeeriumi keeldumisest S. Kanaši ületoomiseks. Teabenõue täideti 08.10.
  7. S. Kanaši esindaja pöördus oktoobris 2008 õiguskantsleri poole avaldusega S. Kanaši karistuse kandmise asukoha muutmise küsimuse lahendamiseks.
  8. Õiguskantsler teatas 05.05.2009 vastusega S. Kanaši esindajale, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 477 lg 2 esimene lause ja kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni (konventsioon) ratifitseerimise seadus (ratifitseerimise seadus) on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 26 ja 27 lg-ga 1 koostoimes §-dega 11 ja 14 osas, milles need ei näe ette võimalust kaaluda kodakondsuseta isiku karistuse ületoomist juhul, kui isikul on Eestis perekondlikud sidemed. Kirjas märgiti, et õiguskantsler palus justiitsministril koostöös välisministriga algatada kõnealuste seaduste muutmine, et viia need kooskõlla õiguskantsleri märgukirjas toodud seisukohtadega. Samuti palus õiguskantsler justiitsministril PS §-st 26 ja § 27 lg-st 1 koostoimes PS §-dega 11 ja 14 ning KrMS § 2 p-st 1 tulenevalt analüüsida S. Kanaši karistuse kandmise ületoomise võimalikkust vastavalt konventsiooni art 2 lg-le
  10. Justiitsminister märkis 26.06.2009 vastuses õiguskantslerile, et ratifitseerimismenetluse käigus
  11. aastal on konventsiooni art 3 lg 4 mõiste „kodanik“ defineerimisel läbinud analüüsi, mille käigus jõuti järeldusele kasutada mõistet „kodanik“ kodakondsuse seaduse (KodS) tähenduses. 29.08.2008 otsuse tegemisel S. Kanaši ületoomise keeldumise kohta oli lähtealus KrMS § 477 lg 2, mis tuleneb ja on kooskõlas konventsiooni põhimõtetega. Justiitsministeerium ei pea võimalikuks välisriigis kohtulikult karistatud kodakondsuseta isiku Eesti Vabariiki karistuse kandmise jätkamiseks ületoomist. Kõnealuse juhtumi puhul on tegu proportsionaalse põhiõiguse riivega, mis on vastav isiku poolt toimepandud narkokuriteole.
  12. S. Kanaš palus kaebuses ja kaebuse täpsustuses tunnistada õigusvastaseks justiitsministri 26.06.2009 toiming ja kohustada Justiitsministeeriumi tema vastuvõtmiseks karistuse kandmiseks Eesti Vabariigis. Põhjendused: KrMS § 478 lg 2 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku ülevõtmise või ülevõtmisest keeldumise justiitsminister. Keeldumisele on alla kirjutanud rahvusvahelise õigusabi talituse osakonna juhataja. Seega on haldusakti andnud selleks pädevust mitteomav isik, mistõttu haldusakt on tühine ega oma õiguslikku tagajärge. Seisukoht, millega motiveeritakse ülevõtmisest keeldumist, ei ole kooskõlas viidatud õigusakti põhimõtte ega sätetega ja riivab kaebaja põhiõigust olla võrdselt koheldud. Vastustaja lähtub konventsiooni eestikeelsest mitteametlikust tõlkest, mis on ebatäpne. Originaalis kasutatav ingliskeelne mõiste „national of the administering State“ on avaram kui eestikeelne mõiste „elukohariigi kodanik“. Konventsiooni eesmärk on anda välismaalastele, kellelt on võetud vabadus kriminaalkuriteo toimepaneku tõttu, võimalus kanda karistust oma kodumaal. Eesti Vabariik on kodumaaks oma kodanikele ja ka erinevatest rahvustest alalistele elanikele, kellel puudub mõne muu riigi kodakondsus ning kes on oma elu ja tegevusega tihedalt seotud Eesti Vabariigiga. Vastustaja seisukoht ahendab konventsiooni, tõlgendades seda meelevaldselt 2

(8)3-09-1617 üksnes enda kodanike kaitseks. Selline seisukoht läheb vastuollu nii konventsiooni enda üldpõhimõtte, Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-tega 21 ja 45 kui ka PS §-dega 9, 11 ja 13. Justiitsministeerium ei ole vastu võtnud nõuetekohast otsust kaebaja ületoomisest keeldumise kohta. Justiitsministri 26.06.2009 vastus õiguskantslerile ega Justiitsministeeriumi rahvusvahelise õigusabi talituse juhataja 29.08.2009 kiri ei vasta halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 4 lg 1 haldusakti definitsioonile.

§ 4

lg 2 järgi on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Tegevus seisneb menetlusest keeldumise sisuga kirjade edastamises Läti Riigiprokuratuurile ja õiguskantslerile samal ajal, kaebajale ei ole teda puudutava haldusmenetluse olemasolu teatavaks tehtud ega võimaldatud selles osaleda. Justiitsministeeriumi ametniku poolt keeldumisest teatava kirja koostamine saab olla üksnes toiming. Seega on Justiitsministeerium toiminguna väljendanud keeldumist, kuid pole seda otsusena vormistanud.

  1. Justiitsministeerium palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: S. Kanaši taotluse puhul ei olnud täidetud konventsiooni art 3 lg 1 p-i a kohane tingimus ehk tegemist ei olnud taotluse saanud riigi kodanikuga, mistõttu taotluse edasine menetlemine ei olnud võimalik. KrMS § 477 piiritleb selgelt, millisel juhul kuulub vangistusega karistatud isiku üleandmise taotlus menetlemisele. Seetõttu on Justiitsministeeriumi rahvusvahelise õigusabi talituse juhataja 29.08.2009 kiri taotluse mittemenetlemise kohta õiguspärane. Tegemist ei ole haldusakti väljaandmisest või toimingu sooritamisest keeldumisega, vaid taotlus jäeti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata taotlusõiguse puudumise tõttu. Tegemist on menetlust lõpetava toiminguga, millega ei lahendata taotlust sisuliselt ega keelduta haldusakti andmisest, vaid üksnes menetluse läbiviimisest. Osalisriigid on konventsiooni art 5 kohaselt määranud kindlaks pädevad asutused taotluste edastamiseks. S. Kanaš avaldas soovi oma üleviimiseks karistavale riigile ehk Läti Vabariigile, kes konventsiooni art 4 lg 2 kohaselt esitas vastava taotluse Justiitsministeeriumile. Taotluse esitajaks isiku karistuse kandmise jätkamiseks üleviimise kohta on konventsiooni osalisriigi poolt määratud pädev asutus ja taotluse saanud riigi pädev asutus informeerib oma menetlusest taotluse esitanud riiki. Kaebaja märkis, et Läti Vabariigi Peaprokuratuur kui taotluse esitaja informeeris teda taotluse menetlemise tulemustest 04.09.
  2. Konventsiooni seletuskirja p 32 järgi on art 4 lg 5 kohane informatsiooni edastamise kohustus karistaval riigil. Seega on täidetud konventsiooni art 4 lg-st 5 tulenev karistatud isikule info edastamise kohustus. Kõnealuse konventsiooni näol ei ole tegemist Euroopa Liidu õigusaktiga. Samas ka Euroopa Liidu õigusaktides tähistatakse mõistega „national“ kodanikku. Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 21 lg 2 on suunatud Euroopa Liidu kodanike diskrimineerimise vastu, silmas ei ole peetud kolmandate riikide kodanikke ning harta art 45 käsitleb liidu kodanike õigust liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada. Konventsiooni ratifitseerimisprotsessi käigus
  3. a oli Riigikogu väliskomisjonis ja õiguskomisjonis läbitud analüüs, kus oli arutusel ka Eesti Vabariigi võimalik deklaratsioon seoses konventsiooni art 3 lg-s 4 toodud mõiste „kodanik“ defineerimisel. Arutelude lõpuks jõuti otsusele, et Eesti ei tee selle sätte osas deklaratsiooni, mis on vajalik juhtudel, kui soovitakse mõiste „kodanik“ laiendamist. Mõistet „national“ kasutatakse konventsioonis kodakondsuse tähenduses. Vastustaja tegevus ei ole vastuolus PS-ga, kuna õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ei ole piiramatu ning küsimus välisriigis karistust kandva isiku üleandmisest seondub riigi sisemise 3

(8)3-09-1617 rahu tagamise vajadusega. Kinnipeetavas tuleb näha reeglina jätkuvalt suuremat ohtu õiguskorrale. Kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks sellele, et viibimine Läti vanglas mõjub kaebaja perekonnasuhetele õigustamatult hävitavalt võrreldes Eesti vanglas viibimisega. 10. Tallinna Halduskohtu 19.10.2010 otsusega jäeti S. Kanaši kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende enda kanda. Kohtuotsuse põhjendused: Kaebaja eesmärk on saavutada see, et Eesti Vabariik nõustuks kaebaja ületoomisega karistuse kandmiseks Eestis. Tegemist on haldusorgani kohustamise nõudega, millega on iseenesest hõlmatud taotlus varasema(
  1. te)vaidlustatud toimingu(
  2. te)õigusvastasuse tuvastamiseks. Kehtivate õigusaktide alusel ei ole kaebaja Eestisse ületoomine võimalik. Välisriigis kohtulikult karistatud isiku karistuse kandmiseks teise riiki üleviimist reguleerib kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon, mille Riigikogu on ratifitseerinud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seadusega, ning KrMS 19. peatüki „Rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses“ 5. jagu. Konventsiooni art 3 1. lõike p a kohaselt võib selle alusel karistatud isiku üle anda üksnes juhul, kui see isik on elukohariigi kodanik. Sama artikli 4. lõikes on sätestatud, et iga riik võib igal ajal Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetud deklaratsioonis defineerida oma tarbeks mõiste „kodanik“ selle konventsiooni tähenduses. Eesti Vabariik ei ole sellekohast deklaratsiooni esitanud, mis tähendab, et konventsiooni kohaldatakse Eesti Vabariigi kodanike suhtes. Kohus ei nõustu kaebajaga, et konventsiooni originaalversiooni art 3. lõike p-s a kasutatud mõiste „national“ on avaram kui eestikeelne mõiste „kodanik“ ja seetõttu oleks konventsiooni kohaldamine võimalik ka isiku suhtes, kes ei ole Eesti kodanik, ent kes peab Eestit oma kodumaaks. Mõistet „national“ kasutatakse konventsiooni viidatud artiklis just kodaniku tähistamiseks. Kaebaja viide sellele, et Euroopa Liidu õigusaktides kasutatakse kodaniku tähistamiseks mõistet „citizen“ ei ole asjakohane juba seetõttu, et kõnealune konventsioon ei ole Euroopa Liidu õigusinstrument, vaid Euroopa Nõukogu raames sõlmitud rahvusvaheline leping. Asjakohane on vastustaja viide sellele, et Euroopa Nõukogu dokumentides, näiteks Kodakondsuse Euroopa konventsioonis on mõistet „nationality“ kasutatud just kodakondsuse tähistamiseks. Kuigi kaebaja ei ole selgesõnaliselt väljendanud taotlust jätta käesoleva vaidluse lahendamisel mõni asjassepuutuv õigusnorm kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega, võib sellist soovi aimata kaebusele lisatud õiguskantsleri märgukirjast justiitsministrile, milles leiti, et KrMS § 477 lg 2 esimene lause ja konventsiooni ratifitseerimise seadus on vastuolus PS-ga osas, milles need ei näe ette võimalust kaaluda kodakondsuseta isiku karistuse ületoomist juhul, kui isikul on Eestis perekondlikud sidemed. Seisukohale, et kaebuse lahendamisel tuleb halduskohtul kontrollida kaebaja perekonnapõhiõiguse riive põhiseaduspärasust, asus ka Tallinna Ringkonnakohus 04.02.2010 määruses käesolevas haldusasjas. Õigustloova akti või selle normi kohaldamata jätmise eelduseks on selle asjassepuutuvus. KrMS § 477 lg-t 2 ei saa antud juhul pidada asjassepuutuvaks normiks, kuna vaidluse lahendus ei sõltu selle kohaldamisest. KrMS ei sisalda ühtegi normi, millest võiks tuletada välisriigis kohtulikult karistatud isiku subjektiivset õigust nõuda, et Eesti Vabariik osutaks teisele riigile sellekohast abi ja nõustuks isiku ülevõtmisega karistuse kandmiseks. Isiku õigus esitada sooviavaldus enda üleviimiseks karistuse kandmiseks elukohariiki ja õigus selle avalduse kohasele menetlemisele tuleneb konventsioonist. Sõltumata sellest, kas KrMS § 477 lg-t 2 kohaldada või mitte kohaldada, tuleb isiku ülevõtmise küsimus lahendada konventsiooni alusel. Sõltumata sellest, milline hinnang anda põhiseaduslikkuse aspektist sellele, et Eesti Vabariik ei 4
(8)3-09-1617 ole kasutanud konventsiooni art 3
  1. lõikes sätestatud võimalust defineerida mõiste „kodanik“ selliselt, et oleks võimalik kaaluda konventsiooni kohaldamist ka isiku suhtes, kes ei ole Eesti kodanik, ei oleks konventsiooni kohaldamine mittekodaniku suhtes võimalik. Erandi tegemine on võimalik kindla protseduuri teel – elukohariik peab olema saatnud Euroopa Nõukogule vastava deklaratsiooni. Sellise deklaratsiooni üle otsustamine, nagu ka konventsiooni ratifitseerimine, on seadusandja pädevuses. Isegi kui Riigikohus tunnistaks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p 21 alusel põhiseadusega vastuolus olevaks vastava deklaratsiooni tegemata jätmise, ei asendaks selline otsus deklaratsiooni ja selle saatmist Euroopa Nõukogu peasekretärile. Kui aga asuda seisukohale, et KrMS § 477 lg 2 kohaldamata jätmise korral võimaldaks see seadus kohaldada konventsiooni ka Eesti kodakondsusesse mitte kuuluva isiku suhtes, siis ei oleks see võimalik rahvusvahelise lepingu ülimuslikkuse tõttu. KrMS § 477 lg 2 kohaldamata jätmisel tekiks olukord, kus KrMS regulatsioon oleks vastuolus konventsiooniga ja seega omakorda vastuolus PS §-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega. Volitus jätta põhiseadusega vastuolus olev norm kohaldamata, ei anna kohtuasja läbivaatavale kohtule õigust otsustada konventsiooni kohaldamine selliselt, nagu oleks Eesti Vabariik teinud sellesse konventsiooni art 3
  2. lõikes nimetatud deklaratsiooni, mida tegelikult tehtud ei ole. Seega oleks arutlus konventsiooni ratifitseerimise seaduse või eelnimetatud deklaratsiooni tegemata jätmise põhiseaduspärasuse üle abstraktne ega mõjutaks antud vaidluse lahendamist ka juhul, kui asuda seisukohale, et vastuolu põhiseadusega esineb. Kehtiv regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust otsustamaks, kas võtta karistuse kandmiseks üle ka isikuid, kes ei ole Eesti kodanikud, ent kellel on Eestis perekondlikud sidemed, ei riku ebaproportsionaalselt nimetatud isikute PS §-s 26 ja § 27 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi. Õiguskantsler märgib õigesti, et PS §-st 26 ja § 27 lg-st 1 tuleneb muuhulgas avaliku võimu soorituskohustus, mille sisuks on tagada perekondlike sidemete säilimise võimalus ka olukorras, kus mõnelt perekonnaliikmelt on seaduse alusel vabadus võetud ja perekonna kooselu seeläbi võimatu. Isiku karistamine vangistusega riivab iseenesest perekonnapõhiõigust ja riive on seda intensiivsem, mida vähem on vabaduse kaotanud isikul reaalseid võimalusi oma perekondlikke sidemeid säilitada. Legitiimseks eesmärgiks, mis õigustab välisriigis karistust kandva kurjategija Eestist eemal hoidmist, on vajadus tagada riigi sisemine rahu ja avalik kord. Kuriteo toime pannud isikut tuleb käsitada ohuna riigi sisemisele rahule ja avalikule korrale, sõltumata sellest, kas see isik viibib vabaduses või vanglas. Kandes karistust välisriigi kinnipidamisasutuses, ohustab isik Eesti sisemist rahu ja avalikku korda oluliselt vähem, kui ta teeks seda Eesti kinnipidamisasutuses viibides. Eesti kodakondsust mitteomava välisriigis karistatud isiku Eestisse karistuse kandmise jätkamiseks ületoomisest keeldumine on sobiv meede eelnimetatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks ja sellisena ka vajalik, kuna ilmselgelt puuduvad muud sama tõhusad võimalused eesmärgi saavutamiseks. Asjaomane põhiõiguse riive ei ole ülemäärane ehk ebaproportsionaalne kitsamas tähenduses. Perekonnapõhiõiguse riive on küll intensiivsem, kui isik kannab karistust mõnes muus riigis, kui see, kus elab tema perekond, kuid sellise riive täiendav intensiivsus ei ole selline, mis nõuaks avalikult võimult märkimisväärsete positiivsete meetmete võtmist riive vähendamiseks. Olukorras, kus mõni perekonnaliige kannab vabadusekaotuslikku karistust, on normaalne perekonnaelu igal juhul võimatu ja perekonnaliikmetel üksnes äärmiselt piiratud võimalused suhtlemiseks – üldjuhul kirjavahetus, telefonikõnede pidamine ja kokkusaamised õigusaktides sätestatud tingimustel. Asjaolu, et isik kannab karistust välisriigis, võib küll mõnel määral takistada nende võimaluste kasutamist, kuid ei muuda nende kasutamist võimatuks. Asjaolu, et välisriigis karistust kandva isiku jaoks on perekonnaliikmetega suhtlemine ja perekondlike sidemete säilitamine kulukam, ei kaalu üles avalikku huvi selle vastu, et mitte teha kulutusi, mis seonduvad Eesti kodakondsusesse mittekuuluva isiku ületoomisega ja tema Eestis kinnipidamisega ega kaalu üles ka vajadust vältida täiendavaid ohtusid, mida kujutab endast 5
(8)3-09-1617 isiku kinnipidamine Eesti vanglas. Välisriigis kohtulikult karistatud isiku ülevõtmisel on igati põhjendatud eristada riigi kodanikke teistest isikutest. Kodakondsus tekitab riigi ja isiku vahel erilise suhte, mille sisuks on ühelt poolt isiku suuremad õigused riigi ees, ent samas kaasnevad sellega ka suuremad kohustused. Kuigi PS §-s 9 sätestatakse, et kõigi ja igaühe õigused, sh perekonnapõhiõigus, on võrdselt nii Eesti kodanikel kui välismaalastel, ei saa sellest järeldada, et põhiõiguse riive proportsionaalsuse hindamisel tuleks kodanikke ja mittekodanikke võrdsetel alustel käsitada. Kodakondsusest tulenevalt talub riik igal juhul ohtusid, mis isiku riigis viibimisega avalikule korrale või sisemisele rahule tekkida võivad. Kodakondsust mitteomavate isikute puhul ei pea riik seda taluma, kui selleks ei ole iseäranis kaalukat põhjust. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et olles Eestis sündinud ja siin pikaajaliselt elanud, oleks kaebajal olnud võimalik taotleda Eesti kodakondsust, kuid ta ei ole seda teinud. Isik, kes on ühelt poolt otsustanud mitte võtta vastutust ja kohustusi, mis kaasnevad Eesti kodakondsusega ja teisalt otsustanud panna väljaspool oma elukohariiki toime kuriteo, ei saa eeldada, et Eesti Vabariik taluks temast lähtuvaid võimalikke ohtusid samavõrd, kui peaks neid taluma Eesti kodaniku puhul. Kasu, mida välismaal vabadusekaotuslikku karistust kandev isik saaks perekonnaelu elamise võimaluste osas sellest, et ta tuuakse üle karistuse kandmiseks Eestisse, on ebaproportsionaalselt väike võrreldes kulutustega, mida selleks peab kandma, ja ohuga, mida selleks peab taluma Eesti riik. Ületoomisest saadav võimalik kasu, eelkõige see, et karistatud isik hakkab pärast karistuse kandmist õiguskuulekalt käituma, on teoreetiliselt võimalik. Samas on ebatõenäoline, et see sõltub sellest, kui kaugel kinnipidamiskohast elavad karistatud isiku perekonnaliikmed. Samavõrd on võimalik ka see, et jätkates karistuse kandmist Eesti vanglas, tekivad isikul uued kuritegelikud suhted teiste Eestis elavate kinnipeetavatega ja pärast karistuse kandmist võib ta nende suhete pinnalt asuda uuesti kuritegelikule teele, milline võimalus oleks oluliselt väiksem, kui vanglas tekkivad võimalikud kuritegelikud kontaktid jääksid pärast karistuse kandmist teise riiki. Seetõttu ei ole kehtiv regulatsioon, mis automaatselt välistab mittekodaniku ülevõtmise karistuse kandmiseks, ebaproportsionaalne. Kuna Justiitsministeeriumi toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud kohustamistaotlusega, mis jääb eeltoodud põhjendustel rahuldamata, ja kaebajal ei saa olla muud põhjendatud huvi vaidlusaluse toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, siis ei analüüsi kohus kaebaja väiteid, mis puudutavad Justiitsministeeriumi talituse juhataja pädevust vastava otsuse tegemisel ega seda, kas kaebaja oli nõuetekohaselt menetlusse kaasatud või mitte. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 11. S. Kanaši apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada, rahuldada uue otsusega kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused kordamata halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi: Kohus ei arvestanud kaebuse argumentatsiooni ega pööranud tähelepanu selle rõhuasetusele. Kohus analüüsis põhjalikult asjaolusid, miks Eesti Vabariik ei peaks kaebajat karistuse kandmiseks Eestisse üle tooma. Eesti majandusolusid arvestades on selline seisukoht arusaadav, kuid alalisi elanikke otseselt diskrimineeriv võrreldes Eesti Vabariigi kodanikega. Kõik kohtu poolt toodud vastuargumendid esinevad täielikult ka Eesti kodanike ületoomisel välisriigist karistuse kandmiseks Eesti Vabariiki. Jääb arusaamatuks, miks loeb kohus põhjendatuks alalise elaniku põhiõiguste analoogse riive võrreldes kõigi kodanike kohtlemisega samas situatsioonis. Põhiõigustest ja võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes ei saa samas 6
(8)3-09-1617 olukorras oleva kodaniku ja alalise elaniku puhul kaaluda üksnes materiaalset (kulutuste suurusega seonduvat) aspekti ja eelistada sealjuures kodanikke mittekodanikest alalistele elanikele, kellel puudub muu kodakondsus ja võimalus riigi abile võrreldes kodanikega. Vastustaja ülevõtmisest keeldumise otsus on tühine haldusakt. Lisaks riivab vastustaja seisukoht kaebaja põhiõigust olla võrdselt koheldud. Tulenevalt PS §-dest 9, 11 ja 13 on isiku kaitse riigivõimu omavoli eest põhiseaduslik ja vääramatu igaüheõigus. Juhul, kui ringkonnakohus peab põhjendatuks S. Kanaši suhtes KrMS § 477 lg 2 kohaldamise osas põhiõiguse lubamatu riive tuvastamist ja põhiseadusliku järelevalve menetluse algatamist, soovib kaebaja põhiseadusliku järelevalve menetlust.
  1. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna kaevatava halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes kohtuotsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et vangistusega karistatud isiku ülevõtmise või ülevõtmisest keeldumise otsuse näol on tegemist kaalutlusotsusega. Seetõttu puudub vangistusega karistatud isikul õigus nõuda pädeva isiku kohustamist tema vastuvõtmiseks karistuse kandmiseks oma elukohajärgses riigis. Isik saab taotleda halduskohtus üksnes tema taotluse läbivaatamiseks kohustamist.
  2. Kaebaja leiab tuginedes PS §-dele 9, 11 ja 13, et isiku kaitse riigivõimu omavoli eest on põhiseaduslik ja vääramatu igaüheõigus. Kaebaja seisukoht on põhimõtteliselt õige, kuid riigi otsustust välisriigis toimepandud kuriteo eest selles riigis vanglakaristust kandva isiku ületoomisest keelduda, kui kinnipeetav ei ole Eesti kodanik, ei saa pidada meelevaldseks ja seetõttu vastuolus olevaks PS §-ga
  3. Seadusandja tegevusetust vastava välislepingu sõlmimisel või konventsiooni ratifitseerimisel deklaratsiooni tegemata jätmisel, mis seda võimaldaks, on võimalik põhiseadusega kooskõlas olevate avalike huvidega põhjendada.
  4. Rahvusvaheline õigus tunnustab territoriaalsuspõhimõtet. See on üks kriminaalseaduse ruumilise kehtivuse aluspõhimõtteid, sest karistusvõim kuulub riigile ja territoorium on riigi eksistentsi üks aluseid. Territoriaalsuspõhimõtte järgi kehtib riigi kriminaalseadus kõigi isikute suhtes, kes selle riigi territooriumil on kuriteo toime pannud, sõltumata kuriteo toimepanija kodakondsusest. Üldjuhul toimub ka kuriteo toimepanemise eest määratud karistuse kandmine selle riigi kinnipidamiskohas, kus kuritegu on toime pandud. Samas võivad riigid kokku leppida kohtulikult karistatud isikute üleandmises, nagu seda tehti kõnealuse konventsiooniga. Konventsiooni art 3 sätestab kohtulikult karistatud isikute üleandmise tingimused. Ringkonnakohus nõustub õiguskantsleri ja halduskohtu seisukohaga selles, et tavakeeles kasutatakse terminit „national“ kodakondsuse tähenduses ja konventsiooni art 3 lg 1 p-s a on 7

(8)3-09-1617 silmas peetud konventsiooni kohaldamist riigi kodanike suhtes. Halduskohus märkis õigesti, et kõnealune konventsioon ei ole Euroopa Liidu õigusinstrument, vaid on Euroopa Nõukogu raames sõlmitud rahvusvaheline leping. Riigil on avar kaalutlusruum otsustamaks selle üle, kas konventsiooni kohaldamisala piirdub üksnes riigi kodanikega või laiendada konventsiooni kohaldamisala ka teistele riigis elavatele isikutele, sealhulgas neile, kellel puudub kodakondsus. Selleks nähti konventsiooni art 3 lõikes 4 ette Euroopa Nõukogu sekretariaadile vastava deklaratsiooni esitamine. Seega oli konventsiooni osalisriikidel võimalus deklaratsiooni tehes ise määratleda, kuidas ta mõistet „kodanik“ („national“) sisustab. Eesti Vabariik on otsustanud konventsiooni ratifitseerimisel vastavat deklaratsiooni mitte esitada ja piirduda sellega, et konventsioon laieneb üksnes riigi kodanikele, mitte aga riigis alalise elamisloa alusel elavatele kodakondsuseta isikutele. Kuigi Euroopa Nõukogu lepingute andmebaasist nähtuvalt on mitmed riigid kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni ratifitseerimisel teinud deklaratsiooni, kus selgitavad mõiste „national“ kohaldamist konkreetse riigi suhtes, ei ole põhjendatud Eesti Vabariigile selle tegemata jätmist ja kodakondsuseta isikutele suhtes konventsiooni kohaldamisala laiendamata jätmist ette heita.
  1. Halduskohus on piisava põhjalikkusega hinnanud asjas kohaldamisele kuuluvate õigusnormide kaebaja perekonnapõhiõiguste riivet ja leidnud õigesti, et asjassepuutuvate õigusnormide põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks puudub alus. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei riku kehtiv regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust otsustamaks, kas võtta karistuse kandmiseks üle isikuid, kes ei ole Eesti kodanikud, ent kellel on Eestis perekondlikud sidemed, ebaproportsionaalselt nimetatud isikute PS §-s 26 ja § 27 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi. Ringkonnakohtu arvates on veenvad halduskohtu otsuse põhjendused, et ka Eesti vanglas viibides ei ole kaebaja perekonnaelu kaitse oluliselt paremini tagatud võrreldes lähinaabruses asuvas Läti vanglas viibimisega. Eestisse ületoomise kahjuks räägib ka asjaolu, et nii vanglas viibides kui ka pärast vabanemist võib kinnipeetav kujutada endast ohtu vastavalt vangla või ühiskonna turvalisusele ning neil kaalutlustel on Eesti kodakondsust mitteomavate kinnipeetavate ületoomisest keeldumine Eesti vanglasse õigustatav.
  2. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 19.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.